Nii. Nii ka täna. Ja see polnud. Kunstnik leer. A ja O. Kui nüüd on tulnud kurrud u mon vana silma värvitud mustaks voolu siiski nukralt orgusena. Laulis Georg Ots ja kõlas paliratsi laul Imre Kalmani operetist Mustlas priimaš. Tõeline kunst on see, kui publik elab läbi samu tundeid kui artist laval, on öelnud Georg Ots. Õnnistab nüüd on see hetk, mil saali laskub haudvaikus ja mille artist tajub, et publik hingab samas rütmis laval toimuvaga. Kõigist omadustest, mille summa moodustab lavakunstniku talendi, on minu arvates kõige väärtuslikum võime hinnata väga täpselt omaloomingulisi võimalusi. Mulle tundub, et selline oskus kui võluvägi, mis muudab keskpärased eeldused suureks ja suured geniaalseks ei ole, nii, et vaid forte's esitatud noot sunnib kuulama vaid ka äärmusesse viidud pianissima võib lummata vaata otsekui võluväel. Georg Otsa näol oli tegemist kunstnikuga, kes valdas seda kunsti täiuslikult. Olles meister nii ooperis, operetis kui ka estraadilaval tundliku lavaartistina, kujunes ta armastatud partneriks oma kolleegidele ning lummas ka saalis istuva publiku. Ülle Ulla on kirjutanud oma raamatus Terpsiku ore tiival. Et peale sooja kauni baritoni ja väga hea hingamistehnika andis kõigele Georg Otsa poolt loodule 100 protsenti juurde tema välimus ja oskus igasse tegelaskujusse nii usutavalt sisse pugeda, et polnud mingit põhjustega tahtmistki milleski tema poolt pakutavas kahelda või teistsugust lahendust soovida. Ehkki, nagu kõik algajad, ei olnud ka Georg Ots oma lavakarjääri alguses veel valmis meister. 1945. aastal teeb Georg Ots oma esimese operetirolli Imre Kalmani operetis moon Martlik kannike. Pool aastat hiljem näeb rambivalgust tema teine opereti roll milleksandartannian rahalfenovski operetis. Kolm musketäri. Kriitika kirjutab, näiteks lubab endast midagi head loota Georg Ots, kes antud korral Tartanyanina ei osutanud küll veel sellist uljust ja temperamenti, nagu see osa nõuab. Kes endas veel kinni näib olevat, aga kellest ta lavatalent end nagu välja pressida tahab. 1946. aasta märtsikuus jõuab agulüüdiku lavastuses Estonia lavale Sigmund Rumbergi ooperit kõrbe laul Georg Otsaga peaosas. Ning selle rolliga laulab ta end publiku südamesse räägib Therese Masing. Raide, kes oli aastatel 1945 kuni 49 Estonia teatris operetisolist. Georg otsast on mul jäänud väga ilusad ja väga huvitavaid mälestusi ja väga ammuseid. Ma kahtlen isegi, kas on enam inimesi, kes neid aegu mäletavad, mida mina. Ja ma hakkaksin esimesest kohtumisest Georg Otsaga. See oli nimelt kohe pärast sõda, 45. aastal toimusid kaks kontserti, üks oli ringhäälingu kirev õhtu. Üks oli siis Draamateatris ja see on mul väga hästi meeles. Ja teine kontsert oli siis meil Tombi klubis jällegi eelnes veeraadiokomitee avalik raadio õhtu. Need on siis niisugused esimesed kohtumised, kus me teineteist nägime. Aga järgmine kohtumine oli juba Estonia laval, sest sellel ajal, kui ma siis juba laulsin, olime võetud teatesse Estoniat kui opereti näitleja. Esimeseks Liis oli Silva ja kui ma mängisin ma Silva osa, siis märkasin äkki laval teises vaatuses kirjutatakse palli peal tantsu. Vaata need, kes seal tantsib, siis Georg Ots. Teine kohtumine oli mul juba nagu partneriks mootri kannikeses, kuna nad sealt kõik kolm olid kunstnikud ja kõik võrdväärselt tulid kannikese ümber. Muidugi seepeale näitleja oli siis Paul Mägi, kelle siis kallide lõpuks armub, aga teised Florrimoonia. Ja see kolmas kunstnik oli siis Georg Ots ja Fury moon, oli, oli Endel Pärn. Ja siis tuli juba järgmine operett ja seal võiksime ütelda, siis oli juba otsene partnerlus Georg Otsaga Sorry kolmes muskettalis, kus Georg siis mängistartanjaani ja mina siis nagu tüma raamatu järgi pidi olema liidi Winter ja siis järgmine ooperit, kus me siis nagu viimast korda kohtusime, oli kõrvelaul. Aga seal ma olin juba Subret ja teada, kes olis punavari selle osaga see Sisvustes väga kuulsaks ja väga armastataks täitleks. Tema õpetajaks oli siis põhiliselt Agu Lüdig ja Hugo Malmsten. Aguliidikuli lavastaja ja Malmsten oli siis, kes tegutses just noorte näitlejatega on ja me olime kõik niuksed rohelised seal ja õpetasid ja siis oli häda selle Giorgiga. Sest kuna selles kõrbelaulus tal oli topeltosa ja siis ükskord ütles, siis see, nagu ikka proovid käisid laval juba ütles, et kuule vaata, kas sa lolli mängid, siis, siis oli väga hea. Aga vaata, kus sa pead armastajad mängima ja siis ei ole seda, vaat seda miskit sinu sees. Aga ma kardan, et see oli tema sisemine suur intelligents ja enesekriitika, mis ei lasknud teda nii kaugele minna, ta oleks saanud ennast avada, kuidas ta pärast oli? Inimene ju kasvab ja Georg eriti ta oli ju niivõrd andekas mägist klavereid ja ta maalis ja ta joonistas, ta laulis, ta valdas keeli ja ta oli läbi-lõhki intelligentne poiss. Ja väga armas inimene ja ühte niisugust huvitavat asja ma mäletan teil, kui Georg haigeks jäi ja oli juba karta kõige hullemat, siis tuli mul see moment meelde, seal tavatagant. Olime Sofi suher, mina ja Georg. Ja kuidagi läks jutt, see oli niisugune elu ja niisuguste Curremate nootide peale. Ja siis jalgu ütles, et vot kui ma Venemaal olin. Mäletan, et üks mustlane vaatas mu kätt ja ja ütles mulle tulevikku ette, ütles, et ma pidevalt väga ruttu kuulsaks saama, aga pidevat ruttu ära surema. Ja me hakkasime selle peale naerma, ütlesin Georg järganis asja nikul, mõtled, et sa surema hakkad? Tagantjärgi mõtled, et ei usu küll, aga sihuke väike enne oli sel asjal. Georg Ots ise on meenutanud. Agulüüdik usaldas mulle pula varju rolli. Minu näitlejaoskused olid sel ajal veel pehmelt öeldes tagasihoidlikud. Häbenesin olla laval. Olin kange nagu puupakk, ebaloomulik ja võlts. Olin krampis. Ma ei suutnud kuidagi vabaneda ennast lõdvaks lasta. Agu Lüdig ise oli punavarju isa rollis. Lõpustseenis peab isa andma punavarjule korraliku kõrvakiilu. Tavaliselt jagu mind õlale, aga ühe etenduse ajal otsustas ta mulle anda korraliku tou. Vaatame, kas saame poisist ehtsa reaktsiooni välja pigistada. Nii ta mind lõigi ja tugevasti, aga selle asemel, et oleksin vabanenud, läksin veel rohkem lukku. Kõrbelauluetendused on pidevalt välja müüdud ning lähevad suure minuga. Ning ehki kriitikud leiavad nii mõndagi, mille kallal norida ei lase publik ennast sellest segada. Muide, aastal 1963 pöördub Georg Ots taas kõrbelaulu juurde tagasi debateerides, seekord lavastajana ning lauldes taas ka peaosa. Seekordne lavastusega sensatsiooni enam ei tekita. Georg ise tunnistab hiljem, et esimeses kõrbelaulu lavastuses ei küündinud tema tasemele, mida punavarju roll temalt nõudis. Teisel korral oli ta aga sellest juba välja kasvanud. Punavarju armastatu Margo osadeid jäid on Estonia kõrbelaulu lavastuses kaks. Kaunihäälne ja sarmikas Elsa Maasik ning nooruke meta Kodanipork. Georg Otsast ja Meeta kodaniburgist kujunes pikkadeks aastateks armastatud lavapaar, kellele lavale ilmumist publik kannatamatult alati ootas. Ma nägin sind esmakordselt 15 aastase poisina ja armusin esimesest pilgust kirjutas Georg Ots 1965. aastal ajalehes sirp ja vasar. Meta Kodanipork juubeli puhul. Kui täitumatud noorus, unistused olid ajahõlma vajunud, armusin sinusse teistkordselt. Siis olid sa juba romantiline, Margo ja mina musta maskiline punavari. See armastus oli juba tunduvalt püsivama iseloomuga, sest järgnesid riikola, suur viiuldaja, vaba tuul, rahutu õnn, Roos, Marii, lõbus lesk, Maaritsa ja mitmed teised tükid, kus dirigendid, lavastajad ning endastmõistetavalt ka publik meie ramaanidele kaasa elasid. 1980. aastal tunnistab meta Kodanipork vestluse seinu Vedu saarega et Georg Ots oli selline partner, kes kunagi varjutanud ei vokaalselt ega ka mänguliselt oma lavakaaslasi. Nägin ju kõige lähemalt, kuidas kasvas iga rolliga lausa fenomenaalselt. Iga uus osa andis talle uut jõudu. Ta leidis iga lavakuju juurde midagi sellist, mida tal varem ei olnud ja tõmbas imepäraselt kaasa oma partnereid. 1949. aastal jõuab Estonia lavale Eino huuli käe all, Franz Lehari operett, suur viiuldaja, peaosas paganiini rollis Georg Ots. Selles etenduses Napoleoni õde, suur ilma daam Anna-Maria Loisi mänginud Linda. Selliste mägi on meenutanud. Võrgutasinud paganiinid ehk Georg Otsa, nagu oskasin. Taali võrratu vitriinis Estonia ees varastati Otsa pilt ilmlõpmata ära. Sain temaga haruldase kontakti. Kui paganiini mulle ei ütles ja lossist lahkus. Laulsin see mees on tõesti patuväärt. Küll mulle see operett meeldis. Kõlas tassila laul Imre Kalmani operetist Maaritsa. Elu on juba kord seatud, et rõõm ja kurbus käivad ikka käsikäes. Lavale minnes peab artist suutma tahaplaanile tõsta oma eraelurõõm muide, mured ehkki alati ei olegi see nii lihtne. Georg Ots on meenutanud ühte mustlasparuni etendust. Minu neljaaastane poeg oli haigestunud ajukelmepõletiku. Viisin ta haiglasse. Arstid ei andnud mingit lootust, ütlesid vaid, et poiss elab ehk paar-kolm nädalat. Penitsiliini oli alles tulnud meile, aga seda oli raske saada. Streptomütsiini oli aga täielik uudis. Kui olin selle raske sõnumi saanud, pidin minema teatrisse, sest etendus oli peagi algamas. Tegin grimmi, panin mustlasparuni kostüümi selga ja läksin lavale. Seal kaotasin enesevalitsemise stseenis, kus lava on pime ja kus mustlasnaine küsib, kus on su isa ja mina vastan, et surnud. Ei jõudnud ma ennast enam tagasi hoida. Mäletan, et nutsin kogusele pimedas stseeni ajal. Pisarad voolasid. Ehkki samal ajal laulsin, et olen mustlasparun, ma. Ma ei saanud sinna midagi parata. Hiljem poeg küll paraneb, ehkki on kogu oma nooruki ja sunnitud võitlema haigustega. Kõlast assilatšardas Imre Kalmani operetist Maaritsa. EVR ras o kava ja ta ei. Lif o. 1949. aastal tuleb Estonias lavale Juri miljootini operett, rahutu õnn. Lavastajaks Paul Mägi, kes võtab aluseks samanimelise filmi ning teeb lisaks veel mitmeid muudatusi. Seda, et tegu on väga õnnestunud lavastusega, tõestab ka fakt, et etendus püsib repertuaaris tervelt 10 aastat. Kui Juri miljootin saabub Tallinna oma operetti vaatama, on ta sellest suures vaimustuses ning kiidab hiljem Estonia lavastust kõikjale. Erilises vaimustuses on ta Georg Otsast Nathan tänaseni meenutab ta 15 aastat hiljem. Millise mulje jättis tookord mulle Andrei rollis esinenud Georg Ots. Mind üllatasid laulja suurepärased vokaalsed võimed, hääle pehme ja väga omapärane tämber koos suurepärase dramaatilise andega. Sellele lisandus haruldane võime saavutada auditooriumiga kõige vahetum kontakt. Kui ma teda kuulasin, hakkas mulle tunduma, et ta räägib otse minuga et just mulle on adresseeritud tema südamlik laul. Õõne voolas bojaar saare esimene. Siin. Ta. On? Ja ta lasti. Poiss. Ning vaimustuse tulvas soni oma. Heiko. S-E K. Ja R klaver nägi. Andesta minu ihaldet, kallis. Et klaas on eeskätt taastamata soo. 1958. aastal valmib stuudios Lenfilm operett film mister X Imre Kalmani operetitsirkusprintsess põhjal filmi peaosas Georg Ots. Ehkki see filmiroll teeb ta tuntuks kogu endises Nõukogude liidus, peab laulja ise filmi suhteliselt ebaõnnestunuks ning loeb selle ainsaks õnnestumiseks hästi lindistatud muusikat. Panka. Taastanud. 1959. aasta novembris kutsutakse Georg Ots mister yksi rolli laulma Moskva operetiteatrietendusse mis on kavasse võetud tingituna aasta varem valminud filmi suurest minust. Seda esitletakse Omskis spordipalees, kus kahe päeva jooksul käib seda vaatamas kokku 30000 inimest. Publikut sõidab kokku üle terve nõukogude liidu ning ehki kassad avatakse alles keskpäeval. Võetakse kohad piletijärjekordades sisse juba hommikul kell seitse. Kogu see kohutavalt suur saal, kuhu mahtus 10000 inimest korraga oli kõigil etendustel lõpuni välja müüdud otanud Jüri Kruus. Georg tuli lavale, aga tal ei olnud võimalik laulu alustada. Konide elagu-hüüded, lämmatasite hääle täielikult. See oli midagi uskumatut. Läks aega, enne kui inimesed rahunesid ja ta võis alustada. Aga kui siis jõudis kätte kulminatsioon ja ta hakkas laulma, mister yksi aariat, tõusis sõnulseletamatu innovatsioonitorm. Ei, mitte torm, vaid orkaan. Kino jaga televisiooni võimalused on alati väga suured ning film mister x teeb Georg Otsa tuntuks ja populaarseks kogu endises Nõukogude liidus liites laulja austajate hulka ka need, kes ei satuvad oma kontsertidele või etendustele, räägib eelmine Eesti vabariigi suursaadik Vene Föderatsioonis ja praegune välisministeeriumi asekantsler Marina Kaljurand. Mälestused ja meenutused, Georg Otsast nad olid ja ma usun, et on siiamaani Eesti-Vene suhete taustal olemas. Sest millal iganes hakkasid inimestega rääkima mis tahes teemadel tavaliselt ikka läks jutt ka Georg Otsa peale, kes siis olid teda ise kuulamas käinud kas siis Eestis või Venemaa esinemiste ajal, kes mäletas filmimisterit, aga praktiliselt igal vene inimesel oli mingisugunegi side, arvamus või ettekujutus Georg Otsast. Nii et koos täna elavate väljapaistvate muusikutega, ma arvan, Georg Ots on selline inimene, oli selline inimene, kes tõi eestlasi Eestit, teatrites, toonia eesti muusikat venelastele lähemale, nii nendele vene inimestele, kes tahtsid kuulata klassikalist muusikat, kes käisid oopereid kuulamas aga ka paljudele nendele, kes mäletavad teda filmidest. Kui see põlvkond, kes on Georg Otsa vahetult näinud, hakkab nüüd noh, vähenema ja noorem põlvkond on ainult rohkem filmidest kuulanud salvestisi. Aga see ei tähenda, et teda ära unustatakse. Kuller haiks kirjutab oma raamatus, Saaremaa valis kõige vapustavama mulje, jätavad aga Leningrad, lase Maria Smirnovi päevikud, vahariidest kaantega, korraliku käekirjaga täidetud kladed. Alates 1958.-st aastast kuni 1971. aastani ehk oma surmani on Maria kirja pannud kõik, mis on vähegi olnud seotud Giorgiga kontserdid, igatsuses, muud esinemised, filmirollid, kavad, oma teatri ja kontserdipiletid, lõigud arvustustest koos isiklike kommentaaridega. Gladedest saan teada, et Georg on olnud talle ainulaadne vaimustav imeline päike, nii et tulilind glade registreerib näiteks ka selle, et mingil päeval on Georg hakanud raadios laulma kell üheksa null kaks. Et esitamisele on tulnud need ja need palad jääd. Kontsert on lõppenud üheksa 30. Päevikut täidavad pikad mõttevahetused Giorgiga. Kujuteldava mõttekaaslasega. Tundub lapsik, aga mida rohkem kirjapanekutesse süveneda, seda sümpaatsem tundub naine, kes veel poolpimedana vaevaliselt rida pidades jaksas olla truu oma iidolile. Jaga päevikule. Viimased sissekanded on ta teinud vahetult enne oma surma. Armun iili jah. Hormundeni. Kõlas Fredi laul, Porteri muusikalist, suudle mind, Keit samal 1958. aastal, kui valmib film, mister yks sõidab Georg Ots kastrollile Soome, kus laulab külalisena eskamilia rollis Varssavi ooperis Carmen ja taanilot Franz Lehari operetist. Lõbus lesk. Arne Mikk on meenutanud. 1958. aastal käis ots esimest korda Soomes lõbusat leske tegemas. Tollal oli eestlaste soome keel veel natuke algeline. Etendus läkski soome-eesti segakeeles. Proovi ajal, ütleb Ots järsku. Ma olen su ori, soomlased suure häälega naerma. Siis nad seletasid, et soome keeles on ori orja. Aga ori on täkk. Nii et ma olen Zotac taanilane, astub Georg Ots Soome publiku ette veel ka 1962. aastal. Estonia lavale on lõbus lesk, jõudu taga juba aastal 1955. Meile laulavad Silvia Urb ja Georg Ots, kõlab Hanna ja Danilo duett. Ma ei arva. Georg Ots on öelnud. Katsun alati leida oma rollidest selliseid jooni, mida neist enne ei ole tahetud või osatud otsida ja leida. Võib-olla on see minu viga, et katsun teha kõike, mida ma ette võtan, natuke teistmoodi, kui varem on tehtud. Mul ei ole pääsu, ma pean seda tegema, sest minu hääl ei ole nii võimas kui teistel lauljat. Niisiis pean ma leidma muid vahendeid ja üritama teatud sünteesi. Ma pean rõhutama selliseid tõlgenduslike jaga väliseid omadusi, mis annaksid parima lõpptulemuse. Ehk teisiti öeldes katsun leida midagi niisugust, mis on varem tähele pannud. 1971. aastal näeb Estonia laval Sulev Nõmmiku lavastuses rambivalgust Müncheni muusikal mees La Manchast Georg Otsa kehastatud tonki Hoti ustavate relvakandjat. Sandžapansat mängis Endel Pärn, kes on meenutanud ühes raadiole antud intervjuus. Georg oli juba raskelt haige. Ta palus mind, et kui tuleb samas see ja kui ma märkan, et ta silmad jäävad lahti, siis suleksin need. Alguses paistis talle otse silma ja tegi haiget. Ma täitsin ta soovi. See oli mulle imelikult raske hetk. Ütlete muidugi madin tobedaid tempe. Ma tahan nende abil maailma inimesi, kes võib pisutki paremaks pisutki ausamaks muuta. Ei ole tähtis, kas ma kaotan või võidan. Tähtis on see, et ma pean oma tõotust sest tõotusi on igale tõelisele rüütlile auasjaks. Kutsumuseks ei. Õiguseks. Ilmsi võimatut. Sellest ilme paremaks. Et üks tekst õpilgatud Pilgus Soorm hüüdis. Kes teab, võib-olla inspireerituna muusikali mees La Manchast minust huvitus Georg Ots mõne aja pärast veel ühest sügavalt inimlikust teosest Jerry Bocki muusikalist viiuldaja katusel ühes sele Devia rolliga. Kahjuks ei antud tookord aga teose lavastamiseks Moskvast luba. Viiuldaja katusel jõudis Estonia lavale küll aga alles 18 aastat hiljem ja kahjuks Georg otsata. Laulja võib-olla laval karm, mehine, lembe, lüüriline, aga ta ei tohi kunagi olla võlts. Psühholoogiline õõnsus, teeseldud mitmetähenduslikkus ja väline ülespuhutud tapavad etenduse juba alguses. Siis ei ole päästjat, kaunist meloodiat ega ka sisukast tekstist. Minu unistuseks on jääda alati iseendaks. Aeg inimesed muutuvad, aga südamlikus, ausus, siirus ja sügavamõttelises on ja jäävad. Need on püsivad väärtused. Nii on öelnud Georg Ots. Tänase saatetunni ettevalmistamisel on mulle olnud suureks abiks 2003. aastal ilmunud kulle raigi raamat Georg Otsast Saaremaa valss ning 2006. aastal välja antud Heino Pedu saare raamat kive Estonia alusmüürist. Meie saatetundi jääb lõpetama Tigmaaljoni laul Aarne Oidi muusikat, kallist imeilus galataja. Saatetunni Georg Otsast pani kokku Jaak Jõekallas, toimetas Kaja Kärner ning operaatori puldis oli abiks Anna-Maria korrel.