Jõudu ja tervist operetisõber Eestimaal on üle pika aja suuria hingematvalt ilus suvi. Vikerraadio tahab seda tähistada väikese valikuga Franz Lehari ja Leofally operetti meloodiates mis loodud peagi lõppeva sajandi esimesel kümnendikul. Need lood tegid ilma ja olid hästi mängitavad mitte maailma opereti pealinnas Viinis vaid kõikjal Euroopas, sealhulgas ka eestlase lõbujanu kustutavates kohalikes teatrites. Stuudios on Tiit Made. See lugu, mis hakatuseks kõlab, on teatavasti maestro Lehari lõbusast lesest. Kuid esitus on ehk pisut tavapäratu. Seda töötlust mängib Itaalia tantsuorkester Pierre farina juhatusel. 20. sajandi algus tõi esile Viini klassikalise opereti uue põlvkonna. Otsa tegi lahti Praha konservatooriumis õppinud Franz Lehari. 1905. aasta eelviimasel päeval mängiti teater Anderwinis lõbusat leske. Sellest tükist kujuneski tolle uue koolkonna lipulaev ja innustas mitmeid uusi loojaid tööle ning kutsus publikut teatrisse öelda Lehari kaasaegsed kolleegid või võistlejad. Niipalju kui neist üldse võistlejaid oli, oleks teinud viletsat tööd. Ei, Leophal, kellest täna tuleb Lehari kõrval juttu ei oska Strauss, Imre Kalmarega, Oskar, need pall ja paljud teised. Viini klassikalise balletikoolkonna teise laine tegijad ei ole viletsad poisid. Kõigi nende toodangus on mitmeid suurepäraseid operette ja veel enam kuulatavaid lugusid, millest nii mõnigi on säilitanud oma sarmi meie päevadeni välja. Kuid Leharit ei trumpanist keegi üle. Kuuldud Hanna ja Danilo toit oli lõbusales, esimesest vaatusest laulsid Jean Sabelanud ja Werner gren. Leo õieti pold fall on pärit olo mahutsist, kuid ka tema oli Austria helilooja, sest 30 kolmeaastaselt asustaviini elama ja võttis sealse kodakondsuse. Nii nagu Lehari isa oli ka fall seenior, sõjaväe orkestri kapellmeister innustas pereliikmeid muusikale ning andis pojale hea ettevalmistused tulevaseks menu kompanisti karjääriks. Frans ja Leo mängisid isegi mõne aja koos baarman Elberfeldi teatri orkestris, mida tollal juhatas leha Riisa. Mõlemad sajandi alguse Viini opereti peamised tegijad olid praegu ühevanused. Lehar kolm aastat varem sündinud, kuid elas oma kolleegist ka 23 aastat kauem. Mõlemad tegid operetimaailmas läbimurde umbes 35 aastaselt, olles enne ebaõnnestunult katsetanud komponeerida oopereid, mis neil kuidagi ei istunud. Kui me teeme nii-öelda Vaba vaba lao napakalt Al paga. See talupojamarsiks nimetatud lugu on Leofally ühest ajaproovile hästi vastu pannud ja tänaseni Kesk-Euroopast sageli mängitavast operetist nimega lõbus talupoeg. Selle tüki esmaettekanne ei mahtunud 1907. aastal teater Randerwini repertuaari, sest seal võidutses lõbus lesk ja seetõttu esimene eesriide avamine toimus man Haimis. Kuid ka talupoeg haaras jäägitult Euroopa publiku ja tõi kümnetele teatritele hästi sisse. Estonia mängis seda lugu kaks aastat pärast tema välja tulekut. Seitse eesti tollast muusikaetendusi andvad teatrid mängisid seda tükki paarikümne aasta jooksul Üheksateistkümnes eri lavastuses. See on isegi kolm korda rohkem kui lõbusat leske. Huvitav on ehk seegi, et talupoega mängis 1924. aastal ka niisugune haruldane teatritegijate kollektiiv nagu eesti teater Leningradis. Omal ajal oli üheks populaarsemaks ja väljaspool seda tükki sageli lauldavaks oksto lehmakarjus, Lizzi väikese poja Heinerle kommi ja mänguasjade mangumise lugu. Vaesevõitu ema viis oma innuka poja väljanäitusele. Seal oli palju näha ja tahta, kuid Lizzi pidi oma häinadele ütlema, et kommide ostmiseks pole raha. Laulavad Birgitte fas Bender ja Wolfgang ever. Nüüd aga tagasi Lõbusa lese juurde. Selle lavale pääsemine oli nagu Anderseni muinasjutt kus peetakse maha võitlus kiuslike nõidadega ja lõpuks saavutatakse kurja üle veenev võit. Kord naasnud üks kolmeteistaastane neiu noore Lehari kontserdilt teel koju, öelnud oma isale, et muusika, mida nad just kuulsid, ületavat kõik isa tekstidele loodud operetimeloodiad. Tüdruku isa nimi oli Victor Léon. Ta tunnustatud ja viljakas Libretist oli just saanud Heibergerile valmis libreto nimega lõbus lesk kuid esimese kahe vaatuse muusika kukkunud vilets välja jäi meeldinud. Teater oli aga heliloojale juba honorari välja maksnud ning isegi esietenduse päeva kindlaks määranud. Nii Leon kui ka Danilo rolli määratud tenor polnud nõus seda tükki esitama. Neil oli teada, et üks algaja komponist nimega Lehar tunneb hästi Montenegro olusid ja on kirjutanud mitmeid omanäolisi operetliku meloodiaid. Arvati, et tema võiks hädast välja aidata ja lesele muusika komponeerida. Liha rasus innukalt tööle, kuid teatri juhtkond oli sellele vastu. Neile mängiti mõni varasem lugu ette, mille peale teatati põlglikult, et esist ka muusi, see ei ole muusika. Leon asus direktoritega ägedasse võitlusse. Lõpuks nad kapituleerusid, bitte Seer, laske käia, kuid määrasid terve rea tingimusi, mille täitmist nad ei lootnudki. Kõigepealt pidi esietendus olema 30. detsembril kõige ebasobivam päev, tollast Viini elukorraldust arvestades. Harjutuste jaoks lubati lava kasutada vaid öösiti. Leon maksis kinni öistel proovidel osalevad tale näitlejatele hangitud võileivad ja ka nende varahommikuse voorimehega kojuvedamise. Kui esimene Hanna klaver. Iija Danilo innustasid oma kolleege. Ettevalmistused sujusid. Direktori taga nõustusid vaid ühe peaprooviga ja teatasid, et uute kostüümide jaoks pole raha. Pealegi ei teadnud keegi, mis riideid Pontevedrollased peaksid kandma. Ka selle probleemi lahendas Leon tankis ühe Monte vedru Grafi foto. Selle järgi õmblaski üks sõbramees, rätsep, põlgu kostüümid. Aga peaproovi ajal oli ainult üks rahulik inimene, see oli maestro ise, kes veel viimasel hetkel lihvis Ponte veidra saatkonna sekretäri Daniela maksiimi minemise laulu siinse on Nikolai Eda esituses. No. Daniela maksiimi laulule on ka oma lugu. Kui noored Leharid olid pulmareisil Pariisis, õhtustasid nad kord restoranis nimega maksiin. Arve maksmise ajal selgus, et rahakott oli jäänud hotelli. Restorani omanik suhtus probleemi mõistvalt. Arve maksti järgmisel päeval. Ootamise valurahaks lubas maestro ühes oma järgmistest operettidest meenutada mõne looga maksiimi. Ta on ise kirjutanud, et palunud Leonilt panna üks vaatus maksiimi nimelisse ööklubisse ja kirjutada Daniil, ole värsid, et just sinna ta meelsasti läheb. Hiljem sai Lehar maksime omanikult kirja, et ta on saanud kuningliku kompensatsiooni ja kutse tulla igal ajal õhtustama tema kulul. Kui maestro juhtub Pariisis olema. Ka praegu, on maksiimi üks esinduslikumatest Pariisi restoranidest. Seegi lugu ilmestab maksiimi stseeni. Teadagi on tegemist kan kanniga, mille seal Daniela meeleheaks esitasid võrratute nimedega krissetid Lolo, Dodo, Zuzu, frufru, Gloclo ja Margo. Ma nimetasin ükshaaval need nimed üksnes sellepärast, et meie demograafilise plahvatuse ootel oleval väikesel rahval oleks võimalikult rikkalik valik panna oma vast sündivatele tütarlastele võimalikult eksootilisi nimesid. Esietendus tollel 30. detsembri õhtul 94 aastat tagasi, läks nagu võiski karta pooltühjale saalile. Dirigendipuldis oli Leharise Roberts tals, kes oli tollal teater. Anderwini peadirigent. On meenutanud, et suhteliselt vähesele publikule oli etendus meeldinud. Kriitikud olid aga ilged ja arvasid järgmise päeva hommikulehtedes, et eilne Lehari lõbusalt etendus tähendab kogu operetikunsti lõplikku väljasuremist ja nad panid kõvasti mööda. Leske mängiti üksnes Viinis 547 korda järjest. Paari aasta jooksul oli selle tüki ülemaailmse mängimise number ületanud 20000 korra piiri. Tõsi, Estonia mängis leski alles 1911. aastal, aga seejärel tuli uuslavastustega väljavaated iga kolme aasta tagant. Viimati mängiti seda lugu küll 1955. aastal. Mitu põlvkonda Meie opereti publikust ei tea üldsegi mitte. Mis asi see maailma parimaks pluateeritud opereti üldse on? Viljalaule laulis Elizabeth Schwarzkopf samaaegselt Lehariga troonis Euroopas balletiteatrites Leophal. Tõsi, ta jäi mõneti nii-le hari kui ka hiljem Kalmani varju kuid oli siiski üheks peamiseks tegijaks siini uues opereti koolkonnas. Fallon kirjutanud kokku 24 operetti, millele tuleb lisada ka kolm hilisemat varem ebaõnnestunud tükkide uut modifikatsiooni. Eestis oli Fal sajandi alguses tohutult populaarne. Alates 1912.-st aastast mängiti 26 aasta jooksul kaheksas eesti teatris tema kahteteist kümmend operetiga 45. lavastuses. Vaid Leharia Kalmann olid meil pälvinud enamat tähelepanu. Muidugi vahe on selles, et kui kahte suurkuju aeg-ajalt veel tänapäevalgi mängitakse siis fall on operetisõprade uutele põlvkondadele praktiliselt tundmatu. Kui Draamateatri 1991. aasta lõbusa talupojaetendus erandiks kuulutada, siis viimati nähti meie muusikateatritele aval tema opereti nii ammu aega tagasi kui 1945. aastal. Kuuldud tärdset oli Fally 1912. aasta menutükist armas augusti. See kujutas endast 1905. aastal viletsa libreto tõttu läbi kukkunud mässulise täiesti uut redaktsiooni. Estonia mängis seda operetti juba samal aastal, kui too Berliini uues teatris ilmavalgust nägi. Olomootsis pärit Austria kodanikku Leofally tund lisaks tema operettidele ka aktiivselt tegutsenud dirigendina, kes esialgu Saksamaal, Hamburgis, Kölnis ja Berliinis, hiljem Viini opereti ja revüüteatrites meelsasti juhatas. Nii enda kui ka teiste heliloojate operette. Fall sai esialgu muusikaõpetust oma orkestri ühist isalt, kuid piss Viini konservatooriumis korraga neljal alal viiulit, klaverit, harmooniat ja komponeerimist. Ta oli tuntud hea huumorimeel Lenin kiire reageerimise poolest nagu Lehargi orkestreeri, seda ise oma teoseid. Mõlemad oskasid suurepäraselt kasutada operetiorkestri kõiki võimalusi. Teised loojad pidid oma tükkide orkestreerimiseks alati mujalt abi otsima. Täitsa Kolga on võlga. Hoida. Viida. P? O. Roll. On? On? Ta. On ta on ta. On ja kolka olla. Need. On pöördluud. Kristiine Kerner laulis vene päritoluga Berliini kabareelauljatari Olga laulu tänapäevalgi saksa keelt rääkivatest maades aktiivselt mängitavast Fally operetist dollari printsess mis esietendus Viinis samuti 1907. aastal, vahetas teatrander Viinis välja laval trooninud lõbuselese printsessi tegevus toimub Ameerika Ühendriikides ja Kanadas ning käsitleb miljonäri tütrealisi armastuslugu. Ta on sisse võetud oma isa töölisest Fredist, mis muidugi leiab vanemate vastuseisu. Kuna sama moekas oli lasta vaesel poisil minna paaririkka tüdrukuga või vastupidi, siis Aliis lõpuks kama, Fredi saab ning vanemad peavad tegema näo, et see neile meeldib. Magnus Kirti. Vabandustut ostisto lainer otsest laiucata. Värki. Ai saabas. Ja akest jupi. Jonka. Kuuldud vanaisa lugu oli Fally 1916. aasta õnnestumisest nimega Stambul iroos. Oma viljakamatel aastat Talle komponeeris Fall kaks lugu aastas, millest üks läks täkke ja teine jäi keskpäraseks. Viimane asjaolu maestrot ei seganud, sest aia taha läinud opereti parimad lood kanti modifitseerituna järgmisesse oopusesse üle. Stambuli Roosi loomisel on ka oma poliitiline taust. Esimese maailmasõja aastatel soojenesid ootamatult Austria ja Türgi suhted. Oma heatahtlikku suhtumist türklastesse näitasid üles ka kunstiinimesed tunnustatud libretistil Juliazprammeriaalsetegreenwalt panidki oma uue operetitegevuse käima Türgis. Stambulial eriti kõnekeeles silmas kogu Istanbuli, kuid tegelikult tähendab see kohanimi vaid ühte selle linnaosa. Faabula oli jaga raudselt sadu kordi läbi kirjutatud ja publiku peal ära proovitud. Kaunitar armastab ühte meest. Talle surutakse meheks aga teist, tavaliselt mõnda kõrgklassi esindajat. See tekitab vastuolusid ja intriige. Siis aga viivutab, ent saatuse sõrm ja tegevus rullub õnneliku lõpu suunas. Stambuli roos oli üks esimesi operette, millest 1919. aastal tehti täispikk tummfilm. Muusika mängiti kinosaalis juurde, kas klaveril võimsikimates kinodes väikese orkestri poolt. Fritz Under lihlaul Istanbuli Roosi nimi, laulu tänase opereti saate lõpuosa on aga taas Franz Lehari muusika päralt. Maestro on kirjutanud 30 appetit diamuusikalist komöödiat, millele lisanduvad kaheksast teosest tehtud 11 muudetud faabulaga ja täiendavate muusika numbritega uut redaktsiooni. Eestis on alates 1909 tast aastas esitatud teistkümmend Lehari opereti kokku 67. lavastuses. 16 korda on muidugi mängitud lõbusat leske, millele 10 korraga järgneb Krahv Luxemburg. Naisest. Soojus. Kuuldav süljetwermoondi ja maalikunstnike Mankrissardi duett kuulub Krahv Luxemburgi parimate meloodiate hulka. Maestro ise dirigeeris esietendus teater Ander Viinis. Ta ei oodanud erilist edusest pida siseni grafili Bretot kui ka muusikalist ülesehitust stiilituks Rosalieks. Seda üllatad. Daam oli autoritele publiku tormiline vastuvõtt ja kümneid minutit kestnud lõpuaplaus. Sajandi alguses oli vene teema väga populaarne ka Lehar ekspluateerida oma lugudes venelasi. Kui krahv Luxemburgis hoiab seda liini üleval sotsialistlik vürst Basil Basilovitš ja tema kaaskond, siis 1927. aastal välja tulnud Zarevitš lausa kannab ja arendab Vene teemat. Tsaari-Venemaa pakkus Kesk-Euroopa publikule omal ajal tohutu tult eksootikat ja huvi, mis mõnekümne aasta pärast neile valusalt kätte maksis. Lehar seikleb oma libletistidega Siberis tsaari õukonnas ja jõuab lõpuks välja Naapolisse. Selle tüki parimaks looks on balalaika saatega volga laul. See on läbi aegade olnud ka populaarseks stenorite kontsertnumbriks. Ning näitab maestro osavus töödelda vene meloodiaid. Esietendusel esitas laulu nii veenvalt hästi tollane publiku lemmik Richard Tower. Et publik nõudis laulu teistkordset ettekandmist Nis operetietenduste puhul on suhteliselt tavatu. Ma NSA A. Thor O. Franz Lehar oli suurepärase huumorimeelega. Talle meeldis meenutada, kuidas kõik algas. Tema töötoas oli tugitool, millesse istudes hakkas mängima sama meloodia mida kuuldes teatranderwini direktorid olid kunagi öelnud need põlastusväärsed sõnad, see pole mingi muusika, takistades les elavale pääsu. Lehar oli oma eluajal armastatud lugupeetud ja hästimakstud helilooja Jahastraussil. SKT-le andis enne surma Leharile valsikuninga taktikepi. See hõbeornamentidega eebenipuust. Lugupidamist sümbol oli enne olnud Franz von Supee Johan Straussi valduses. Erinevalt mitmetest kolleegidest maestro rahaprobleeme polnud, ta elas suures lossis. Sinna sisenedes sattus tulija suurde salongi, kus olid mitmeid klavereid ja näitus saadud kingitustest järeliiklejatest. Seal olid esietendustel loorberipärjad, keisrite tsaaride, vürstide, teiste sinivereliste poolt antud kingitused nende autogrammidega, fotod ja aumärgid. Ühes tugitoolis istus prints George, ongi elusuurune nukk seljas kostüüm, mida Richard auber kandis 1929. aastal naeratuste maa esietendusel. See operett jäigi kroonima maestro elutööd kui tema viimase loominguperioodi parim teos. Üldine arvamus on, et Lehar on selle sajandi oopereid. Tööstusele andnud sama palju kui siini ooperimaailmale. Lehari muusika erineb oma kaasaegsete töödest eelkõige selle poolest et sei kõlagi alati kui tüüpiline Viini opereti meloodia, mis teeb selle vastuvõetavaks ja südamelähedaseks. Nii paljude maade publikule. Vikerraadio operetistuudios oli Tiit Made. Tänast saadet jääb lõpetama Rootsi tenori Nikolai ütluses naeratuste maa nimilugu.