Tere, armas Eesti rahvas, täna on esmas päev 15. juuni ja algamas järjekordne ajaloo tund. Tallinnas minu vastas stuudios istub härra Hillar Palamets, tere hommikust. Tere hommikust. Meil oli eelmine ajale tundjat duellidest põhiliselt ohvitserid võitlesid kas mõrkadel või püstolitega aadlikud. Täna tuleks trollide teema natuke lõbusam pool üliõpilasduellid, üliõpilasmensuurid, põhiliselt võitlus rapiiridel. Aga sissejuhatuseks pisut kordamist edasi selgemaks saaks. Teatavasti esimene ülikooli Euroopas tekkisid Itaalias 1119. aastal Polonia linnas. Ja see oli juriidilise kallak koga õigusteaduskonnaga ainult edasi tuli sar Salernas meditsiiniline ülikool siis juba Pariisi ülikool. Ülikooli nimetati keskajal universitas. See tähendas ühtekuuluvust. Teaduste ühtekuuluvusuniversitas terraris jõudude jastudentide ühtekuuluvust. Ja see universitas jagunes neljaks fakulteediks, see oli klassikaline. Algsissejuhatav teaduskond oli filosoofiateaduskond. Sellele järgnesid kolm kõrgemat teaduskonda. Need, kes olid filosoofiateaduskonna bakalaureusena lõpetanud, need võisid edasi õppida. Kas juristiks, meedikuks või ideoloogiks. Filosoofiateaduskonna. Nii aluseks olid mina ajast juba üle võetud seitse vaba kunsti septe artes liberaales, liber alles vaba sellepärast, et ainult vabad inimesed võisid neid õppida. Ja seal õppijaid nimetati imelikult meie arusaamist mööda artistideks, mitte mingi näitlejat tegelikult tegu. Nad õppisid seitset vaba kunsti ja need seitse vaba kunsti olid, nad jagunesid kahte Harro kolmiktee ehk triivium ja neliktee Matrjevium. Kolmik mees pidid õppima grammatikat tähendab oskus õigesti kirjutada retoorikat, oskus õigesti kõnelda ja loogikat oskus õigesti mõelda. Aga Matrjeviumi neli matemaatilist ainet olid aritmeetika geomeetria, tre muusika. Ärge imestage muusikat loeti kamatemaatiliseksaineks ja astronoomia, mis sisuliselt oli kalendriteadus. Noomia praktiline väljend oli kalendri koostamine liikuvate kirikupühade väljaarvutamine. Enamik üliõpilasi olid vaatlikud. Vaba mehe tunnus oli aga õigus kanda veel mõõka. Ja pole siis imeks panna, et õige sageli haarati mõõga järele omavahelistes tülides. Tudengite mensuurid toimusid rapiiridega, need olid teritatud ja nad jagati kahte liiki. Ühed olid siis au haavamisest põhjustatud aga teised olid korporatsiooni, üliõpilaskoondise raali ja meeleolu ülalhoidmiseks. Sakslased nimetasid neid Peš Timmuks. Suuren meeleolu men surid ja neid tuli igal semestril teatud arv korraldada Heidelbergi salla neid kokku peetud semestris 150 ringis. Need, üliõpilaste Paukimised nagu nimetati Paukima vehklema tõid väga harva kaasa surma ka lõppev häid tagajärgi. Tavaliselt haavad näkku põskedele. Et haavad ei tabaks eluliselt olulisi keskusi, olid ette võetud õige tugevad turvaabinõud. Ja Preisimaa, Saksamaa juhtiva riigi seadus tõlgendas neid kui relvaharjutusi mitte kui duelle. Sellega mitmed teised ei olnud nõus. Möödunud sajandil tarkus Ülikoolis korralik üliõpilane pidi tegelema kehalise kasvatusega, mitte mingi õppeainena või mingeid punkte saada. Seda loeti auasjaks. Et noormees oskaks vehelda. Ja seda õpetas eraldi ametimees, korporatsioonis magister, pauk. Kandi. Veel tuli osata ratsutada. Ratsutamisoskus võrduks tänapäevase auto või mootorratta juhtimisoskusega. Neid riistu ja ei olnud. Ujumine oli ka vajalik taadi sõidud Emajõel olid õige populaarsed ja kui paat juhtus ümber minema, sa pidid olema suuteline välja ujuma ja veel tantsimine. Tolleaegsed moes olnud tantsud nõudsid head eeltreeningut, keha valitsemist. Nii et neid nelja oskus nelja kehakultuurialast oskust õpetati korporatsioonide poolt või korporatsioonide vahelise ettevõtmisena. Näiteks ratsutamise treeninguks talvel pidi olema maneež. Korporatsioonide juures olid noorte rebaste välja peks eraldi mehed. Üldväljaõpet juhtis Altermann või Oldermanni nimeline vanamees, sellises fukside kasvataja veel tulid. Juba mainisin magister Paukandi magister kantandi lauluõpet. Jaga magister Pipendi, kes õpetas nii jooma. Eden aega ära ei kukuks ja näitaks ennast korpi väärika esindajana. Tartu korporatsioonid tekkisid saksa korporatsioonide eeskujul ja esimese korporatsiooni rajasid 1908. aastal siia õppima tulnud kurama tudengid, kuramaadlike pojad. Ja neile järgnesid õige pea teste Liivima ja Eesti maadlike pojad, nii et korporatsioonid olid koroonia. Livonia, Estonia ja Riia linnakodanike järglased rajasid omale riialaste vennaskonna Fraternitas Reigensis. Koroonlased olid kõige suuremad riiukuked ja toel landid. Nendele vastu astumiseks tuli treenida ja Tartu tudengite hulgas olid väljakutselaused. Järgmised. Daamide juuresolekul piisas ütlemisest. Ma palun sind tõsiselt vaikida. Ja muud midagi ei olnud vaja, siis juba saadeti sekkondandid. Kui daam ei olnud seltskonnas, siis öeldi trumme Beyoncé. Rumal poiss. Ja kui taheti pestoli duelli öelda, siis öeldi hundes fat koeraga ka leebemalt, eesti keeles väljendatuna. Sajandi alguses oli veel komme saabli teravaks sihumine vastu välja kutsutava maja vundamendikivi või nurgakivis. Rokitele tundus ülikool väga liberaalse vabakohana. Siin kehtis korporatsioonides põhimõtet vabadus, võrdsus ja vendlus. Noh, nii nagu prantsuse revolutsioonist üle võetud, aga vabadus tähendas seda, et sa võisid minna loengule või nagu tol ajal öeldi, kolleegiumile võisid mitte minna. Ise otsustasid, millal hommikul tõusid. Millal hakkasid tõsisemalt õppima, millal tegid eksameid. Muide hiljem korporatsioon hakkas kontrollima, et noormees väga käest ära ei läheks. Ja määrast talle järelevalvaja akadeemilise isa, kes tööle sundis. Aga võrdsus tähendas seda, et vaatamata sellele olid saadlik või mitte linnakodanik või mitte. Kõik olid pees võrdsed, rääkisid sena ja rebased pidid kõiges kuulama värvikandjate sõna- ja vendlus oli kam Raadlikus. Kui läks löömingukse, kõlas hüüa burgheraus siis iga korporant pidi minema haarama rapiiri või toeka kepi kätte sest kehtis musketäride põhimõte üks kõigi, kõik ühe eest. Korporatsiooni pidudel. Üliõpilasolengutel nõuti, et korpi vormi värvi müts peab tingimata peas, olene, miks, sest kui sa asetasid mütsi lauale, siis teise korpi purss võis seda kasutada ülbelt tuhatoos Ena oma sigari otsas sinna tuhka poetada. Oli nii tugev solvamine et korpi nimel tuli esitada väljakud. Aga muidu käisid korpi tantsupidudel tolleaegsed populaarsed tantsud. Lenderid Rain lender oli, aga nüüd kuuleme ühte Baieri lenderilt. Ma olen nüüd lugenud, mida korporatsioonide ametlikud ajaloo kirjutajad on korpis peetud duellidest kirja pannud. Kõigepealt saksa korporatsioonide vastav materjal ja siis hiljem räägin ka, mida Eesti korporatsioonide stan kirjutatud. 1924. aastal ilmus Riias huugab Vik Tracy ülevaade korporatsioonile ajaloost ja seal oli kirjas nii 19. sajandi teisel veerandil. See oli üldiselt Tartu Ülikooli õitseaeg. Aga poliitiline surve Nikolai esimese valitsemise ajal oli tugev. Oli Tartu Borantide üheks põhiküsimuseks. Pauk. Komaan tähendab vehklemisreeglistik, men suur vehklemine. Duelli taoliselt ja selle detailide üle vaidlesid korporatsioonid ja korporatsioonide siseselt väsimata poolt. 1900 kolmekümnendatel aastatel oli üldine seisukoht, et võidelda tuleb niikaua, kuni üks pooltest kolme tolli pikkuse haava A3 tollis on üheksa sentimeetrit, kaks tikutoosi pikkust. See on ikka küllaltki suur haav või kui ei saa nii pikka haava, siis tuleb teha seitse käiku. Seitse korda. Ristata relvad. Ja käik loeti lõppenuks siis, kui veri oli väljas. See võis olla ka tilgake verd. Aga sekundandid fikseerisid veri, oli, tähendab, üks käik oli lõppenud, võis relvad langetada, hinge tõmmata. Algas järgmine käik. 1000-ga 843.-st aastast. Põlgas liikumine, osa korporant nõudis, et duelli sundus korporatsioonis tuleks kaotada. Iga mees otsustab vabalt, kas ta läheb oma au taastamiseks rapiir käes, duellile võimet vaieldi õige mitu aastat. 1847. aasta mais kuulutati Tartu tudengite riigis duelli, sundus likvideeritakse. Nüüdsest tunnistati ka anti toel lante need, kes korporatsiooni astudes teatasid, et nemad Paukimisele välja ei lähe. Täisõiguslikeks korpi liikmeteks. Veel on kirjutanud baltisakslane Otto fon Greenevalt Tallinnas ilmunud raamatus. See on ilmunud 1927. aastal järgmist. Saksamaal jagati korporatsioonid flaagende Oder nihts, laagende tähendab söövad või mitte, löövad löömine vehklemise tähenduses. Netoeripära oli see, et siin võisid olla ühes ja samas organisatsioonis nii toel ländid kui anti toel lindid. Kusjuures viimaste au riivamist püüti lahendada spetsiaalse kohtu abil. Korpi sisese aukoht abil. Aga oli ka korpide vaheline aukohus ja sinna valiti kolm vanemat lugu, peetavamat korporant. Erinevus oli veel see saksa Maal olid turbe riietusega vehklejad, kehad varjatud, nii et tabada sai ainult põski näkku. Jagab pähe selle tõttu saksa üliõpilaste näod, korporantide näod olid õige armilised. Tartus oli aga pea kaitstud nahkkiivriga põski tabada oli õige raske, seest oli avatud õla käsivars ja rind. See oli siis kaetud linase särgiga, millest oli kerge läbi lüüa ja millele ilmusid kohe veri. Vereplekid oli kaugelt näha, sai sisse, tabas ümber kõhu, oli seotud paks suts pende kaitse vee ja see oli kujundatud korporatsiooni värvides. Aga sel juhul, kui sama korpi kaks tudengit võitlesid, ei tohtinud oma korpi värvidesse torgata. Ja siis pandi must tume, neutraalset värvi v. Aga kui võitlesid eriti au pärast teise korporatsioon esindajaga, siis kumbki kandis oma korpi värve. Külas olid hästi paksud nahkpüksid, millega rapiirist läbi löönud. Seal pükste sees oli ka siis väärtusi, mida tuli iga hinna eest kaitsta. Aga nagu öeldud, rind, õlad ja käsivars olid õhukese linase riidega särgiga kaetud. Sellise tolli puhul pidi tingimata osanema arst. Arsti ülesandeid täitis tavaliselt vanem meditsiinitudeng ja teda hüüti lappijaks saksa keeles Darflyker. Tal oli keelatud igasuguseid valuvaigistav vaid vahendeid kasutada. Ta pidi haava puhastama ja töötlema ilma tähenduseta. Et riiukukkede võitlushindu edaspidi kärpida juhtus siiski raskem. Haav, millest kohapealne Darflyker ei suutnud abi anda, toimetati haavata saanu tuttava Kurgja professori võimalikult sama korpi liikme poole. Ja see professor vaikis nagu haud. Aga kui veel raskem oli, tuli viia haiglasse ja siis tuli asi avalikuks ning haavab tekitaja kadus mõneks ajaks tartust, et politseiliste jälitusalla ei satuks. Nii et Tartu tudengitel olid jäljed armid peetud duellidest jäänud kehale saksa tudengitel näole ja põskedele. Korporatsioonid tulid May peoks kokku tooma, taimele toome orgu. Siis oli komme mindi, toome nõlvast üles veinipudel paela otsas järel, umbes nagu taksikoer. Mõne rikkamal mehel oli veel kaks veinipudelit järel. Ja põõsa varjus hakkas siis veini manustamine koos rõõmsate üliõpilaslauludega. Kui keegi tuli vahele segama teisest korpist, siis võis kergesti viia tõelil selle toimingu nii selle toomel veinijoomise nagu tunnuslauluks oli rahvahulgad. Tulge kokku. Ajaloo tundi jätkab Hillar Palamets, palun. Mida kirjutas Eestis ilmunud üliõpilasleht, see olnud ajaleht, see oli kuu keri 929. aastal kuuendas numbris. Eks korporandi nime all ja siis juba ülikooli lõpetanud härrasmees kirjutas järgmist. Telli õitseaeg oli keskaeg. Siis kasutati teiste õigust leidvate jutumärkides õigust leidvate abinõude seas ka kahevõitlust. Pooled seati vastamisi ja kumb teise tappis, loeti õigeks meheks põhimõttel. Egas jumala õiget hätta jätta. Kahtlane, kas tänapäeva Tartu üliõpilasellu see kõlbab tol ajal küll füüsiliselt tugevam ja osavam mees jäi ellu ja nii toimus looduslik valik. Meie ajal võib aga nigelalt rehaga argpüks olla kultuurile palju tähtsam kui lihuniku kerega rusikakandja. Tudengite mensuuridele on püütud viimasel ajal, tähendab, jutt on 20.-test aastatest anda lavastuslik, isegi pühale kelme. Kõneskonvendis peetakse men suuri eelõhtul, nõndanimetatud vaikne õhtu, kus ollakse kurvad ja isegi laulda ei tohi. Protseduur ise on väga meeldejääv. Paukant, tähendab, vehkleja määritakse kõigepealt eetriga sisse siis Tarkeldatakseda mähitakse löögi kindlatesse vammustesse, jättes rinnale mõne sentimeetri laiuse vaba riba. Rajal võtab pauk, kant julgust, harilikult toimub see konjaki joomise kujul. Teised tudengid laulavad nõndanimetatud meil suuri laulu milles on järgmised sõnad. Ja sulle tab sõstrasilmi neiu veel truudust mõõgatera ees, mu huul. Ma olen siis veel sinu armas peiu, kuid haua kalmul uhub vilu tuul. Kui pauk Anton piisavalt üles köetud, sammub ta sekundi saatel, tõsi küll, natuke ebakindlal sammul suitsust ja õllelehas täidetud lahinguväljale. Siin teeb erapooletu kombekohase ettepaneku ära leppida. See ettepanek lükatakse muidugi ilma pikemate tagasi ja nüüd askeldavad sekundid, lepp, fuksid ja arstid. Viimased küll rohkem dekoratsiooni mõttes puudub ainult pastor, kes surma minejale jutumärkides veel jumala alarm annaks. Siis oleks lavastuslik kollektsioon täielik. Seintel sääres nõjatavad kahvatunud nägudega rebased. Nemad näevad men suuri esmakordselt ja neile naeratab külmalt vastu vana borš. Tema teab ju, et asi pole sugugi nii riskantne, kui püütakse näidat. Vehklemine on õigupoolest paari sentimeetri laiuse prao otsimine. Ja kui õnnestub ühel poolel veidigi nahka kriimustada, siis on juubeldamine suur. Pärast aga läheb suuremaks joomiseks, kus hakatakse plaanitsema järgmist etendust. Sest 1920.-te aastate Tartu borši hüüdlause on. Andke meile õlut ja mõõga mensouri. Ja. Ja. Viimane saabki lumi. Ja. Jaa jaa. Jaa jaa. Omakapital. Oma viima. Ja nüüd kirjutas üliõpilasduellidest nädalalehes Tallinna poiss 1935. aasta sovetis. Seal kirjeldatakse nii, mad, juhtub solvamine, siis vastaspooled valivad oma volinikud, keda nimetatakse Tartus kuramaatorit. Hakkavad sobitama kokkulepet, aga kui see ei õnnestu. Valitakse veel kolmas mees ja moodustatakse aukohus, kes asja sisuliselt läbi arutab. Aukoht. Otsus peaks olema lõplik ja väljakutsuja peab sellega nõustuma. Aga on raskemaid juhtumeid, millele järgneb men suur. Peetakse korpi korteris mõlema poole konventide osavõtul. Vastaspooled seisavad vastamisi. Peas on peakate kabee kaela ümber paksid, mähis, käes paks kinnas, jalas vateeritud püksid ümber kõhu kõhukaitsesiidist. Kõikidel on avatud parema käevarss õla ja rind. Mõlemal on käes oma korpi värvides teravaks ihutud rapiirid. Erapooletu paneb veel kord ette leppida, kellel aga ei reageerita. Ja siis astuvad sekundid kahe hoole vehklejate vaheline moodustub nelinurk. Erapooletu käsib rapiirid esimeseks käiguks köita. Sekundandid asetavad oma rapiirid vastamisi ja vastaspoole omad ristamise üle nende. Kõlavad hüüded. Võidetud on lahti, sekundid tõstavad vastasterapiireid, ülesjaan, käsklus, vastane pool lööb esimesena. Alustamise õigus on alati väljakutsa jääl. Niipea kui temal rapiir on kõlk saanud vastu partneri oma. Võib seevastu lüüa. Istus hüüab, sekundant, sekkub, kui rapiiran tabanud kellelegi paljast keha. Haava suurus ei ole tähtis. Tuleb erapooletu ligi ja tunnistab, et löök tõepoolest on tabanud, on üks menud suuri käik läbi, pooled vahetatakse ja järgneb teine. Tavaliselt toimub seitse käiku, rapiiriga tohib ainult lüüa. Torkamist loetakse mõrvakatseks. Duell katkestataks. Võitja on see, kes seitsmest käigust võitis rohkem. Men. Suuri lõppedes ulatuvad vastased leppimise märgiks käed ja läheb tehkonventide vaheline sõbralik mürts olemine. Püstoliduellid peetakse eest laetavate püstolitega millest osaleb õige piiratud ring. Vastaspoolelt sekundandid ja arst või arstid. Toll toimub koidu ajal kusagil tavaliselt Vorbuse metsas. Sekundandid, laevad, püstolid ja annavad need pooltele kätte, kes asetuvad, seisavad seljaga vastamisi ja teevad siis lahku minnes 15 sammu. Seejärel pöörduvad näod vastastikku erapooletu loeb üks, kaks, kolm ja vaat selle kolmeks lugemise aja jooksul tuleb tulistada. Sihitakse peamiselt jalgadesse, teinekord ka kogu kehaulatusse ja see on viinud traagilise lahenduseni. Üks vool saab surm. Nii kaugele kui ulatub vilistlaste arstiabi, jääb kõik saladusse. Vaid haiglasse paigutamisel tuleb asi avalikuks ja politsei hakkab uurima. Aga tudengid is selle rapiiri duelli puhul laulavad oma põlist joomalaulu. Krambamboli. Kas on see nii ülim jook? Vot nii ja laaduri veok. Nonii ma olen kaasaegne ühele nõukoguliku Tartu Ülikoolis peetud duellile. See oli 1948. aasta detsembrikuus äsja ilmuma hakanud ülikooliajale. Tartu riiklik ülikool oli ta pealkiri. Ja seal 16. detsembrinumbris võis lugeda järgmist väljentoni. Kah kangelased. Algasse Feliendan konstanteeringuga, et ajaloo-keeleteaduskonnas õppivad teiste hulgas seni kaks tähelepandamatuks jäänat pillast Eno raud ja Ain Kaalep elavad ja töötavad nii nagu teisedki, õpivad õiendavaid eksameid. Aga paraku on nad läbi lugenud serv, antase meister, teosed ongi hote ja see ajas neil pea pööritama. Lisaks veel endine härrasboršivaim Need, noored mehed, otsustasid korraldada midagi, et ongi hotellaadis. Et saada selle kurva kuju rüütlitraditsioonide kandjateks ja edasi arendajateks. See oli nii kirjandus, teoreetiline sissejuhatus, näitus, mis pidi näitama Felientoni autori, aga autori varjunimeks oli aa, mait võis olla, ah sa mait. Teadmisi lepiti kokku, et tuleb korraldada kahevõitluse elu ja surma peale valiti välja daam Tulseyneagi. Kuigi kummalgi ongi Hotidest, oli olemas oma pruut ning ühel ilusal õhtupoolikul otsisidki mõlemad tongi Hotid väljaveovoorimehe ja sõitsid mürinal kärinal logiseval voorimehe vankril läbi Tartu linnapeahoone kõrval olevasse üliõpilasmajja, kus kahevõitlus pidi toimuma siin ta eksib. Ain Kaalepiga. Ajasin juttu sel teemal. Kaalep ütles, et see oli Eno Raua andekas leid, sõita voorimehe vankril, see äratas meis musta kadedust, aga midagi teha ei olnud. Me ei taibanud, möllas kadunud voorimehe vankri. Sündmuskohale üliõpilasmaja saalis kogunes trobikond asjahuvilisi ja võitlus võis alata publiku ja auväärsete sekundantide hallapi, Andresseni ja mõne teise vande seitslase juuresolekul. Ja siit ongi Hotid oma kuued särgid maha ja saatsid teineteisele vihkavast pilke. Põrandal joonistati kaks ringi, millest osalised ei tohtinud võitluse keskel välja astuda. Gunnar piire käepärast polnud. Hangiti kusagilt kahvlid, mis saidki kahevõitluse relvadeks. Lisan nii palju mingi kunsti olnud hankida alumisel korrusel oli ju üliõpilassöökla ja seal pehmeid alumiiniumkahvleid kellaga. Kogu nali ei kestnud kaua. Ülemad vehkisid küll tükk aega kahvlitega, kuid selgeid tulemusi kahevõitluse ei andnud. Võitja ja kaotaja küsimus otsustati kulli-kirjaheitmise teel ja juhtused. Meil oli rohkem õnne. Raud pidi võitja aust kui ka ihaldatud tull Ženja südamest ilma jääma. Kahvli kangelased jõudsid omavahel kokkuleppele ja ongi hotening paruni poja, kes üliõpilaste hingede taaselustamine lõpp pes ühise jutu puhumisega kohvikulaua taga. Tuju oli hea ja kaunist enese imetlemist oli ka küllalt. Moraal, mida öelda sellise loo kohta üksam pikematagi, selge, meie üliõpilaskonna valdav enamik nõukogulikult mõtlev enamik härraste raua ja Kaalepi imetlust ei jaga. Paruni poegade võsukeste traditsioonide vastu ei ole ühelgi tõelisel Nõukogude üliõpilasel midagi peale põlguse. Ja seepärast arvame, et Ena raud ja Ain Kaalep ja nende mõttekaaslased, aga paraku neid veel mõningaid on võtavad kätte ja mõistavad, et neil on viimane aeg tõsiselt järele mõelda ja muud toomavaadet elule ja tööle. Aga vot selle Tõlli kohta kirjutas tol ajal ajaloo osakonna teise kursuse tudeng Alfred veiksar terve poeemi viimne tõelil. See algab nii ajaloolis teoreetilise sisse juhatada tusega. Proloog ma loen sealt katkendi on läbi sajanditest kestnud karm võitlus õrna naise eest, sest Isaisad meile Vestnud ja tiivustab see iga meest veel tänapäeval vägiteole, mis vahel pulmadeni viib. Mis teha, iga mehe peale veab jooni saatus, inglitee OO kroonikate koltunud lehed. Neilt loeme palju nimesid, näeme, kuidas mitmed mehed on sooritanud imesid ning teame kangelasi, vapraid, kes kokku läksid karuga et hädast päästa naisi, hapraid, kes olid poole aruga, kuid kelle hukatuslik ilu kõik kaalus muu, mis puudu jäi. Pärast kuulsusele Käi mees oma teed ja haavu, silo, seda kirjeldab, kuidas tekkis intriige kollisioon daami pärast. Seda muide oli prantsuse filoloog vägani vaimukas. Kaalep ütles, et nad otsustasid rauaga natukene pulli teha, aga tolle aja tingimustes seda võeti hiljem väga tõsiselt poliitilise veaga. Ja siis läheb lahti, sõidavad üks pool sõidab veovoorimehe, lama vôi vankril ja üliõpilasmaja ette. Ta ütleb nii, päev algas seekord nagu ikka, tumm sügisene soe ja hall päev sademete poolest rikas, must pori nirtsustallal küll tibas udutas ja tibas vett tilkus alla taevalaest. Soe päike peidus, pilver ribas, mis looritatud paksust laest sel tunnil läbi linna kulges. Mustsünge, logisev Kaless ja mantli hõlmadesse sulges pik tudeng, sellena raud siis parajasti, kes teel oli daami au kaitsma ja sõbra vastu tõstma kätt, et hiljem hella õrnust maitsta. Või on see jumalagajätt? Siis tuli rahvas klubi saali, kokku toodi relvad nüüd saalis neli sekundanti teovalmilt, ülesrivistus ja ka relvad sisse kanti siis ilme, kõigil kivistus. Kaks kahvlit toodi alus tassil, kaks kahvlit haljast, vahedat. Läheb lahti, võitluseks muutub Carrytma, heideti seljast särgid, anti mingid võidumärgid ja läks lahti, taplus. Julm mehed heitsid maoli maha, nii et jalad joone taha jäigi. Algas verepulm, kõlisesid kahvlid, haljad mehed poolest kerest paljad, innukalt ja reipalt. Jürid lõid. Anti hirmsas tapaihas hambaid, keristati vihas. Publik hõiskas, nagu võis. Murdja verd, karjus rahvas, poisid, olge tublid, vahvad, makske, mitte patu eest ja nii edasi. Muide, see on puhas fantaasia. Nad ei ulatanud üldse 11 lööma, vahemaa oli kaks ja pool meetrit. Lõpetab nii. Haavamised polnud korjad, ainult kriimustused. Doriad, millede eest kant hoolt on. Too LM mitut liiki viimne kuulutati Vii nelja sekundi poolt. Navi ei kuulutatud ja epiloog on nii, see on siis leegilisestist ihanis, antiikluule suurvormina vaikinud kahvlite klõbin ja kosutav rahu taas majas. Kohal areeni vaid veel hõljumas verine torm, lahkunud märatsev publik, lakanud hõiskamas keeled. Ruumis on raugenud, hüüd, ürgseist impuitsidest, kant. Rooste võib närida kahvleid ses sõbrana. Nad elavad rahus, kõnnivad palmipuuoks, vendluse sümboliks, käes daamile taevaste tahtel on määratud karistus, kõrgeim üksindus piinutab tals südant, mis juubeldas kard. Palju veel räägivad, rahvatar doviimses duellist kõikides keeltes, mis on, ülistab sangareid, laul, ilmad, kui muutuvad soojaks ja savi on jällegi saada monumente neis, siis vormivad taiduri käed. See on ilus soov, aga ei ka lepilega rauale dollantidele monumenti seni Tartus pole tehtud, mine tea, mis tulevik toob. Nii palju siis Tõllidest. Tuleval esmaspäeval ma räägiks suure eesti keelemehe, Johannes Voldemar Veski 125. sünniaastapäeva. Meenutuseks ja natuke peatuksin ka eesti keele praegusel olukorral. Aitäh kuulmiseni kuulmiseni.