Tere taas kuulama meie pühapäevast kirjandussaadet ja mul on hea VEEL tervitada Peeter Oleski esimesel kevadpäeval aitäh. Ja mina lähen siis saatejuht Mart Ummelas, tõepoolest, sula on väljas. Aga täna me veel sulaajast ei räägi või räägime tegelikult järel, sulaajast. Võib ka nii öelda, kuigi see on ohtlik kujund selles mõttes, et järele sulatab alati enesega kaasa kõik kaltsud, pabulaid ja muu, kirjutas August Sang sellest, kui tore asi on jürikuu. Igal juhul tänane täht oli pikki kui ma õigesti mäletan, mis sai eelmisel pühapäeval välja lubatud. See piki on Juhan Viiding ehk mõnel juhul ka Jüri Üdi. Aga mitte alati ja pealegi ta on ise kirjutanud, kui ma olin. Aga ta on ja. Minu jaoks ta oli pillav inimene aga pillaja heas tähenduses mitte mängumees, nagu võiks arvata, et niisugune on kõige ehtsam siis. On jauraja Juhan Viiding tegelikult mõtleja, see, et näitlejana pidi olema ka tundlik seal selle töö iseärasused. Aga tema luuletusi üles lugeda üle lugedes on siiski kergesti märgata. Kui sügav on kemase mängulisuse inimlik pool. On ju öeldud, et noh, temast võib-olla lähtubki terve plejaad meie mängulisi luuletajad, tema oli mingil määral algatajaks. See on vaieldav, sest on olemas ka niisugune mängumees nagu Andres esin kes on vanuselt Juhan Viidingust vanem ja kes on kirjutanud ka ühe väga lustliku luuletuse Üdi viidingule aastal 1985. Küll aga ei, me oleme rääkinud just tema teatud niisugune kõrtsi laul, laulude periood. Mängumees oli luuletajana, aga ka proseistina Enn Vetemaa. Nii et mängijaid on palju, kuid on väga oluline, et nad kõik mängivad, et siiski omal viisil, et see ei ole üks põlvkond või üks seesama mäng, vaid igaüks paneb. Ma lähen pisut lüüriliseks hinge erinevalt helisema. Me otsustasime päris saate alguses laseme kuulda ühte luuletust Juhan Viiding kui enda esitusest paraku kammisin läbi meie fonoteegi, ma ei leidnud, tema oleks seda esitanud või oleks seda salvestust säilinud. Aga ma leidsin küll ühe luuleruumi saatma, et kus seda luuletust kannab, et tema tütar Elo Viiding. Ja see on selles mõttes taas eksperiment mehe eetris, et me oleme siin mänginud kuuldemängu katkendeid ja ja ka laule, aga nüüd esimest korda inimesed kuulavad siis nii, nagu nad ise võiksid oma kodus kuulata ta neid vanu saateid üle. Nimelt need luuleruumisaated on kõik meil arhiivis olemas ja 2007. aasta juunikuus oli luuleruumi saade, kus Elo Viiding Sis luges oma isa luuletusi ja siin on see luuletus, mida me tahame ette kuulaksite. Tuisk on kolmandat päeva. Uksi käib seliti. Lund on toas, kuhu alles hiljuti koliti. Tuisk on neljandat päeva. Mida me kardame? Julged püüame olla, mida me kardame? Tuisk on viiendat päeva. Teid ei seleta silm. Mõnel on siiski meeles, seegi on jumala ilm. Tuisk, kolm, kuuendat päeva. Ärivitriinis on hang. Vang on natuke vaba, kuna vaba on vang. Tuisk on seitsmendat päeva. Tuisul on oma tee. Taevas. Tee meile selgeks. Aga taevas ei, Din. Niisugune luuletus siis. No nukker. Ja miks me seda sama häbenema? Maagiline kui inimene, see on kirjutatud noore mehe poolt. Pöördub taeva poole palvega et tee taevas meile selgeks. Aga taevas senti, see tähendab sellised taevas ei tule appi. Juhan Viidingu kogutud luuletuste väljaandes on selle luuletus leheküljel 62. Järgmisel leheküljel on luuletus. Muide, täpselt samuti ka kogusse Ma olin Jüri Üdi, et need on tõesti kõrvuti asetsevad ka Juhani enda tahtele. Ja see hetk on veelgi nukram. Teadsin, et sina surmale kalduv mõistmise sisse püsima jääd. Sel juhul muidugi tekib vastuolu minu väitega, et Juhan Viiding oli omal viisil mängumees niisuguste asjadega, nagu siin kahes luuletuses on. Puudutatud ei mängita, ehkki tuisk on mänguline küll turbulents. Kuid seesama hetk on olemas. Näiteks tarteril Rein Rannapi hetke vaid mõni mälestus kestab. On olemas ka laul, kus värss igas hetkes peitub head ja halba. Niisiis see ei ole mitte Juhan Viidingu avastus see hetk. Kuid avastamata pidi lihtsalt sellepärast, et ta tõi eesti luulesse midagi, mis ei olnud väga tavaline. Johel Viidingu sõnad on üldiselt kõik väga lihtsad. Kui me paneme kõrvale Jaan Krossi No või kasvõi Andres Ehini, kes ju lausa sõna pitse meile konsi Viiding on palju lihtsam. Ja ometigi ta annab kõikidele tavalistele sõnadele mitu tähendust. Ma kordan üle ühe värsi. Paari. Vang on natuke vaba. Kuna vaba on vang. Mis see õieti tähendab? See see ei ole lihtsalt sõnamäng. No see on ikkagi mingi sõna kujund, aga, aga. Käigu vang on olemas inimesed kes saavad kongist välja, võimlema ja hoojalutama kuigi on olnud ka vange, keda ei lastud keldrist kuskile mujale, kui ainult maha. Mida tähendab kuna vabanwang vang saaks olla vaba ikkagi alles siis kui ta pääseb vanglast. Ja see, see pääsemine on siin Juhan Viidingut täiesti puudu, taevast tee meile selgeks. Aga taevas ei tee. Ma juhiksin tähelepanu, millega vang riimub, see on ärivitriinis, on hang. Et see oleks nagu niisugune olmeline hinnang umbes noh, et ei ole poes kaup kes on väga lihtsustatud lähenemine. Ja ma olen Eesti riigis näinud ainult ühes ruumis hange. Seal, sel talvel on need hanges hetkel igal pool. See oli Tartu Tallinna rongis asutuses, mille nimeks on WC. Seal oli tõesti hange rohkem kui neid asju, mis seal peaksid olema. Ent kui ta, kui ta nii kirjutas siis iseenesest on huvitav, kui paljudega ta võis vaielda. Kas ta pidas nõu? Mida öelda, seda me tavaliselt lugeda Ta pooleli ootajaid, ta küsib, et mida ma võin? Tunda ta küll redigeerida oma luuletusi üsna palju ja nagu teada, ka kogutud teosest on välja jäänud need, mida ta ei tahtnud avaldada. Need juhuluuletused Mõnevõrra on sellest kahju, teistpidi seal kirjaniku vabadus. Ent kui sa mängid, siis sa elad ju tegelikult alati ühes teises reaalsuses võrreldes tegelikkusega. Andres Ehini, Andres Vanapa, Toomas Vindi, Johnny B, Isotamme ja teiste üks ajaloolisi autoriteet oli leideni Ülikooli professor Johan hoidsinga kelle raamat homo luudens mängiv inimene 1938 ilmunud ka eestikeelses tõlkes on ikkagi klassika. Ent hoidsinga oli keskaja uurija tema keskajal. Sügis on ka eesti keeles olemas. Samuti Mati Sirkeli tõlkes. Hudsingal seisukohalt ja mäng on teataval kalal vabanemine see motiiv tollest vabanemine all siin Juhan Viidinguga olemas vang on natuke vaba, aga mõistev vabanemine puudub. See vangi tähendus on ikkagi väga subjektiivne, tema enda ta tunneb ennast vangina siin ja siin ei ole mingisugust ühiskondlik-poliitilist taustaameti. Aga mille vangina ta ennast siis tunneb, kas oma noh, väljapääsmatus või, või, või on tänal survet avaldatud või, või on tal mingisugune isiklik probleem? Ta oli väga noor ja sellel ajal, kui ta selle kirjutas ta paarikümne aastaga. Mul on. Isiklik kogemus aastast 1987 või kaheksa, Tartu kirjanduspäevad toimusid siis Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis. Ja sinna oli palutud tud ka esinema Juhan Viiding kes nõudis minult oma esinemises stsenaariumi. Ja ma ei osanud seda Talle anda. Ta vihastas ja läks lavale ja ütles, et tema ei tea, mis ta peab tegema. Nii ütleski kõigi kuuldes. Mina olin pisut nõutud, sest ma ütlesin talle enne ole, kes sa oled. Ta oli vaba, aga ta ei tahtnud olla. Olgu öeldud, et hiljem ta tuli Tallinnas Viru väljakul täiesti ootamatult mulle vastu vabandas, ütles, et ma läksin tööalaseks, et sa ei mõelnud midagi halba, aga ma ei osanud siis teistmoodi tol hetkel käituda. Muide, ma kuulasin Folaate, kes seda ühte avalikku salvestust, kust pärinebki suurem osa neid meie arhiivis olevaid, tema enda loetud luuletus ja siis ta seal ka nagu mängib iseenda ja publikuga, ta on nagu noh, mängur ka selles mõttes, et oli näitleja, eks ju, me ei maksa seda unustada, see, kelleks ta tahtis tegelikult saada, tahtis saada heaks näitlejaks. Ja eks ta saigi selleks ju tegelikult Ta jõudis ikkagi nii mõnedki väga veenvad rollid teha. Näitlemisele oma alati oma piirid näiteks selles tähenduses, keda sa mängisid eelmisel õhtul, ta, keda sa pead mängima järgmisel õhtul, näitleja peab oma osa meeles pidama ja samal ajal ajal hoolitsema selle eest, et järgmisel õhtul eelmise õhtu teksti ümber lüüte Ma küsin sult otsekohe, kas Jüri Üdi oli tema roll? Seda võib nii võtta, kui me lähtume temale uuest pealkirjast. Aga tema roll oli nonii saagi tegelikult üldse öelda. Ta oli oma vanemate laps, ta oli abikaasa kolleeg. Ta oli tuntud Stahli luuletajana siiski väga viljakas selle vanuse kohta, palju ta üldse elas? Ta sõbrad, ta oli tähelepandav. Ta oli ikkagi noh, võiks öelda meediafiguur, noh nii nagu tänapäeval öeldakse, meediatäht omas ajas. Ja ja seal ma ei usu, et need rollid läksid algusest peale segamine. See võis minna välislõpul. Ent Andres Ehinil tema luuletuses, nagu öeldud, pealkirjaga diviidingule lõpp niisugune, ah, siin Proyra kitsas esikus on varjul truudus, aga mitte kõnn. Tiks näitleja saab olla õnnelik, kui etendus on läbi. Võib-olla. Ta on õnnelik siis, kui ta peab laval olema. Loomulik, et ta on siis õnnelik, ükskõik kui raske osaga on tegemist, pääseb, tal on tööd kõige hullemal näitleja olukord, siis kui ta tööd ei ole. Ja ta ei pääse laeval puudub lavastaja, kes temaga oskaks laval midagi teha. Siin tuleb Juhan Viidingu pool arvestada selle tõsiasjaga et tema andis tihtipeale endale kui lava inimesele tööd, ise ta jäänud ootama, millal Kont kukub. Tal puudub see koeratunne. Et oled ukse taga ja passid, millal vere mees suvatseb sulle anda. Anna piraka kandi, seda tal ei ole. Sa muide panid tähele, milline on viimane luuletus selles kogus. Ma olin Jüri Üdi veel Jüri Üdi nime all. See on see luuletus, mis algab nii o seda rasvast rahulolu, kus hingitseb mu hingelaadool naljamehe sümbol, molu kelle elulaad on elulaad, mu rahvus, eestlane ja sugumees. Ma olen sündinud ENSVs. Et see on nagu mingisugune kokkuvõte võib-olla selle Jüri Üdi perioodile. Teatud mäng iseenda, publiku ja ka ühiskonnaga. Tal on küllalt varakult tahtmine teha kokkuvõtteid. Ka see luuletus, mida Elo Viiding luges, on ju tegelikult kokku võtta. Ja kokkuvõte on ka järgmise leheküljehetk. Just nagu seest, kuid ometi väljast on need ohvrid, mida Mattoon, see on kokkuvõte, ohverdamine on juba toimunud. Paneme nüüd sinna kõrvale uuesti ühe mehe, kellest oli korraks juttu nimepidi, Andres Vanapa. Kellel on luuletus aastast 1970. Olen koer. Nüüd varjema, ajan sel suvisel ööl jah, varima ajan taga. Kust olgu üle korratud? Juhan Viidingut ei ole. Tal puudub see, mida võiks nimetada küünismiks Vanapa seal mõnel juhul on, see, kandes esineb viidingul künism, minu arvates. Võõras muide, nüüd üle lugedes taas Viidingut, eriti varajast Viidingut, ma panin tähele, Ta on väga talvelemp. Ühe koguge pealkiri on detsember ja, ja seesama luuletus, millele sina viitasid, mida Elo Viiding ette kandis siin on ju täpselt samuti tuisusest talvest. Noh, selles on nisukest teatavat ängistust. See võib olla ka Johan viidingul täiesti teadlik poleemika nendega kes tahtsid, talv oleks läbi augu, nagu me täna tahab, August Sang all on ju selge värss. Et talvel on kõik elutu kui laip tema, tema ootab kevadet, palju vett ja nii edasi. Puškini lemmik aastaajaks oli sügis, kuid mulle meeldib suvesurm. Siin võib-olla poleemiline. Asped sees ja Juhan Viiding ongi poleemiline ka iseendaga. Üks aspekt veel, mis minule suhteliselt juhulugejana silma torkas, oli ikkagi see teatud dialoog isaga. See on ka ootuspärane, kui tuletada meelde, et Juhan Viiding oli väga noor. Ikkagi, kui seal suuri poleemika pigemini. Mälestustest mälestustega isa suhtes. Samal ajal oli Juhan Viidingut, tema õdedel on Emapoolne onu kunstnik ja muljega luuletaja Märt Laarmann. Ka andekas mees ka sõnaosav vees. Võimalik, et, et siin tuleb hoopiski esile suhe. Onu ja vennapoja vahel ka täiesti mõeldav selle päästat, ühte asja on vaja üle korrata. Selles peres ikkagi loeti väga palju, kui vaadata praeguseid peresid, kes on juba küllalt vanad vanad inimeste pered, kui vähe on seal niinimetatud eestiaegset kirjandust. Hotell pidigi olema teistmoodi. Ja Harju tänav üks ehk Kirjanike maja oli korralikke raamatukogusid täis. Teiste sõnadega seal omal viisil ka vaidlus intuitsiooni põhjal, see ei ole ainult tundmused. Sa ütlesid, et Juhan Viiding kirjutas suhteliselt lihtsas eesti keeles. Me teame, kes võiks olla tema eeskuju selles osas, Juhan Liiv muidugi kes oli ka lihtsa, kuid mõjua värsiga. Aga sellel on olnud üks lisatulemus. Juhan Viiding on vist ka üks kõige Lauldud luuletajaid. Sellel on oma loogika, loogikal seisneb selles et. Laulu võib-olla ka siis, kui sa sõnu ei tea, viis ei pea. Laulu võib olla tunduvalt demokraatia, vaatlikum kui trükitud tekst. Tunduvalt demokraatlikum, sest Juhan Viiding kuulus sellesse põlvkonda, kus põhimõtteliselt oli ühislaulmine kodudes veel tavaline. Praegused laulud on tihtipeale elitaarsed, sest võimendus ja helitehnika lihtsalt ei luba enam laule niimoodi meelde jätta või kaasa ümiseda. Aga tollel ajal oli see asi teistmoodi ja olgu öeldud. Diviidingule sisaldab ka niisugust värsi paarib. Ja siin Euraasia kitsas esikus, kus varjul tühi väli, mitte liiv, liiv tähenduses Juhan Liiv. Igav liiv ja tühi väli. Muidugi kusagilt arvestusest ma lugesin ka seda. Jaanus Nõgisto tegi ju kümmekond või veidi rohkem aastat tagasi ka ühe filmi Juhan Viidingu elust mõni aasta pärast tema lahkumist. Ja selles arvustuses on ette heidetud, et Jaanus Nõgisto Ruja mehena palju festis esile just nimelt Ruja sisse ja rannapit kui Viidingu viisist ajata. Tegelikult unustatakse tihti ära, et viidingoliga ju. Amor Trio liige. Kas sa seda mäletad veel? Mäletad? Ta on küll aga tõtt öeldes iga iga filmi puhul võivad aktsendid nihkuda olenevalt filmitehnoloogiast tõenäoliselt, kes seda teeb, mis kellelegi lähedane ja nii edasi. Seal oleks lahendus ikkagi see, et kui üks teeb ühtemoodi filmi, siis teisel peaks olema võimaluste alternatiivne film. Muidugi, seda Juhan Viidingu puhul väga raske teha põhjusel, et lõpp oli traagiline. Sealt ei saa lõigata midagi välja. Kuid see ütleme siis varasema Viidingu entusiasm ehk mängulisus ja see on isegi võiks ja see on siiski kaasahaarav. Ja, ja laul, nagu me äsja rääkisime, on oma olemuselt ka kaasahaarav. Paar aastat tagasi ilmus tema õe mari tarandi mälestusteraamat, mis leidis väga soodsat vastuvõttu, mida hinnati väga kõrgelt, aga ka neis arvustustes öeldi, et siiski väga palju Viidingu kohta on veel ütlemata. See on täitsa loomulik, sellepärast Marie kirjutas selle raamatuõena. Ja muidugi on ühele õele omaenda vend ikkagi lähedasem kui näiteks kellelegi, kes kirjutab ükskõik kellest. Kuigi on öeldud, et see oli väga avameelne ja aus raamat Mari on vana ajakirjanik aga seal on kohti kus ta peidab mured või, või vaevad enesesse ja see on tema kui autoriõigus. Teisest küljest. Kas kas me Peame jääma tingimata ühe raamatu juurde või meil on õigus, et neid raamatuid oleks rohkem ehk teiste sõnadega, Juhan Viidingut on ikkagi pööraselt palju avastada. Ja nimelt nii tema enda suhtes kui ka kogu epohhi suhtes tema ei olnud mees ajastust väljas mitte teda saab mõista ainult ajastu kontekstis. Nii nagu me oleme varem nii mõnegi kirjaniku puhul tõdenud, et natukene tänases päevas ta enam ei kõnele. Nii, kuid Viiding ei kirjuta asjadest, mis on oma olemuselt ajutised. Tuisk on seitsmendat päeva, kui ta on, siis see ei ole ajutine. No see on üsna sünge pilt, kui hakata nüüd mõtlema, tegelikult nädal aega tuiskab aga ma siinkohal tuletan meelde, et mari tarandi mälestusteraamatu pealkiri ajapildi sees lapsepõlve Johaniga, nii et siin on nagu ka teatavad piirid antud, et ta ei lähe päris lõpuni välja. Täitsa selge, sest seal on ka mari tarandi enda aeg. Ta kirjutab ka sellest, kes ta ise oli ja on olnud seal, et kangelasega raamat, mitte siis vormiliselt neutraalne monograafia. See ei ole niimoodi, et siin on sünnitunnistused ja siin on mingisugused pildid sinna biograaf siin resolutsioon ja me teame kõik muud asjad. See on ikkagi omal viisil ka ühe perekonna ühe suguvõsaaeg. Sa ütlesid, et see kogutud teose pillimees tema 60.-ks sünniaastapäevaks. Aga ma lugesin ka selle arvustust või õieti oli vist Hasso Krulli seletused, kuidas järeldasema järelsõna jah, kuidas ta seda koostas. Et ta jättis siiski üsna palju välja sealt seda, mis on käsikirjas säilinud. Kuidas üldse hindad seda, et järeltulev põlv otsustab kirjaniku üle? No antud juhul muidugi ka toetudes tema enda juhistele, aga siiski kas me ei peaks siiski püüdma kirjanik kokku täiel määral, avad? Esiteks, võib-olla tihtipeale täiesti lootusetu ülesanne. Teiseks, mis sa teed siis niinimetatud nõrgemate asjadega. Kolmandaks järeltulev sugu otsustabki meie üle, meie oleme kõik ühel päeval kadunukesest ja me võime otsustada näiteks, mis meile käsikirjadest jääb ja mis läheb kõik tuleriidale. Aga otsused teevad need, kes võib-olla meid üldse ei tunnegi ja, või võib-olla isegi ei mäleta. See on nende õigus. Aga see on ka kirjanduse saatus ja seda kahetseda on tegelik kult. Lihtsameelsus, sest Juhan Liiv oli eluajal kindlasti episoodilised luuletaja, kuid ta on olnud pärast surma ja tema ülal otsustanud just nimelt järgmised need, kes teda eluajal nägid välja arvatud mõned, kes teda aitasid, nende aktaali haigekene ja punkt, aga, aga liiv on, on meie oma. Kuidas sulle tundub, kas meil on juba piisavalt ajalist distantsi, et Juhan Viidingut meie luuleprotsessis paika panna? Ega ei ole selles mõttes et tema eluloo lõpuosa nõuab väga suurt delikaatsust. Ja teiseks, kas meil on üldse ettekujutust, mida tähendas Nõukogude Eesti luule sella Ajal, kui Juhan Viiding luulesse tuli? Ta nägi ju vabariigita taassündi. Aga ilma, et ma tahaksin midagi alustada, ta ta kirjutas. Nõukogude perioodi lõpul mitte kui selle patrioot vaid kui inimene, kes ei saa oma ajast välja niimodi tulla ta ei ole pagulane, tal sisepagulase tunne puudub. Ja selles mõttes on see ajaline distants tõesti napp, sest me peame siis otsustama tegurite üle, mis puudutavad ta sagedasti meid endid. Ei tahaks käsitleda siin neid põhjusi ja neid ajendeid, mis viisid tema lahkumiseni. Aga siiski on vaja midagi öelda selle kohta. See on ju tegelikult natukene paradoksaalne Eesti taasiseseisvu niisugune mees, kes on kirjutanud kogu selges eesti keeles. Ühtäkki otsustab, et see ei ole tema maailm. Hüvastijätukõnet Draamateatris kui see kurb ärasaatmine toimus. Ta ütles siis järgmist. Mul on kahju, et sa läksid ära viisil kus ei saa enam vaielda. Ja ja see peab ka praeguseni paika. Kõige halvem on, kui vaidlus lõpeb. Teise poole. Ma kordan pisut lõpliku vaikimisega. Vaidlus on alati niisugune. Ta võib olla inspireeriv ja siis kui lõud jõutakse ühisele tulemusele. Enese kõrvaldamine elust ei ole ühesugune tulemus, igaüks seda ei tee. No me võiksime siiski lõpetada selles mõttes optimistlikul noodil, et Elo näol on ju olemas jätkaja. Kogu perekond jätkab ja sealt võib tulla veel üllatusi kui palju. Nii et see vaidlus tõesti kestab. Aga too vaidlus aastal 1995 lõppes ära. Meil on aeg meelde tuletada, et kuni aprilli alguseni ootame vastuseid ühele meie kuulaja küsimusele, mille eest oleme välja pannud või õieti Kirjastus Varrak on välja pannud ühe väärtraamatusse, küsimus kõlab siis. Tõenäoliselt 1919. aastal kirjutas Gustav suits luuletusele koom, tee lilli. Läkitus sõbrale asutava kogu puhul 1849. Ja me küsime siis, et kes on see mees, kellele ta viitab luulet, tuse teises värsis, Lui sõber, õiguse töötoa ja raamatu, kes oli sisse Luim, kellele viitab selles pühenduse sele kontellillile Gustav suits. Millise keemilise seguse mees avastas ja kes oli tema kuulus klassivend muidega, kirjanik ootab neid vastuseid siis meie meiliaadressile Mart Tummelas sate Arrarboee kuni märtsi lõpuni, et siis juba aprilli esimeses saates välja kuulutada auhinna võitja. Aga tänaseks on meie aeg läbi saanud, aga nädala pärast oleme taas eetris. Aga mis tähega see võiks olla mingi eksootilisem täht? See on eksootiline tähtsantset. Ja ma arvan, et ka see kirjanik, kellest juttu tuleb, on hoopis teisestama ajast nagu. Ja teisest kohast nagu armastas vist Urmas Oti olnud. Täna olid stuudios Peeter Olesk ja Mart Ummelas, kena kevade jätku.