Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned, ei saa need tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Ta ütles, et asub kohe teele, aga ei ole teda kusagil. Muidugi, kus ta öösel oleks sõitnud. Aga siiski varenda sõitis alati vastu hommikut, kui liiklus oli väiksem, ohutum ainult loomad. Voodis oli mingi kühm ja mees sirutas käe ning kompas seda. Kas kas puges kogu aeg teki alla? Peaks ju soe küll, juba olema, aga ikka teki alla. Mees nihutas end voodis rahutult ja tõusis istuli. Tütar tuli nagu telegramm teisest elust ja kunagi ei tea, mis telegrammis kirjas on. Ta sirutas käe ja puudutas karedad seina. Aeglane elu. Ta oli siiamaale tulnud osa saama aeglasest elust. Inimene on maailma üle värvinud. Sest mis need linnad või elud linnas paremad on, kui krobeline värv siin puusüü peal. Inimene teeb kõik selleks, et see välja ei paistaks, mis on päriselus? Siin vanas metsas on kõik ümberringi elus. Ainult naine on surnud. Ja osa tema enda südant on surnud. Infardist. Jaak kurvastusest. Aga ikkagi on siin rohkem elu kui linna kõige kibedam klubi saginas. Et sellest aru saada mis kõik on, tead, inimene ära surema siis pannakse kellad seisma. Ja näkkiv vaikne. Isegi linnas võib siis oma südame häält kuulda. Muidu seeläbi autode kohine ja veetorude mühina enam ei kosta. Ta sirutas käed voodiotsale ja langetas pea kätele ja tundis kätelõhnu. Kätel oli puu. Tahma ja rohu kibe lõhn. Kui ta lapsena selili kaua rohus lamanud oli sai alati särk roheliseks, mahlast. Ta pani silmad kinni ja kuulis pilvede häält. Nii vaikne oli. Lapsed tulevad alati siis, kui neil abi vaja on. Ja kui nad siin on ja oma asja on ära rääkinud siis ei olegi abi vaja. Tegelikult ei olegi vaja. Ja mis abi tema anda saakski? Tegelikult tegelikult vajab tütar ainult puudutust. Seda puudutust, kus ei ole vahel ei värv ega parfüüme. Aga võib-olla võib-olla tahab ta kuulata lihtsalt omaenda häält. Kuidas kõlab vaikuses? Päris vaikuses, kus puud imevad teepealsed, sõiduhääled endasse. Ja tuul kannab need laiali. Ja. Siin oli vaikne. Siia merest eemal ja maanteest kaugel asetseva asse majja tuli sageli selline vaikus. Et tal endalgi südamel narmad, värises. Muidugi on hea, et nad Et ta tuleb. Ta ei teadnud, kas tütar tuleb üksi või mehega. See oli nii imelik jutt. Ega nad seda tegelikult ei mõista, miks Tallinnast siia tuli? Arvavad, et tervise pärast. Või naise pärast, kes? Ta ei tahtnud mõelda, et naine on surnud. Tahavad, et kõik oleks ratsionaalselt selge. Aga kõik ei saa selge olla. Sest kui mõistadki midagi, siis jääb veel rohkem mõistatada. Võib-olla on neil raha vaja. Ta ajas end püsti. Läks tagakambri nurka ja avascamorca. Siin oli jahe. Ja siin oli ka raha peidupaik. Ta võttis raha pundist sajakroonise. Ja hakkas siis endamisi muhelema. On temaga otsustab enda järgi kui nad küsivad Siis ikat tuhandeid. Aga võib-olla ei olegi raha vaja? Ega ei tea ju, mis lahti on. Võib-olla tuleb tütar hoopis üksi? Mees võpatas, sest külm tilk kukkus õlale. Noh, ja siinse on jääpurikas selle nurga juures ripub veel juunikuuni. Ei sula enne suve, kui pikk ja Zoega kevade ei oleks. Ja igal aastal ilmub samasse kohta. Ühel päeval hakkab tilkuma, tilgub ja tilgub. Ja nii kaua, kuni see ära sulanud ei ole käeksubuks, nagu tal oleks hing, nagu olekski hing, üks käeksumine, väsinud, viiul vana mängija käes kelles ei ole enam vere, sooja ega elurõõmu. Ta ütles küll, et asub kohe hommikul hästi varahommikul teele. Aga ei ole teda kusagil. Kas seal tee peal midagi juhtunud või? Ta kuulis, et ütles seda valjusti. Aga ta oli sellega harjunud. Siin võis seda teha. Siin oli oma hääl kuulda. Siin oli kuulda, kuidas puud kasvavad. Siin võis lindudega rääkida. Lindudega räästa all koeraga kassiga. Hea, et tütar ei teadnud, et tal oli harjumus omaette rääkida. Või õieti mitte omaette, aga aga siiski. Aknast paistis otse maja ees kõrguvate tihedate paarisaja aasta vanuste kuuskede vahel kitsas tee. See läks siit otse kauge mere poole. Ja mees kujutles ennast autoga teel surumas gaasi põhja kihutamas rappudes, nii nagu auto võtab otse üle kaldaäärsete kivide vette. Aga meri oli kaugel ja autot tal ei olnud. Juba ammu ei olnud tal autot. Ja ta ohkas. Ja ta oli selle üle õnnelik või mis õnnelik? See lihtsalt oli. Nii. Kõik oli nii. Nii nagu on Ta oli siin elatud aastatega kaotanud selle pideva enese eest hoolitsemise tunde, mis saatis linlasi. Ta lihtsalt tahtis siin olla. Ja võib-olla ei saanud enam aru, kuidas seal kaugel metsade taga mõeldakse. Võib-olla tütar oli hakanud muretsema. Ta oli viimane kord küll vastumeelselt, aga siiski tunnistanud, et süda siiski jukerdab vahel ja ei ole õhku. Kuigi siin oli õhku küll. Mees oli ohanud ja tütre uue mureliku pärimise peale öelnud, et ohkamine ei ole väljahingamine, vaid ohatakse selleks et hing sisse jääks. Selleks, et maailmaelus ja loomulik hing pääseks kehasse ning kosutaks vaimu. Ja et rohkemat pole mõtet sellest rääkida, sest niikuinii keegi teise inimese elujõu saladust ei tea. Ja. Ja ei teagi. Ei tea teise inimese elujõus saladust ega üldse inimese. Siin oli ta õppinud ütlema, et ei tea Eta paljut ei tea jäta vahele üldse midagi tea. Pärast naise selle elujõust, pursuva keha ja meeleäkilist seletamatut surma oli ta hakanud arvama, et elu saab kirjeldada. Aga kui palju seda ka ei seletaks, jääb see milleski lõpuni seletamata. Jääb saladuseks. Seda enam, et naine ise oli olnud ja jäänud talle sellele tollal tüüpilise linlasele mõistatuseks. Nii oli juba nende kohtumisel nende esimesel kohtumisel. Kord, kui ta ühel oma harvadel kordadel siin käis ükskord kella poole kuue ajal hommikul mere äärde läks oli talle vastu tulnud tundmatu naine. Naine oli sammunud tõusvas päikeses, peaaegu põlvini vees. Ihualasti aga mitte see ei olnud teda rabanud. Vaidet naine laulis. Ta ei mäletanud, mis laul see just oli. Igatahes ei meenutanud naise hääl kuidagi sireenide arvatavasti imelist peibutavad joigu vaid oli terve ja tugev nagu ka kullane keha. Ja kuigi naine teda sel hetkel tugevasti tõmbas, ei olnud ta kunagi aru saanud, millest ja millele naine elab, nagu oleks naine olnud keegi teine, kui too seal kaugel hommikul. Veel naise eluajal tuli laulja meres talle vahetevahel aastate tagant ikka meelde. Ja hiljem oli ta hakanud kujutama, et naine tuli palju kaugemalt kui küllalt kaugel asub küla. Et ta tuli piki randa eikusagilt ja läks ka ei kusagile nagu ebamaine ilmutada tus jäljetusest jäljetusse. Ja kui ta arutles, miks talle niisugused asjad pähe tulevad siis ei osanud ta sellele muud seletust anda, kui see etav vajabki, mitte inimesi. Vaidiiteid. Ja nüüd, kui naine kadunud oli ja ta vahel vägada järele igatses, mõtles ta, et tema oma naine oli juba oma eluajal kadunud ta kõrvalt. Ja asendunud pildiga ta sees. Nagu olnuks kida ainult see merest sammu ja, aga mitte reaalne inimene, keda sai puudutada. Jah ta oli elanud naisega, nii, et seda puudutust ei olnud kunagi toimunud. Ta oli elanud oma paberitele ja naine oma. Ta ei osanud isegi öelda, millele kui mitteelujõule. Aga nad ei olnud puudutanud teineteist, nagu olnuks nähtamatut paber nende vahel nagu see pilt merest sammuiast oleksid püsinud nähtamatuna nende vahel, kuni. Kuni naine oli pilli tagant kadunud ja teda ei olnud enam kusagil. Alles siin, kuhu Taali teda linnas vallanud rahutuse eest ära tulnud oli naise kadunud olemise tundest sugenenud omaenda elus olemise terav äratundmine. Ta oli varakevadel löönud endale kirvega kätte. Veri oli välja tulnud ja äkki? Äkki oli ta tundnud, et on. Nii oli ta esimesel hetkel endale öelnud et Ta on õnnelik. Kuigi see ei olnud õige sõna. Ta oli selles sõna juba ammu unustanud, sest ainult linnas oldi õnnelik. Siin ei oldud õnnelikud. Siin lihtsalt oldi. Jaoati. Siin ei tulnud alati meelde, et olid. Pidi kirvega kätte lööma, tunda oled. Et päike kiirgab puulatavale taga jääd isegi surm. Selle surm, kelle eest ennast teatud määral süüdi tundsid ei saanud nii nagu linnas teha olematuks lihtsat olemasolemise ja. Ta pani silmad kinni. Seda ei pidanud ta endale kalendrisse üles kirjutama. Ta mõtles seda tänast. See oli tal meeles. Aga mõju kippus ta unustama. Ta kirjutas endale sedeleid iga kuu esimeseks kuupäevaks saata Eesti energiale voolumõõtja, näit. 10. maksta elektri eest. Üheteistkümnendal, maksta telefoni eest. Ta märkmikus olid äärmise korralikkusega kõigi sõprade ja heade tuttavate sünnipäevad rääkimata vanemate ja tütre ning tema mehe omadest. Kama surnud naise sünnipäeva, märkis ta peale väikese kalendri alati, kas seinakalendrisse, nagu oleks ajast väljas, aga ta ei mäletaks midagi. Või nagu ta kardaks unustada Tegelikult ta teadis, mis on metsas ja ümber lagendikel. Ta oli siin kõik läbi hulkunud kogu selle ümbruse, mis oli täis putukate, lindude ja loomade sekeldamist ja kihinat, kainet ja muutumist. Ja mis ainult kõrvalisel ei võinud silma paista. Oli risti-põiki kõik läbi käinud. Aga selle märkis ta üles. Ta kirjutas sellest lehekülgede kaupa paksudesse gladedesse nagu kardaks, et muidu võiks kuhugi kaduda. Ja ajaga avastas, et ta oli üles märkinud kõik, mis linnas oli temast mööda libisenud, nagu seda ei olekski olemas. Ta kõndis rahutult ühest toast teise. Nagu mujalgi avanes maja taga vaade otse metsa. Tumerohelised kuused aknal varjasid valgust. Ja lapsed. Lapsed elastas, mis lapsed need olid, tütar ja mees. Oli tahtnud lasta need maha raiuda, aga ta ei lasknud. Unedes kangastest talle tihtipeale päikese saas Aasoli tühi. Aga ometi olid seal tema isa ja ema keset meelespea lilli. Ta mõtles. Kas ei ole ta seda välja mõelnud, seda unenägu? Unenägu vist siiski oli. Aga muidu oli kõik taandunud kaugele, kuhugi metsa taha metsade taha ülemmeres silmapiiri. Ta teadis, kui kõrge võib vahel olla taevas nii reaalselt kättesaamatult kõrge, nii öösel kui ka päeval. Aga need varjulised kuused olid lähedal nii puudutatavalt lähedal. Ja vahel ta läkski öösel välja ning puudutas vana tüve, mis oli seisnud siin juba siis kui teda ei saanud veel olemaski olla ning tundnud sama imelikku tunnet nagu siis, kui ta kuldnokale puuri tehes kirvega kätele löönud. Ta võttis laualt glade sirvist, seda. Jah, see oli ka sees. Puur. Väärt Puur. Karedast luitunud puust. Mis teab, mis ajas, seisis kuuri tagaseinal. Ja glade paber oli natuke pruun. Sellest verest. Veri oli vanast juba kasutatud ja puhtaks pestud, mardist läbi andnud. Ta oli igal aastal neid puure üles pannud, siia, metsa ja metsa taha mere äärde ja tundnud tundnud või isegi oodanud seda tunnet, seda elu tuksumist lava käes ja käsivarrest südames. Mis oli olnud siis, kui kirvestabaske Ta läks laua juurde, istus sinna, nii nagu ta oli aluspesus, saamata aru, miks ta neid kunagi kirja pandud ridu ikka ja jälle üle loeta. Teie valu on teie mõistmist ümbritseva koore katkimurdmise valu. Niisamuti nagu puuviljaseemnekivi peab murduma selleks, et tema süda pääseks päikesevalgusesse. Nii tuleb teilgi tunda valu. Ja kui teie südavaid suudaks üha imestella eluigapäevaseid imesid ei tunduks teie valu teile vähem imeväärne kui teie rõõm. Oma südame muutuvad seisundid võtaksite vastu just samaviisi. Kuid oma põldudel mööduvaid aastaaegu vastu võtate. Paljugi teie valust on teie eneste valitud. See on seesama kibe rohi, millega tohter teist teie haiget poolt terveks ravitseb. Seepärast usaldage tohtrit ja jooge tema ravim ära. Vaikses meelerahus. Sest tema käsi ehk küll raske ja karm on juhtida nähtamatu õrna käe poolt. Ja kruus, mille ta teile ulatab. Põletaguse, pealegi teie huuli on vormitud savist mida Potset omaenesepühadepisaratega niisutanud on. Laud oli raamatuid gladesid ning pabereid täis ja õige ülesleidmiseks pidi ta neid teise kohta tõstma. Ta täitis oma päevi üleskirjutamisega. See oli nagu päevik tema oma märkmetega ja lihtsalt ka väljakirjutustega, mille juurde ta oli kleepinud ka ajalehelõik, geid. Vahelistusta tundide kaupa oma märkmete juures ja mõtles selle üle, mis seal seisis, nagu ootaks tulevikku lugejat. Aga see sai olla ainult Taise. See andis tunde, et oled elus. Kui paljud lõigud olitele pähe kulunud. Vahel tõusis ta laua tagant üles ja tsiteeris mingit lõiku valjusti peast. Miks ta seda tegi? Ei tea. Midagi pidi tegema, pea rooste ei läheks. Sest siin siin oli aeg teine kui linnas. Aeglane. Märts lumikelluke 10. märts põldlõoke 11. märts, kuldnokk 13. märts, Sarapu 13. märts sookurg 13. märts sinilill 14. märts. Lapsu liblikas 18. märts, jah, mõtle. Keevitaja, 18. märts väike koerliblikas 19-st märts paisele, 26. märts, valge toonekurg, 27. märts. Lepiklill 30. märts pajud 31. märts linavästrik teine drill. Metsvint, üheksas aprill võilill 11. aprill näsiniin 12. aprill, Ülane 12. aprill nurmenukk kui 19. aprill. Rohukonn 20. aprill suitsupääsuke 22. aprill varsa käbi, 27. aprill, kägu 29. aprill. Räästapääsuke räästab Pääsuke, teine mai. Kullerkupp kolmas mai. Ei tea, mis tal on. Miks ta nii imelikku juttu ajas? Tema tütar? Seitsmes veebruar liiga soojad ilmad. Maastik on kohati veega kaetud, jääs, metsamehed on leidunud murdunud jalaga, põdranädala jooksul muutus temperatuur mitu korda. Kaheksas veebruar. Sula uputas pisiimetajate urud ja kui temperatuur langeb, siis külmutab pinnase. Pääsenud kolivad mätaste või küngaste otsa, langevad rebastele kiskjatele saagiks. Soojaga arenevad paju pungad kiiresti, aga viljaorased võivad teager rohetama. Hakate jänestel ja metskitsedele teeb see rõõmu. Kuid ilmade külmenemine võib rikkuda taimede juuri. Praegune soe mõjutab ka vegetatsiooni. Ja oi puud-põõsad viia sellisesse faasi, et need kevadkülmadega hukkuvad. Ilmajaam ennustab soo ja tuulise ja sajuse ilma püsimist. Üheksas märts kevadsoojust tõi Eesti rannikule üksikuid lookesi ning kuldnokki. Juba veebruari lõpus, kui lumi oli veel kohati maas. Ja praeguseks on kevadekuulutajad jõudnud sisemaale. Linnud on juba ka linnades. Ta tundis, kuidas rahutus surus südamele. Ning et ei saa aru, kas loeb rõõmu pärast või selleks, et mitte kogu aeg tütrele mõelda. Ega tütargi otse räägi. Nagu ta süda siis ei valutaks, kui tütar midagi ütlemata jätab. Ei tea, kas see uus väimees ei ole suur asi või või mis on? 11. märts kuldnokad tassivad kõrsi puulehti ja mingeid karvatuuste isaslind sätib end pesa lähedusse ning hakkab paarilist peibutama. Munad on munetud mai alguseks ning nende väljahaudumise eest kannavad hoolt nii emas- kui isaslind. Pojukesed kooruvad paari nädala pärast. 12. märts. Kuldnoka eluiga küünib vaevalt paari aastani, teda ohustavad kullilised ja kakulised. Poegi ohustavad oravad, varesed ja kärplased. Suur osa täiskasvanud kuldnokki hukkub varakevadel raskete ilmastikutingimuste tõttu ning vastu kõrgepingeliine lennates. Tagasi on kiivitajad, künnivaresed, metsvindid, hall, haigrud, toonekured ja. Kuhu see tüdruk siis jääda? Kell läheb täna nii kiiresti või õieti. Õieti see kell ei tahagi liikuda. Oleks see asi juba selge. Ei tea, kas ta tuleb ikka autoga. No muidugi nii harva isale külla ja kindlasti ikkagi autoga. Kuues aprill maanteed ületades hukkuvad praegu autorataste all tuhanded talveunest ärganud ja kudemispaikadesse liikuvatkonnad. Tee oli konnadest limane. Seitsmes aprill reede. Põldlõokest voogamine üle kogu maa. Nende kindlad pesitsemiskohad täidavad kogu Eesti läbi une ja teadmatuse. Läbi tuule ja võõraste trajektooride sõua Villuke keha ennast üles õhuookeani. Värisev keha nagu üksainus tung päikese poole. Laul nagu hõiskab imestus. Ikka ja jälle, sedamööda kuidas valgus kasvab, sööstab ta üles. Oh häda, kui tuuleiil teise hüüdja sellesse pingutus ruumi lükkab küüntega kinni. Ägedalt tiibadega vehkides langevad nad kisendavate kividena alla maa poole. Et hetk ainult hetk enne hukkumist tiivad jälle vallale lüüa. Lõokesed korraga ülal kümnete sadade kaupa ülemmaastikke, nagu oleks kogu Eestit tõstetud õhku. Huvitav, miks ta siiski nii imelik oli? Kas mehega on midagi? Mees võib-olla kannatab selle all, et peab naise alluvuses töötama. Aga see on siiski oma firma. Ja edukas firma. Esimene aprill sedamööda kuidas inimene on metsad põldudeks raadanud, on ka lõokesed üha arvukamaks muutunud. Nüüd ei ehitanud oma kodu mitte üksnes põllule, vaid ka rappa, aasale ja linnamäel Avedele katusele. Teine aprill metslindudel ja loomadel nagu ei olekski enam piiritaju metsis, oli tulnud asulasse autode vahel ringi paterdama. Metslindude sissetung intensiivistunud 35 aastat tagasi. Algul ilmusid pärast 1967. aasta tormi Pärnu randa miljoneid lepatriinud ja muud satikad. Hiljem tulid põdrad Tallinna. Samal ajal jooksid lehmad suurfarmidest minema. Metsised hakkasid inimeste sekka ilmuma 70.-te alguses. Põhjus on põliste territooriumite kadumine, stress. Seitse valgusesuguhormoonide regulatsiooni häire, mis toob omakorda kaasa käitumise ebakõla. Asulatesse tulnud kuked ründavad inimest. Kanad otsivad partnerit. Selliseid metsise pärit lagendikel raiesmikel-lt. Ja nende käitumine on juba enne inimese kohtamist erandlik. Kui sellised linnud nende mänguplatsile tagasi viia, siis tulevad nad varsti jälle inimese juurde tagasi. Metsiste hulk väheneb. Eestimaal on praegusel ajal ainult 400 metsise mängu. Üheksas aprill. Metsise kana, lapsi ja naisi ei peljanud lasknud liivad Lõsakile ja ennast koguni silitada. Meeste eest oli siiski korraks lendu tõusnud. Ja kui ta poe ukse ees seisnud, oli üks öelnud Juuduli õlut nuiamas, mis meid siis, see on pigem ennast hormoone täis pumbanud tuvi. 10. aprill. Leidsin surnud lõokese. Jälle on külmen. Enne kui lõokese ema pesa peente rohukoertega Ärapolsterdavee sinna koidikul esimese muna muneb peab maa jõudma ära sulada. Sügiseks jõuab lõokese paar üles kasvatada kaks pesakonda lapsi. Siis seisab ees uus teekond taevas, mis on täissaastet ja lennukeid ja vahetevahel vilisevaid haavleid ja kuule. 11. aprill me ei leia seda igatsetud täiusseti ilmast, sellest elust, sedagi oleme õppinud. Kes annab sellele kõigele mõtte, et kes teab nii elu mõtet kui ka meie olemasolu otstarvet, kes on see, kelle hingeõhust? Me elame? Kaheksateistkümnes aprill maantee on kudevate konnadel laipadest liige. Teine mai. Käod juba kukuvad. Kogu Eesti peab olema käo kukkumist täis. Kukkumine kostab jo kilomeetrite kaugusele. Hädan leviku sageduselt Eestis 20. linud linnuteadlaste andmetel esineb kägu 567-st atlase ruudust 545. nii vara hommikul. Nii ere valgus. Ta keeras päeviku lehe teise asendisse, sest Pader peegeldas teravat valgust nii palju tagasi et lugeda oli raske. Ja üks leht kukkus maha ning ta tõstis selle üles. 26. aprill. Tšernobõl 1986. Sellel päeval ei ole kirikukalendris ühegi pühaku päeva. Nüüd tulevad hoopis Priiderid. Ei saa ometi olla, et ta ei tule. Või nemad. Ta oli kindel, et pidi olema juhtunud midagi tõsist. Ta tõusis, kõndis paberid käes rahutult ühest toast teise ja lugesin neid vaatamata valjusti peast üles neid linde, kelle kindlad pesitsemiskohad katavad kogu eesti talvike leevike kanepilind, Kalinud. Seesike ja muidugi vindid, metsvint, rohevint. Ta pidi lävepakul komistama, luges edasi. Koduvarblane põldvarblane tihased ja rästad punarindööbik. Täksid ka kärbsenäpp, metstikk-lehelinnud põõsas, linnud, käosulane, see tuleb mai keskpaiga läheduses. Varesed ja rongad, hakid, harakad. Kiiver pasknäär, kuldnokk, linavästrik, pääsukesed, piiritajad, kodutuvid, kaelustuvid, kiivitajad, rukkirääkija. Peaaegu kõikjal sinikaelpart. Kuidas see poiss seal kooli juures ütleski? Et see on hormoonidega üles numatud tuvi, aga mitte metsis. See metsis seal alevis. Äkki sai ta enda peale vihaseks, see kõik oli mäng. Luuleline joga, eesti tõuseb linnulaulu õhku, mis kuradi jama? Miks põrgut, tütar siiski võinud otse öelda, mis see kõik lõppude lõpuks tähendab? Nägelevad mehegaja. Ta ei saanud aru, kus nende kodu on. Ostsid linnamaja, siis müüsid ära ja ostsid korteri linna lähedale, siis kolisid linna tagasi, siis vahetasid korteri ära või? Müüsid. Mis neil nüüd on? Välismaale lähevad või? Miks tema siis siin elada? Nad lihtsalt ei saa aru, miks. Kui ta ütleb, et siin on paarisaja aasta vanune mets ja sellepärast elabki siis jäävad vaikseks, peavad veidraks. Neile ütleb ka tuhandeaastane mets, ainult midagi statistilist. Ei tea, kas ta mehega kaasa võtab. Ta turtsatas pahaselt, tulevad ja teatavad, et kavatsevad abielluda. Kuidas see oligi jada, jalad puhtad sest sellel teel pole sajandite muda ja ta kehal on tuhanded tuule lõhkuda. Pärale saab naerdes oma päikeselaulu. Metsa. Juuri metsades oli ta käinud. Seal võis üle 3000 aasta vanuste puude sees olevast lõhest autoga läbi sõita. Ainult hämari rõske oli. Aga aga kõik, ehk oli alles? Tookord linnamehena elust läbisõitva turistina ta ei saanud aru, et kõik oli alles. Kas oli ka praegu? Või oli seal ka nii nagu siin. Ta seisatas akna alla. Miks talle ei öeldud, milles on asi? Võib-olla ei tahetudki raha vaid maha raiuda, see valgust varjab puidu mass. Kõik see, mida puud saaksid anda. Kõik see mets. Ta tundis, kuidas veri valguses talle pähe kõik see mets oma vaigust, lõhnavate tüvede ja vaiksete lagendikega. Mets, vintide ja laulu, Räslastega, jänesekapsaste ja leselehtede, laanelillede Uibu, lehtede piip, heinte, kuningakübarate, pohlade, seente ja maasikatega, vets vintide laulu Räslastega. Kõik see lõpmatu vaikus korraks kerkiva vaibuma kohinaga tungis ta pähe. Ja ta silme ees lõi virvendama. Tahaksin. Jalad ära pühkida, enne kui lähen sellesse pühaliku paiku. Ka. Sosistas ta. Äkki ta teadis? Tal on pankrott. Neil on pankrot. Nüüd, kui kõik nende varasemad kõnelused poolvargsi, vihjeid ja hädaldamised temast sõlmusid teadis ta, et see ei saanud olla muutkui. Pankrot muidugi. Ta kargas korraga püssi ja sammus seina juurde. Vaatas värvimis selle koha peal, ei tahtnud kuidagi kuivada, vaid oli jäänud pool nätskeks, katsus seda käega. Muidugi, kui ta bussiga tuleb, kui ta bussiga tuleb, siis pankrot, maja, korter, suvila, auto, kõik läinud. Seepärast ta ütleski, et on nii kerge tunne mees ka läinud. Kas ma võin sinu juures elada? Nagu sõda, käiks maale, tullakse puudutust otsima. Või tuletas siiski mehega. Keegi ei ole õues. Keegi oli õues, ta virutas käega paberid laua pealt maha. Mingi mõttetu kalender, mingid ilusad laused, ilusad jutud, luule, prohvetlus, kaugete maade tõde. Üks suur teadvuseks, tsentrik, ekvilibristid, illusianism. Enesepettused, variserlikkust, heietused, valelik elutus, statistika. Taastus järsku lävele. Tundes, kuidas ta süda pumpas. Noh, mis sul siis juhtus? Linn seisis õuel maja ees liikumatult, nokk püsti. Suur hiigelsuur metsis. Metsise tiivad olid pruuniad. Kõhualune musta-valgekirju, must kere, sulestik, küütles. Suur saba oli harali. Kulmude peal olid lihajad, punased näsad. Algul kostis Klugin ja röögisemine. Siis lõksude kiirene sari. Ja siis neelatus. Ja ta jalad on puhtad sest sellel teel pole sajandite mudajada, kehal on tuhanded tuulelõhn, kui ta ärale saab. Naerdes oma päikesel laulu. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg