Toomana Teiratoonaliseerinud meediumiga. Jõudu ja tervist, ooperi sõber, reibas, lühike ja konkreetne joogilaul Wolfgang Amadeus Mozarti koomilisest ooperist Don Giovanni juhatas sisse meie muusikaprogrammi tänase ooperimaailma tipp-bass. Ameeriklane Samuel Ramei andis edasi tuntud ja tunnustatud naistemehe Don Giovanni põhimõtted, et olgu nii veini kui ka naisi. Vikerraadio stuudios on Tiit Made. On suvine aeg ja tuleviku vaja vaadata optimistlikuma pilguga. Seepärast on mul ettepanek, et räägime täna koomilisest ooperist ning kuulame väikese valiku itaalia, prantsuse ja saksa selle ala meistrite mõnusamaid lugusid. Muide, kuna oma silm on kuningas ja kõrv kuninganna, siis saab seda koomilist toob pärit, see on eliitklassi kuuluv. Nimelt on Giovanni hästi elavas esituses meie rahvusooperis Estonia uuslavastusena näha kuulda. Viimati oli Tallinna publikul see võimalus 1975. aastal, nii et mitu põlvkonda ooperimuusikasõpru on olnud vajaka. Ühest koomilise ooperimeistritehasest. Kuulaks veel, kuidas Don Giovanni teener Leporello itaalia baritoni Sergio Forlaneto suu läbi loeb äsja mahajäetud donna Elvira ette oma isanda armukeste nimekirja. Mozarti panus koomilise ja kergemat tonaalsusega lavamuusikaloo, mis on olnud väga tõhus liiategi, kui pidada silmas, et maestro ise oli oma igapäevases elus hädas nii perekonna, konkurentide, naiste raha kui ka jooksvate valitsejatega. Pealegi on tuntud tõsiasi, et ei tollased ega ka hilisemad valitsejad ei saa heast naljast dj aru. Seetõttu pidid loojad mõtlema välja igasuguseid vigureid, et oma tahtmist läbi viia ja nyyd sensorile kui ka publikule meelepärane olla. Mozarti on see mitu korda hästi õnnestunud. Täistabamus oli ka Figaro pulm mis esitati Viinis 214 aastat tagasi ega ole kahe sajandi jooksul ooperimajade standardrepertuaaris kunagi välja langenud. Nii pikale aegade proovile edukalt vastu pannud oopusid on tõesti üpris vähe. Ühe käe sõrmedest jääb üle. USA metsosopran Tatjana Troyanas laulab Aina armu Jaanus Paasi Kerubino aaria Voices Sapeedeedee naised Figaro pulma teisest vaatusest. Muidugi polnud Mozart ainus edukas koomiliste ooperite komponist seal sajandite taguses skulptuuri lembelises Viinis. Kuid Mozart oli parim ja meeldiv erand pikas itaalia komponistide plejaadis, kelle teosed dollastel ooperilavadel ilma tegid. Tõsi, koomilise kallakuga teoseid tuli Itaallastelt vähe. Ainsana On ehk tänaseni tähelepanu all domeenikut sima roosa oma kõige populaarsema teosega salajane abielu, mis esietendus Viinis 1792. aasta veebruaris ja on tugevate Mozarti mõjutustega. Ootamatu küll, arvestades meie teatrite konservatiivset repertuaaripoliitikat, on seda tükki mängitud Estonias konservatooriumi üliõpilaste jõududega kahel ja Vanemuises oma jõududega ühel korral. Ooper räägib jõukast Polonia kodanikust, kes näeb kõvasti vaeva, et panna oma tütar mehele inglise Lordile. Siin on üks tärdset Talle ooperi teisest vaatusest, mis on selle aja Jantliku alatooniga lavatükkidele iseloomulikult tüüpilise ülesehitusega. See rahulikult voolav konstruktsioon kandus ühest teosest teise, leidis kasutamist pea kõikide komponistide poolt, kes vähegi tahtsid ajaga sammu pidada ja oma kaupa teatritele ning publikule maha müüa. Umbes nii, nagu kaasajal konstrueeritakse ühesuguse malli järgi žürii tähelepanu äratamiseks Eurovisiooni laule. Selle Symerose ooperiga muide, avati 1905-ga viiendal aastal Milano La Scala väikene saal. Koomilise ooperimõiste on väga lai, see käsitleb muusikalist dramaatilist teost mille sündmustik on küll intriidne, vastuoluline ja reeglina armastus problemaatiline kuid see pole mitte traagiline lõppemine peategelase surmaga. Esimeses vaatuses andunud armastaja paar leiab teineteist, teise vaatuse alguses minnakse lahku, kuid kolmanda vaatuse lõpuks saavad nad jälle kokku ning sageli peetakse pulmad. Kavalaid ja osavaid, ülistatakse lolle, mõnitatakse intrigant, põlatakse tarkus pääseb võidule ning seetõttu on igal juhul põhjust pidu pidada ja head veini juua. Koomilise ooperimõistel ei ole täpselt määratud ajaloolist sisu. Reeglina ei ole koomilise ooperi faabul aga ajaloolise tagapõhjaga, ehkki üksikuid näiteid On olemas vaid see käsitleb rohkem inimeste igapäevast elu. Koomilise ooperi mõiste taha mahub lahedasti ära itaalia intermetsa farssa või opera Bufa, prantslaste operaka Mik, sakslaste Sinsbiil ehk laulumäng, hispaanlaste Sarzuela ja inglaste lit Opera siis kerge või Savoy ooper. Aegade jooksul on seda mõistet laiendatud ka operetile, isegi muusikalisele komöödiale. Sajandite tagused Itaalia koomilised ooperid, mis selle alaturgu õieti valitsevad, on muusikanumbrite vaheliste retsitatiividega, mida orkester või mõni pill saadab. Teiste peamiste tegijate, eriti sakslaste ja inglaste koomilised ooperid on kokku pandud räägitud dialoogidega. Prantslaste puhul on nii või naa. See oli üks näide prantsuse koomilisest ooperist rahvusvaheliselt juba kõrgelt koteeritud korea noore soprani Sumio esituses kõlas osa pikast Kärolani aariast Adolf Adami parajasti Euroopa teatrites sageli mängitavast ja 150 aastat vanast Tarja toorist. Kõrval üks peamisi selle ooperis, žanri arendajaid ja viljelejaid möödunud sajandi-Prantsusmaal heitis põgusa pilgu koomilise ooperiajalukku. Tuleb taas tunnistada, et kõik sai alguse Itaaliast. Esimene rõõmsameelne ja heatahtlik ooper esitati 1639. aastal, siis 360 aastat tagasi. Selle loonud helilooja nimi on marasolly, mis ei ütle meile mitte midagi. Kuid libreto kirjutas tükile Paavst Clement, üheksas mis peaks juba teatud ringkondade meelest olema kõva nimi. Seitsmeteistkümnendal sajandil ei saanud koomiline talvel õiget hoogu sisse, kuid järgmised põlvkonnad seal Euroopa südames lausa nõudsid lõbu ja lusti. Napoli oli see linn, kus päike ooperisõbra vere kõige enam keema ajas ja tänapäeval tuntud koomiline oma juuri ajama hakkas. Napoli jäi ligi sajandiks Itaalia koomilise ooperikeskuseks. Ehkki Rooma panust ei saa ka alahinnata. Üks 18. sajandi lõpu arvestatavaid tegijaid. Anni passi, Ella, kelle sulest on mitmeid omal ajal väga populaarseid koomilisi oopereid. Ta töötas ka Katariina teise kutsel kuus aastat Venemaal Peterburis ja seal esietendus sky tema meistriteoseks tituleeritud Sevilla habemeajaja mille 34 aastat hiljem halastamatult üle trumpas Rossini vaatajat oma parima ooperiga sellest 39-st ooperist, mis ta üldse on kirjutanud. Paisi Ello korraldas Rossini Sevilla habemeajaja esietenduse välja vilistamise kuid publik tegi peagi oma valiku pässi. Ello ise elas seda nii rängalt üle, et suri neli kuud pärast Rossini habeme esietendust Rooma Argentiina teatris. Mõlema nimeka komponisti teoses on mitmeid enamvähem tekstile kirjutatud muusika lugusid. Näiteks too kuulus Don Basilio laimu juttuaaria. Ooperisõber teab hästi, kui suurepärane ja nauditav on see Rosiinil. Mängin siinkohal teelaga bassello variandi, liiatigi kui väga suure tõenäosusega kõlab talu kui Eesti raadiolainetele esmakordselt. Ja. Veel oo-oo. K. O? Ja? O. Klassiks omaette, mitte ainult 19. sajandi esimese veerandi koomilise ooperiloojate pikas reas paika kogu tollases ooperitoodangus kujunes muidugi tšakinorassiini ajavahemikul 1810 kuni 1817, siis seitsme aasta jooksul kirjutas ta 12 koomilist ooperit, millest vähemalt nelja Itaallannatalsiirist türklast Itaaliasse vile, habeme tuhkatriinut mängitakse regulaarselt ja need on koomilise ooperi kõikide aegade eliit. Ülejäänud teosed on tänapäeval vähese tähelepanu all ja seda seetõttu, et need on loodud eelkõige nõrgale libreto-le või maestro on hiljem nendes olevaid häid lugusid kasutanud. Oma teistes ootustes näiteks Florwilly Filiberto vallatud võeti 1813. aastal esietendunud senjoor Bruschinos selle esimesest katusest. Selle loo pisut muudetud redaktsioon leidis kolm aastat hiljem auväärse kohase vilja. Habemes laulavad Frank klapparda ja Michelle pettussi. No nüüd on juba võib-olla. Ma teen Ma teen aga juba juba Elamusega. Omaette kokkuvõtteks maestro Rossini koomilist ooperit parimatest lugudest on 1816. aastal, siis samal aastal, kui Roomast tuli välja see viljahabeme Napolis esitatud, lakkas ETA ajalehtedest. Maestro oli muidugi väga vähe aega lepingujärgsete töökohustuste täitmisega. Nii ta siis komponeeris kiiga uue teose jaoks. Viis kuus lugu võttis eelnevast toodangust peaga sobivaid meloodiaid, töötles neid pisut vastavalt lauljate võimekusele ringi ja sättis uue tekstiga kokku. Avamäng jäi reeglina kirjutada mõnele päevale enne esietendust. Pisut süvenedes raputas maestro kiiresti varrukast umbes kaheksaminutilise sümfoonia. Nagu avamänge. Nii tollal kui ka tänapäeval nimetatakse orkestreeri seal sammas ja muusikud pidid nii mõnigi kord selle esitama ilma kordagi harjutamata. Näiteks ajalehes emfooniaski on elemente, varasematest toob pärlitest aga kari tausi sähvatusi. Maestro kasutas selle avamängu pealiini aasta hiljem uuesti ära tuhkadrinas lakas, et ta on tänaseni Itaalias populaarne ja sageli mängitav. Mujal ei ole eriti tähelepanu äratanud. Kuulame esimese vaatuse Don pumpoonia ealiseta duetti maarjaäppi ja Eeva saapa esituses. Olen kindel, et seegi lugu tundub ooperisõbrale kahtlaselt. Oo. Kahtlemata hämmastab meie päevade inimesi see tohutu viljakus, millega Itaalia seitsmeteistkümnenda sajandi lõpu ja 18. alguse heliloojad raputasid varrukast uusi oopuseid. See käib eriti itaallaste kohta, sest seal ooperimuusika hällis ja omamoodi kasvuhoones oli kahe sajanditagune ooperitööstus omamoodi muusikaline ajagi kirjandus. Nii nagu ajakirjanik vihtus päevast päeva oma rutiinset kirjatööd, et kajastada igapäevast elu-olu. Samamoodi andsite, hakka ka heliloojad. Rahvas oli muusikalembeline, teatrid kõikjal üle riigi, igas väikeses Itaalia linnas oli kõrge tasemega ooperiteater. Igalühel oli neist prestiiži küsimus tuua karnevalihooajal, mis algas 26. detsembriga lavale üks tuttuus, teos heliloojat. Tal oli hea meel, kui said mõne teatriga sõlmida nii-öelda angro lepingu, et kirjutata kui viie aasta jooksul näiteks 10 kuni 12 uut ooperit. Ainsad, kes sellisele mahvile suutsid vastu panna, olid Rossini ja tonitseti. Teistele kehtestati pehmemad tingimused, aga honoraride olid ka madalamad. Ja sama lugu oli ka heade lauljatega, keda Itaalia päikese ja helesinise taeva all sündis sadade kaupa. Nende hulgast arenes tippklassiga tegijateks kümneid. Igaüks neist ihkas olla mõne rolli esmaesitaja lunis, heliloojad just temale mõne osa kirjutanud tema igaühel neist oli kuskil teatris karvane käsi, kes pidi mõne primadonna või kapriis tenori eest hoolitsema. Impressari ütles heliloojale, et mul on nii ja naasugused, lauljad, esietendus on kuu või kahe pärast. Seda öeldi ka, et kas tahetakse koomilist või tõsist ooperit. Sageli ulatati maestro teatri poolt juba valmis ostetud libreto. Rohkem polnudki inspiratsiooniks vaja. Kruuda sorte karm saatus oli Isabella aaria nimi Rossini koomilisest ooperist itaallanna siiris, mille esitas Agnes Paltsa. Muidugi oli neid loojaid vähe, kes ükskõik mis tekstile ja kahe-kolme nädala jooksul suutsid komponeerida kaks tundi muusikat veel ühe nädala jooksul Se orkestreerida ning lauljatele ja orkestrid-le nende partiid ja lood selgeks õpetada. Rossini ja tonitseti geeniusega suutsid ehk sammu pidada patsiini, aga ka akadeemiline veteran siin Karelli. Sellega on ka osaliselt seletatav see ooperitootmise hindust reaalne meetod, mida viljeleti ning see endastmõistetavus, kuidas üks või teine hea aaria duett mõnes teises tükis uuesti ja uues kuues esile kerkis. Seda hindustriaalselt meetodit võtsid endastmõistetavalt ka lauljad. Nii mõnigi kord lõppes uue tüki kostüümiproov kell kolm öösel esietenduseks määratud päeval. Lauljad said sageli kätte oma viimase ja igatsetud aaria esietenduse päeval. Orkester nägi avamängu paar-kolm tundi, enne kui dirigent lõi esietenduse lahti. On olnud juhuseid, kus helilooja on toonud uue ooperi ära vaid mõni päev enne esietendust. Tuleb suhtuda mõistvalt. Sellistes tingimustes oli teatri juhtkond piisavalt närvis ning lauljad võisid esietendusel näha väga närtsinud välja. Nii mõnigi tänapäeval hästi populaarne ooper on seetõttu oma esietendusel raginal läbi kukkunud. See käi muidugi ka, et Anodonitsiati donbass kohale kohta. See lugu on algusest peale olnud väga populaarne kuulakem norina ja Ernesto võrratut toetnoctorni Mirella freeni jesta Winberi esituses. Sakslastel on omanäoline ja oma maitsele välja arendatud koomilise ooperivorm, seda kutsutakse sing stiiliks laulumänguks mis möödunud sajandil ka eesti lavamuusika sündi oli mõjutamas. Ehkki sakslastel on sajandite jooksul külge jäänud sõdiva ja agressiivse rahva maine, on nende laulumängud romantilised isegi lüürilised ja oma ülesehituselt rahulikud. Saksa koomilises ooperis on muusikalugude vahel nagu öeldud, pikk räägitud dialoog. Saksa sing, stiili areng oli kõige tormilisem 18. sajandi lõpul ja möödunud sajandi keskel ning võttis mõõtu prantsuse koomilisest ja inglise ballaad ooperitest. Olgu siinkohal üks tüüpiline näide sakslaste vast kõige viljakama koomiliste ooperite kompanisti toodangust Jutan Albert Lordsingist, kes oli mitmekülgne mees. Lisaks komponeerimisele kirjutas ta ise ka libreto. Sid oli laulja ja näitleja ning dirigeeris oma teoste kui ka kolleegide esietendusi. Lotsing eras sajandi esimesed 50 aastat ning kirjutas lihtsa sarmiga 17 ooperit. Nendest üks paremaid on 1842. aastal Leipzigis esietendunud salakütt, mida muide on 1911. aastal ka Estonias mängitud. Seal on esimeses vaatuses reibas jäägrite stseen, mis kahtlemata väärib kuulamist. Koomiliste ooperite rahvusvahelises repertuaaris on hästi minevat kaubaks teise sakslase Otto Nikolai meistriteos Windsori lõbusad naised. Seda ooperit Estonias viimati mängitud alles neli aastat tagasi 1930. aastal mängis ja laulis selles tükis meeldejäävalt falsdafi rolli. Benno Hansen. Meie muusikakriitikud on kinnitanud, et eriti meeldejäävalt ja värvikalt kandis ta, et tolle kuulsa Fal staffi joogilaulu FOTO Nikolai elas umbes samal ajal kulartsing möödunud sajandi esimesel poolel. Tema kõige tuntum ja tunnustatum teos on kannatanud välja konkurentsi Verdi Falls tahvliga, mis mõlemad on oma aine ammutanud seiks pidi samanimelisest komöödiast. Nii palju siis selleks korraks mitme sajandi jooksul publikut lõbustanud itaalia prantsuse, saksa koomilisest ooperist saadet jääb lõpetama. Too kuulus joogilaul Nicolai Windsori lõbusatest naistest, kuid väidetavalt saksa kõikide aegade parima passi katla Flicki esituses. Vikerraadio ooperistuudios oli Tiit Made. Võtku päike teie naha kuldpruuniks kuulmiseni.