Öelge mulle-saag. Diplom käes ja on juba arvele homme. Usun, et kõik, kel on olnud elus õnne kuulda Georg Otsa laulmas teatris või kontserdil on kandnud need hetked oma südames arvele kui erilised erilise häälelaulja, talendi, teatri, muusa, harukordse puudutuse poolest. Kutse 90. sünniaastapäev annab meile võimaluse need erilised hetked aja tolmu ja unustusekoorma alt välja tuua. Ja uskuge, Georg Otsa laul mõjub uskumatult värske ja ajatuna ka neile, kes seda vaid helikandjaid kuulata saavad. See oli Don Giovanni, Atserlina toit Mozarti ooperis Don Giovanni. Inserliina rolli laulis Margarita Voites. Eesti raadio heliarhiiv säilitab Georg Otsa antud intervjuusid. Ja me kuulame Georg Otsa rääkimas oma sündimise lugu Venemaal, kuhu töö oli tema isa Karl Otsa hilisema Estonia ooperisolisti viinud ja kust perekond apteerus Eestisse vedanud, enne kui Georg Ots oli saanud aastaseks. Ema räägib, et kui ma sündisin, pole võtnud pühapäevane, näeme. See oli Petrogradis kuskil Giorgi nimelises haiglas ja akendulid Lathernrist, pühapäevasel päeval oli kedagi maetud, niiet puhkpilliorkester mängis, nii et sellest ajast on vist see muusika mulle. Muidugi, hiljem, isa oli mul laulja. Nii et muusikat kuulsin. Kuulasin iga päev, elasin selle sees. Vanaema väiksena laulis mulle ka veel hällilaule. Vanast kirjavahetusest ma lugesin välja, et minu esimene tulevad ka rätsepad küla muusekandide seal päris mitu meest, kes olid tuntud küla viiuldajad ja lauljad seal Laiuse kandis. Ma olin ikka väga vallatu poiss, nii nagu nii palju, kui ma mäletan Mürasimist hoolega ikka mäletan, onupoeg oli, ma olin nagunii vaimupaiskamine hale. Minuga elate, tegemiste põlve, põlved olid alati Kärmase katki. Sedasorti buss, suur vahe oli, õde oli seitse aastat minust noorem, siis onutütar, kes elas, kasvas minuga koos ja tema oli kuus aastat minust noorem, nii et jumalaid ikka kiusasin, siis nemad olid ka minu arvates titad. Ega suurt mängimist nendega ei olnud, aga Riga muidugi üldises saimegi hästi läbi, no vahel ikka poisi poistele tüdrukute vastu teatud niisugune üleoleku tunne perekonnas mõeldavaks. Et me iga suvi kindlasti oli Maal suvitasime võimalik kas külakolkas või kuskil suvituskohas alati linnast välja saaksime siis koolivaheaegadel ka. Onu juures käisime maal, tal oli vaike talu. Talvel ka jõulude lihavõttevaheajal. Ja kõige rohkem, sest need toredad suvevaheajad, need on mulle kõige rohkem meelde jäänud, alati ka kolm kuud oli mitte alati kuskil kaugemal linnast. Lapsepõlv on raske kirjeldada. Ma mäletan, et meil on niisugune väikene tiibklaver Beckeri firma ja seal vist kui isaseid 50 aastaseks, üks kunstnik tegi temast niisuguse kipspeakuju. See oli siis ära proksid selle klaveripead. Paari maali mäletan veel üks vanaaegne. Suur seal oli. Spurelastena uskne renessansiaegne ja siis kaks väikest hollandi nihukest minituuril. Neid ma mäletan hästi, aga ma ei mäleta sellepärast, et seal poleks kõik Mahani. Kui ma sõjast tagasi tulin, siis nägin tänaval, oli majale. Vedelesin tänaval kõverasse kord isa-ema, olid nad kurjad. Jaanus range ja ikka Kaus kurjule, ta ema oli nagu pehmem. Vanaema oli mul eriti niisugune väga südamlikke, väga soe. Kuulistan esimesest süüdistust meelde jäänud kõige rohkem see juhus tuli parajasti kolm tundi ja kõiki last, lapsi paluti midagi, lauldi. Õpetaja tahtis kuulda, mis hääled on ja muidugi kõik laulsid siis lastelaule ja rahva laule. Kui minu käte koordi uis, mina ütlesin, ma ei oska niisukest lahu laul, tants ja pakkusin ooperiaariat siis lausingi, Cavardossi, hariety, Talegiles, laulukadeli Margens. Ja tema siis vist järgmise tunni ajal kutsus mind vanemate klasside juurtega vanematele klassidele nii saalis laulutund ja palus mind uuesti laulda ja mis ma avastasin, et liiga suur auditoorium. Vaatasin, ütlesin, et mul on hääl ära, ma praegu enam ei saa. Vanades, selles seitsme aastane esimeses klassis siis ma mäletan, oli veel paar esinemist. Laste lasteraadiusest kuuldemängudes oli tähepoeg sammast mängin hobust, kui ma ei eksi siis. Siis oli korraks kontserdis, võiks ka mingisugune pidur, seal ma laulsin uhtjuhti uhkesti. Mäletan, sain kommigi koti sellest honorosiks. Kelleks tunnistasite koolipoisina saada, millel valisite endale? Ma unustasin juba väikesest peast, mõtlesin, et küll oleks tore, kui saaks ka lauljaks või näitlejaks, aga nii 16 aastaselt umbes ma palusin isal ennast kuulata, et kas mul hääl tunne. Isa ütles, et kuule ei soovitanud mul laulja elukutset valida. Tõsi, ma olin kiil vist kolmeteistaastasena esinenud juba Estonias. Laulsin karminis. Poistekooris. Aga see oli vist aasta, kuna sirgusid nii ruttu, sel ajal, et enam ei kõlvanud võix poissi mängima. Isa kuulas, ütles, et ta ei soovita. Ma häält on nagu vähe professionaalse laulja jaoks ja siis soovitas mul valida mõni tõsisem elugusse inseneri või arsti elukutse. Sellele raske muidugi. Joosta tuli kõrged õppemaksud ja siis ma astusin sõjaväkke, seal sõjaväe tehnikakooli minna. Tegingi juba kõik eksamid ära, aga siis parajasti tuli nõukogude võim ja siis mul avanes võimalus astuda Tallinna tehnikaülikooli. Seal ma astusin sinna 40. aasta sügisel ja 41. aastal kevadel lõpetasin esimese kursus ehituse alal. Lauljad ütlevad, et hääl magab isegi kui me oleme juba ammu üles ärganud, hääl magab ikka edasi ja võib-olla ei pane tähele, kui te hommikul köhatab kaunis tihti, sellepärast ei saa vabalt rääkida, hääl kipub kähisima. Aga lauljale on see Tööriista rikkis olek. Selle peale vaatamata konservatooriumi muusika kuulen selja taga. Töö lauljal peab jätkuma mineteks konservatooriumi professor Villem Reiman, tema veel kooliajal ütles, et ega enne, kui 10 aastat on mööda läinud pärast konservatooriumi lõpetamist, ega enne laulja veel nii oma hiilgevormi ei jõua ja see on täiesti õige, tõeline areng toimub alles pärast kooli lõpetamist, siis asume tõeliste tööülesannete juurde ja need ise juba arendavat lauljat edasi avardavad tema diapasooni ja äärilist kandvust ja hingamise kindlust. Hingamine ültse laulmises loetakse üheks põhiliseks elemendiks. Nii nagu näiteks poogna käsitsemine viiuli või teise keelpilli juures. Lauljal tuleb veel tegeleda sõnaga. Sest laulud, mida me laulame, neid on kirjutatud tavaliselt luuletaja tekstile. Luuletaja on tahtnud midagi ütelda. Ja seda, mida luuleti on tahtnud ütelda, seda helilooja on valanud helidesse omalt poolt andnud midagi veel juurde. Meie lauljate ülesanne on nüüd nende mõlema taotlust viie kuulajani ja see õnnestub täielikult ainult siis, kui kuulaja saab aru teose sisust. See tähendab, et me peame sõnu nii selgelt laulma, et ükski sõna kaduma ei läheks. Minu diktsiooni õpetaja oli professor Tuudur Vettik. Väga palju aidanud, võtavad ka partnerid ansambel. Nii on mul eriti head mälestused jäänud. Tänud Ott Raukase, kellega me koos väga palju leidsime uusi nüansse, uusi lisastseene, mis ka teise partneri mängu mõjutasid väga tihti heast küljest. Narri. Kurikat võksid oote kui Ratasindume aru tormi, see, siis narrinal üksus seal. Narri. Lõksud. Aarne Mikk lavastajana Georg Otsa arengut aastakümneid jälginu meenutab oma läinudaastases juubelisaates. Ja ma tahaksin võib-olla tuletada meelde ikkagi jälle veelkord Georg Otsa, kuidas Ots Siivis ja läks sisse helilooja mõtetesse ja muusikalise partituuri väga varjatud nüanssidesse. Me teame sedasama jaagu monoloogi ja võib-olla kuskilt poole pealt alustaks sealt peale ja jälgiks, et igal leheküljel on Verdi selles jaagu, monoloogilisi pang, erinevaid nüansse, paari taktikaupa. Ja kui jaagu oma filosoofiaga jõuab sinna punkti, et ta küsib, mis siis jääb meie elust. Ta ütleb, et laevad ennast ja lõpp on see, et kärvad ja orkestris ja partituuris on seal kaota märk ja kolm teebki Yanokianissima ja siis tuleb üks küsimus ja mis siis siis Verdi, Ankara bioopiana veel rohkem vaiksemalt. Ja siis tuleb veel üks küsimus ja siis ja siis on partituur sviis peanud, kirjutad seal mingi seletamatu nüanss, aga verd juhib tähelepanu. Et siin on vaja mingit intonatsiooni ja see tekst on need ja lõpuks on siis Lamorte eel nulla surm ja lõpp. Aga ots eestikeelses tekstis kasutab fantastiliselt seda sõna Kons surm ja tühjus. Ja siis raksatakse Se Fortissim orkestrit sisse ja ütleb ja taevas läheb kõik endist moodi edasi. Aga ma olen kümneid kordi kulgu, lauljad, laulavad Lamorde olla ja, ja läheb see mürin sisse, nagu ta ei lõpetagi ühte mõtet ära. Ja, ja sellepärast me ei saagi aru, mida jaagu selle monoloogi lõpu enda jaoks selgeks teeb ja naerab pärast selle kõik välja. Selleks peab muidugi olema suurmeister ja väga muusikat ja teatrit usaldav inimene. See on seesama näide, mille kohta Stanislavski kirjutab oma raamatus Itaalia tenor salvini ütles et kui sul laval tuleb jõust puudu, siis sosista. Alatust ostmas. Vot siin lõpp kun, hetk. Georg Ots rambipalavikust Ma mäletan, mul oli üks esimene suurem ooperiosa. Ma tahan patriarh, laulsin konsoli osa, see oli, käis mulle üle jõu ja siis, kui ma tulin välja, siis mul isegi põlv värises niitma. Mul tekkis mõte, et ei tea, kas publik märkab püksid püksisääred värisevad, täiesti vabanevast, ükski näitleja, sellest, ma mäletan, mu kadunud isa veel 75 aastasena lavale minnes ikkagi oli näha, et ta elas üle. Tekkis mingisugune eriline närviline olukord. Aga aastatega ja esinemistega see hirmutunne muidugi väheneb. Ja lõpuks juba jõuad nii normaalse närveerimise tasemeni, mis ei kisu sinu ettekande kvaliteeti alla, vaid isegi võib-olla aitab kaasa Krimm visiit dekoratsioone, see kõik aitab näitlejal ennast viia kujuteldavas olukorda. Ja noortel ongi kõige raskem see, et lahti saada sellest tundest, et mind vaadatakse või mind keegi jälgib siin laua taga. Ja niisugune teatud häbitunne, isegi mida ma nüüd teen, võib-olla ma teen halvasti peas ja sellest lahti saada, uskuda seda kujutletavat olukorda ja ennast täiesti sellesse sisse elada, tunda ennast kujuteldava isikuna. Ma mäletan, mul oli juhus, kus ma ootamatult õieti see oli minu esimene esinemine solistina Estonia teatrilaval. 44. aasta novembris esietendus Mil Joneegin ja mina laulsin sellel kooris, aga veel igaks juhuks õppisin äraga väikese soolopartii saritski osa juhtusega, selle esinemisel haigestus äkki saretski osatäitja ja minul tuli teda ootamatult asendada minu isa ema. Kallis ja kui eesriie lahti läks, siis duelli pildi ajal. Nemad jäid kuulama, et see ei ole sugugi selle solisti hääl, kes kavalehe järgi peaks laulma, et võõras on millegipärast kujul, me olime enam-vähem ühe pikkused ja nad ei tundnud mind esialgu ära. Alles siis kolmanda neljanda fraasi ajal ehmusid, et nende poeg Jevgenia niiginist kujunes Georg Otsa üks lemmikrolle. 1949. aastal Estonias esietendunud Tšaikovski ooperis näeb publik Georg Otsast raamatu kirjutanud Helga Tõnissoni sõnul noort pikakasvulised ja kauni hoiakuga ooperikangelast, kellele ülemus vastas ühekorraga nii Puškini kui Tšaikovski loodud kujudele. Publik kuulis haaravat üha süvenevat musitseerimist häälelise väljendusliku sobivust esitatav aga. 1900 viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel laulis Georg Ots oneiginit paljudes NSV Liidu ooperiteatrites. Kriitika kasutas ülivõrdeid ja publiku vaimustus oli lõppematu. Suvalisi on jõhaas ja jooma omakkuvad summa. Siis kuus. Rimi. Siis maas. Ja terani esin. Assoo pruu. Sorry. No Jaanias Osama. Naabraasnevases. Kes Vestnambar suuturruus ostuvoodi? Jaskolg Viiu laskuri vöök. Suitsiid sahhi kooseks ma saaga. Moosese. No. Kosuusaid. Genjeva. A ja. O. Georg Ots intervjuus Valdo Pantile 1963. aastal. On tihtipeale olnud hetki, kus või niisugusi päividus ühest kohas oodatakse juba ammu. Sel ajal, kui alles esinenud teises kohas laval masin juba ootab, viiakse ühest kohast teise masinaga jälle tuuakse tagasi, tihtipeale ei jõua isegi grimmi maha võtta. On olnud juhuseid, kus teatrist on grimmi alltoodud esinema raadiosse ja ka juhuseid, kus televisioonist viiakse kremial teatrisse rutateist krimmi peale teha. Minu ooperi operetirepertuaaris on praegu juba ligi 40 teost. Kui need numbriteks lahti lüüa, siis see on juba 400 või 500. Ja ma usun ka laule, mida ma laulnud olen ka nii 500 ümber, nii et ma usun, et 1000 ümber peaks ikka ole. Praegusel ajal meie ooperiteatri nõudmised selles suhtes näitlejatel ei ole väga suured. Varematel aegadel õpiti paari nädalaga õpiti suured ooperid ära. Praegusel ajal läheb paar kuud. Heliloojatest räägitakse Clazonofon kirjutanud üles vürst Igori avamängu terve partituuri peast ühekordse kuulamise järgi. Need on muidugi fenomiinitega. Muidugi mälu on arendatud, aga mina enda kohta küll ei saa ütelda, et ma nüüd ükskord kuuleksin ühe laulu läbi, võiksime pärast seda kohe esitan. Niisugust asja on küll olnud, näiteks kolme päevaga ma olen ette valmistanud ooperikordi, üks osade tee Traviatašermooni osas jäi haigeks ja mina õppisin kolme päevaga ooperis muidugi pea seda mul ei olnud. Muusika oli väga tuttav, siis ma kirjutasin igale poole spikrid, kus aga võimalik oli tooli selja peale näiteks panin sõnad, kirjutasime kriidiga, kirjutasin suurte tähtedega Endale nende kohtade peal, kus mul tuli seista ja see nii väga ulatuslik osa ei olnud ja ma laulsin selle ära. Ma usun küll, et keegi vist ei taibanud, et no vähemalt raadiomehed kuulevad esimest korda praegu selle uudise. Ja siis teinekord oli veel juhus, kus ringreisil jälle me pidime esitama madan pater flaid kahes keeles. Mina laulsin eesti keeles, teine osatäitja vene keeles, teine osatäitja jäi haigeks. Jälle paratamatu olukord, järgmisel päeval tuleb edendus esitada ka osatäitjat ei ole, mind pandi siin edendusse. Muidugi. Mul oli väga ebamugav laulda eesti keeles, teiste hulgas, kui teised laulavad vene keeles ja ma siis tegin täpselt samuti, kirjutasin omale spikreid igale poole ja põrandale, kirjutasin kriidiga ja laulsin ära. Keegi ei saanud aru, et ma ei oleks osanud. Aga vastupidiseid näiteid on omaenda teada, kõik peaks hästi olema peas, aga äkki kaks rida puudu. Ja niisuguseid juhtumeid on ka olnud. Ükskord oli niisugune olukord Ernesaks ooperis käsikäes. Me olime väga palju seda ümber töötanud, vist viis varianti oli sellel ja nina juba unustasin ära, missugune variant nüüd lõplik oli ja hakkasin selle asemele, peatu. Mehed hakkasin üht eelmist varianti teksti edasi laulma. Kõigil teistel sai juba materjali otseteistrile materjali otsimine, laulsin üksinda edasi, muidugi see orkester läks segadusse, jäi vait ja solistid, teised jäid vait, kõik vaatasid üllatunult, kui kaugele mõned jõuad. Aga helilooja ise dirigeeris ta kohe taipas olukorda leinijaid orkestri kinni ja ütles naerukoor ja selle peale astus järgmine number kohe naerukoor ja see sobis väga hästi selle stseeni peale Afassaaga sisse kohe ja aeti ära. Näitleja luues oma lavakujusid. Hangib materjali kirjandusest ja kujutavast, kunstist ja ka elust endast. Selleks olla vaja väga tähelepanelik, tihtipeale pisikesed detailid või tähelepanekud, mis on kunagi ammu aastate eest tehtud kuluvat laval hiljem ikkagi ära. Näiteks mul oli osa ettevalmistamisel poeemist mängisel kunstnik marsselli. Tuli äkki meelde, et kunagi sõja ajal olime Jaroslavlis Eesti kunstiansamblites ja kuule oli puudus riidest ja eriti valgest riidest, siis tehti meile esinemisteks, räägid nii-ütelda, maniskid end ette. Ja selja taga käisid nad nööriga kinni. Ja laval esinedes oli kõik korras, nagu oleks meisterdanud kõigile valged särgid seljas. Aga kord kutsuti meid külla ja siis me läksime, panime ka valged särgid selgelt olla nii pidulikumat välja näha. Muidugi sünnipäeval, kus Molime läks, tuba läks väga kuumaks ja kõiki palutletudki pintsakud ära, aga meie, kes me olime väga uhkelt riietatud, meie kahjuks pintsakud ära võtta ei saanud. Poeemi ettevalmistamises tuli mul see hetk meelde ja et näidata seda pohimusti lähemalt, siis mina kasutasin selle detaili ära, et see kunstlik Parssell minnes välja, kohvikusse paneb ka omal ajal nihukese maniski ette ja vest peale. Ja pealtnäha on kõik väga peene härrasmees, aga tegelikult on see lifte boheemlane elulised tähelepanekud. Näitlejale väga vajalikud. Pisikesed väikesed leiud, mis annavad elulisuse. Shermooni aaria Verdi ooperis Trabjaata salvestus aastast 1963. Georg Ots laulis Estonia laval viimati 1974. aastal. Sellest peale on teatris mitu põlvkonda lauljaid vahetunud. Jagades meiega oma mõtteid Georg Otsast ja muusikateatrist, nimetab praegune Rahvusooperi Estonia bariton René Soom märgilisena Helga Tõnson raamatut Georg Ots. Noh, eks rahvusooper on muutunud oma ajas kasvõi juba selle poolest, et maja on saanud värskemaks ja remont on toimunud suurejooneline ja teatud jalajälge on sealt nii või teisiti eemaldatud. Mõned jalajäljed on väga ära tolmunud. Aga majas endas ringi käies on kõige parem aeg meenutusteks ikkagi, kui sa satud lavale, siis, kui lavale ei toimu mitte midagi. Kui laman täiesti tühi, kas tööpäev ei ole veel alanud või, või on siis juba lõppenud, nii et labane, ära koristatud laval on ainult see kontroll, valgus, need uksepealsed väljamineku valgused. Siis on selles mõttes kõige parem aeg mõelda sellele, mis on egoistlikud, mõeldes enne mind siin laval tegelikult tehtud ja ma arvan, et Estonia lava ongi üks väheseid paiku, kus tegelikult on muutus olnud kõige vähem. Loomulikult on seal ka võetud midagi ära ja midagi juurde pandud ja ta praegu tehnikasajandil tehtud imesid. Aga lava selles suures tähenduses, et et laval tunnetad seda möödunud aegade niisugust energiat või kuidagi seal räägitakse aeg-ajalt Estonia lõhnast, isegi Georg Ots on vähemalt niimoodi maininud, et kui ta oma isaga esimest korda Estoniasse tulijaid, siis siis see lõhn, mis sealt tema ninna tungis. Muidugi, tol ajal olid seal kõikvõimalikud teised paketid, kus olid seal all kohvikut ja kus oli tarbitud lisaks konjaki-le veel kohvi ka natukene, aga aga kõik need kostüümide töötlemise vahendid ja kõik sellest moodustav bukett. See tekitas temas sellise tunde, et noh, praegusel ajal öeldakse, et see on nagu sõltuvus. Ma pean enda seisukoha pealt ütlen täpselt sama, et kui minule keskkoolipoisina ma ei mäletagi täpselt, millest tingituna see raamat mulle kätte sattus. Ja ma isegi seal on väga, võib-olla Georg Otsast teadsin loomulikult nime, teadsin, kellega tegu olin näinud ka kindlasti mõnda fragmentide filmikest, aga et ma ei teadvustanud teda, kui ütleme isiksuse või artistina. Aga see raamat, see raamatu ütleme siis see meeleolu, mis sealt mis minu mällu nagu jäi, et see oli, see oli täiesti täiesti erakordne minu jaoks see, see oli nii totaalselt teine maailm. Et ma arvan, et kui see raamat ei oleks mulle kätte sattunud, siis ma ei ole kindel, kas ma oleksin läinud laulmist õppima või kas mind oleks huvitanud teater või muusikateater selles tähenduses, mis ta mul tol hetkel nagu tekitas valeks läinud laulmist õppima, aga ütleme, teater ei oleks mind paelunud kutsunud selles tähenduses, et see tekitas mingi täiesti teistsuguse ootuse või, või kujutluse teatrist. Ja hiljem nüüd tagasi mõeldes selle peale, et kas see on siis nagu ootusi täitnud või kas see teater on siis selline? Ei oska öelda, pigem eks meie ootused ja lootused kasvavad ka ajaga. Ja mul selles mõttes endal kohutavalt vedasid. Minu esimene õpetaja Henn Eerik olid ka väga suur Georg Ots austel laulja mõttes kui näitleja kui artisti, kui isiksuse, kui suure inimesena, et mul oli selles mõttes nagu hea väga hea selles vaimus lauljana edasi kasvada ja eks sealt tekivad ka mingisugused arusaamad, eeskujud noorele lauljale ja minul oli selles mõttes väga suur õnn, et et esimeseks neljaks aastaks ma sain ikkagi lugeda Enda jaoks selliseks suureks eeskujuks, sihiks ikkagi mitte sihiks midagi öelda, aga kuhu poole püüelda, on ikkagi Georg Ots. Siin ma ei räägi isegi selles mõttes tema ses mõttes jälgedes käimisest, püüdes sellest tehasest, noh, seda on üritatud tehase eelnevate aastakümnete jooksul ja tehakse ka kindlasti edaspidi, aga see on lootusetu selles mõttes, et sellist inimest ei sünni. Ma ei räägi ainult Eestis, vaid isegi isegi terve maailma mõistes sünnib selliseid inimesi haruharva, kui neid üldse üldse sünnib veel ja just see tema mälestus, mina saan rääkida ainult sellest kujutluses, mis on siis tekkinud mälestustest temast ja ma ütlen, et see, see muudab minu jaoks Georgi veel veel suuremaks, kui ta tõenäoliselt tollane seal üldse oli. Suurtest inimestest ikka räägitakse väga suurelt ja ja mida pikem aeg ilma nendeta ollakse, seda suuremaks lähevad ka need sõnade suuremaks lähevad ka need teod. Ja ma ei ütle, et sa üldse vale on, et ühest küljest see näitab seda, et eriti Estonias armastatakse kõnekäänd, et asendamatuid inimesi pole olemas. Tihtipeale seal muidugi peabki paika, aga Georgi puhul võib-olla see tema suurus ongi selles, et tema puhul tuleb lihtsalt tõdeda, et tema asendamatu Veel kord Georg Otsa intervjuust Valdo pandile. Muidugi, kõige tähtsam on see, et, et me lavalt kuulajale-vaatajale annaksime tükikese endast oma südamest killukesi. Me peame laval läbi, elame kõike, seda, mis me juba elus oleme elanud, mida paremini ja mida rohkem me oleme elus võib-olla läbi elanud, seda lihtsam on seda teha ja kuuled endaga kaasa kiskuda. Ja tihtilugu tuleb anda sellises vormis sellises meeleolus, mis võib olla hoopiski ei lange kokku selle või selle eelse hetke tegeliku meeleoluga. Võib-olla peab olema lõbus siis, kui tahaks ise olla kurb. Jäär pöördilt seda näitleja elus juhtub. Mina mäletan ühte väga rasket olukorda minu elus. Mul väike poeg jäi väga raskesti haigeks. Viisin ta haiglasse ja seal mulle öeldi, et tal on võib-olla elulootust ainult paar nädalat ja haigest otsekohe ma pidin teatrisse minema, mängima mustlasparumis paarinkaid välja tulema, laulma kuulsid seda Paringee aariat. Kui ma välja tulin, siis minu käest küsiti, aga kus sinu isa on seal tekstis niisugune lause ette nähtud, mina pidin vastama, surnud, kui ma selle ütlesin, siis mulle tuli muidugi kõik see ei meeldi, mis minu pojaga seoses oli. Ja ma hakkasin lihtsalt, pisarad hakkasid voolama, aga sealsamas ma pidin laulma lõbusat laulu. See on minu raskemaid teatrielamusi. Õnneks muidugi arstid suutsid siiski poja terviseparandada ja kõik läks hästi, aga niisugune olukord võib tihti juhtuda näitlejaga. Sellest näiteks on isegi veristlikus ooperis alla kirjutanud ju proloogi ooperile pajatasid kus räägitakse palju näitleja elamustest sellest, et ka näitleja on samasugune inimene nagu vaataja teatrisaalis. Maestro Eri Klas kirjutab saatesõnas plaadikogumikule unustamatu Georg Ots. Pilvepiiri taga öises taevas säravad tähed. Nad on kättesaamatult kaugel. Nende kauge valgus on kutsuv, aga külm. Kuid on tähti, mis soojendavad meie südant. Panevad helisema meie tunde, keele liigutavad meid. Neid tähti on palju vähem kui taevalaotuses. Neid sünnib harva. Peame olema õnnelikud ja uhked, et oleme saanud elada ja jagada laulva tähe Georg Otsa poolt meile kingitud hetki. Saatetunnis Georg Otsa ooperiaariat. Testija toitidest olid abiks Agerraa, Valdo Pandi ja Vello Miku saated ning Helga Tõnson ja kulle raigi raamatud. Georg Otsast. Saate panid kokku Kaja Kärner ja helirežissöörid Anna-Maria Currel ja Viivika Ludvig.