Tartlane Edgar lamp meenutab selles saates saatus raskeid sõjapäevi. Narva rindel võidelnud ohvitseri jõudis Tallinna langemise aegu septembris 1944 Saaremaale. Nüüd me hakkasime siis selle autoga sõites mõtlesime, et sõidame natuke ringi linnas ja ja see oli nüüd esimene viga, mis ma seal tegin. Ma arvan, selle kihelkonna ligidal kusagil, aga kihelkonnast eemal niukene pikk rannariba, kus ei ühtegi ühtegi elavat inimestele ligidal jättima, vaatan eemal, üks inimene jalutab seal sellel mere kaldal. Ligemale minu oma koduvalla noormees, Eesti ütleme väliseesti ajaloos kohe tuntuks saanud nimi Rootsis, Eemalda Rebane. Minu koduvalla noormees ja ütleb mulle niimoodi, muidugi tal oli suur rõõm mind seal näha ja ütleb magis, mis sa siin teed. Ma ootan paati, mis paati? Kapten Talback läks siit hiljuti alles paadiga üle ja ta andis sõnada, saadab paadi tagasi ja keelitama tank kindlasse paat tuleb jää ootele. Tema tänapäevane asjad, see on see hirm venelaste kätte sattumisest oli niivõrd suur ja, ja, ja ma lihtsalt mõtlesin, et ta võis lubada. Aga kümned asjaolusid tuleb vahele ja paadiga või ikka merel midagi juhtuda. Ja kas saab nüüd selle peale kindel olla? Paat tuli, Sestimanud Rebane oli Rootsis ja oli teatavasti sele ning instituudi direktor seal. Hiljem, kui ma juba Rootsist hakkasin uudised saama ja kuulsin, et ta seal on ja Velgaa niukseid juhtival kohal ta oli muide väga andekas poiss, väga edasipüüdlik poiss, nii kui mina tundsin Stahli minust noorem mees ja, aga ütleme nii, kooliaasta ma tean temast kõikjal väga positiivselt. Tulime siis Kuressaarde tagasi ja läksime seal peatänaval neljakesi. Äkki Feldson armee kapten oli kolm sõdureid, neljas kapten ohvitser, teie dokumendid, annan oma dokumendid. See võtab kohe dokumendid ja olete arreteeritud. Mu sõbrad minuga kaasas, milles asi on? Ja ta ei hakka rääkima sõduritel kohe vot Atgrelvara kohe ja, ja viidi mind siis selles samas tänavas, viidi ühte hoovi. Ma Kuressaares oli esimest korda ma praegu ei oska ette kujutada, aga ma arvan, et ta võis olla mingi suur koolimaja, aga, aga plangud olid nii kõrged, et sealt üldse äramineku võimalust ei olnud. Ja sinna oli kokku koondatud juba eestlasi, Eesti sõjaväelasi, kui sinna mind sisse lükati. Mul oli selge pilt, et sakslastel mitte minu isiku vastu midagi, oli nendel taide Rutsi huvitanudki, mis Bodermis mul oli, vaid, et, et siin on lihtsalt ülesandeks võitud kõik eestlased, keda kohatakse kinni nabida. Aga mis selle tagamõte, vot see ise selgeks. Ja sealsamas oli terve kohe terve rida ohvitser, mis mul eriti meelde jäi Kuperjanovi partisani, see oli üks üks noor leitnant, kes kohe oma millegipärast oma välimuse järgi oli mulle ta väga meelde jäänud kooliajast. See oli ka seal, aga mina temaga ei rääkinud, sest aga sõbrunesin kohe ühe teise noore leitandiga samas astmest nagu mina ise samasuguses vormis nagu mina ise minule talivõõras esimest korda ka nagu päästeinimesega hakkad vestlema, otsekohe ta muutub seal omaseks ja oled nagu ühel lainel oma vestlust. Ja sa ütled, et et me peame mingi muutus riik vaat siit välja saada, sest fakt on see, see head, midagi tähendab. Ja kui me tükk aega olime arutanud seda, mõtleb teadmisi ja mis tuli välja, tema valdas perfektselt saksa keelt. Meil oli, Meil oli täpselt Saksa mundrid, ainult selle vahega, et meil oli rahvusvärvid paruka, tõmbasime rahvusvärvid maha, leppisime kokku ja marssisime parve juurde. Sõdurlotaijate CD, see ehtsas saksa keeles kukkus seda sõdurid funduma seal kuradi koera põks. Kas sa, kas sa ei tundu saksa ohvitseri vai ohvitseri käe kõrva juurde ja taru lahti ja me tulime, passisime sealt välja. Ma mäletan tänutundega seda meest, tema ettevõtlikkust, tema, tema julged käitumist, me olime väljas ja nagu imekombel, seal on tükk maad ja minu sõbrad tulevad vastu, sest see oli see peatänav, kus mind arreteeriti ja tulevad vastu. Lühidalt ma rääkisin nendel asja ära. Nendele jäärariided, kohvris, Läksime koju stovi, Marjetasin kohe kõigepealt ringi ja, ja puutusin härra isikuks ja seal oli kohutavalt põgenikke igalt poolt Eestist kokku tulnud ja ma kohtasin, ma ei mäleta enam keda kedagi, kes oli tuttav ka selle kohaliku prefektuuri inimestega Läksime prefektuuri ja mulle lühikese ajaga vormistatud dokumendi eraisikule dokumendid. Ja nüüd ei olnudki midagi laeval ees, läksime, läheb. Teine ohvitser ka, ei tema, ma ei tea, kuhu tema läks pärast sõda ja mitte midagi rohkemat. Aga aga ma ütlen veelkord, meie tutvus oli lühike. Ja mis kõik oli, kõik need mehed, kes sinna koguti, saadeti Sõrve saarele. Ja sealt ei tulnud keegi eluga enam tagasi. Ja see Kuperjanovi ohvitser, mul oli elus palju aastaid hiljem võimalust tema venda tundma õppida. Ja ma rääkisin talle seda lugu, satub jah, ma olen info saanud, mu vend langes Sõrve säärel. Tähendab, ma loen seda teiseks selle teiseks niukseks eluga pääsemiseks, kui ei ole seda seda tarka veest andnud, kel tuli see mõte, et tõmbame maha ja julgelt lähme ja nõuab väljaminekuid ja, ja kui see sõdur pole nii meeles kui seal ei kujutagi ette ja kui isegi käratasi saksa ohvitseri moodi, kuidas need oskavad peale karata. Et kas sa slov luhte, kas neetud sõdur aru ei saa, pole eestlased, seal ei kanna kokku ja, ja me olime vabaduses. Nuia ja Saksamaale ta nüüd oligi laevaminek ja, ja täpselt samuti merel. Venelased tegid ju õhurünnaku, see oli õhtul juba pime oli kui see rünnak oli, aga tähistaevas oli just sellel esimesel ööl ja sõitsime Marran väljast Kuressaaret kusagil kella nelja-viie paiku. Mina seda ei näinud, aga meie laeva meeskond rääkis, et meie järeldunud laev sai täistabamuse meie ligidale langes mürsk, aga, aga meie laeva ei kahjustanud, tähendab, elasime selle rünnaku üle ja hirmu üle, aga meie pääsesime õnnelikult, seal saabusime tantsigis. Ja, ja, ja tantsides noh, ma ütlesin, et see perekond oli fännast pärit ja laevast Nad kohtusid oma külainimestega ja minu mälu järgi oli neid 25 inimest ja selle nagu selle grupi põhigruppi ja ütleme nagu selle kogukonna nimetamisele 25 inimesest seltskonda kogukonnaks oli kohalik metsaülem, kõik olid nii väga väga koos ja ilmselt see metsaülem võttis otsuse vastu, et nad sõidavad Dresdenis, seal oli, oli momendil oli kaks rongi ees kas žüriin või treestel. No muidugi need rongid väljusid vist alles järgmisel päeval. Järelemõtlemisajaga olid, aga mina ütlesin, et mina Dresdenis ei sõida. Kui, siis Schwerin'i laeval olles mul tekkis millegipärast lühikest aega ka nende seltskonnas selles suures seltskonnas ja millegipärast Mul tekkis tunne, et tervikuna selle seltskonnaga Mulla kujale ühist midagi on, mis minule on võõras, aga minna koos, see tähendab võib-olla pool elu või pikk elu nendega jagada. Ja ma mõtlesin, et ma mõtlen seda, et kui ma võib-olla lähen kas või üksinda, sõidan Schwerin'i aga vahepeal ma läksin. Aga linnas on igal pool postiga suured teadaanded üles pandud. Kõikidel sõjaväelastel, kes on nüüd selle taandumise käigus Saksamaale sattunud on kohustus koheselt Sofort kõige ligemas komantuuris ennast arvele võtta. Kes seda ei tee, tabamisel üks vastu, seal mahalaskmine. Ja mõtlesin sügavalt järele. Et ka siin, võõral maal, kus ei ole sugugi välistatud, et nad võivad selle kindlaks teha. Et kas mul on mõtet minna niukse ristiga ka seepeale selle, mul ei ole mitte mingisugust Niukest erilist situatsiooni. Et ma peaksin sinna sõitnud, ma sõidan Feriini, mis ma seal tegema hakkan kõik võõras ümbruses. Ja, ja samas ma kohtasin kohe tänaval ühte kapteni, kellega ma Tallinnas olin kohtunud, räägin talle luure, ta ütleb, et kuule, tule, Belpooseni siis tema oli siis momendil seal ta sai niukse info, et vormeeritakseks Wehrmachti pataljon ja tule ka sinna. Ja ma otsustasin, et ma ei sõida nendega kaasa, ei lähe, kas Feriini ja võtsin nende käest, läksid nende juurde. Võtsin oma ülikonna sealt kohvrist tagasi, riietusin ilusti mundrisse. Perioodil oli seesama kapten, oli ühtlasi selle pataljoni ajutiseks komandöriks ja, ja mina disain kohe ülesande olla tema adjutant. Kohe kibelen hirmsat moodi saada, sõita Berliini, sest mul olid jäänud üks mõte, võib-olla on abikaasana, sest meil oli kogu aeg kokku lepitud, et kui me kumbki kätte jääda ei tohi, tähendab igal juhul ma mõtlesin selle peale sellest Saksamaale ta, nii palju laevu ka Tallinnast väljusid eping imekombel võib-olla õnnestus tal teist liini pidi. Ja mis üllatas, kui ma Berliini jõudsin, kui suurepäraselt. Kui hästi oli organiseeritud seal see eestlaste keskus, kus juba lühikese ajaga oli selline info, kõik vastavad kartuleid koostatud nii, kes on Saksamaale isegi nende kohta, kes oli andmeid, kes oli põhja läinud, tähendab, et vaat selle laeva peale läksid. Muidugi oli ka ekslikud infot ka ja siis, kuna ma tädi oma perekonnaliiget ei leidnud ühtegi nihukest sugulast ma ei leidnud ja siis mul tuli äkki mõte. Ma sõidan õige korraks sinna Dresdenis neid sõpru vaatama ja, ja võtan seal tütressi. Ja kui ma nüüd siis nende nimed leidsin. Ja mis ma siis sattudes Oli vist 10. oktoober. Üksik lennuk lendas Dresdeni kohane. Ja viskas üks kaks pommi maha. See pomm kukkus sõjapõgenikke, sinna baraki jääb kõik 25 eestlaste nimed olid kõik üles laetud. Kõik said surm tollel päeval. Ja vot see on nüüd kolmas lugu. Deegolmas pääseb, kolmas pääsemine, kui ma oleks nendega, sest nad nii kutsusid mind kaasa ja ma oleks nendega kaasa läinud, kui mul ei oleks seda tunnet olnud, mis, mis mind tõrjus sellest seltskonnast, nagu nemad olid mulle väga armsad kohe noh, ütleme kui juba koos ärasõit, sealt väänast ja kõik need muljed kohe sõbrunesime nii. Aga selles seltskonnas oli inimesi, kes mulle ei meeldinud. Ja see, see oli nüüd jälle üks niisugune. Ma lihtsalt olen palju selle üle mõelnud, kui lähedal ma olin sellele, et ma sõidan, gaas. Äkitselt mul tuli see mõte ei mõista. Ma ei eita, et kui ma üksi jäin Ja siis Berliinis maa kohtasin muide Peter Paulüüdis, selle meeli looja poeg, tavaline meie parimaid pianist. Ja muide 39. aastal kolm kontserti, mis Eestis toimusid nii Tallinnas kui Tartus lutseks juhtil, tema oli selle kontserdi kaastegev, temal märkas mind esimesena ja kohe piss asin teed ja ja ajasime tükk aega juttu, kui jutud räägitud, tama küsivadki, aga kus sa praegu oled pooseni pihta saanud, et ma meil on seal üks sõjaväeosa ja momendil väljaõppel. Ta ütleb, kui palju sõidan? Ma ütlesin otsa, umbes 400 meest. Teadis. Läksin tagasi muidugi see ettepanek võeti vaimustusega vastu ja ei olnudki palju aega, kui nad siis saabusid, see oli väga-väga ilus kontsert seal, selles osalesid Tartu lauljatest Vanemuise primadonna Helmi haarem, Kadri Taniloo. Siis oli seal proua pann koloratuur. Mina ta ise ei tundnud, aga nendesse. Ja mul oli esmaavastus, aga, aga no tõstsin siia, tähtsam figuur oli seal kaks, kõige nimekam oli muidugi Evi Liivak, meie imelaps, meie sõjaaegsel Eestis üks, üks tuntum eesti viiuldaja ja muide, tema kohta on andmed, et ta on välismaal, eriti Saksamaal, suur edu president pärast sõda. Ja kõige minule isiklikult väga hästi tuntud bariton Arno niitov. Ja Arno niito Feller veel 40 aasta sünnipäev ja kuna mina olin nii-öelda vastuvõtja momendil pataljoni asjus andis ülesannetes Voljonäriga talongid muretsetud ja ma tegin endale niukse toreda saabumise puhul kohvikus. Tol ajal oli ju kõik talongide alusel läksime kohvikusse ja pühis nii toredalt seda liitori sünnipäeva seal. Ja teisel päeval siis kontsert, Kontsert oli väga ilus ja peale selle, aga siis seal oli juba ikka kalale, Saarsen oli siis juba kohal seal kontserdil ja ja samuti ka eelkõige Saarsem korraldas just poosenis väga ilusas hotellis oli siis korraldatud külalistele kõikidele solissidele väga ilus õhtusöök ja samuti ka oli siis meie pataljoni. Enamik ohvitserkonnast oli, seal võis olla umbes üks kolm inimest. Ja miks ma sellest õhtust just räägin? Kas on olemas inimelus, mingi niukene tegur, kuidas seda nimetatakse telepaatia või või mingi mingi raske sündmus, mis kandub teise inimese edasi. Ja ise ta põhjust ei tea. Ja minul on see kuupäevaga meeles, sest see kontsert toimus kaheksandal detsembril 1944. See oli vaimustav kontsert, kõik kõrge tasemega solistid. Peale selle ilus õhtusöök ja minul oli veel niuke õnnelik juhus selles lauas, kui me lauda istusime. Ühel käel oli selle õhtu kaks kaunimat daami, Helmi aaren, Vanemuise primadonna, aga teisel pool Evi Liivak. Ja. Ta kõike pärast niux ilusat kontserti. On väga lõbus meeleolu ja peale selle see laut oli väga ilusasti kaetud. Ja ma ei tea, milline tunne mind äkki hakkas vaevama. Vabandasin oma daami töös hetkeks ja ma läksin vannituppa. Ja ma ma ei tea, kus see hoog mulle peale tuli. See selline meeleliigutus, et ma ei suutnud ennast valitseda ja ma istusin seal. Äkki ma tundsin, et nutsid kus õhkkond minu ümber oli hoopis midagi, mis, mis kõik oleks välistanud. Ja kui ma ükskord vangipõlvest tagasi olin Välismaal või Tartus sest ta jäid Eestisse, ta ei saanud. Me ei kohtunud. Ja, ja ta tuli Tartu oma vanemate juurde. Tali septembrist oli seitsmendat kuud. Ja kaheksandal detsembril suri. Ja suri põhjusel, et sünnituse tagajärjel tekkis mürgitus. Haiglatingimused olid väga viletsad, vast vajavad vajalikke ravimeid, ei olnud mürgituse likvideerimiseks lõppes surmaga ja laps suri 17 abil. See oli siis niisugune päev, teie ja ta isegi nimelt lisaksin veel, mul on hästi meeles see eelneval perioodil ma nägin peaaegu iga öösel oma abikaasat unes ja. Ta oli niimoodi, et kui me hakkasime nagu kokku saama, siis kokkusaamist ei olnud ja ta nagu haistus mõist. Ja, ja mul mul lihtsalt hakkas veendumus nagu välja kujunema, et vist kujuneki, et enam kunagi ei kohtu, mispärast ma siiski temaga kokku isa? Nojah, ja tuli siis. Lõppes väljaõpe ja, ja mitte võib-olla mitte niivõrd ei lõppenud. Kui ühel päeval tuli see venelaste suurrünnak algas, mul on väga selgelt meeles, 14. jaanuaril 45. Ja meil tuli käsk kohe. Jala Marss, Berliin ja see doosenist minu teada, see vähem on 700 kilumeelsed ja, ja selle jala marssisime, alustasime, väljas oli juba tugev pakane, üle midagi, umbes 25 kraadi oli külma. Ja näiteks üks järjekordne sündmus, mida ma nii mainiksin. Me olime esimese päeva rännak vara teinud, ma arvan, et esimesel päeval vist. Me läksime küll vähemalt 50 kilomeetrit, kui tuli. Õhtul peatusime kusagil ja kell õhtumaades, kaheksa veini võis olla, kui patune ülem kutsus kindlama juurde. Esimesel päeval oli kohe küllaltki palju haigestunud, sest külm oli nii pikk rännak ja seal oli ka nii juba vanemaid mehi selles seltskonnas. Pataljoniülem oli, Tatari ülem oli kapten Tammerov, aga ta oli sakslane ja ta määras mind selle, ütles, et need haiged tuuakse autotranspordiga. Ja teie olete siis selle transporti ülem ja tulete seal korraldadesele. Haigete kohale tuleb. Tulime tagasi, aga see minu Narva rinde kolleeg, esimese kompaniiülem, Munak, keda ma kohtasin ka muide seal omal ajal tantsigis ja mina olin muide see mees, kes temale oma kord soovitas ka samasse pataljoni tulla, sealt tuligi tema küsib mu käest, mis ta tahtis sinu käest, ma räägin talle ära kunagi ütle mulle niimoodi, et, et tead, mul on juba 38, viis palavik ma olen ise haige mees ja kas sa oleksid nõus. Vahetame ära, et mina olen sellega haigete kolonni ülem ja, ja loomulikult kui haige oled, see on iseenesest mõista, läksin uuesti komandöri juurde kandsitele ja, ja ka see oli kohe nõus. Miks ma seda räägin, sest kui järgmisel päeval oli jälle õhtune peatus see peatuspaik oli üks, üks poola, eks ma ütlen täiesti suurepärane aadliloss kus muidugi kõik mehed paigutati ära ja, ja ohvitseride jaoks oli, seal oli elanud ilmselt sõja ajal suured saksa asjamehed, kes olid põgenenud juba, et rinne lähenes ja, ja kõik oli sinna maha jäetud, nagu öeldakse, et kui põgened, nii et Woodygensoe teeniaskond kõik kohal, nii et keeluga oli meil suurepäraselt laugud kaetud kõik veinikeldrites suurepäraselt veinimargid sinna lauale toodud. Ja meid oli vist, ma arvan, 25 nii ohvitseri seal umbes selles. Sest ma mäletan seda ruumi hästi, niuke ovaalne ruum ja selles toimus siis selle õhtuse mööda saatmine. Ja samaaegselt olimegi, küsisime, olime teatud viis ärevil, sest see haigete kolonn, nad olid ometi autotranspordiga. Me olime jalamehed ja et mispärast nad siis sõnaga veel kohale jõudnud. Laske mul praegu öelda, kui palju aega möödunud ja äkitselt siis. Üks saksa noor noor leitnant, et tormas siis meie ruumi sisse. Nii ärritatult tegi selle komandörile ettekande sest täna sõitis ka seal haigete kolonniga kaasas. Munak oli selle kolonni ülem, aga tema oli ka, ütleme, saksa-poolne ohvitser seal kaasas metsaväelt kusagilt, kus nad leriidulid Poola partisanid ründasid ja, ja Munak sõitis külgkorviga mootorrattaga selle kolonni ees ja sai silmapilkselt surma. Temal õnnestus sealt jooksu panna ja, ja sai õnnelikult siis see info meieni tuua. Võitja vaata, mida ma siis selle info järgi tunds. Munak ise küsis minu saatus endale. Minule määratud surma võttis tema endale. Aga muide, sellest neid siis kolm-neli aastat siis kolm aastat tagasi olid, juhtus mul Nalin ühel niisugusel seminaril ootamatult ja Darali munaku nimeline lektor. Ja no ma vaatan ja vaatan, et nagu koopia eemaldist nagu koopia ja kui see loeng oli lõppenud. Ma läksin ta juurde, ma küsisin, et kas eemalt, kuna on Kataile sugulane töötas ja minu isa vend ja siis ma rääkisin talle seal hoo ja ta ütles ja nende perekonnad seda infot ei olnud, mis aga juhtus. Nii et mina rääkisin Tamara selle loo ära nii nagu pragude leiutustest. Teie neljas pääsemine, see oli see neljas pääsemine. Ja, ja, ja, ja see on mõtlemisainet. Mul on nii nii meeles, justkui evalt, ütleb mulle maleva haige ja kas sa oled nõus, ta küsib, sa oled nõus? Et mina sinu asemel seda kolonni juhinya. Kandsin ette ja sain nõusoleku ja, ja, ja te võite veel kord arvata, mida ma tundsin, ja peale selle mulle meenus kõik see meie Pärnusse ilus periood, kui me seal väljaõppel olime pidevalt õhtused koosviibimised, perekondlikud koosviibimised, ma õppisin tema abikaasat väga hästi tundma ja ja, ja ma kujutasin ette, milline, milline valu on perekonnale, kui nad saavad ükskord sellest info teada ja ometi oleks nii palju aastaid möödas. Nojah, ja, ja siis me jõudsime peatselt Berliini, mis siis Berliinis Berliinis paigutati. Kui ma õieti mäletan, üks eeslinn, kui ma ei eksi, oli vist Pünshorf kus oli omal ajal ka saksa sõjaväelaager olnud, barakid olid tühjad ja meid paigutati sinna. Elasime seal muidugi, väljaõpe käis ka paralleelselt ikka ja aga juba niuksed, kuulujutud levisid, et veid lähedatakse ühesõnaga 20. diviisi täienduseks sinna sireesias. No see jutt mingit rõõmu lõi, kui nad, sellepärast et ma ütlen täie niukse veendumusega. Esiteks Talback oli kapten Talbakolisse inimene, kui me Tallinna operatsiooni lõpetanud ütles meile kõigile, poisid minge oma kodudesse ja mõelge selle peale, et meil tuleb ainult tegeleda eestimaa kaitsmisega. Minu soovitus on. Eestlased ei ole võõral territooriumil asja seda pidada, pidagu seda suurvõimud omavahel, see oli Talbaku seisukoht ja ma. Ma võtsin enda käitumise aluseks ka selle mõtte ja mul oli selge, kui juba saksa armee loovutas Eestimaa siis milline võimalus on siis nüüd äkki hakata seda, sest Venemaaga oleks saksamäe üksinda alati toime tulnud. Aga sellest momendist, kui Ameerikas ette astus, siis oli välistatud selle sõja võitmine. Ja kui ma nägin Saksamaal olles kolmel korral 1000 Ameerika pommid ja ülelendu ja seal jäänud minu ja meie õnn, et selle koha peal, kus nad üle lendasite, viskad nad oma pommilaadungit alla siis see inimene, kes on juba seda pilti ise tunnetanud ja näinud, siis ta teab, kes tegelikult selle sõjakäigu otsustas. Nad tuli see 1000 lennukit, 100 lennukeid korraga üleval, kõik ümberringi värises maapind ja õhk ja ühesõnaga see see on selline tunne, mida ainult mida ma terve sõja kestel ei olnud kogenud. Ja teiseks me juba olime näinud, kuidas Saksa linnad olid kõik varemetesse pommitatud ja milline täpne pommitamine Endel oli siis muide seda ma rääkisin perekonda, keda ma seal puusenist tundma õppisin ja me jalutasime ühest piirkonnast mööda, kus terve saal oli tööstuspiirkond, kõik need, selle tööstuse hooned, mis seal olid, olid maatasa tehtud, kõik ülejäänud oli terve, sest see oli Poola linn ja inglased pommitasid, nad tegid nii täpselt nagu maa pealt, pühiti seal õik ära, kus need olid, aga kuna oli Poola linn, siis mitte üks maja rohkem ei kannatanud. Aga Saksamaal oli kogu linn ja kogu see rahvas oli vaenulik rahvas ja neid kõiki õpetati sellega ja need linnad tehti maatasa. Mul oli võimalus läbisõit Ta treestlanist, mis oli miljoni elanikuga linn, meil oli päevane peatus jaamas, jaama oli lihtsalt niimoodi kõik raudtee roopat, vagunid upakile ja ainult üks töö oli taastuvat, kus nüüd need rongid, läbisõit, ülejäänud ei näe ühtegi tervet maja. Kui me läksime natuke jalutama, majade seintel ta, mis väiksed varemed, mis nüüd on alumisest korrusest veel järgi jäänud, täis kirjutatud kriidiga, kes keda otsid. Ja, ja, ja, ja kui me siis mõne üksiku inimeses seal leidsime, siis nad ütlesid, et Tristen ist tooterstat surnudki. Ja te kujutage siis nüüd ette, kõik tööstused, pommitati puruks, lennuväljad pommitati puruks, et bensiini kütusesaamist enam kusagilt ei andnud, sest kõik need allikad pommitati puruks. Ja kui ma hiljem olin juba rindel, ma kuulsin, et sakslastel anti korraldus päeval päevane norm ainult 25 mürsku suurtükist päeval välja lasta venelane tulistas hommikust õhtuni, eks ole, tähendab lühidalt, esiteks tagala pommitati puruks. Sõdurite moraal lõhuti täielikult sellepärast et sõdur sai kirja ei olegi kodus, kodun puru ja perekonnaliikmed on läbinud. Mis soov sellel sõduril veel sõdida, rohkema moraal kui selline kadus, ja peale selle kõigil oli pilt ja mina imestan neid ka Eestimaa inimesi, kes nüüd sõjast veel osa võtsid ja paljud olid ka terve rida oli neil juhtivatel kohtadel. Et nendel oli ikka veel naiivsust uskuda mingi imesse, see oli ainult pimeklappidega inimene, kes viimasel minutil veel veel veel lootis, et midagi saab muutuda, kui vähegi mõtlev inimene. Ja peale selle näiteks Mul sepat olnud eluaeg, et ma olen püüdnud teise poole uudised ka kuulata ja Saksamaal juba olin just selle ranna kajalt teatasin, anti mulle öömajaks ühe vaimuliku korter. Jah, no nagu vaimuliku perekond ikka. Istusime lauda kõigepealt palvus, lõpetasime söömise jälle palvus ja no lihtsalt oli, mida näha, mida õppida, seda kodust kultuuri. Ja mine mind oma toas raadioaparaat ja keeran lahti, kui ma ei eksi, sattusin luksemburgi raadio peale Šveitsi, mingisugune Zatleja. Ja mis mulle, mida ma seal tollal korralist kuulsin, diktor räägib niimoodi, et viimasel ajal on saksa kõrgemad tegelased eriti SS kõrgem juhtkond ja üldse ohvitserid. Paljudes kohtades võetakse tähendab enamik ja vormiriiet Faid erariided selga, et neid puutuda äkki ära isikuks sa ütleb siis niimodi, ärge unustage, teil on ja kuradi märk kaenla all, nina tol ajal ei teadnud, et Essessil Tepandi, Seewee kaenla alla veregrupimärk, see oli seal eluaeg kaasas ja ta ütles, et ütleb diktor, et võtke endale teadmiseks, panete ükskõik mis riietuse selga. Meil tarvitseb pallutel kuupseljast ära võtta käed üles ja meil on ära, kes te olete, kes talud olete ja, ja kui ma nüüd selle uudist kuulnud, tuleb see vaimulik nihukesi hirmunud näoga. Issand jumal, inimene, nii ta TTT. Kas te teate selle eest kõike võidakse vangi panna? Muidugi tol ajal vaenlase kuulamine see oli. Ta oli nii hirmunud ja loomulikult ma panin, kui aparaadi kinni jääma, seda patunam ei teinud. Mul oli piinlik ja mul oli tõesti noh, lihtsalt ma olin piinlikus olukorras äkki, et ma, kuidas ma selle peale ei tulnud, ta oli tõesti nii solvunud, nii ärritunud inimene, kes oli Mulle need ulualuse andnud ja mind kõik nii toredasti vastu võtnud ja, ja söötnud ja, ja, ja samaaegselt, et ma sain IPS üle annetusega hakkama, ma hakkan vaenlase raadiot kuulama, ei tulnud selle peale, sest ma olen harjunud selle vabadusega, mispärast me ei kuulata, eks ole. Olite ise endale temale vanglaväravaid avamas. Kui niimoodi võtta oleks, eks gestaapo mees kuulnud, oleksime läinud panemata ja kui me Berliinis juba olime jällegi ma räägin nihukese loo, mis, mis iseloomustab kino tollaseid niukse arusaamisi, ma just tahtsin seda öelda. Et mina Saksamaal olles juba olin endale teadvustanud, et mina käitun ainult selliselt, et ma ellu jään. Aga unistada veel mingeid sõjakäigust vaenlastel lüüa, see on ju rumalus, kui seal ümberringi näed, mis toimub. Ja peale selle meil oli kõigil teada ka see tol ajal oli juba äsjane uuri armee juba oma põhitöö teinud. Aga muide, üks asi, mis ma veel tulen tagasi, kui ma olin Narva rindel ja kui ma ühel hommikul lähen oma oma selle saksa sõbra juurde seal ta ütleb mulle niimoodi. Teate, mis Hitlerile tehti atentaat. Ja ta rääkis seda selliselt, et mul ei jäänud kahtlust, et, et ka tema ootused on purunenud sest firma ei sallinud võitlerid, Wehrmachti juhtkond oli Wehrmachti ohvitserid olid kõik, ühesõnaga eritisele Himmleri teenistustele kõigile absoluutselt kontra. Ja mis nüüd peale seda asja juhtus, pärased atentaati, anti SS ohvitseridele, õigus ilma kohtuta lasta iga Wehrmachti ohvitser maha, keda tema peab kahtlaseks. Ja nüüd Karlinis olles äkki seal oli üks väga tore eestlaste tore kohvik Kurfürstendam staarsel kus eestlased käisid koos, see oli niuke kohvikus, mis sinna sisse läksid, seal ei rohkem eestlasi kui kedagi muud. Ja seal mina nägin äkki ühte oma koolivenda, järssoli, ta nimi, ta oli samuti Eesti saab lõpetanud, räägib mulle mõlemad küsimuse, kus ja mis ja ta ütleb mulle, tema on Baieris ja temal on volitus värvata sinna sellesse üksusse igat sõjameest, keda ta kohtab Eesti sõjaväest ja, ja kuna sõja lõppemine niivõrd ligidal ja kuna Bayer on ju Lääne-Saksamaal, siis on see ühtlasi ka nagu pääsemise võimalus. Mina võtsin seda asja päris tõsiselt ja ta andis mulle kõik dokumendid, tule ise ja võta mehi kaasa, keda sa sul kaasa võtta õnnestub. Aga mul nagu ma rääkisin, et mul oli tekkinud kolonel Sarsoniga väga niukene väga sõbralik vahekord, ta isegi ühel rännaku päeval sobival juhul sisi mulle isegi niukse üllatava ettepaneku pakkusime sinasõprust ja, ja nii et mina võiksin tema juurde alati minna niukse teatamata tema kabinetti Kustas Berliinis peatas ja, ja, ja alati oli tema see, kes otsaga küsis, kas sa kohvi tahad, see pakkus mulle alati tema, tema toidulaud, tunduvalt rikkalikum kui minul, sest ta ise oli komandör. Ja, ja ma tõesti tänuga meenutan, et ta väga tihti kostitas meile väga ubasid jutuajamisi. Ja nüüd, kui see tegi mulle ettepaneku, ma läksin üldse, kui saatsin, ütlesime, et talle rääkida sellest, mis ta sellest arvab, sest meie vahekord oli juba selline, et ma ei pidanud võimalikuks. Ma ära sõidan, jama, temal ei ütle, et ma seda teen. Ja tema kaudu ma olin tundma õppinud ka tema venda, tema fenna sõjaline hauast oli kapten. Seal ta sõja ajal oli olnud Viljandi prefekt. Ja venna ma sain kätte ja ma küsin, et kus korruna, aga ta ei tea, ta on ära sõita, ei tea. Ja nii ma käisin viis päeva iga päev. Et ma, et ma saan kätte ja ei saanud kätte, aga olukord kujunenud selliseks, et ma ei saa enam viivitada ka. Ja nüüd kõige suurem viga tuleb see, et ma mul oli niukesi, niukesi sõdurpoisse sealgi, kes nad oli mul nii omaseks muutunud ja, ja ma tundsin nihukest suurt südamevalu, kui ma oleks ära sõitnud ja ma jätan nad sinna maha. Ja see oli mu kõige suurem vigad. Ma umbes 20 noormeest, kellest ma usaldasin, keda ma hoidma jagan. Tõend siin asjasse ja andsin talle kõik direktiivid, et nad tulevad mulle sinna Karlini järele, konkreetsesse paika ja, ja siis sõidame kohe järgmisel päeval minema. Ja mis siis nüüd juhtus? Järgmisel päeval, kui teller, juht kokku lepitud kohtumise aeg maalin parajasti selles kohvikus. Ootasin seda kullerit, kes tuleb minuga kokku saama, muidugi poisikesi, mujal ootama ka lihtsalt, et sealt juba liigume kohe jaama. Selle asemel, et sinna oleks tulnud. Nüüd see sõdurpoiss tuli kaks minu pataljoni ohvitseri tulid sinna minu laua juurde ja oled arreteeritud. Malet, vei tundsin mõlemaid tähist. Naljatasin vastate, mis te nalja teete, sest kohvik on rahvast täis, teie olete relvaga ja mina olen relvaga ja kuidagi mõteteni siin arreteerida ja peale selle inimlikus plaanis me tunneme 11 väga hästi ja te teate väga hästi, niisugune situatsioon on, sõda on lõppemas, milleks dello mind veel ta tarvis sinna tagasi viia, kui jaa, aga komandör saatis meid välja ja komandör ütles niimoodi. Olukord oli selline poisid, eelmisel tulid ära ettevaatamatult. Neid hakati kohe jälitama, nad saadid kõike. Ja, ja komandör oli andnud sellise ülesandele. Kuna mina seda asja organiseerisin äraminekut, kui mina tulen tagasi, ta karistab ainult mind ja poiss ei karista, aga kui ma tagasi ei tule, siis ta karistab kõiki neid ja nad tegid mulle selgeks, sina oled need noored mehed sealt välja toonud ja oled viinud annetuse, siis sa pead ka nende eest vastutama ja komandör komandöride määrama. Ja saarlane ja sakslane ja Saarsen oli ikka veel ka meie pataljoni juures juhtkonna juures. Ja mõtlesin. Ja see moment läks mulle hinge, et kui ma, ma vastutan, kuma poisid, kutsusin palle ja nad on nüüd sellekuise oma ettevaatamatuse Pätu kuisemalaid üksikasjalikult instrueerisin, et nad ei tohi kohe kampa sara tulla, nad peavad üks haavazad tulema, määraku koht, kus nad kokku saavad ja ühesõnaga, et mitte mingisugust kahtlust ei tohi nad oma ära tule kogel. Sest küsimus ma teen nendega, mul oli kõigiga taga põhjalik vestlused, et me läheme sinna Baierisse sellepärast, et sõja lõppu oodata, rahulikus paigas. Sest ega mul oli kohe selge, tähendab selles väljaõppeüksusest Baieris valmistati ette parašütistide Eestisse tagasisaatmiseks, aga hapraid kuul vähemalt mina olin 100 protsenti veendunud, et nädalate küsimus sõja lõppemine ja, ja iialgi seda saatmist ei tule. Sest ega välja parašütistide väljaõpe kestab, kuid aga seda aega enam vaja ei ole. Aga kui nad tegid mulle selle selgeks, et sõdurid langevad lüüsi alla? Ma leidsin, et minuga ohvitseri kohus on tagasi minna, kui ma olen teistest välja kutsunud õnnetusse ja ise nüüd ühesõnaga argpükslikku eemal hoida. Ja mõtlesin, hea küll, ma tulen.