Lahingumees, kes tahtnuks, vaata lauljaks sellist alapealkirja kannab saade, milles usaldab kuulajale oma elu jutustuse Edgar lamp. Saate toimetajana võin väita, et 80. künnisele jõudnud jutustaja on tulnud üle elada küll meeli lendavaid kuid enamgi veel meeleheitlikke masendavaid olukordi. Saade on salvestatud Tartus. Edgar lamp. Tihti rändan mõtetes kaugele minevikku radadele selle juures, kui ma neid aastaid meenutan, aastakümneid meenutan siis on välja joonistunud mulle üks niisugune mõte. Inimesed nimetavad sündmusi saatuseks, et see on nagu kõik saatuse poolt inimesele ette määratud. Mina isiklikult päris sellist mõttele ei jaga aga inimest vaieldamatult rabavad sündmused eriti keerulistes situatsioonides ja järkudel, nii nagu tervikuna ka meie eesti rahvast ja juhuste juhuste läbielamine ja, ja saadud kogemus on olla järelemõtlemiseks nii palju ainet andnud, tähendab On olnud sündmus ja kui see sündmus saanud natukene oleks teisiti kulgenud, tähendab, ma oleks eluga maksnud. Ma olen, konkreetselt on mul kindlasti kohe sellist viis sündmust andnud kus mu Elu kustumise moment oli ainult hetke küsimus ja kuidas sa oled sattunud nendesse sündmustesse või mis sel juhul oli võimalik sul endal ütleme, selle sündmuse kulgemisele kaasa mõjuda või milline asjaolu hoidis ära selle kõige halvem. Aga noh, inimesed ütlevad, et jumal hoidis, meil on palju uskumusi ja võib ka niimoodi uskuda. Millise aja laps olete? Kust on pärit kõige varasemad mälestused? Ma olen maal sündinud vanematel oli talu Tartumaal Aakre vallas, talu suurus oli 60 hektari. Vanematel oli palju lapsi. Kaheksa mina olengi selles kaheksalapselises perekonnas kõige viimane pesamuna, pesamuna, aga samaaegselt. Ma olen üles kasvanud selles keskkonnas, mis tollel ajal talumajanduses kehtivali tähendab, kõik perekonnaliikmed tegid tööd. Ja seda varakult kuueaastaselt ma läksin karja küll seakarja ja seal ma käisin kolm aastat ja, ja, ja siis ülendati mind juba tõelises karjuseks, aga see tähendas ka tööd igal päeval igal hommikul vara tõusuloomadega välja minna, nad sõnaga ära toita ja, ja, ja siis, kui tagasi tulid, siis ega see lõunavaheaeg ei tähendanud ka seda, et see oli siis nüüd ringi puhkus. Talus oli alati mingit tööd, kas siis peenarde peenarde umbrohust puhastamine? Ma ei mäleta seda, et mul oleks logelemise aega tuntud ja maatööst pide osavad, see oli tolle aja elulaad. Sest kõik lapsed, kõik lapsed pidid ühesõnaga talumajapidamises oma panuse andma. Meil oli üldse perekonnas niimoodi, et vanematel oli, kõigepealt oli neli last ja kõik olid tütred. Ja siis tuli järgmine seeria neli last, kõik pojad. Aga teine tütar Amanda. Temal oli kohe nii minule, hiljem seal vallas, tema üks sõbranna rääkis, et Amanda varakult ütles, et et mina Pean saama sellise ettevalmistuse ja hariduse tee ja kui ma abiellun, siis ainult sellise mehega, et ma saan palju reisida. Amanda oligi, kes läks Tallinna konservatooriumi. Tal oli küllaltki hea hääl ja professor arteri lauluklassis, ta lõpetas konservatooriumi. Aga enne seda oli ta juba abiellunud meie Eesti ühe väga nimeka muusiku Ludvig juhtiga. Tema unistused täitusid täiesti, sest nii palju, kui tema nüüd maailmas reisida sai, sest minu lapsepõlves vabariigi ajal nad elasid Berliinis, Londonis, siis Prantsusmaal ja Münchenis, Saksamaal ka olin mingil perioodil. Ta on, kui ta saatis pidevalt sealt postkaarte. Ludvig juht oli põhiliselt, kui ta Eestis oli, tähendab, siis ta oli iga suvel nad suvitasid meil, meil oli isa kodus väega niukene muusikalembeline kodu ja, ja peale selle, kui juhti olid suvel seal siis ana tasa käis meil külalisi linnulennult üks talud jäänud vahepeal. Selle talu nimetus oli kivivare ja seal selle kivivare talul oli üks väga ilus mägimännimetsaga kaetud mägi ja seal kõrvalusiniga tore org ja selles mäe peal hakati korraldama suvepidusid. Seal oli siis ka väikene niukene lava tehtud, Juhan Simm igal suvel samuti suvitas seal, see oli tema abikaasa sünnikoht ja, ja selle tõttu isegi võib-olla kunagise kontserdipaik suvekontserdipaik sinna valiti minu kodus. Mäletan, mul isa oli kõva laulumees, vanem vend oli mingil määral ka laulis ja samuti kaks õde, nii et mul on mitmed mälestused, et sellel kontserdil meie perekonna laulukvartaleid. Ta esitas ka seal oma osa, aga samuti, kuna sünnid suvel seal puhkasid ja suvitasid, siis väga tihti nad külastasid ja meie kodus ja vastupidi, aga muidugi juhtil käis väga palju külalisi ka Tartust ja isegi Tallinnast. Näiteks ma mäletan ühte suve, kus juhtidega koos suvitas meie nimekas maalikunstnik Peet Aren abikaasaga. Tal oli, ma olin siis kolmeteistkümnene aastane nooruk ja minu silmis oli tal imeilus abikaasa ja nad olid vähemalt kuu aega, olid nemad seal, aga juht oli pikemat aega veel ja sealt ta siis suve jooksul käis, korraldas ajaviiteks kontserte. Ja, ja ma mäletan näiteks, mul on nii silmade ees üks kontsert, mis toimus Valguta, see oli just ehitatud uhke rahvamaja, tol ajal nimetati seltsimaja. Puupüsti rahvast täis ei mahtunud inimesed sinna sisse ja, ja muidugi ja tol ajal sellel, tal oli kaastegev Vanemuise esindajal, odavad asfaltlipp. Aga muidugi põhineb kontserti, raskustöö oli ise osalisjuhti endal. Kuna ta ise oli maal kasvanud ja ütleme maajuurtest välja kasvanud, siis ma ütleksin, et tema jaoks ei olnud vahet, kas see oli maamees või oli tema mingi linnasaks. Tema suhtles kõigiga nii ühesuguselt, Taali erakordselt emotsionaalne, erakordselt huumorimeelne. Ta võis hommikust õhtuni jutustada anekdoote ja kui tema oli seltskonnas, siis loomulikult selle lõbususe ja seltskonnavestluse kandja oli tema numeriks. Taali kunstnik, kes väsima Tuult harjutas oma pillil. Ta hommikul oli tavaline tõusmine kell kuus ja otsekohe pill pihku ja ta tegi oma harjutusi. Minu mälu järgi kolm tundi siis ta päeval lõdvestas ja, ja, ja tegeles millegi muuga. Ja eriti viimane kord kirjutas komponeeris seda heliteost. Aga ja, ja õhtupoolikul jälle ta tegi kindlasti kella kuuest kella üheksani, tegi uuesti jälle jälle nihukese tugeva treeningu ja isegi ma mäletan, et nagu noh, väga palju külalisi käis. Ja, ega noh, mis seal salata, tollal oli nagu näidki kombes, kuigi külaline tuli, siis oli midagi kaasas ka ja ja võeti lõbusalt napsu ja jutud käisid ja, ja teinekord seal vestlus läks hilise öö peale, aga tema juures ei tähendanud seda, et ta siis oleks hommikul jätnud oma treeningu tegemata, mitte kunagi maad. See pill oli tema elu mõte. See pill oli ju see vahend, kus ta sai oma elu realiseerida. Tal oli antne muusikat teha ja tema, tema realiseeris oma ande just selle pilli kaudu. Nii et loomulikult, et ta seda pilli hoidis ja oli näha kohe eriline armastus, kui ta seda pilli, kas tal oli seal alati temal ju sellel suurel pillil vastav suur kate, mille sisse ta tabackis pillikott või, ja mul on väga hästi meeles, kui hoolikalt ta kõike seda tegi ja kui ta selle pilliga kusagil läks, kuidas teda tervikuna hoidis, sest see oli tema eluvahend, tema elu mõte. Millal teie viimane kohtumine, millal te nägite teda viimast korda? Viimane kohtumine oli 28. augustil 1939. Algas see kohtumine ja see kohtumine kestis seitsmeteistkümnenda septembrini, e39. Ma olin peaaegu iga päev peaaegu iga päev tema saatjaks. Põhiliselt ta peatas Tartus muidugi ta suhtles ka kõigi oma sugulastega, aga mul oli tol ajal võimalus oma saatjaks olla ja temaga väga palju vestelda. Ja kui me näiteks Tartu tänavatel kõndisime, siis see oli tavaline nähtus, et teda nii tihti peatati, tervitati teda ka selle tõttu, et Postimees avaldas temast kohe tulles suure pika artikli koos fotodega ja selle kahe nädala natukene üle kahe nädala siinoleku kestel. Minu mälu järgi ilmus üksinda Postimees 10 artiklit ja ja mahukat artiklit ja ma isegi neid möödunud aastal, kui see tema 100. sajandat juubelit tähistati. Ma läksin kirjandusmuuseumi ja huvi pärast kohe lugesin kõik selle sellel perioodil ilmunud ajaleheartiklid läbi, et ma sain. Mul oli oma muljed juba olemas, aga ma sain väga hea niisuguse ülevaate, kuidas ajakirjandus tol ajal nii valgustas ja tuleb praegu meelde just üks niisugune lõbus lugu, kui ta kohta muide temal väga hea sõber oli Postimehe vastutav toimetaja Jaan Kitzberg, kirjanik August Kitzbergi poeg. Ja see oli talle kohe väga lähedane sõber ja ta muidugi läks toimetusse Kitzbergi tervitama, aga ukse peal tuli talle Oskar Luts vastu. Luts ütleme, too tere juht. Kuule meigi pole mitte midagi, nüüd kah. No nähtavas seda võib-olla heas tujus oli ja ja juht vastad talle, ega ma flöödi puhu ei ole taskust, vaata flöödi, hakkan sulle kohe siin mängima. Ja, ja muide, seal on jah, väga, väga palju huvitavaid asju on näiteks isegi tol perioodil, kui ta siin Eestis oli, külastas ka president Päts, tootja, siis Vanemuises korraldati pätsile väga niisugune tore vastuvõtt, kus oli palju külalisi kutsutud ja ja teiste hulgas oli ka siis Ludvig juht sinna kutsutud ja ajalehe teates on märgitud ka, et president pidas vajalikuks ka juhtiga tükk aega rääkida. Ja tema siiasaabumise eel oli ta tuli Soome kaudu ja Soome ringhäälingus oli ka üks tunnine saade ja selle saate kestel helistas ringhäälingusse kuulus Sibeliuse ja palus seda saateaega veel pikendada. Ja, ja siis, kui ta oli lõpetanud, siis ta kutsus juhti telefonile ja ütles midagi taolist. Et ma pidin 70 aastaseks saama. Et saada teada, et tantra bass ei ole mitte ainult Kont rappess, orkestri pill, vaided taan kontsertpill ja sellel võib nii meisterlikult üks solist, kes on tõeline tõeline solist, võib sellel pillil mängida ja ta nii vaimustatud ta palub ennast tema sõbraks pidada ja samuti esitas talle kohe küllakutse. Teie mäletamist mööda Ludvig juht lahkus Eestist seitsmeteistkümnendal septembril 1930 19. Maailmasõda oli sel ajal juba alanud. Oli teil temaga juttu ka eesti rahva saatusest või meie riigi tulevikust? Oma mälule toetudes. Ma julgen väita, et sellist sündmuste käiku keegi, mis nüüd hiljem järgnes, sest me teame, et need asjad järgnesid kõik ju pärast seitsmeteistkümnendat septembrit. Aga muidugi see sõja puhkemine oli talle suur üllatus ja, ja ka tõsine mure, kui ta lahkus siit ja keegi tol momendil ei võinud ette arvata, et sellest tuleb tõeline maailmasõda tollel momendil tollel momendil, sest muidu juht väga hästi näiteks teadis ma näiteks karjapoisina ju alati karjamaalt laulsin ja ta alla ja see märkamatuks. Et kindlasti tulevikus tuleks samuti Sestama oma abikaasa oli lauljatar ja küllap ka mul oli need geenid edasi antud, et mul tuleks ka selle sündmuste tegeleda ja ta isegi avaldas avaldas Niukest mõtet. Ta viib Ameerikasse, kutsub sinna ja, ja siis samuti võimet hakkas seal korraliku muusikalise haridusse. Aga selle sõja puhkemine ja niivõrd kiire ja, ja kõik jäi nagu küsimusmärgi alla, sest isegi esialgu võis arvata, et Saksa ja Poola vahel sõda lapiga sellega kõik on lõppenud ja elu jällegi normaliseerub nii kaugeleulatuvaid ettenägemist, nagu tõesti tol ajal. Tundub, et ei anna. Rahvas lootis, et Eesti jääb sõjast kõrvale suurest sõjast. No seda kinnitas meiega president. Ta oli kindlalt veendunud, et kuulutati välja, et Eesti jääb neutraalseks ja, ja, ja tähendab, et meie ei osale kumbagi poole üritustes ja terve see poliitika oli selline kindel usku menetleme, jääme puutumatuks. Me oleme nüüd kuulnud, kes olid külalised teie talus. Missugused inimesed teid ümbritsesid, kuidas teie noore poisina või noore mehena, kas te elasite päevast päeva või te seadsite endale kaugemaid eesmärke, mõtlesite elukutsest või mida te tulevikus tegema hakkad? Minu nooruses oli mul üks niukene lootus, et võib-olla avarates avardub ka võimalus muusikailmas kaasa rääkida just selle tõttu, et mu kodus pidevalt ju muusika oli see nii-öelda suvekuudel, eriti nagu hommikust õhtuni meie majas, sest muide, ma unustasin ütlemast, mu vend Karl samuti õppis siis juba konservatooriumis Dahli tšellist ja lõpetas konservatooriumi, nii et perekonnas juba kaks inimest oli konservatooriumi lõpetanud. Õde oli minust 15 aastat vanem ja vend oli minust kaheksa aastat vanem. Aga minul oli see üks ebameeldiv asi oli, ma käisin seal kohalikus algkoolis ja seal on neli klassi, lõpetasin ära. Aga ligemalt kool oli Pukas viis kilomeetrit kaugel ja, ja, ja isa tahtis mind sinna panna, kooli käima. Aga ma kumma lõpetasin neli klassi, ma olin vist 11 aastane, laps, see asi ja ma hakkasin nagu vastu punnimad, kuidas ma nii kauge sinna lähen ja et võib-olla tuleb meil siin siin see kuueklassiline algkool. Iseasi algus, nagu sellega nõustus kaja, aga haakrasse kuue klassi moodustamine trennis? No ma olin juba nagu tundsin ennast. Nagu teatud viisi mahajäänuks juba, sest teised juba koolis käijad olid noorematel, nüüd otsustavaks sai venna suvel sinna maale tuleb, mul on selgelt meeles. Ja meil oli aias oli üks niisugune. Me nimetasime ta laupäevaks, oli nelinurkne lehtla ja sirelid ümberringi ja vend harjutas parajasti niisugune kurb meeleolu tuli, see oli tšakovski. Misse nimetusena kurb. Praegu jälgides nimetas mind See kurb meloni Melody ja, ja kui ta seda mingisse läks mulle nii südamesse ja, ja, ja ma jäin sinna nii üksisilmi seda muusikat kuulama ja vend küsib, et no aga kuule vennas, mis siis sinust saab? Sa peaksid kooli minema, ma ütlesin, aga kuidas mina lähen nüüd tollane juba, mis ma siis olin, neljateistaastane ja ma olen nüüd sinna 14 aastase poisi poisil, mul on nii piinlik sinna minna. Ja ta ütles, et oot, aga tema oli vahepeal väga hästi ka sõbrunenud ja tuttavaks saanud kooli juhatajaga noormees sinna tulnud ja veli õpetajaga pikemalt juttu ei andnudki, tema käis seal kuulime säratuli tagasi, tead, poiss, sa lõpetad selle kooli eksternina. Ja siis ma hakkasin oktoobrikuust, kui põllutööd olid läbi, muretsen jumala raamatut, neid aineid, mida ma ei osanud, käisin seal konsultatsioonil ja juunis järgmisel aastal, tähendab, ühesõnaga oktoobrist juunini tegin kaks klassi eksternina ära ja sügisel, esimesel septembril olin Hugo Treffneri gümnaasiumis vastu võetud. Mis aasta see oli 32 kohaselt ka siin tõesti see gümnaasiumi ja 37 lõpetasin. Ja pärast lõpetamist pärast lõpetamist läksin otsekohe. Meil oli kurk poisse, nii nagu me viimased eksamid tegime. Pärast lõpetamist kohe läksime sinna diviisi staapi, seal oli see nende kutsealuste arvele võtmine ja teatasime, et tahame sõjaväkke minna, esimesest juulist olime juba siis noorsõdur Tähtvere pargis oli tol ajal neljas suurtükiväegrupp ja, ja, ja siis oli, siis oli vähemalt tollel ajal oli mul esimene unistus saada seda sõjakooli. Sellepärast et tollel ajal vabariigi ajal Ma arvan, et vist seitse 80 protsenti kõikides gümnaasiumi lõpetasid, nendel oli ideaal ka sõjakool selle järel läbi teha. Meid oli siis seal tähtsadezdov poolt 40 noort ja võeti sea, kui oli andnud 17. Ja minul oli õnn teisena sellesse nimekirja sattuda, tähendab, kõigepealt me läksime sõjakooli ja kohe esimesest päevast. Me saime nimetuse aspirandid. Muidugi meile anti kõik uued riided ja, ja, ja ma sõjakooli sattusin muide suurtükiväeklassi loomulikult muidugi me saime paralleelselt ka ettevalmistus loomulikult kõikides sõjalistes küsimustes, aga meie põhiline ettevalmistus oli suurtükiväelaste asendus. Valged kindad ja peale selle suurtükiväelastel oli täiesti nagu eelisolukorras, ütleme oma väljanägemise poolest sellepärast et meil oli pikad sinelid mõõgad vööl, kannused kahtlaselt säärsaabaste taga ja kui linna läksime, siis oli kaasas ja muidugi niuke enesetunne oli, enesetunne oli suurepärane ja siis mul tuleb meelde üks üks lõbus lugu, Meie rihma tuli ka. Tollel ajal oli sõjakohtu esimees, oli kindraleid, aga poeg oli tal noh, niuke keskpäraste võimetega ja niisugune füüsiliselt isegi niisugune väga kleenuke ja vaieldamatult absoluutselt ette valmistamata, nii ütleme nagu sõjakooli astumiseks. Ja, aga, aga kui meie olime see 17 olime juba sõjakoolis siis teisel või kolmandal päeval lisandub sinna helka helki poeg. Ja tal oli veel väike kõnedefekt ka. Ja siis juhtus niisugune tore asi, meil oli üks Tartus oli siin nimekas tsiviilasjade vandeadvokaat Jaska ja tema poeg oli ka siis minuga selles koos sõjakoolis ja see Konstantin oli postjaks, mida kutsusime, kostja oli väga. Lõbujanuline ja, ja ala tasandada püüdis linnas käia, linna minna, selleks pidi ametlik luba olema, aga tema muidugi tegi mitu käiku salaja jäi vahele, siis muide ennekuulmatu lugu ka sõjakooli, see oli meile kõigile juuksed peas ja temal muidugi alati siis nulli peale ja ta istus kartsas käia ja meile teistele ka pandi, äkki niisugune linnalubade keeld kehtestati? No minul oli ka üks aga sümpaatne tütarlaps tekkinud ja, ja, ja oli kokku lepitud, et, et tulen kohtamisele ja ja äkki tuleb see seetõttu, sest ma ei kujutanud üldse ette, et mulle luba ei antud, nii palju kui ma luba taotlesime, alati sai selle. Ja lõpuks helk temaga oli juttu ka, aga ma sain aru, et temal oli ka mingisugune erakordne vajadus ja tõesti tegime selle nihukese otsused, käime kiiresti ära tegema, siis vast vahele ei jää vähemalt teadvustada, milles asi on, tütarlaps ootab ja, ja ma ei tule kohtamisele, teisisõnu läksite hüppesse ja läksin hüppesse. Saame natuke seal tondi kasarmute juurest seal natuke maad linna poole minna. Ja ehk siis auto sõidab mööda, seal oli kaks kaptenit sees ja üks teeb ukse lahti kaudu ukse lahti ja, ja hõikab, et aspirandid, tulge siia. EKG ütleb mulle ka. Ei lähe, läksime sinna ja, ja esinesin kohe ärgata nii kutsel tulede linnale, kapten. Istuge pääle. Ta oli, ta ei olnud mitte meie patareis. Ta ei olnud teadlik. Ja loomulikult sai linna. Vähemalt mina ei mäleta, millal selt tagasi tuli, aga mina muidugi selgitasin kiiresti mu tütarlapsel ära, et niisugune olukord on ja ma tulin sealt, tulin ütlesid ütlema, et ma olen praegu keelatud tingimustel linnas ja läks ka natuke aega ikka seal olin ja ja tulime tagasi, igatahes, kumma keegi midagi ei juhtunud? Arthuriga läksid tagasi, palun jooksva, otsekui oleks selge pilt olnud. Katsel ütles minekul. Eks see sõjakooliaeg võis kah omamoodi põnev aeg olla. Ma ütleksin, see oli minu jaoks väga ilus aed ja ütleksin niukene romantiline aegsest unustamatu ohvitseride kasiinos oli see oli pall, see meie meisse suhtumine kuidas meid koheldi juba ikka kui tulevasi ohvitsere. Muidugi, aga seekord oli ääred tuld range. Kas või näiteks see ruum, kus me elasime, kus magasime esiteks, kui see hommikuäratus oli, ma praegu täpselt ei mäleta, aga see aeg oli niivõrd piiratud, mille jooksul sa pidid valmis olema ja samaaegselt seal voodipidi sul olema nii üles tehtud, seal ei tohtinud mitte mitte millimeetri võrra olla valesti kuidagi paigutatud või padi või see oli kõik nii mõõdet välja mõõdetud ja jama kindla distsipliini järgi. Ja, ja, ja täpselt sinu Peaasjade asetus kapis ja ja loomulikult, mis seal salata, ma olin siiski sündinud ja üles kasvanud lihtsa maapoisina. Koolis käisin küll niukses, tol ajal siiski proovib öelda esinduslikkust koolis väga heade õpetajate käe all. Meie õpetajaskond oli. Mulle tundub, et nad olid nagu erakordsed inimesed ja, ja kui sa selle kooli vahel siis sealt välja läksid, siis sa olid hoopis teine inimene kui, siis, kui sa sinna sisse tulid. Ja loomulikult sõjakoolis tulised tõeline Lif, seal iga aasta võeti osa aspirant tegevteenistusse ja tegevteenistusest tuli siis jätkata kaks aastat Portobee aspirandile väeosas ja siis uuesti Kaažissööride klassi sõjakooli ja siis juba selleaastase lõpetamise järel siis ütleme, kui meie näiteks nikul Me sõjakooli aspirantide lõpetasime, siis me saime auastmeks lipnik klipp, kaua, aga, aga kui need, kes juba siis kaks aastat oli väeosas, teenisid Portorit aspirändina ja, ja omakorda tulid uuesti seakooli ja, ja nõndanimetatud ohvitseride klassi lõpetasin kauaks aastaks üks aasta oli ohvitseri klassiteenistus ja, ja, ja siis nad said kohe nooremleitnandi auastme ja, ja siis ma avaldasin soovi ka, et ma järgi jään ka edasi sõjaväkke teenima. Aga Ühel päeval tuli minu rühmaülem, oli kapten kaldinimene, keda ma ka oma elus pean tõeliseks eeskujuks. Kui ma mõtlen ohvitseri kutsele ohvitseriteenistusele ja tema käitumisele ja ta tuli ja ütles mulle, et ootamatult on tulnud Laidoneri käskkiri, et sellel aastal suhtlik Eve klassist ei võeta kedagi sellega, siis langeb ära minul edasi teenimise võimalus. Ja järgmisel päeval ootamatult otsin sind uuesti üles ja ütles mulle niimoodi. Aga teate, ma ta endale teise ettepaneku, aga topograafia klassi võetakse ja suurtükiväe pataljonist on ka ette nähtud pittu kohta kohe ja ma hoolitsen ette sinna saate, siis. Aga ma ütlesin talle, et ma sellest tänasin teda ja et sellest ma loobun ja sest ma kujutasin ette, mingil määral mulle ettekujutus olemas. Joonestamine on null. Ei ole kuigi Nende tugev, vaid kahe ma ütleksin, et see on minu jaoks nõrgemaid alasid ja seal peabki olema tugev joonistaja eelkõige ja, ja ma ei näinud, et see oleks minu ütleme, niisugune mõtetega soovidega kooskõlas ja ma tänasin teda ja ma sellest loobusin ja nii siis esimesel oktoobril annaksin siis reservi, nii et oligi see sõjakooliteenistus läbi, see oli vaieldamatult niukene elus periood ja keegi ei võinud unes ka näha neid musti pilvi, mis siis hakkasid kogunema ja mispärast meie kogu meie rahva ja tema saatuse enda hullu tormihoo sisse haaras. Ja sest Eesti elu oli tol ajal üsna stabiilne. Stabiilne, ja, ja ma ütlen, vähemalt selles keskkonnas, kus mina liikusin ja ka tööle läksin ja ma leian, et et elu oli rõõmus noor inimene näeb alati kõike elu selle nende silmadega, millises nooruseastmes ta parajasti asub. Millised märgid ennustasid Eestimaa taevas musti pilvi, nagu te varem ütlesite? Loomulikult masendav oli kõigi pärsse baaside asutamine. Sellepärast et kui ma olin sõjakoolis ja ma sain sõjalised valmis, et oma piire kaitsta ja isegi tunnistan avameelselt, et meie uskusime puhtsüdamest ja, ja, ja väga tugevasti, et ka meie ole mingi jõud kindlasti kui keegi meie piire tahab ületada. Tõesti pean tunnistama, et see oli lihtsalt nagu šokiseisund. Kui äkki väravat lükati lahti ja võõras võim tuli üleöö vallutas sisuliselt kogu maa basee. Fakt, et baasid rajati ja, ja võõrvõim oli meie territooriumil 25000 meest, aga samaaegselt panid ja teadlik Eesti sõjaväes oli sel ajal lipu all oli 15000 meest ja kui nüüd äkki võõrast väge tulek 25000 sisse ja, ja sealsamas kohe ütleme Paldiski, mis on Tallinna külje all siis see ei saanud enam juttugi olla sellest, et me enam olime selline vabariik, nagu me olime, sest me juba sõltusime teise riigi teatud tahtest seal niukse võimsa riigi, tahtis. Kas teie arvates baaside leping oli viga? Ma ütleksin oma arusaama järgi ma siiski arvan ühte asja, et kõik, mis toimus. Meil oli ikka väga lugupeetud riigijuhid ja nendel oli samuti suured kogemused, seda enam, et nad olid Vene impeeriumis ju samuti oma ettevalmistuse saanud. Nad tundsid seda tagamaad väga hästi ja Ma ütleksin niimoodi, et ega siin teist varianti ei andnud, see oli. Ma arvan, et nii ülemjuhataja kui ka kui ka president pidid selles veendunud olema, et vabariigil enam pikka eluiga ei ole. Sest küsimus on, kui me näiteks võtame need, mis meil praegu tagantjärgi teada oli kindlasti, no näiteks meie vastuluure ja kindlasti teadis, tol korral oli vastuluureülem kolonel Saarseni ja mul oli võimalik täna teda isiklikult hästi tundma, mida seal siis Stahli ikka niivõrd erudeeritud inimene, need, see, see juba vajalikku informatsiooni ega tema staapi olutse ainuke informatsiooni kogeja-seda-seda oligi seal ka nendel meestel, kes eriti piiri lähedal nad teadsid, mis seal teisel pool toimub. Eesti juhtidel oli tollal täpne ülevaade olemas sealpool piiri asuvatest Vene vägedest. Ja loomulikult, võtame piltlikult kui nüüd üks mees on väga kange mees ja ütleb, et vaata, et ma löön kõik pihuks ja põrmuks ja kui seda ühte meest hakkab ründama 150, no siis me võime ainult kaasa tunda selle mehe ärplemisele, aga nüüd, et see üks mees suudab midagi ära teha, vastuhakkamise korral oleks tulemus olnud, loomulikult oleks kõik purustatud-hävitatud ja tõenäoliselt terve rahvas välja lülitada. Nii et mina isiklikult arvan, see oli meile, presidendile ja valitsusele väga valus otsus ja ma kujutan ette, mida need mehed tundsid. Mida need mehed tundsid, kes oli dada riigi loonud, kes olid selle vabariigi üles ehitanud ja kes olid tõesti ise eeskujuks ja rahvale ütleme tõesti noh, selle selle turvatunde loonud. Ja, ja kui nad nüüd äkki seisid olukorras, nad teavad, et varisemine kuristiku minek on ainult päevade küsimus. Muidugi, mis mulle, mida ma ütleksin, kui lubate, võib-olla teatud heitena presidendile tal pidi olema selge kõik, mis on tulemas ja selles mõttes, et tema selle uue võimu ajal kirjutas teatud Ta kreetidele alla. Vaat seda mina õigeks ei pea. Ma näiteks toon sõja ajast Saksa feldmarssal, muudel oli ka siin põhjarinde ülemjuhatajaga. Eesti sündmused arenesid tema ülemjuhatuse all mitte lõpupäevil, vajutasin vahepeal ja hiljem oli ta siis, kuna ta oli üks andekam Saksa väejuht. Ta viidi läänerindele läänerinde ülemjuhatajaks. Eelkõige justkui see invasioon toimus Ameerika väed maabusid, nii et oma juhtis Saksa vägesid ja kui sõda lõppes ja talle sai teatavaks, et et sõda on kaotatud ja, ja tuleb alla anda ja tuleb relvad ära anda siis moodel oli see mees, kes laskis kohe ennast kohapeal maha. Ja ma ütleksin, et selle asemel, et president kirjutas nendele. Nii isegi ütleksin häbiväärsetele, dekretidele alla, punaste võimumeeste ette kirjutamisel. Sellega ta ennast küll rahva ees minu arvates ei õigustanud. Kui sa oled rahva esimene mees oled nende lootus ja, ja, ja, ja nende usk siis ja mis siis nüüd tulemas on, Pedame, kõik, mis temaga juhtus, minu arvates tallu läks tollel momendil olnud õigem rahvale öelda teist võimalust ei ole. Me armeed vallutatakse. Me oleme alistatud, võtke see teadmiseks, tavalistel kodanikel on võimalus oma äranägemise järgi, kuidas keegi oma elu korraldab, aga temal oleks minu arvates õigem olnud tõesti ka sellel, sellel momendil see randi otseses nende jaoks vastu võtta ja kas või vaba vabasurma minna, aga mitte neid tagusid edastaja, mida, mida ta tegi ja millega ta vaieldamatult, mis siis nüüd oli. Lasi ennast häbistada veel isegi see suur kommunist, kes sisekaitse ülem oli, Haabermann veel mõnitas siin hiljem Kuda päts või seda, mida tema kõik nõudis, veel eravagun, mis ta läbi siis kaasa anda, mida ta sinna veel Venemaale sai ära viia ja ma olen kindel isegi, et, et kui talle see vagun ka siit välja saadeti, siis Pihkva juures ta lahutati ära ja kaugemale vagunisse sõitnud. Kui üldse sõitis, see võis olla ka Habermani väljamõeldis. Jah, muidugi, see võib ka olla, aga see ei ole väljamõeldis, et ta ta paljudele dekretidel alla kirjutas juba pärast ja, ja, ja, ja nagu midagi Sest arvatakse, et ta lootis peatsele 100 puhkamisala ja Venemaa Nojah nojah, aga, aga vaata väga huvitav, kas te olete lugenud seal marmäe mälestusi, seal on näha, milliseid võimalusi ta otsis, aga no ega näinud need võimalused, sa võid otsida, aga ega need ei toimi. Need ei toimi ja päevapealt ja midagi ei muuda. Fakt on see, et häving oli silmaga näha ja see informatsioon oli täiesti olemas. Minule kui reakodanikule oli see kõik üllatus, see oli kõik üllatus ja meie palju asju üldse tol ajal ei teadnud. Ja seda ma, kui lubatakse mulle, ütleme, teatud viisi kriitikat teha, presidendi, arvad siis ma ütleksin, et minu arvates kõige suurem viga oli see, et ta rahvast ei informeerinud tekkinud olukorrast. Vaat seda oleks pidanud tegema see karm tõde, see meie saatus puudutas viimast kui üht Eestimaa inimest. No mis pärast siis, president peab seda varjama oma elanikkonna eest. Vaat mina leian, et see oli vale. Ma tahaksin sellele olukorrale veel ühest küljest läheneda. Te nimetasite, te puudutasite sõja ajal kokku kolonel Saarseniga, kes oli viimane Eesti sõjaväe vastuluure juht ehk teise osakonna ülem, kas teil sõja ajal oli juttu 1939. aasta olukorrast probleemidest? Ma vastan talle kohe. See oli 44. aasta pärast, kui eestiline kokku varises. Ma sattusin Saksamaale ja seal formeeriti üks Wehrmachti, pataljon ja pataljoniülem oli sakslane. Aga pataljoni juures. Ta ei olnud sideohvitser selles mõttes nagu kõikides väeosades, sest tavaliselt oli eesti komandöri ja sakslasi sidusid seal aga antud momendil sakslane neile komandör ja tema oli nagu eestipoolseks Scheffiks meil ja, aga ta oli äsja tulnud, sest pataljon oli formeeritud ja ma olin juba. Ma arvan, et vähemalt kuu aega ma küll seal olnud juba olin, aga ma ei olnud Saarsenid veel kohanud. Aga nüüd oli ta tulnud. Ja ühel päeval ma läksin ühte kohvikusse. See oli suur kohvik ja märkasin äkki, et teises uksest sisse läksin, istub kalunessaazzon ja ma muidugi tegin talle kohe tervitusvõtte, aga tema tõmbas kohe sõrmega nii näitada, andis märku, et tulgu ma tema lauda. Ja ma läksin sinna. Mul on nii selgelt meeles, et kell oli seitse. Ja kui ma sealt lahkusin, oli kell 23.