Neli nädalat tagasi kuulsime esmakordselt niisugust teadvustust. Alguses ringsõit, mis pani liikuma nelja raadio, auto, rattad ja ligi 20 kirjaniku sulepead. Selja taga on tuhanded läbisõidetud kilomeetrid ja lugematud kohtumised töö inimesega põllul, kalarannas ja tehases. Vaheldusid hääled ja vaheldusid elukutsed. Mis aga ei muutunud, see oli meie suurte päevade töörõõm. Täna jõuab ringreis kodusadamasse ja lootsiks, kes meid mere poolt küljest Nõukogude Eesti pealinna toob, on jälle kirjanik. Herman Sergo seisab praegu Tallinna sadamakapteni kohustes. Tallinna saabusime mitel rongiga iga bussiga vaip mere Deutsche. Kuna arvatavasti väga paljudele raadiokuulajatele Tallinna merepoolne aken mitte tuttav ei ole siis palun teid kõiki kaasa ja teeme väikese ekskursiooni sadamasse. Niisiis meie reisilaev jõuab just praegu sadamale unevärava punase muuli majakad raadersile. See ligemale 100 meetri laiune sissekäik on laevadel avatult, ümber kogu ööpäeva. Selle kaudu saabuvad kaugetelt meredelt alused Küllossima küll laadima, küll pungerdama, seal küttevarusid täiendama, kilbrovial tirima. Vaadake kasvõi sedasama raskelt laaditud suurt vesihalli mootor, iludust, mis meile praegus vastu suundub. Selle sihtsadamaks London. Last tselluloos. Paistab, et täna on sadamas kibe päev. Siin vasakul pool sissekäiku, kust noolsirge betoonkai otse vastu russalkat suundub oli alles mõne aasta eest armetu puitsild, mida härjasillaks kutsuti. Aastat 40 tagasi seisis selle kai ääres omaaegselaevareederi Trei keldri pisike aurik, Koit. Koidula oli laad ruumides Stockholmi jaoks härjalast. Mingil arusaamatul põhjusel pääses Aurikul tuli lahti ja kogu laev S sadamasilla ja härgadega põles maha. Meremehed räägivad, et see olla olnud ajaloos köige suurem härjapraad. Sadamasild taastati samal kujul ning jäigi pärast mitmeks ajaks härjasillaks. Kuid mõned aastad tagasi pidi härjasild ruumi andma moodsale sadamakaile, mille res suurtel ulgumeremootorlaeva müraketel jäeti ruumi. Kuidas Figist jätkub? Seda sadamabasseini, mis praegu laeva vööri suunas paistab. Seal, kus mitu ookeanilaeva reas seisavad, kutsuti kodanliku Eesti ajal alulaevade basseiniks. Siia saabusid saartelt väikesed purjejalad, küttepuudega. Lossiti laaditi käsitsi, sest kaidel polnud ühtki kraanat. 10 tonni. Ärge arvake, et see Vilsi kõige võimsam ujuvkraana seal, mille noka otsas parajasti raudtee vedur ripub, võib isegi väikese laeva veest välja tõsta. Siin on pärastsõja läbi viidud suured rekonstrueerimise tööd ja endisest halulaevade basseinist pole enam jälgegi järele jäänud. Ja näete seda kõige viimast põhje kantsi lainemurdja otsa, mis vanaaegse türgi Möögonna Merde lõikub. Seal paiknesid enne sõda sadama söelaod. Sitel ostsime, seal kasutati vanasti naisi või söe, eitasid nagu neid kutsuti. Igas laevalaad ruumis, kirjeldas paar-kolmkümmend naist üleval luugi äärel dividor, kes nõrgemaid taga sundis tööpäeva lõpul nii, las linn, need vaesed söetahmast, neeger, mustad olevused endasse selleks, et järgmisel hommikul taas sinnasamasse tolmu põrgusse tagasi saata. 3000 tonnise laeva lossimine kestis terve nädala. Tänapäeval tehakse Sidi kraanade abil 12 tunniga. Tallinna sadamas ei tööta praegu laadijana ühtki naist. Küll aga leidub meil naisi, laoülemaid, inseneri, kraanajuhte. Naise käsi on loodud hoidma ainult õmblusmasina vänta pihuks ja põrmuks puruneb see omaaegne tõde, kui näed, missuguse osavusega marja showskaja 10 tonnise kraana juhtimiskange liigutab. Ja hiiglane toimetab kuulekalt aina kaija trümmi vahet. Hirm poeb vägisi naha vahele, kui pead selle ragisema ja müriseva eluka terasjalgade vahelt läbi minema. Kust küll teie julguse võtsite siia kõrgele kraanajuhikabiini tõusta? Karta midagi ei ole harjumise asi. Kaua te olete juba kraanajuhina töötanud? 13 ja pool aastat ja kas teie olete ainus naine Tallinna sadamas, neid on isegi 10 naist siin elementidel töötamas. Naine tuleb niisuguse tööga toime küll. Vägagi hästi. Kui on ikke tahtmist. Kas olete mõned mehed selja taha jätnud ka? Seda on raske omale ütelda, loeks palgalehelt tule näha, seal oleneb kuudest, kuidas mõni kuu on, aga vahest on vähem kolm, neljaga vahest 10 meest ees ja mõned on siis teised on siis taga. Aga palju siis selja taha jääb? 50 inimest on 50 külana, Eesti on? No siis on selge pilt. Tallinna sadama läbilaskevõime on viimaste aastate jooksul mitmekordistunud. Sadam ei oma ammugi enam kohalikku tähtsust, vaid siitkaudu liigub palju transiitkaupu kogu liidu ulatuses. Tallinna sadamast eksporditakse Rootsi, Taani, Hollandisse, Inglismaale ja teistesse riikidesse. Loomade jõusööta peetakse välja maakisid, kivisid tselluloosi ja muid kaupu. Saabuvad laevad kivisöega Poolast, Valst rauaga, Saksamaalt puuvillaga, Egiptusest. Laadimis-lossimistööd on täielikult mehhaniseeritud. Kui arvestada sellega, et alles 45. aastal haigutas siin iga dollari asemel fašistid miinilõhkamisest tekkinud kraater põhja lastud laevad kõigiti basseinides ümber paisatud, kraanat nokkapidi vees ja faarvaatrit mineeritud siis peate küll minuga nõustuma, et nõukogude võimu juhtimisel on siin pärast sõjaaastatelt lihtsalt ime korda saadetud. Ent sellega pole öeldud, et Eesti meresõit ja Tallinna Sadama tähtsus on juba oma lae saavutanud. Kavad ja plaanid on suured, julged ehitust ei müril, ei lakka ja seda mitte ainult kaubasadamas. Ka kalasadam on viimasel ajal tohutult laienenud. Paljassaare taga, kus alles paari aasta eest laine lokse rohtu kasvanud kaldeid loputus. Kirkivad nüüd moodsalt sadamakaid töötavat, võimsat süvendajate ujuvkraanat puhastavat mere püsikivi rahnutest. Juba silduvad seal esimesed atlandilt saabunud alused. Püügilaevastiku laevade arvult ammugi kaubalaevastikule järele jõudnud heeringa püügipeavalitsusele allub Eestist, uurib ujubas Johannes Vares. Meie julget meretraalerite meeskonnad viivad Nõukogude lippu kaugele põhja atlandil Islandi kaljukallastele sinna, kus heeringaparved merepinna Ebellitrilistaks muudavad sinna, kus suvel majakad ei põle ning talvel valitsev, kuid kestab. Piigiretked ulatuvad kuni Kanada rannikutele maitsema mereahvena kodubeteni ja Jericho helde neile, kes teda armastavad. Eesti püügilaevastiku meremehed teadvad seda peavad lugu oma leivaandjast järjest ning teadvat samuti, et ilma tööta keegi õrrele ei pääse. Nagu vanad meremehed ütlevad. Ma. Vaatan, et ohoo aga kiideta mode d. Sadamaga oleme üldjoontes juba tuttavad kuid vaatame nüüd veidi lähemalt kaide ääres seisvaid laevu. Võib-olla on teil küsimusi? Ah et mis laev, see säärane väike kahemastiline seal on. Ahtris Timi Naissaar. See laev ehitati Nõukogude Kaug-Idas ja anti siis üle Eesti riiklikule merelaevandus-le. Sõidab praegu Tallinna ja saarte vahet. Säärased uuetüübilisi rannasõidulaevu saime hiljuti terve seeria Ruhnu Kihnu keri sissil Vaindloo Sõmeri. Kõiki vana pea ei mäletagi. Nendel laevadel on mitu suurepärast omadust. Kõigepealt on nad suhteliselt suure kandevõimega. Teiseks lubab nende väikest sügis silduda igas Muhu väina sadamas. Ja kolmandaks on nad lihtsalt ideaalselt merelaevad. Isegi vastutormiga ajavad nad oma 10 12 sõlme läbi. Kodanliku valitsuse ajal nähti säärastest alustest ainult und. Täide läks unenägu alles uue korra päevil. Vanastega nord vestest möllama hakkas, ootas hiidlane saarlane poe kaubalaeva vahest nädalate viisi ja nuriseda polnud kellegagi. Nüüd aga, kui seesama Naissaar pool tundi hiljaks jääb, tehakse sellest juba number. Keegides soovis seletust Mootorlaev Hiiumaa kohta, mis siinsamas 12. haiglasse Järs seisab. Selle kaasaegse aluse sai Eesti riiklik merelaevandus alles möödunud aastal. Ungarlaste ungarlased, nagu näete, pole sugugi halvad laevaehitajad. Ja selliseid kaunitare on meil, Eesti riiklikul merelaevandus olid juba palju. Sõidavad peamiselt Balti ja Põhjamere sadamate vahet, käivad aga mõnikord isegi Itaalias, Egiptuses ja kaugemalgi ära. Kui soovite, astume hetkeks laeva pardale ning vaatame, kuidas jalus seestpoolt välja näeb. Olge head. Ainuld, jalad pühkige trepi otsa pandud matil hästi puhtaks. Kas näete, milline piinlik kordsel laevatekkidel valitseda? Vanemtüürimees Endel Päll sinivalge side varrukal kohtab meid trepi otsas. Me tulime nüüd päris pikalt reisilt käisime nimelt põhjas ja siis Inglismaal, Prantsusmaal ja nüüd oleme siin kodusadamas. No aga sellest pöhja reisist, kuidas neid Põhjameri ja ookean näis Meri on ikke karvane, Meli kunagi ilus põle seal, olgugi et on praegu suvine aeg, oli norra meri on päris suur meri ja sealt kui laine hakkab liikuma, igatahes nii vähe liigu kui siin. Vahest on nii, et laev ronib päris lastamegi üles ja siis hakkab allamäge alla minema. See oli sellel laeval tõesti esimene kõige tühisem tormiproov. Me tulime küll lõunast siia põhja meelde selle laevaga üle Gibraltari ja nii-öelda Atlandi ookeani aga siis oli suvine kevadine aeg ja ilmad olid ilusad. Aga nüüd tagasi tulles saime kõva tormi. See laev võttis igatahes mere Ihastivasta. Kaua see torm kestis? Kolm päeva, ainult, kuidas sellise tormiga magada saab, meeskond, puhad, magalasaba ja niimoodi, et pea vanas jagu ühte seina vastaja siis jalad, teised pole pulkade vahele siin just parajad Bulgakov seal vargad vahele. Ja noh, eks nisust magamustele saanud saavuti luues magada küllalt ja ja uni on sellegipoolest sügav ja kosutav ja inimene ärkab värske pea küljes, hakkab otsast pihta, jälle sellega võitlust loodusega. Tööasjadega on kõik korras. Tõesti on kõik korras ja praegune väikest remonti ja pühadeks kindlasti lähme jälle uude riisi. Kas Hiiumaa meeste hulgas ka hiinlasi on? Ikka on siin kaks meest, olid hiidlased, on siin Saaremaamehi ja muidugi maamehi kah? Mitmest rahvusest mehi. Rahvustõug on praegu meil siin verismitu. Kapten, armeenlane, vanemmehaanik on ukrainlane. Eestlasi, venelasi, valgevenelane. Rahvused on teil palju, aga siht on sama. Tõuseme üles sillale sinnetti rooliseadeldist. Kompassi kiiruse mõõtmise aparaati logid Radio pelingaatorit, kajaloodi. See on vurrkompass või heid vurrkompassi Repiitur lepitrosid näitaja. Umbes veerandsada aastat tagasi vil, mina merekoolis alles navigatsioonisaladuse avastasin, oli burg kompas selline imeloom, mida jäälõhkuja Suur Tõll ekskursioonidega vaatamas käidi. Tänapäeval kuulub see kõige tavalisema laibavarustuse hulka. Samuti raadiolokaator, mille vaate pirus hinnati. Ja seal paistavad merel kaldakontuurid, ujuvad navigatsioonimärgid ning palli muutmis vajalik ohutuks navigeerimiseks, juhul kui nähtavus kas udu või pimeduse tõttu puudub. Mäletan, kuidas kunagi üks vana kapten ohkas. Oh, oleks mul kiiker mees udust läbi näeks, siis sõidaks ka paksu ilmaga, nii et meri lõhki. Isegi reidi puksiiri ei saa tänapäeval enam ilma selleta läbi. Kuid olgugi, et moodsad navigeerimise vahendid ka välismaal tuntud don ei varusta Riidrid seal nendega ometigi kõiki laevu. Tallinna reidil käis suur 5000-le tonnile itaallane millel leidus ainult magnetkompass ja parda logi. Muide, samade riistapuudega sõitis 1492. aastal ta Kolumbus omal kuulsal lipulaeval Santa Marial uut ilma avastama. Kui alles kümmekond aastat tagasi Kaupoviiti vanade aurikutega siis pole nii Eesti riikliku merelaevanduse enam ühtki ennesõjaaegset laeva ja laevad on uued ja ka mehed on enamikus noored. Pärastsõjaaegse kooliga. Laulus taimede saun ja teil on seedimine sihiga kvaliteediga. Tallinna merekool laseb igal aastal välja mitu korda rohkem laevajuhte mehaanikuid jäävad justkui enne sõda. Laevad eestlaste juhtimisel sõidavad kõikidel maailma meredel noored kaptenid Tiidemann, Kask, Priimägi, Kärner ja teised künnavad ookeane, nagu meremehed muistagi. Rääkimata veel säärasest vanast veteranidest nagu voolens kes möödunud aastal valitsuse poolt sotsialistliku töö kangelaseks tunnistati. Kõige eesrindlikumad laevade kollektiivid, nagu mootorlaevade kalevi ja Saarimaa komandod on saanud kommunistliku tee meeskonna nimetuse. Alles mõne päeva eest teatati jätkashimahhaa laevapere on selle au endale võitnud. Aga teised ei taha nendest maha jääda. Näiteks asusid esimestena vabariigis üleliidulisele lüüti valvele Nõukogude Liidu kommunistliku partei 22. kongressi auks mootorlaev Kihnu meremehed kes samuti taotlevad kommunistliku töö meeskonna nimetust. Selle mõtte algatasid kommunistlikud noored Pootsmann, Vello Muru. Puhastada mootoreid laeva ekspluatatsioonist välja viimata. Need on väärtuslikud ettepanekut, mille taga peituvad kokku hoitud tunnid päevad yle plaani peetud tonnid. Hiljuti teatati mootorlaev Keila pardalt. Asusime Nõukogude Liidu kommunistliku partei 22. kongressi auks, ile liidulisele löök teevalvele. Esimese reisiülesande lekti valvel, täitsime ennetähtaegselt. Jäälõhkuja parv viimsilt kongressi päeval time reise ainult kokku hoitud kütuse ja õli arvel. Raport järgneb raportile. Kõik need raportid ja teated püüdis kinni kõrgemast, mis sirutab end üle rokal maare mändide. Siia raadiokeskusse koonduvad niidid mitmelt maailmamerelt, kus liiguvad Eesti merelaevanduse laevad. Morsevõti saab seda vähem puhata. Mida lähemale jõuab parteikongressi päev. Kas kongressi eel on vradistidel tööd palju? Ja muidugi. Mida päev edasi, seda rohkem tööd on siin. Palume raadiokeskuse ülemat näidata meile paari viimast raadiogrammi. Ja seltsimees pettu ulatab meile terve paki. Kohe esimeses raadiogrammis tänab Zemahhaa kapten õnnitluste eest, mis saadi kommunistlikud tööl laeva nimetuse omistamise puhul. Missuguste laevadega on teil täna ühendus olnud? Eesti meremehed olgu koduvetes või kaugetel ulgumeredel on oma mõtted, teod ja töö pühendanud lähenevale suursündmusele, parteikongressile. Nüüd siis olen selle lühikese ekskursiooni vältel püüdnud teid tutvustada sadama laevade ja meremeestega. Kuid rääkides tänapäeva moodsatest, hüdrotehnilistest seadmetest ja meretranspordist ei saa mööda minna meie nõukogude üsna arenevast tööstusest. Räägin teile ühe ammuse loo. Juhtus minul lõhe laeva risuga siin sammast Tallinna sadamas, säärane hull lugu, mis selle vana surma kina kogu täiega põhja oleks viinud. Sõitsin tol ajal vanemtüürimehena imekombel ikka veel viibiala seisval rooste boksil, mille ta laeva omanik oli andnud nimeks hiiule. Laev tuli sisse ühel ilusal päeval Tallinna ning tõsteti toki üles põhjaplaatide paksust teada saada. Võtsime kätte, puurisime plaatidest augud läbi ja muudkui tollipulk peale. Kogu põhi oli nii rooste söödud, et löö kasvõi rusikaga läbi. Kuid pettuse ja viinaga pooleks sai peremees klassi kontrollid kaelast ära ning laev tunnistati täiesti merekõlbulikuks. Augud keevitati kinni ja laev lasti merre tagasi. Pidid juma laadima hakkama, kui äkki jooksis vahimees, kes seal minu Kaiutesse omal nägu ehmatust täis, nagu oleks ihu ilmusliku Altermanni näinud. Laad ruumidesse ajab kusagilt vett sisse. Mina goist välja, softi püksid jalga vaatama. Vahimehe jutus polnud valedriks või ruumi, põrand ujus surma, hädastrootid sibasid peale tunduda viiest mööda parda, plaatilised üha ülespoole. Lasksime pilsipumbad käima ja saime suurest uputusest siiski jagu. Aga enne, kui las sissevõtt oli viga vaja üles otsida. Selge, et leek oli kahe asja vahel. Kuid kes sinna alla nüüd julges minna? Mehed vaatasid teineteisele otsa ja ei lausunud hullu iga tarka. Sundida kahjust kedagi saanud, sest asi oli seal enam, kuid täbar äkki kusagilt rooste pudeneb ja pumbad jäävad omandagi jänni. Tuli endal minna ja seal Narva topeltasja all leidsin vuline järgi yles, jätkaks puuri auku, olid jäänud kinni keevitamata. Lõin aukudele algul puupulgad sisse ja siis tsemendiplaastri peale. Pärast kui merel juhtus särtuks minema, siis olid teised kogu aeg meeles ja pidasin pöialt, et Siment lahtituruks. Aga vastu pidas, uskuge mind, muidu ma täna õhtul siin ei räägiks. Herman Sergo möödunud aegade mere jutule võiks kirjutada jätku. Täna Mere puiesteelt. Või õieti selle ongi juba kirjutanud kontroll-mõõteriistade tehase insenerid, konstruktorid insener Vaino käes on püstoli moodi riist, revolver, paksus, mõõtja hukkus sellega laeva seinast läbi lasta ei saa. Seina paksust mõõta küll. Kuidas. Jää radioaktiivne randa paksus mõõdia, LPT üks on just ette nähtud kõikide nende objektide seina paksuse mõõtmiseks. Kusjuure pääseb objektile ainult ühel pool, näiteks laevakere paksuse mõõtmiseks. Et nüüd teostada mõõtmiste tarvis revolver, võta kätte pinnasele laeva selle seina juure toetada revolvri ots vastu seina ja otsekohe lugeda sellest vastavat riista pealt seina paksus. On raske praegu rääkida väikese mõõteriistaväärtusest. Kas tõesti see pisike püstol asendab suuri kraanasid toki puure ja ei tea, kui mitut töömeest. Kui palju raha jääb raiskamata ja aega alles meresõitudeks? Missugused on selle mõõteriista teised kasutamisvõimalused? Sedasama mõõteriista võiks täitsa kasutada tsisterni seina paksuse mõõtmiseks toruseinte paksuse mõõtmiseks siis väga suurde metalltasapinnast plaatide paksuse mõõtmiseks just sobivas nii-öelda piirkonnas siis ühesõnaga ka igast suguse objektide juures, kus juurdepääs toimub ainult ühel pool, kui me kujutame eskaadri trassil, meil on kahtlustantsijat varsti võib-olla ta on väga nii-öelda läbi roostetanud fotoko Me võime kontrollida seda kohta, ilma et oleks tarvis sinna mingist auku sisse puurida ja sellega seotud oleks mingisugune asi liigne kulutamine või koguni Strassi selleks momendiks välja lülitamine, seda võib teha, oli ilma seda protsessi selles torus sees millegagi oleks nii-öelda kahjustada. Missuguste huvitavate küsimuste kallal töötatakse praegu spetsiaalse konstrueerimisbüroos? Meie büroo tegeleb praegu õige mitmesuguste küsimustega, kõik nad on seotud nimelt radioaktiivsete isotoopide kasutamisega, no võtame näiteks meie radioaktiivne paksus mõõtja riit kaks, see on spetsiaalselt ette nähtud paberitööstuse tähendab paberi ruutmeetri kaalu mõõtmiseks aga samuti võitjaga määradega plasmas tähendab keemiatööstuses õhukeste plastmassi paksust või ka plastmassi ruutmeetri kaalu. Siis võtame meie paksus mõõdia, peedeebeegolm selle paksus mõõtja kohta, nimelt esialgu meil oli nähtud välja töötada aasta lõpuks aga võtsime täiendavad kohustused ja lõpetasime selle välja, tõite see partei 22. kongressi auks, nii et tänaseks päevaks on see ka juba valmis, see on spetsiaalselt ette nähtud väga väikeste pindadel kate paksuse mõõtmiseks, eelkõige just metallid dj elektri kul. Selle lühiülevaatega oleme jõudnud juba tööstusprobleemide valda ja Me ulatame mikrofoni edasi kirjanik Manivald kesamaale, kes jätkab ringreisijutud Tallinnast, kui tööstuslinnast. Saabusin tagasi Turkmeenia reisilt karakkumi liivaste päikesest. Sel teel nägime mitmeid linnu linnu, mille kohal on ka septembris ning oktoobris pilvitu õrnu siine taevakuppel. Kõik need linnad olid Kaulinik, meelde jäävad oma suurepäraste ehituste ning inimestega. Aga tõtt-öelda reisi lõpul tundsime suurt igatsust oma kodulinna. Ja kui rong hakkas jõudma Tallinna lähistele tekkis südamesse eriline ärevus ja teiselt poolt õnneliku rahulolutunne. See tunne on seletamatu ja seda tunnevad kõik, kes kaugelt tulevat. See pole kolkapatriotism. Aga ta peidab eneses kõike seda, mida me nimetame koduks oma isiklikuks õnneks ja tööks. Kui kaunis on siiski Tallinn oktoobrikuu jahedas päevas. Juba järgmisel päeval pärast reisi tuli mul minna Kirjanike liitu, mis asub Toompeal. Seisin kõrgel Patkuli trepil, jäitsin pilgud linnale. Vahtrate leegitsev kuld lahutas muid algal oma kollakad, punakad toone. Sinetas lahekäär. Pika kiiluna tungib merre Kopli poolsaar. Elamud, tornid, teedeväljakut. Aga üle õigesse tutvad kõrgudesse oma suitsevad korstnad, Tallinna tehased. Need, suitsu vöödanud, heledamad ja tumedamad, kitsamad ja pikemaid voolates nagu laiad jõed mao ja taeva vahel. Neid suitse võiks sallida ja ka mitte. Harilikult me kirume. Aga mis parata. Võib-olla tulevikus on Tallinnal taevas ilma suitsuta siis, kui sajad tehased töötavad aatomijõul. Tänapäeval annab aga tehaste suits Tallinnale ta iseloomulik ilme. Tallinn on ju suur tööstuslill. Pole vist kogu vabariigis kohta või paika, kus tarvitatakse toodangut, mis on valmistatud Tallinnas. Ka kogu liidu ulatuses võid kohata Tallinnast valmistatud masinaid, mööblit, raadioaparaat, keerulisi mõõteriistu, elektrimootoreid ja eszkaabvaatoreid, aparatuur elik masinad naftatööstustele ja kaevandustele. Veel enam. Tallinn saadab oma toodangut mitmetesse paikadesse üle kogu maailma. Ja kõik see on saanud teoks Nõukogude võimul viljastavates tingimustes tingimustes, kus töötab rahvas, on oma maa ja tehaste tõeline peremees. On varajane hommikutund. Tänavatel laiutab oma tiibu sügisene hämarus. Märjal asfaldil läigivad tuled aga juba kõmavad need tänavad tuhandete tööliste sammudest. Ägisedes kannavad inimesi täis kiilutud bussid, trammid algab, uus vahetus. Mõnusam viibida sellisel hetkel ühe Tallinna suurima sepikoja masinaehitustehase väravas. Vaata, kus liigub siiapoole inimvool, mida maha pillanud lähedal peatuvad bussigi trammid. Astub noormehi ja neide, keskealise vanu nailonsepad, treialid, valajad, märkijad, insenerid või tehnikud. Algab nende päev selles elu sepikojas, kus on tulnud nõge vaikust, suuri mõtteid, kust taotakse, valatakse, treitakse, veetakse, joonistatakse ja projekteeritakse kõike seda, mida me nimetame õnneks ja külluseks. Siin huugab kogu jõus. Meie seisma astugu tuju, rinne luuakse, terrastestab malmist neid väärtusi, mida me nimetada võtame kommunismi materiaalsest baasiks. Manivald vana pikkama, kõrgel ajal hõljuvat tolmude suitsid krigisevad kraanad, mis sõidavad pikutendata tsehhi kandes oma raskete kettide otsas küll vorme Vorne mulda. Juba jahtunud suuri detaile. Keset tsehh lõõmab otsekui tõusev tulipunane päike. Son sula hõõguv mall, mis voolab pahjust hindlastliku koppa. Tema pind lainetab, on otsekui vedel tuli. Coppo ümber askeldavad mehed, resentingatajad, tahmased polnud ees. Samas on ka see ülem Gennadi prostjanski, umbes kolmekümneaastane trast hallide silmadega kitsanäoline noormees. Kunagi töötas ta Brateeriana süda kõige taga siia hoopis raskemasse töölõiku. Teinekord on ta pisut murelik. Näe kõikvile hari nagu vaja. Möödult kuue plaanis puudi, aga oktoobris 100 juhtu ei tohi. Sel kuul algab ju partei 22. kongress ja millegi muuga, kui, kui anud tööga tähistab seda tähtsat päeva. Need töölisklass. Selles tsehhis võib kohata tuttavaid nägusid. Töö juures, vananenud paid, nende palgetadal tekkinud üha uusi ja uusi jooni mis kõnelevad pingest püüdlustest tööst, mida nad kogu südame ja armastusega. Samas lähedal töötab ka Jaan Kärdi mees, kes sai üle vabariigi tuntuks oma tüüpide poistega. Radiaatorid, tsehhid toapoisid võitsid kate kommunistliku töö brigaadi austava nimetuse. Siis jätsid Narva meistriga hüvasti ja seadsid sammud julgelt teistesse tehastesse viima sinna sädet, mida kardi südametesse lõhutud. Vaadake, näiteks Tartal Leod noormeest, kelle terane pilk jälgib detaili freespingil olles tuli ta tööstuskoolist. Aga nüüd on juba selline töömees õppinud meistritel juba palju alla ei anna. Ja kõik töötas südame ja hingega suurimat tähelepanuga. See on kaader, mis kas areneb kaader, mis viib edasi oma isadeeelsed tööd. Ja Kärd ise. Jälle on ta midagi. Kaardid pole küll hetkel praegu siin aga. Siiamaani oli ventiilidega kärnide väljalöömisega, kus väga suured kämmi raamiteeson oli suuri raskusi tuligi, käsiti neid välja lüüa. Tädimees Kärdi konstrueeris meile masina, mis võimaldab malmi puhastajatele, meie ütleme töö kergemaks, kan isegi oma vabast ajast pühapäeva asi, ära raiska nutt ja igatahes esimene proov, mis on tehtud, on väga häid tulemusi andnud, kui ennem mees seda kärni pool tundi välja lõpus tõid, selle masinaga läheb nii umbes viie minuti jooksul ja On see kärn väljas siin ainult kraana tõstab ühetele ventiili ja kraana tõstab ka maha, nii et inimesel enam ei ole seal suurt haamriga lõhkumist midagi. Ja silma torkab veel see, kuna masin ise põle värvi alla viidud, et on kasutatud vist kõiki materjale, mis muidu aia taha vedelema oleks jäänud. Jah, nagu näete siin igasugused tükid, jupid, kõik on tema mängu pannud. Ja tehaste akende pesemise aparaat. Kas on ka mõni leiutisi? No umbes nii ta seda on, seda on praegu tehnikaajakirjas reglementeeritud ja väga palju kirju tuleb teistest liidu teade meie tehasele neid jooniseid saata, aga nüüd saame lõpliku proovida komisjoni ees ja siis antakse need joonised ka teistele teistele kasutada. ETV kasutada, autoriks jällegi ka oli noh, seekord jälle jah, vesti. Nüüd aga tuleme tagasi selle suure masina juurde, millest juba eelnevalt juttu oli meil töökaaslasega. Millal too valmis peab saama? No ta õieti ongi juba valmis nii-öelda katsetamiseks muidugi väiksed nipet-näpet on veel teha, kuid põhjalikku katsuda mööda siin, teha osakonna juhataja ära ja siis rakendada tööle nende võib-olla see nädal juba.