Avalugu vihmasest Hispaaniast. Inglise kõnekeele õppimise raskustest viitab, et täna tuleb juttu ühest muusikalitööstuse värvika mastandamist ameeriklastest vedelik lõust ja tema partnerist, laulusõnade loojast ning libretistil Allen jai läädnerist. Nende visiit teosest Maiferleidi, minu veetlev leedi. Kuuldud ja tuntud lugu oligi lauset Liz Robertsoni Tennis kulli Londoni West Endi 1993. aasta lavastusest. Stuudios on Tiit Made. Olgu tänane muusikasaade pühendatud peagi lõpukorrale jõudma lühikesele, kuid seekord võrratule suvele. Samast lavastusest on ka Jan Williamsi poolt tõlgendatud laulude Lillulbite Flack, et kui on vähekene õnne, läheb elus ikka libedalt. Paneme nüüd minu veetleva leedi lood mõneks ajaks kõrvale ja räägime Frederick Louie Werneri muusikali maailmas tegutsemisest kronoloogilises järjekorras. Sesto leedi, minu tükk tuli vaatamiseks välja alles 13 aastat pärast nende ühist Broadwayl tegutsemist. Lõu kohtus ajakirjaniku ja raadios stsenaristile õrneriga juba nii ammu kui 1942. aastal New Yorgi klubis. Helilooja low oli siis 41 aastane ja polnud eriti millegi muuga kui hea klaverimänguga ja ühe läbikukkunud muusikalise komöödiaga silma paistnud. Lerner oli föderikist 17 aastat noorem ning kirjutanud oma noorusele vaatamata juhtumit menukas laulutekste kurtwailile ja Leonard päästjaile ning osalenud viie-kuue filmi stsenaariumi koostamisel. Lerner ja lõu jäid kokku 31-ks aastaks ning said maha seitsmemuusikaliga, milledest kleidi kujutas omaaegses muusikalitööstuses tõesti täiesti uut kvaliteeti. Kuid ühiste ettevõtmiste algus oli raskevõitu. Esimene ühistöö, mis lahti ei nautinud 1943. aastal seal erilist menu, kuid juba kolmandat šotiteemalist brigadooni mängiti nii New Yorgis kui ka Londonis tubli 600 korda, mis tollaste mõõdupuude järgi oli suur edu. See šoti rahvamuusikaelementide hõnguga vürtsitatud mõõgatants kõlas 1988. aasta Londoni taaslavastuse kollektiivi ettekandes. Tale muusikali radoon. Tegevustik räägib kahe Ameerika turistid Tommy Jeffi seiklustest Šoti kõrgmägede metsades kus nad oma reisidel kaotasid tee ja orienteerumisvõime ning sattusid külasse nimega brigado. Otsustades külaelanikke riietuse ja käitumismaneeri järgi, paistis aeg seal olevat peatanud 18. sajandiga. Kuid inimestevahelised suhted on ikka nii, nagu need on olnud aastatuhandeid. Armutakse minnakse, baari, vihatakse, võideldakse, konkureeritakse, minnakse lahku. Tomi armub külatüdruk feonasse. Noormehed lähevad küll tagasi New Yorki, kuid ta on me mõtted on jäänud Šotimaa müstilisse külasse Fiona juurde ja ta pöördubki briga tuuni tagasi, kus veendub, et armastus võidab kõik raskused ja teeb olematuks isegi sajanditepikkuse ajavahe. Kuulakem veel romantilist armastuslauluema pulmapäev, mis 50 aastat tagasi oli üheks meelislauluks raadios kui ka kontserdisaalides. Tundub, et lõulenerile ei andnud rahu, rodgers hämmestani, suur edu Ameerika kauboifarmiteemalise muusikaliga Oklahoma. Nad pakkusid 1951. aastal Omalt poolt välja umbes samasuguse, kuid 19. sajandi California kullapalavikuaegset sündmustikku kandva muusikali värvima vanker sellesse tüki sisse põimitud ka pisut metsiku läänehõngu. Kuid muusika tundub olevat tugevasti Rogersi poolt mõjutatud. Aga sama tugevasti ka romantilise kallakuga. Kasvõi see lugu. Ma räägin puudele, mille esitab toni Pavaar. New Yorgi originaallavastusest. Oot-oot, noorvaataja. Kaabel nii vana, et, Oo. Vaid. Tuuri AS. Sellised apsud. Vaid vaid, kui on nii, siis ruumi Aaess mis. Väri oma vanker ei toonud New Yorgis erilist edu, sest 290 etendust pole teab mis palju kuid inglastele selle tüki uuslavastus 90.-te aastate alguses ootamatult meeldis publik, kutt jätkus teatrisaali mitmeks aastaks. Ilmselt oldi pisut väsinud ja tüdinud tümpsu lugudele diskotempole rajatud kümnetest Ühe näolistest muusikalidest. Inglased nautisid hea meelega romantilisi, isegi pisut melanhoolselt lugusid. 1969. aastal oli sellest muusikalist tehtud ka film, kus peaosi mängisid klienti stuudiali maavärin. Kuid ka see film ei toonud loodetud edu. Romantikal ei olnud tollal ilmselt mingisugust müügivõimet. Peale ei läinud ka Ameerika elulaadi kujutamine, mida see lugu kandis. Kuid muusika on hea ja sellele jagasid tunnustust ka eurooplased, sest 70.-te aastate alguseks oli lärneri toodang tänu minu veetleva leedi võidukäigule läinud juba ümberhindamisele ja väga armastatud. Kuulakem värvi, oma vankri tuntumat ja üksiku muusikapalana vast kõige kõrgemalt hinnatud lugu räns staar, mille esitab seimis paatoni ja koor. Järgmine ühisti oligi Maiferleidi. Minu veetleva leedi, maailma esiettekanne toimus 15. märtsil 1956. aastal New Yorgi maak helinseri teatris. Pausi tegin Julian läks Harrissoni Stanley Holloway. See tükk pidas kuue ja poole aasta jooksul New Yorgis vastu 2717 ja Londonis 2281 etendust ning on veel täna enam esitatud muusikalide edetabelis ikka veel viiendal kohal pärast kooririvikasse hüljatud ja viiuldajat katusel. Leedi on ka Eestis hästi tuntud ja teatud muusikal. Seda mängiti alates 1963.-st aastast Estonias Linda Rummo ja Endel Pärna suurepärases esituses. Mitu aastat. 90. aastal oli tükk Vanemuise laval ja alles paar aastat tagasi oli seda võimalik nautida Draamateatris muusikaakadeemia noorte näitlejatudengite 18. lennuesituses. Selle lavastuse kauamängiv heliplaat Ta oli rekordiliselt 300 nädalat ehk ligi kuus aastat USA enam müüdud. Kauamängivate heliplaatide nimekirja liidrite hulgas. Seda rekordit pole ükski teine muusikali salvestus suutnud kunagi ületada. Paljud veetleva leedi laulud konkureerisid lausa omavahel, tipsiti positsiooni pärast. Kas või nüüd seesama Henry higintsite ähvardav laulsiasti võid sa ainult toota nii nagu seda Broadway esimesel õhtul laulis tollal 21 aastane Joeli Andrius. Nii nagu ooperi operetimaailmas on aegade jooksul väga heade tulemusteni jõudnud, kindlad ja hästi omavahel loominguliselt sobivad tegijate paarid, helilooja ja Libratist. Nii on see ka muusikalitööstuses. Lõuyalerneri koostööd, nagu öeldud, kroonis seitse muusikali aga ka terve rida lööklaule. Kuid ülemaailmne kuulsus tuli tõesti tänu Bernhard shopping maaliani laisa tuulik liiabanud vana poisis Henry Higgins armastusloo muusikasse valamisega. Minu veetlev leedi on olnud ka see muusikal, kus maailma perilavade tip hääled meelsasti kaasa löövad või selle parimaid lugusid oma heliplaatidel ja soolokontsertidel esitavad. Uus-Mere maoori maailmakuulsusega sopran kiirite Kanawa on üks neist ooperimajades nõutud Putšiini, Verdi, Mozarti rollide esitajatest, kes seda on teinud näiteks laisa hea meelelaul. Ma võiksin tantsida, kogu öö on tema esituses. Veetleva leedi idee hakkas idanema 1952. aastal. Lennelile tegi ettepaneku võtažoobigmaaljon muusikali aluseks tuntud Ungari filmitootja Gabriel Pascal, kes oli 30.-te aastate keskel suutnud soole ära rääkida, et pigmaaliast tuleb hea film. Kui 1948. aastal küsiti kuulsalt inglise näitekirjanikult luba võtta laisa ja higinsi lugu. Muusikali aluseks tuli soolt järsk äraütlemine. Ta keelas kategooriliselt oma näidendi vägistamise ja soovitas idee autoril asuda Mozarti Cosi fan tutte või ohvenbachi kerasteni Suurhertsoginna kallale. Pärast Bernhard sho surma 1950. aastal oli tee vaba. Pascal pakkus muusikali mitmetele heliloojatele, sealhulgas ka porterile ja Richard Rodgers selle, kuid need keeldusid. 54. aasta suvel pärast Pascali surma otsustasid lennele lõu võtta tükk käsile. 1956. aasta oktoobris ilmus pressiteade, et käivad uue muusikali leidi Liisa harjutused ja ühte peaossa on autorid soovinud Rex Harrissoni. Ela isa rolli pärast konkureerisid tollane muusikalitäht meri Martin ja alles oma esimesi osi esitanud nooruke inglise näitlejanna Julie Andrews. Broadway originaallavastuse Henry Higgins Rex Harrison esitab teile neid filosoofilise ja lausa šovinistlik kuningselgete poissmehe ideoloogia tunnustega emm temale. Täitminate toome, jäävad ju, ma ei tea. 1964. aastal vahendas Warner Brothers maffial leedi laiale kinoekraanile. Džauli Andrius ei asemel oli laisa rollis ori häppon, kelle eest laulis maani Nixon. Andrius on rollist ilma jäämist hiljem pisut kibestunult meenutanud. Talle vastu väidetud, et filmi läks vaja õmblukest ja õhkõrna laisad, kuid džauli olevat 31 aastaselt olnud liiga tugeva kondiga ja pisut suurekasvuline. Teatrilaval säranud väiks Harrison Higgins sinna ja Stanley halu ei tuulittlina, vaimustasid ka kinokülalisi. Loomulikult on leedi kümneid häid muusikalugusid tõlgendanud paljud lauljad ja näitlejad. Siin on näide, kuidas kuulsad tuulittli, sõpradega veedetud viimaseid poiss, mehedki edasi andva laulukett, mitu või Churchill taimed saada mind õigel ajal kirikusse. Esitab tuntud teatri- ja filmikoomik Bob Hopkins. Frederick Low sündis 1901. aastal Viinis professionaalse laulja perekonnas. Ta õppis lapsena klaverit, kusjuures ja hiljem reznedžiki juures komponeerimist. Juba 16 aastaselt sai Fredrik hea võimaluse mängida kuulsas Berliini sümfooniaorkestris. 1924. aastal asus ta elama Ma Ameerika ühendriikidesse, kus leidis esialgu tööd restoranides ja baarides klaverimängijana. Mäletan, et leedi väljatuleku ajal ei teatud temast kui heliloojast Euroopas suurt midagi ning lehtedes kirjutati, et keegi kõrtsi klaverimängija on saanud maha ootamatult hea tükiga. Kuid Ameerikas oli lõu tuntud tegija. 30.-test aastatest tuli ta läbi laulude kirjutamisega filmidele ja teatrishowdele ning koostöö Lerneriga oli ikkagi olnud viljakas missised. Enamus eurooplastest neid ei tundnud. Frederick lõuelas 87 aastaseks ja suri New Yorgis täpselt samal päeval, kui tema partner Alan Jay Lerner lahkus igavikku. Palm Springsis 70 aastaseks saamata. Kuuldud lugu on Lenne lõu järgmisest ühisest muusikalist nimega Camelot. Sel ajal läks kõikjal minu veetlev leedi ja tegijate paari autorit. Camelot oli Broadway publikul esimest korda näha kuulda neli ja pool aastat pärast LEDid detsembris 1960 ning sai samuti hea vastuvõtu osaliseks. Lugu mängiti New Yorgis ligi 900 ja Londonis üle 500 korra. Camelotis oli džauli Andrewsi partneriks kuningas tuli kallis Richard pöötma. Warner Brothers stuudios 1967. aastal tehtud filmi staaritsesid, peaosades aga Vanessa regreemia Richard Harris. Viimane lauliski Cameloti nimi laulu, kuid see oli Londoni 82. aasta uuslavastuse plaadik. Cameloti kuningas ja kuninganna esitasid Richard Harrise ja Fiona follatoni suu läbi tüüpilise sinivereliste küsimused, mida lihtrahvas teeb. Cameloti tegevus on pandud rulluma Inglismaale. Noor ja kena when wear saabub sinna, et abielluda kuningaga, kuid eksib metsas ära. Seal ta kohtabki esimest korda kuninga saatorid, kuid kumbki ei tea esialgu, kes on kes. Armumine on aga esimesest pilgust. Kuningas sunnib oma idealistliku riiginõuandjate ümarlauda muutma ühiskonnas kehtivaid inimestevaheliste suhete reegleid. Saabki talle abiellumiseks tee. Kui kõik see käib läbi raskuste, vastuolude ja pettumuste. Ja tervikuna on Camelot üks romantiline lugu, mida saadab romantiline muusika. Tähendab lõõrneri, järgmine ning ühtlasi ka viimane ühisti oli sisi. See südamlik, soliidsem ja aastakümneid koos elanud abielupaaride tegelikku jõudude vahekorda ilmekalt esitatud sai remember duell. Ma mäletan seda hästi. Aafrid Kreiki ja Maria karniilova esituses oli lärneri muusikalist siis i mis oli New Yorgis laval 13. novembril 1973. aastal. Sellest lavastusest on ka tänased laulud. See muusikal pidas New Yorgis vastu küll vaid 103 etendust, kuid oli palju populaarsem Inglismaal, Prantsusmaal ja mujal Euroopas. Põhjus oli lihtne. Metro-Golden Mayer oli 58. aastal teinud Sis ist filmilaslik härrani ja Morris valjeega peaosades. Film oli tollal USA 10 populaarsem mani teose hulgas ja publikule hästi teada, mistõttu teatri versioon eriti ei meelitanud. Lõugasutas sisi lavavariandis filmi üheksast loost seitset ja kirjutas juurde veel neli uut lugu. Filmis tegi honore rolli võrratult Morris Chevalier kelle südamlikus esituses kõlab selle muusikali tuntum lugu tänu taevale väikeste tüdrukute eest, mis iseenesest pole ju üldse vale seisukoht. Kuuldud laulu ettekanne oli sisi filmiversioonist ja selle laulis prantsuse opereti ja sanssooni staar morisse valjem. Laval säras ja hiilgas aga Alfred Kreik. Kuuldud laul oli 50.-te aastate lõpul nädalaid paljudes Euroopa riikides lööklaulude edetabelite tippudes. Lõujal oskasid oma toodangusse põimida nii Johan Straussi operettide traditsioone ja huumorit kui ka Lehari aegse Viini operetikoolkonna põhimõtteid. Mida kõike versitati Ameerika muusikalise komöödia vanaisa, iiri saksa päritoluga Victor Herbert sajandivahetuse aastat parimate tööde sähvatustega. Lõu ei võtnud kunagi viisistamiseks ebaloogilisi või absurdseid tekste. Ta kinnitas Ainad, taolised saabulad ei pane tema selliseid kõlama. Tal oli tähtis, et tükis oleks mingi kindel sõnum ja publik saaks sealt ka teatud õpetust. See oli pisuke ülevaade 50.-te ja 60.-te aastate Broadway muusikalitööstus ühe peamise tegijana debaari Fradik, lõvi Alansi lääneri koostööst, mille krooniks oli minu veetlev leedi üks nauditavamaid muusikale, mis kunagi kirjutatud. Vikerraadio muusikastuudios oli Tiit Made kuulakem lõpetuseks ansamblid sisist. See jäi talle tandemi viimaseks helistajaks. Marja karneelava Kaarin Wolfe ja Daniel mässay laulavad loo nimega õhtu, kui nad avastasid šampanja. Pange ennast valmis, sest elu läheb kohe-kohe paremaks. Nii nad vähemalt lubavad kuulmiseni.