Tere, head kodanikud. Ülekuulamine alustatud. Lõppenud nädala üheks olulisemaks märksõnaks olid tühjad lehe ajalehtedes ülekuulamise toimikud. Tühje lehti ei salli, seetõttu vaatame, mis on õieti lahti seaduse eelnõuga kuus viis, kuus, s. Ülekuulamine. Ülekuulamise toimik number 135 allikakaitse seaduse eelnõust. Ülekuulajad on Reimo Sildvee ja Urmas Vaino. Ülekuulamine alustab. Väljavõte toimikust kogutud materjalid, ülekuulatav number üks nikli Sandra amet justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik. Sandra Mikli nendel päevadel on justiitsministeerium sattunud päris tugev rünnaku alla nendeks nii-öelda pommideks, mis teie poole teele lendavad. Tõsi on küll nii-öelda tühjad ja valged ajalehe esikaaned, aga, aga siiski nii-öelda üldsuse mõttes ja, ja avalikkuse silmis on need pommid päris tugevad. Kas seda seaduseelnõu, seda nii-öelda allikakaitse seaduseelnõukokku kirjutades ja selle peale nii-öelda mõeldes seda läbi kaalutledes võisite arvata, et see reaktsioon on seesugune, nagu ta praegu on olnud? Ütleme nii, et tegelikult sellel on päris pikk ajalugu. 2008.-le sel suvel tegime isikuandmete kaitse seadusemuudatusi ja sellega seoses tahtsime ka arhiiviseadust muuta. Ajakirjanikel oleks lihtsam juurdepääsarhiivimaterjalidele, et sellest eelnes ka üks meede, ei ole nii palju kõnelenud. Seal visioonis lugesime ka Euroopa inimõiguste kohtulahendeid ja leidsime, et Eestis on väga oluline instituut hallike, kaitse reguleerimata. Ja siis asusime sel teemal aga sügavamalt tegelema. Ja siis selle tulemus on nüüd vastav eelnõu. Kui tulla tagasi teie küsimuse juurde valgete esindajate kohta, siis isiklikult pean tõdema, et ei oleks oodanud, et asjad nii kaugele lähevad. Aga olete te selles mõttes aru saanud, mis on see protestimeel, mis siis just eriti aktiivselt trükiajakirjanduses pulbitseb mis paneb seda seaduseelnõud kritiseerima? Mingil määral oleme neid artikleid lugenud ja alati püüdnud vastata, kui onul küsimusi, aru, et diskussiooni mina olen kohta, on siis erandid? Kahjuks on, vähe, on räägitud sellest, et kas seda põhimõtteliselt üldse on vaja, mida ajakirjandus ise tunnetab, et neil vaja oleks. Ja kahjuks on olnud vähe või diskussiooni, et kuidas siis võiks olla sätestatud. Ütleme nii, et Eesti erandlik, et me ikkagi vaatame Eestist väljaspoole, kui me selliseid suuri asju teeme. Ja selle raames me oleme tegelikult ma kümmet erinevat võrdlusriiki ja need riigid kõik, kas neil on juba see allini kaitse põhimõte menetlusseadustes koos eranditega või siis need liiguvad selles suunas rohkem. Võib-olla võiks nagu minna tagasi juurte juurde, rääkida sellest, et kuidas ma sooviks ja, ja mis seal siis üldse olema peaks. Sandra Mikli, kas Eesti õigusruumis on praegu olnud selliseid situatsioone, selliseid kohtulahendeid, selliseid õiguslikke vaidlusi, mille otsa vaadates, mille tulemusi hinnates me näeme, et on tekkinud valdkond, mis vajaks konkreetselt seadusega reguleerimist, ehk siis ma mõtlen sedasama allikakaitse põhimõtete valguses, et kas on olnud mingeid selliseid allikakaitse põhimõtte eiramisi selgelt kohtu poolt teiste instantside poolt, et, et sellist seadust on vaja. Meie seaduse või õigusloomes üldiselt ei lähtunud sellest, et oodata ära konkreetne kaasus oleks ju negatiivne märk, et riik on jätnud midagi tegemata. Me lähtume sellest, et kui ütleme, rahvusvaheline kohtupraktika, näeb midagi, et siis peaksime ka meie selles suunas liikuma ja sellest me oleme lähtunud. Kui teile tuua Eesti kohtukaasus näiteks ja ma ütlen ausalt, et õnneks aga võib-olla meil ei ole olnud siis nii teravalt kaasus, kus seda vaja oleks. Kas siin ei teki lihtsalt loogiline õigustatud küsimus, et võib-olla püüab prii reguleerida praegu seda, mis tegelikult ühiskonnas on mõistmist ja arusaamade teiste seaduste tavade kohaselt juba niigi reguleeritud, see, see asi töötab, see asi funktsioneerib. Ja ehkki tõesti juriidilise mätta otsast vaadates võib eeldada, on mõni paragrahv puudumis aitaks olematut probleemi paremini lahendada, siis tegelikult soovitakse selliseid asju, mis juba niigi töötab, mis tegelikult reguleerimist ei vaja, seda enam, et kusagil kaugel meie liikmelisusega Euroopa liidus seoses on olemas kohtulahendid, on olemas otsused, inimõiguste otsuseid, mis tegelikult kõiki neid asju tagatipuks aitaksid ka Eestis õiguslikult reguleerida. Ma ei tea, ma küsisin vastu, et kas teie soovisite situatsiooni, mis ongi nii terav ja siis tal ei oleks mitte millegile toetuda. Oleks tava, mis kahjuks kohtumenetlustes omab võib-olla mingit nüanssi küsimust, aga mitte seda, et te saate viidata konkreetsele alusele. Et teil on selline õigus, see on meil põhiseaduslik väärtus loomulikult, ja kehtib üldpõhimõttena on alati kehtinud ja kehtib, eksju, demokraatlikus riigis. Aga Ma ei arva, et me peaks ära ootama selle kaaslasi. Kas need allikakaitse põhimõtteid just eriti neid erisusi välja kirjutades, mida, mida on tõepoolest suhteliselt suurel hulgal mille järgi otsustasid eraldi reguleerimist eraldi väljatoomist vajavad just need ja just konkreetselt need, mitte aga mõned teised, mille järgi te seal valiku tegite? Eks see valik sünnib koostöös erinevate ministeeriumide osakondade vahel ja siis loomulikult antakse ka sisend, et et see valik sündis selle põhjal, siis ma võin rääkida taustast, et riigid jagunevad siinkohal kaheksa, kas antakse üldised kaldus kriteeriumid näiteks nagu Prantsusmaa või antakse kaalutluskriteeriumid koos siis selle nimekirjaga, nagu on täna eelnevus? Meie mõtlesime, et nimekiri on mõistlikum, kuna see väga konkreetselt piiritleb ära, mis siis on erand. Et kui jätta kaalutluskriteeriumid, siis tegelikult see nimekiri tegelikkuses venib kõvasti pikemaks. Et olla nüüd natukene selgem, konkreetsem, kas te võiksite tuua nii-öelda oletuslikud näited, milliste siis kuritegude puhul see allikakaitset tuleks nii-öelda murda, et miks te sinna nimekirja kindlasti sisse kirjutada, mis otsast nii-öelda tulevikku vaadates näete kõige rohkem võib tekkida probleeme. Arutades jõudsime järeldusele, et kindlasti peavad seal sees olema rasked kuriteod ja siis seda piirime, testime Kaheksaaastase karistuseni, mitte siis lihtsalt esimese astme kuriteod, mis on siis viieaastase karistusega. Ja noh, selles osas ma saan ka aru, et ajakirjandusega meil tegelikult ei ole vaidlust, et mõistetakse, et kui on raske kuritegu, siis tõesti peaks allika välja andma, et sinna alla lähevad siis isikuvastased, trahvid, kuritööd ja nii edasi. Nüüd loomulikult me võisime eeldada, tuleb vaidlusi selles teises osas mis on siis teise astme kuriteod. Siinkohal ma ütleski, et see on diskussiooni küsimus ja tegelikult oleks väga tore, kui esitataks sisulisi argumente, mis siin siis vaja oleks, mis ei oleks, mida oleks vaja täiendada tänaseni kahjuks on neid olnud üksikuid. No ma saan aru, et, et eriti ajalehtede liit ei ole soovinud üldse debatti astuda väga lihtsal põhjusel, sellepärast et debatti astumine juba iseenesest tunnistab seda, et sellist seadust on vaja ja sellist reguleerimist täpsemalt maja ehkki ühtegi ühtegi olukorda, ühtegi situatsioone, mis nõuaks konkreetsemalt reeglite kehtestamist, ju nagu me ka omavahelises vestluses siin praegu sõbralikkus nentisime, ei ole ju tegelikult tekkinud. Millised võiksid teie arvates olla need nii-öelda lahendused, mida selles samas seaduse tekstis praegu riigikogu liikmed, kes asuvad teie ettepanekut arutama, võiksid siis teha olles kuulanud ära teise poole nii-öelda argumendid, mille osas võiks seda seadust teie nägemuses, kes te olete seda koostanud, niimoodi pehmendavad õiget printsiibid saaksid järgitud aga, aga et oleks olukord, kirik keset küla? Ja esmalt tuleks jõuda kokkuleppele, et selliseid õigus noored võiksid meie õiguskorras olla, et tagada õigusselgus. Ja sealt edasi võiks siis tõepoolest arutada, et et kas see nimekiri üleüldised põhimõttena ei sobi või ei sobi nimekirja teatud osad või me soovime üldse kaalutluskriteeriume. Et siin on ju ka tegelikult kolmas osapool on uurimisorganid ja kohtud. Kuidas nemad näeksid asja, et ma ei tea, kui palju te olete kursis sellega, et tegelikult eelnõu enne kooskõlastusringi oli veidike teistsugune. See variant, mis nüüd läks riigikokku, et seal me oleme ikkagi sisuliselt üritanud vastu tulla, et need erandid, mis on problemaatilised ehk siis teabe saamine asutustelt, mis puudutab tervise ja, ja delikaatseid isikuandmeid, siis siiani on lisatud ikkagi kohtulik kontroll, et see ei ole niisama, kaalutakse ka ülekaalukat avalikku huvi selle allika avalikustamisega. Tahaksin rõhutada, et see ei toimu automaatselt. No see seaduseelnõu ka tõepoolest jälle toob kasutusse ühe sedasama termini üle on ka räägitud palju, et mis asi on see kaalukas avalik huvi, kelle poolt sa siis kaalutud on ja, ja kes seda, kes seda ühel õigel hetkel hinnata võib, kas hindaja ise on, on, on pädev seda hinnangut esitades seda tegema. Mulle tundub, et ka see seaduseelnõu veel kord laiendaks seda mõistet ja muudaks seda seda venivaks või, või, või ebamäärasemaks. Noh, ma tooksin teile näite teie igapäevatöös isikuandmete osas, et ülekaalukas avalik huvi on tegelikult isikuandmete kaitse seaduses olemas koos teiste kriteeriumitega nagu selle ajakirjanduseetika ja, ja, ja muu sellise kaalumine tegelikult igapäevatöös, kuni isikuandmeid avalikustata oma artiklites ja intervjuudes ja nii edasi. Te teaksite selle peale mõtlema, et kas ma teen lugu, mille vastu on ülekaalukas avalik huvi et ma ei pea isikult küsima tema nõusolekut tema isikuandmete avalikustamiseks või töötlemiseks üldse tegelikult puutute sellega kokku ja ega ajakirjanik ise hindama, kas on ülekaalukas avalik huvi, seda teeb kohus ja, ja mina kohtute pädevuses selles osas kindlasti ei kahtleks. Kas te, Sandra Mikli, võite nii-öelda käsi südamel tunnistada ja öelda, et justiitsministeeriumis, kui see seaduseelnõu on küpsenud, ei ole kordagi nii-öelda mõeldud raja peale, mis osas teid süüdistatakse, ajalehtedes kirjutatakse, ette heidetakse ette heidetakse just siis võib-olla mitte süüdistatakse aga, et et seda seaduseelnõud kirjutades on ametnikud ehk saanud poliitilist juhendust nende siis ministrite või, või teiste tähtsate poliitikutega seas, keda on teatavad ajaleheartiklid noh, teatud määral siin kas solvanud, otseselt võimustanud ütleme, heiduta, heidutanud noh, siin on viidatud selgelt konkreetselt nii-öelda sellele siis viisa keelu tühistamisele, mõningatele kohtujuhtumitele, kus siin mõne ministri siis elukaaslast võib-olla ei ole kõige selgemaks valguses näidatud ja nii edasi, et, et kas, kas te võite nii-öelda tunnistada tõesti öelda, et sellistele mõtetele ei ole tulnud, et nii-öelda ajakirjandusele kätte maksta või pakkuda võimalust kellegile ära teha? Nojah, seal on, nüüd tõesti ei tuleks, meie alustasime analüüsi ikkagi, sõltumata poliitilistest soolistest, nagu ma juba mainisin, et arhiiviseaduse muutmisega, kus tuli lihtsalt välja, et meil ei ole olulist väljendusvabadust kaitsvat põhimõtet kuskil kirjas, et sa saad tuletada, loomulikult, aga aga ei ole reguleeritud ja see aasta aega. Me analüüsisime, vaatasime asju ja siis ehitasime oma mõtted ministrile. Kui hakkasid tulema esimesed meediakajastused, siis loomulikult see selgeks, et millegipärast on sellel väga negatiivne vastukaja, kuigi tegelikult võiks tuua välja ka positiivseid argumente. See, et seda varem ei olnud me tegelikult loome teile aluse oma õigusi kaitsta. No meile kõigile selles mõttes ka siin vaatama ajakirjandust kui iseseisvalt sellist institutsiooni saame, kui me läksime väga emotsionaalselt. Eelmisele küsimusele vastates vaatasime laiemalt, siis tooks ehk mõned näited, milliseid olukordi praeguses sõnastuses seaduseelnõu, kui see oleks kehtinud, oleks hoidnud ära, millised lood oleksid Eestis siiani, mis on ilmunud, jäänud ilmumata või ilmunud mõnel teisel kujul teie vaatevinklist, kui, kui seaduse koostavat ringist. Mina teen selliseid näiteid küll tuua, ei oska vaadata nende erandite järgi, et kas siia läheks alla midagi. Aga meie selliste nüanssi peale ei ole mõelnud. Eeldus on ikkagi eelnõu koostamisel olnud teha olukorda paremaks, mitte hullanud. Tõesti, seda ma võin, käsi südamel, öelda, et et nii nagu täna meedias räägitakse, ei ole siin keegi. Ülekuulatav number kaks kuuskema Karin Victoria amet, Eesti rahvusringhäälingu õigusosakonna juhataja. Karin Victoria Kuuskemaa, mille jaoks on vaja allikakaitse paremat reguleerimisseadustega? Justiitsministeeriumi seisukohalt kõigepealt siis ja Euroopa inimõiguste konventsiooniga kooskõlla viimiseks, et Eesti siseriiklik õigus räägib praegu ainult ringhäälingu seaduses allikakaitsest ja see siis peaks kaitsma ainult televisiooni, raadiot. Teisisõnu, allikakaitsest mujal Eesti seadusandlus kusagil juttu ei ole, mujal ei ole. On ainult kirjas, ütleme nii-öelda siis softi enda dokumentides ehk siis ajakirjanduseetikakoodeksis ja see on kõik. Just ja siis samas selle kohta öeldakse, et sellel ei ole mingit seaduse jõudu. Miks peaks kohus hakkama kellelegi mingi tsunfti sisepraktikate kokkuleppeid rakendama? Kas on ka nii, tavaliselt ühesõnaga kohustus seda ikkagi dokumendina väga ei arvesta. No tegelikult seni on siiski ikkagi arvestanud ja on ka analoogiat kohaldanud selles mõttes, et on kohaldatud ka seda ringhäälingu seaduses olevat sätet kirjutavale pressile. Nii et põhimõtteliselt nii-öelda õigusruumi suurt vaakumit, kui sellist või tühja auku ei olnud. Mida oleks justiitsministeerium oma allikakaitse seaduse eelnõuga täitnud? No siis võib öelda, et te juurene konn, aga de facto nagu ei ole et praktikas on rakendatud, aga ütleme kirjas ei ole, aga no kui mina mõtlen laiemalt Eesti õiguspraktikale, siis me kaotame igasugust talupojamõistust, me kogu aeg kaugeneme sellest, et keegi suudaks loogiliselt ka mõelda vaid kogu aeg asi kusagil kirjas olema, et noh, minu hinnangul tegelikult nii võib-olla ei peaks olema, mõnes mõttes on juristide lihtsamaks ole tuginen sellele paragrahvile, näed, siin, see on kirjas ja nii on, eks ole. Aga samas on ju ka olemas riigikohus, kes siis on targad juristid, kes tõlgendavad. Erinevaid olukordi kolleegide teiste juristidega vesteldes, kas kas te oma ametiala siseselt ise tunnete, et see valdkond on kuidagi kehvasti reguleeritud, arvestades seda, kui domineeriv on meedia? Meie endi eludes igapäevaselt, siis tundub justkui miski reeglistik võiks olla väga palju konkreetsem kõige selle osas, mis meid nii tihedasti seob ja, ja igapäevaselt ümbritseb. No võib-olla isikuandmete kaitse seisukohalt võiks olla mitte tugevamini reguleeritud, aga oluliselt selgemini ja mõnes mõttes reaalsemalt ütleme meedia seisukohast, sest tegelikult öeldakse isikuandmete kaitse seaduses, et isikuandmeid võib avaldada ainult isiku nõusolekul ja siis mõningate erisustega. Ja siis sellele tuginevad juba kõik nii-öelda kriminaalid, kellest kirjutatakse ja lapse peastavaid tajad ja nii edasi ja nii edasi, et noh, mingil hetkel me jõuame muidu absurdini, aga praktikat samas veel eriti ei ole. Aga nüüd allikakaitse osas ma küll ei leia, et nüüd tohutuid vaakumi teeme, oleksid neid, neid vaidlusi on tegelikult kohtutes ka nii vähe olnud. No aga vaatame alati kõik, mis ilmub ja kõik, mis sünnib, ei ole üdini hea, ei ole üdini halb, mis, millised on sellised punktid, millega rahvusringhäälingu õigusosakond on, on rahul ja, ja rõõmsat, millised on need punktid, mis ettepanekus ees väärivad, tõepoolest rääkimiste tähelepanu? No iseenesest loomulikult ei ole vastu sellele, et me viime oma siseriikliku õiguse Euroopa inimõiguste konventsiooniga kooskõla, laiendame seda senini jäänud ringhäälinguorganisatsioonidele antud õigusi nende ajakirjanikele antud õigust allikakaitsele ka teistele ajakirjanikele ja samuti kindlasti on olemas väga rängad kuriteod puhul on loomulik, et ajakirjanik peab mu allika avaldama ja siin on öeldud selles eelnõus, et vähemalt kuni kaheksa aastat vangistust peab olema selle kuriteo eest ette nähtud. Et siis sellisel juhul tuleb allikas avaldada mõrvad ja tapmised, inimese kellegi tervisele ohtlikud kuriteod ära hoida, eks ole, see on loomulik, selle peale keegi kindlasti ei vaidle. Vaidlusalused küsimused on sellised nagu näiteks asutusesisese teabe edastamine. Et kui mõelda tagasi kõiksugustele, suurematele seltskonnale, raalidele, mis meil ühiskonnas on välja tulnud meedia kaudu näiteks ka maadevahetuse kohtuasi või siis mingit pistise andmises linnavalitsustes ja ametiasutustes ja nii edasi ja nii edasi, need on tegelikult tulnud sellest, et keegi nii-öelda südametunnistusega ametnik on andnud mingi dokumendi kusagile lekitanud ajakirjandusse ja kui tulevikus ta teab, et ta võib saada selle eest lihtsalt vangistuse, eks ole, ta allikas võidakse avaldada, ta kaotab oma töö ja nii edasi ja nii edasi. Siis ta tõenäoliselt kardab ajakirjanikuga rääkida. Ajakirjanik sammas jälle mõtleb, et kas ma ikka hakkan sellest kirjutama, sellepärast et kui ma siis allikat ei avalda, siis ma lähen vangi. Nii et see tähendaks nii-öelda reaalse rakenduse puhul siiski seda, et et Me eeldame nii-öelda tuleviku praegu, eks ole, võib juhtuda, kus ajakirjandusorganisatsioon jääb sisuliselt ilmuma ajakirjanikest, sest et näiteks ilmunud lood kus, kus on siis nii-öelda sees võimalused, ajakirjanik oleks vangi, kui ta ei ütle, ei avalikusta oma oma allikat ja toimetused jäävad tühjaks. Jah, teoreetiliselt meediaorganisatsioon hakkaksid saatma pakikesi hankesse huumoriga öelda. Nii millised teised punktid veel on, selliseid, mis põhjalikuma lugemisele järelemõtlemisel sunnivad küsima selle selle idee paketi mõttekus. Ja rahvusringhääling nõustunud sellega, et üle kaheksa aasta siis vangistust on, karistuste eest on kindlasti mõistlik allika avaldamine aga ka sõnumisaladuse rikkumine on kindlasti küsitav, see on lisaks Nendel oli seal kaheksa aastat ja rohkem vangistust, andmetele karistustele toodud ka kaheksa erandit välja, mis on sõnumisaladuse rikkumine kutse- ja ametitegevuses teatavaks saanud saladuse hoidmise kohustuse rikkumine. Ja siis ka kriminaalasja kohtueelse menetluse jälitusmenetluse andmete ebaseaduslik avaldamine Sonsendi, milles süüdistatakse tihtipeale prokuratuuri ja milles süüdistatakse advokaat, et nad siis üritavad avalikkuse kaudu nagu meediat meedia kaudu mõjutada, kohtuti ühte või teist otsust tegema või mingisugust muljet jätma ja samuti saladuse hoidmise kohustuse rikkumine, et see on see töölepingu alusel, eks ole koostöös saladust hoida. Mõningatel inimestel, et need on sellised küsitavad asjad ja nende, nende mõningate selliste kuritegude eest on tegelikult seadus näeb ette ainult rahalise karistuse, et see ei näe ette isegi üheaastast vangistust, et need ei ole seadusandja silmis olnud nii olulised asjad. Ja miks peaksid sundima nüüd sellel puhul allikat avaldama, kui inimene on nagu sellist sellise nii-öelda kuriteoga hakkama saanud? Kas ma saan õigesti aru, et ütleme näiteks, kui ma ametiisikuna ministeeriumi ametnikuna ajakirjanikule mingisuguseid andmeid, mis on kuulutatud asutusesiseseks, siis põhimõtteliselt saaksin selle eest rahatrahvi, aga nüüd ajakirjanik, kes ei ütleks, et mina olen see andja olnud, siis uue seaduseelnõu järgi võiks joonduda vangi sisuliselt küll jah, et need siin on nagu suhteliselt selline nii-öelda täiesti erinevad kaalud. Absoluutselt jah, ja selle vastu meediagi vaidlebki praegu, eks ole, selle vastu need valged leheküljed avaldatud. Ma tahan veel kord, on veel mõned sellised punktid, mida, mida passiks välja tuua mis, mis on võib-olla vähem teada ja vähem nii-öelda konkreetselt läbi räägitud. No kindlasti mõistlikuna võib välja tuua siis riigisaladuse ja salastatud välisteabe avalikustamine. Et see on kindlasti selline küsimus, mis võib ohustada väga paljusid kodanikke, mis huvitab meid nii-öelda selles mõttes, milline õiguskaitse on niivõrd oluline asi ühiskonnas, et sellel puhul on põhjendatud võib-olla põhjendatud nõuda allika avalikustamist ja noh, mis minu ettepanek oli ka see, et võiks kohtunik siis otsustada, et praegu on öeldud seaduse seletuskirjas niimoodi, et kui kui politsei ei suuda tuvastada ja muude menetlustoimingute tõendite kogumine on välistatud või oluliselt raskendatud, et seda kuritegu tuvastada, et mis see oluliselt raskendatud tähendab see võib ka tähendada seda, et politsei prokuratuur näiteks ei viitsi oma tööd teha, no ma praegu, eks ole, utreerin aga no teoreetiliselt see on võimalik, ega eraisik ja ajakirjanikke, et kontrollida, seda saaks siis kohtunikel, kellele esitatakse kõik materjalil toimikud ja milliseid toiminguid siis on tehtud, milliseid samme on ette võetud, et midagi kuritegu tuvastada ja siis kogu kohtunik võiks siis otsustatud. Näen, et on tehtud meeletult tööd ja praktiliselt kõik võimalused on ära kasutatud ja siis oleks näiteks kohtu eriloal kohus annab siis määrusega õiguse siis nõuda selle allika avalikustamist. Et see aspekt, aga muidu, mis, mis mind veel selles seaduseelnõus häirib, on see võlaõigusseaduse muutmise osa, mis puudutab preventiivset kahjuhüvitist ja seda tahetakse siis välja mõista näiteks meediaorganisatsioonid, juhul kui ta on inimest solvanud oma artikli või oma ütlustega. Ja, ja siis kohtunik peab siis arvestama, et näiteks, et mulle tundub, et see ajakirjanik või see meediaorganisatsioon kavatseb seda isikut veel solvata ja siis suvaliselt lihtsalt otsustab, et näen ma, ma olen selgeltnägija ja mõtlen, et näete kavatsusele veel halvad kavatsused ja mõistab veel täiendavalt trahvi välja, et ma arvan, et sellist inimese au ja väärikuse kaitsmist on võimalik teistmoodi kohtus teha. Ehk et see seaduseelnõu tegelikult näeb ette siis seda, kui ma nüüd õigesti aru saan, jälle taaskord on õigus mind parandada. Et kui ma saan ühe asjaga sest karistada, et ma olen kedagi oma artiklis oma saates solvanud, siis selle saadud karistus tegelikult ei pane mind mõtlema. Ei pane mind siis järgmine kord õiguskuulekamad tegutsema, nii et ma kedagi ei solva, vaid mind tuleb v1 karistusega nii-öelda siis suunata õigus kuulekale teele. Jah, et kuna mõeldakse, et praeguses kohtupraktikas on need nii-öelda moraalse kahju hüvitamise summad olnud nii väikesed, et siis tahetakse sind hoiduma panna sellest käitu tulevikus samasugusest käitumisest sellega, et saaks ka preventiivset ravi mõista. Aga ma arvan, et pigem oleksin võimalik kohtutele praeguse seaduseloome valguses lihtsalt mõista moraalse kahju hüvitamisest, suuremaid hüvitisi välja mitte see 10 või viis või 20000 krooni. Me oleme siiamaani tavaks kujunenud praktika, mitte aga millegi poolt määratletud. Sellised proportsioonid peaksid olema. Ei, see ei ole millegi poolt määratletud, see on kohtunike nii-öelda oma suva. Aga põhimõtteliselt tükid viljelatakse siin sellist mõttelaad või paradigmat, et üks karistus ei aita või karistus tegelikult ei õpeta, kuivõrd siis, kui nende solvamisest antud karistusest jääb väheks ja tuleks veel määrata karistust. Jah, no varalise kahju hüvitamise põhimõte on selles olnud, eks ole, et asetada inimene samasse olukorda, kui seda asja poleks toimunud, kui seda sündmust poleks toimunud, seda kahju poleks tekkinud. Moraalse kahju hüvitamisel on olnud kogu aeg lahtine see, et kuidasmoodi seda hinnata, et mis on pisarahind või mis on magamata öö hind ja siis ei ole nagu olnud mingit lähtepunkt ja, ja nüüd praegu mõeldakse, et, et tuleks seda teha siis preventiivseks korras. Milline oleks õiguslikus mõttes see olukord, kui sellised või need justiitsministeeriumi poolt kuus, viis, kuus SE oli see nii populaarseks saanud number viimastel päevadel, kui need vastu võetaks. Mis siis tegelikult õiguslikus mõttes muutuks näiteks kas või rahvusringhäälingu õigusosakonna? Ausalt öeldes ma olen selle peale mõelnud ja mulle tundub, et kõigepealt tuleks muidugi meeletut koolitusi teha, mida ajakirjanik ei tahaks kuulda ja, ja siin on kohutavalt palju küsimusi, nii et sellel on tegelikult raske vastata, väga palju lahtisi otsi seletas, kyll selgeid vastuseid ei anna, ikkagi jääks see väga paljuski kohtute sisustada. Loomulikult oleks siis lihtne lähtuda nendest paragrahvidest, mis siis eraldi on välja toodud. Need sõnumisaladuse rikkumine, need EL, mis ma eelpool ka mainisin, et no siis on kogu aeg näpuga järge ajada ja siis nende kuritegude puhul, mille puhul on siis üle kaheksa-aastane vangistus ette nähtud, need on kaheksale karistusseadustikus ettenähtud, nende puhul oleks selge. Aga, aga no ma arvan, jooksime välja Euroopa Inimõiguste kohtusse, mis hakkaks tühistama meie kohtute otsuseid, mis näiteks ütleme, sõnumisaladuse rikkumise või asutusesisese teabe edastamise puhul oleksid siis allikat avaldama sundinud. Nii et Euroopa kohtu siis praktika on teistsugune, kui praegu tahab see eelnõu meil kehtestada. No mulle tundub, et ta on oluliselt liberaalsem ja nii on ka mõningad õigusteadlased arvanud ja valjud juristid. Ehkki ministeerium ise räägib, et just vastupidi, et, et on vaja, et on vaja just nende kaaslaste valguses reglementeerida isteolust, täpsemalt. Jah, aga no ütleme nii, et Euroopa Inimõiguste kohus teeb ka aeg-ajalt otsuseid, mis üksteisele vastukäivad ja selles mõttes ükski õigus ei saa lähtuda sellest, et hakata Euroopa inimõiguste kohtupraktika kohaselt kogu aeg oma seaduse ümber tegema, et, et noh, see on nagu võimatu. Kalevi Victoria kui palju on Eesti rahvusringhäälingul, mis on suur meediaorganisatsioon, mis on väga paljude kanalite kaudu inimesteni jõudev organisatsioon. Kui palju on olnud selliseid õiguslikke vaidlusi, küsimusi, mille lahendamine oleks nende seatud punktide järgi ei olnud oluliselt teistmoodi kui, kui, kui praegu. Omavahelised kokkulepped. Kohtu kokkulepped on sündinud. Seda on raske öelda, kohtuvaidlusi meil üldiselt väga palju ei ole, et meil on põhiliselt olnud seotud ütleme, valede faktiväidete või ebaõigete väärtushinnangute ütlemisega nii-öelda inimesega inimeste kohta, näiteks pealtnägija saatega seoses, aga ma, ma isegi ei oska öelda praegu, et ma arvan, et see kõige rohkem puudutabki sellist uurivat ajakirjandust, mida meie organisatsioonis kindlasti ühesaatena esindab Pealtnägija. Et võib-olla Mihkel Kärmas oskaks kindlasti selle kohta väga täpsemalt öelda konkreetseid näiteid. Ehk ikkagi tegelikult süsteemis, kus ka teistes saadetes väga palju räägitakse päevapoliitilistest teemadest olulistes teemades tuuakse neid välja siis tegelik elu iseenesest neid ja õigusosakonna pilgu läbi lähtudes tegelikult ei nõua, et noh, ei ole selliseid vaidlusküsimusi, mida selle seadusemuudatuse järgi saaks reguleerida. Üldiselt mitte jah, et minu meelest Mihkel Kärmas ütles ka, et selle selle seaduse eelnõu valguses tundub see rakendus oleks kohutavalt ebajärjekindel, et igat igat kaasust, et samamoodi hindama siis vastavalt oludele nagu praegugi põhimõtteliselt. Kas seda saaks teha kuidagi nagu paremaks seda seaduseelnõud, seda ettepanekut või on ikkagi õige see, et tegelikult sellist asja, sellist sellist reeglistikku Eesti meediaruum, Eesti avalik ruum ja Eesti riik lõpuks tegelikult ei vaja? No mina isenesest arvan end kohutavalt jäigemaks olla ja tegelikult on paljudes riikides ikka mingisugune nii, öeldakse kirjandusseadusallikakaitse seadus või oleneb, kuidas ta nimetatud on olemas, et selles mõttes ma ei vaidleks ise täiesti 100 protsenti sellele vastu. Ja ma ütlen, et on põhjendatud riigisaladuse ja inimese tervist ja elu ohustavate kuritegude puhul on põhjendatud allika avaldamine seal kaalukese, nagu õiguses alati kaalutakse ühiskonna huve, kaalutakse ühe isiku huve, teise isiku õigusi ja huve ja siis vaadatakse, kumb on nagunii-öelda olulisem. Ja selle järgi tehakse otsuseid, et selles mõttes ma igal juhul ei vaidleks sellele vastu, aga ma arvan, et need kuriteod tuleks selgemini välja tuua, tuleks need kitsamaks kindlasti vähem vähendada, seda loetelu selles eelnõus ja lisaks minu hinnangul on see võlaõigusseaduse muutmise osaga natuke absurdne. Ülekuulatav number kolm Vahter, Tarmo amet, Eesti Ekspressi peatoimetaja asetäitja. Tarmo Vahter kui suure üllatusena teie jaoks tuli justiitsministeeriumist välja too eelnõu, mille üle nendel päevadel kõik räägivad ja mõnes mõttes ka ei räägi, sest et lehtede esikülgedel on ilmunud lihtsalt tühjad valged augud. Et kas, kas oli oodata, et justiitsministeerium ühel päeval võtab ette seda valdkonda reguleerida või tegelikult tuli see teie jaoks suure üllatusena, et justiitsministeeriumis on midagi sellist valmis küpsemas. Nad käisid seal välja eelmise aasta lõpul ühel ühel üritusel ja siis see tuli üllatusena. Seda, et midagi teavad, seda oli teada ka, mida täpselt seda justiitsministeerium keeldus ligi aasta jooksul üldse, ütleb arst, ütles, et jah, meil on üks niisugune töörühm, mis tegeleb meediaõiguse regulatsiooniga, millega see tegeleb ja mis selle eesmärk on, seda nad põhimõtteliselt keeldusid kogu aeg ütlemast. Kas nad põhjendasid ka, miks nad siis nii-öelda salaja kabinetivaikuses seaduseelnõud valmisrõivad mis räägib meediast, aga meediale endale seda nii-öelda algpõhimõtteid, seda juurt, kust pihta hakatakse, ei näidata ega ei kõnelda sellest. Põhjendanud seda nad ütlesid, et tutvutakse teiste riikide kogemusega, aga et praegu veel midagi ei ole, millest rääkida. Kuidas üldse huvipoolte kaasatusega selle selle kõige loo juures on ja, ja selle seaduseelnõu valmimisega olete teie ajakirjanikuna kolleegide kaudu kuulnud ja tundnud seda, et ajakirjanikud on selle töö juures kaasas, et nad on saanud öelda oma sõna sellesse, mis tegelikult kodanikena ja seda ametit pidavate inimestena neid puudutab. Ja toimus üks arutelu pärast seda, kui see eelnõu oli välja lastud. Üks arutelu toimus ja seejärel see asi läks juba valitsuse kaudu parlament ja ju siis ministeerium lähtub sellest, et selliste asjade puhul selline üks arutelu pärast seda, kui kõik on juba paberile pandud, see on piisav, et mulle tundub see, et see ei ole nagu mõistlik. Ka selle arutelu käigus jõuti mingitele tulemustele, kuidas seda eelnõud näiteks täiendada või mis seda muuta. Kas midagigi jõudis siis sealt sellesse dokumenti, mis lõpuks läks valitsusse ja otsapidi nüüd on Riigikogus? Seal vist oli üks mikroskoopiline muudatus, aga asja ütleme 97 protsenti asja sisust ja põhimõtteliselt kindlasti. Aga sellel nii-öelda koosolekul nõupidamisel siis ajakirjanduse, ajalehtede esindajad võtsid väga tugevalt asja vastu protesteerida. Et see protest, mida te nüüd, eks ole ajalehtede tühjade esikülgede näol olete teinud, et oli siis ka see proteist seal koosolekul sedavõrd suur, tugev ja proportsionaalne. Ma ise sellel üritusel ei olnud, aga ma arvan, et jah, oli küll, nii palju, kui ma olen kuulnud. Nii et tegelikult justiitsministeeriumile ei tohiks olla suur üllatus see, et ajakirjandus, ajalehed on selle seaduseelnõu Vastu see ei saa neile küll kuidagi üllatus olla taator, millest see räägib teile, et justiitsministeerium on täpselt nii ignorantne olnudki, nagu ta on ajakirjanik et viia ellu oma eesmärk, mis esmaskand eesmärk, eesmärk on kehtestada eelnõu sellisel kujul, nagu nemad on selle esitanud koos kõigi tagajärgedega, mis seejärel hakkavad ilmnema, no katsume selle üle nagu, mis need tagajärjed võiksid olla, mis see üldisem eesmärk siis tegelikult on, miks seda tehakse nii nagu seda tehakse selles seaduses? Seaduseelnõus on umbes 60 erinevat kuritegu, mille puhul mille uurimise käigus kui nähakse, et keegi ajakirjanik mingit informatsiooni valvab, seal õigustada, kutsuda ülekuulamisele ja nõuda et ta ütleks, kus ta seda asja kuulis. Esimesel pilgul tundub, et seal on kõik okei, eks, et kuritegusid on vaja lahendada ja aga kui me vaatame, mis need 60 kuritegu on siis mõrva puhul ma arvan, ei ole kahtlusteks. Et kui on mingi mõrv rani jooksust, ta tuleb saada kinni nagu näiteks kurikamees. Ja kui tõesti mingi ajakirjanik tema kohta infot varjab, siis ma eeldan, et see ajakirjanik nagu iga kodanik sõltumata ametist annab selle informatsiooni sinna, kus vaja, et ohtlik kurjategija tabada. Kui need tõesti peaks olema mingil põhjusel mingi ajakirjanik, kes ei taha seda avaldada, siis antud juhul peaks kindlasti olema võimudel võimaluse õigusajakirjaniku puhul allikaid murda ja küsida, et kes see kurikamassis on, kui sa seda tead, sa pead seda meile ütlema, see on minu meelest normaalne ja mõistlik. Nii samasugune põhimõte on aktsepteeritud ka põhimõtteliselt Lääne-Euroopa riikides. Millest selle seaduse probleem on tegelikult väga lihtne, et nende 60 kuride hulgas, mis seal siis on üles loetud, mille puhul ajakirjanik peab avaldama, on näiteks sellised majanduskuritegusid nagu ütleme rahapesu. Aga rahapesu on väga lihtne selles suhteliselt, kui mingi suurettevõte läheb pankrotti ja pankroti on meil iga päev väga palju. Tavaliselt tegeldakse sellega, et pankrotipesast keegi kandid mingi paranduse salaja ära, et selle pealt ära ei võetaks, on olemas eestist terved eraldi inimesed, kes selleks vastavat teenust osutada selle pealt päris priskelt raha teenides. Kurat, keegi ajakirjanik kirjutab, et ma tean, kuhu pankrotipesast liikus mingi mitukümmend miljonit krooni see vastab rahapesutunnustele tõenäoliselt. Ja seejärel kuurimine käivitada Eesti ajakirjandus, küsida, aga kuhu see läks? Ja siin minu meelest ei ole põhjendatud selle allika väljanõudmine, sest see peaks olema põhjendatud siis, kui kellegi inimese elu reaalselt ohus. Kas need 60 konkreetset näidet puudutada saavad ka näiteks sedasama olukorda, millest või üks neist 60-st millest on palju räägitud näiteks Rein Langi enese jaoks väga ebamugav situatsioon viimasest ajast nii-öelda viisaskandaal, kas see ka näiteks saaks kuidagi selle uue seaduse järgi käsitletud ajakirjaniku suhtes või siis lekitanud ametniku suhtes kui need, kui need reeglid kehtima hakkaksid? Loomulikult sellepärast et esiteks selles asjas on jätkuvalt minu teada kriminaalasi menetluses, selle käigus on kuulatud üle Postimehe ajakirjanik Tuuli Koch, kes selle artikli kirjutas. Ehk nagu tuule ise on öelnud, see oli vist õhtulehes, et te kuulate kaitsepolitseis üle, ta ütles, et ta ei saa seda öelda ja tänasel päeval seda aktsepteeriti. Aga tõepoolest justiitsministeeriumi eelnõu näeb ette paragrahv 241 riigisaladuse avalikustamine. Ja kui see kehtiks eelnõu, siis tuuri Kohli saadaks, okei, kui sa ei räägi, kust sa seda kuulsid sisenemise kohta oleme võimelised kuni aastaks ajaks kinni pandud. Eestis sellist praktikat, eks ole, enne ei ole saanud viljeleda, seetõttu me ei tea selliseid juhtumeid, kus ajakirjanik oleks saanud siis oma allika mitteavalikustamise eest karistada. Ei ole saanud, kuigi põhimõtteliselt kui seda soovitaks, siis seda ju oleks saadud rakendada, põhimõtteliselt saaks soovi korral rakendada ka täna tuli kohvi puhul, aga põhjus, miks seda ei tehta, on see, et uurimisasutused ja prokuratuur saavad aru, et on olemas Euroopa Inimõiguste kohtu. Paljud lahenemis ütlevad, et selliste kuritegude uurimise käigus ajakirjanikud siiski ei saa tunnistust välja nõuda. Te olete ise uuriv ajakirjanik, kui tihti nii-öelda allikatega kohtudes suheldes, kes teile annavad väga tundlikku infot, olgu see siis ükskõik millise nii-öelda seaduse paragrahvi või või siis majandustingimuste oluline info, kui palju nad tegelikult reaalselt ka öelda küsivad üle või, või teie käest tahavad saada kinnitust, et ei avalikusta nende nimed, et on selgelt uuriva ajakirjanikutöös üks põhiline nii-öelda töövahend Arsenal, et ma hoian saladust, mind võib usaldada. Kindlasti igasugune selline asi põhineb usaldusel. Ja seda muidugi. Kui palju näiteks teil on nii-öelda, te teate ütleme inimesi, kes, keda te usaldate või kes on andnud oma saadet teie usaldada praegu, et don see kümmekond inimest 20 inimest, kelle saladuse hoidja te olete? Kui ma seda numbrit küll ei hakka siin üles lugema, siis peaks kõigepealt mõtlema, aga eks neil ikka olla igal igal tublil ajakirjanikuna selliseid inimesi olemas. Teil ka kindlasti jõuame tagasi ikkagi sellesama olukorra juurde, et miks seda tehakse. Vaatame, mis on teie enda nägemused, kasutame rahvlitliku väljendit, mis on nendes jõududes kas kallutatud või kallutamata jõududes see nägemus, miks seda tegelikult Eesti vabariigis praegu tahetakse teha, miks sellist seadust on vaja, miks? Ma arvan, et põhjus on väga lihtne. Ma ei usu, et nüüd kedagi tahetakse hakata reaalselt sellepärast ajakirjanikest kinni panema või seda ja põhjus on, ma arvan, see, et teatud inimesed ei räägiks teatud asju välja, mis valmistavad mõnedele võimulolijatele olnud ses poliitilises mõttes majanduslikus mõttes võimul, valmistavad meile ebamugavust põhiliselt ega siis ei lekitatud siukseid asju, mis, mis jumala kui ühiskonna jaoks nagu üldiselt tähtsust ikkagi räägitakse asju, mis on olulised, mis on piinlikud, mis tekitab mis on keerulise, nõnda, mis vajavad selgitamist ja nii edasi. Just nimelt, et tegelikult see eelnõu, kas ma sain teist õigesti aru on mõeldud kasvõi näiteks ametkonna suu sulgemiseks Ametnike, ja muidugi selleks, et nad oleksid ära hirmutatud, et nad ei tuleks, räägiks valitsus oma viimasel pressikonverentsil lahkas üsna üsna tõsiselt neid emotsioone ja, ja, ja seal suhteliselt noh, ei olnud väga raskesti ennustatav, mis, mis võib-olla reaktsioonidest, et kõige rohkem üllatas selle osas, mida, mida siis valitsuse erinevad riigid, kes pressikonverentsil üles astusid, esitades ütlesid. Ausalt öeldes üllatas mind see, mida ütles siseminister Marko Pomerants seal umbes tsitaat, et lähiajaloost, ega keegi ei suuda väga meenutada, kust tuleks kõne alla see juhtum, kus siis selline vajadus oleks sellist allikat välja nõuda olnud, et siseminister võiks siiski teada, millega tema alluvad politseinikud tegelevad, et neid ülekuulamisi on olnud, et järelikult siseminister jale alluvate tööga kursis, et ja selle juures on see paradoks ka, et kui, kui ta on niimoodi väidab, et siis ei ole ju ka siis, kui lihtsalt sedasama seadust vaja, milleks asuda reguleerima ala, kui siseminister väidab, et selliseid olukord ei ole olnud, siis, siis ei ole ju ka vaja selle jaoks spetsiaalsed regulatsioone millised võiksid olla need nii-öelda edasised sammud. Ma saan aru, et et ühest küljest valitsus, olles selle viinud riigikokku, jätkab oma oma jonni, valitsus on vahepeal muutunud ootamatult või oodatult, aga aga enamusvalitsuseks. Millised võiksid olla need edasised sammud, et mõlemad pooled on natukene nagu sunnitud seisus ajalehed on juba olnud tühjad? Valitsus on justkui selle eelnõu esitanud ja ei ole lihtne tunnistada, et ma tegin nüüd jama. Mis võiks olla praegu selline mõistlik lahendus, kuidas, kuidas selle seaduseelnõu suhtes edasi liikuda? Et üks mõistlik lahendus oleks teha mõistlik kompromiss võiks tähendada seda, et need 60 kuriteo liiki vaadatakse pädevate inimeste poolt koos läbi vaielda selle üle ja loobitakse neist välja kõik need, mis ei lähe kokku Euroopa inimõiguste kohtupraktikaga. Et ma ei oska hetkel öelda, kui palju 60-st järgi jääb, aga see tähendab, et sellised lekitamise paragrahvid peaksid sellest seaduseelnõust kindlasti kaduma. No mis, millised on need konkreetsed, need paragrahvid? Tänu Teil on paberid kaasas, saate kindlasti öelda, millised on need kõige üldise olukorra suhtes kõige halvemini mõjuvad ja, ja ajakirjanduslikku õigust ahistavad. No siin on näiteks selline tore paragrahv, nagu paragrahv 157 karistusseadustikus on kutse- ja ametitegevuses teatavaks saanud saladuse hoidmise kohustuse rikkumine. Mis tähendab seda, et kui keegi keegi ametnik saanud oma ametitegevuses kutsetegevust, see võib olla ka advokaat, mingit sellist infot teada, keda nad saavad kogu aeg teada. See võib olla ka info näiteks äritegevuse kohta ehk firma kohta, mitte isegi konkreetse eraisiku kohta. Õde on siis sellest rääkinud, siis siin see asi praeguse eelnõu kohaselt kohe rakenduks ja selles asjas on muide muide, viimase kahe aasta jooksul mõned head olnud vähemalt kaks eelist lekitamise uurimist, et üks oli alles eelmise aasta suvel, kui kolleeg Sulev Mölder avaldas Est Ekspressis Ivo Parbuse pealtkuulatud kõned mis rääkisid sellest, kuidas ta siis teenist detailplaneeringute abil raha selleks, et ise mõnusalt elada ja saada ühte partei lehekest välja anda. Vot selle paragrahvi alusel käivitati uurimine, aga Sulevit üle kuulatud sellepärast et uurimisasutused leidsid, et ei ole põhjust ei ole kuulata, kuna ajakirjanikku vaikida. Ja sealsamas juhtumi puhul oli siis nii, et keegi nii-öelda ametlik sai, eks ole, omastada infot ja edastas selle ajakirjanikule. No kust tuleb selle info sai, seda, seda teeb tema ja see ei ole minu asi, aga see info ei olnud küll avalik, tol hetkel ei ole ka tänaval. Ja sellisel juhul oleks põhimõtteliselt nii-öelda uue korra alusel, kui, kui siis Sulevi ütles, kus ta info sai, võiks seda mõista vangi näiteks. Seadus sellise võimaluse praeguse eelnõu puhul täpselt otse annab, jah, muidugi, no see on üks konkreetsetest. Millised need veel on, mitte, et me peaksime kõik 60 läbivaks maa kauaga drastilisemalt, vaid ära sellised. No siin on näiteks niisugune hea punkt on 323 punkt üks mis räägib saladuse hoidmise kohustuse rikkumisest, aga see puudutab ainult kinniseid, kohtuprotsessi ja kinniste kohtuprotsessidega, on see lugu, et viimase aasta jooksul on kolm sellist suur korruptsiooni asja kuulutatud osaliselt kinniseks ja milleks, eks ikka enamasti mingi äriühingu, keda süüdistatakse altkäemaksu andmises, et selle ärisaladust on veel vaja kaitsta, et kohtul on loomulikult õigus istung kinniseks kuulutada kohtuniku vääramatu õigus. Aga ma arvan, et kui keegi pärast ilmub näiteks rahvusringhäälingusse salaja räägib, mis seal kinnisel istungil räägiti et ma arvan, et avalikkusel on õigus eesõigustele siiski teada. Ja praegu on, kui see nõu vastu võetakse, keegi räägib, eks, et sellel samal kuu bussijuht on, meil see oli, kuidas on, väga vahva, lavale, altkäemaksu anti siis tuleks, seadus käsib, tuleb alustada kohe menetlust, tuleb siis rahvusringhäälingu ajakirjanik kutsuda ülekuulamisele, öelda kus sa selle said ja kui sa ei räägi, siis me võime siit kui aastaks kinni panna, et seadusseadust tuleb täita, kui see vastu võetakse. Mis võiks olla nii-öelda see perspektiiv. Jällegi oletades, et valitsus ei jäta oma ja Reformierakond lubab, et IRL saab tehtud oma haridusreformi, aga meil oleks vaja see seaduseelnõu ikkagi vastu võtta. Mille justiitsminister, Reformierakonna liige on esitanud, mis võiks tegelikult Eesti ajakirjandusega reaalselt peale esimest septembrit, kus peaks hakkama jõustuma siis need seadusemuudatused, mis võiks tegelikult juhtuda, mis võiks juhtuda. Aga seal on ka päris lihtne vastata, et juhuse tahtel ma tunnen päris mitmeid kurjategijad. Kõige kurjategijad on tegelikult Soome ajakirjanikud, kes töötavad sellistes lugupeetud väljaannetest nagu Helsingin Sanomat või või üles radio mingi telejaam ja need on ütleme, viimase 10 aasta jooksul on mõistetud süüdi erinevates kuritegudes kohtute poolt nende kuriteos seisneb siis selles, et nad avaldasid mingeid Annellides, puudutasid mõjukaid soome isikuid, mis neile ei meeldinud soo koos mõistes nad süüdi. Tänasel päeval on siis see, et need väljaanded on kaevanud need otsused Euroopa Inimõiguste kohtusse ja seal on hakatud nüüd neid siis lõpuks käsitlema, seal kohtus on lihtsalt niisugune pikk saba, sest see võtab ikkagi aastaid aega, kuni asi jõuab menetlusse. Ja tänane seis on Soome valitsuse jaoks väga piinlik. See, et on näha, et sealt hakkavad tulema õigeksmõistvad otsused mis tähendab, et Soome kohtute otsused tulla tühistada, lisaks peab maksma siis neile süüdi mõistetud ajakirjanikega sellist valuraha. Lõppude lõpuks siis soome seda süüdimõistmise praktikat tuleb muuta. Et kui see nii juhtub, siis ehk siis ma arvan, oletame, et see eelnõu võetakse vastu sellisel kujul siis mingi, ma arvan, et ülejärgmine parlamendikoosseis võib-olla juba pärast Euroopa Inimõiguste kohtu lahendeid on ka sunnitud seda seadust muutma. Mis asi on vist vahepeal see Tarmo Vahteri Tuuli kohvid mitte lihtsalt vahepeal türmi Need kinni pannakse, tõenäoliselt, pigem karistatakse rahaliselt, näiteks. Aga neile jääb nii-öelda kurjategija silt külge ja sellega veel tavaelus ringi käia, võib-olla asju ajada seal tekkinud olemas. See võimalus on kindlasti olemas. Kas see, see konkreetne seadus on palju häält ja palju räägitud ja nii-öelda teravamad kriitikud on öelnud, et see on nii-öelda suukorvistama seal sisuliselt võiks tähendada seda, et see nii-öelda lõpetab ajaga vabaduse Eestis või tegelikult Eesti, isegi kui valitsus praegu sellise sammu astuks ja riigikogu selle seaduseks kuulutaks on Eesti ajakirjandus ehk nii tugev ja tõesti läheks nii, et, et tekiksid lõputud kohtuvaidlused Euroopa Inimõiguste kohtusse? Ma usun küll, et pigem läheksin. Meie areng läheks ikka nagu selliseks nagu soomes, mitte selliseks nagu Venemaal, et ma ei näe nagu selleks nagu mingit põhjust. Aga kui too seaduseelnõu tõesti vastu võtaks, nii nagu ta praegu on paberi peal kirjas, siis kas seda nii-öelda üleilmses ajakirjandusvabaduse nimekirjas, mida muuseas ka meie peaminister Andrus Ansip hiljuti siin neil päevadel tsiteeris ajakirjanduse ühest küljest kiituseks, kas seal meie koht? Me oleme seal päris otsas, eks ole, ülemises otsas, kukuksime valla poole. Ma ei oska seda öelda, sellepärast et ma ei tea konkreetselt, mis kriteeriumite järgi seda nimekiri koostatakse, et kui ma seda kriteeriumi teame, siis saab sellele vastata ka. Aga põhimõtteliselt ajakirjanikuna te tunneksite, et ta ei ole enam oma töö eest päris nii vaba, teil on pandud mingid piirid, mingid tõkked, te olete nii-öelda kuskile natuke rohkem raami surutud kui seni. Noh, ma ütleks, et ega need Soome kolleegid ei ole siis ka nüüd jätnud oma tööstuse pärast tegemata, et neid on ka Soome kohtus süüdi mõistetud Nii et ka Soomes jätkuvalt kirjutatakse, ainult et ajakirjanikud käivadki kohtust läbi ja loodavad Euroopa kohtule, mis nad peaks õigeks mõistma. Täpselt nii, see on jah, noh, vaadake, ühel hetkel muutub juba rutiiniks. Ja allikad selles mõttes annavad ka infot edasi, et, et ei ole nagu muutunud. Olukord no seda peaks Soome inimestelt täpsemalt küsima, kuidas seal on, aga tundub küll nii, sellepärast et seal on praegu väga suur lööma seoses sellega, et selgub, et väga paljud Soome poliitikud on võtnud vastu annetusi valimisteks, mida nad ei ole deklareerinud ja seetõttu tuleb seadusi muuta, et nad edaspidi siuksesse igatahes enam ei tee, nii et jah, ma arvan, et seal saab ühiskond puhtamaks taaga. Lõpetuseks, kuidas teile tundub, kas see on poliitikute kättemaks ajakirjandusele selle eest, et on tekkinud, et tõepoolest selliseid keerulisi olukordi, kus tuleb natukene rohkem selgitada kui, kui, kui tavaliselt poliitik sooviks või tahaks? Ma ei tea, ma arvan, et see on pigem võib-olla siuke või on see lihtsalt kabinetivaikuses sündinud rumalus, kus üks ametnik tundis soovi, et on vaja täita mingit plaani, on vaja osakonna poolt saata nii palju seaduseelnõusid või muutmisettepanekuid välja ja siis lihtsalt tekkiski, kuna mujal on, teeme meiega. Pigem usuksin, et see on paljude erinevate asjade selline koosmõju, et ei saa välistada, et keegi kodanik on, noh, ma ei tea küll, kes võiks olla, oletame, et keegi võib tõesti olla solvunud, millegipärast leiab, et see oleks niisugune hea õpetus. Et liiga palju teatakse mõnedest asjadest, see on võimalik põhimõtteliselt samamoodi on kindlasti siukseid tublisid ametnikke, kes kes suudavad küll lugeda, ütleme, juriidilist teksti, ega seda, võib-olla ütleme, selle mõistmine eriti siukses Euroopa traditsioonis on võib-olla vajaks veel ütleme, natuke sihukest järelküpsemist. Lõppude lõpuks on ka niisugune ajaloolised traditsioonid, eks, et juba aastal 34 tollane sisekasse ülem Einbund võttis vastu ühe määruse, mis terve hulka siukseid kriteeriumi, millest aja ajalehed ei tohtinud kirjutada. Näiteks üks punkt oli see, eks, et valitsuse tegevusest tuleb pealkirjades kirjutada positiivses toonis ja nii edasi, et noh ma ei välistaks ka seda, et kusagil on mingisugune ajalooline järjepidevus, võib-olla õhus. Ülekuulamise toimik number 135 allikakaitse seaduse eelnõus toimik avatud uurimine jätkub.