Alustame sellest, millest maamajandust tundvad inimesed rääkinud ja tahtnud juba mitu aastat. Need on nõndanimetatud tasakaalustavad tollid või siis kaitsetollid kui nimetada seda meie oludes otstarbekuse järgi. Läinud nädala teisipäeval ja kolmapäeval oli tollitariifiseaduseelnõu jälle riigikogus arutamisel. Ja küllap olete kuulnud, et ka mitte seekord seda seadust vastu ei võetud. Ajalehed on asja vaaginud küll seda ja toda pidi tsiteeritud, on riigikogu liikmete sõnavõtte ja tehtud järeldusi. Jutt käib põhiliselt kahe parandusettepanekut ümber, mille esitas opositsiooniline Mõõdukate partei ja head kuulajad. Siinkohal räägimegi selle asja lahti. Mõõdukate fraktsiooni liige Vambo Kaal, mida te täna hommikul ütlete? Maarahvale? Mõõdukate välja pakutud kompromisslahendusena kaks väga olulist momenti siin juurde, mida praegus praktiliselt kõik erakonnad hakkasid aktsepteerima. Esimene moment on see, et praegus on seadustatud, et tollide kehtestamise aluseks on tootja huvi või rahvusvaheline leping. WWW tootja huvi on liiga üldine mõiste ja väga ühepoolne. No näiteks, kui Paulig Eesti huvi on panna oma kohvi toodetud kohvile toll, siis oleks see piisav alus seaduse mõistes, et kogu kohvile kehtestada Eestis toll. Meie ettepanek on see, et tolli kehtestamise aluseks peaks olema tasakaalustamis süsteem seoses maailmaturuhindade muutusega ja teine et Eesti tootjale tekkida võrdväärne konkurents teiste tootjatega, see on noh, küllaltki kvalitatiivne muudatus, mis on siin sees eesti tootja, neid päris kõvasti kaastanud viimase kahe-kolme aasta jooksul, teravili tuleb sisse, sealiha tuleb sisse, eks ole, ja seetõttu ongi vaja, et Eesti tootjal oleksid samad konkurentsitingimused ja meie ettepanek selgelt selle sõnastada. See on üks muudatus, töö liin, teine on see, et väga palju on vaieldud Eestis just nimelt nii, et kas on müür ümber tollimüüri või täiesti vaba seda meelt, et tegelik kompromiss on kuskil vahepeal hoopis ja et ei tekiks väga suuri sisepingeid. Ja selle tõttu on meil siis tehtud ettepanek, et tollid ehk kestusega kuni kuus kuud kehtestab valitsus kuidagi tahetakse kehtestada pikaajalisi, tolle üle kuue kuu, siis tuleb tulla parlamenti ja see asi nii-öelda klaariks rääkida. Mõne tolli kestvus võib olla ka kõigest paar nädalat ja loomulikult ja reeglina enamasti ongi nii ja see lihtsalt võtab selle hirmu ära, et me nüüd paneme ennast täiesti tollimüüri taha. Teine moment, mis on sinine kas need tollilaed võtta lisana tagant ära või mitte. Ma arvan, et see on mõistlik variant, et nad jäävad sinna juurde praegus sest vastasel juhul see seadus ei ole üldse käivitunud. Praegu tuleb mõelda just seda, et ainult selle aasta sees on Eestil võimalik kehtestada teatavatele asjadele tollid enne liiduga läbirääkimisi alates esimesest jaanuarist, mida oleks see parandus ette näinud, ei oleks üldse võimalik olnud maailma kaubandusorganisatsiooniga läbirääkimised, käsi midagi loevad või, või ei tähendab need käivad ja põhimõtteliselt see ei loe, sest kui ping sõlmitakse, kui see riigikogult ratifitseeritakse ja kui temal on teistsugused tollilaed, sel juhul on see ülemuslik. Siin saalis oli kuulda, et ootame ära, mis seina see oli, see oli nüüd käik selleks selle aastanumbri sees ei saaks seadust käivitada. Need, kui need oleks läbi, siis oleks olnud reaalsus, et selle aasta sees üldse seadusi. Praegune versioon, kus on vana tekst tagasi annab võimaluse, et valitsusel on võimalik selle aasta sees kehtestada mõningat näiteks tollid. Ja neid ei pea Euroopa liidu kooskõlastama. Need, mis tulevad uuel aastal ja on nendest kõrgemad, mis on sel aastal kehtestatud, vat edaspidi, peab hakkama Eesti kõiki veel kooskõlastama ja seetõttu ta ei olnud mõistlik variant. Ühesõnaga ütleme maatootjale siis niimoodi, et Mõõdukate ettepanek muutis asja paindlikumak asja paindlikumaks ja ma usun, et üsna söödavaks ka Eesti avalikkus, kui seda ei saa väga palju ka tarbijaid ja tootjaid omavahel vastandada ja ma arvan, et see tuleb asjale kasuks, ma arvan, läheb lihtsalt rahulikkuse ja mõistlikkuse suunas. Ja edasi, räägib Maaliidu fraktsiooni esimees Arvo Sirendi. No selle olemus on niisugune, et kuue kuuks on võimalik valitsusel kehtestada toll ja see on ettepanekuna muidugi ebaõnnestunud, selles mõttes, et seal ei ole öeldud, kuidas see asi käib, sest kas siis, kui on kuus kuud läbi, võib jälle kuueks kuuks kohe edasi kehtestada, kas see tähendab seda, et lihtsalt peab aeg-ajalt seda asja arutama ja siis jätkama või lõpetama. Või on sellega valitsuse võimalused piiratud, kui ta on korra kuueks kuuks kehtestanud põhimõtet päriselt ei saa üldse niiviisi otsustada tolliküsimusi ega looma. See ei ole niisugune, nüüd kuueks kuuks me kehtestame, ütleme, sealihale või veiselihale tollid peale seda, kui meil see mõte tekib vaid selleks, et loomi panna, kasvama tõepoolest ja liha toota. Ta selleks on vaja, et need tollid kehtiksid kolm aastat või viis aastat või kehtiksid nii nagu teistes riikides ja niikaua kui teistes riikides see ei rahulda ka, isegi mitte teraviljade puhul näiteks või jahu puhul, sest kui et sügisel pannakse jahule tollid ja siis ostetakse see lihtsalt enne ära. Ja ikkagi tal ei ole mitte mingisugust praktilist mõju. Peab olema tollid, kehtestatakse määramatuks ajaks ja kui vaja, siis nad võetakse ära. Aga et siis kui vaja, et nad siis pannakse ette. Selles mõttes on see põhimõtteliselt vale lähenemine ja niisugusel seisukohal ei saa olla elujõudu. Mitte mingil juhul. Võib-olla küll näiteks ütleme, teatud tollid kehtestatakse lühiaegselt näiteks kasvõi õuntele või mõnele kurkidele või nii nagu Soomes või maasikatele, mis kehtestatakse tollid siis, kui selleks ajaks, kui Soomes näiteks maasikad valmivad, teine on see, kui mõni riik hakkab näiteks massiliselt kaupa sisse vedama näiteks tarvitses vaid Eesti poolel Soome viia poolteist korda rohkem kala, kui seni siis kehtestas Soome vastavad tollid ette, et ei too midagi, sest Soome riigis on valitsus. Soome huvide eest seisab, meie peaksime ka nii kaugele jõudma, et meie valitsusele antakse õigus seista Eesti riigi huvide eest. Sest kui ta on Eesti riigi valitsus, siis ta peaks Eesti asjadega saama tegeleda. Ja selles mõttes muidugi me läheme ilmselt Mõõdukate jutule, et see aeg pikendada kas üheksa kuuni või aastani, sest sel juhul on tal praktilist mõtet ja sel juhul on ta paremini rakendatav. Aga no ma ei tea, kuidas nad asjasse suhtuvad. Pealegi on ju ka valitsused vahet vahetatavad ja muutuvad. Ja sellepärast lähtudes peaks olema just nimelt jällegi üldrahvalik kokkulepe, et sõltumata sellest, missugune valitsus valitsus seisab Eesti maa ja rahva huvide eest, selles on küsimus, kumb nüüd peab järele andma, sest kindlasti kompromiss peab ikkagi nüüd tulema sügisel? Jah, seda küll võib-olla tõepoolest, et see tolliseadust on sedavõrd vaja, et teda ka nurisünnituse kujul võtta, vastu hiljem, püüda talle elu võimalus sisse puhuda, tähendab hiljem hakata teda tähendab kui teda praegu ei saa normaalsel viisil vastu võtta, see võimalik on noh, see on võimalik, et pärast tuleb seaduse parandamise seadus ja võetakse need punktid uuesti välja, mis sinna vägivaldselt on sisse pandud. Nii nagu on Soome valitsus juhuslikult just niisugune, kes selle eest seisab. Tundub, et kaitsetollid jäävad Eestimaal igaveseks teemaks. Nii erinevalt suhtutakse sellesse kui omamaist majandust, kaitsvasse, ühte võttesse. Olen tähele pannud seda, mida kaugemal ollakse maainimesest tema mõistmisest, eriti omamaise põllumajandussaaduste tootmisest. Seda resoluutsemad ja kõnekamad ollakse. Isegi riigikogu kõnepuldist väljendati, et tollitariifiseadust pole enne vaja, kui on läbi räägitud maailma kaubandusorganisatsiooni. Võib-olla on kaitsetollide rakendamise koguni hiljaks jäädud. Nad pidanuksid ehk taimi ma juba oma kolm-neli aastat. Siis poleks maainimesed nii vaesed olnud, kui on seda praegu. Ja oletame, kui ootame Euroopa Liiduga läbi rääkimiste lõppu siis on ehk Eestimaa praegustes põldudest enam kui pooled harimata Ta ja väikeses võsas. Olen kuulnud ka niisugust ütlemist ikka sealtsamast riigikogust. Ärgem tõstkem esile maatootjat ja tema nagu kaitsmist. See on vastuolus meie rahvuslike huvidega. Vaat selle peale ei oska nohki öelda. Nii et las voolab siis sisse võõras leib ja leivakõrvane, vaatame pealt ja ootame, mis saab edasi. Salgame oma maa, rahva ja maaharijadki, salgame oma Eestimaa küla, maa, perekonnad, nende püüdlused ja traditsioonid. Kultuuri lätted. Maamees põllumees on toitnud oma rahva läbi kahe viimase sõja. Süüa said sõjapõgenikud linnadest ja idast tulnud kotipoisidki. Vanemad inimesed mäletavad seda Eestimaad sellel sajandil üle elanud kaks maareformi ühe vägisi kolhoosi ajamise ning ühe põllumajandusreformi. Kuid maamehel endal on omatehtud leib ikkagi laual. Leib on vanem kui keegi meist. Nädala jagu päevi tagasi korraldati Kurgjal Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi eestvedamisel talupäev seal nähtust ja tehtust. Järgnev ongi nii, et siis otsime oma juuri, otsime endi juuri. Käsikivi me oleme naabrusest naaberkülast toonud siia? Ei noh, aga aeg kindlasti kindlasti samasugune kivi oli ka talus olemas, sest et kui Jakobsoni pere siia elama asus, sest veski hakkas ju alles kuus aastat peale siia asumist tööle, eks selle enne seda pidi ikka kas siis võõrsil kuskil jahvatamas käima või siis aida nurgas saiajahu valmis veeretama. Praegu läheb siia rukis, jah, vaatame, kui peenike ta on, siis. Praegu ta on, noh, niisuguse keskmise astmega kivi on alles külm. Just hakkas tööle, hiljem läheb jahu natukene peenemaks, kui sooned korralikult juba tööle hakkavad. Jämedam osa läheb eemale ja peenem kukub otse kivi äärest alla. No eks ta ikka nii tsentrifugaaljõud kui nüüd, eks neid võib teist korda veel läbi lasta, need teoga peale Peoga peale ja kivi keskelt sisse ja äärte pealt tuleb ta siis välja ja kivi on reguleeritav. Jahu jämeduse astet saab reguleerida, siin on kiil all kiiluga, siis pealmist, kivi, kas siis tõstetakse ülespoole või lastakse siis teisele kivile lähemale tulla, neid, kas talu vajadused rahuldas see ära või pidi mitu kivi olema. Eks suuremates taludes ikka, kui ma arvan, et loomapidamine oli ja kui juba loomadele ka jahu anti küllap siis ikka pidi kaks kivi jahvatama ühe kiviga, ühe kiviga on ikka ja üks inimene ei jõua seda tööd teha. Vanasti olid küll visamad inimesed ja, ja noh ega siis käed olid rakkus ja valusad ja selg haige, aga selle peale ei saanud vaadata, tuli lihtsalt töö teha. Ainult see jahu kokku korjama siit kastist on natukene raske, ei ole, see on ikkagi juba mõeldud, jahukott on aasade otsas. Ja, ja selle jaoks on niisugune väikene olemas ja Lähed Aabittlicat sisse kaabitakse lauaga sisse ja ka siin ei ole midagi mina tasku küsida, mis teda tsentreerib, et ta see kivi paigast ära ei näe. Sind, kivil on niisugune, kui varras on alla ja, ja rist on peal, mis on raiutud kivi sisse, siis istun, millest rikaga metallist metallist jah, ja metallvarda peal ja varras teine ots toetub siis kiilu peale, millega siis saab? Jah, kivikõrgust reguleerida ehk jäme jahu jämedust, minul õnnestus käsikivid saada? Ta ei oska, rass ei oska paika panna, et nüüd ma sain midagi õpetust ja meil on veskis ka veel üks seal seda võib pöörata, päris puhtam, siin on väga jahune, kahe käega veskis võib jah teistpidi pöörata siis saba süsteemi, selge veski on noh, küllaltki raske ka. Vanasti see naiste töö oligi see, kes nüüd tänavu aasta jahu tahavad proovida. Sae käsikivi juures saavad muidu võib-olla tulevaselt tuleb raha eest juba seda jõudu. Mis teid siin käib, käib või tegu? Rõõsk, koor või hapukoor, hapukoorevõid teha, tema. Peame jah. Siia läheb päris pangetäis hapukoort, siis seal tegelikult läheb, aga me ei pane nii palju. Tänapäeval rohkem vaja. No teeme päev otsa, teeme mitu korda. Mis on tavaline puidust kast ja siis on seal raud muidugi raudora on läbi, aga muidu puidust puitlabad ka ja kõik on puid. Isegi need kinnituskohad on puidu muidugi aegamööda hästi kirjutada, aga muidu ta läheb vahtu. Alles. Kaua sa nüüd niivõrd aega võtab, nii mitu tiiru on vaja teha, olete lugenud, aga ma ei ole lugenud, aga eks noh, kuni 10 minutit ja siis ma olen siukse mõnusa tööga. Ma järgmise korra ajal loen ära ja pärast ütlen Jakobson tuli ära Peterburist Vändrasse valla kirjutama ja siin kujunes temast õige pea üks juhtkujusid nii Vändra kui ka kogu Pärnumaa tegelikult poliitilised ja, ja, ja ka kultuurilistes ringkondades. Vallakirjutaja amet oli selline, mis jättis talle tegelikult suhteliselt vabad käed. Tal oli palju aega küll, aga ta pidi olema kogu aeg vallamajas ja rahvale saadaval. Tähendab tahtnud rohkem viibida looduses. Ta oleks tahtnud kirjutada oma kooliraamatuid rohkem ja niimoodi ta otsustab, et tahab endale talu osta. Ja kui siis siin, 1207-ga, kolmanda aasta lõpus tuleb Kurgjal müügile kaks talu. Ostabki ta siia Kurgja-Tõnise talu, mille ta nimetab kohe ostu kontrahti ümber Kurgja-Linnutaja talu. Ja 1874. aastal koolitati siia Kurgjale. Kirjutate oma mõrsjale, et ma ilusamat kohta näinud, kui Kurgja asub Pärnu jõe mõlemal kaldal, täitsa metsa sees. Aga tema mõrsja loomulikult. Noh, ta on ju kihlatud kooli õpetajaga ja väga targa mehega, kes elab Peterburis ja Tallinnas ja nüüd siis järsku kuskile metsa tallu. Tema mõrsja on ka täpselt samamoodi köstri tütar Kirblast. Ja ta ei jaga esialgu Jakobsoni vaimustust sellest talust. Aga õige naisena ta ka ei hakka. Lima. Ning 1874. aastal mõrsja isa kodus peetakse pulmapidu, kirikuõpetaja kutsutakse koju ja laulatus toimub kodus, aga kiriklikust laulatusest rohkem hoolib Jakobson just ilmalikust pulmapeost ja oktoobrikuu sees korraldataksegi siin Kurgjal siis ilmalik pulmapidu ja siin on näha 42 inimesega pulmanimekiri, kelle on Jakobson ise koostanud. Siin on näha ka tolle aja, tõesti suuremad kujud on näha kapp abikaasaga, eks ole, siin on Johann Köler, Kotkas, Veidenberg, kõik sellised targad ja haritud mehed muidugi kõik ei jõudnud kohale, väga palju jäi tulemata, aga oma pulmakõne pidas Jakobson ise. Ja ta saatis kõikidele nendele kutsutud külalistele, kes kohale jõudnud, saatis ka selle kõne, et nad saaksid osa temast tema, tema rõõmust ja seal kõnes ütleb ta ka, et siia taluseinte vahel tahame meie oma elu rajada. Et need taluseinad ei ole näinud muud kui ohku ja ägamist. Et aga meie tahame siia oma õnne ehitada. Et aeg on sealmaal, et, et on võimalik elada ka maal paremini. Ja sellepärast otsustabki ta hakata ehitama just nimelt uusi hooneid. Et näidata teistele talupoegadele, et tegelikult ei pea talumees elama mitte selles pimedas ja maadligi hoones vaid on võimalik elada palju paremini. Aga muidugi, selge see, et paremini elada on vaja raha, aga kust see raha tuleb, on vaja kõigepealt õppida. Ja tema on see mees, kes tahab tegelikult terve Eesti rahva targaks teha. Ta hakkab kirjutama esialgu kooliraamatuid, ütleme õpilastele, siis hakata välja andma 78. aastal oma kaua ajalehte Sakala ta kirjutatud põllutöö kalendri põllumeestele. Ta annab välja väga mitmed. Ta peab väga mitmeid kõnesid, mis on trükis ilmunud hiljem et annab välja väga palju igasuguseid käsikirju, tõlget, põllumehi natukenegi harida ja tema eestvedamisel hakatakse Eestisse looma kaungi ütlemegi. Põllumeeste seltse ju. Nii et tegelikult arvab, et kõigepealt tuleb põllumehed targaks teha, et oskab enda eest seista mitte keegi teine seinade vahel. See on nüüd põllumajandustuba, siin on näha saksakeelseid raamatuid, ta luges ka venekeelsetest raamatutest ja, ja käis õppimas ka Soomes näiteks piimamajandust ja kõike seda tahtis ta hakata nüüd siin oma talus proovima, enne kuidas julgeb teistele talupoegadele soovitada. Et meil oli Saksamaal ei pruugi veel meil sobida. Jakobson oli see mees, kes viis kihtilistele 10 välja süsteemi nagu meerima, ärinat praegu kasutama. Sinnamaani kasutati ainult kolme välja, siin maketil on meil näha ka nüüd 10 välja sedasi kokku toodud siia muidugi kõike seda kümmet välja, Jakobson ei jõudnud läbi proovida, sellepärast ta sai siin elada natukene üle kaheksa aasta, nii et et kaks välja jäi tal tegelikult proovimata. Aga paberi peale see 10 välja või 10 põllu seadus, nagu tema ütleb, 10 seemne seadus, mõnel pool isegi see paberi peal on täiesti olemas. Jakobson näiteks ei kasutanud ka mustkesa. Aga Jakobson kasvastas mustkesa asemel kurehernest. Ja, ja ta ütles, et kõigepealt tuleb loomi korralikult sööta, siis saad korraliku põhu, siis saad korraliku sõnniku ja vot siis on kõik see kõige alus. Kõigepealt siin pead sina oma karja eest hoolitsema korralikult ja siin seina peal ukse taga on ka Jakobsoni poolt kirjutatud 10 käsku põllumehele, kui ta selle ukse natukene sealt eemale tõmbate, siis saate lugeda pärast eest saate osta omale kaasa, vot teie olete küll need õiged mehed, need 10 käsku peaksite omal kaasa ostma kõik. Ja samuti kirjutas ta ka ühe pisikese raamatu, meil on pisikene raamat, seal ees, saate ka jälle osta, kuidas põllumees rikkaks saab? No ma ei tea, palju teil on selliseid, kes julgevad öelda, rikkad olete ikka nagu oleks natukene veel ilmselt aga kirjutatud kõned sedasi kirja pandud ja Jakobsonist kui inimesest annab veel niivõrd hea ülevaade vaidlema raamatut ja siis Jakobson korraldas siin künnivõistlused pool maalapp jagati siis pooleks poole maa peale, läks siis Jakobsoni sulased selle hõlmadraga ja teise poole, pealegi tema vastased ja, ja raske arvata, kelle künd siis ilusam oli ja kehtis varem valmis sai. Ja sealt ilmselt see sai ka tõuke sellele hõlmadra levikule. On siin on väga ilus kamin ja kaminahi siin majas ongi tegelikult ainukesed, mida Jakobson ise näinud on. Need kivid tõi ta ise, Riia, aga sisetöödest, millega rohkem mitte midagi näinud, ainult katus oli peal, aknad-uksed olid ees, kui ta suri. Et kõik tegemata. Ja siin seina peal on 25 rahvariide vööst valmistatud nüüd vaip mis on kingitud Jakobsonile Sakala toimetamise eest tänuliku Viljandimaarahva koondamine. Tegelikult on kogu see maja pigem rohkem mõisa kui talu moodi, aga Jakobson alati ikkagi rõhutas, et tema tavaline talu, tema ei ole mingi saks. Aga ta tahtis teha siia näidis, talumaja on tunduvalt suurem ja see saal ka ei ole ju tegelikult talu jaoks mitte liiga tavaline asi. Aga siia majja ta tahtis teha esialgu põllutöökooli tütarlastele piimahariduskoondise. Ja ta arvas, et maja peab suur olema juba sellepärast, et tema sõbrad ja sugulased mahuksid kõik siia majja ära. Et ei ole pead-jalad segamini. Et ta armastas väga oma pere ja sõprade seltsis viibida, et kõigil peab ruumi olema ja alati on igaveses teretulnud tema juurde. Carl Robert Jakobson jättis endast maha väga palju informatsiooni, küll poliitilist, kirjanduslikku ja igasugust muud tarvilikku vara, aga ta ei jätnud maha enda kehamõõtmeid, ei kaalu, pikkust ega, aga tema riided on järgi siiamaale veel ja need riided minule selga ei lähe, arvata võib, et tema pikkuseks olime 60 kuni meeter 65 aga selle eest Jakobsoni abikaasa oli meeter 43. Ta läks siit uksest vabalt välja. Nii kujutage ette, praegu me oleme saunas Jakobsoni enda projekteeritud saun. Kui Eesti arhitektuuris öeldakse, et hoone tuleb poolitada ristipidi siis Jakobson oli isemeelne ja pani pikkupidi vaheseina vahele, nii et köögipool jäi siiapoole ja söögituba jäi siia. Terve pool sauna oli siis toitlustamise all. Mõte oli tal muidugi see, et laupäeval tulla sauna, laupäeval teha siin puder, süüa pestud, süüa saunas ja siis minna uuesti talutarre tagasi, mis asus teisel pool jõge tol ajal hiljem siiapoole ja siin oli savipõrand. Ja kujutage nüüd ette, kui Julie meeter 43 kehakaalu ei oska öelda, aga arvan, et 40 kilo 45 kilo inimene võttis need kaks ämbrit kätte, läks jõe äärde, võttis ämbrid vett täis, tuli siit uksest sisse, sealt uksest, läks, läks ajas ringi, saun on seal taga. Ta vedas toobri vett täis ja siis tuli jälle uuesti tagasi. Kütmine käis siitpoolt. Kas need pangid on temaaegsed ja need on Jakobsoni-aegseid, sauna ämbrid? Sellessamas saunas tahtis Jakobson ennast terveks vihelda, kopsupõletikku. Tuli sõidust, siis ta oli külmetunud ja tundis, et on palavikus ja pole midagi, teeb kõva sauna, aga tegelikult see mõjub tervisele halvasti. Ta kaks nädalat lamas teadvuseta, siis muidugi Köler, tohter Köler, Viljandist pidi tulema, aga talvel teine raske, raske välja. Midagi ei ole parata, oi ei ole siia, jää. Jaagurge tere. Ei veel. Palun. Nii ja, ja siinsamas tema siis ka surin. See säng on temaaegne, säng on tema, aga see tekiiefitsi deka ei oska nüüd öelda, ta on eestiaegne eelmise Eesti aegne tekk. Aga kas tema just selleaegne on, sest et esimese muuseumi direktorina töötas ju tema enda vanem tütar Linda ja ekspositsioon pandi kokku ju tol ajal. See on Jakobsoni söögilaud ja hoolas perenaine on olnud seda laulda väga ilusasti pesnud, pesti, siinkandis kombeks on jõe osjadega pesemine ja jõevesi sisaldab väga palju. Räni on jah, hästi kiiresti teeb puhtaks, oksad välja tulnud ja nii kasutati teda, nii kui palju on seda lauda kasutatud, et oksakohad on tugevamad? Noh, nüüd olen ma 81 ja 10 aastaselt hakkasin käima külas rehti peksma, ise oma tee peal olen peksnud rehti kaks aastat traktoriga ja masinaga. Meil oli Vändras kole kuulus mehaanik raba. Ja see oli raba tehtud, see masin, neid masinaid on igasuguseid olnud, ühed olid, üks oli niisugune masin, mis siin külades ringi Muntel ja see oli kahe pisikene masin, seal ei tundu lava peal ülesannete minna, seda söödeti siit alt tagant väike lavats oli, lavad siin taga ja siit söödeti peale. Aga see tegi täiesti tema võttis kõik villa, mis sa tahtsid. Nad olid sees, seal on ka sõelad olemas, kõik sõelad, aga ma pole siia neid teisi sisse toppinud, pole rukist, on näidata ja see on meil on näituse jaoks. Ega meil ei ole tema ju töö jaoks, eest ei ole, kuriga sellega veidi jäid, eks ole, ei ole peksnud veel. Aga kui kombaini tule enam võib-olla tuleva aasta ei tule, me ei jõua, telli kombaini, enam ei jõua maksta, ei jõua maksta, kelle eest meie maksab sissetulek? Lehmapiimast saame, Neid on igasugused, need masinad on olnud, ega siin oli need katta kateldega ja siin oli see saksa aeg. Jah, saksa aeg oli, siis oli katlaga, katel käis, peksis ära, meil hobustega veeti siit läbi jõe panna Pärnu jõe, jah, ja mul omal oli mul ja vennal oli siis, minul oli küll täkk täkk ja temal oli siis suur luunjas. Need olid siis panin kaheksa paaris ette, see oli nalja teha, jõudis läbi vedada, ridasid läbi kõnnuküte, ei olnud seal kedagi, aga muidu oli katlal oli neid siin taludes, kellel väiksemad hobused, neli hobust oli. Millal teie viimati seal tööd tegite? Oi emme meelest läinud juba? Aasta on meelest läinud 50 aastat küll taga ja maali muidu karjane veel alles sel ajal rohkem peale sõda, isegi reht peksin, oota ära. Suur rehepeksmine juba külakorda ja ikka ikka talgu korras talus tallu ja talu andis välja kaks inimest ja hobuse, kui oli, eks ole ja, ja sa pidid, kõik need 10 12 talu pidid läbi käima. Toodi masin õue ja hakati sinu viljapeks ja külamehed hooletalveni poole talveni, vahest peksti asju, kui olid suured küünid, siis ideeni sisse? Err väljas ei ligunenud. Igatahes mõnus on niisuguse asja näitamine, meeldetuletamine, aga muidugi nii tore on, meie istusime lauas ja sõime seal tanguputru ja, ja üks tüdruk tuleb, väike niisugune noh ikka juba koolitüdruk ütleb, et seal pannakse heinu sisse. Nüüd oleme siis sellesse jahu ja saeveskis selles omaaegses kuulsas Jakobsoni-aegses saeveskis, mis siin on nüüd originaalne. Praegu oleme turbiiniruumis, seda võime nimetada veski südameks, siin pandi siis käima turbiinide läbi nii saeveski kui ka jahuveski kaks turbiini. Ja muidugi huvitav on see, et Jakobsoni ajal peeti metalli väga kalliks ja väga hinnatud olid saed, mis oli sae raamides. Siis pidi olema üks kaitsesüsteem tehtud, et neid saagisid katki, mitte juhuslikult ei läheks, siis tehti turbiini pea hammasratast puu hammastega. Tähendab, puu oli ju tol ajal ikkagi odavam kui metall ja, ja nüüd ongi, kui saagidega üleval midagi juhtub, lööb saeraami kinni, siis ei murra ära metalli osa ega saelehti, vaid vaid murrab hoopis peahammasratta pealt ühe hamba katki, aga nähtavasti ta on tulnud ikkagi juba ka Skandinaavia maadelt, need on ju Rootsist ja ja Soomest toodud toodud turbiinid ja need peavõllid, tolleaegne insenerimõte, tolleaegne insenerimõte jaga jahuveskil oli hoopis teine, seal oli kohe hammas hammasühendusega metallhammasratastega jahuveskil ei juhtu ju midagi. Kardinaalset ega kivi kivi peale kinni ei jää, ikka teraga veereb edasi. Ja kaks turbiini on kõrvuti pandud ja neil on ka vahe vahel pea transmissioonil. Kui vett kevadel hästi palju oli, siis pandi peavõll olete kahe poldiga ja üks turbiin, vedas siis nii sae kui jahuveskit aga vähese veega, siis veeresid mõlemad turbiinid aeglaselt ja sai eraldi käitada. Kas need turbiinid on praegu ka nii? Tegevusvõimelised? Veskimäe on sellises korras, et me võime ta demonstreerida, käima lasta, töövõimeline ei ole, seda see veski korpus, see veski seinad ja laed ja kõik muud, mis siin veski veski hammasratastel ja veskikividel ümber on. Need seinad on niivõrd pehastunud ja mädanenud, et see korpus ei kannata seda tööjõudu välja andma. Igatahes vee kohin on kõva, mis siin praegu nüüd veski alt läbi jookseb? No meil on nüüd nii, et turbiinid on lukku pandud, see tähendab poltühendustega kinni pannud, pandud, et mitte juhuslik möödakäija ei saaks veskit käivitada. Tõesti, keeski käivitamine on üsna lihtne töö vesiväravad lahti võtta, vesi läheb turbiinile peale ja turbiin hakkab ringi käima ja sellega koos veski kogu transmissioon. Aga seisma jätmine on suur protsess, millal ta viimati käis ja tööd tegelemine. Ametlikult töötas ta viiekümnendatel aastatel algul 1880 läks veski käiku ja töötas siis 1950. aastani. Nonii lähme natukene tammi peale, vaatame sealt ka, muide me läheme praegu ka veski seismajätmise haamrist mööda. Vesi surub vesiväravad vastu seina ja ise nad alla ei vaju. Siis lihtsalt kettidest lasti värava peapuu lõdvaks ja haamriga löödi kolksti otsad 10 või 15 sentimeetrit allapoole läheks, see oli aega viitev töö ja sellise suure haamriga, noh oma 20 kilo, sellega lööb värava kinni. Ja nüüd siis veskist välja ja lähme üle praeguse silla, kus on siis kunagine Jakobsoni-aegne veskitamm, mis kividest rajatud muidugi seda silda tol ajal ei olnud ja silda ei olnud sel ajal, vaid see silla me ehitasime alles 1982. aastal. Kui kui rippsild maha läks, siis ehitasime paisu kõrgema, et saaks siis talad üle panna ja kuiva jalaga siis üle paisu silla käia. Jakobsoni-aegne on veelgi kastid, need kõrgest puust ehitatud kärgkastid sealt, kus, kus siis on toetatud paisu paisul üle minevad tala, kus on siis jalakäigu sild? Neid on kolm tükki, neid on kolm tükki ja, ja no need on praegu ka üsna kehvas olukorras, sest teatavasti puit ju pehastub ja mädaneb. Ja tänava kevadel tegi jää, et ta meile päris katastroofilise kahju, sest ta lõhkus meie jäämurdjad. Ja praegu me neid ehitame, need on praegu pooleli. See veekohin on nii kaua siin olnud, kui Jakobson selle tammi lasi ehitada. Kohin kostab ka edaspidi veel, mis aasta see oli? See oli aastal 1878 kuulakem, kuidas see vesi kohiseb praegu? Praegu on suvine madal seisu, seisu aeg ja oleks endised möldrid ja endised endised jahvatamised siin siis mölder hoiaks kindlasti vett kokku ja väga tagasihoidlikult päästaks veski väravaid. Et turbiini mitte veega üle küllata, vaid väga ökonoomselt oleks ta jahvatanud. Sest see oli tema leib. Te olete nii härrasmehed, tundub, et kusagilt vist kaugemalt tulnud ionite tüliga kist Türi kandi mehed ja no mina olin ka Türilt, aga muidu päriti ka Mulgimaal seal. Ja mina olen küllalt vana 1000 915. aastal sündinud. Jah, ja kuni 40. Selleaegseid asju kõiki ka kuni 49.-ni nimetasite, mis siis sai, noh siis tulid kolhoosid, jah, ja siis ma läksin tööle Paide Masina-Traktorijaama sellist peale muidugi see Emkigotja ja Ärtigi Ott ja need kõik on mul läbi tehtud, liiga kudentsivad. Olen küll noorem, natukene ikka tükike maad noorem vast ja aga enam-vähem sama teekond, sama teekond. Ja kuidas teile nüüd täna siin siis meeldib, kas tuletab midagi meelde nooruspõlvest? Sellepärast me siia tulimegi, et noorusmälestusi värskendada, laste, seda aega mäletate, kui peksti, oi, olen töö seda ise teinud, seda mul see seekord oli. Siis oli põllumajandusühistud ja see oli ka Sovetski ajal juba, kas 48 piss tuli aastal number või kui ma ei eksi ja ja siis ma olin siis Abja Abja lähedal kusagil põllumajandusühistu. Ja siis traktor oli Deering ja rehepeksumasin oli Termaanius On jõus ja on, on läbi tehtud, üks üks periood, tähendab sügis otsa rehepeksu isiklikult ja tol ajal mäletate, pärast sõda oli ju niimoodi ja siis olid vihmased sügised, vihmased sügised olid ja, ja Rõugust ei saanud tõugu ära tuua, sellepärast et põld oli pehme ja vili oli märg ja, ja siis, kui külmad tulid, siis reht pekstigi, ütleme jaanuaris veebruaris, eriti märtsis, kui juba päevad pikaks läks, oli küll siukest aega, jah, aga seekord minul oli, ma ei eksi siis, kas ta oli 48 või oli võrdlemisi kuiv? Enne kolhoosisid viimane talude aeg, kui ma, kui ma seda rehepeksu viimased talud olid, siis hakati pitsitama seda talumeest alles põllumajandusmaksnud makse piima ja lihanormid ja viljanormid ja kõik, kõik olid need asjad ikka nii aastase ikka kahekordselt jälle kaks korda ja järg lihane. Ega nii et enam ei, ei olnud võimalik. Michali pandi kinni, mina traktori jääma, tööle läksin, mina läksin kohe vanemraamatupidajaks, kuupalgaga 600 rubla kuus, sel ajal ta raamatupidaja nägu praegugi kaabu peas ja ehtne härrasmees ei ütlegi, et võib-olla talumees maamees kusagilt, eks ole. Aga talumehe hingega, sellepärast ma täna siia äkki tuli. Väga hea, ega te oma nime järsku ei ütle? Minu nimi on Karel Vahtra, Käru valla mees, sündinud. Ja mina olen Viljandimaa mees endisest Kärstna vallast ja minu nimi on Uno Veeberg. Talumuuseumi direktor Heldur Hiis kas talupäev täitis oma eesmärgi, kas me saime siit otsida endi juuri? Kurgja talupäev seekord oli nüüd neljas kord, et seda teha iga aasta on Me oleme midagi uue töö juurde leidnud. Ja noh, lõppeesmärk on meil ikkagi saada välja sinnamaale, et teha niisugused töötsüklid, näiteks lina, mis mul hinge peal on juba mitu aastat, aga ma ei ole suutnud lina ekspositsiooni me tegime küll valmis aga linatöötlemist näidata. Ta inimestele, kuidas lina ikka maast üles võetud linakiud on ja kuidas see lõpuks siis ka särk selga saab. See on ikka suur tööprotsessist tol ajal, kui seda lina kasvatati ja maainimene selle linast ainult riiete katet sai. See oli ju terve talvine töö, et saada kevadeks särk selga. Aga mis talutöödesse üldse puutub ja talupäevasse, sest see idee tegelikult sai hoopis kaugemalt juba aastate tagant, aga me ei saanud talle õiget hoogu sisse. Sest ikkagi noored tahavad näha, kuidas meie vanemad ja esivanemad tegid. Sest ega mis siin uut ei ole, midagi siin on lihtsalt unustatud vana, rohkem kui pooled olid nii, et siin rehepeksu juures vaatasid, suu ammuli, küsis, et olete näinud, olete kaasa teinud? Ei, ei nojah, ega muidugi sellist rehe peksmist ta ei ole, nüüd ju päris vana rehepeksmine, see on, ütleme 50 60 aastat tagasi riistadega, aga muidugi võib-olla me tulevikus ka selle koolitamise ära näitame, kuidas seda vilja, viljavihku rabati ja, ja ka koodiga tööd tehti, need riistad on ju muuseumis kõik olemas. Ainult et meil noh, tuleb natuke ümber seadida ja selle jaoks ruum leida. Eks me siin ikka mõne aasta saame veel teha, aga eks need vanad mootorid ja asjad ütlevad ka üles. Me peame hakkama veidi kaasajastama teda. See selleks, aga muidugi väga meeldiv on, et ikka väga palju noorust käis siin täna. Niisiis, käsikivi mobiiltelefon, vesiveski, kaitsetollid, sirge seljaga, eakad maamehed, noored, vihased seaduste tegijad ja palju-palju noori läinud nädalavahetusel Vändras. See kõik on Eesti eilne ja tänane päev kokku sedasama maameest põllumeest, leiva lauale. Toojat on kirutud kogu aeg. Ta pidi olema kange ja isekas. Aga minu arust ta tahab väga vähe otsustada ise oma tegude ja asjade üle. Ta ei taha linnamehe vahelesegamist eestkostet, ta tahab tegutseda segamatult nagu iga teine ettevõtja tänapäevalgi. Ja paar teadaannet, aktsiaselts Varteko korraldab eeloleval kolmapäeval, seitsmeteistkümnendal septembril algusega kell 12 Raplamaal teenusel saksa põllumajandustehnika demonstratsiooni künnist künnini. Programmis on künd koos mulla aluspõhja tihendamisega rootor kui ka mulla freesimine ja külv, väetise, külv ja viljalõikus. Hiljuti Saksamaalt saadud uue kombainiga Deutsch Vahar ja jutuks on ka Soome firma Kemira väetisi ja teinegi künniga seotud üritus on eeloleval neljapäeval, 12. septembril algusega kell 10 Türi kõrgemas põllumajanduskoolis. Siin peetakse künnimeistri õppepäeva õpetust jagavad künnimeister 97 Villu Vilbok ehk siis räägib filoloogiadoktor Peeter Viil ja aktsiaselts tammel. Esindaja. Transi räägitakse ja näidatakse, miks künda millal ja kuidas künda, millega künda. Nii et tulge võtke võimaluse korral kaasa ka oma ader. Lase meistril reguleerida ja proovida. Kohtumiseni Säreveres ja meie tänane lugu sellega lõpebki saate tegid Kaljo Jaagura ja Edda Prillop.