Olümpia raadiokülaline. Ja nüüd on tõesti külaliseaeg. Täna on animafilmilegend Priit Pärn, tere õhtust. Tere õhtust. Priit Pärna teavad nüüd Eestis tõenäoliselt kõik. Ja mina ehk võib-olla mõnest inimesest kauem, sest juhtusime lihtsalt ühel ajal ülikoolis käima ja ja issand hoidku, kes siis tol ajal legendaarse bioloogide ansambli rajakas poiss ei teadnud, nii et mina tean, ma ei ütle, et tunnen Pärna sellest ajast. Nii et me otsustasime, et me ütleme teineteisele sina selles saates küll. Aga kui sellest rajakas juttu oli, mis see rajakas teie enda jaoks õieti oli? Tol ajal? Rajakas oli võimalus proovida mingit piire. See oli, tähendab, ma ei ole kunagi nagu lavale kippunud, seal tekkis äkki võimalused, et mida meie tegime, no mina ei laulnud ütleme nii, see rajaka osa, kuhu mina kuulusin ütleme, et me mängisime lolli. See oli, üritasin teha äärmiselt poliitilist sellel ajal ja äärmiselt tropp nalja. Tähendab, tegelikult see meie pool, kes me tegime, nimetame neid siis sketšid, eks võib-olla. Ega ma väga kaua tegutsenud, see oli isegi võib-olla. Alla kahe aasta lauljat jätkasid pikalt veel mis ta oli, noh, endal raske öelda, aga ma oskan öelda, mida ta andis. Tähendab, ta andis Olle esinemiskindlust, tähendab, ma võin suvalise auditooriumi ees mida nüüd ütleme, kui õppejõuna tuleb tegutseda ja tähendab mul ei ole, ei ole nagu esimese trumpi, tähendab ma. Ja ma usun, et samas rajaka tausta Just et te olite tol ajal nõndanimetatud sõnakuulmatut poisid, aga minu meelest, kes tegid seda asja nii, nii vaimukalt ja seal piiril et, et teie ärakeelamine, vangi panemine või tont teab, mis oleks need ära keela, et ise väga naeruväärsesse olukorda asetanud. Mulle tundub, et see oli seda. Nojah, ta võis nii olla, aga tegelikult ärakeelamine, meid taheti välja visata täitsa tõsiselt ülikoolist ja siis kuidagi ülikooli õpetatud nõukogu selgus, nagu keegi ei ole näinud ja nagu otsustati ära keelata, me olime juba otsustanud lõpetada, et me seal tuli diplomitööde tegemise aeg ja nii edasi. Ja. Me oleme ise sealjuures Rain Tensoniga, kui seda otsust vastu võeti, et keelatakse ära meil teatud ajani. Ja siis rektor Fjodor Cleveland, kes ei olnud siiamaani ühtki sõna, tähendab sinnamaani äkki ta ütles, et aga äkki poistel hea asi, et äkki poistel vaja esineda ja siis kõikaksid Summisemad jaja, et äkki asi ei võetudki mingit otsust vastu ja, ja välja ei visatud. Aga noh, põhimõtteliselt see oli, kui veel mõelda selle asi, mida me tegime lustiga, kuna keegi käskinud ja keegi keelanud kalal Sest see laul oli see nagu nagu teisejärgulisem osa. Seal oli kaks poolt, ma arvan, et kokku, see toimis väga hästi, sest lauljad poisid, neil olid äärmiselt niuksed, lüürilised laulud. Nüüd kui meil olid nad esimesed kontserdid nii Tartus kui ka Tallinnas käisime siis ilmselt laulu pool tõmbas neidusid publikut kokku ja ilmselt, et nagu meie trikitegijat tõmbasime, siis no ma loodan ka leidusi, aga võib-olla noh, nagu seda maskuliinsematage rohtu. Aga õppinud bioloog et on see see õpitud erialasele üldse tähtis siis olnud, kui sul kõrvad, aga kuskil kogu aeg see film või või karikatuur või oli. No karikatuuri tegin ma ülikooli ajal peale ülikooli, ma töötasin kuus aastat bioloogina. Siis tuli nagu vaikselt filmirida. Ma arvan, et igal juhul see, et ma õppisin bioloogiat, pole iial kahetsenud ühelt poolt ükskõik, mida sa teed, tähendab kunstnik või kirjanik, või kui sul on mingi ütleme, mingid täis ja eriala ja nagu süsteemne haridus saab ainult kasuks tulla, tähendab, sa hakkad mõtled natuke teistmoodi võib-olla, ja eriti eriti loodusteadused see, kuskil tuli see äratundmine, et kõik, kui on omavahel seotud, aga mitte noh kui ma vajutan seda nuppu, siis tuli läheb põlema, mitte nagu selline sirge seos vait. Lott, Carolatiivne seos, et et seal see seos on olemas, aga seda peab otsima ja ta võib-olla kunagi leiazdaga Järelikult ongi sellel bioloogial kasu filmi tegemisega täiesti seos. Nojah, kui võtta nii, et mina kui isiksus, kes sai mingi põhja, sai bioloogia osakonna lasta. Et seesama isiksus hakastega filme, mitte nii et minu film kasutab ära sõda konkreetselt mina mõtlesin, et. Kasel kukuvad talveks lehed maha, aga puusale kuku. Aga valik oli ikka enne, et kas minna ERKIs ehk kunstiinstituuti või siis Tartusse, et noh, et see biolooge ei olnud seal nagu esimene valik. See bioloogia oli selline suhteliselt äkkvaliks, sest ma ma käisin nagu ärkis seda õhku nuusutama, käisin pikk ettevalmistuskursustel, vaid nad olid konsultatsioonid kaks nädalatest ja seal sai selgeks, et on kaks asja, et et ma oma joonistamisoskusega sinna mingil juhul sisse ei pääse. Ja teine asi, et ma sain seal mulle sai selgeks, et ma ei tahagi sinna sissepääs. Miks? Ma ei tea, mulle ei meeldinud, see tähendab mulle ei meeldinud seal, mulle ei meeldinud see maja, mulle ei meeldinud see õhkkond, võib-olla see oli lihtsalt, ma sain millestki valesti aru, aga aga siis vaatasin, kuhu võiks veel minna ja leidsin, et et siis on veel üks, üks ala, see on bioloogia. Mõtlesin ka isegi kehakultuuri, mõtlesin. Selle juurde jõuame hiljem sellest sellest spordi poole peale, aga aga kui, kui sa juba töötasid, sa ütlesid kuus aastat bioloogina, et mis see siis oli, mis lõpuks selle kõksu tegi ja teist teed valima panin lihtsalt et võimalus tuli vä. Nii see kui teine, tegelikult kui ma õieti mäletan, üld üldiselt mälu on niisugune asi, mis ka hästi petab. Aga ma otsuse tegin, enne, kui Tallinnfilm mulle pakkus. Režissööri kohta ma olin teinud kujunduse kahele Rein raamatu filmile. Kui veel töötasin bioloogina, seal on noh, ütleme ühelt poolt, mul oli siis juba Nagu peaaegu kolm last, kaks olemas, kolmas tulemas. Ma joonistasin kogu aeg tähendama illustreerisin, joonistasin karikatuure. Ma käisin bioloogina tööl ja kuskil tuli noh, tajusid, et et see Midagi pead ära jätma. Bioloogia poole pealt, see, mida ma tegin, see oli suhteliselt matemaatikaga seotud asi, seal niukene, matemaatiliste mudelite tegemine. Ja sellel ajal, mis nüüd tundub naljakas, koomiline, aga päästa arvuti ligi pidi arvutama arvutiga. See juhtus kusagil sügisel, kvaliteet on ammu läbi ja ja sa lihtsalt nägid, et see kasutegur võlad võrreldes välja oma kolleegidega algmõttetult väike. Nii et kõik need asjad koos. Ühel hetkel tundsin, et nüüd ma olen, olen selleks valmis, et ma lähen, lähen bioloogiast ära, siis pakuti mulle kohta. Ja kui need natukenegi seada Ta või, või jälgida seda rida, kuidas Priit Pärn meie Eesti kultuurilukku ilmus, siis noh, bioloog, karikaturist, graafik, illustraator, animarežissöör ja stsenarist, õppejõud ja õpetanud paljudes maailma riikides ja midagi jäi nüüd kindlasti ütlemata, aga praegu kindlasti animafilmilegend üle ilma. Päris kindlasti kohe, mitte ainult Eestis. Need ei hakanud mina subfestivali auhindu kokku lugema ega ka elutöö auhindu, sest looming läheb ju edasi. Et kas võib siis öelda, et sa oled teinud oma puudusest vooruse, et kas see pole mitte öelnud, et sa ei oska joonistada? Kõigepealt ma täpsustaks ühte asja, sa ütlesid, et kunid Gabriella Ferrini välja. Tegelikult on peale Gabriella tuukrid vihmas ja ja nüüd tahaks natuke hoobelda. Eile saime teada, et tuukrid võitsid Brüsseli animafilmifestivalil Grand. Priijärjekordne siin ei ole lihtsalt sõnu, sellepärast et kuhu film läheb, siis igal juhul võime me loota, et ka ka auhind tuleb. Aga küsimus oli nii, et, et kas siis lõpuks võib nagu öelda, et sa oled teinud oma puudusest vooruses, sa ütled, et sa ei oska joonistada, oskan väga hästi, untsakad jonniks tähendab nii head joonistada, et ma ei teagi nagu isaga. No näed siis. Aga kui nüüd tuukrid vihmas sai auhinna ja see on valmis, siis kas kas ka uus film on tegemisel või on vähemasti idee olemas? Ei hetkel küll tähendab ei ole isegi isegi ideed. Sest. Megos Olgaga, kellega ma kolm viimast filmi oleme koos teinud, aga värv ja abikaasa. Me oleme teinud ilma pausita kolm ja pool aastat. Nii et isegi kui väärt pakutaks teha mingi mingis elu, siis ei tahaks sellest kuulda, pigem tahaks graafikaga tegelda, kuigi üks väike asi, tähendab, see on suhteliselt väike asi, on õhus. Võib olla muusikavideo, aga niisugune lihtsam asi. Sellist ühes intervjuus ütlesidki, et peaks õppima, et inimesed peaks õppima rohkem vahel mitte midagi tegema ja et sind on see hetk. Nojah, ütleme see ilmselt, ma kujutan, mida ma rääkisin siis see, et et kas see on nüüd meie ütleme, parasvöötme kliima, inimeste taust, et talv üle elada, sa pead. Sa pead kogu aeg midagi tegema ja see on nagunii sees, et sa võid teha ka mõttetuid asju. Mast jah, suliks väike dokfilm. Istud päev otsa ja vaatad nagu rakust välja. Aga lähed kaevad augu maa sisse, oled väsinud, tahad kellelgi pärast auku vaja? Aga uht, tänane päev läks kordama, kaevasin augu maha, siis tähendab, et siukest mitte midagi tegemist. Kui selleks on võimalus, siis võiks proovida side natuke aeglasemad, tedagi. Et tahad nüüd tegeleda graafikaga, see tähendab siis näitust või mida? Ei, ma arvan, et et näitus tekib, tekib nagu võimalus, või kui tekib salatud, sul on. Sul on pilt niipalju, et neist võib tulla näituse. No üldiselt ma filmide vaheaegadel olen teinud siukest mitte liikuvat pilti. Ja need vahed mullusest kõige pikem on peaaegu viis aastat olnud kahe filmi vahel. Selle ajaga siis kui tähendab tekib mingi hakkab kujunema mingi mingi algul tilluke idee, siis kasvab, kasvab ja saad aru, et okei, et ma ühe filmi võib-olla teen veel. Aga nagu vägisi, et nüüd kohe filmi tegema või, või et ma pean nüüd sisuliselt ütleme, vallutanud kirjanikud, professionaalne kirjanik, töötab nii, et ta istub laua taha ja ta kirjutab iga päev teatud teatud aja. Jaa jaa. Ka ütleme, kunstnik, maalija, ta peaks nagu IGA PÄEV maalima. Kui aga kui mul on nagu välja kujunenud, nii et ma olen nagu mitmel alal siis ilmselt see vaheldus, sa saad nagu filmitegemisest ei taha küll midagi kuulda neid ja siis teed midagi muud ja võib-olla sellest millestki muust kujuneb midagi välja, nii et ma arvan, et mul on elus hästi läinud, et ma olen saanud endale selliseid asju lubada. Justkui palju sul üle ilma näitusi on olnud kui paljudes riikides seda ei tea keegi, kus su filmid on liikunud, aga. Näitusi jah, seal ütleme 80.-te lõpp, üheksakümnendad, kui kui ma nagu sellega intensiivselt tegelesin, ma arvan, et et kas midagi 30 näitust on mul olnud väljaspool Eestit paberi, suures suures osas Euroopa maadest. Sa oled õpetanud väga paljudes riikides. Ja mida sa arvad õpetamise tööst, kas see meeldib sulle? Õpet tamise töö all noh, ühelt poolt ta ei ole võib-olla väga tänuväärne töö Pikk seletama, miks ei ole, tähendab aga teiselt poolt ta olla äärmiselt tänuväärne. Ütleme kaks asja sa suhtled. Tihedalt endast palju nooremate inimestega. Ja teine asi, et sa pead selleks, et sa näitad meile vanustele, noortele inimestele. Et sina oled neist teravamad veel tähendab, et see on väga hea. Ja nagu treeningajudele sa see hoiab sind vormis. Kuidas sulle tundub, et kas kõik need, kes on see film teist kirjutanud ja rääkinud on, kuidas ma nüüd ütlen sind nii-öelda katki hammustanud või, või sust aru saanud või pole see üldse tähtis? Noh, ühelt poolt ütleme, võiks küll öelda, et see ei olegi tähtis, teiselt poolt kahjuks on ütleme see, mida nimetatakse siis filmi kriitikakse. See on üldiselt Loo ümberjutustamine ja ja tihti noh, ütleme. No see on jälle omaette teema tihti valesti ümber jutustatud. Ma ei pea silmas, et kirjutan valesti aru saanud, vat ta vassib, näiteks, jätab midagi ära, paneb omalt poolt juurde. Lõpuks noh, ega see ennast palju ei puuduta, oleks huvitav lugeda. Ütleme sisulist analüüsi või ka sellist analüüsi, kus käsitletakse ka, ütleme, visuaalselt poolt, mis on animafilmi puhul see, kuidas ta välja näeb, on väga oluline. Kahjux sõda praktiliselt Eestis ei ole inimesi, kes suudaksid kirjutada sellisel tasemel, et lugemine pakuks endale endale ütleme huvi, see võib isegi olla tähendab see noh, niisugused lahti ja katkihammustamine, see võib-olla isegi nii, et see puudutab sind võib-olla ka mitte päris meeldivalt, aga see olla saaks huvitav. Aga mitte ainult, et räägitakse, kes seal loos on ja mida nad teevad. Tähendab, meil ikka veel ei ole seda inimest, ma mõtlesin, et võiks juba ikka olla. No kui vaadata, kui palju üldse animafilmis kirjutatakse, siis seda on äärmiselt vähe. Sellepärast te kirjutate, et ei valda seda asja. Ilmselt küll tähendab see on oht, nagu ataki kirjutaja. Vea tähendab ütleb, et kehv lugu, aga pärast tuleb välja, et kuskil anti auhind või vastupidi, kiidab üles, aga siis selgub, et targem ütleb, et oli väga kehv lugu. Ei tea, tähendab, see on. Ma arvan, et tegija ei. Ja eriti selle üle pead murdma. Aga kui sa juba küsisid, siis ma. Just, aga ma mõtlesin, et filmitegemist meil õpetatakse, et et kui on olemas niisugune nii võimas žanr, võib nagu meil on animafilm, siis võiks ju õpetada ka neid, kes kes mõistavad seda kirjutada ja sellest rääkida ka ei koolitata, siis. Jah, võib-olla kust neid peaks koolitama? Sest ütleme sama natuke sama probleem on kunstikriitikutega üldiselt kunstikriitikud on, on tõenäoliselt, et ajalooharidusega tähendab kunstiajaloolased nii, tähendab, nad on kasvatatud, täiesti sõna peal elada kirjeldavad üldiselt ka seda, mis seal pildi peal näha olla või, või analüüsivat kontseptsiooni, mille kunstnik on ise lahti kirjutanud, olla seda, et tajuda, ütleme, neid neid ütleme, maalib maalilisi väärtusi või graafika puhul tajuda ütleme, kasvõi joonejoone elu ja nii edasi. Kui inimesel ei ole sellealast kogemust, siis ta siis ta räägib juttu ja kirjutab lõppedes. Jah. See on ta nimetatud ühiskonnakriitiliseks siis oled või kas sa teed filme selle mõttega? Ei, ma arvan, küll, tähendab siin tuleb ilmselt ka tõmmata jäme punane joon vahele enne ja nüüd ütleme kõik, mis nõukogude ajal sai tehtud see kandis endas, ühesõnaga sa nagu orgitsesid ja siit nagu torkida kedagi ja võib-olla olulisem nats karikatuuri puhul. No mis oleks ühiskonnakriitiline asjaolud, tähendab, nõukogude ajal ta poleks niikuinii avaldatud või kui oleks õnnestunud, joonista pilt, et poes ole vorsti, kõva nali oleks olnud, läheb, aga kõik teavad seda. Aga mingil hetkel vaatasin, tajuvad tegelikult näiteks mingid absurdinaljad ja et need, need ärritavad otsustajaid hoopis rohkem, sest tajumine, et kas ta peab selle ära keelama, ta ei saa aru, mis asi all. Teiselt poolt ütleme see sõnu, et kusagil on ilmine selle süsteemi sees, kes mõtleb teistmoodi mitte nii, nagu peab. Noh, see oli õieti, mis pani liikumapanev jõud, mis pani karktuur tegema ja, ja ka filme. Aga nüüd kui nõukogude aeg õnneks sai mööda. Ja näiteks eile muru, mis on tehtud 87, kui oligi nõukogude võimule täitsa olemas veel, aga aga seda sai teha ilma mingite probleemideta ja. Sealt võib leida. Kindlasti selle ühiskonnakriitikat või satiir või irvitamist selle üle. Aga seda võib võtta ka kui lugu, lugu, mis toimub mingi aja kontekstis ja, ja sealt edasi, tähendab ma küll ei oska öelda, et ta oleks. See oleks liikumapanev jõud. Keegi ei ela vaakumis ja, ja see, mis viskas nüüd mingis pildis või, või loos või filmis, on see on autori poolt kuskilt midagi nappinud, see peab olema hästi läbi seedinud. Tähendab, et, et see karikatuur midagi ei ole, ütleme selle stiili puhul, mida mina olen viljelenud. Otse elust ei ole midagi võtta, sest kõik naljad, mis on, on otsa elus naljakad need ongi, ainult peavad sinna jääma. See, mis on välja mõeldud, see peab rabama sellega, et ohoo, vaat mis ame laval. Minu meelest väga vähe on kõrvale panna sellele, mis noh, animafilmile, mis on, mis on Eestile tuntust ja kuulsust toonud, no vaieldamatult on animafilm toonud, et kas sinu meelest seda taime kastetakse, väetatakse Eestis piisavalt. Ma arvan, et Eesti on olnud aina filmi suhteliselt päris heas seisus. Tähendab, meil on. Meil on kaks. Ütleme suhteliselt suurt stuudiot joonis nukufilm kes on enamasti teinud, ütleme, mitte kommertsprojekte tähendab mitte. Mitte mõeldes, kuidas seda filmi saab müüa, vaid seal on nagu ütlema osa kultuurist, võrdleme kas või kas või tõsise muusikaga, eks ole, mis ei saa ära elada ilma ilma riigipoolse toetuseta mingi sümfooniaorkestrile, tähendab, ei, ei suudaks eriti Eesti-suuruses maas ennast ära majandada, ise animafilmi all finantseeritud päris korralikult. Tähendab, me oleme saanud teha oma filme seal nagu ütleme, kultuuriraha. Kahtlemata Eestit, nendes sfäärides animafilmisfäärides tuntakse noh, kui väga suurt maad, aga keegi ei küsi, et kus see Eesti on, kas Aafrikas või on? Eestit teatakse, teatakse ka tegijaid, mitte ainult mind, vaid ka isegi noore generatsiooni tegijad. Jantsis pikov tender, tähendab meil on kõigil rahvus, rahvusvaheline nimi olemas. Sinu kohta on sõbrad öelnud, võib-olla see oligi selles filmis, mis sinust tehti mees animatsioonist või selle puhul. Teise sellest filmist ma sain, arvad. See on jah, ma tean seda lugu, kuidas hakata tegema ja lõpptulemusena ma ütlesin, päris hea film muidugi seal ütleme, on palju selliseid asju, mida inimene, kes on nagu asjasse pühendatud, kes teab, ütleme mind, minu lugu edasi. Saab aru, kus on nali, kus müstifikatsiooni, kus ei ole võib-olla inimene väljaspool Eestit, aga ka ütleme, noorem generatsioon või kes on natuke kõrval olnud, on väga raske seda, seda piiri paika panna, et et noh, kas on see nüüd tõsi või teiselt poolt, noh kui ta nii Oll Et sinu kohta on öeldud, et ta liigub nii kiiresti, et sulle isa pihta pidades silmas, siis ilmselt su vaimu ja mõtte liikumist, et kas sa iseendale saad pihta. Ma arvan, küll, tähendab, noh, kui me räägime animafilmitegemisest, siis lõpptulemus võib väga kiiresti liikuda, aastaselt tegemine on, on tikk aeglane ja äärmiselt töömahukas protsess. Ta eriti ütleme, noorte tegijate puhul on see oht, et nad saavad endale ütleme nii, liiga pihta, tähendab nad. Tulemuseks on mõtlema kaheminutiline film, aga nad laadivad sinna iga sekundi sisse tähendab sellise sellise infi teha kõik, mis nad haarest unustan, kogu kogunud ja kogema, kõik üritavad sinna kokku panna, nii et et see oht on olemas tänu just sellele, et tegemine on pikk, aga lõpptulemus lühike. Et meie lühikest aega lõpetada sellega, et ta on ikkagi olümpiaaeg, siis Priit Pärn ei ole spordist üldse kaugelt mööda käinud. Päris kohe selle sees olnud, nii, jah. Jah on küllalt, nii et kooliajal kooli ajal ma käisin laskmistrennis. Ma maadlesin ülikooli ajal, ma olin suhteliselt õpilane. Käisin Sambu trennis, oli noh, pseudoeelkäija. Võib-olla sealt natukene on ka see filmirida, et et Andres viis meid. Me oleme reliikvia, filmib kaskadööri. Rain raamat oli. Ja kunstnik-lavastaja. Ta tundis nägupidi ja siis mul oli, ma olin Tallinnas ütleme, kark turistina natuke oma nimeraamat nägime bussis ja kutsus, et tulen stuudiost läbi, läheb nagu rääkida, pakkus mulle kilplaste filmitüübi kunstliku kohta. Et selliseid elu seal ongi need asjad, et elus on sellised seosed, mis noh, kohe ei taju, aga mingil hetkel saad aru, et väike samm võis olla alla oluline spordi juurde, siis siis ma hakkasin. 80.-te keskel. Alguses hakkasin tegelema Pekkama, suusatamisega. Algas nagu edasime kolleeg Kaljo kiviga kihla, kumb sõidab Tartu maratoni kiiremini. Sõitsime seda mõlemad äärmiselt aeglaselt. Ja siis jällegi ütleme juhus, ma sain Nõukogude armee kordusõppustel kokku Aarne süveliga, kes oli just oma aktiivse karjääri lõpetamata. Arnold peetakse võib-olla nagu kõige andekamaks Eesti suusatajaks, nagu eelduste poolest. Elasime lähestikku ja siis hakkasime selliste koormustega nagu Aarne oli treenid. Seda ei saa kohe maha jätta, oleneb kena vaikne allatulek ja siis maksimaalne ka koos jooksmas käima. Ja suusatama. Ja nagu ma avastasin enda sees. Mul ei olnud kunagi, tähendab jooks, millega spekam asjad meeldinud. Noh, ütleme me käisime mägimatkadel ja suuskadega, see oli suhteliselt niukene pikka aega, kaua mitte kiire liikumine. Aga siis ma avastasin enda sees, et, et mul on niukene pikk ala, Pärnu on peidus. Ja ma arvan, et noh Mis oleks nüüd kõige parem tulemus on Tartu maratoni, siis ta oli, ta oli ka kuskil 63 kilovatt. Ma olen alla kolme tunni sõitnud seda. Siis siis võis uisutada. Jah, täna sõideti ka vist peaaegu kolm, aga. Lihtsalt mõni sekund jäi alla. 59 midagi niimoodi, nii et noh, nii kõva sõna oli meil täna stuudios. No mulle, kolleeg palun tuletada meelde veel ühte küsimust, kas me jääme jänni oma rubriigiga, ei tea, aga ma küsin ära. Erik küsib, et kas karikatuur sitaga tekkis spontaanselt või pikema juurdlemise tulemusena see, mis sirbis oli taustal ma ei mäleta. Ei ole selles mõttes õige sõna, et, et. Et karikatuur on konstruktsioon, tähendab aga see konstruktsioon võib tulla kiiremini või aeglasemalt see oli silbis oli välja kuulutatud siis tavaliselt vasak oli välja kuulutatud karikatuurivõistlus selle fosforiiditeemale ja Ja ma õhtul mõtlesin selle välja juba voodis olles aga tegin filmistuudiosse minema hommikul ja ma mõtlesin, et latt ei hakka vist joonistama, et aga siiski joonistasin ära. Talla. Pahalase konstruktsioon on tiptop, ütleme oma karikatuuridest nagu ütleme, teravmeelsuse poolest ma ei mäleta kuskile väga kõrgele, lihtsalt. Oliver juhtus nii heale aega, kui ta oleks olnud, ütleme tehtud kuu aega, varem teda poleks avaldatud. Oleks tehtud, kaks kuud hiljem, oleks avaldatud, aga ei, oleks tulnud skandaali. Skandaalsed päev hiljem kogunes EKP Keskkomitee büroo midagi nihukest arutama, et mida nüüd teha sealt tulise 100 karistati sirbi pea toimetati edasi. Nii et. Suur tänu tulemast stuudiosse, Priit Pärn, sest et niisuguse mehega jätkuks juttu kauemaks, aga meie aeg selles saates saab otsa. Suur tänu. Tulid aitäh kutsumast.