Tere laupäeva hea vikerraadio kuulaja eetris järjekordne rahvateenrite saada ja täna on siin Tallinna stuudios Sulev Vedler, Eesti ekspressist Lauri Hussar vikerraadiost. Ja meie Tartu stuudios on meie lõunaeesti mees Sulev Valner. Tere hommikust. Aga kui vaadata nüüd seda nädalat, siis sellel nädalal on Eesti jõudnud kahe uudisega maailma. Ja üks räägib neist siis teraslinnumaandumisest Ülemiste järvejääl ning teine ajakirjanduse aktsioonist allikakaitse eelnõu vastu ja Sulev Vedler Eesti ekspressist on üks inimesi, kes on tõenäoliselt ka selle idee taga, et Eesti mitmed juhtivad päeva ja nädala nädalalehed ilmusid sellel nädalal ühel päeval ühel leheküljel. Valge leheküljed. Miks tere. Ma täiesti ei ole selle taga, siiski see asi oli, lepiti kokku ühes teises organisatsioonis, kuhu, kuhu mina ei kuulaga, küll kuulub minu tööandja ehk siis lehtede liidus. Ja ajakirjandus peab ennast kuidagi kuuldavaks tegema. Et peaminister küll süüdistus iseenesest ajakirjandust, et me oleme läinud üle piiride, aga meil on ju need vahendid, millega poliitikat teha ja minu meelest ajakirjandusel on täpselt samasugused õigused osaleda poliitika tegemises. Igal teisel. No sul on tartus, kui sina nüüd vaatab kõrvalt seda, mis on toimunud, siis kuivõrd mõjuvaks sellist aktsioon hindade ja kas see ajakirjanduse sõnum, et ajakirjandust ahistatakse, on avalikkusele kohale jõudnud? No mulle tundub, et tegu on päris päris huvitava mõttega ja mu meelest see on natuke arusaamatu see poliitikute niisugune tohutu leiliminek selle peale, et lõpuks võib ju öelda, et ajakirjandus kasutas ühte sellist huvitavat või võiks öelda isegi originaalset ja ja natuke ootamatut meetodit, et mis mida võiks ju võtta sellise noh, ütleme niiviisi, et mina nagu ma ei tea, Rein Langi või Andrus Ansip tasemel oleks seda tervitanud ütleme sellise noh, rõõmuga, et, et miks mitte, võtsite ühe huvitava aktsiooni jätta. Aga, aga see on huvitav, aga jah, et nad läksid kohe nii närvi, hakkasid ajakirjandust süüdistama, noh ma ei tea, mis kuritarvitamises ja ja liigse surve avaldamisest, mis tundub nagu nagu natuke arusaamatu ja natuke kohatu võib-olla üldse hüplik hoiak, et sest mulle tundub, et tegemist on sellise juhtumiga, kus kahtlemata toimub teatud möödarääkimine. Mingis osas on Rein langil kindlasti õigus selles osas, et kui allikakaitse, kui nähtus on Eesti seadustes reguleerimata, siis oleks hea seda mingil mõistlikul kujul natuke reguleerida. Ma arvan, et selles osas Rein Langile on õigus ja ma usun, et selles seaduses on punkte, mille, mille vastuvõtmine oleks täiesti hea ja vajalik. Aga eks ole mind nagu hämmastab, ütleme see see nagu niisugune kõik või mitte midagi, hoiak, et ühesõnaga, et see seadus kas läheb läbi sellisena, nagu ta on kogu kuni viimase komani teda ei muudeta, eks ole, või meil ei ole umbes ajakirjandusega midagi rääkida. Kibega kellelegiga, mina vaatan seda asja niipidi, kui kaevuritele on või meditsiinitöötajatel on õigus minna Toompeale lossiplatsile demonstratsiooni tegema, siis isenesest ajakirjanikel on täpselt samamoodi õigus ju protesti avaldada, aga nad ei pea minema sinna loosungite lippude all. Nad võivad seda teha ka omal lehtedes. Ei noh, see oli ju täpselt. Selline selline huvitav demonstratsioon, noh teatud mõttes oli see ajakirjanduses, et isegi ju selline ütleme, väike äriline eneseohverdus, sest lõpuks nendel esikülgedel, mis olid valged, oleks võinud ilmuda näiteks mõni reklaam, millel oleks hinnakirja järgi väga selge hind, eks ole, et selles mõttes aga noh, ütleme, et nüüd muidugi väga suur ohverdus ka kahtlemata äriliselt ei olnud. Mõneti on tõepoolest hämmastav see, millise taktika ja millised põhjendused on valitsuse liikmed valinud, räägitakse sellest, et kas ajakirjanik tohib mõrtsukat varjata ja mina küll ei tea ühtegi sellist lugu, aga ma tean ohtralt lugusid, kus kus näiteks ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud dokumentide või nende sisu avaldama, nii on nii mõnedki suured lollused ära hoidnud või või, või rumalatele otsustele viidanud, mis tõenäoliselt hoiab mõned rumalad otsused tulevikus ära, et sellepärast konkreetselt selle allikakaitse rakendamine kindlasti sellise avaliku sektori läbipaistvusele kaasa ei aita, sest sest noh, siin on väga selge oht ikkagi olemas, et, et sellisel juhul riigiamet võib soovida veelgi rohkem dokumente salastada selleks et segamatult tegutseda. No selles seaduse nimi on ju tegelikult allikakaitse seadusega, mulle tundub, et no mitte mitte ajakirjanduse vastu sõdimise seadus, aga mulle tundub, et hetkel siin ta on pigem selline allika suus sulgemise katseseadus. No eelnõu seletuskiri ütleb väga selgelt, allikakaitse on eeskätt suunatud ajakirjandusvabadust teostavale isikule mitte niivõrd talle informatsiooni andnud isikule. See on nüüd eelnõu seletuskirjas mustvalgelt kirjas. Ma toon ühe näite. Ma olen. Ma ei tea, nüüd ülejäänud kahest stuudios viibijatest, kas teid on ülekuulamisele kutsutud seoses oma lugudega? Mind kutsuti, juhtus paar aastat tagasi. See rääkis ühest loost, kus muuseas selgus, et prokuratuurist lekib andmeid uurimiste kohta. See on minu meelest väga oluline informatsioon, et inimene, keda Pealt kuulatakse, saab teada, et teda kuulatakse pealt. See on väga-väga oluline informatsioon ja siis hakati minu käest küsima seal prokuratuuris, et aga kes teile seda infot ütles? Ehk põhimõtteliselt oli tegemist sellise allika teadasaamise küsimuseni kuna mulle oli seda infot antud, mitte ühestad isegi mitmest kohast ja tingimustel, ma ei tohi seda allikat ega neid allikaid avaldada. Loomulikult ei teinud seda. Aga samas ma tean ka seda, et et ma olin seal, tunnistan, ega ma ei olnud seal süüdistaja süüdistatavale tunnistan, Yana ja tunnistajal on Eesti vabariigis kohus rääkida ainult tõtt, tõtt, ta ei tohi valetada, vastasel juhul hea tunnistuse ja selle alusel võidakse mind süüdimiste. Ainus asi, mida saab ajakirjanik sellel juhul teha, on öelda, et ma keeldun ütlustest, kuigi tegelikult mul ei ole õigus keelduda. Sellepärast et sellist varianti ei ole olemas. Aga ma tean, et on olemas Euroopa kohtu otsuseid, mis ütlevad, et ajakirjanikul on õigus sellistel puhkudel keelduda ehk Eesti seadused ei luba seda. Aga Euroopa seadised. Kohtuotsused on andnud ajakirjanikel sellest puhkudel õiguse. Seega me võime väita, et allikakaitse kui niisugune on vajalik Ja ta on kindlasti vajalik ja vaata, seesama juhtum, mida sa kirjeldad, näitab, et iseenesest sina juba kõndisid seal piiri peal, selles, selles olukorras, eks ole, et et ütleme, oleks sul nii-öelda tõsiselt näpud sahtli vahele pandud. Ütleme, ähvardusega, et kui sa oma vaikimist ei lõpeta, siis no eks ole, oleks vähemasti väga kriitiline olukord tekkinud. Ma arvan, et ega nüüd keegi mind vangi oleks pannud, aga ma oleksin saanud jällegi sellise kriminaalkorras karistatud. Imago sinna juurde ütleme, karistusregistrisse oleks pandud näiteks mõne riigi puhul ma ei saa seda viisat ja nii edasi, aga võib olla ka ei oleks seda juhtunud, me ju ei tea, kõik oleks läinud ilmselt siis kohtusse, eks, et see oleks nagu kohtuniku pärusmaa olnud. Ja öelda, et kas ma nüüd talitasin õieti või mitte, aga mulle tundub, et ma tegelikult selle asja avalikustamisega teenisin ühiskonna huve. Lihtsalt näitasin, et ühes asutuses asjad viltu. Nojah, aga minu meelest ikkagi tulles tagasi Juurde, et tegu on ka möödarääkimisega, on see, et ma võin nõustuda Rein Langiga, et see valdkond põhimõtteliselt vajaks reguleerimist. Aga see ei tähenda veel apriori, et ma pean nõustuma, et täpselt see seadus nagu praegu laual on, tuleb täpselt sellisel kujul vastu võtta. Et need on kaks ise asja, üks asi on rääkida, et see valdkond on seadusega reguleerimata ja seda peaks reguleerima. Ja seda tulekski teha ja selle üle peaks diskuteerima, kuhu siis see piir tõmmata. Aga selle asemel, eks ole, on öeldud, et näete, siin on teile seadus, võtke või jätke, õigemini, et mitte, võtke või jätke vaided, sellisena ta niikuinii vastu võetakse, teie võite nii-öelda haukuda, karavan läheb ikka edasi sellel kujul, eks ole, nagu Mart Kadastik tänases Postimehes seda pealkirjastab, nui neljaks, minu meelest Kadastikule on väga hea lugu Postimehes ka selle kohta. Et see võiks küll nagu olla tõesti natuke nagu mõtteaineks, ütleme ülejäänud poliitikutele, et, et võib-olla Rein Langile noh, on kuidas öelda, mingisugune isiklik pidur peal ja sellepärast ta lihtsalt ei suuda nagu enam sellelt teelt kõrvale pöörata, aga aga lihtsalt selles olukorras, kus kõik ajakirjandusväljaannete peatoimetajad ei saa olla nii-öelda korraga ühiselt hulluks läinud, eks ole, kui nad kõik ikkagi tunnevad, et selles on nagu mingi probleem, siis noh, oleks nagu mõistlik ütleme, riigis vähemasti selle ohutundega arvestada. Jah, mina olen ka sellega nõus, et asju võib reguleerida ja allikakaitse vajab reguleerimist. Aga siin peaks olema täitsa selgelt nagu teada, et mille eest, et kui me vaatame siis lekitamise asja, siis ma ei näe nagu vajadust, et seda peaks nagu väga tugevalt reguleerima. Aga kui kui näiteks ajakirjanik teab, kes seal kurikamees, no siis minu meelest igal inimesel juba noh, südametunnistus peaks olema selline, kohe läheks teatama politseile, et ma tean, kes see mees on või kus ta asub. Seda peaks praegu tegema, seal ei ole nagu mitte mingit küsimust, et kui on tegemist ühiskonnale rahvale ohtlikku kurjategija näiteks teadmisega tegemist, siis noh, seal ei kehti mingi allikakaitse täitsa selge Aga kui me siin peame neid teise astme kuritegusid silmas, siis kas teile ei tundu, et seal ongi eelnõu põhieeldus, on see, et meil on justkui nagu ideaalriik ja avalikus sektoris seadust või häid tavasid ei rikuta kuigi me teame ka seda, et tegelik elu räägib midagi muud, et seda enam kangastub siit selle eelnõu tagant justkui soov vabaneda tülikas segajast ja panna mitmeski küsimuses valvekoerale päitsed pähe või siis nendele inimestele, kes tahavad valvekoeraga suhelda ja ja võib-olla ka informatsiooni ühes või teises küsimuses anda, et, et kuidas, kuidas te hindate, kas on seal nii-öelda see eeldust ka, et meil peaks justkui see ideaalriik olema, et kus, kus probleeme justkui nagu ei ole. Mulle tundub küll niimoodi sellepärast, et noh, vaatame näiteks neid viimasel ajal altkäemaksu asju, tuubasse, atrašanov, see oli kinnine protsess ja edaspidi ei tohiks ajakirjandus kinniseprotsessi kohta mitte midagi kirjutada, sellepärast et selle kohta info infoandla võib karistada saada. Põhimõtteliselt ajakirjanik peaks rääkima, et kes rääkis talle sellest see, mida öeldi, mida räägiti kinnisel kohtuprotsessil. Et me ei saakski sellisel juhul mitmesuguseid korruptsiooniasju kajastuda juhul kui need on kinniseks tunnistatud. No üks huvitav retooriline muutus veel on toimunud nüüd selle seaduseelnõu ümber toimuvas diskussioonis, nüüd räägivad valitsuse liikmed ja ennekõike Rein Lang selges sellest, et, et eelnõuga võideldakse laimu vastu ja, ja lange esines ka ajakirjanike liidu kongressil ja rääkis ta siis ka seal sellest, et et tema hinnangul leiab Ajalehtede Liidu juhtkond millegipärast, et au ja väärikuse kaitse on märksa ebaolulisem kui sõnavabaduse kaitse. Ehk raha tegemine kellegi teise au ja väärikuse nimel on täiesti lubatav ja ta ütleb, et tema ei ole valitud parlament Ajalehtede Liidu esindajana vaid tema on valitud rahva poolt selleks et kaitsta üksikisikute au ja väärikust ja nende huve. No mulle tundub, et lang on selles küsimuses praegu selles mõttes lihtsalt lootusetu, et ta ta nagu noh, ta on otsustanud selle võitluse lõpuni võidelda ja ta võib rääkida, ütleme, nii-öelda on valmis rääkima ükskõik mida, et seda, seda asja õigustada. Et pigem on küsimus, et kas, kas ja miks, ütleme, teised tipp-poliitikud nii valitsuses, valitsuskoalitsioonis peaksid nagu sedasama nii-öelda langi noh, tundub, et täitsa isiklikuks muutuvat võitlust iga hinna eest toetama, et et miks on, on see nii tähtis, et peaministriga alates nagu viskavad ambra suurile teemal, et et me oleme tema taga, eks ole, iga iga hinna eest, et võib-olla nad võiks nagu natuke mõelda, et et kas see on nagu väga perspektiivne tee, et minu meelest noh, ikkagi seesama noh, niisugune iga hinna eest nui neljaks selle asja läbiviimine noh, no et ei vääri küünlaid, ütleme lihtsalt kui, kui võtta poliitilise loogika seisukohalt, et kas või et minu meelest on siin üks hea näide on, on sealtsamast nädalast kultuuriminister Laine Jänese poolt lõpuks tagasi võetud soov ühendada maakonnamuuseumid, mille eest tahaks kiita, et see, ütleme, et mõistus tuli lõpuks ometi koju. Sellepärast, et tõesti, kui kõik ka nii-öelda kohalikud maakonnamuuseumid nägid sellest tõsist ohtu, siis noh, küllap seal ikkagi asi läbimõtlemata lõpuni oli, on mõistlik nagu vähemasti nii-öelda võtta võtta gaasi ja, ja rahulikult asjaga ja nii-öelda edasi minna, krabistada, kiirustada või võtame teise langiga seotud, näita, eks ole, kohtute seadus, mis on menetluses, mille kohta 12 riigikohus kohtuniku nägid tõsist ohtu oma sõltumatusele, ütleme, kohtute sõltumatusele. Noh, jälle on selline koht, kus püütakse nagu nui neljaks edasi minna. Ehkki enamik riigikohtusse valitud riigikohtunikest ütleb, et selle seadusega. On oht kohtunike ja kohtute sõltumatu selle, et et siin on nagu minu meelest väga selge analoog selle andmekaitse seadusega ja sellistel juhtudel lihtsalt poliitikud ütleme võiksid nagu tõmmata nagu sammu tagasi ja mitte iga hinna eest nii-öelda murda läbi kohas, kus noh, võiks nagu võiks nagu teisiti käituda. Aga kuidas te nüüd hindate, mis siis hakkab juhtuma, riigikogu hakkab seda üsna pea menetlema ja, ja siin on juba uuritud ka riigikogu fraktsioonide meelsust. No tõenäoliselt Reformierakonna fraktsioon oma ministri eelnõule näitab rohelist tuld, aga ka teiste puhul on, on see äärmiselt ebaselge, kuigi rohkem küsimusi kindlasti esitatakse Keskerakonna fraktsiooni käitumise kohta, sellepärast et kui Keskerakond võiks mingil tingimusel seda eelnõud toetada, siis on Riigikogus vajalikud hääled koos. Samas me teame, et selle eelnõu ühte punkti on, on Keskerakonna liidreid Ain Seppik kritiseeris keerinud ja ta on kritiseerinud siis seda ennetavat kohviküsimust. Tal on üks sarnane kohtulahend mari päevaga olemas, aga tema ütleb, et seda ennetavat trahvi sellisel kujul ei ole vaja. Tõsi, ta ei ole mitte midagi öelnud nende teise astme kuritegude allikakaitse alt vabastamise kohta. No praegu on poliitikutel väga raske öelda, et nad ei ole mitte midagi kuulnud, nad ei tea ajakirjanduse seisukohtadest mitte midagi, sest kui ikkagi kuus ajalehte on jätnud endale lehekülgede tühjaks ja kui sellest kogu ühiskond räägib, siis sa ei saa öelda, et küll mina ei tea sellest mitte midagit probleem, see on vähemalt nagu kõikidele poliitikutele kohale jõudnud, vastasel juhul see poliitika on pime, kurt. Aga tahaksin veel korra öelda, et see on ikkagi allikakaitse seadus. Et see ei ole mitte ajakirjanduse ahistamise seadus, ta peaks allikat kaitsma ja mulle tundub, et selle praeguses versioonis ta ei kaitseallikaid, vaid ta tegelikult ütleb allikatele selles mõttes jah, kaitseb ütleme, et ta ütleb, et ära räägi ajakirjanikele, ole vait. Ehk kui sa räägid, siis saab, või kui sa näitad midagi, siis sa võid karistada saada. Selles mõttes muidugi ta kaitseb allikat, aga, aga mis kaitse seal ehk ühiskonda, see seadus sellisel kujul praegu küll edasi ei aita. Jah, aga kui nüüd vaadata veel veel seda, et selle eelnõu puhul räägitakse ka sellest, et justkui nii-öelda nagu alustatud laimu vähemaks võtta ja ka eelnõu seletuskirjas räägitakse pisut nii-öelda sellest aust ja väärikusest tunded, laimu vastu, tuleks võidelda justkui teistsuguste vahenditega ja teiste eelnõudega ja meil on olemas ka eelnõud, millega laimu vastu võidelda, et, et see kindlasti ei ole see koht, millega, millega ebatäpse informatsiooni või kellegi isiku laimamise vastu võidelda. Laimu vastu saab ju praegu ka minna tsiviilkorras hagi kaudu. Isegi agi ei pea esitama lihtsalt esitatud ajalehele või mingil meediakanalile nõude ütlevad, et kuule ma tunnetan, et mul on praegu selline situatsioon, et sa oled mulle haiget teinud. Ma tahan valuraha saada, siis see ettevõte ei maksa. Siis lähed kohtusse. Seda kummalisem on, et see valitsuskoalitsioon jätkab senist õiguspraktikat, püüdes siis ühe eelnõu sisse mahutada niivõrd palju kui võimalik. Meenutame siin kas või valimisseadusega seonduvat, kuidas võrdõiguslikkuse seaduse sappa haageti veel ka Tallinna valimisringkondade teema teema, et see on kindlasti õiguspraktika seisukohalt äärmiselt kahetsusväärne. No kui me vaatame nüüd jällegi nii-öelda neid lekkinud materjale või siis igasugu pealtkuulatud kõnesid, mis on avalikuks tulnud? Jah, seal on olnud päris piinlikke kõnesid ja keelekasutusalal nad ikka väga räige ärimehed teevad ikkagi päris sündsusetud naljasid ja see kõnepruuk on ikka ikka selline vaenlane võita. Ajakirjas need ära avaldab jah, alati võib-olla pole kõige parem küll, aga ma tuletan meelde, et küsimus pole mitte ajakirjanduses, vaid nendes naljategijatest nendes, kes seda kõlapulki kasutasid. Et ega ajakirjanduses olla, kui keegi kedagi solvas, siis oli tegemist selle kurjategijaga. Vähemalt selline on minu arusaamine. Vot minu meelest ka siin ikkagi tulles selle juurde tagasi, et hea küll, et me võime rääkida, et see seadusele mingisuguseid äkki on mingeid selliseid või teistsuguseid häid külgi lisaks sellele, mida, mida jälle halvaks peetakse, aga räägime aiast ja aiaaugust peaks nagu fokusseerima ikkagi, kui see seadus on fokusseeritud sellele, et allikakaitsega tegeleda, siis räägikski allikakaitsest, eks ole, see, et tal võib-olla mingeid kõrvalmõjusid, noh, võib-olla, et võib-olla, aga aga see nagu ei, ei, ei, ei, ei vasta põhiküsimusele. Ja minu meelest siin on ikkagi mõtlemise koht reformile erakonnale laiemalt, et et missugust, ütleme suhtumist, ajakirjandus üldse erakonda oma nagu olemuselt, nagu, nagu nagu pooldab, et et siiamaani mulle tundub, noh, läbi sellise viimase aja ajaloo ütleme noh, varasem reformi piirkond on olnud ikkagi üks, üks neid erakondi, kelle puhul ütleme, ajakirjandus on tundnud, et erakonna poolt ei ole nagu ohtu ütleme, sõltumatule vabale ajakirjandusele. Mulle tundub, et viimasel ajal need just seoses ka Rein Langi tegevusega on see hakanud nagu muutuma. Ja nüüd on küsimus, et kas Reformierakond tervikuna tahab asetada nagu sellele poolele rindejoont, kes võitleb ajakirjandusega, kes süüdistab ajakirjandust mingisuguses kallutatud jõududes ja ja keda kahtlustatakse selles, et ta tahaks ajakirjandust nagu mingi vaikiv ajastu kombel kontrolli alla võtta. Ma arvan, et Reformierakond, kui ta nagu laiemalt mõtleb sellele kogu ajakirjanduse rollile demokraatlikus ühiskonnas, siis ta võib-olla mõtleb selle üle järgi ja ei taha endale seda, seda mainet ja seda roll ikka päriselt võtta. Päris huvitav, aga meediakriitikat sellised kõige teravamad on ise varem meedias töötanud, et mõtleme, Rein Lang ikkagi oli tükk aega meediast veel kuku raadiodirektorina ja ja ka president, kes on veel päris kibedaid sõnu asetseda ajakirjanduse kohta ja meie töö kvaliteedi kohta, tema oli varem meediatööd. Aga mina ei viiks neid nagu selles mõttes kokku, et minu meelest kriitik Ka selle kohta öelda kibedaid sõnu, et ajakirjandust teeb vigu. See on täiesti ikkagi normaalne nähtus tegelikult, et ühiskonnas, et ega selle kaudu võib-olla ajakirjandust paremaks saaki, et teda kritiseeritakse, kaasa arvatud. Ma arvan, et kõik need riigijuhid, langid, Antsipida, ilvesed võiksid rahulikult meediat, et täie rauaga kritiseerida ja päevast päeva öelda, et vot näete seal tegite vigu, seal tegite vigu, seal tegite vigu. Ja kui see on õiglane kriitika, siis noh, see on ju. Väga õige, aga mis mulle tundub, et ole hea, on see, et nüüd noh, selle eelnõu vastu sõdides ajakirjandus võitleb ärihuvide eest, mina ajakirjanikuna ja ma töötan eraettevõttes, on Hans H Luige oma kirjutades kunagi ei mõtle selle peale, et oi kusjuures tuleb äge lugu, et siis hansaluik saab rohkem kasumit. Ma ei mõtle selle peale, mitte kunagi ei mõtle, ma mõtlen selle peale, et saaks teha huvitava loo. Mõtlen, et ühiskond saaks kuidagi paremaks. Aga selle peale ma ei mõtle. Aga samas, Sulev ma tahaksin rõhutada, et me ei ole siin allikakaitse vastu, aga me oleme kindlasti allikakaitse vastu nendes punktides, mis puudutavad siin mitmeid teise astme kuritegusid A la saladuse hoidmise kohustuse rikkumine, et kui, kui selle puhul allikakaitse ära võtta ja öelda, et ajakirjanik peab oma allikad avaldama, siis tekib ikkagi väga palju väga palju küsimusi, noh samamoodi kutse- ja ametitegevuses teatavaks saanud saladuse hoidmise kohustuse rikkumine ka siin on väga küsitav, et kuidas, kuidas sellisel juhul ikkagi ikkagi noh, ajakirjaniku kohtupinki tassida, kui ta ei ole nõus oma allikat avaldama ja ja neid neid punkte on veel loomulikult riigikogu peab siin nende teemade üle arutlema ja loodetavasti tehakse ka ka mõistlik valik, aga aga kui vaadata, et Riigikogus on, on ka väga palju neid, kes ütlevad, et sellisel kujul seda allikakaitse eelnõud pole üldse tarvis, siis võib tõenäoliselt juba esimesel lugemisel päevakorda tekkida ka see tahetakse lihtsalt riigikogu päevakorrast välja hääletada, nii et elame-näeme, meil ei ole. Meil ei ole kaua jäänud oodata, üsna pea on see esimene lugemine Riigikogus ees, aga aga üks kiire küsimus jõudis väga paljudes maailma infoagentuuridesse ja meediaväljaannetesse see uudis näidata euro nõudis seda. Meie lähinaabreid kajastasid pikalt ja põhjalikult seda ajalehtede aktsiooni valge leheküljega. Pisut arutletud ka selle üle, et see pilt, mis nüüd Eestist on jäänud, ei ole just kõige positiivsem. Öeldakse, et tegu on pisut justkui nagu totalitaarse riigiga või vähemalt on totalitaarse riigi kuvandit nendeni jõudnud. Ei tea võib-olla just vastupidi, et ma arvan, et selline võitlus näitab seda kuna see on erinevaid seisukohti, et seda saab avalikult väljendada ja see just nimelt ei viita totalitaarses riigis üldiselt toimuvad sellised asjad vaikselt ja kindlakäeliselt. Minu me, nii palju, kui ma olen oma välismaa kolleegidega kokku puutunud ja seda ikka juhtunud. Kõik maailma ajakirjanikud tahaksid, et saaksid tegutseda vabalt ja minu meelest Läänes kajastati seda uudist, aga kuidas Venemaal kajastus selles mõttes väga palju? Seda kajastus sellepärast, et me oleme ikkagi ühe tsunfti liikmed ja see läheb ka korda nendele inimestele, kes teretavad läänes tahavad näidata, et kuidas teistes riikides asi toimub. Et meie mure, mure tal enam-vähem kõikides riikides samasugused teistes riikides isegi hullemad, sellepärast et Eesti on ikkagi olnud päris vaba. Ei, kahtlemata Eesti on olnud päris vaba, aga, aga teisest küljest me muidugi ei saa ka päris ära unustada, et Eestis on olnud vaikiv ajastu eelmise iseseisvusperioodi lõpuaastatel ja, ja selle kordumine noh mingisuguse ohuna ikkagi kuskil kukla taga võib olla inimestel tuksub. No see seadus võib sinnapoole natukene viia, et mis inimesi tegelikult häirivad, minu meelest hoopis kollase ajakirjanduse vohamine. Aga meie ju ei räägi sellistest asjadest siin praega. Kuigi jah, okei delikaatsete isikuandmete avalikustamine, see on ilmselt just kollase ajakirjanduse mure. Aga ma arvan, et kindlasti, mis võiks selle arutelu positiivseks küljeks, kas olla ja mida võib-olla siis ka saavutab mingil määral seda, mida, mida ka selle eelnõu tead ju tahtnud on, on see, et ajakirjanduse tsunft võiks tõesti sisemiselt püüda ikkagi väga kiires lähimas tulevikus läbi rääkida, et kuhu sisseallikakaitse piir nagu siseselt tõmmata, et tõepoolest, et noh, selge, et me nii-öelda terroriähvardusi, eks ole, tapmisi ja sellist tüüpi asju ei saa varjata, eks ole, aga et siis, et see oleks ka selgelt nagu kokku lepitud. Et iseenesest ajakirjanduse toimimisel ikkagi ajakirjanduseetikakoodeksis on punkt, et ajakirjandus hoiab lubadusi, mis ta on andnud oma allikale aga ja ajakirjanike ei anna, ei tohi anda allikale omadusi, mida ta ei saa pidada. Et siin on tegelikult ka see koht, et ka ajakirjanikud ise peavad sisemiselt kokku leppima, milliseid lubadusi lihtsalt ei tohi allikatele anda, et et varjata tõesti ohtlikke kuritegusid. On olemas, ma loen teile huvi pärast, et mis on belgia seaduses. Belgia seadus ütleb, et allikakaitset võib murda ainult siis, kui korraga on täidetud kolm tingimust. Esiteks peab olema oht vähemalt ühe inimese tervisele Elule. Teiseks ajakirjaniku valduses olev info peab olema uute kuritegude ärahoidmiseks hädavajalik ja kolmandaks, seda infot pole võimalik saada teisiti kui ajakirjanikuallikat teada saades. Minu meelest see on väga mõistlik asi. Kui me sellise asja üle võtaks. Lakse tore. No jääme neid arutelusid ootama, kui me räägime sellest lõppeva nädala neljapäevast, siis ka teine uudis jõudis Eestist maailma ja nii, nagu ma mainisin, teraslind maandus Tallinnas Ülemiste talvel ja seekord oli tegu õnneliku õnnetusega. Tõsi, lennukitüüp, mis selle hädamaandumise tegi, tekitab kindlasti väga palju küsimusi ja regulaarseid lende selliste lennukitega enam Euroopa liidus teha ei tohi, tõsi, tõsi, tohib teha tšarterlende ja kaubareise ning tegu oligi siis ühe kaubareisiga Helsingist Tallinnasse saabunud kaubalennuk ei saanud oma telikult välja ja seejärel tekkis probleem ka mootoriga. Aga see tekitab paratamatult tõenäoliselt päris mitmeid küsimusi. Üks küsimus on see, miks selliste lennukitega jätkuvalt Euroopa Liidu õhuruumis lennatakse, kuigi on vastu võetud seisukoht, et pigem selliseid lennukeid ei tohiks kasutada ja, ja siit edasi. Loomulikult tegi väga palju küsimusi seoses Tallinna lennujaama asukohaga ja sellega, et Tallinna linna veereservuaar on kohe sealsamas lennujaama kõrval ja suurema lennuki puhul võib õnnetus olla oluliselt suurem ja see võib olla katastroofi mõõtmetega. Selliseid lennukeid kasutatakse sellepärast, et lennuk on väga kallis asi. Lennukit niisama maha ei kanta. Lennuk peab olema ka kogu aeg töös ja selles mõttes, kui sul on selline lennuk olemas, siis sa üritad klienti leida. Kui sul on THL-i-sugune kuulus firma, kes ütleb, et jah, me kasutaksime seda, siis iga lennufirma teeksid õnnelikud. Vaatame, mis näiteks on Tallinnas juhtunud. Ma ei tea, kui palju kuulajatest teab, aga mingil hetkel üritati Tallinna lennuvälja kaudu vedada Venemaale. Tuli Hiinast tuli suurte kaubalennukitega ja põhjus, miks ta toodi, mitte mitte otse Venemaale Hiinast, vaid Eestisse. On sellepärast, et Venemaa seadused ütlevad, et kui kui tuuakse piraatkaupa, siis võib konfiskeerida selle sõiduki, mis, mis seda kaupa vedas. Järelikult on olemas suur risk, et lennuk võetakse Venemaal aresti alla ja paadunud, mis ta seal seisab iga päev, mis ta seisab, on meeletu kahju. Järelikult on lihtsam sõidutada kuhugi vene piiri äärde. Muidugi me saame öelda, et Hiinas võiks ju ka vene piiri ääres naaberriigid, aga siiski turg asub siin Peterburis, turg asub Moskvas. Ostetakse ta kuhugi Baltikumis, kaup laaditakse lennukitest maha, pannakse autode peale, viiakse minema. Ja siis, kui vahele jäädakse, pressitakse Venemaal auto. Sellist skeemi mingil hetkel kasutate. Ja Tallinnas võeti ka, ma tean, vähemalt ühel korral selline lennukitäis kaupa maa. Et see ongi põhjus, miks meil lendavad igasugused lennukid. Lihtsalt seal on puhtalt äriline asi. Ja nii kaua, kui seda ei ole keelatud, vähemalt selliste lendude puhul on, on seal lubatud, aga aga mulle tundub, et siinkohal ikkagi tuleks arutleda selle üle, et kui kaua meil see Tallinna lennujaam veel siin Ülemiste järve kaldal on, sellepärast et et eks viis kuni seitse aastat tagasi, siis kui Ämari lennuvälja planeerimisprojekt oli veel lapsekingades siis arutlete üsna tõsiselt ka selle üle, et võib-olla juba 20 25 aasta pärast on see Tallinna lennuväli üle toodud Ämarisse, tõsi, siis luuakse ka kõik vastavad infrastruktuurid selleks, et saaks lende vastu võtta ja räägitud on ka sellest, et Tallinna lennujaamal tuleb ühel hetkel piir ette, et ei ole võimalik seda Ülemiste lennuvälja rohkem edasi areneda. Seda, et, et kui aastas hakkab reisima juba rohkem kui kaks miljonit reisijat siis Ülemiste lennujaam jääb tõenäoliselt kitsaks ka see on olnud üks number, mis on, mis on kogu selles Tallinna ühenduste diskussioonis välja toodud, tõsi, praegusel masu ajal tundub see kaks miljonit muidugi uskumatult suur number. Jah, kui ma nüüd õllel ees statistikat, aga kui ma mäletan mälusopist neid näiteks kauba vedamise ja reisijategraafikut, siis tõusid 2007 2008 oli see õudsalt eelmine aasta kukkusid ja praegu on ka kukkunud. Et praeguses MASU tingimustes on täiesti utoopiline rääkida, et lennujaama peaks kuhugi mujale viima, seda enam, et sinna on ehitatud uus võimas terminal, laenud on peale võetud. Ja hämmastav on see, et selle juures on lennujaam suutnud last korralikult majandada, kuigi nende tulud on langenud. Et seal lennujaam on väga toredasti toiminud, ära ilmselt langenud ka need need reisid, millest me siin enne rääkisime. Et aga, aga ütleme, mis, mis seal lennujaama ümbruses on juhtunud, siis tegelikult on, oli ikkagi väga tore, et selline selline järvejää oli võtta. Varem oli seal lennujaama ümbruses päris palju tühje põlde, kuhu oleks saanud kamandada. Tänapäeval on sinna tekkinud seltsid papist majad, seal meie kinnisvarabuumi saavutus, et ega nendele põldudele enam ei oleks saanud maanduda. Oleks lennuk ilmselt kas siis metsa põrutanud või mõne maja sisse. Ja see on selline ütleme, et mitte kõige meeldivam külg siin. Ma olen kogu aeg oodanud, millal hakkavad nende uute kinnisvarakülade elanikud protestivad. Kuulge, siin on väga suur müra. Kui meil oleks tõesti kaks miljonit reisijat, siis neid lennukeid tõuseks tunduvalt tihedamalt ja seal hakkaks tulema protestid. Kuulge meid segab Sõmera, meid segab see müra, mis sest, et sa ju tead, et lennujaam seal asub. Kui sa oled selle kodu ostnud, siis. No minna ja Sulev, ole hea, no ma arvan Üllatus, mis seda protesti puutub, siis see kindlasti on võimalik, et see, et see osutub oluliseks argumendiks, aga samas ma mäletan näiteks pilt Washingtonist, kus Reigani lennuväljalt tõusevad igavamaid ja 30 sekundi tagant lennukeid üle otse üle linna ja ja no pole midagi teha, eks ole. Et, et ilmselt nad ei, nad on sellega kuidagi leppinud, kuigi Ameerika on kindlasti koht, kus ütleme, iseenesest on väga arenenud see kultuur, et anda kohtusse näiteks hagi oma näiteks müra või mille iganes privaatsuse rikkumise pärast. Et millegipärast see ei ole siiski niiviisi läinud. Et ma arvan ka, et, et tõenäosus, et seda vähemalt praegu nagu masuharipunktil, et keegi hakkaks arendama projekti lennujaama näiteks hämari viimisest kõlab suhteliselt ebareaalselt, kuigi samas jälle, eks ole, kui Tallinna linn ikkagi on korraldanud hulga uuringuid teemal, et kuidas Tallinna ja Helsingi vahel võiks veealust tunnelit ehitada siis mulle tundub, et see on ikkagi veel korra utoopilisemad, kui ütleme, lennujaama äraviimine ja võib-olla ka vähem vähem oluline tegelikult linna arengust, aga, aga samas mulle tundub, et ei Tallinna linnas ega ka Eesti riigis ülearu arenenud, vot selline strateegiline, tõeliselt pikaajaline ja suurte asjade planeerimine ei ole, pigem kipuvad kõik need asjad vähenema kuidagi niiviisi jupiti, et keegi, keegi arendab kuskil tõesti ühte kinnisvaraobjekti ja keegi teine arendab seal kõrval ja need väga omavahel nagu kokku ei lähe. Et lennujaama näiteks äraviimine on ikka nii suur ja nii kallis selline sajandi projekt, et, et see nõuaks ütleme ilmselt sellist koostöövalmidust, mida, mida me pole täheldanud Eesti riigi, ametkondade ja poliitikute seas. Kahte lennuvälja Tallinnas minu meelest ei ole nagu mõtet, et mõned reisid läheksid värskelt näiteks hämarest, see tähendaks täielikku, raiskas raiskamisena. Ma lugesin hiljuti, et Jaapanis avati 98. rahvusvaheline vahelisel 80 kilomeetrit Tokyost põhja poole ja sealt läks praegu ainult üks reis ja pidi lähinädalatel lisanduma ka teine reis. Seda nimetati siis jaapani avaliku sektori raiskamise musternäidiseks, kuna tal läks maksma mitusada mile kroon. Mis mind pisut murelikuks teeb, on see, on kõikvõimalikke ametiisikute kinnitused, et oh, tegelikult ju mitte mingisugust reaalset, väga suurt ohtu loodusele ja Tallinna joogiveele ei ole ja et Tallinna veel on olemas kriisiplaanid, kuidas sellise õnnetusega toime tulla ja on olemas ka kriisiplaanid rattaõnnetuste puhuks ja ja osatakse käituda ka siis, kui, kui tõepoolest peaks midagi midagi veelgi hullemat juhtuma. Aga samas millised need kriisiplaanid on, kuidas sellisel juhul toimetatakse ka sellest me väga palju ei tea ja, ja kui siin oli esialgne uudis Tallinna veelt, et selle kohta, et puhast joogivett aga on olemas 20-ks tunniks, siis see tekitab kindlasti küsimusi, aga mis siis, kui tõesti midagi väga hullu juhtunud ja Ülemiste järve vesi saab saastatud ja joogivett ainult 20-ks tunniks, et kuidas siis edasi, et, et kas, kas on olemas mingisuguseid mingisuguseid edasisi lahendusi selleks, et seda riski pisutki maandada? Selle kohta me tegelikult ju mingeid selgitusi ei ole kuulnud. Ei no meil on kanalid olemas, meil on see raku järv on tagavara järvena olemas ja selliseid plaan on küll. Kuna ma olen ise kirjutanud mitmeid lugusid Tallinna veest, siis on ka minu juures käinud mitmesugused spetsialistid kes on esitanud rohkelt küsimusi, millele ma ei ole veel vastuseid saanud. Näiteks nad ütlevad, et Tallinna vee vesi on igati normide kohane. Ja tõepoolest Tallinna vesi vastab kvaliteedile Tallinnasse Aja vesi. Aga mida need spetsialistid ütlevad, on see, et jah, ta vastab ruumidele küll, aga normid ei ole ju mitte kuskil nagu arvestada sellega, et lennukid lendavad üle selle järve. Et ühtegi norm ei ole sisse pandud, seda, et see vesi võib sisaldada mingil määral raskemetalle ja kuna seda normidest, siis ei ole seda ka uuritud. Et noh, see on nende, nende küsimus, et äkki siiski seda on, mina ei tea, kas neid on või mitte, mina julgen Tallinna kraanivett juua ei maitse mulle nii väga rohkem pudelivett, aga samas tean, et Tallinna veel Tallinna vesi vastab normidele ja vastab suurema tõenäosusega kui see pudelivesi, mida mõjul mulle lihtsalt ei meeldi see maitse nii väga. Aga ma tean, et Tallinna vee kvaliteedil selles mõttes ei ole. Probleemide vastab normidele. No ma arvan, et siin tuleb ka igal linna elaval inimesel lihtsalt arvestada tõenäosusega, et linnas elamine üldse natuke tervistkahjustav, see õhk, mida sa sisse hingad kõige heitgaasidega ja, ja ütleme, et on seotud ka nagu näha teatud riskidega, et linnas igasugused sead kukuvad enamasti küll viimasel ajal õnneks õnnelikult, et lennuk kukub jää peale ja Solarise lagi kukub nii alla, et keegi alla ei jää. Aga, aga noh, võib juhtuda ka, eks ole, et mõnel järgmisel korral ei lähe nii õnnelikult. Et jah, ilmselt see on teatud risk, mis kaasaegse linnaeluga siis kaasas käib, lihtsalt. Üks võimalus on maale kolida ja kui me nüüd vaatame selle nädala üht kolmast olulisemat uudist, mis tuli riigikohtust, kus siis tulin lahend Tallinna linnavolikogu kaebusele kuskil City omavalitsuste rahastamise ja laenu võtmise kohta ja riigikohtu otsus ütleb küll väga selgelt et riigi poolt omavalitsustele seatud ülesanded ja nende rahastamine ei ole omavahel kuidagi kooskõlas riik omavalitsustele pannud liigselt ülesandeid, aga pole ette näinud ja nende ülesannete täitmiseks. Ja Tallinna tehnikaülikooli avaliku halduse professor Ülle Madise on selle peale öelnud, et see on nüüd küll väga selge sõnum selle kohta, et tuleb hakata Eestis läbi viima omavalitsusreformi. No aga samas on jälle küsimused, et kui me nüüd abstraktselt ja niiviisi juriidiliselt vaatame tõesti eraldi, et meil on riik ja meil on omavalitsused ja mingid abstraktsed ülesanded ja meie ise nagu oleme veel mingi kolmas ühik seal kõrval, aga tegelikult meie kõik koos koos kõigi nende omavalitsustega olemegi see eesti riik, eks ole, need asjad ju tuleb siin Eesti riigis teha. Ja, ja see on tegelikult lihtsalt meie sisemine kokkulepe, et meil on niisugused omavalitsused ja nendel on niisugused ülesanded. Ega see ei ole kuskilt taevast alla kukkunud, see on tegelikult viimase vähem kui 20 aasta jooksul meil ise sisemiselt kokku lepitud, et see asi niimoodi on, need kõik need omavalitsused, eks ole, räägime ka näiteks võimalikust haldusreformist, siis me räägime justkui omavalitsustest, mis oleks noh, ma ei tea, mingi tohutu ajaloolise Kes on kokku leppinud, Sulev, kui me vaatame avaliku arvamuse küsitlusi, siis ma olen küll pigem seisukohal, et üle poolte inimestest leiab, et Eestis oleks vaja omavalitsusreformi. Mul oleks vaja haldusreformi selleks, et haldusjaotus oleks pisutki loogilisem. Samas kui me vaatame seda, et kes siis justkui kokku leppinud on, siis, siis kindlasti ei ole, ei ole need Eestimaa inimesed, need on tõenäoliselt omavalitsustegelased ja ka poliitilised jõud kes ei ole siis pidanud vajalikuks mitte midagi muuta, vaid leiavad, et nii nagu praegu on, nii ongi hea. No ma mõtlen kokkuleppe all seda, et kõigepealt see põhiseadus, mis võeti vastu 90.-te aastate alguses, oli ju üks ühiskondlik kokkulepe, sellele järgnenud seadused Eesti omavalitsuste ja riigikorralduse üle on olnud üks kokkulepe. Ja lõppude lõpuks ka kõik need eelarved ja kohustuste seadmised omavalitsustele on olnud ju ikkagi noh, me võime ju öelda, et see riigikogu on meile kuskilt taevast alla kukkunud, kes kes teeb Eesti riigis seadusi ja riigi eel arvet, aga eks me ikka ise oleme tegelikult valinud. Ütleme, kui kui hästi meenutada, siis viimati valimistel 2007 märtsis. Ja järgmine kord on umbes aasta pärast märtsis 2011. Nojah, aga vaatame need, et seda, mis seal peaks olema, et riigikohus ütleb, et Eestis on jäetud sätestamata siiski, mis on nii-öelda riiklik ülesanne, mida peab see kohaliku omavalitsuse sõitma ja mis on tema enda ülesanne, see on eesti jäätud paika panemata ja siis raha jagamine, kui on tegemist riikliku ülesandega, siis peaks olema seda määratlust, see raha, mis riigilt tuleb, on ette nähtud just riikliku ülesande täitmiseks mitte mingi muu asja jaoks, et need asjad, mis on hästi olulised neetud paika panemata. Ja selles mõttes on see riigikohtu otsus väga oluline ja kes selle vastu protestis sellise noh, kes selle asja kohtusse üldse viis, oli kohaliku omavalitsuse, Tallinn, Tallinna oli nördinud riigi käitumisest. Et keset eelmist aastat muudeti igasuguseid jagamise reegleid koos lisaeelarvega ja miks riik seda tegi, põhjuseks oli euro. Üks üks asi oli see, et riigile laekus vähem raha, aga teine oli soov üle minna eurole. See kohtuotsus kubiseb sellest jutust, et kuulge Eestile aitame Maastrichti kriteeriume ja, ja iga sellega seoses on kohalike omavalitsuste õiguste riive ja täiesti lubatud. Samas riigikogus jääb ju mingis osas ka riigi poolele, kui ta ütleb, et et riigil on õigus keelata või kontrollida omavalitsuste laenukoormust ja õigus teha omavalitsustele ettekirjutusi seoses laenu võtmisega, nii et üheselt ei saa ka väita, et need omavalitsused on justkui nagu nagu saanud enda nõudmistele mingisuguse, väga selge malaka selle riigikohtu otsuse näol ja et riik peaks justkui kõik nagu nagu kohtuotsuses kirjapandu täitma. No siin on hoopis vastupidi, et ta need linnavolivolikogu Tallinna linnavolikogu palved tunnistada kehtetuks seal mitmete seaduste muutmised. Linn sai kõikides nendes asjades peksa. Et. Ideega ühine resolutsioon märkis ikkagi seda, et ülesanded ja rahastamine on täiesti ebaselgelt. See kõige olulisem põhimõte on tegemata konkreetsed asjad, seal öeldi, et jah ehk siis kuhu me välja jõuame, põhimõtteliselt. Tuletame meelde, eks ole, mis eelmise aasta see kontekst oli, kus need otsused sündisid, see kontekst oli üks suur kärpimine, millest omavalitsustele mineva raha kärpimine lihtsalt oli üks osa suurest kärpimispildist ja muidugi nüüd ütleme öelda, et omavalitsused oleks tulnud igal juhul rahule jätta ja nendelt mitte krooniga ära võtta ja kõik muud kärped oleks pidanud nii-öelda katma. Noh siis ma ei tea, kas see oleks päris õiglane lähenemine asjale olnud, et omavalitsus on püha lehm, tema rahakotti igal juhul ei puutu, ehkki mujal riigis kärbita. Seinast siin on see asi oli selles, et ühest küljest omavalitsustele laekus vähem raha, sellepärast et makse laekus vähem aga teisest küljest neil võeti ka veel seda osa väiksemaks, mida nad varem said ehk nii nagu kärbiti kahekordselt. Vot see ajas vihale. Aga mulle tundub, et reformierakonnal on, tasub siin küll mõelda, et selle asemel, et siin rammida läbi allikakaitse eelnõu, ta saaks hoopiski tõsisemalt mõelda omavalitsuste funktsioonidele ja sellele, kuidas kuidas selle omavalitsusreformiga algust teha ja edasi minna, et võib-olla tasuks hoopiski seda kaaluda, et kindlasti sellised seisukohad nagu peaminister Andrus Ansip ka siinsamas stuudios vikerraadio reporteritunnis üks kuu aega tagasi ütles, et haldusreformi pole mõtet teha ainuüksi põhjusel, et kui me vaatame, millised on kõige suuremad rahaliste probleemidega omavalitsused numbrilises mõttes, siis need on Tallinn-Pärnu ja ja Viimsi, et see ei viita küll kuidagi sellele, et haldusreformi oleks vaja vaja läbi viia, et noh, see on niivõrd demagoogiline argument, et sellega on juba lihtsalt keeruline vaielda, sellepärast et need on kaks täiesti erinevat asja ehk siis omavalitsuse valitsemiskultuur ja, ja see ja see, kui vastutustundlikult seda tehakse ja millised on ikkagi väikese omavalitsuse võimalused üldse riigi poolt pandud ülesandeid täita, et need on kaks täiesti erinevat asja. No ega siis Andrus Ansip ei esita neid väiteid selleks, et sa saaks nendega vaielda. Tema on lihtsalt välja lubanud, et kaks asja vähemasti kaks asja, mida tema peaministriks oleku ajal ei puuduta, on pensionide langetamine ja omavalitsuste reform, et kuna need on lubadused, siis tegelikult on peaaegu ükskõik, mis retoorikaga ta seda, seda lubadust parasjagu ühes või teises raadiosaates kaitseb, et põhimõtteliselt ta lihtsalt hoiab oma lubada. Sest siis on Silver Meikar Eli õigused, tulebki erakonna nimi ära vahetada, et ei pea olema Reformierakond, võib-olla liberaaldemokraatlik, erakond. Noh, ega ei peagi ja ega ei peagi, aga, ja muidugi, et selle riigi ja omavalitsuse rahaasjades peaks nagu, nagu need mõisted ja funktsioonid selgeks rääkima, sellest võiks tõesti see omavalitsusreform ka alus alata ja ja muide, seda on ka keskele erakond näiteks Jüri Ratase suu läbi väljendanud, et et selles osas oleks nagu nemad valmis reformis kaasa lööma. Tõepoolest, rääkida selgeks, mis on omavalitsuste kohustused ja kuidas siis jaguneb selleks riigi raha ja omavalitsuste raha. Et ma arvan, et siin kohas isegi näiteks ka opositsiooniline keskerakond oleks nii-öelda käsi nagu vähemalt ühise laua taga neid asju arutama. Mina olen korra kirjutanud ühe loo kus räägiti ideest, et Eesti võiks võtta kasutusele sarasüsteemi Küprosele, kus on kahe tasandi omavalitsused. Sellised tugevamad jääksid umbes selliseks, praegu on, aga on olemas ka sellised tere maade omavalitsused, kus kehtiks lihttasandi võim, kus kõige suuremat rolli mängivad külavanemad ja siis põhimõtteliselt hakkaksid ametnikud ringi sõitma selliste võimubussidega täpselt samamoodi nagu praegugi pangabuss või, või käib siis sel auto lahka? Maakohtades tuleksid samuti ametnikud, teeksid mingeid vajalikke operatsioone, saaksid seal ametniku uras oma asjad ära teha oma toimetused ja sõidaks teps külla. Et kas selline asi on täiesti võimalik ja see ei ole üldse utoopiline? Ei, tõenäoliselt see isegi mitte ainult ei ole utoopiline, vaid on lausa hädavajalik jõuda selleni, et et noh, see on seal lootusetu tegelikult püüda nagu täpselt ühtedesse raamidesse, Ruhnut Tallinnat omavalitsusena mahutada, et Tallinn kui vald ja siis ütleme mingi Piirissaare, Ruhnu või Laekvere, eks ole, kui vald noh, täiesti totaalselt erinev mastaap ja ja, ja suhteliselt nagu mõttetu on öelda, et vot juriidiliselt te olete nüüd täpselt ühe ühe ja sama regulatsiooniga sihi kuku lihtsalt välja üks ühe jaoks, ütleme see ülikond on nagu mõttetult suur ja teise jaoks on nagu äärmiselt kitsas. Kui siin omavalitsuste peale juba jutt läks, siis Sulev, mis jamad teil seal Võrus nüüd on, et pisut rohkem kui neli kuud hiljem otsustati kogu linnavalitsus välja vahetada, mispärast? No tegelikult, kui nüüd tulla selle alguse juurde tagasi, siis kui see linnavalitsus pärast kohalikke valimisi moodustati, võiks seda nimetada ju ka selliseks võru eksperimendiks poliitlaboris, et et kui sotsid, IRL, Rahvaliit ja Keskerakond moodustavad ühe võimukoalitsiooni ja sellel on ainult üks hääl rohkem kui teisel poolel, et siis ütleme sellise võimaliku koalitsiooni püsivust, noh, eks ole, võite ise nagu ette kujutada, ega väga suuri lootusi või ennustusi selle, selle linnavalitsuse väga pikale ja edukale koostööle ei pandud, tegelikult iseküsimus, et kas nüüd eeldati, et ta nüüd ka nii ruttu peaks lagunema. Aga et kui ühest küljest vaadates tundub, et lihtsalt asi läheb nagu loomulikku rada. Et kui nüüd lõpuks kujuneb välja jälle niiviisi, et nagu riigis on võimul Reformierakond ja IRL et siis ka Võru linnas linnavalitsus nende jõudude baasil. Aga muidugi tegelikult on see see pilt kohapeal noh, mõnevõrra segasem ja erinevam sellest, mis need üleriigilised vahekorrad on, et kes kellega läbi saada, kes kellega sobib. Et kohapeal see inimeste sobivus on natuke teine ja ja ennekõike Võru puhul ilmselt eripäraks on see, et see kohalik IRL noh, on üsna selgelt nagu kahestunud ja ja ma, ma ei julge öelda, et see joon jookseb nii nagu üleriigiliselt on siin otsitud seda vanaisa ja vana Res Publica joont, vaid et seal on ilmselt mingid teised jooned, et üks üks pool ütleme näiteks, mille etteotsa võiks tinglikult asetada tänase maavanema kellest ilmselt siis võiks saada järgmisel nädalal uus Võru linnapea. Ja teine pool sellest IRL-ist, mida juhivad mingid mehed, kes üleriigilises poliitikas tuntud ei ole, aga aga kohapeal on nagu natukese kurikuulsa tuntusega. Noh, ma ei oska öelda, kas õigustatud või mitte, pole nagu minu asi öelda, aga, aga selline nagu ettekujutus on et mingid kahtlased seosed nagu justkui jooksevad sealt kusagile. Ja, ja tegelikult ütleme, et siis üks pool sellest IRL-ist oli nagu, nagu praegu olemasolevas linnavalitsuses ka näiteks abilinnapea kohal. Ja nüüd nagu ütleme, et justkui IRL jätkab linnavalitsuses, aga, aga selles uues linnavalitsuses saab olema nagu see teine pool sellest IRL-ist. Nii et selline selline huvitav situatsioon ma tean, et selle erakonnaga tipptasemel käidi Võrus seda asja klaarimas ja aga vist ei saanud päris ära klaaritud. Ja rahvaliit visatakse nüüd ka koalitsioonist välja, kui jutt juba rahvaliidu peale läks, siis Tarmo Männi lahkumine erakonnast võtab küll üha kummalisemaid pöördeid, sest rahvaliidu juhatuse liige Lauri Läänemets kirjutas sel nädalal oma blogis. Nagu oleks hiljuti rahvaliidust, siis Reformierakonda suundunud Mänd lubanud Eerika Arumäele, kelle käest ta selle riigikogu tooli 2007. aastal sai riigikogu valimistel saadikukohast loobumise eest kaks miljonit krooni ja raha olevat siis Läänemetsa väitel mänd saanud laenuks mingilt Reformierakonna suur sponsorilt võida olevat Reformierakonna esindajad seda kuulnud, et Soome teatas seepeale, et see kõik on vale ja et astub erakonnast välja, aga erakond teatas seepeale, et ta on juba erakonnast välja astunud, et üsna halenaljakas lugu, aga aga veelgi halenaljakaks teeb selle selle loo see, et, et midagi ei ole teha juba juba mõnda aega ringleb poliitringkondades, tegelikult see jutt sellest kahest miljonist kroonist ja seetõttu on on tõepoolest kahetsusväärne, et see jutt liigub, ma loodan siiralt, et seal kuule, aga kui see vale ei ole ja kui see vale ei ole, mis Läänemets väidab, et mingi osa rahast on maksmata, siis tekib küll ka küsimus, et kas siis nii-öelda Tarmo Männi uus uus parteierakond, Reformierakond võtab siis selle kohustuse üle, nii et tegelikult küsimusi on selle männi üleminekuga seoses ju tegelikult kerkinud veelgi. Samas jällegi on nüüd Eestile alates sellest nädalast enamusvalitsus mis on vägagi märkimisväärne. Paljon. Ja sellega on tänane saade lõppenud. Siin Tallinna stuudios olid Sulev Vedler ja Lauri Hussar ning Tartu stuudios Sulev Valner ja soovime teile siinkohal ilusa laupäeva jätku.