Nädal aega tagasi rääkisime mitri Bortnjanskist ja kuulasime tema muusikat. NutiBortnanski on Ukrainas sündinud suur vene helilooja, kellest peab praegu lugu nii Venemaa kui Ukraina ja kes on tuntud ka laias Euroopas tänu suurele plaatide hulgale, mis seal välja lastud on. Me rääkisime tookord, et 1751 sündinud Dmitri partnanski tuli seitsmeaastasena Peterburi laulis imperaatorlikus kooris ja peatselt sõitis Itaaliasse, kus 10 aastat õppis ja komponeeris muusikat ka luterlikule, kirikule ja ka katoliku kirikule. Kirjutas seal oopereid. Tuli 10 aasta pärast tagasi. Peterburis hakkas tema mitmekülgne tegevus, põhiliselt oli see seotud väga kaua aega. Peterburi koorigapelliga praegugi eksisteerib. Ja tema oli mees, kes tegi kolm ooperit ka Peterburis kokku, niisiis kuus, kirjutas sonaate romanss kirjutas laule esimese vene sümfoonia. Aga põhiliselt tema tegevus seisnes kahe häälsete kooride kirjutamiseks, mis oli seotud nii niinii kirikuga kui ka ühiskondlikuks esitamiseks. Ja tema positsioon järjest tugevnes, nii et ta praktiliselt saavutas väga suure suure mõju. Ja pikkade aastate jooksul oli tema see, kes pidi kooskõlastama, lubama mitte lubama kirikus esitamiseks teatud teoseid ja töötas välja kanaliseeritud liturgia, mis üle kogu impeeriumi pidi olema jälgitav. Tema tutvusringkonnas olid väga tuntud inimesed, seal skulptorid ja kirjanikud ja poeedid. Ta oli suur maalikunstitundja, sest ta ostis endale väga suure maalikogu kokku. Ta oli oma ajastu väga intelligentne inimene, kes oskas väga palju keeli vene, ukraina, itaalia, ladina, kreeka, saksa, prantsuse ja jõudsime me läbi tema elu. Ja tänaseks räägime siis, et 27. septembril 1825 kaks kuud enne Deckab ristide ülestõusu suri, nagu oli dokumendis öeldud, popliksidgeskava udara tähendab südamerabandusse, kusjuures teised olid väga-väga imestunud, et ta nii lõpes otsesest jättis väga-väga terve inimese mulje. Ta elas siis 51.-st aastast kuni 25.-ni. Need kolmveerand aasta sajandit. Alustame saadet sellega, et kuulame nüüd nendest kontsertidest, mis lubatud on, need kirjutas ta neid ligi 55. Kuulame koorikontserdid number seitse, mis tõlkes võiks umbes eesti keeles olla. Tulge, rõõmustame jumalale. Pärast Bortnanski surma hoolitseti siiski ka tema lese eest. Ta sai pensioniks peaaegu mehe täispalga, mis oli tol ajal küllaltki kõrge kuid siiski. Ta müüb maha alles jäänud maalikogu. Suurem osa maalikogust oli muide kingitud Bortnjanski poolt Peterburi kunstiakadeemiale, mille auliige ta ka oli. Ta oli sinna valitud Martus. Selle Akadeemia president oli tema lähedane sõber. Markus on see, kes tegi kuulsat skulptuuri. Milline požarski Kremli ees Moskvas. Ta müüb maha maja Paulovskisse, müüb Peterburi maja, elab pärast mehe surma veel 32 aastat. Ja koju jäid tal väga suur hulk ettevalmistatud kogutud teoste noote, mis olid graveeritud ja ta tahtis saada Nikolai esimeselt selle eest 25000 rubla, mis oleks olnud tema mehe 10 aasta palk. Ja 20 seitsmendas aastal ta kaks aastat pärast surma. Ta sai 5000 rubla ja kõik läks tema armastatud kapellasse. Kuna enne surmatants ise hakkas ette valmistama seda kogutud teoseid. Ta ei jõudnud selleni. Ta oli hulga noote kogunud vaskplaatidel. Neid valmistati Bortnanskile mitme aasta jooksul. Töö ei olnud kuidagi jõudnud lõpule. Aga kapellas Nad säilisid esialgu. Ta oli tõeline autoriteet, need pärast surma ta tükk aega oli veel väga suures aus ühiskonnas, kui tulid uued inimesed. Mihhail Glinka rääkis 12 aasta pärast surma. Mihhail Glinka sai tema koha capella juhiks. Arvatavasti mitte kõige paremini sobinud sinna. Ja ta pidas vastu vaid kolm aastat. Aga Võrtnanskis suhtus ta kui mesimagusast tärites, nimetas teda Sahhar neurdovitš vaatabki, mesi, magussi, siirup või midagi niimoodi. Ja räägib, et ta on itaalia muusika matkija. Ka tolleaegne tuntud kirjandus-kunsti- ja muusikakriitik Vladimir Friedrich toeski tunnistanud teda ja. Oli teatud teatud raskusi. Kuid 19. sajandi keskel hakkasid Euroopas liikuma vene koorid. Pariisi näitusele esinesid vene koorid said väga kiitva hinnangu. Välja arvatud muidugi realismi pooldes Roff kes oli ka suubelid lehmikute, maalikunstist, perede, Vesnikute, toete. Tema jaoks oli ta vene muusika ja vene hinge jaoks võõras, jälle mesimagus. Aga hakkavad tekkima tuntud tegelased kaitsma näiteks Fjodor Tolstoi tuntud Kralleere skulptor kaitseb teda. Londonis paguluses olev Hertzen nimetab teda üheks suurkujuks muusikas Glinka kõrval. Ja siis tuleb üks suur pööre. 1080 47 kuulas Peterburis ühte Bortnanski koori Berlioos. Ta kirjutas selle järele oma päevikusse. Sellised sõnad selles harmoonilisest kangas on kuulda sellist häälte punutist, et see näib võimatuna, oli kuulda ohkeid, mingit määratlemata õrnu helisid. Ja võib vaid unes kuulda. Aeg-ajalt kuuldus intonatsiooni, mis oma pingestatus poolest meenutasid hinge karjet, mis oli võimeline läbima südame ja katkestaks rinnas kogunenud hingamist ja seejärel kõik koondus ääretult õhulises. Ta räägib, et need teosed on eraldi erakordselt meisterlikult nende kooride massidega käsitlustes Nad on oivalised oma varjundite kooskõla poolest armooniate täis sellisest ja mis on eriti imekspandav erakordselt häältepaigutuse poolest suurepärased igasuguste reeglite Erasuse poolest millede ees kummardasid Timortnanski eelkäijad kui kaasaegsed, eriti itaallased, kellede õpilaseks ta oli. Ja ta räägib veel kord, kui tema imperlaatorlik kõrgus lehtenbergi suurvürstinna osutus minul au kuulata Sankt-Peterburi palee kirikus. Jumalateenistust, mida esitati minu auks, oli mul võimalik hinnata seda imepärast, enesekindlust, millega nad iseenda võimu jäetud lauljad modelleerisid ühte tonaalsust teise. Läksid üle aeglases tempos rütmiliselt vaburintsetatiive psalm. Telekaheksakümmend lauljat, kes olid jagatuna kahte arvuliselt võrdsesse koori nägudega üksteise vastas tagumistes ridades olid. Bassid nendes tenorid tenorit ees aga lapsed, aldid ja sopranit. Kõik need seisid liikumatult langetatud vaatega oodates täis vaikuses alustamise hetke täiesti märkamatu märgi peale, mis oli antud kellelgi laulja poolt. Kuid ilma toonia tempo endid andmiseta, alustasid nad ühe kaheksahäälse Bortnjanski kontserdi esitamist. Näis, nagu oleks inglite koor, mis hõljub maast taevasse ning haihtub järk-järgult kauguses. Õnneks ei pärinud suurvürstinna minu käest sel päeval midagi, sest vastasel korral oleksime nähtavasti näinud naljakana selles seisundis olles, milles olin jumalate teenistuse lõpus. Toome võib-olla jälle ühe kontserdi nendest koorikontsertidest, mis moodustavad tema loomingus üsna suurt rolli. Ja see oleks nüüd 30. koori kontsert, mis tõlgituna kirikuslaavi keelest oleks umbes kuule jumal, minu häält. 1858. aasta juulis toimus Dresdenis vene koorimuusika kontsert, mida organiseeris vürst Jüriga liitsin ja see lõppes täieliku triumfi. Seejärel hakkas teda tundma laiemalt juba ka Euroopa. Siiamaani tunti põrtnanskit vaid kolme Itaalias loodud ooperi kaudu. 1800 kuuekümnendatel aastatel kolitsin organiseeris 260 kontserti Inglismaal, Iirimaal, Šotimaal. Ükskord ühte koorikontserdid ehites koor, 1800-st lauljast. Tema kontserdid jätkuvalt selle järel ka Venemaal ja veel 1800 seitsmekümnendatel aastatel, sealhulgas ka Paulus, kes, kus, kus elas Bortnjanski kaua aega ja kus tema tegutses. Ja kui tekkis huvi põrniovski vastu, hakati otsima, mida ta siis loonud on. Ta oli unustatud ja 19. sajandi keskel oli väga vähe tema töid tunda. Järsku hakkas leiduma üksteise järel uusi ja uusi teoseid. Washingtoni kongressi raamatukogus leiti terve rida tema teoseid. Seal oli üks Krasnojarski raamatukoguja. Üks kaupmees müüs oma raamatukogu maha Washingtoni, nii et seal on praegu sääraseid prioriteete, mida Vene raamatukogudes ei ole, sealhulgas siis ka neid noote. Neid leiti Londonis, Pariisi, rahvusraamatukogus, midagi leiti Itaalias. Teda hakati esitama Inglismaal, Bulgaariasse, Šveitsis ja Prantsusmaale Serbiasse pooles USA-s ja imelikult just eriti palju USA-s. Novgorodis püstitati 1000 aastat Venemaad tuur, siis sellel oli 109 tegelast vene ajaloo eri ajastust. 109 hulgas oli vaid kaks muusikut ja need olid need üksteisele vastuolulised Glinka Jabortnanski. Nende vahele mahus mahtus maalikunstnik brüllow. Selle skulptuuri selle suure monumendi lõi ja võitis konkurssi noor skulptor Mihhail Mishin. Miks ma mainin nime sellepärast, et noh, Eestis on ta ka tuntud Toomemäel Tartus on peeris skulptuur selle sabamicationi poolt loodud seesama beer, kes meie kahekroonisel on. Lev Tolstoi pidas väga lugu Bortnanskist. Jaa, jäsne paljanna koolis oli tema elu vintske number seitse, see, mida me eelmine kord kuulasime tema kõige kaunimaid keerubi laule. Päevane esitus enne tunde, kusjuures Lev Tolstoi laulis seda ise kolmel häälel, Sofia Andrejevna ka abikaasaga ja selle õega tuleb uus ajajärk. Ja mängivad selles kaunist suurt rolli. Kaks Rubensteini kaks venda, Rubensteini Anton Robinsoni tellimisel. Noor Reeppinud teeb oma maali slaavi heliloojad, mis paigutati Moskva konservatooriumi suurde saali. Anton Rumbrišenkostades isikute nimistu, kes seal peaks peal olema, panin kõik suuremad heliloojad, jättes välja millegipärast Boradiini ja mussarkski. Kuid rida algab Bortnanskist. Rubistan oli Venemaal väga suur autoriteet, ta oli pianist, helilooja ja nagu list, 19. sajandi teisel poolel suurimaid klaverimängijaid. Noorelt oli lubisten seotud mendel soniga, hiljem listiga. Ta lõi Peterburis lauluakadeemia vene muusikaühingu ja Venemaa esimese Peterburi konservatooriumi, kus ka nii palju eestlasi õppinud on. Oli kaks korda konservatooriumi eesotsas. Ta ise lõi 15 ooperit, kuus sümfooniat, deemonit võib-olla tuntakse meil palju. Teine vend Nikolai, see oli noorem vend, tema tuntud kui pianist, dirigent ja pedagoog. Tema lõi Moskvas konservatooriumi Taali Moskva konservatooriumi ja ta oli selle juht ja ta oli tuntud dirigent. Ja nüüd Nikolai oli väga seotud ühe eestlasega siin nagu ma siiamaani võtame Ukrainat ja Venemaad ja Itaaliat, mis seal mõjutanud kuidagi seotud Bertnanskile looga elulooga. Siis siin oli küllalt suur roll ühel eestlasel. Peeter Jürgenson, kes Tallinnas sündis 1836 ja sai suureks noodikirjastaja muusikategelaseks, olles selle Nikolai Jürgenson otsustas välja anda. Suuremad teosed tähendab needsamad koorikontserdid, mida me täna kuuleme ja tahtis välja lasta. Need oma kirjastuses. Aga capella keeldus, ütles, et need on tema omad, ütleme, nendele peab maksma. Jürgenson andis asja kohtusse. Kapelal ei olnud ainuõigusi, sest ei olnud seadusega määratud ja andis 35 põhilist kontserti. Ja selle väljaandmise. Ta usaldas tšekkovskile kes suhtus kuidagi üleolevalt selle Bortnanski muusikasse ja mida rohkem ta hakkas tegelema, seda rohkem ta hakkas aru saama ka Võrtnanski muusikat. Lõppes see asi sellega, et et Tšaikovski hakkas ise kirikumuusikat looma. Jürgensoni tegevus ta oli, ta oli, ta oli niivõrd suur tegelane, et tema koondas 870.-te 85.-te aastaste seitseteistmoodi firmat. Tema muusikakirjastus oli Venemaal tähtsam ja maailma üks suurimaid. Ta andis sealt välja esmaväljaanded, mendel soni ja, ja Schumanni šopääni teoseid ele 500 vene heliloojate teost. Ka esikteosed olid Tšaikovski omad, ilmusid seal. Nüüd see Jürgensoni tegevus lõi võimaluse, et need 35 kontserti olid eriti hästi kättesaadavad ja ei kadunud vaateväljast. Me kuulame nüüd illustratsiooniks 30 teist kontserti, mis tõlgituna eesti keelde võiks kõlada umbes kuuluta, oo jumal, minu lõpu. Meie kohaliku Vene koorikapell i poolt Olga Tungali juhatusel jäänud tänast kolm kontserti. Kaks mida kuulsete, mis tuleb lõpus, esitab riiklik Vene kammerkoor Valeri Polanski juhtimisel. See kammerkoor eksisteerib 71.-st aastast oli alguses Moskva konservatooriumi üliõpilaste koor. Ja nüüd saavutas suure tuntuse selle, et Polanski nagu Jürgenson Ki lasi välja kõik 35 tema kontserti. Plaatidel helpelja siidil. Edasi Bortnjanski elu pärast tema elu käib niimoodi, et 1901. aastal tähistati 150 aastat tema sünnist. Capella oli see, kes algatas seda. Toimusid suured kiriku asjad, toimusid suured kontserdid ja suurnäitus, kus oli tema autograafide käsikirjad, mis seal muist nüüdseks kadunud. Oli palju avastusi, mida ei teatud ja olid paljud juubelisündmused ka välismaal. Kontserdid toimusid Kreekas, USAs, Hertsegoviinas. Venemaal alustati korjandust mälestusmärgi püstitamiseks ajalehtedes sellised üleskutsed, kuid see mälestusmärk jäigi püstitamata teise maailmasõja esimese maailmasõja pärast. Et aga 1911 New Yorgist San Patricku kirikus oli siiski püstitatud üks tema büst ja tema capella sissekäigu kohal, on bareljeef potenski nimega. Võrdlejanski. Roll on väga suur ka Ukrainas. Bortnanski on Ukrainas muusika sümbol. Kahekümnendates 20. sajandi kahekümnendatel aastatel. Lääne-Ukrainas levivad tema teosed ja tuntud muusik professor verbetski ütles, et Ukraina jaoks Bortnanski on sama mis moodsate Hain Lääne-Euroopale. Tänaseks on olemas põrtnjanski Allebavlovskis Peterburis. Temanimeline tänav on olemas ka alles tema maja. Tema haud paigutati ümber Smolenski kalmistult 1953. aastal Aleksander Nevski Laurasse seon Nevski prospekti lõpul, kus vene kuulsused on maetud. Ja nüüd on. Viimane, ja lõpuks me kuulame 30 kolmandat kontserti, mis võiks tõlgituna olla kurb, on mu hing. Imelik on see, et Bortnjanski kutsus kooliga belli endale koju, päev või kaks enne oma surma just nimelt selle koori kontserdi laulis talle lausa enne surma. Tema oma koor.