Tere hommikust, te kuulate jutusaadet, minu nimi on Toomas Luhats ja meie tänane külaline on Mihkel raudmeelelahutaja tervist. Tervist toomas. Mihkel, alustame kohe äkiliselt kui Mihkel rauast lahutada, kui inimesest muusikaajakirjandus kirjandusraamatud ja ütleme siis mootorratas, siis mis järele jääb, kes sa oled? Kehedonist jääb järele üks suur hunnik. Väga head Tai toitu soovitavad niisugust praetud riisi krevettidega. Korralik kana, niisugune mõnus punane karri. Ma olen isegi oma hedonismi nagunii ebakonservatiivne, et ma võin rahulikult segada seda ka näiteks mingi india sinna kõrvale Naani süüa, kuigi ma saan aru, et niisuguse tõelise asjatundliku gurmaani kõrvadele kõlab see tõhustatakse pühaduse tõotamisena, et jää järele, jah, üks suur hulk toitu ja kohutav kadedus. Sinusuguste meeste vastu, Tom, kes, kes jaksavad tegeleda oma kehaga, kes, kes, kes jaksavad leida endas igas hommikus jõudu ja tegeleda millegi füüsilisega maju, üritan tasapisi, aga, aga mul ei tule see nii hästi välja kui sull. Aga mul oli perioode, kus maa sönelisest nagu ilmselgelt täiesti nagu, nagu üle ma näen välja, nagu oleksin värskelt alla neelanud gloobuse. Ja nüüd ma käisin mõned nädalad tagasi Kambodžas, kus kaks erinevat Mary tüdrukut küsis minu käest Meister tõe hääle teine. Aga Eestis ei ole keegi, sellepärast kuula raudteerase. Sihukest kommet meil ei ole, aga on avatud inimesed, nad on hästi-hästi toredad, hästi ästilised, siirad ja tuleb, küsib, et kas teevad beebi kõhus ja vaatan oma kõhu peal, ütlen, et põhimõtteliselt see küsimus on täiesti õigustatud. Sa võid olla, öeldakse, sõid ära? Jah, täpselt. Ja siis ma sain aru nüüd ilmselt aeg, kui, kui inimesi juhivad sellele tänaval tähelepanu, on ilmselt aeg-ajalt natukene rohkem liigutada, natukene vähem süüa selleni, tegelikult tervislikud eluviisid vist sõltuvad või seisavadki. Millise spordiga sa siis ujumine meeldib, ujuda mulle mulle mingi jumala pärast mingisugune niuke, hea ujuja või midagi taolist, aga mulle meeldib käia ujulas ujudes kilomeeter kaks korda nädalas. Ja jalutamine meeldib mulle, noh, see ei ole muidugi mingi sport, aga ometi liigutamine, mulle meeldib Kadriorus suhteliselt lähedal sulle ja sealt sa tead väga hästi, kuidas on võimalik minna teha Kadrioru pargis hästi mõnus niuke, tunnine tiir ennast väga higist higiseks raamatust, mulle ei meeldi higistamine mistõttu ujumine nagu topelt kihvt sportlast, seda teed nagu füüsiliste sai seal higiseks, mis oli väga tore. Ja, ja ma ei kaotleda, mulle meeldib. Meeldib ujuda ja üldse mulle meeldivad tervislikud asjad, mis mulle ei meeldi, 80 tervislik toit, kõik, mis on nagu tervislik, on maitse suhteliselt kehv ja kõik, mis on ebatervislikule õudselt hea. Ja see probleem see probleem on, paratamatult on, tähendab see seda, et sa oled ise ka suurepärane kokk? No ma ei oska öelda, ma lubaksin, suurepärane koka kahelisus Punase Carri'ga saama hakkama, seal ei ole muidugi midagi väga keerulist, kui sa oledki lasknud Bangkokis ostud ostetud toidupoest seljakotitäie, neid karripastasid, seal ei ole ju tegelikult midagi keerulist, sest meie poodides on müügil kookospiima asjad. Neid karripastasid, mõju on võimalik ka vist juba Helsingist strit juba on tegelikult kogu aeg võimalik olnud ka Helsingist osta, aga tead, sa lähe Helsingisse karripasta Aerale. Aga kui sa oled Bangkokis suures toidupoes, mis pehmelt öeldes muljetavaldav, siis loomulikult sa kukud ahve kettidele, orav, eks ole, sa ostad, kui te olete selle karridega öeldakse korraliku punase karri, ma olen, olen võimeline küll valmis tegema ja mul on Hongkongis kunagi olnud riisimasinat riisena teatavasti minu puhul nagu täiesti niisuguse väga-väga olulise tähtsusega, et see ei ole nii, et hankel Benzi või mis need kotikestesse on ja keelad ära, see ei ole väga maitsev või, või riisiputru, eks ole, aasia toidu kõrvale, selleks on vaja aurutada riisi, riisi keedeta nii väga, vaid tingimata veidike aurutatakse ja, ja kuna Hongkongist tõid endale masina viskada kriisisse, viskad nupus, aurutab ta sulle mõnusat ära. Valge reisipraad reisi tegemiseks on muidugi muud nipid, aga, aga kodus on vaatlusriis ei tee seda ma pigem see, kui ma käin väljas söömas, aga kodus on niukene toleri, riisi, aurutamise, masina, sealt tuleb Ekstra esmaklassiline esmaklassiline riisi ja tuleb täiesti normaalne riis, muide mingi sedasama veskimati jasmiiniriisiga näiteks. Mihkel, sa oled aus tüüp, kohati vastikult aus ja otsekohene. Sa otsid probleeme. Ei, ma otsi probleem, mulle öeldi väga, ei meeldi konfliktid sulle päris ausalt mulle ei meeldi, mulle ei meeldi olla inimestega konflikti, sulle ei meeldi tülid, mulle ei meeldi probleemid. Aga, aga ma saan aru, et need aeg-ajalt tuleb ette ja ja kui neid lahendada kuidagi niisuguses mängulises võtmes. Ma ei tule tänaval su juurde, ei hakka lihtsalt heast peast tüli norima vä või ma ei lähe mingisugust poliitikuga, hakka temaga heast peast tänavalt tüli norima, aga kui seal on mingi teine kontekst, maja telesaade või, või, või, või mingisugune vestlusring, mida ma satun modereerima või mida iganes, mitte et seda viimast väga palju ette tuleks, aga natuke ikka siis seal on nagu teine asi, see on justkui nagu niisugune mäng ja ja, ja, ja siis võib endale endale inimene lubala tõenäoliselt ka natuke võib-olla ühenduses keskmise või tavalise piiriminekut, võib-olla rohkem närvi minemist kui, kui, kui ta, kui ta võib-olla tänaval eraelus omaette olles endale lubada saaks. Tõe rääkimine ei ole eriti populaarne, vähemalt tavaliselt mitte, et vähesed julgevad tõde välja öelda, mis asi on tõde? Ei andnud, siin tekib alati see küsimus, noh võib-olla see, mida ma räägin, on minu meelest tõde, aga võib-olla kellelgi meelest ei ole. Et, et ma arvan, et iga inimene, kes räägib, räägib, räägib tõtt, noh, täpselt selle piirini, mis ta ise otsustab ja igal inimesel on absoluutselt suveräänne õigus otsustada, kust see tema põeb, tõe piir jookseb, võib-olla mõni räägib vähem, aga, aga see, mida ta räägib, on õigena niuksed, sündinud valevorst. Väga jaga seda kontseptsiooni, mitte et sa seda oleksid kuidagi esindamas, siin kindlasti mitte, aga ma mõned inimesed nagu, nagu arvavad, et kui sa, kui sa jätad midagi rääkimata, siis see tingimata nagu valetama. Eme, arva seda, et eestlased räägivad rohkem, mõned inimsed räägivad vähem, inimesed räägivad kiiremini, nad räägivad aeglasemalt, mõned inimesed räägivad ühtedest asjadest mõned teistest, mõnedel on ühed probleemid, teistel teised, nii et see ausus, noh, see on see aus asi või tõdev selles suhtes. Siuke vaieldav definitsioon. Tõe definitsioon on väga vaieldav, et, et noh, mis asi see tõde või, või aus olemine siis tegelikult on, mu eesti keele õpetaja ütles, et kui räägiti, räägi tõtt, aga kui ei räägi, siis ei ole ka vale. Vot täpselt tavaliste väga hästi öeldud suure vanake Su eesti keele õpetajale õpetaja Helmi, kelle kelleks väga ilusti öeldud. Mihkel, mis seal sinu mürk piinas ja ei võta enam? Ei, ma ei võta viina, ei ole muutunud juba üsna pikka aega minu müür, ehk siis nii-öelda ebatervislikud, mingisugused sünteesitud vahendid, vahest suitsetan, ma üldiselt ei suitseta, ma ei ole suitsetaja majanduse suitsetamise maha, ma arvan juba mingi kaheksa aastat tagasihaaravalt omale niisuguseid perioodil nagu praegu, kus on, kus on elu veidi tihedam kus on, aga kus on niisugust emotsionaalset pillerkaar üles-alla hüppamist, Niukest emotsionaalseid Ameerika mägesid pole veidi rohkem siis nende niisuguseks tasakaalustamiseks või kuidagi kuidagi nende nendega hakkama saamiseks ma aeg-ajalt suitsetan mitte palju, võib-olla paar sigaretti päevas, see võib olla niukene, nädalane, võib-olla kahenädalane periood ja siis on ka kõik ja voolama. Ja ühe väga tuttava meestearstiga sellest rääkisin, küsisin, et huvitav, kas sellist nagu probleem olla vana suitsetaja, nii kui sa teed paar nädalat, et kas see on probleem soi, et, et et see kopsude käima tõmbamine võtab ikka mitu kuud aega, selleks sa pead ikka nagu priskelt kogu aeg tegema, et siis ma teen oma nädala või kaks või tõesti võib olla ühe või kaks suitsu päevas, maleva vahetan vahele, ise ei tee tükk aega, nii et ma aeg-ajalt olen seal pühapäeva suitsetaja, aga ma, aga ma põhimõtteliste peanas suitsetajaks, sest ma, sest ma ei sõltu nikotiini, siis ma tegelikult ei suitsetanud. Kas selleks, et mingeid asju luua, pean silmas siin raamatuid, muusikat, kas selleks on vaja aeg-ajalt mingisugust sellist noh, mõnel puhul viina, mõnel puhul narkootikume, mis iganes, kas või kuidas, kellele kindlasti on midagi vaja, tähendab, kõigepealt, kas sul on mõni hea mõte, aga kui head mõtted on loomulikult võimalik tekitada väga erinevate meetodite abil. Pool kaarti muide ütles ja mitte üldse ammu, vaid vaid vaid suht hiljuti ma pakun mingi 10 aastat tagasi Paul McCartney rõiva, arvestades et 10 aastat tagasi, siis just hiljuti alla ütles, et peetide plaad, Saažind people, Slowly, Haaskla bänd. Pean viitada kõige paremaks plaadiks ei oleks sündinud ilma uimasteid jätta. Et kogu see muusika on komponeeritud uimastite uimastite mõju all ja, ja kui me seal plaate kuumus on täiesti geniaalne. Nüüd samas võib see nii minna. Samas võib juhtuda ka Heldur olukord, kus sa otsustad, okei, ma hakanud tegema plaati või kirjutama raamatut või ma ei tea mida iganes. Mingisuguse loomingulise lõvi pilti maalima ja otsustasin, et, et selleks, et see tuleks ägedamasse, tuleks vingem. Nii et ma hakkan ennast kuidagi stimuleerima mingisuguste vahend, et aga noh, mis, mis, mis, mis, mida võib-olla iga päev ei kasuta, oleks selleks, siis viime narkootikumid ja siis tekib see probleem, olen oma elus viina ka avatud ja ma tean täpselt, et sinu enesehinnanguga paisub ju hetkega, eks ole, esimesed klaas viina, sa arvad, et sa oled jumal teab kes ja kõik see, mida sa lood või kõik see, mida sa tekitad, võib tunduda nii kohutavalt geniaalne. Päeval või järgmisel nädalal üldiselt puhkudel selle uuesti nii-öelda kaine peaga üle kuulad või vaatad siis see pilt on hoopis teine ja see tegelikult ei ole veel aru, lahe biitlitel vedas ja ema, ma olen nõus selle väitega, et teatud piirini tõenäoliselt tõesti mingid niisugused keemilised stimulaatorid ja läbi läbi kultuuriajaloo on seda näha olnud. Mõjuvad tegelikult vaimule. Ma ei taha öelda hästi, aga ütleme niimoodi, et ta tavaliselt jah, kas isegi, kas seda võtame, ta võtab maha mingit plokki, hakkan rääkima nagu mingisugune vana hipi, eks ole. Aga tõenäoselt mingisugune mingisugune tõeiva selles on, et ta et ta kuidagi seda mul on üks sõber, ükski Dariumegi väga hea kitarri mängida ei ela enam Eestis tükk aegas rääkis sellega niisugune muidugi sihuke taskufilosoofia kommentaar, aga huvitav, et noh, teatavasti on inimesel, eks ole, teadvuse ja alateadvuse ja ja tema siis oma viina joomist vabandus alati sellega, et ta üritab hävitada oma teadusselleks, et alateadvus rohkem esile tekiks ja selle alateadlase pinnalt siis uusi geniaalseid geniaalseid teoseid luua. Et noh, mingisugune teatav iva selles tõenäoliselt on aktuaalne pärast. Me üritasin kedagi nüüd kaunil hommikul, eks narkootikumide tarvitamise rõhutada või midagi taolist, kõige parem kunsti ikkagi, ma arvan, arvan, arvan, sünnib igasuguste abivahenditeta. Juhul, kui sul on ikka häid mõtteid, siis nad on sul ka ilma selleta sa ennast täis jood või ennast sodiks. Usk on nagu armastus, seda ei saa peale sundida. Millesse sina usud? See on nüüd väga hea küsimus, on seal väga-väga niisugust pikka järelemõtlemist. Schopena jajah, just vajav küsimus. Näiteks ma usun-usun-usun väga erinevatesse asjadesse. Ma usun sellesse, et sa oled intervjueerija, näiteks kui see sind rahuldab. Ma usun sellesse, et päike, ma usun sellesse, et inimene ei ole sündinud halva halvana, inimene kasvab halvaks ja seda mitte tingimata sellepärast, et ta tahab halvaks kasvada, vaid sellepärast, et teda ümbritsevad teatavad olud. Ja sellepärast minu meelest ongi ühiskonnas väga oluline oluline funktsioon, on, on vaadata võimalikult vähe oleks neid inimesi, kes on, on surutud elama sellistesse oludesse või sellisesse ruumi, kus, kus on võimalik halvaks inimeseks kasvada või kurjategijaks muuta või, või, või mida iganes. Uldse, religiooni ma ei usu religiooni, keegi võib ju väita, et ateism puhas joon, eks ta seda ilmselt ongi. Niisugune religiooni eitamine on absoluutselt reiosadega, see, ma ei ole. Mul ei ole sellega niisugust kirglikku suhet. Ma ei usu, ei usu jumalaid eri juurde, sest ma tean nendest erakordsed vähenema. Kavatsegi siin esineda mingisuguse religiooni asetundjana, aga nii, nii vähe, kui ma nendega kokku olen puutunud, tundub budism mulle nagu kõige mõistlikum ja kõige niisugune kõige niisugune mõnusamalt, kui mul oleks vaja tingimata nimetatakse religioon noh mis, mis minus nagu häid või niukseid, mõnusaid tunded tekkides budism on tarust, esimene asi, mis mul on nagu päev korraga, aga jällegi, ega ma ei tea sellest asjast mitte väga, väga palju. Buliste, ma olen, ma olen nendega vestelnud, on erakordselt kena, avatud, sõbralikud, rõõmsad inimesed samal ajal, kui ma olen näinud igasuguseid Jehoova tunnistajaid, kelle silma vaade on pehmetatusega hägune, kui ta seal ukse taga kella lasedasele vahitorni üritab maha müüa. No tõenäoliselt, kui keegi paluks mõelda, et mõtle, kes Eestis sarnaneks kõige rohkem Budale, siis mõeldakse saada ka Mihkel raud ja see on siis, kui ma olen jälle selle Benangi üheksandale, siis ma aeg-ajalt ikka käin Aasias. Muide, inimestele meeldib pakse pakse mehi nagu kõhu pealt patsutada justkui olevat nagu noh, eks ta natuke rohkem nali muidugi, aga umbes niukene niuke hea anne, märkva, Erreka laki buda või niuke, paksja, eakas ja, ja teda mõnus kõhuga patsutada siis ei maksa. Ei maksa solvuda, palju pakse mehi, kes armastavad Tais käia, nii et ärge väga solvuge, kui kui varjan proua juurde astub ja itsitab õlid kõhu peale patsutab või teie kõhtu silitas Soto üks Venemaa viimase aja paremaid kirjanikke, õigemini keegi ei tea täpselt, kes ta on, aga vähemalt üks populaarsemaid kirjutanud raamatu mõrvad, põrguse seal kirjeldatakse põrgut umbes sellisena, et see, mis sa maal tegid Põrgusse, saad täpselt vastupidise karistuse. Näiteks Merilyn Monroe on seal tähelepandamatu väikese püstiga naine, kes peab iga õhtul esinema ja teda loobitakse tomatitega. Kõlab hästi. Missugune. Missugune võiks olla sinu karistus, kui sa, sattudes Ootovi põrgusse? Minut karistus. Meil on karistus, võiks olla, viibida, viibida ühenduses kinnises ruumis kus ei ole isegi mitut trell, kus ei ole isegi ühtegi akent koos ütleme, Eesti poliitilise eliidi viimase niukseid 20 aasta säravama tegija, aga ma arvan, et see on see, mis mind selles põrus ees ootab ja, ja loodan, et seda ei juhtu, taluda minaga, aga lähme selle uue raamatu juurde, sinine on sinu taevas tavaliselt mõni, kes on väga kiire lugeja ja on suutnud selle juba nädalaga ängistada, selle raamatu on öelnud, et see on natukene võib-olla selline tume, kergelt melanhoolne, ma ei kasuta sõna, depressiivne raamat on depresiivne raamat, kahtlemata. Et miks ta depresiivne nutud mulle, kuhu tegelikult selle raamatu idee oli, oli, oli valmis juba mõnevõrra varem, kui, kui esimese raamatu oma ja selle, selle teise raamatu mõttega töötanud tegelikult elanud koos umbes viis vastad jämedalt, need viimased pool aastat on aga siis nagu aktiivselt töötades ja, ja, ja nüüd, kui sa musta pori näkku oli ära kirjutatud, mis su küll olles küünal, kui me aga tegelikult suhteliselt helge raamat või niukene, võib-olla kohati isegi nagu natuke naljakas või nii siis otseselt teine raamat ei saa olla kindlasti mitte mingil juhul ei tohi olla selle esimese märg siis ükskõik mis mõttes, et mitte tingimata nii-öelda niisugust kronoloogilises umbes nüüd lõppes 90. vaatame siis edasi, mis 90.-st aastast saab, mitte tingimata see, aga musta porijärg oleks olnud ka raamatus on samasugune nagu drillad Rälla ja, ja võib-olla crop tead ja natukene sugune piinlik, kohati natukene nagu rumal ja võib-olla natukene naljakas, et ma nagu ei saanud või ma olin nagu täiesti veendunud selles, et kui ma selle triki nüüd teen, siis ma annan kolmandat raamatut, kunagi ei kirjutanud, siis ma vist või, või kirjutas ta, tuleb, kolmas täpselt samasugune, et, et ma olin kindel, kindel selles, et, et see teine raamat peab olema radikaalselt teistsugune proovimegi lasteraamatu mõte, et hea küll, et ma nüüd kirjutan selle, millega ma tegelikult varem olin nagu peale hakanud ja varem oli ta ka mõeldud, oli ta planeeritud sellisena ja mul oli hea meel, et me peame hakkama midagi nagu vägisi kirjutama. Hakkame vägisi välja mõtlema, mingisugust lugu, mis oleks, oleks nagu radikaalselt teistsugune kui musta pori näkku. Siin on sinu taevas on jah, raamat, mis, mis paljud lugejad ütlevad? Noh, nii palju kui on tõesti väga vähe seda veel lugeda sai alles esmaspäeval ilmus, eks ole, aga ta on jah, pigem niisugune võib-olla süngem ja huumor nagu kordi mustem kui, kui mustas poris, aga seal on omad niisugused humoorikad kohad kahtlemata ja, ja seal saab ka nalja, noh niipalju kui esinduses, raamatust nalja võib saada ja, ja, ja, ja ta kuuldavasti pidi olema ka päris põnev lugeda. Noh, mul on seal toimunud väga keeruline, väga keeruline öelda, sellepärast et umbes teadsin, kuidas asjad hakkavad liikuma ja, ja mul on väga keeruline nüüd tagantjärgi vaadata, kuidas selle pinge, kruttimine ja selle põnevuse nii-öelda ehitamine mul õnnestus. Aga, aga pidavat olema kaunis nõrguke lugemine või põnev lugemine, on, on, on olnud kuulda hääli. Ma võib-olla ei peaks niimoodi ütlema, aga aga kui ma hakkaksin ise rääkima sellest, kui geniaalse raamatu ma olen kirjutanud, siis oleks ka kuidagi nagu natukene plass või nii. Ühesõnaga, ta on teistsugune raamat, radikaalselt teistsugune raamat, temas on süngust, temas on. On teatavad esimesed depress, depressiooni elemendid, aga, aga ma ei arva tingimata, et see halb on ja, ja, ja, ja ma ise ola suulisus depressiivse kunsti fänn ka mitte ma ise väga depressiivne inimene oleksin, aga mulle meeldivad sünged filmid ja sünged raamatud ja kui nad panevad mind mõtlema, sest vaata niisuguse musta pori näkku raamatu puhul mitte et ma arvaksin, see hall raamat oli kindlasti mitte ma isegi veel vahest niimoodi sirvine, vaatan, et mõni kohtunik täitsa tore. Aga raamatul pole ikka sees osata läbi lupsti, eks ole, ja oli tore ja naljakas ja vahva ja ja äge ja ja mis iganes, noh, muidugi loomulikult oli ka väga palju inimesi, keda see raamat ei meeldinud ja see on täiesti mõistetav, täiesti arusaadav. Aga, aga raamatu puhul ma olen mitu lugejat on öelnud, et sellel raamatul on järelmõju, mis tähendab seda sa loeta küll nagu läbi kui põnevikku, aga sa hakkad nende asjade peale tagantjärele veel mõtlema. Ja see on minu meelest üks oluline asi klindiisuga kunagi. Hea film on see, mille peale selle veel ka järgmisel päeval tema nägemist kinos mõtled. Tegelikult on huvitav tähelepanek, võiks täitsa niimoodi katse mõttes proovida, kui sa käid kinos ja kui sa järgmisel päeval avastad ennast filmi peale mõtlemast jõuda, siis oli hea. Aga kui sa hakkad mõtlema, kui palju seks oled filme kinos käinud vaatamas, kui palju, kui palju te peale tegelikult järgmise päeva mõelnud oled? Ei ole ju väga paljudega. Kas raamatutega on samamoodi nagu filmidega, et kuulsad režissöörid on enne ka öelnud, et et kui sul on võimalik film tegemata jätta, siis jätta tegemata, kas raamatutega on samamoodi? Ma olen raamatuid teinud kaks tükki, ainult ma olen võib-olla natuke kehvas positsioonis sellest rääkima. Ellen kliima, kes kiire viie lavastuse suurepärase sõjafilmi nimega, mine vaata sellest Valgevenes toime pandud õudustest. See film ei mäleta. Ta võis olla 70.-te minu meelest, kui see välja tuli. Ja ma mäletan, ma olin väike poiss, kuse kinno tuli ja, ja ema ei luba mul seda vaatama minna, sest see on liiga kole filme, sa tohid sa vaatama minna, ma vaatasin seda esimest korda umbes kaks aastat tagasi sellist siiamaani täiesti šokeeriv kedest korralik niuke horrorfilm jälgima näiteks konkreetselt oli, oli filmilavastajaks, tegi selle filmi ära ja, ja ütles, et neil Movic, mul ei ole rohkem midagi öelda. Ütleme siis niimoodi, et kui sul ei ole midagi öelda, siis jäta parem ütlemata ja, ja kirjutamata ja, või plaat tegemata. Aga kui sulle tundub, et sul on midagi öelda, siis jumala pärast lase käia ja mul oligi selle teise raamatuga nagu selge, selge printsiip, mõtlesime kirjutada valmis. Ja siis lasen mõnel paaril-kolmel inimesel lugeda, kui kõik ütlevad, et see on täielik jama mihkel. Et seda raamatut ei ole mõtet avaldada, siis ma olin ka valmis ja ma olin psühholoogiliselt ette valmistanud kõik see kolm-neli kuud, mis mada, kirjutasin nii-öelda prügikasti viskama, ära unustama ja, ja olin valmis selleks, et see raamat ei ilmu. Aga noh, sellist tagasisidet tulnud paneksin paari lähedase inimesega, kes draamat lugesid, nad arvasid, et see tuleks kindlasti avaldada. Ja nüüd ta nüüd on siis olemas sinu raamatust aimata, et sa oled Eesti riigis natuke pettunud. Peategelased on pettunud, ütleme nii, noh Eesti riigil nagu ükskõik millisel teisel riigil on terve hulk puudusi ja väita, et ma oleksin pettunud, selles veetvad või mis veel hullem väita, et nagu, nagu väga paljud hääled viimasel ajal räägivad, et noh, et ikka polnud ei nii hull midagi, vähemalt oli see ja teine ja kolmas vene aeg oli ikka väga hull. Väga paljud inimesed, noored inimesed võib-olla ei tea seda, aga, aga, aga niisugune asi nagu praegu on, et sa lähed, ostad pileti, ma tea, talle lennujaamast lendad põhimõtteliselt New Yorki. Noh, see oli täiesti täiesti mõeldamatu, kui me räägime praktilistest asjadest, aga neljapäeval ütlesid Priit kuusele saates kahekõne, et sul on hea meel, et on olemas selliseid patrioote nagu tema absoluutsed, sa ei öelnud küll, et sa ise ei ole patrioot, aga mulle kuidagi jäi mulje, et sa oled endine patrioot. Mis sind häirib? Sõna sõna patriotism on ka väga, väga nagu mitu erinevat tähendust ja, ja, ja ma ei ole nagu patrioote pole selle sõna niisuguses klassikalises tähenduses niukses meil kipsandlikus tähenduses, et ükskõik mis ükskõik kes on. Meie riigi palja peaminister, mind ei huvita ma igal juhul surendamaest. Tõmban oma kisun oma oma rinna paljaks ja mind võib tulistada. Peaasi, et Andrus Ansip saaks edasi valitseda. Selline patrioot. Vabandan, tõepoolest ei ole. Ma ütleme siis niimoodi, ma ei ole Eesti riigi patrioot, ma olen eesti Maawatriad võib-olla nii on kõige kõige kõige täpsem nimetada, mulle meeldib Eestimaa, elan siin. Mul oleks võimalik kõlada või kusagil mujal. Võib olla. Aga ma olen siin elanud, ma olen siin elanud 42 aastat, mulle väga meeldib siin elada, tõsi, mulle meeldib aeg-ajalt ära käia. Mulle meeldis aasta aega elada Londonis, tõenäoliselt ma väga loodan, minu arust tuleb võib-olla veel selliseid hetki, kus ma võib-olla aasta või kaks veel kusagil mujal, eks ole, aga selge on see, ma tulen alati tagasi koju ja loomulikult armastan oma kodu, mulle meeldivad inimesed, Nad räägivad sellises keeles, millest ma aru saan iga viimse detailini ja, ja, ja siin on kenal loodususu või ära usu ja siin on tegelikult tore, aga, aga siin on loomulikult Eesti riigiga, kui me räägime niisugusest kontrollimehhanismist, mida paratamatult võiks riik oma definitsiooni järgi, on põhjus organisatsioon või, või seltskonna inimesi, kes tegeleb meie meie nii-öelda maksude ümber, jagama, mis võtab meilt raha ära ja siis jagab seda kuidagi teistmoodi või jagab selle kellelegi, kelle ta heaks peab. Või näeb siis selle riigiga ja, ja, ja selle niisuguse, selle seltskonnaga, kes seda riik kehastavad, on mul tõesti teatavad probleemid, mitte niisuguse, ma läheksin neid tapma või, või, või, või, või, või nendega mingeid õudusi tegema. Nagu minu raamatu tegelased aga, aga loomulikult ja ma ei ole ainuke, ma arvan, kellel selle klikiga on, on tõsiseid muresid, aga kus viga näed laita, seal tule ja aita, aga see ongi täpselt see, mida ma enda arust vähemalt teen seda raamatut kirjutades. Aga sellele ei ole mõelnud, et sa läheksid, et sa oled valmis looma mingisuguse. Ma ei ole veendunud, et poliitilise jõu, sest sinu väljenditest poliitikute ja poliitika kohta ma aiman, et poliitilised jõud ei taha, ei, kindlasti meil küll aga mingisuguse ühiskondliku jõu, millel, millel oleks ühiskonnas kaalu. Mulle tundub, et eestlane on selleks veel praegusel hetkel natukene liiga küüniline. Vaata onu igast toredad toredad ja kihvtid algatused. Teeme rahad ja, ja asjad. Aga need kuidagi takerduvad mingisuguse niisuguse künismi taha me ikkagi näeme, selles alati ostsime mingisugust omadused püüdlikkust. Me pigem leiame nendest olevates ettevõtmistes probleeme, mis pagana jama see kaasa tõi? Ja mulle tundub, et eestlane ei ole praegu valmis veel niisuguseks niisuguseks niisuguseks ühiskondlikuks ühinemiseks. Ja ma väga loodan, et ma eksin, aga on aegu või niukseid üürikese hetke minu elus. Ja ka neil päevil ma aeg-ajalt avanenud sellelt vana ebameeldivat mõtled, et tegelikult kogu see taasiseseisvumise protsesse, kui me justkui nagu üks mees olime seal lauluväljakul ja me olime eesti lippude all ja meil oli kõigil hästi hea ja uhke ja tore tunne. Ja ma aeg-ajalt mõtlen, et kas kee võinud olla ikkagi see, et me tahame, et meil oleks vorst poes? Me tahame, et ei oleks defitsiiti, me tahame käia soomes ilma mingisuguse piirita, aga sellega meie soovid ka nagu piirduvad. Ma väga loodan, et ma eksin. Ma tõesti loodan, et ma eksin, ma loodan, et see, et see et see rahvahulk, kes lauluväljaku käised, et ikkagi oli nagu tõsine, tõsine püüa ja tõsine soov mingite demokraatlike väärtuste järele, mis Eestis olid puudu, mida nõukogude võim ei esinenud, aga aeva taban ennast mõttelt, tegelikult ei ole eestlast mitte kunagi mitte eestlast, on muidugi väga mage üldistus, aga ma ütlen, et olemas tõenäoliselt mingisugune hulk inimesi, keda see ei ole tegelikult kunagi huvitanud on huvitanud ainult ainult seesama vorst. Ma saan aru sellest inimlikult, kes pest vorsti armastaks, venelased ei olnud poes saada ja ma olen ise seisnud. Ja minu ema on seisnud pikkades pikkades järjekordades selleks, et siukest elementaarset toitu laual sepivorsti täpselt. Ja, ja see on inimlikult mõistetav, aga, ja võib-olla võib-olla me hindasime nagu üle või, või noh, ma ei tea, kas need mee lendasime üle, aga võibolla võibolla võibolla lootus Eesti riigi suhtluses mõnedel inimestel, mina sealhulgas võib-olla natuke teistsuguseid just nimelt selles plaanis. Et, et et jutt käib ikkagi nagu mingisugustest väärtustest, mingisuguste asjadega väärtustamisest ja loomulikult käib jutt ka vorstist, on selge, et kõik me tahame osta, eks ole, aga lihtsalt lihtsalt inimesed on väga erinevad ja inimeste motiivid ühe või teise asja kogunemiseks Tallinna lauluväljakul võivad olla väga erinevad. Kuidas sulle tundub, mida eestlasel kui me teeme sellise nõmeda üldistuse, kõige rohkem napib? Vot sellist ülistust õudselt raske teha, mida eestlasele kõige rohkem napib. Eneseiroonia on see, mida mees kõigis võiks natukene rohkem olla, võimet enda üle naerda ja mitte minna kohe nagu närvi, kui mingisugune soone kolumnist õhtulehes kirjutab, et Me oleme lollakad ja me näeme nõmedad välja. Et seda tuleb võtta nagu huumoriga ja mitte väga vihastuda ja mitte solvuda ja, ja mitte väga niisugusesse ringkaitsesse tõmbuda, et võtta, võtta, võtta nagu asju, võib-olla veidi nagu rahulikumad. Mulle tundub, et et eestlased rahvusena või, või, või, või et see, meie, niisugune. Et me oleme justkui nagu niisugune vägi herilasepesa, kuna, nagu aeg-ajalt paiguti, et mida nagu natuke torkides vähemalt kullaks või ei ole vaja siukene torkimine tegelikult tore, täitsa nagu lahe. Ja kui seda eneseirooniat meil rohkem oleks, siis tõenäoliselt oleksid ka võib-olla mõned probleemid olemata. See võib-olla on üks asi, mida, mida, mida võiks alati inimestes rohkem, aga ega eestlased ei ole selles eneseiroonia puudumises ainuainsat maailmas, et eestlased ei ole mingisugune unikaalne, unikaalne rahvusplaneedil maa, mida mingid NASA eksperdid peaksid tulema. Ehkki me aeg-ajalt niimoodi arvame. Muidugi arvame. Me oleme unikaalses selle sõna nagu sihukeses, heas või niukse siukses erilises tähenduses, aga noh, mõnikord jääb niisugune mulje, et on inimesi, kes arvavad, et me oleme ikka nii nagu vastu maad ninal ja et meid tuleb uurida, sellepärast et miks me, miks me kihvti lollakad oleme, me ei ole lollakad. Me oleme täitsa täitsa kenad ja armsad ja vahvad inimesed. Eriti kui meiega niimoodi ükshaaval rääkida. Kusagil interneti kommentaariumisse kokku lasteaia meil lubatakse kanda näomaske, ehk keegi ei tea, kas me oleme, siis me kukume segast peksma, aga muidu on täitsa hästi kõik. Sa oled öelnud, et künismi varastamine ei tohiks muutuda normiks? Loomulikult mitte, aga, aga mis võiks veel muutuda normiks lisaks sellele, et meil tekib seda enesekriitikat rohkem, seda enese üle naermise momenti? Ma ei tea, ma ei arva üldse tingimata, et meie elu peaks olema normeeritud, norm on, on tegelikult halb noh, kui kui künismi varastamine nii-öelda muutuvad normiks, mis mulle tundub, et on, on vaikselt nagu juhtumas. Paljud inimesed enam ei viitsi selle peale vihastuda, ei viitsi isegi nagu tähele panna, kui niuksed asjad juhtuvad. Et noh, ütleme niukene elu normeerimine tingimata ei ole, ei ole, ei ole vajalik ja ei ole oluline, loomulikult kehtivad mingeid ühiselu reeglid ja ja loomulikult käib mulle samamoodi närvidele kui, kui mingisugune mees, eks ole, tuleb alla ma ei tea mind õllega üle või varastab mu naisuke käekotti või mis iganes mominu nagu inimlikult mõista, et selle taga mingid sotsiaalsed probleemid on masu ja inimestel on vaja raha ja kus ta vaeseks seda raha muudmoodi saab, kui ta, eksole on asjad selle käekoti varastab ja ma pean ta just nagu justkui, nagu talle kaasa tundma. Aga kuskilt jookseb, eks ole, aga loomulikult minu nagu taluvuse ja sallivuse piir ja see piir teinekord on täitsa niisugune, kordan ta siin kord on ta seal ja, ja ma võin küll küll endast mõelda kui mingisugust kohutavalt prantslaste inimesest ja eks ma püüan olla võimalikult tolerantne, mõistev, aga noh, kaua sa mõistad, eks ole, kui ikka tuleb, keegi annab sulle vastu hambaid ega mõista teda enam, ehkki ta olla objektiivselt tõepoolest, põhimõtteliselt ei ole, rahad, võib olla võib-olla on vaja osta, ma ei tea, saiale midagi taolist. Üks asi, mis mind võib-olla eestlaste juures muretsema paneb, on see, et mulle viimasel ajal tundub, et me oleme muutumas peaaegu et maailma kõige targemaks rahvaks, et me teame täpselt, kuidas elu peab käima, kuidas teiste elu peab käima ja me loomulikult ütleme sellega kõva häälega välja, et meie tarkus huvitav tuleb. No see sõltub, oleneb, millest räägitakse, mis, mis küsimus targad oleme, noh, loomulikult teame absoluutselt kõiki venelaste kohta, loomulikult oleme meie, see väljavalitud rahvas, kes peab kogu ülejäänud maailmale rääkima mis venelase hinges nagu tegelikult toimub, et selles osas. Me oleme kahtlemata erilised eksperdid. No mõned asjad on veel loomulikult mida me arvame teadvat teadvat teistest paremini, aga see on jällegi selline asi, mis ma kardan, võib niisuguse üldistuse lõksu langeda, et võib-olla mõned inimesed tõesti kujutavad ette, et nad on erakordselt targad ja toredad, laulavad kõik erakordselt hästi ja me teame, me oleme ju laulurahvas. Kui sa näiteks lähed vaatama, ma ei tea, Eesti laulu ma ei ole küll vaatamas käinud, aga ma olen kuulnud, et kas Eesti laulu, eks ole, mingisuguses kommentaariumis noh, iga mees teeks nagu hetkega nagu 10 korda vanema loo. Noh, eks me oleme need 10 korda paremaid lugusid tegijaid ja 10 korda paremini lauljat erinevates erinevates telesaadetes ei sattunud nägema. Aga jällegi selle põhjal nagu mingit üldistust teha on juba natukene natukene keeruline, et ma ei arva, et miljon 100000 või palju neid praegu on viimase rahvaloenduse järgi eestlast, et kõik kujutaksid ette, et oma maailma kõige targemad inimesed. Huvitav on see, et et me räägime sinuga tegelikult inimestest, keda me oma igapäevases elus tegelikult ei kohta. Ma ei kujuta ette, noh, ma ei tea, kuidas sinul minu tutvusringkonnas on üldiselt ikkagi inimene valib ikkagi sõpru ja tuttavaid inimesi, kellega ta lävib, eks ole, mingisugust omasuguste mõõdu järgi sina teed seda, mina teen seda, eks ole, me kõik teeme seda ja, ja, ja, ja me justkui justkui räägime mingisugusest imelikust, eestlasest, kes on, on nagu rumal ja kes arvab, et on tark ja sallimatu, russofoobia rassist joovastav, vedas. Meie oleme näinud või nii et äkki olemas, äkki paneme ta lihtsalt mingisuguses masohhism hoos välja mõelnud. Äkki me mõtleme enda nii-öelda kõige halvemate omaduste peale ja kanname selle üle siis sellele nii-öelda kujundlikult täpselt, me võime seda väga vabalt teha, see on niisugune tore, armas masohhism, kahtlemata see võib-olla on isegi kohati nagu päris nagu meelitav ja omamoodi naljakas, mõnus tunne, aga üldiste üldistuste tegemine ühe või teise asja pinnalt on muidugi erakordselt keeruline küll, aga nüüd rääkides nii-öelda kriitikast rääkides rahulolematusest, siis, siis kui me vaatame ikkagi nagu riigivalitsemismehhanism ja neid inimesi, kes seal toimetavad siis need on ikkagi konkreetsete nägudega konkreetsete ütluste ja konkreetsete põhimõtet deta inimesed, nii et nendega nendega on osa hoopis teine teener. Sa mainisid Venemaad ja millegipärast tabasin ennast mõttelt, et et tõepoolest loomulikult me, me teame venelastest palju ja meile meeldib nende kohta üht-teist öelda, aga aga päris hirmus oleks vist kui Venemaa ja Eesti vahetaksid kohad. Ehk et kui eestlasi oleks nii palju, kui täna on venelasi, ma ei taha mõelda, mis siis juhtuks, ei ole veendunud, et Eestit või siis Venemaad nii-öelda oleks praegu siin balti mere kaldal. Mitte mingit Venemaad ei oleks, ma arvan, Venemaaga meie piir oleks, ma arvan, me läheksime edasi, teeksime soomlastele, võtaksime jupikese Rootsist, näitaksime nendele kuradi makaroniolijatele seal all, kurat, mis mees on eesti mees järekonnas, aga õed ka, ma ütleksin teade kaladega, ega nad ei ole normaalsed mehed, manulad ka nendega oleks see, kui me need oleme juba ära võtnud Avaida Fritsudega mingisuguse kokkuleppe saavutada, aga tead need aeg-ajalt ka võimalikku üsna koledat. Mihkel raud kui kirjanik õitseb praegu aga raud kui lugude kirjutaja, kui, kui helilooja, mis, mis seisus Emerson, kas see järgmine üheaastane ja ta teeb lahti sedasama Eesti laulu konkursi näiteks näeb, et on väga säravaid hiilgavaid laulukirjutajaid, kes kirjutavad korduvalt paremaid laule kirjutanud oma esimesi mingisuguse võltstagasihoidlikkus. Ega ma täiesti täpselt tean oma oma võimete piire, tean, kust nad jooksevad. Ja, ja see ja see raud küsib enda käest, keda, keda, keda kuradit võiksid tema mingisugused uued lood huvitada, teda ennast vähemalt küll mitte. Ehk siis mind lihtsalt ei huvita laulude kirjutamine. Sel lihtsal põhjusel, et neid on juba päris palju maailmas, esiteks ja teiseks, kui, kui sa tahad nagu kirjutada, kirjutada mul ei ole nagu muusikalised, mulle tundub pimedaga öelda, ma olen kõik ära, mis mul öelda on olnud. Üksikud projektid loomulikult on toredad. Me tegime siin Hendrik Sal-Sallerit, tegime ühte tuuri raudtee alla, täpselt jah, kus me, kus me meenutasime nii-öelda vanu aegu. Tunnistasime siis koos ühiselt vanaks, vanaks jäänud ja, ja meenutasime siis nii-öelda need kuldaega, kus kõik läks hästi. Võimalik. Me teeme kunagi veel midagi koos, võib-olla isegi juba lähitulevikus. Et sellised projektid ja, ja Lenna kuurmaaga oli meil siin üks ühine, üks ühine muusikaline ettevõtmine tema uue plaadi tarvis, mis nüüd kah varsti ma looda, ilmub vabadusraadios on siin-seal kõlanud, peaks mingid niuksed, väikesed muusikalised asjad on ikka olnud ja ei saa kunagi välistada. Kunagi midagi veel tuleb, aga ma tunnen jah, et mul mingisugust niisugust muusikalise eneseväljenduse maleva muusika fänn päris tõsine, ma kuulan hea meelega muusikat, ma kuulan igasugust muusikat, kuulas muusikat, aga, aga rohkem võib-olla isegi kuulama vanamuusikat muusika all ma ei pea silmas midagi mingit keskaegset muusikat, mida ma ka tegelikult hea meelega armastan. Hea meelega. Kuuloni armastan aga vana muusikaadlasemas mingid niuksed, seitsmekümnendad aastad, mis minu jaoks poprokkmuusika kuldaeg ja kus on väga palju sellist avastamata kraami, mida ma, mille olemasolust ma siiamaani ei ole olnud teadlik ja, ja ma üldse oskasin ma rohkem CD plaate ostan, ma ostan küllalt vinüüle ja jama, sain mõne aasta eest sünnipäeva kingituseks vinüül grammofonimängija vinüül graafoni, vabandust, vinüülplaatide mängija ja, ja Ostangile, konditsioneer, plaate. Vinüülplaat annab mulle võimaluse selle muusikaga olla kahekesi CD mugav asi eksuaalselt pagana kaugjuhtimispuldist, lased aga lugu edasi, lugu edasi, see on kuidagi niuke, hästi närviline muusika kuulamine, sama puudutav MP3-mängijad. Me me kuulame muusikat üsna närviliselt. Aga vinüül, plaadi kuulamine, oma rituaale, omade protsess nagu piibu tegemine, võtad selle plaadiväljadel, vaatad teda, ilusse pildutatav, väljusid lemmikust, grammofoni puhastatada, tolmus paneb, nõelab diivanisse. Eva niimoodi, et kui sulle mingisugune lugu ei meeldinud, sest tormad kohe närviliselt nõelaseni sellise koha peal, seda enam, et need 70.-te aastate plaanid on üldreeglina. Noh, see on see ajastu popmuusikast, kus, kus see tehtud, neid plaate, kus on üks hea lugu ja, ja siis ma ei tea, 10 10 mingit täitelugu. Sellise albumit ajastu, seitsmekümnendad kuuekümnendad loomulikult ka otsatega kaheksakümnendad albumit ajastu, kus, kus tehti plaate, kus kõik 10 lugu pidid head olema. Ei ole nii, et oli üks hea lugu ja siis mingid üheksa lugu, mis selle 10. hea looga nagu koos maha müüa. Kui kui Mihkel Raual oleks oma raadiojaam, mida sa juhataksid, siis missugune muusika selles raadiojaamas mängiks? Kantri absoluutselt kindlalt silma, mingi kõhkluseta, minu viimaste aastate suur kirun pantri taas kord ennast mingiks sellises kantrispetsialistiks pidamata kuulama kodus just nimelt internetist kantrijaamasid. Kuulan vana head bluurasi, kuulan, kuulan hea meelega seda kantrit, ehkki ehkki noh, seal on säravamaid ja vähem säravamaid esinejaid. Kantrimuusika meeldib mulle väga ja minu vana kirg, medal, muusika, ehk siis niisugune hevi hevi metal-muusika alates plaks avadest, lõpetades mingisuguste praeguste praeguste saurustaja kuulsusteni. Mis on sinu lemmikpaigad? Sa võtad geograafilises, ma mõtlen geograafilises, ma mõtlen Eesti mõttes, mis on need kohad, kus sulle meeldib olla, kui sulle meeldib, käiakse vahel mõtled kasvõi näiteks Tallinnas, et ma ei tea, ma tahan minna sinna kohta restoran Villa Thai näiteks. Ma olen sinu lemmikpaiku absoluutselt suurepärane restoran mille tase ei ole langenud, vastupidi, sa kogu aeg tõusmas. Cheri väga hea restoran. Tallinnas on paar väga ajada korraliku restorani, ehk need on kindlasti veel ja, ja ma ei jõua neid kõiki nimetada. Tarvis, mulle meeldib elada siinsamas Kadriorus, mulle meeldib siin jalutamas käia. Mulle meeldib Käsmu, aga kus on? Või paik, millega seonduvad, et väga paljud niisugused lapsepõlve mälestused, millega mul on väga niisugune tihe ja tõsine emotsionaalne side seitsmekümnendatel aastatel me õige mitmeid aastaid suvitasime Käsmus siis minu isa sai seal insuldi sealsamas Käsmu sööklas ja sellest ajast mingisugune 10 15 aastat kuidagi alateadlikult vist vältisin seda kohta mitut kohal, mingi probleem oleks, aga noh tead ikka, eks ole, kui midagi halba juhtub ühes kohas, siis see kuidagi nagu mingil põhjusel ei taha sinna tagasi minna või isegi selles kuidagi lihtsalt ei sattunud sinna tagasi. Aga nüüd jälle mingi niuke viis-kuus-seitse aastat tagasi ma hakkasin sellele käima ja suurt draamat Tutkin, ma kirjutasin Käsmus talvel väga mõnus, erakordselt mõnus. Noh, suvel on seal ju ikka suvitajaid inimesi, aga talvel on, see küla on praktiliselt täiesti tühi, need imelised metsarajad, siukseid metsa ei ole kusagil, noh tähendab, on kindlasti, aga noh, seda seal võrratu seal oli kunagi piiritsoon, eks ole, selles selles Käsmu küla ümbruses ja seal on, ses metsas on, on mingid rajad, meil on piirivalvurite jaoks nagu sissetallatud, mida mööda siis piirivalvurid sebisid tranuselt terve meeletu hulki mööda neid radu käia ja, ja metsa sees ja see on võrratu selleks, et kirjutada, selleks on ikkagi vaja mingisugust erilist kohta on kindlasti ja mitte ainult sellepärast, et koht oleks siis erinevaid ka puhtpraktilistel põhjustel. Kodus kirjutad siis paratamatult noh, aeg-ajalt tuleb telefoni olemine toob piima, et meil on piim läbi ja siis noh, ma töötan mai, aga samas ei taha olla niuke mölakas naisele kuulama, et mul on praegu targematki teha, kui seal piimargimine sa ei taha olla, eks ole, mölakas sa seal sa tahad olla sotsiaalne ja ja, ja selles mõttes sa tahad nagu kirjutamine on väga egoistlik tegevus ja väga niisugune keskendumist ja, ja üksiolemist eeldav ja nõudev tegevus. Et selleks tuleb, see on muidugi väga individuaalne, võib-olla mõned inimesed suudavad, kirjutage nii, aga mina lähtun kuidagi eemale minema, niiet mind jumalast Ta ei saada pool seda raamatut, ma kirjutasin Barcelonas, ma läksin nii kaugele ära, kähmustan ikka võimalik sind Tallinnasse meelitada kas või nädalavahetusega Barcelonaga see välistatud. Et sa oled ikka nelja lennutunni kaugusel. Ja ma kirjutasin raamatut seal, aga jah, teise poole siis või ütleme, kaks kolmandikku seda lõppu otsama kirjutasin, kirjutasin Käsmus. Aga rääkides kohtadest, Barcelona, imekaunis linn, noh, Euroopa on üldse tore. Itaalia on suurepärane. Suurepärane riik ja noh, minusugune poliimik, eks ole, tunneb ennast ikka hästi, nendes kohtades süüa saab ja itaaliavastast ei ole suured linnad, noh, seal on alati poliinikul mõnus elada. London, Pariis, millest me räägime, aga, aga tundub, et, et ma käin ka Aafrikas, Lõuna-Aafrika vabariik, kus mulle väga meeldis Ameerika ühendriigid, on üks minu minu lemmikpaiku, et ma seal võin jäädagi käima. Taas kord oleme nii-öelda poliitilistel põhjustel, sest et ka seal on normaalsed inimesed ja sa ei pearestoranis tellima kaks või kolm praali, vaid see üks praad ongi juba piisavalt suur kõhu täis saaksid seal, erinevalt Euroopast või Eestist, keda järjekord, kus, kus praad on imepisike, ameeriklastel on normaalne Nomas inimese arusaam raha suurusest ja mulle väga meeldib ja sobib see. Ja ameerika meeldib mulle väga erinevatel unusta Ameerika kultuur, Ameerika kirjandus, Ameerika muusika, niisugust head asjad, mis mulle popkultuuris meeldivad, Napokultuur ise suuresti Ameerikas välja mõeldud. Väljamõeldud värk, aasia absoluutselt kaunis, imeline, sinna saamine on kallis, aga seal olemine on odav. Aga mitte see ei ole põhjus, miks mind sinna vähemalt korra aastas ideaalis kaks korda aastas veab. Vaid ikka needsamad inimesed. See on, on, on erakordne. Millises, millises väärikuse suudavad säilitada inimesed, kes elavad, et viie-kuueliikmeline pere ja nende kuusissetulek on 35 dollarit ja, ja kuidas nende näos on ikkagi miljon korda rohkem väärikust kui, kui, kui, kui kõigis meis eestlastes kokku, et see on väga hämmastav ja ja, ja lihtsalt lihtsalt imetlusväärne pluss loomulikult toit, millest me alustasime, kus, kus mujal saad sa paremat toitu kui Aasias. Me oleme rääkinud väga erinevatel teemadel ja, ja tegelikult see, miks me räägime mõistagi siin uus raamat. Ja siia lõppu ongi väga hea küsida, et kas nüüd pärast kahte raamatut. Kas sa oled leidnud, et see on see õige tee, mida sa tahad käia, kas sa tahad neid raamatuid, et neid tuleks rohkem, kas see on see, mida sa hakkad edaspidi tegema või millisena sa lähed, näed oma tulevikku? Loodan, aga nagu sa ise ütled, kui sul ikka millestki kirjutada ei ole, siis pole nata kirjutamata, kui ma peaksin praegu otsustama, kas crowds kirjutama või ei hakka, pigem mitte sellepärast, et mul ei ole ühtegi säravat ideed ja sisuliselt sinine on sinu taevas, ilmus alles esmaspäeval, on olnud nädal aega väljas ja see tegelikult minu jaoks tähendab seda, et see raamatuprojekt ei ole veel äri, see veel kestab. Sa pead tegelema väga erinevate asjadega, mitte pean tegelema, sa tegeled mulle väga meeldib, aga edeva inimesena siingi praegu istuda ja rääkida ja oma oma hääle kõla nautida. Aga, aga, aga see ei ole nii head, raamat tuleb välja, siis on kõik läbi, et seal on pärast ikka ka veel üks kuu või poolteist, vähemalt seal, kus käid ja kohtud lugejatega ikka väga huvitavad, aga põnev on õudselt hea meelega. Aga muidugi mulle kirjutada väga meeldib ja, ja ma tahaksin selles vallas areneda, panen ju tegelikult alles algaja, ma olen nii-öelda noor autor, klassikaline klassikaline kollanokk, kes on ainult kaks tükki kirjutanud ja võib-olla mingi neljanda, viienda, aga jõuame siis inimene ka nagu mingisuguse tasemeni. Ma väga loodan, et, et mul õnnestub tulevikus veel midagi kirjutada, aga, aga, aga ma ei oska niimoodi praegu laksust öelda, et kohe kindlasti on midagi tulemas, aga sa taimede valge raamat ükskord ilmselt ana kirjutama, eks ole, kui sinimust on väljas. Ega, eks see kolmas tänast ikka tuleb, aga millal tuleb, seda ma ei oska öelda. Aga see kirjutamine, kas sa tunned ennast selle selle käigus hästi see hooajast hästi kui raamatu soojas oja oja kirjutamises on fantastiline. See on seal selline tegevus on seal tõesti tõesti kihvt töö ja tõesti niisugune heas mõttes nagu hull töö. Ma saan aru, et see kõlab niukses täieliku niisuguse esoteerika ja mingisugused pläma on, aga see tõesti on niimoodi, et mõnikord, et sa paned käe klaviatuuril eraldi ja nad hakkavad nagu ise kirjutama, ma saan aru, et see on niisugune, noh, niisugune loll jutt tuleb, mingi noor auto rajab, sina mängid hämaras, et tõesti aeg-ajalt on niimoodi, siis vaimustus sellesse, sa vaatad, kuidas Ajad ise kirjutavad ja kuidagi läheb jällegi instilt pärast loomad lasevad toimetada sellepärast et et võtta nagu ühel hetkel hakkab uss kiiresti jooksma, kütad, kütad, kütad, kütad loomulikult vigu ja korduse korduvad mõtted ja selleks ongi toimetaja, kes pärast selle asemel ta korda teeb ja mõnusaks toimetab. Aga kirjutamise protsess ise on ikka natukene hulluse moodi asi ja see on tõesti tõesti, nagu sa oleksid sedasama, millest me rääkisime mingisuguse niukse. LSD, Veroviil, actually. Ma ei ole, ma ei ole kumbagi proovinud, aga ma kujutan ette, et see võiks olla midagi sarnast. Et kui me alustasime sellega, kes sa oled siis ma tean, et see sildistamine on selline, nagu ta on ja seda ei pea tegema. Aga tegelikult võib vist Mihkel Raua taha kirjutada kirjanik. Noh, sa võid seda teha kui seda jumala pärast ja see teeb mulle au, kui sa seda teed, aga ma ise ise ei julge seda teha väga erinevatel põhjustel. Esiteks. Põhiliselt selleks, et suurt hulka inimesi lihtsalt mitte vihastada, sa kujutad ette, kui mõeldakse hoomanen kirja. Ma loodan, et meie tänahommikune jutuajamine ei vihastanud suurt hulka inimesi, pigem pigem meeldis neile. Aga see oli jutusaade. Meie tänane külaline oli Mihkel raud ja mina olin Toomas Luhats, aitäh. Aitäh.