Kolmandat korda teeb selles saatesarjas elu kokkuvõtteid tartlane Edgar lamp Eesti sõjakooli haridusega ohvitser, kelle suur südamesoov oli hoopis õppida laulu. Sestap on olnud ja on tänagi saate pealkirjaks lahingumees, kes tahtnuks saada lauljaks. Mõne päeva pärast on laulvat lahingumeest põhjust õnnitleda. Ta saab 80 aastaseks. Järgmisel nädalal kaheksakümneseks saav Edgar lamp jätkab meenutusi ajast, mil aastaid oli alles 30 ligi tegevuse aeg. 1944. Märtsikuu üheksas Tallinna pommitamise. Ma mäletan, kas teine või kolmas laine sattus kahe, meie kõrvalmaja oli hoovi peal puitmaja ehitus ja selle, see vaja süttis põlema ja omakorda selle põlengust süttisid ka meie maja aknad, sest minu korter oli just selle selle maja poole ja samuti ka juba ka mööbel, aga ma sain, tekkis nagu väikene hetkeline vahe ja sain siis ühesõnaga selle hävingu sain, ütleme ära. Päris korter tervikuna põlema ei läinud, sai ära kustutada. Aga muidugi ja elamine oli selles kortalisest välistanud, sellepärast ta niivõrd palju saiakesi kahjustada, nii et sealt tuli kohe ära kolida. Aga kui ma olin ära kolinud ja ütleme niisuguse elamise nagu paika panna, tuli mul äkki teade, et formeeritakse uus kaitsepataljon 251 ja ma olen määratud sinna kolmanda kompanii ülemaks kompaniile Narva rindele. Aga enne väljahappe Pärnus kapten Kivi oli muide määratud sele pataljon ülemaks pataljoniülemale ise esinduslik Eesti armee ohvitser. Esimese kompaniiülem oli ülemleitnant Munak presidendi kuldkellaga lõpetanud sõjakooli tegeva ohvitser. Teise kompanii ülem oli kah temaga kuus lõpetanud leitnant tikas. Ja, ja mina olin siis kolmanda kompaniiülem ja neljanda kompanii ülemal jälle tegevohvitser. Jälle päeval oli väljaõppe läbi laaditi meid vagunitesse ja läksime siis Narva rindele. Terve meie pataljon paigutati rannakaitsesse sellepärast et Vene laevastik oli juba kogu aeg merel. Esialgu nad olid kaugemal, aga mida päevad edasi läksid, nad nihkusid pidevalt ligemale ja kauge suurtükiväe toll hakkas kohe algusest peale ja muide, ma tahan neid ühte asja öelda, kus ma ütleksin, et nähtavasti mul niukene, esimene juhus. Kus ma võin öelda, et ma eluga pääsesin. Tähendab, kõigepealt seal oli mingi üksus, oli seal olnud Saksa üksus ja, ja, ja see viidi ära, me vahetasime selle välja ja punkrid olid seal olemas ja ma mäletan punker, mis ma sain ühe niukse, tavaline muldpunker, mis mul oli päris esitestele pisikene ja teiseks oli, oli mul ka päris selge, et sellel nüüd õiget vastupidavust mürsu jaoks küll ei ole kuidagi täistabamus siis ja nüüd, kui me olime seal lühikest aega olnud, tuli välja niimoodi. Meie sektoris oli ka õhutõrjesakslaste õhutõrjepatarei ja see võeti ka välja, nii et tervikuna siis anti meile igasse rühmaga korralikud kuulipildujad ja, ja tähendab nii, et esialgu jäime ilma selle õhutõrje ja nähtavasti õhutõrje tõmbas siiski eemale teisele positsioonile, nii et ega nad päris sealt ära ei kadunud, sellepärast et, et ma Sutter ette ma räägin. Ma nägin ühte ilusat õhulahingud kui venelased, mis nad ründasid vist kolme-neljakümne lennukiga ja selle juures umbes 10 lennukit tõmbas Flack alla ja ma mäletan, eks küllaltki lähedale nii kaldale, see langevarjul hüppas välja ja maabus merre ja ta hakkas kalda poole ujuma. Aga, aga saksa kuulipildujad ei olnud ka meist väga kaugel seal taga. Meie mehed ei tulistanud, aga sakslased tulistasid ja tulistasid nii kaua, seni kui see ta oli näha, et mees vajus ära. Veel tookord ise mõtlesin, et kui mees on taas vahelduseks vangi võtta ja, ja, aga, aga see viha oli ikkagi selline, et, et, et aga see on meele ja pilt, kuidas need lennukid üksteise järel, kuidas nad alla ja küll oli sakslastel suhteliselt hea tava tabamine. Õhutõrjepatarei ülema komandör, tal oli võrratu punker ehitatud ja ta tuleb, ütleb minule kohel. Ta taipas, midagi, tuleb minule ütleb, et vaata, mina kolin siit ära. Kas te tahate minu punkrit oma eluasemeks, ülevõtta, võimalused õhku. Aga, aga kui te tahate üle, võtavad muretsete mulle pekki. Mul on nii selgelt jotaarne meeles ja kuidagi, kui ma siis tema punkris ära käisin, see punker oli. Noh, ma arvan, et ta natukene oli väiksem kui see ruum, kus sõbraga juttu ajame ja kõiki väga avar, võrreldes selle punkriga nisu oli ta vähemalt kolm korda suurem. Ja peale selle ta oli kalju sisse raiutud, see oli muide kes nüüd teab seda rinnet ja seda Narva ümbrust. Kannukese küla oli seal all, see piirkond Bismuga, minu kompanii piirkonda jäi. Ja Sinimäed, noh, ma arvan, et minu arvates, ega ta üle kolme kilomeetri külises imed meist eemale Jans sinimägedemetsale ääretult ilus mets, mis mul nii silmapiirilt tuli näha. Ja peale selle punkri ehitus oli ta kalju sisse, sealt tuli, see kalju oli kõrge, minu arvates ülevalt langemine oli vist küll rohkem kui viie või kuuekordne kordse maja kõrgus ja aken oli raiutud kalju sisse mere poole, punkrist oli siis nähtavus mere poole ja teine asi tonkree lasi, kui niimoodi. No kolm korda palgid, palkide läbimõõt oli vähemalt kuus, 70 sentimeetrised, palkide läbimõõt sama palju paekivi ja niimoodi jälle palgid paekivi. Nii et see üle kolme meetri oli küll selle paksus ja muidugi ma Selle punkrisse koli panin siis oma komandopunkti sinna sisse. Ja kui see surnak hommikul kella nelja ajal algas, mis kestis minu mälu järgi viis-kuus tundi vahetpidamata ja kui siis ta ükskord lõppenud oli ja, ja kui ma siis sealt välja läksin, selle punkri ümbrus oli täpselt niimoodi nagu maamehed, kes omal ajal sõnnikut vedasid vankriga ja, ja tõmmati iga viie meetri peale või kolme-nelja meetri peale. Sõnnik Kuniksine maha, siis pull, esimene asi tekkis niuke võrdlus, et ta on nii tihedalt, oli täis tikitud. Ega need lõhkimistel üldse vahet ei olnud, see oli lihtsalt niisugune tunne nagu, nagu katel, mis kogu aeg keeb ja ja iga minut on kõik varisemas ja minu mälu järgi oli ka meie punkreid tabamus, aga, aga muidugi see mürsk seda seda läbi sealt ei löönud. Ja vaata nüüd selle kui see, kui see tulistamine, see tulemöll, see, see oli oma hari tipus, siis äkki tuleb üks saksa allohvitser sinna punkrisse. Tervitab valvelseisu võtmisega ja, ja, ja küsib, et kas ta võib segada. Küsin, milles asi on? Ta palub meditsiinilist abi, San punkt oli ka minuga punkris. Loomulikult, milles siis asi? Tal oli vasakul käe muskel nagu välja lõigatud luuni. No ma ütleksin vähemalt 10 sentimeetri pikkuses. Ja no see oli lihtsalt kohutav, kuidas täiesti nagu luuni ära võetud, lihamass viimseni muskel läinud ja mees võttis, mees võttis halvel seisaku ja see ja selle juures ta Jädaltontai. Ma kujutan ette, milline valu oli ja kui see meie velsker tegi selle sedeli talle ära. Ja ta võtab valvelseisaku ja tänab. Mõtlesin, et inimene, kus Te mõtlete minna, vähemalt oodake mõni minut, näete, milline tulemöllu väljas. Ta ütleb, et tänan, aga mul on ülesanne, minu väeosa staabi vahel on side katkenud, ma pean selle taaslooma minu elust selle pildi nägemine emul kunagi ei lähe meelest sellest mehelikkust sõjamehelikkust kohustuse täitmisest, kus iga 99 protsenti sellise haavata saamise astmega igaüks oleks läinud otsekohe sidumispunkti ja rind alt minema. Selles tulemöllus, sest see oli põrgu. Ja inimene selle juures käitub nii sõjamehelikult valvelseisakus, nii nagu ohvitseri ees esinetakse ja, ja sama samaaegselt ei võta seda pakkumist vastu, et kas mõni minut istuda ja puhata natukene ja läks kohe oma kohust täitma. Ma ütleksin, et kui selles saates on kuulajaid sõjameeste hulgas ja noorte meeste hulgas, siis see on küll kõrgem aste kohusetunde realiseerimisest. Pärast seda ma loomulikult nii nagu vähe rahulikumaks jäi, ma arutasin kohe oma positsiooni läbi kontrollima, üldiselt meil oli ka korralikud kaevikud sinna tehtud, juba tulepesad, põhjalikult ehitatud ja, ja ütleme, nihukest otse tabamist ei andnud. Selles tulemöllus meil oli, selle aja kestel oli küll, oli kaotusi, aga vähemalt selle tulelöögi tollel korral ei olnud kaotusi, oli õnne, minu komandopunkt oli, ütleme merest, kus Miste liin kulges, ma arvan, et ta võis olla vast üks, seitse 800 meetrit oli mul eemal. Aga mispärast see minu punkri ümbrus oli niivõrd tule all minu selja taga samal liinil oli üks, 100 meetrit, 150 meetrit oli saksa raskesuurtükiväe haubitsapatarei kuus toru, 150 millimeetrise läbimõõduga raskepatarei. Noh, see on ju tavaline suurtükiväelased otsivad välja oma vastase ja selle positsiooni rünnatakse muidugi oli üldiselt taha, et ega nende tulejuhtimine ei olnud niigi sellel tasemel kui isegi julgeksin väita, nii nagu meie suurtükiväes oli välja. Aga sellel ööl küll neil oli tabamus kolm suurtelt pinnalt viisid rivist välja, sest õige peame otsekohe külastasin, mul oli selle patarei ülema aga sakslasega väga, meil tekkis kohe ilus sõprus ja kui ma siis tema juures käisin, siis vali mul kohe teada kolm toru, aga muidugi need kiiruga asendati. Seda käis edasi. Aga selle öö suure turmtule tulemus sinimägedel oli see, et see ilus mets, mis seal enne oli, seda enam ei olnud. Ja ma ikka kujutan ette, kui vaprad olid need poisid kellel saatus oli neid sinna sinimägedesse viinud ja austus ja lugupidamine nende vastu, kes seal oma elu kaotasid, kes oma tervise kaotasid seal need samuti, kes seal eelkõige vastu pidasid sest nad tegid seal tõesti mehetegusid. Ma tean, milline põrgu seal oli, sest kui ühe ööga Mets lakkab olemast, siis me teame, mis seal ümberringi toimus. See, ma ei saa ka nimetamata jätta seda, mis ma siis aga hiljem nägin. Kuna see meeste kogumine oli minu kompanii lõigus, siis kutsuti mind kui kompaniiülemad ka sinna sündmust kaasa elama, mis seal toimus. Ja kui me sinna kohale jõudsin, siis ühes talus oli üles rivistatud üks, 150, võib-olla isegi kuni 200 noorukit. Säilgus need noorukid, esiteks minu esimene pilkuma seda riviseal nägin. Ma nägin noortes meeleheidet. Ma nägin nende ülimat noorust, oli selge, et nad on seitse-kaheksateist aastat vanad, selgus, miks nad seal rivistatud olid ja mul oli selge pilt. Mina ei imestanud, kui nad, kellel, kel närv vastu ei pidanud, sest nad olid mobiliseeritud noored kui ühele noorele sandakse seal kuus väljaõpet, tal ei ole esiteks sõjalisi kogemusi veel küllaldaselt, isegi ütleme puhta seda ülesannet teadlikult omaks võetud, mis tal on tarvis täita, kui ta äkki nüüd vaenlasega silmi silmitsi kokku ei puutu. Ja teine asi loomulikult ma tean, esimene ise tunda, et mul oli esimest korda, kui 41. aastal sattusin esimesel päeval vaenlase suurtükitule alla ja nüüd veel, kui see sinimägedes nihest nihukest põrgut, mis seal toimus. Minu jaoks ei olnud üllatus, et need noorukid seal vastu ei pidanud ja nad olid sinna üles rivistatud ja selleks nõnda üle, kas kohus korraldada või vähemalt nelja öelda, mis siis öelda on ja, ja samuti see, mis siis edasi tuleb. Seda kõike tuli, sõitis autoga kohale 20. diviisi ülem SS kindral Augsburg. Ma ei taha meenutada seda kohutavat sõimu, mida sakslane muide oskab väga sõimata. Ja, ja ta oskab julmalt öelda ja ta oskab tõesti selle juba oma tooniga. Tal on siiski tsiviliseeritud, aga sellega tõesti lõigata iga inimese mällu see sõim. Kui venelane sõimab, siis temal on neid mõtte seal vahepeal nii palju, et see tekitab nagu mingisse õnnetusse naeru tunda vahepeal ja sa seda sõimu enam ei võta niivõrd tõsiselt. Aga, aga sakslasest sõiman hoopis teistmoodi ja temaga oli kaasas ka siis üks erariietes ka meie kunagi väga tuntud vabadussõja, ma ütleksin isegi suurkuju, aga pieteeditunde pärast ma jätan siiski ta nime mainimata. Ja kui see sakslane oli nüüd oma selle kohutava sõimu valangu lõpetanud ja andis sõna selle meie kaasmaalasele erariides härra riides härrale ja kui see siis hakkas oma kõnet, et kuidas vabadussõjas nemad suuri mehetegusid tegid ja äkki tuli. Ja aga need mürsud lendasid meist üle. Nii nagu need kaks esimest mürsku meist üle viisasid oli kindral kadunud autosse ja muidugi meie, härra, ka see erariietes härraga kohe ja autuses vihinal minema. Meene jäime kõik jahmunult seda asja vaatama. Miks ma sellest räägin? Ma ei imesta selle üle, et need noorukit seal sellele tule mälule vastu ei pidanud ja ja sealt ära tulid. Aga ma imestan, et nii kõrget ülemust, kes tulid kui kohtumõistjad nende noorte inimestele ette lugema, esiteks taunima nende käitumist ja teiseks, ühesõnaga selgeks tegema, mis nende mehe kohus teha. Ja samaaegselt esimese mürsu peale, kui see viis s üle pea kui viimane argpüks autosse ja sõita minema. Kuidas seda kvalifitseerida. Ja kui ma siis iki meenutan oma oma oma esimest komandöri, kapten Talbakut. Temale ei lugenud mitte midagi mersu üle viisimine või ta nõudis mul rangelt täita mulle kõik kätte, kuskohas on mehed, on mis nad teevad ja nii edasi, tule all, tule all, tule all. Hirmu tunneb iga inimene, kui ta on sõjas ja kui, kui mürsud viisavad. Aga teine asi, kuidas ennast valitsed, kuidas oma kohust täidad, kui sa tead, et sul tuleb see kuus, kuus täita. Mulle tundub, et kui ma mõned tei saadetest olen mõningaid lugudest kuulnud. Ja mul vahest niuke võrdlus, et see mees on kindlasti hea jahimees, meie ja kalamees. Et tihti need kangelasteod lähevad midagi taold taoliselt, nii võrdsesse, astmesse, sõda on sõda seal, seal ikke eluga iga päev. Ma ei ütleks mängimine, sest me täidame oma kohust. Et ühel on ellu jääda, Arenal on ellu jääda, minul sõnn olnud. Aga, aga näiteks. Ma olen elus ja terve taga minu neljanda kompanii ülem, leitnant Eila oli ta nimi, ülem, leitnant kaotas jala sealsamal sellesamas rannakaitses kaotas jala, sai tuli täistabamus ja ma kohtasin ütelda. Palju-palju aastaid hiljem puujalaga oli ta seal, ma ise mõtlesin, et kuidas saatus oli minu vastu õnnelik oma komasele, seda oma, seda esimest punkrit käisin vaatamas. Siis oli ainult seal tühi auk. Ja, ja ma ma lihtsalt. Ma selle peale mõtlen, mis ma siis mõtlesin, sest ilmselt ma oleksin sellel ööl andnud samuti seal selles selles punkris ja seda ma loen, nagu mulle tundub mu esimeseks niukseks pääsemiseks, et ma seal sakslasel peki muretsesin ja ta andis mulle sellise, ega siis ainult sõja ajal kogu aeg seal punkris. Tammeletan valitaksegi järjekordselt inspektsiooni, selle ranna, kes seal olid, tema, see kuulipilduja pesa oli võib-olla nii üks paar meetrit maapinnast kõrgemal. Ma imetlesin, kui ma vaatasin, kui ilusasti seal ja kõik tehtud ja, ja tähendab mitte ilusasti, vaid, kui, kui ütleme nii läbi, kui läbi mõeldud see tehtud oli ja, ja, ja kui me seda tükk aega oli, mis seal juttu ajanud ja hakkasin ära minema. Ja ja äkki ma, ma ei tea, väänud midagi, juhtus niimoodi. No ma olin, võib-olla ma arvan, et kõige rohkem kolm, 40 meetrit eemal ja loomulikult see nagu paiskas mind maha ja, ja see ei andnud tita niukene Turmtuli, vaid üksikud lasud. Ja kui ma siis uuesti kohe püssid kargasin, mul oli kohe niuke tunne, et see võis tabada kohe seda minu kuulipildujapesa ja jooksen siis sinna, et mis seal mehega. Mees oli muidugi see kuulipildujapesa ja seal oli nii palju prahti sinna, ta ise oli veel nii mullane ja, ja ise hakkas arvata, pole vastavad, et kõik on korras, et minu, minu tervis korras, et mitte midagi ja ma ise mõtlesin, et siin oli sekundite küsimus, kui ma oleks olnud 10 sekundit seal rohkem seda jutuajamist seal nagu oleks ok sellesse. Me saime, ma ütleksin, peaaegu iga päev, me saime tuld seda päeva õieti ei olnud kunagi tulistanud, aga aga need olid niuksed, üksikud lasud ja, ja, aga ega sa võid kindel olla, et kui sa väljas olid, et ta või esinenud tabada ja seda enam see laevastik oli kogu aeg silmapiiril ja ühel päeval märkasid, hääletan natuke lähenenud. No aga meie olime rannakaitses, ta, meid oli selles sinna toodud, et vastu võtta see sant. Mina isegi imestan, et venelased seda ütles, anti tegelikult ei teinud, etnot ründasid Brontaalsed sinimäge, neil oleks olnud õige dessant teha ja ära lõigata kohe ja oleks kõik seal sees, on, tegid meriküla dessandi, aga see läks kalliks maksma. Nojah, küllap see õppetund oli neil olemas ja muidugi, ega ma kõikide relvade lastetusplaaniga ei tea ju. Aga nüüd ma räägin tahe toredama loo vahele. See oli minu arvates pärast seda hirmsat turmtuld võis olla Augusti seal 14 juuli ja kindlasti see oli pärast sõda. Sai kindlasti, pärast seda oli, tekkis üks niisugune niukene nagu rahulik periood. Ja äkki mulle tuli pataljoni staabis tuli niisugune teade, et täna toimub Estonia teatri solistide kontsert. Kuna oli terve pataljoni peale, siis see ruum ei olnud ka eriti oli lihtsalt niukene kohe kindlalt määratud ka kui palju sinna sinna kokku ajada ja peale kõiki sajurindelt ära tulla, kes on valves oma positsioone, see peab sinna jääma, aga need me kogunesime, üks hoone, mis oli tervemaks seerutada, nähtavasti ta oli kergelt kohandatud kohe, kus kontsert sai toimuda, siin oli isegi õliga klaver olemas ja kas ta oli, ilmselt oli ta nähtavasti selline jõukas maja olnud, kus. Ma arvan ta kui 10 inimest, aga kes mulle meelde jäänud on just kolm niuksed eredalt kuju kõigepealt ja Riina Reinike imekaunis Estonia teatri Subrit. Temata vabariigi ajal ei kujutanudki ette opereti, kus Riina Reinik ei oleks esinenud. Ta oli võrratu artist ja peale selle ka imekaunis naine. Siis tema abikaasa oli juba nimekaks Estonia teatri näitlejaks kujunenud Rudolf klipp, kusjuures Taali Riinast seitse aastat noorem. Aga see naine võis endale seda luksust lubada ja kolmas oli teed, kopter teed Koppel oli eelkõige Taali nõeliti sõjal niukse üldise tunnustuse saavutanud konferansena. Tema oli Estonia, toimusid kirevad õhtud ja mul oli võimalus endas ka paljudes osaleda. Ja kui tema lavale tuli, siis otsekohe oli alati kirevat õhtut, muide oli kõikidel ajaaegadel alati saareni silmini täis ja, ja väga soojad, vastavad vot see on väga toredad kontserdid ja kui tema lavale tuli, siis lood, mida tema siis seal esitas, iga niukse tema ütluse peale oli naerupahvatus. Ja vot sellisena ta tuli ka sinna meie hulka ja siis, kui meil see kontsertosa läbi oli siis pataljoni juhtkond korraldas ka niisuguse väikese lõunasöögi nendele külalistele. Ja minul oli tal nagu väga-väga meeldiv võimalus olla Riina Reinik, selle lauanaaber ja, ja siis kui me seal nii toredalt olime vestelnud ta huvitused, kus minu asukoht on ja ma hakkasin talle kohe kiitma, kui tore puuke on ja tulgu nad sinna mulle kohvi jooma, pakun talle kohvi ja konjakit ja ja, ja nad olid nõus teed koppel tuli see Rudolf tipp ja Riina ja kui me siis olid seal vaatluse ära teinud ja olime ka vähe nii seal sees mõnulenud, ma rääkisin, et mulle väga hea sõber, siin saksa patarei komandör, et kas te tahate ka näha esimest korda olete rindelõigus ja et ega ühesõnaga kuidas suurtükivägi on ennast paika pannud. Muidugi, suure lõbuga koera, me läksime sinna ja kuna see sakslane oli mul niisugune ja kamraad, see teada, sakslane otsekohe kutsus sisse, pakkus samuti kohvi ja aga Riina ütleb äkki? Oi, mina tahaks ka lasta. No esialgu tema selline ütlus tundus lihtsalt nagu naljaga pooleks. Aga ta teeb mulle selgeks ei, tõsiselt. No mina nägin siis sama saksa sellel kaablil ja neid ära, et mis ta arvab, et las ta teeb paugu. No ja siis, see oli igal juhul ja muidugi suurt sugune laetud kogu aeg ja seal siis see aurukorras. Ja muidugi mina siis seinale rääkisin, kõik, näitasin talle kätte, kuda seda lasku tuleb, et teostada ja, ja ta oli nii vapper. Et kui ta sellest tõmbisast tõmbas, muidugi toru jookseb hoiatasid oma ranged, et ta seisab kõrval, eks ole, toru jookseb tagasi. Bankett, ja ma ütleksin, see on ainukene eesti naine, kes oli kõige raskemast suurtükist. Ega läks, natuke aega, hakkas tulistama, muidugi olime selle aja Saksa punkris, aga seda asja nii lõbus meenutada, detaline super, aga, aga, aga näost oli valge. Punk siis. Ja teine asi oli veel, seal oli üks baleriin oliga, kui me seal sealt majast välja tulime. Kus me lõunatasime selliseid küla vahel, see teelõik oli ääretult Parile nali, kõvasti vihma sadanud, ääretult porine. Aga mul oli ju, minu käsutuses oli ka ratsahobune. See baleriin ütleb äkki, et oi issand jumal, mina tahaksin ka ratsahobusega sõita. No hea küll. Ja õpetasin talle natukene väiksed juhtnöörid ka ja panime ta ilusti sadulasse. Aga ma ei tea, mis, mis, mida tema siis seal ootamatult see oli, minu jaoks oli rahulik hobune, eks ole. Ja see hobune tegi nii äkilise liigutuse, baleriin selili, selili maas, poriloigus. Ma oletan, et hetkel oli lähedusse ohvitsere küllalt, kes kalantselt baleriinid porilam. Seda muidugi. Seda muidugi ja, ja kirg valida ilusti puhtaks ka tehtud ja, ja, ja, aga, aga ta on ise siiski peale seda nii lõbus ja ta oli üldse niukene. Väga ilusad ja väga veetlevad ja ja väga lõbusad ja, ja sabad, suhtlus tervesse loos niukse, toreda huumoriga. Vot ma ei tea, neli, viis sammu saanud astuda, mis hobune tegi niuks äkilise liigutuse, aga no loomulikult, et ratsutada, sa pead iki oma hoiakuga Ki muutuma hobusega ühtseks sa pead, olemegi põlvedega kohe jalgadega, nii kindlalt sadulas, ma toon niukse näitama, rügemendi staap oli meil tsirka 17 kilomeetrit tagapool ja mind kutsuti, äkisin ootamatult rügemendi staapi nõupidamisele ja, ja pärast seda, Meil arenes pärast ikka omavahel väike istumine, seal oli veel teisi sõpru ka ja ja natukene hilja peale tagasi tulema. Tulen selle oma sellesama toreda ratsuga, tulen tagasi, ma mäletan, kui ma sain siis Sillamäe kohale, seal oli, tol ajal oli niuke metsatukk ja, ja, ja venelanna hakkas tulistama, aga ma olin kergelt nagu Ducatanud selle loeks. Seal staabis oli natukene lõbusalt aega veedetud ja väsimus ja, ja ma olin, aga, aga see hobune muidugi ehmatas aga midagi hullu tund ja muidu ta muutus rahutuks ja tagasijõudmiseni oligi hobusega tegemist, sest iga kärgatas peale ta loomi ehmatab ega temale selgeks, mis siis lahti. Ja nüüd lühidalt, kui seda veel läksime selle hobuse peale, siis ma mõtlesin, et kui ma nüüd ükskord seal Narva rindest eemal oli ja on kaua aega hiljem, tuli ikese ratsu sarad saabunemale meelde. See oli nyyd tore. Nonii, kasvasin temaga nende kuudega seal kokku ja ta oli nagu nagu üks minu nagu, nagu nagu oma perekonnaliige, sest ta oli igal päeval oli mu käsutuses Maiu, põhiliselt ratsutasin kogu aeg 100 rinnet läbi tema. Kas Narva rindelt taganemine tuli teile ootamatult? Ma ütleksin, minu jaoks oli see, no ütlen, mina sain abikaasalt kirja feldposti kaudu käise ja sain ja Taali ette mulle määranud ühe kohtamise, tähendab, pikisilmil oli väga tungivalt tarvis, et ma saaksin kokku ja Tallinnas. Aga meil oli enne rindele minekut meil kokku lepitud, kuna minu oma korter oli seal hävinenud ja oli kokku lepitud, et kui meil on ootamatult vaja kohtumisi ja määrata siis kolm kohta, kes meil meil oli Tallinnas kindlad inimesed, kolm sõpru, perekonda, et mingi info nende kolme punkti ei anta ja, ja tema poolt tulid nad mulle määratud kohtumine ja ja male rutasin kõigepealt ma jooksin kohe pataljoni staapi patelli juurde. Et kas ta saaks mulle mõned avast, sest tol momendil oli rindel niukene vaikne olukord mõnepäevast niukseid, puhkereisi, et mul oleks perekondlikel küsimustes väga kiiresti Tallinnas ära käia. Ja. Kujutage ette, ma jõudsin Tallinnasse ja järgmisel päeval oli teada, et selle, kusjuures eelmisel päeval Litzmann kindralkomissar andis intervjuu Eesti ei kunagi ei loovutata. Ja järgmisel päeval oli saksa staap kadunud, kõik need peegeldavad. Seda ma kogesin hiljem ka, kui ta kõrgem juhtimisjuhtkond käitub. Ja, ja loomulikult mul oli selge ja tähendab, et rinne jäeti üleöö maha, tead, teadmine, son, taandumine ja kui on taanduveedeepas, on selge, et sa pead tagasitõmbumine kiiresti kadumisest vaenlane suruge peale. Ja kõige õnnetum oli see olukord veel selles. Ma teadsin, kus stan tulemas, ta pidi tulema selle kitsarööpmelise rongiga. Ma käisin igal rongil vastas ja ühel päeval jälle sinna vastu tuleb Mullella poja abikaasa. Ka väike laps tuleb ja. Ma küsin Tagedus. Ma tulin, ma läksin seda, väike väike, keda nimetati teil seal Kadrioru juures seda jaama sadama ja sadama ja sinna land sinna jaama vastu ja kohtan seda oma sugulast. Ja ta ütleb, et jaa, eliidi oli ka liidi oli Mobiga sees, nimi, liidi oli ka, isaga tuli vagunisse, rong oli nii silmini täis, aga ta oli juba siis olukorras. Tähendab, ta oli rase ja silmini täis ja äkki tuli üks isa tuttav ja ütles, et mis te siin selles kiilutud vagunis olete. Ma sõidan autoga Tallinnasse Movindid autoga. Ja see auto kunagi Tallinnasse ja ma ootasin viima, käisin kogu aeg nagu Võrnide kolme punkti vahet. Ja, ja ei tulnud ja kui venelane tuli kell 14 tuli Tallinnasse sisse. Ma sõitsin Tallinnast kell 11 ära sain ühe mootorratta ja mis siis nii selgus, kui ma hiljem tagasi olin ükskord oma eksirännakul autole trikke. Ja ma selle mootorrattaga ma atlasin, mõtlesin, mul tekkis ka, tähendab, see info mul oli olemas, et tema, et tema auto peale läks ja siis ma selle peale hakkasin sõitma Tallinna teed välja, et ma sõidan siis nüüd vastu. Ma ei tea, kas ma sõitsin üks, 40 kilomeetrit ära või, või ma ei oska öelda. Ja tuli hirmus rahvamurd tuli vastu. Ma pidasin kinni ja inimesed püsivad, noormees, kuhude hull lähete, venelane tuleb meil järgi juba. Keerasin ringi ja, ja 70 Tallinna tagasi ja ei minnes ega tulles mu abikaasal ei kohtunud. Ja, ja kui ma nüüd olin, mõtlen, kui ma oma käikudel disco terroristist tagasi olin, ma sain teada, et see auto, ma ei tea, mitu tihumeetrit sõitsid Läks rike ja nii totaalselt edasi idast tulid rongist maha ja autoga ei toonud ja saatuse tahtel kunagi enam ei kohta. Sest mina, mina ei saanud siia jääda. Mul oli teada, et ma kohe juba teise ešeloniga lähen kohe Venemaa poole. Ja siis ma sõitsin. Mõtlesin, mis ma teen. Sõitsin Paldiski maanteelt välja seal kella 11 võib-olla 12 vahel sõitsin välja ja mul tuli äkki meelde. Kõrvalmajas elas üks noor abielupaar. Ja mingil määral Me olime nendega nagu kontakteerunud. Abikaasad said hästi läbi ja see mees oli ise ka sõjaväes, ma tean, seal nad elasid, väänas ja äkki tuli mul mõte, et ma lähen vääna. Aga enne ma veel tulen tagasi ühe ühe jutu juurde. Olen maininud mitu korda kapten Kivi minu ülemust ja ühel korral, kus ma jälle järjekordsest tal külas oli. Tal oli külas üks tema väga hea sõber tolle aja sisedirektori siseterritooriumi teenistusega küllaltki kõrgel kohal, mina ei uurinud, mis kohal, aga kui me sellel õhtul seal ilusasti istusime, tuliga juttu sellest, et olukord võib hulluks minna ja peame sellele mõtlema, kuidas me siit minema pääses. Ja tema ütles niisuguse toreda võimaluse, pakkus välja, andis, tähendab, kivi tundis ta Laiga hästi temale tarvis, aga minule andis Guyama dressi, ta ütleb, et minul on perekond, elab Kuressaares ja kui siin midagi hulluks läheb, siis olen mina juba õigeaegselt seal Kuressaares, seal, minul on niuksed sidemed, et mina hätta jää ja aitan Teid ka kõiki üle minna. Seal mul tekkiski see mõte, et ma sõidan kiiruga nüüd sinna püüan saada kuidagimoodi kuressaarlased, selle abiga siit minema pääseda. Ja läheb selle päeva, need inimesed sain kohe kokku. Abielupaar oli kohal ja samuti ka lend kolmekesi. Noh, ega tol ajal oli jutud lühikesed, no mis te plaanitsete, nendel oli juba lihtne valmis saadud, nad lähevad, Nad lähevad paadiga neil paati olemas, lähevad Rootsi ja kutsuvad Inkaga. Mina ütlesin, et mina Rootsi ei tule. Sellepärast, et mitte sellepärast, et ma sinna ei tule, aga mina ei lähe praegu paadiga, sest väljas oli niuke torm. Noh, umbes selline torm nagu, nagu nüüd, kui see meie Estonia võib-olla nii hull ei olnud, aga kui Estonia põhja läks, tähendab, et selle väikse paadiga minna mere peale. See on hullumeelsus ja ma ütlesin, et et, aga kui te siiski otsustate riskida aga kedagi teil siin maha ja, ja, ja nendel oli Mercedes sõiduautoga huvidel ja ma ütlesin, andke auto, sest mina sõidan Kuressaarde. Aga mis sa, sina sõidad? Olen, selgitasin siis seda, mis ma enne rääkisin, et mul on. Mul on antud lubadused, kui ma sinna tulen, et nad kindlustavad mulle rootsimineku. Ja nüüd jumala toimus ka niimoodi, mina istusin rooli ja ja sõitsime, mul oli veel kehtimise minu puhkuseluba ja jõudsin õnnelikult Kuressaarde. Üllatus oli see mees oli kohal, terrori, isegi seltskond seal koos, ma kutsusin ta välja ja tuletasin meelde kapten kivi juures. Ja seal, kus me nii linnastusime et mees meheks ja siis ta tegi niukse näo, et ta ei tunnelit maalin kukkuma pannud selle mehe peale, peale selle, see oli meestevaheline jutt, kokkulepe, eks ole, ja ta ütleb mulle alati, et vabandust, et ta ei mäleta seda loba.