Härra Tampõld, ma usun, et me peaksime natukene põhjalikumalt rääkima ka Tartu kolledžist, mille loomise juures te olete olnud, millal see loodi ja võib-olla natuke põhjalikumalt valgustate, miks loodi, kuidas toimib? Käekäiku ja, ja heaolu paratamatult jäävad püsima sageli samale tasemele, kui nende kultuuritase oli ajal, kui nad oma oma kodumaalt lahkusid ja nii edasi võis arvata, et meie teised ja kolmandad generatsioonid ei ole ette täielikult enam meie ühiskonna nii-öelda tegevusest huvitatud. Ettenägelikkus õpetas, et me peame rakendama temast kanada majandusse mingisuguse nähtude jaoks, kus meie vajadused peetakse ülalkohapealse majandusliku tegevusega ja haruldane võimalus oli. Ei olda 60.-te aastate lõpu pool kui me keskvalitsus, andes soodsaid laene üliõpilaselamute ehitamiseks, et rahustada üliõpilasrahutusi. See oli nii-öelda ülipõld, jõhkrust aeg ja selgitasid ülikooli maa-aladel ja, ja nautisid paremaid soodustusi. Nii. Minu arhitektuurifirma oli seotud tegevusega ja ma pakkusin eestlastele sellise võimaluse luua nii-öelda hariduslikku institutsiooni, mis on tulumaksust vabastatud ettevõtted. See õnnestus. Ma pean ütlema, et ma olin nii-öelda arendaja olukorras mitte ainult arhitekt, vaid ka teadlik teistel aladel. Ja me ehitasime selle kaheksandaist korrulise ehituse ja praegusel ajal ta nii-öelda majandus läbi. Läbikäik on umbes kolm miljonit dollarit ja ja meil on üsna ilus osa sellest puhastulust topsi vabalt. Ja see algkapital on ülikooli järele vaadata, see on kasvanud nelja poole miljoni peale nüüd ja meil on andnud alaline Eesti alaainele see ajaloo professor doktor Kivimäe ja eesti keelt, me oleme ka ülikooli juurest püüdnud toetada eesti keele õpetaja meest kuni 85.-st aastast alates. Järgmised vajadused olid muidugi ajale. Üürivabalt töötab, üks maja korrus on meie jaoks ja nüüd praegu ehitame niinimetatud suur sõnum ei või arhiivi. Sul ei ole isemoodi nii-öelda kokkusattumus, kuna pidime ehitama väga suur parkla maja alla, ehitusmäärustepärast eitasime seda aga üliõpilast tarvis ei ole. Saime ühe maja korrus või nii-öelda. Ja meil on umbes 1000 ruutmeetrit seal ruumi. Praegu ehitame ümber arhiivi ja nii-öelda muuseumi veeemmuks kutsume väliseestimuuseumid. See vist kõikidele ei meeldi see väljendus, aga seal ei ole minevikku, pikendame tulevikku ja sellega me oleme praegu praegu tegevad. Nii et eesti kogukond, Eesti ühiskond Kanadas võib öelda, et elab ja hingab täisvereliselt. Me kutsume ellu, tuli lugemisteatel tegeleb ja teab meil Londonis huvitav elada, kuigi on väga kardetav etnilisel grupil olla ühiskonnas. Ühiskond on sümpaatne ja vastuvõetav. Meil ei ole olukordi, kuidas Eesti on olnud okupatsiooniaegades, kus ei tahetud suhelda teise rahvusega. Kanadas ei ole sõbrapakistust. Aga meil on väga meeldiv riik ja rahvas. Ja me sellepärast kaotame väga palju oma noore liikmed. Meil ei ole põhjust olla mitte sõbralik, nendega segaabiellumison väga palju.