Käesoleva aasta 28. märtsil möödub 60 aastat Sergei Rahmaninovi surmast. Ja esimesel aprillil tähistatakse üle kogu maailma Rahmaninovi 100 kolmekümnendat sünniaastapäeva. Sel puhul toimuvad kõigis maailma muusikakeskustes arvukad kontserdid TEMA helitöödest, korraldatakse festivale ja teaduslikke konverentse. Rahmaninovi oli unikaalseks nähtuseks kogu 20. sajandi muusikas, kes jäädvustas end ajalukku võrdselt kolmel erialal. Heliloojana, pianistina ja dirigendina. Tänane saade on pühendatud Rahmaninovi-le kui 20. sajandi väljapaistvaima le pianistile. Pianistina kujunes Rahmaninovi elavaks legendiks juba oma eluajal. Ja teda tunnistati suurema osa pianistide poolt maailma parimaks. Seda iseloomustab väga hästi üks juhtum Moskvas kuulsa Artur Rubin Steniga. Kui Rubin Stein külastas Moskvat kolmekümnendatel aastatel, siis küsis lehvoboorin tema käest, et keda ta peab maailma parimaks pianistiks. Lobisesin olevat natukene mõelnud ja vastanud. Horowitz ja kindlasti Horowitz on kõige parem. Lobaurin oli küsinud, noh, aga Rahmaninovi ja Rubin Stein vastas. Ahhaa, te rääkisite pianistidest, aga Rahmaninovi see on. Ja ta näitas kätega taeva poole. Sellega oli kõik öeldud. Ta maininud paistis tõepoolest silma erakordse andekusega. Ükskõik millisest helitööst polnud juttu. Kui Rahmaninovi oli seda kord kuulnud, siis mängis ta seda nagu valmis õpitut teost. Niimoodi meenutas teda tema õpingukaaslane Aleksander Golden veisel. Teadlane Boriss ja vorski on meenutanud ühte väga iseloomulikku juhtumit Rahmaninovi ka kui Tanjevi pool korraldati muusikaõhtuid ja sinna kogunesid mitmed tuntud Moskva muusikud ja kord olevat seal olnud Clazonov, kes tutvustas Ma äsja loodud kuuenda sümfoonia. Esimest osa. Pärast ettekande lõppu tutvustas Daniew Lazonovile oma õpilast Sergei Rahmaninovi, kes oli esituse ajal viibinud kõrvaltoas. Seejärel olevat Rahmaninovi istunud klaveri taha ja mänginud kõigi juuresolijate suureks imestuseks äsja kuuldud sümfoonia. Esimest osa. Clazonov olevat olnud šokeeritud ja küsinud. Aga kust te seda varem olete kuulnud? Ma ei ole seda mitte kellelegi veel mänginud ega näidanud. Ja Dani vastas selle peale ja, aga ma panin ta luku taha. Ta istus kõrvaltoas ja kuulas Väga huvipakkuv on veel ka üks Aleksander Golden veisheri meenutus, kui ta rääkis, kuidas Rahmaninovi õpetaja Aleksander siloti andis Rahmaninovi-ile tunnis ülesse õpid ära järgmiseks tunniks Brahmsi variatsioonid Händeli teemale. See tund toimus kolmapäeval. Kuid laupäeval järgmises tunnis mängis Rahmaninovi neid Pramsi variatsioone peast. Samuti meenutab Golden veider veel ühte väga fantastilist juht. Kui 1915. aastal suri Alexanderi krabin siis otsustas Rahmaninovi korraldada klaveriõhtu oma lahkunud sõbra helitöödest. Rahmaninovi ei olnud varem üldse Screabini heli tõid mänginud. Siis küsis ta Golden veiserit, et milliseid teoseid ta võiks sellel kontserdil esitada. Golden veisel olevat soovitanud Scrabini fantaasiat. Siimi noor uppus 28 mis on tuntud oma äärmiselt keeruka faktuuri poolest ja ta on tehniliselt üks raskemaid Scrabini loomingus. Rahmaninovi seda teost üldse ei tundnud. Siis lubas Golden veider tuua Rahmaninovi selle noodi. Vähem kui nädala pärast toimus kontsert, kus Rahmaninovi esitas selle nõudliku teose peas. Väga huvipakkuv analoogiline juhtum olevat leidnud aset ka noore helilooja Altzewski sümfooniaga kes tutvustas Rahmaninovi-le oma pooleliolevat sümfooniat, mida Rahmaninovi sealsamas noodist mängis. Kui pärast pooleteistaastast vahemiku Rahmaninov kohtas konservatooriumis Alcevskid, küsis ta viimaselt, et kas tema sümfoonia on nüüd juba valmis. Kuna ka helilooja polnud vahepeal sellega eriti tegelenud. Siis avaldas Rahmaninovi kahetsust ja ütles, et Talle olevat sümfoonia küll meeldinud. Seejärel istunud klaveri taha ja mänginud mälu järgi heliloojale ette sümfoonia esimese osa ekspositsioonist. 20. sajandi alul oli Venemaal suureks pianistlikuks kommeeriks Josef Hoffmann kelle kontserdid tekitasid suurt sensatsiooni ja need olid väga elavaks kõneaineks kõikidele muusikutele. Kui asi Fohman tuli esimest korda Moskvasse mängima, siis oli ta veel täiesti tundmatu ja tema kontserditel käidi seejärel, nagu õppetunnis tema tus, see tema värvitama peda l kogunema tehnika. Kõik see oli niivõrd eeskujulik, et innustas ka teisi peaniste. Temalt olevat väga palju õppinud klaverikäsitluse osas ka Sergei Rahmaninovi. Nad said headeks sõpradeks. Hoffmann esitas tihti hiljem Rahmaninovi teoseid. Rahmaninovi hindas Hoffmanni pianistina väga kõrgelt ja pühendas hiljem talle oma kolmanda klaverikontserdikordadel olevat Hoffman rääkinud ragmaninovile, kuidas ta olevat käinud Leopold Kodovski kontserdil, kes oli esitanud seal ühe oma Ade Johann Straussi Walesist. Hoffman olevat sellest nii vaimustatud, et mängis mälu järele, Rahmaninovi ette katkendi sellest seadest. Rahmaninovi rääkides sellest juhtumist Golden Reiserile istus omakorda klaveri taha ja tutvustas viimasele Kodovski seadet, mida ta oli kuulnud Hoffmani esituses. JÜRI Kolski on meenutanud kolme kontserti, mis oli toimunud Moskvas 1913. aastal, kus esinesid kolm maailma tuntud pianisti Fereutschibusooni siis Josef Hoffmann ja Sergei Rahmaninovi. Bosoni mängis listi. Hoffmann mängis soppeni. Aga Rahmaninovi oma helitöid, Pusonitanistliku stiili iseloomustasid erakordne vormitunnetus, sügav läbimõeldus, iga detail oli oma kohalfusiooni, ettekandes ei olnud midagi dekoratiivset. Tal oli väga ilus hõbedane tuss see. Ühesõnaga pärast seda kontserti ütles Nicolski oma sõpradele, et paremini mängida klaverit ei olegi võimalik, see on täiuslik. Natukene aega hiljem olevat sellessamas saalis andnud kontserdi Josef Hoffmann. Kui ta mängis, siis säras ta oma võrreldamatu Terleega ja kõik tema kõla, tasakaalustatus, kõik erinevad värvid erinevates registrites, see tundus kõik olevat nii iseenesestmõistetav. Et sellele nagu ei osanudki ettekande ajal enam üldse mõelda. See oli tõeline poeesia. Kuid siis ilmus sellele samale lavale Sergei Rahmaninovi. See oli esimene ettekanne tema teisest klaverisonaadi, seda hoopis 36. Nicolski võtab kokku selle meenutuse, et kui bosooni hämmastas teda oma pianistliku välja viimistlusega. Kui Hoffmann pani nautima oma vahetuid tundeid jaa, pianismi täiuslikkust siis Rahmaninovi mäng haaras endasse kõik need iseloomuomadused. Milline erakordne jõud, milline grandioosne temperament. Milline kulminatsioonide eredus värvide rikkus. See kõik ei allunud üldse kirjeldusele. Kuid kõige tähtsam, mis haaras teda Rahmaninovi juures. See oli klaveri kõla. Mitte keegi ei suutnud klaverist välja võluda sellist kõla nagu Rahmaninovi. See oli paindlik, see oli ilus. See oli väljendusrikas erakordselt sügav ka vaikses pianos. See oli selline kõla, mida ei olnud hiljem võimalik unustada. Kui küsida, milles seisnes Rahmaninovi kui pianisti ja muusiku erakordsus siis tuleb tunnistada, et see tulenes eelkõige sellest, et ta oli suur isiksus. Klaverimängul lasus alati temale ainuomane pitser esitades ka teiste heliloojate loomingut. Ei seadnud oma eesmärgiks mitte niivõrd loomingu tekstitruu ettekandmise vaid lähtus eelkõige oma isiklikust tunnetusest andudes seejuures täielikult muusikale. Nagu kriitikud tekkisid, oli talle väga iseloomulik teiste heliloojate teoste taasloomine. Helilooja Nikolai Metner on hästi kirjutanud Rahmaninovi kohta. Olles võrdselt suurmeister nii heliloojana, pianistina kui dirigendina hämmastab ta meid kõigepealt oma muusika hingestatusega muusikaliste elementide elustamisega. Kõige lihtsam heliredel kõige lihtsam kadents. Ühesõnaga ükskõik milline kujund, mida ta deklameeris oma sõrmede abil omandas tema ettekandes oma algse tähenduse esitades teiste heliloojate teoseid tekitas illusiooni, nagu need oleksid tema enda loodud. Rääkides kaasaegsetest pianistidest meenutas Rahmaninovi ühes oma intervjuus suure Anton Rubensteini sõnu. Kui temalt küsiti, arvab kaasaegsetest pianistidest. Ruubinstin olevat selle peale vastanud. Hoia nüüd mängivad kõik hästi klaverit andes sellega mõista, et hästi mängimisest on veel vähe vaid on veel midagi suuremat ja olulisemat, mida on vaja mängu läbi väljendada. See on aga õnnestunud tegelikult vaid väga vähestel ja kindlasti oli Rahmaninov üks neid väljavalituid. Muidugi erakordse täiuslikkuse saavutas Rahmaninovi eelkõige oma klaveriteoste interpreidina millisel alal. On ta senini jäänudki ületamatuks niimoodi nagu esitas neid Rahmaninovi ise, pole neid hiljem suutnud esitada, isegi mitte maailma suurimatest suurimad. Tema lähedased on meenutanud, et kui Rahmaninovi esitas ise oma helitöid siis ta nagu püüdis varjata nendesse kätketud kurbust ja valu et mitte liiga esile tuua tema muusikas peituvaid romantilisi ja kirglik, kuid tundepuhanguid allutades need kõik oma rangele seismisele. Kuigi helisalvestustehnika pole Ta oli ja nii edasi andma kõike seda mis iseloomustas Rahmaninovi kui pianisti annavad siiski tema säilinud heliplaadid meile aimu sellest, kuidas tegelikult mängis Sergei Rahmaninovi pianistina kujunes ta paljude lemmikuks ja teda tõsteti jumalana olümpuslikesse kõrgustesse. Kuigi paljud kriitikud pidasid heliloojana Rahmaninovi kuna moeliseks ja eirab Mainov truuks oma loomingulisele kreedole toodiale kui muusika kõige väljendusrikkamale elemendile ning ta kujunes 20. sajandi üheks väljapaistvamaks heliloojaks samal ajal kui paljud tema muusikakriitikud ja oponendid unustusse. Rahmaninovi kui pianisti väljakujunemisele avaldas eelkõige suurt mõju Anton Rubin Stein, kelle muusika ajaloolisi kontserte Rahmaninovi kuulis veel siis, kui ta õppis Moskva kontserdil tooriumis. Anton Rubensteini jõuline mäng, tema muusikaline haare ja esituse kordne dramatism jätsid kõigile tema kaasaegsetele sügava mulje. Rahmaninovi omakorda, olles juba Venemaal elades saavutanud suure rahvusvahelise tunnustuse avaldas oma kaasaegsetele suurt ja sügavat mõju ning need, kellel on olnud õnne kuulata Rahmaninovi mängu on võrrelnud teda pianismi ajaloo suurimatega eesotsas Franz listiga. Ka Eduard Tubina all oli 1938. aastal võimalus kuulata Rahmaninovi klaveriõhtut Viinis. Eduard Tubin on meenutanud. Kontserdi lõpp on mul siiamaale meeles, rahvas ei läinud saalist ära, kisendasid, kui pöörased all keerati pimedaks. Ta mängis mitu lisapala, aga rahvas ei lähe kuskile, vilistavad ja koputavad ja raputavad, nii et põrand väriseb käes. Ega kedagi tehti, tuled uuesti põlema ja siis Rahmaninovi tuli ja lõi selle põmm, põmm, põmm. Kohe läks aplaus lahti. Mängis selle omad siis mull prelüüdi ilusasti ära ja siis oli valmis ka. No see oli vähemalt üks pool tundi, kontserdi lõpp oli elamus küll. See oli mulle tõesti suur elamus, Rahmaninovi mäng. Pärast Rahmaninovi asumist Ameerikasse. Tõsta pianistina enneolematu menu. Kuivõrd kõrgelt hinnati Ameerikas Rahmaninovi klaverimängu iseloomustab järgmine näide. Kui Metropolitan Opera korraldati 1919. aastal, 27. aprillil. Heategevuslik galakontsert oli sinna teiste kuulsuste kõrval nagu Jašahhifets ja teised palutud esinema Garagmaninov. Kontserdi lõpul korraldati oksjon parimate esituste peale. Oksjoni korraldajad palusid Rahmaninovi esitada lisapalaks oma kuulsaks saanud siis moll prelüüdi. Pärast seda maksis mehhaaniliste klaverite firma ampico selle eest Rahmaninovi-le üks miljon dollarit. Või Rahmaninovi saabus Ameerikasse 1918. aasta lõpul. Siis järgmisel aastal tegi ta ka oma esimesed helisalvestused. Kuigi enamus tema helisalvestusi on tehtud firma ertsi ja Viktor poolt kellega tema koostöö kestis kuni 1942. aastani, mil ta salvestas oma viimased plaadistused Hollywoodis siis kõige esimesed salvestused 1919. aastal tegi ta firmale Edison. Kuna Edison ei olnud aga selleks tahaks veel mingeid salvestusi teiste maailmakuulsate pianistidega teinud siis oli firma sellest salvestamisest niivõrd huvitatud, et ta tegi esimesed ülesvõtted veel ennem, kui oli Rahmaninovi ka lepingu sõlmida. Kahjuks need heliülesvõtted ei olnud aga helitehniliselt mitte eriti õnnestunud. Ja sellel varasel etapil ei pööranud krahmaninov veel erilist tähelepanu kõla kvaliteedile, vaid oli eelkõige huvitatud muusikalisest kvaliteedist. Igast palast tehti kolm ülesvõtet, ei arvestanud firma lõpuks kahjuks siiski Rahmaninovi enda arvamusega. Millised võtted teda rohkem rahuldasid. Vaid firma lähtus eelkõige tehnilistest kaalutlustest. Ja kuna lepingut alla kirjutatud ei olnud, siis andis firmale noh, need iseseisvalt välja 70 kaheksase kiirusega heliplaatidel. Teiste seas kuulub nende hulka ka listi teise rapsoodia salvestus. Kuid vaatamata sellele on nendel heliplaatidel äärmiselt suur väärtus. Kuigi Rahmaninovi jäänud ise nende ülesvõtetega rahule, omandasid need kohe vaatamata sellele suure publikumenu. Rahmaninovi viivitas lepingu allakirjutamisega ja seejärel pöördus Rahmaninovi poole teine firma Viktor, kes pakkus talle lepinguga palju suuremad garantiid. Kuigi firma Edison pakkus lõpuks Rahmaninovi-le 22. aprillil 1920 sellist lepingut, millega Rahmaninovi oleks nüüd võinud nõustuda oli ta aga juba päev varem kirjutanud alla viieaastase lepingu ersi Ei Viktoriga. Ja nii algaski Rahmaninovi koostöö selle firmaga, mis kestis 23 aastat, mille tulemusel jõudis Rahmaninovi plaadistada umbes 10 tundi muusikat. Oma plaadistuste kohta on Rahmaninovi öelnud. Ma väga närveerin, kui ma salvestan ja kõik teised pianistid, kellega ma olen rääkinud, ütlevad samuti, et plaadistades nad väga närveerivad. Kui valmib esimene proovivõtte, siis ma tean, et seda mulle mängitakse ette ja kõik on ju korras. Aga kui kõik on valmis lõplikuks salvestuseks ja ma tean, et see peab jääma ajalukku siis ma hakkan närveerima ja käed veavad mind tihti Alt. Kuid Suumanni karnevalisalvestusega olen ma rahul. See õnnestus väga hästi. Kuna see tähendab 18. veebruaril 1930 ma salvestasin su päini b-moll sonaadi ja praegu ma veel ei tea, kuidas see õnnestus. Homme, kui ma kuulen proovivõtet ja kui see ei kõlba, lasen selle hävitada ja mängin selle uuesti. Rahmaninovi kui pianisti ei saa teistmoodi iseloomustada kui sõnaga geniaalne. Ta kulutas eriti hiljem Ameerikas elades väga palju energiat ja jõudu klaveri harjutamisele. Ta harjutas meeleldi heliredeleid Hanoni harjutusi, samuti Tšernjetüüde oopus 740. Tal olid erakordselt käed suured ja tugevad, pikkade sõrmedega, samal ajal väga pehmed ja elastsed. Need olid nii suured, et ta võis vabalt võtta ühe käega topelt Tertsid kahesokteris, kuid tema eriline Virtoosus ei olnud seejuures mitte tema mängu peamiseks omaduseks. Tema esitus paistis silma ereda ja isikupärase tõlgendusega mida oli täiesti võimatu jäljendada. Rahmaninovi-le oli samuti väga iseloomulik eriline väljenduslik jõud esituse karmus. Tema rütm oli midagi erilist, tema dünaamilised tõusud ei olnud võrreldavad ühegi teise pianistiga. Kokkuvõttes jättis see kõik kuulajale kustumatu mulje. Rahmaninovi oli ka väga range ja nõudlik enda vastu. Vaatamata suurele edule ei olnud ta tihti endaga rahul. Püüdles alati täiuslikkuse poole. Tihti juhtus, et publik oli tema kontserdist maani vaimustatud kuid ta ise oli sünge ja rahulolematu. Mängides õppis Rahmaninovi üha rohkem ennast jälgima ja kuulama ning kritiseeris ennast armutult. Eraelus oli ta väga kinnine, vaid lähedaste inimeste seas oli ta lahke, sõbralik ning lihtne inimene. Siis meeldis talle huumor ja ta võis pisarateni naerda mõne lihtsameelse nalja üle. Ta ei armastanud käia seltskonnas ega vastuvõttudel ega pidulikel õhtusöökidel. Ainukene koht Ameerikas elades oli, kuhu ta alati rõõmuga oli nõus minema. Oli Frederick Steinway kodu, kellega tal oli suur sõprusvahekord ja kus tihti kogunesid paljud muusikud. Ameeriklased ei suutnud alul kuidagi mõista, miks rähmaninov loobub alati küllakutsetest. Arvasid, et ta peab ennast uhkeks ja eraklikuks. Seetõttu oli tal ka vähe tõelisi sõpru. Rahmaninovi armastanud ka anda intervjuusid ja vihkas pildistamist. Kord, kui ta saabus ühte hotelli väikelinnas. Läks ta restorani õhtust sööma kuid seal ootas teda juba kohaliku ajalehe fotograaf. Tapmaaninov, kes ei soovinud, et teda pildistatakse, kattis oma näo kätega. Kuid fotograaf sai ikkagi oma pildi tehtud. Järgmine päev ilmus kohalikus lehes fotograaf Maninovist, kes hoidis kahe käega oma nägu kinni. Ja pildil oli allkiri. Käed, mis maksavad miljoneid. Jah. Maalinud oli suur kunstnik, muusik, helilooja ja pianist ning dirigent eelkõige sellepärast, et ta oli suur inimene. Lõppes saade, mis oli pühendatud suure vene helilooja, pianisti ja dirigendi Sergei Rahmaninovi 130.-le sünniaastapäevale. Saates kõlasid katkendid Rahmaninovi teisest klaverikontserdist. Schuberti ekspromt, Opus 90, number neli Subet listi serenaad listi genoomide marss, soppeni valss, Siimi noor uppus 69 number kaks suppeni valss sobib ja maailma suur oopus 70 number üks suppeni nokk tõrn, esstuur, oopus üheksa, number kaks Zopp Bännis Kertsa number kolm siis Mall Rahmaninovi prelüüd siis mall Opus kolm, number kaks, esimese osa kadents Rahmaninovi klaverikontserdist number üks kaks osa summani karnevalist Opus üheksa, paus ja David spindlerite Marss esimene osa subbännysonaadist veemoll number kaks ja finaal Rahmaninovi klaverikontserdist number kolm. Et autor oli Vardo Rumessen.