11. septembril saabus lühike teade Liina Reiman Kons surnud. See teade lõikas valusalt südamesse. Eriti neile, kes Liina Reiman iga kuus on töötanud ja teatrilaval seisnud ja ka neile teatrisõpradele vanemast põlvest, kellel omal ajal oli võimalus Liina Reimani kunsti imetleda. Kogu Eesti teatritöötajate pere, meie ajakirjandus ja raadio laususid sel päeval oma järelehüüde lahkunule. Liina Reiman kui Eesti teatrikunsti üks väljapaistvamaid esindajaid jääb elama meie mälestustes ja südameis. Kuulakem reportaaži Liina Reimani matustest, mis toimusid Helsingis pühapäeval, 24. septembril. Priit Hallap esitas Hilleri palve. Orelil saatis Olavi Besolel. Seejärel mängis Olavi Besonen orelil eesti rahvalaulu. Pääsukene päeva linud professor Harri kivima ütleb oma järelhüüdes. Me oleme siia tulnud hüvasti jätma oma sõbrale, kunstnikule, kelle saatus oli nii ülev kui ka raske. Liina Reiman oli oma kodumaal juba varasest east silmapaistvaks triaatri inimeseks. Maal Euroopa suurte tragöödia traditsioonide jätkaja. Surematute teoste suurepärane tõlgitsejad. Uhke rüht ja kõlav hääl, tema esitamisvõimet tõstsid ta teistest kõrgemale. Toolist sügava isikupäraga kunstnik näitleja, kes kunagi leppinud pealiskaudsete lahendustega. Ta oli ainulaadne ja kordumatu oli sama inimesena kui kunstnikuna, sest ta oli Liina Reiman. Aastakümneid tagasi käis ta Soomes esinemas ja teda võeti alati suure rõõmuga vastu. Ta tõi meile sõnumi kõrgemalt säravama päikese alt meile lähedase, kuid siiski võõra venna skulptuurimaalt. Ta õppis selgeks meie keele ja nõustus mängima lavadel kus tema sisemine rikkus pidi korvama nende tehnilise puudulikkuse. Sellistest tingimustes nõustus ta töötama lavastajana. Liina Reimani suur põhjalikkus ja nõudlikkus enese vastu. Tundus, et temast Soome kolleegidele tihti isegi liiga rangena. Nii näitlejana kui lavastajana oli ta neile suureks õpetajaks. Liina Reimani iseloomule oli omane, et ta valis alati raskeid ja mõnikord isegi võimatuna tunduvaid ülesandeid. Ta ei tunnustanud võitu ilma võitluseta. Liina Reimann jätab meile kustumatu ülla mälestuse inimesest, kes alati suunas oma pilgu kõrgele. Meie Taletamisele mälestuse oma südametes. Pärast professor Ari kivima järelhüüet hakatakse lahkunuga hüvasti jätma. Valge kirstu juurde astub Liina Reimani vennapoeg Mikk põlde. Soome rahvusteatripärja asetavad kirstule näitlejad Jalmar Rinne ja Rauli looma. Valge kirst upub pärgadesse. Üksteise järel astuvad selle juurde rahvusteatri ja töölisteatri näitlejad. Soonati teatrikooli õpilased. Tundub, et talle hetkele Kiirovi suuta ja ülbelt siide. Sina oled kuulunud auku. Epanjeralijana habet. Sinul talava tingimata on. Ja nõel, vrakk, auditi. Kallis Liina, meie, sinu kolleegid, rahvusteatrist tunnevad praegusel hetkel uhkust, et sa oled kuulunud meie hulka külalisena õpetajana ja hea sõbrana. Sinu palav ja andunud teatriarmastus on meile kõigile õpetuseks ja eeskujuks. Nõukogude Liidu, Soome sõprusühingu Eesti osakonna poolt asetab pärja kirjanik sirge. Olles lino Suure kunstnikuna lava siira südamliku inimesena elus armastas ning austas sind eesti rahvas. Sinu äraminek on rasked, korvamatut kaotuseks meile kõigile. Kuid oma rahva andeka suure tütrena olete andnud enesest rahvale parima. Kordumatu kiigega särav nimi Eesti teatriajaloos ja, ja seal särada sügavas leinas asetanud pärja Nõukogude Liidu Soome-Eesti kliiniku poolt. Puhka rahus, kallis liik. Südamlik hüvastijätt hiidaneemi kabelis lõpeb. Liina Reiman asub oma viimasele teekonnale.