Kas raadiomajja tulles olite ise autoroolis või toodideid kohale tuleb tunnistada, toodi kohale. Kuidas te tunnete ennast kõrval istudes? Või on kindlam osake roolis? No tuleb öelda, et nädalavahetustel ma sõidan kindlasti ise oma autoga, nii et vahetevahel on päris mõnus ka tagapingil istuda, aga sõita mulle meeldib siin muidugi ise roolis olla, mulle meeldib siin nagu vastu vastu väita ei saa, ka aega jääb selleks praktiliselt ainult nendele vajadustele. Mis auto Teie käsutuses on praegu? Praegu on Nissan Primera. Olete rahul selle autoga? No selle lühikese aja jooksul, mis ta mul on olnud, olen, olen rahul esialgu ja üks asi, mida uus linnavalitsus kindlasti tahab teha, on see, et vähendada autode arvu üsna suurel määral ja anda inimestele võimalus käia tööle oma autoga ja ta oma autoga tööasju ja selleks on ette nähtud ka vastavad kompensatsioonid, nii et selle pärast keegi nüüd nii väga palju vaesemaks küll ei jää, aga linn hoiab sellega küllaltki palju raha kokku. Millal te viimati bussi või trammiga sõitsite? Täna on, meil on, siis lindistame seda. Kolmapäeval sõitsin eelmine reede. Ahaa, nii et see transpordivahend Tuttav on jah ja pahatihti kesklinnas liigeldes on tunduvalt mõnusam kasutada trammi kui kui autod, sellepärast et lihtsalt puhtpraktiliselt jõuad kiiremini edasi. Kui kaua teil autojuhiload juba on? Autoload sain ma enne keskkooli lõpetamist, eks, 83., nii et üle 16 aasta ma olen ka selles mõttes diplomeeritud autojuht, et suisa kutseline. Nii B- kui C-kategooria sai sealses keskkoolis sai siis need load kätte saada. Kuidas te üldiselt Tallinna linnas teie kui autojuht ennast tunnete, mis teid kõige rohkem häirib, mis ei meeldi? No muidugi kõigepealt ei meeldi suured ummikud, mis Tallinnas on, ja vahet Ühel hommikul ja õhtul tipptundidel ausalt öeldes võtab suisa täitsa kiruma. Ei meeldi ka liikluse korraldamatus mõnes kohas. Ja muidugi liiklushuligaanid, kes sõeluvad esimesest reast kolmandasse sisened tagasi ja kuigi tuleb tunnistada seda, et, et liikluskultuuri ja liiklusviisakus on tegelikult Tallinnas, vaatamata sellele, et autode arv on kasvanud on siiski paremaks läinud võrreldes ütleme, siin kuue-seitsme aasta taguse ajaga, nüüd ikka lastakse juba vahele, kui sa suunda näitajat ja inimesena kuidagi viisakamaks muutunud, kuigi neid huliga On ehk liiklushulle jutte, jutumärke, seal leidub igale igale poole, igas riigis jääks nendele ka Tallinnas. Kas teil endal on tulnud tegemist teha ka liikluspolitseiga, on teil probleeme olnud? See oleks muidugi koht, kus, kus võiks nagu öelda, et ei ole, et ma olen tubli liikleja, aga no mis seal salata, eks eks ikka on ette tulnud ja, ja on tulnud ka kiiruse ületamise eest trahvi maksta. Teile meeldib kiire seik? Ma ei ütleks, et mul nüüd kiire sõit, et ma vajan seda kiirelt sõita, aga aeg-ajalt jah, tõesti, kuidagi on niimoodi juhtunud, et on sõidetud natuke liiga kiiresti. Kas teid kui jalakäijad häirib see, et kõnniteed on täis autosid? Seda küll kindlasti ja tegelikult nii naljakas kui see ka ei ole, see ei ole ainult kesklinna probleem, vaid ka tegelikult meie magalate probleem, kus õhtutundidel on praktiliselt juba võimatu mööda kõnniteed liikudes, kõik need on autosid täis pargitud. Tegelikult parkimiskorraldus on asi, millega Tallinnas ei ole vist viimased 15 aastat korralikult hakkama oma saadud, sellepärast et puudub mingisugune selge skeemia süsteem. Kesklinnas oleks vaja parkimismaju, mitte näiteks vabaduse nimelist parklad, mis meil seal on. Samas ei maksa ära unustada seda, et autod siiski vajavad parkimiskohti ja väga paljud paljudele nauto hädapärane töövahend. Probleemi näeb. Karta on, et ega ta eriti palju kergemaks ei lähe, aga vähemalt tuleb üritada midagi olukorra parandamiseks. Rada. Mis erialade Tallinna Polütehnilises Instituudis nimetati, seda osutus tookord lõpetasite. Jah, mina olin tegelikult viimane viimane lend, kes lõpetas Tallinna Polütehnilise Instituudi. See oli 89. Järgmine 90. aasta lend, lõpetasime tehnikaülikooli, aga lõpetasin ma ökonomisti diplomiga ja õppisin tööstuse planeerimist. Kas eriala huvitas teid tõsiselt või läksite kõrgkooli lihtsalt selleks, et saada diplomit? Ei huvitas kindlasti, ega muidu, võib-olla ei oleks seda ala valinud sest. Majandus kuidagi köitis ja juhtimine ja seda enam, et see oli ta tol ajal tippis kõige suurema konkursiga eriala üldse. Ja see oli ka mingi niuke noh, väljakutse või Challenger, nagu inglased ütlevad, et proovida, et kas, kas saad sisse, kus, kusjuures ma pidin ära tegema kõik neli eksamit, kuigi teistel erialadel, et oleks saanud siis ainult kaheksa miga, niiet. Millisest perest te olete pärit, millega teie vanemad on tegelenud? No vanemad on mõlemad töölised Hakkavad kohe-kohe pensile jääma. Tõde enda on, kahjuks on ainueksemplar kunstniku eksemplar nagu mul aeg-ajalt nii-öelda ära hellitatud ka. No kes seda teab? Ma arvan, üksinda kasvav lapsik natukene teda ära hellitatakse, aga, aga noh, ma loodan, et see ei ole mulle eriti suurt jälgi jätnud. Mis huvid teil koolis olid, olid neil mingi hobi ka, millega te tegelesite? Koolis sai väga tõsiselt sporti tehtud ja korvpalli mängitud. Ja pärast poolega natukene krateet tehtud, aga nihukesed abid olid nagu kõik ikka vabal ajal, aga põhiliselt siiski ainult sport, sest muuks nagu suurt aega jäänud. No Tallinna Polütehnilises Instituudis olid väga tugevad isetegevuskollektiivid. Kas lõite mõnes kollektiivis kaas ka? Kollektiivis otseselt kaasa ei löönud, aga omal ajal olid niuksed nagu programmid või niuksed, asjad õudselt moes ja siis oma rühmaga sai ikka paar korda ka nii-öelda seda programmi eksis, show'd tehti ta paar korda, saime vist isegi mingisugust auhinnalised kohad, aga noh, kes neid enam nii täpselt mäletab, sellist pidevat tegevust kusagil kusagil ei olnud. Nii et laulumees olete viisi peatada. Laulumees olen viisi pean, kuigi eriti nagu öeldakse, laulma ei kipu, et on, on inimesi, kes laulab paremini, millal viimati laulsite? Isegi vist eile autoroolis olles ümisen vaikselt laas kaasa. CD plaate kasutavad tavaliselt ainult pikamaa peal sõites, sest linnas olles on raadiojaamade valik niivõrd lai alates klassikaraadiost ja lõpetades mingi tehnoBobbyga. Nii et sa leiad kogu aeg nagu endale vajaliku ja antud ajahetkel sobiva muusika kätte, nii et see probleem. Viisilise peate, siin on kuu aega veel jõuluvana tulekuni aega, kuidas nende salmidega on, kas peate üle kordama või on teil hea mälu? Kõik on peas. Tuleb üle korrata, mis seal salata. Jõuluvana tuled ikka, jah, peaks tulema, vähemalt loodan, et ma olen. Kuidas tantsimisega on tantsumees, olete? Andsin kunagi sai isegi rahvatantsu tehtud naisti hästi varajases nooruses aga siiamaani son valsi ja Rumbaga hakkama ja ei ole, ei ole nagu probleemi isegi targutama kunagi tantsitud, aga seda enamasti viskamine. Kui erakonna peod on, siis olete teie üks esimesi, kes läheb tantsupõrandale või kuidas? Noh, kas just esimesi, aga igal juhul ma ei karda tantsupõrandat, võhma teil jätkub? Siiamaani on jah, õnneks veel jätkunud, kuidas tervis on üldisest Truutvalt off kolm korda üle vasaku õla tuleb sülitada. Alati võib öelda, et võiks parem olla, aga patt oleks praegu kurta küll, tervisele. Suitsumees olete. Ja seda, seda, seda pahet tuleb tunnistada, noh kui kõva sõltub olukorrast. Nädalavahetusel läheb ainult võib-olla mõni suits päevas, aga pingelistel päevadel läheb ka kaks pakki ära, niiet sõltub olukorrast eakasidki tõmbama juba koolipõlves ei, hakkasin tõmbama tippis esimesel kursusel. Koolipõlves ma isegi ei, no muidugi suitsu sai proovitud, aga siis sai nagu kõvad kõvasti sporti tehtud ja siis oli ei olnud nagu kuidagi suitsu peale mõeldud aega mõelda, ka tudengielu on tudengielu ja noh, kui kõik teised teevad, ei taha ka ju eriti erineda ja noh, muidugi vene sõjaväes siis seal olid nagu praktiliselt ainukene niisugune võimalus aega vahetevahel maha võtta, kust elikese jänes? Corki oblast, Washinna rajoon, savast lõika küla, siiamaani on meeles lennuväes lennu väsi radiomehaanik. Kuigi olen Nagu öeldakse esimese klassispetsialist. Kolmas oli nagu kõige madalam, siis ega ma siiamaani suurt raadiotest midagi ei tea ja minu minu töö seisnes enam-vähem selles Ühe nupu kaudu välja sisse lülitada, ise nuputada, välja lülitada ja siis vahetevahel seal mingeid parameetreid korrigeerida, aga ega see eriti midagi kontimurdev elu ei olnud seal, minul vähemalt mitte. Ja vene keele saite selgeks. Meil oli mul tegelikult ennegi selg, sest lapsepõlves mängitud vene poistega ja kakelda mütatud, aga vene keelega ei ole mul suurt kunagi probleeme olnud ja kipis ma näiteks ei käinud isegi vene keeles pärast esimest loengut ja ka keskkoolis ei olnud mitte mingit probleemi. Kuidas teil nende kangemate jookidega, Ungari, kas olete võti ka? Poliitikute hulgas on väga vähe karsklased ja ka mina võtan vahetevahel. Aga seal on, tuleb tõmmata üsna selge piir, sellepärast et elustiili juures on küllaltki lihtne niimoodi, et nagu pidevalt võtavad väike 40 ja väike 40 ja ja tuleb üsna selgelt vahet ja sellest, et see pidev tiksutamine võib viia kunagi kuhugi välja, nii et parem on mitte võtta kui võimalus. TPIs käies olid niisugune ühiskondlikult aktiivne noormees ka. Olin majandusteaduskonna ametiühinguga tee esimees, üliõpilast oma ja üks kuuest tippi õpetatud nõukogu liikmest üliõpilaste poolt. Tegemist oli väljunud. Noh, ma ütleks, et et meil nii väga palju oli, sellepärast et see ametiühing oli rohkem seltsieluline tegevus. Ja palju tegelikult seal tegeliku ametiühingut oli. Aga õpetatud nõukogusse tuli lihtsalt üliõpilaste huve kaitsta. Tegevust jätkus aga jäiga suhteliselt palju vaba aega. Olite iha õppijaeksamitel ei põrunud. Tuleb tunnistada, et olen ikka põrunud küll. Põrutas läbi mu praegune kolleeg ja fraktsioonikaaslane Uno Mereste, aga põrutas ka muidugi sellepärast, et läksin, nagu öeldakse, mütsiga lööma. Arvasin, et tean küll ja ei viitsinud nagu üle lugeda, aga Uno tõi mind üsna ruttu maa peale tagasi ja ulatas matriklisse, palus järgmine nädal uuesti tulla. Aga muidu peaaegu oleks lõpetanud. Kas te abiellusite kõrgkooli ajal? Ja teil on kaks last ja kaua te elasite oma abikaasaga? Elasime koos neli aastat. Kas lahkuminek oli teie jaoks raske? Minge lahkuminek on raskem. Muidugi ma olen niisugune inimene üldse, et kellega on suhteliselt raske koos elada, eriti veel arvestades minu stiili, sellepärast et kui sa ikka hommikul lähed kell seitse kodunt ära ja ja laekut öösel seal kusagil pool üks väsinuna ja tüdinud, ainukene tahtmine horisontaali visata ja nädalavahetusel üritad ainult puhata, siis muidugi suhteliselt raske minuga koos elada. Läks iga lahkuminekule raske, see on selge. No aga olete plaani pidanud, kas teist korda abiellute? Ega seda ei oska? Jah, elame-näeme, George Bondi filmis öeldi kunagi, et never say never ära iialgi ütle mitte iialgi. Praegu igal ühel hetkel plaasjale. Kui te kõrgkoolis õppisite, kas teil oli sihikul ka mingi mingi konkreetne asutus, kuhu te oleksite tahtnud kindlasti tööle minna? Niukest ja ausalt öeldes ei olnudki, sest siis hakkas nagu see aeg käib, aga 89 mööda saama, kus oli ilmtingimata soov kuhugi minna kaubandusministeeriumisse või mingi kuhugi hulgilattu. Minagi tegelikult pärast tippi lõpetamist tippi tööle. Kolm kuud labori juhatajana pärast aspirandina tegin isegi statsionaarsesse aspirantuuri sisseastumiseksamid ära Takata kandidaati kirjutama, aga siis hakkasid need esimesed nii-öelda probleemid, kuna firmad lõpetasid kuu lepinguliste tööde tellimise ja see raha, mis tegelikult tippis makseid oli ikka niivõrd niivõrd väike, et lihtsalt sellest sellega ei saanud hakkama. Mis edasi sai? Edasi sain see, et Rain Lõhmus, kellega me sattusime kokku üheling Tallinn Helsingi laeval kutsus mind ka ja siis sain härra otsasoniga vesteldud ja alates 15 märts 90 läksin Eesti palka ja olin siis, kui mu mälu mind ei peta. Seitsmes Eesti pangatöötaja algusaastatel oli ikka niimoodi, et enamus tööpäevast, rääkimata vabaajast, kulus sellele, et sai nagu tarku raamatut loetud. Kes teid aitas kõige rohkem, kes toetas? Kõige rohkem aitas ja õpetas elu ise. Eks see asi tuli, tuli kõik kogemusega, aga eks me kõik olime vaheldumisi üksteisele toeks. Sai nagu loetud erinevaid raamatuid ja siis nagu omavahel arutletud, sellepärast et raamat oli ju palju, aga lugemiseks aega vähe. Nii siin on teile üks selline küsimus. 1991. aasta septembris usaldati teie kätte kohver viie miljoni Soome margaga. Teisulise saadetis Soome viia. Mis rahad need olid ja kuidas see operatsioon õnnestus? Leiab väga huvitavaid niukseid menetletakse. Tegemist oli Eesti panga rahaga sularahaga, mis oli nagu siit kokku kogutud ja mida siis aeg-ajalt viidi, Soome operatsioon oli iseenesest suhteliselt naljakas. Nüüd tagantjärgi meenutades muidugi Soome ma selle rahaga jõudnud, istusin kaks tundi sadamas kummagi käe otsas käeraudadega kohver, mis ei olnud mitte üldsegi mitte kerge ja kummagil poolel kaks torsket härrasmeest koos üsna tõsiste relvadega. Niiet küllaltki omapärane kogemus oli, miks te Soome jõudnud noh, tol ajal oli tõsiseid probleeme keskpanga juhiga ja see oligi see aeg, kus lõpuks panga president vahetus ja kellelgil tekkis kahtlus, et just nagu viidaks mingit raha välja, pale peitu. See oli ka vist nagu põhjus. No nii palju, kui ma olen tagantjärgi aru saanud Kuidas te suhtute sellesse, kui teile ettepanek tehti, kulleriks hakata? Suur raha? Ei, ausalt öeldes selle peale ma absoluutselt ei mõelnud. Natukene naljakas oli võib-olla see ettepanek, siis ma olin tollal juba osakonna juhataja, aga noh, ma teadsin, et et küllaltki teisedki kõrged ametnikud aeg-ajalt käisid ja viisid seda raha Soome. Ma isegi ei oska öelda, tagantjärgi muidugi täpselt ei mäleta, aga vist ei reageerinud kuidagi nagu tavaline tavaline tööülesanne. No enne seda ja pärast seda pole ilmselt nii suurt summat käes olnud, oi on on, on olnud, on väljaspool pangamaja. Ja on tunduvalt suuremat summat minu käte vahelt läbi käinud ja need käisid siis, kui ennem rahareformi tuli reaalne sularaha Eestisse ja Tallinnasse, kuna tegu oli väga salastatud operatsiooniga, siis neid rahakaste ümber laadima lasti ainult pangatöötajaid ja siis käis minu käte vahelt läbi juba suisa sadu miljoneid. Need olid küll kasti sees, et ma nüüd niimoodi ei näinud, aga ega ma teisi rahasid ei näinud neid olidele kohvri sees. Kas mäletate veel seda päeva, kui taskud tühjad olid ja panga karka tühi? Ja on niukseid asju ette tulnud. Kas te olete niisugune mees ka, kes laenab kergelt sõpradele raha? Kahjuks küll jah, kahjuks küll ja, ja seda on ka aeg-ajalt kurjasti ära kasutatud, aga inimene õpib, kuni elab ja sureb, aga ikka lollina, nagu öeldakse. Kuidas meil praegu siis seal eesti krooniga lood on? Kas kõik on hästi? Eesti krooniga on kõik hästi. Ja, ja ei ole mitte mingit põhjust, et Eesti krooni võidakse devalveerida või eesti kroon püsib. Nüüd on ainult küsimus selles, et millal, millal ta euroks vahetub. Selge on see, et varem või hiljem, kui me tahame olla osake Euroopast ja Euroopa läheb üle eurole, siis peame meie üle minema. Nüüd võib diskuteerida, vaielda selle üle, milline see ajahetk peaks olema. Mida te pangandusest olete kasulikku saanud enda jaoks? Suhteliselt lihtne küsimus, aga väga raske vastata, seda on niimoodi võimatu sõnadesse kokku võtta. Elukogemus. Inimeste tundmaõppimine väga paljuski näiteks saladuste tundmaõppimine, petmist, tundmaõppimine, mida pangas siiski kahjuks aeg-ajalt ette tuleb. Eks üks elukool oli sellepärast, et siiski suhteliselt noorelt sai saadud väga suur vastutus. Ja ma arvan, et ma ei pidanud seda kõige-kõige kehvemini välja. Millal teil tekkis huvi poliitika vastu? See oli ausalt öeldes juba suhteliselt ammu olin kusagil nelja aastane, kui ma juba teadsin maailmakaarti peast ja, ja, ja riikide pealinnasid. Aga huvi tekkis, nagu valdaval enamusel eestimaalastest laupäeva revolutsiooni aegu. Siis sai ka esimest korda Tallinna volikokku kandideerinud, kuigi tol ajal mitte mitte küll edukalt. Aga, aga siiski, sest noh, ma olin esimene, kes ukse taha jäi maa ringkonnast. Ja eks see sealt huvi tekkis, vahepeal ta siis rauges, sest Eesti pangas olles ma poliitikaga ei tegelenud. See lihtsalt ei sobi keskpankuri tööga kokku. Ja pärast iseseisev ette võtma olles konsultatsioonifirma omanik, siis hakkas suvi uuesti tekkima ja kui selline kutse tuli, siis võtsin hea meelega vastu, kuigi kuigi, mis seal, et päris kui päris aus olla, siis ega ma ei oodanud, et ma kohe esimese raksuga parlamenti kukuni hakkan parlamendis istuma, see oli küll minu jaoks natukene üllatus. Kestid kutsus, kutsus Siim Kallas, minu endine ülemus Eesti pangast. Üks asi on muidugi, see kutsutakse kuhugi, aga teine asi ka see, et omal ajal Eesti pangas töötades kujunes meil välja väga hea meeskond. Ja kui me ka tegime rahareformi sisse, visioon majandusest ja, ja arusaamadest ütlemisega filosoofiline taust oli meil kõigil üsnagi ühesugune ja sellepärast, kui Siim Kallas Reformierakonna etteotsa ja ma lugesin Reformierakonna pabereid programmi siis mul ei tekkinud hetkekski kahtlust, et see on just see, mida ma, mida ta. Te te ütlesite erakonnas ka nõunikuna. Mida te konkreetselt tegite, mis oli teie ülesandeks? Tol ajal oli minu otseseks ülesandeks Tallinna piirkonna vedamine. Aga noh, eksnõunik on nõunik ja annab nõu sealt, kus küsitakse ja vahetaval kipub mu selga puusse. Kuidas selle volikogu esimehe kohaga oli, kas tahtsite ise kangesti saada või, või oli see partei soov? No ega vägisi keegi siin selle koha peal ei pane, kui kuulata mõne poliitiku jutt, et tegelikult ma üldse ei tahtnud saada ja, ja, ja tegelikult see mind üldse ei huvita, siis on see vale, sest ega vägisi sind keegi ei pane. Muidugi ma oleks rohkem olnud huvitatud linnapea ametist kui volikogu esimehe kohast, aga aga samal ajal ka volikogu esimehe kohta on see selline, mis annab võimaluse väga palju asju ära teha. Oma veendumuste kohaselt ja tööst igal juhul puudus ei tule, vähemalt alguses kindlasti. Kuidas teie vanemad suhtusid sellesse, kui kuulsid, et pojast on saanud suur ülemus? Siukene natukene delikaatne küsimus ega jumala, eriti ei meeldi pojast lehtedest lugeda, sellepärast et no mis seal salata, kui sa lähed poliitikasse, siis sa pead arvestama ka sellega. Sa hakkad, saab ajalehtedes kõva kriitikat vahel kas solvanguid ja küllaltki sageli ka täiesti asjatult. Aga ise ma olen sellega hästi ruttu ära harjunud. Mingisugune selline ninasarviku nahk on vahepeal peale tekkinud, aga eks? Ei, ma ei ole sedasi sellega siiamaani ära harjunud. Mis on kõige raskem praegu teie jaoks isiklikult? See, et ööpäevas on ainult 24 tundi, teha oleks vähemalt 30 tonni jagu jaa. Jaa. Ma loodan väga, et kui saab, noh, nagu volikogu korralikult funktsioneerima saab kõik komisjoni aseesimehed. Tööle saab riigieelarve vastu võetud. Et aasta lõpus õnnestub kusagil nädalaks nii-öelda aeg maha võtta ja mobiiltelefon välja lülitada, mitte midagi teha. Sellepärast et seoses nende valimistega ausalt öeldes läks ka minu suvi küllaltki suures osas vett vedama, nii et ma olin ainult kolm päeva vist Tallinnast väljas ja ülejäänu olin Tallinnas, sai nagu tööd tehtud, nii et ütlen, ausalt, puhata tahaks. Te töötate õhtuti kodus ka öösiti, aeg ajast. Jah omal bioloogilise kella järgi oleme patoloogiline öökull ja mulle meeldib teha tööd õhtul ja öösel ma teen parema meelega õhtul öösel, kui hommikul hommikul mul ikka võtab natukene aega, ennem kui ma oma mootori nii-öelda käima saan. No näiteks, mida sa ikka teed, kui sa istud kolmapäeva öösel vastu neljapäeva kell neli. Riigikogus kuuled mingisugust ettekannet seadusest, kui sa just otseselt see sind seadus ei huvita. Ja kui sa küsimuse esitajaid näha, siis tuleb millegagi aega surnuks lüüa, siis kõige parem moodus ongi ta toksida kas mõnda artiklit või, või mingit esinemist korda või või seaduseelnõud. Kas me nüüd arvutifänn olen, aga arvuti on elu paratamatus, sellest ei saa üle ega ümber. Ja seal salata osutusega ilma arvutita ei oskakski, nagu praegu enam midagi teha tekiks nagu tõsiseid probleeme, mis olid selle mugavusega niivõrd ära harjunud ja mulle meeldib kirjutada muidugi arvutiga, tunduvalt rohkem käsitsi. Kas praegu on siis kinod, teatrid, raamatud, kõik serist, kusagil kaugel-kaugel? Ei, kõik väga kaugele-kaugele ei ole muidugi teatri jaoks küll kahjuks ja praegusel hetkel väga vähe aega. Kinos ma olen ikka üritanud. Käia kui mitte üksi, siis võtad poisi kaasa või poisid. Kui kaks aastat tagasi küsiti tollase linnapealt veenvalt, mis vaevab Tallinna, vastasin ma, et see meeletu võimuvõitlus, millest ei võida ükski linnakodanik. Mis meelt teie olete, mis vaevab Tallinn? Võib-olla oli proua Eenmaal õigus ma lisaks võib-olla siia veel see, et see mõnes mõttes viha ja trots, et juhul kui minul ei läinud Eesti, siis ärgu kas sinul mingu. Ja poliitilise poole pealt aeg-ajalt tundub, et, Kedagi huvitavad nagu isiklikud ambitsioonid tunduvalt rohkem kui linna areng ja unustatakse tegelikult ära mispärast inimene ühele või teisele kohale ja postile nagu valitud. Et seal on oma ideid ellu viia ka mõni hakkas isiklikku rahakotti täitma, siis on see natukene selline asi, mis häirib, isegi natukene tegelikult häirib väga palju toredaks öelda muidugi et vaat nüüd me tuleme ja teeme ja lõpetame korruptsiooni Eesti vabariigis ära. Kahjuks elu nii lihtne ei ole, must-valgetes toonides. Korruptsioon oli, on ja ma väga kardan, et ka jääb. Aga mida saab kindlasti võim teha, on see, et võimalused korruptsiooni harrastamiseks viia miinimumini, ehk siis väga täpsed mängureeglid, otsustamine viia, mitte ainult ühe inimese kätte kindlasti, et oleks mingi järelkontroll. Et inimestel oleks konkreetset protseduurireeglid selgeks toimiks reaalne sisekontrollimehhanism ja nüüd on need need vahendid, mis aitavad võidelda korruptsiooni vastu. Kui palju teil nõunikke on? Volikogus on neid koosseis võrgu mitu, mitu, mitu ei ole veel jõudnud nagu ühtegi nõunikku endale endale tööle võtta. Olen ainult abitööle võtnud siiamaani. Kas teile ei tundu, et Tallinna areng on viimastel aastatel kuidagi seisma jäänud, et linn on muutunud inetumaks? Vaevalt, et ta nüüd hinnetamaks on muutunud. Võib-olla Tallinn on natukene muutunud hoolimatumaks ja, ja inimesed Tallinnas on muutunud natukene hoolimatumaks. Linn on arenenud. Nii-öelda süües kasvab isu, kui sa oled jõudnud kuhugi kuhugi etappi juba oled läbinud siis sa tahad midagi paremat ja, ja noh, kui, kui kohe selleni ei jõuta, siis võib tekkida mingisugune niukene, väike trots, ei arene, Tallinna areneb ega sellest kuhugi pääse, ise siis on see, et vahetevahel areneb näiteks minu meelest vales suunas. Aga. Mis tähendab vales suunas, kuhu siis? No näiteks kui me räägime konkreetselt rahast linna eelarvest siis ega see ei ole selline lõputu rahakott, kust ainult võtad, see on meie kõigi maksumaksjate raha ja seda on siiski väga piiratud kogusel ja tegelikult linnaelu mõjutavad väga palju need poliitilised otsused, kus otsustatakse, kuhu ja kui palju seda raha kasutatakse. Ja siin ei ole minu meelest viimastel aastatel võib-olla kõige otstarbekamalt käitutud. Aga noh, see on ka jälle Vaate küsimus, mis nurga alt sa vaatad, mis, mis nurga alt sa ootad seda arengut, nii et ega ei saa öelda, et üks asi nüüd mingi kindlasti 100 protsenti vale või 100 protsenti õige. Kas Tallinn peaks olema teatud mõttes ka atraktiivsem külge tõmbama? Seda kindlasti Tallinnat tegelikult ei ole müüdud. Müüdud heas mõttes selles mõttes, et ei ole müüdud välismaailmale, välisturistidele ja tegelikult päriselt tallinlastele endale heas mõttes müüma, et tallinlastel oleksin rohkem teha, et see linnu hoiaks neid rohkem kinni ja ka nädalavahetustel oleks võimalusi kus olla, mida teha ja mitte ainult baarid, restoranid, vaid ka näiteks lastele on äärmiselt oluline luua mingisuguseid võimalusi, kus, kus mütatavus olla. Kas on Tallinnas mõni selline kant ka, kus ta pole kunagi käinud? Kindlasti on kindlasti, et Tallinn on väga suur linn ja kindlasti on siin selliseid paiku, kus ma käinud ei ole. Kas Kopli kant on tuttav? No Kopli kandis oli tipi majandusteaduskond, nii et see kant on omal ajal läbi kulat küll. Kuigi muidugi, mis seal salata ka viimasel ajal ei ole, ei ole päris sinna nagu sattunud. Volikogu esimehel tuleb ilmselt need teed nüüd jalge alla võtta, kõik. Tuleb kindlasti, sest pildi peab ette saba, mis tegelikult linnas toimub, aga eks see võtab aega ja ma arvan, et kui mu kolmeaastane periood volikogu esimene läbi saab, ega ma ka pärast seda mul Tallinnas küll küll paiku, kus me ei ole, ei ole jõudnud käia. Kus te ise elate, õismäel, olete seal kogu aeg elanud? Lah praktiliselt ühe ühe-kahega. Kui suur korter on kahetoaline? Maja on korras. Maja on korras naabrid ja lähedal elavad inimesed on väga meeldivad õismäel, kui rääkida nendest madalatest, siis üldse kõige kõige ilusam rajoon minu meelest ainukene asi, mis vahetaval muidugi häirib, on müra, aga noh, sellega harjunud kaera ja praegu on küll kahjuks niimoodi välja kujunenud, ega ma nagu Kodus viibimine reeglina piirdub ainult ainult magamisega, et mu jalad nagu kuidagi kusagil igal pool väljas aktsioonis. Kas Alt käib kojaks lukus? Võib nii, et selles suhtes on turvaline. Kui ta võtta ausalt öeldes öeldakse, et lukk on looma jaoks. Paar aastat tagasi käidi ka minul korteris sees, nii pärast seda sai rauduks pandud ja märgid kätte ei saadud. Noh, ütleme siis niimoodi, et ma olen selles mõttes tüüpiline kuritöö ohver Eesti vabariigis. Tegijad jäid nagu leidmata või vähemalt kui nad ka kinni võeti, siis mingi muu asja eest ja seda minu korterivargust, klassid, unistajad, kus teie auto seisab? Maja ees, ei ole siiamaani Ductutvuff, järjekordselt tuleb kolm korda üle vasaku õla sülitada, ei ole probleem olla. Küsitakse, kas oma töökabinetis olete midagi ümber sättinud või on kõik nii, nagu jäi Edgar Savisaarest? Olen toonud laua peale arvuti aga muud ei ole hetkel ümber sättinud. Kui, siis võib-olla mõne aja pärast, kui kui elu volikogus enam-vähem korda saab ja siis on aega mõelda ka Niukest igapäevasemalt asjade peale. Kas olete Edgar savisaarega kahekesi ka juttu ajanud volikogu esimehe tööst, linnast ja nii edasi? Pärast minu valimisi ei ole aga ennem ennem küll ja olen lävinud temaga suhteliselt tihti. Oleme rääkinud volikogu esimehe tööst ega linna arengust. Kahjuks on nüüd viimasel ajal küll ja pärast seda kurikuulsat volikogu istungit suhted nagu muutunud teistsuguseks ja ütleme, piirdunud ainult dire tasemega ka. Ju see on selline tase. Kas teil on temalt midagi õppida ka? No kindlasti vaatamata sellele, kas saab nõustuda Savisaare poliitika ja käikudega, on vaieldamatu see, et ta on Eesti vabariigis üks tõsisemaid poliitikuid ja Savisaar, et on palju asju õppida. Üks poliitik on öelnud, et tal ei ole aega naistega sõprade jaoks, sest ta peab pidevalt tegelema oma vaenlastega. Kas teie peate ka kellelegiga pidevalt vägikaigast vedama? No, ega ma nüüd nii kehv mees ka ei ole, mul ühtegi vaenlast ei ole, kui tsiteerida klassikuid, mehi kogu aeg muidugi ei pea, sellepärast et kui sa kogu aeg mõtled ainult vaenlastele, siis võib niimoodi mõne aja pärast paranoiliseks muutuda. Aga see on muidugi asi, mida ei tohi kunagi ära unustada. Et kui sina ebaõnnestud, siis keegi sellest võidab ja vahetevahel üritatakse sulle nii-öelda neid ämbreid isegi ette lükata. Ja eks pisikene, selline ohutunne on poliitikul. Peaksime, poliitikul kogu aeg olemas olema, siis ka distsiplineerib. Küsitakse, kas oma endiste kursusekaaslastega ka läbi käite? Kahjuks vähe, kahjuks vähe. Siin selles mõttes tuleb küll enda enda peale natukene kurje olla, et üldse, et vanade sõprade-tuttavate jaoks jääb nagu vähe aega. Ja ja siin olen jah, kahjuks küll. Mitte just kõige parem kursusevend. Ega teil vist mitte poliitikute seltskonnas kerge ei ole, nagu te kohale ilmute, hakkavad kõik poliitikast rääkima ja ongi. Läbi nojah, eks ta niimoodi kukkus välja ja tegelikult sellest saab ka suhteliselt lihtsalt üle vähemalt, et ma olen paar korda seda varianti kasutanud, et kui enam tõesti noh, kui niimoodi kasutada slängi viskab üle ja ei taha enam poliitikast rääkides lihtsalt ütled, et nad niimoodi Teil on kaks võimalust, kas me lõpetame poliitikast, ütleme siin võin, ma lähen lihtsalt ära ja pärast seda, kui ma ükskord niimoodi ära jalutasin, siis vähemalt selles seltskonnas ennem viisakalt küsitakse, et kas võib poliitikast rääkida, kui ma ütlen, et ma ei taha või ma ei jaksa või ei viitsi, siis kui siis ka ei räägita, niiet aga, aga eks ta muidugi raske ole. Sind ei võeta enam kui inimesed, sind võetakse rohkem eelkõige kui poliitikud alles pärast seda inimesena Ja tavaliselt on kõik negatiivselt meelestatud. Ei, üldsegi mitte. Üldsegi mitte, ma olen saanud ka väga positiivseid emotsioone ja kui nüüd seltskonnas olla, ausalt öeldes sellist negatiivset emotsiooni ei olegi. Kui läheb jutt poliitika peale, siis inimesed püüavad nagu asju enda jaoks lahti lahti, seletada, lahti harutada ja küsivad ühte, küsivad teistelt ise nagu paremini aru saada. Ega mul niukseid negatiivseid emotsioone, noh, selge on see, et tal on sõimatud ja ja ka väga kehvasti öeldud, aga need on siiski äärmiselt üksikud juhtumid ja, ja see on ikka rohkem kusagil avalikus esinemises kusagil seltskonnas olles on inimestel siiski mingi viisakus ka veel säilinud, nad võivad küll niimoodi mõelda, vähemalt ütlesite Miks need riigikogulased ikka nii palju palka saavat, sellele saatele tuli ka hästi palju selliseid küsimusi, et seal on ka niisuguseid inimesi, kes üldse ennast ei liiguta, aga ikka saavad sama palju raha. Nõus on inimesi, kes on ülemakstud. Teisest küljest jälle on inimesi, kes on alamakstud. On inimesi, kes saaksid kusagil mujal töötades mitu kui mitte mitmeid kordi rohkem palka kui, kui riigikogu liikmena. Nagu väga paljud asjad siin maailmas, see kõik on suhteline, keegi saab kindlasti liiga palju, keegi liiga vähe. Aga ma arvan, et see palgamäär ta on, muidugi tundub võib-olla tavalise inimesena natukene liiga kõrge aga ei maksa ära unustada ka seda, et siiski inimesed teevad seal tööd ja hea töö eest on siiski määratud mingisugune palk. Ja ilusate siniste silmade eest ka väga hea mees ja väga rikas mees eriti kaua tööle ei hakka, nii et et hoides seal häid inimesi, siis tuleb neile maksta. Viimased valimised eesti linnades näitasid, et igal pool, kus oli Reformierakond võimul, sinna valiti ka Reformierakond tagasi. Millega te seda seletate? Reformierakonda eristab teistest võib-olla see, et me julgeme vastu võtta otsuseid ka negatiivseid otsuseid, mis hetkel tunduvalt negatiivsena, aga mille mõju tegelikult pärast on vägagi positiivne. Ja see on ka need valimised, seda näitasid, et Me oskame juhtida. Linnasid valdasid sama asjadega hakkama, sama hästi hakkama. Kui te mõtlete tagasi oma 35-l aastal milliseid vigu te olete teinud, mis oleks võinud olemata olla? Ja. Ja küsimus. Head vastust sellele kahjuks ei ole. Kindlasti oleks asju, mida praegu tagantjärele tarkusega teeks teistmoodi. Aga see on niimoodi tagantjärele tarkusega, ma arvan vist. Ega ma suurt midagi muuta ei tahaks, ma olen oma vitsad elus kätte saanud. Aga eks väga palju õpitakse negatiivsete kogemuste najal ja kui sa oled ainult kogu aeg siidi sees ja kaitstud igasuguste ebameeldivustega õnnetuste ees, siis sa ei saagi tegelikult aru saama, mis see reaalne elu on. Ja reaalne pilt siin on, nii et. Ma ei tea, kas midagi muudaks, kus oleks võimalik, vaevalt. Te olete 30 viieaastane, kui vanade tegelikult ennast ise tunnete? Tuleb täiesti täiesti olukorrast, vahetevahel tunnen ennast kahekümnesena vahe vahetevahel 60 sõnul. Sõltub ka meeleolust, jumal siis, 30 viiesena pean ennast ikka ikka tundma. Kust ma pääsen. Siin on selline kiri selleks, et nooreks jääda, tuleb vähe süüa, toituda, rohkem kalast, juua palju vett, tegeleda, spordiga, palju käia, magada korralikult ja palju naerda. Kuidas teiega on, hakkame peale, kas korralikult sööte? Häbi häbi, häbi see, eriti viimasel ajal on niukene probleem tekkinud, et isegi lõuna jaoks aega ei jätku. Ta on reeglina õhtuti kusagil 11 12 paiku, kui jõuan siis hästi palju. No mul mulle meeldib suhteliselt palju süüa ja kui sa oled ikka terve päev nälgas olnud stressi all ka, siis ikka noh, ikka sööd, mis seal salata, kuidas selle vee joomisega olen viimasel ajal hakanud rohkem vett jooma küll. Ma nüüd ei oska öelda, kas aitab, aga kuidagi nagu harjumuseks saanud, nii et vähemalt pool liitrit päevas meil on kindlasti ära ainult puhast vett, kuigi ma tean, et see peaks vist ei ole mingit paar-kolm liitrit, aga aga noh, ei algus seegi. Sporti teete praegu? Praegu kahjuks ei ole jõudnud, aga vahetevahel sai, vahepeal sain siin kõvasti squashi mängitud ja suvel sai jalgpalli taotud, et isegi Eesti meistrivõistlustel olen isegi Eesti meistrivõistluste on annaalidesse minu nimi raiutud, kuna ma olen ka ühe värava löönud siis oli küll niimoodi kogemata pall, pall põrkas vastu mind ja põrkas väravasse, aga noh, see selleks värav on ikkagi minu nimel. Aga praegu jah, lihtsalt tõesti hetkel ei ole aega, aga niipea kui aega tekib, hakkan uuesti Skoshega tegelema. Noh, jalgsi ei käi korralikult ei maga. Aga kuidas selle naeruga on ja kuidas seal huumorisoonega? See on küll säilinud, Ma ise tahaks vähemalt loota. Kui vahetevahel poliitikute omavahelisi vestlusi kuulata, siis kõrvalt vaadata ja kes noh, nagu asjaga kursis ei ole, siis see selle võiks päris päris hirmus olla, aga no meil on fraktsioonis. Toomas Vilosius, Kaljo Kiisk. Ja ma arvan, Teist nii lõbusat fraktsiooniga see sõna otseses mõttes ei ole vist kellelegi, sellepärast et räägitakse ka väga-väga palju tõsiseid asju läbi naljaprisma. See aitab edasi, aitab kindlasti ja see aitab ka sellest, et see asi muutuks üksluiseks ja maandab ka tegelikult väga hästi stressi. Mida peate oma kõige halvemaks iseloomujooneks? Millest tahaksite lahti saada? Aeg-ajalt palju laiskus. Mis seal salata, üle 10000 inimese maailmas on end kirja pannud kosmosereisile, mis võib ilmselt toimuda kas 2001. või 2002. aastal. 100 kilomeetri kõrgusel toimub reis maksab umbes 1,5 miljonit Eesti krooni. Kui teil oleks palju vaba raha, kas teie läheksite niisugusele reisile? Läheks küll ausalt öeldes Mulle meeldib reisida, seda enam, et sellisse sellise eksootilise kohta ja kõrgustesse, iseasi on muidugi see, et 2001 2002 see reis rull ei toimi, ilmselt ei toimu, aga kindlasti tulevikus hakkavad need toimuma ja kuigi nii kaua tervist antakse, siis ja rahakott välja kannatab, siis tahaks kunagisi niukse ris järele. Te olete niisugune riski ja teed. Ma ei ole nii väga riski tüüp, aga eluterve risk on alati teretulnud. Mõnikord isegi lennukisõitu. Seda hirmu mul ei ole, ma olen oma elus niivõrd palju lennukitega sõitnud, et ja noh, selles mõttes on ka, et kui räägitakse küll lennuõnnetustest ja, ja kõigest muust, aga noh kui, kui see mingi asi on sulle ilusaid ära määratud, siis siis on ta ära määratud ja sõltumata sellest, oled seal lennukis või, või kukud lihtsalt kodus redeli pealt või noh selles suhtes fatalist Selline küsimus, kellele peaksite olema tänulik oma karjääri ees, kas iseendale, sõpradele või hoopiski jumalale. Ma arvan, et kõigile kolmele sest ei saa olla poliitikas üksikema ilma sõpradeta, ükskõik kui hea, aga see ei oleks. Ja sa pead küll olla väga head sõbrad, aga kui sa ise asjadega hakkama ei saa, siis siis ei ole ka sinust asja ja muidugi ka poliitikul peab õnne olema. Te kuulute teist korda järjest Riigikokku, teist korda järjest on teil valitud Tallinna linnavolikokku ja nüüd olete te Tallinna linnavolikogu esimees. Kas kavatsete poliitikaredelil edasi minna või on teil plaanis hoopis pärast õigusteaduskonna lõpetamist oma advokaadibürooluu? Elame-näeme ei, ei hakka sündmuste ette jooksma, võib-olla tuleks mõne aja pärast teha väikene vahepeal poliitiku elus, aga aga ühte asja ma olen poliitikas õppinud, et ei maksa jagada igasuguseid lubadusi ennem kui saab, päris 100 protsenti kindel ei ole. Ma ei ole enda jaoks ära otsustanud. Mitmendal kursusel, te olete nüüd ametlikult neljandal, kuigi, mis seal salata, on ka veel esimeselt kursuselt eksamit tegemata. Ma olen jah, kahjuks selles mõttes natukene kehv üliõpilane olnud, aga aga ma ei ole ka täiesti teadlikult võtnud akadeemilist puhkust. Kindel tahtmine on Tartu Ülikooli. Mis tunne on teist korda üliõpilane olla? Täpselt samamoodi nagu esimest kordagi ega seal suurt vahet ei ole. Sest eks peaks tegelikult inimene kogu aeg õppima, sellepärast et meie elu ja maailm on nagu pidevas muutumises ja eriti kui rääkida poliitikust, et siis noh, muidugi õigusteadmised on äärmiselt olulised ja tegelikult need on ka mujal elus olulised, nii et ma tegelikult omal ajal tahtsingi minna ka juures õppima, kui ma lõpetasin keskkooli, aga tol ajal ma kartsin võõrkeele eksamit. Ja, ja sellepärast sai ka tipolitud, kus võrgelt ei olnud Kuidas mäluga lood on teil hea mälu? Oleneb, mille peale numbrite peale mitte eriti nägude peale suhteliselt hea teksti perega suhtelised ja aga numbreid, telefoninumbrid, näiteks on mul tavaline probleemi, ma ei, ei suudelnud kuidagi meelde jätta, kõned tulevad peast, paberilt kirjutan paberi peale, paar-kolm Niukest põhiteesi ja pärast ei vaatagi. Ja pärast ei vaatagi. Aga, aga muidugi on ka selliseid kõnesid, eriti, mis on seotud niukse diplomaatilise protokolliga, mis tahes-tahtmata peavad olema valmis kirjutatud ja sa pead maha lugema sõltumata sellest, kas sulle meeldib. Kuidas te tunnete ennast rahva ees, kuidas teha seal esimestel päevadel ennast volikogu Est tundsite? Ma sain aru seda, et üks asi oli istuda saalis ja intrigeerid ja nii-öelda või üritada volikogu esimehe elu raskeks ja teine asi on istuda volikogu esimehe toolil ja vaadata, kuidas teised üritavad su elu raskeks teha. Ma sain selle kolme ja poole tunniga mitu-mitu aastat targemaks ja vanemaks ja ma arvan et see oli üsna hea elukool, mul. Suur tänu teile, Reinbok selle intervjuu eest, öelge üks number ühest 12-ni. Ja keskeprogrammi auhinna saab siis Eeva laup, tuss, kes küsis, kellele peaksite olema tänulik oma karjääri eest, kas siis endale, sõpradele või hoopiski jumalale. Suur tänu veelkord. Edu töös ja õnne isiklikus elus. Persona saate sponsor on Eesti Telefon. Keskeprogrammi persona külaline oli Tallinna linnavolikogu esimees Rein Voog ja teda usutles Marje Lenk.