Tere, ma olen Robert Annus, jääde kuulete pooli. Robert Annus sai Eesti inimestele tuttavaks juba kaabrahiti, tere, Kertu, lauldes muusikaga ta enam avalikkuse ette naljalt ei satu. Heal juhul nokitseb midagi kodus omaette. Inimeste eest pole Roberta aga sugugi kadunud. Lõpetanud lavakunstikooli läks ta lavastaja ja näitlejana tööle Tartu Vanemuisesse. ETV ekraanil näeb seda laste lemmik Domina. Muusika on saatnud terve elu ja ikka väga tähtis, sest et see on ikka minu täielik kirg, sest et mind pandi juba ja ma ei tea, ma olin kolmene, vist pandi rahvamuusikaansamblis piibar, pandi mind seda bajaani mängima ja sealt see kõik niimoodi algasse muusikamaailma avastamine ja siis muidugi muusikakeskkool 12 aastat klassikalist muusikat kuulata, mis mis kahtlemata võrreldes minu muusikalist maitset ja otsinguid ja eriti veel seda, et klassikalise muusika kõrval oli niivõrd lai ja avar popmuusikamaailm ja selline rokkmuusikamaailm, mis just kuidagi taustal või sellega kooskõlas selle klassikalise muusikaga hakkas eriti hästi mängima, et need siuksed, võrdlused, nende kaheseksime erineva muusikamaailmaga. Samas on kõik üks ilus muusika on mind alati saatnud. Siis on muusikat lihtne teha. Kui siin on noh, ikkagi see point, mille nimel seda teha või miks seda teha. Et millest siis tuleb kõik sulle omale kätte ja see vajadus, noh, eks see tulebki ikkagi sellest samast kunstniku tugevusest ja sellest vajadusest otsida, neid ei tea muusikamaailma vidiaatri Mi mõtlesin tegelikult ühtemoodi niisugune otsing ja kui sul on midagi vaja nagu. Klassikalise muusikaõpingud pidid saama teatud mõttes siukse löögi kuklasse, et otsida seal kõrval ja noh, popmuusikaklastreid ja, ja neid võib olla helikõlasid ja seda lihtsust ja siis samas südaga powerit, mis seal sees on, et ütleme, klaveri taga mängib rahulikult mõnda mõnusat lugu. Siis tahaks hüpata lava ja korraga mõnusalt haakida mikrofoni taga, et kui. Erinevaid kogemusi ja vajadusi siis minule küll selline oma muusika tegemine väljendub puhtalt selliseid teismelisi hulluse ja sihukse vajadusega maailmaga kontakti astuda sellega dialoogis olla, et sellepärast võib-olla noh, minu jaoks muusika on, on olnud niisugune suhtlusviis ja ja selline noh, väga suurel määral ka eneseväljenduse niisugune vajadus. Valisin ikkagi lähtudes Georg Otsa 90.-st sünniaasta pärast loo nimega maailm samme täis. See on lugu, kust mina avastasin tema muusika, sest et see lugu mulle tohutult hakkas meeldima ja, ja see on miks nendest lugudest mis on alati liiga lühike, et sa pead alati vanema jälle algusest mängimas, siis jälle kui sul on see tuur vealise esinenud, saadab päevi ja päevi, et mul on selline periood olnud või see maailm samme täis oli mul tegelikult juba ülikoolis ja siis ta ühel hetkel nagu vallutas mind meloodiad seal, et see on minu jaoks väga suure väega laul tohutult nende meelde Laul maailm samme täis on salvestatud 1970. aastal, see on aastatel 1933 kuni 2004 elanud helilooja Ahto Veermäe ainus nõndanimetatud suur suur lööklaul. Sõnad on Karmo sulest. Siit jätkab aga Valter Ojakäär, kes meenutab kõigepealt kokkupuuteid laulu esitaja Georg Otsaga. Ots tegi kõike südamega, ta ei osanud, ei öelda ja kui tema juurde tuli ilu ja, ja ütles, et kas laulakse võib-olla selle ära või vaatas nooti ja ütles, et noh, mis seal ikka, teeme ära ja tema seal raadiolindistuste hulgas on ka neid, mis tema häält nagu ja tema esitust nagu üldse väärt ei oleks, aga hea inimene Taali laulis ära ja ja ega ta iga kord ei taibanud ka seda, seda jõudis ta oma elus kogeda küllalt, et et öelda, kas laul saab populaarseks või mitte, seda raske. Nii et muidugi, kui oli laul, mis talle endale mitte midagi öelnud siis ta tõenäoliselt ütles kaera. Minule ütles ta ükskord ühe laulu sellepärast ära, et ta ta ütles niimoodi, et loe nüüd seda teksti, et see oli Debora Vaarandi kirjutatud luuletus ja ta ütles, et see luuletus on nii naiselik nii ilus, puusalt naiselik, et mina ei saa seda laulda, seda peab esitama naine, mitte mees. Ja tal oli jumala õigus. Tähendab, kui oli põhjust ära öeldes, ta ütles ära, aga muidu ta oli üldiselt niisugune väga heatahtlik ja, ja seda on kõik rõhutanud, et ta oli noh, loomu poolest väga vastutulelik ja ta isegi nagu võib-olla natuke nagu kartis seda, et olles teadlik oma tohutust populaarsusest et võib-olla inimesed hakkavad teda kuidagi uhkeks või nina hakkaks pidama, Ma või, ja, ja sellepärast ta püüdis olla väga vastutulelik ka neil juhtudel, kui võib-olla vastutulelik poleks pruukinud olla. Aga see oli loomuses, nii et tõenäoliselt tundis ennast hästi selles omandis, mille ta endast lõi ja rahvas jäi sellega rahule ja kõik osapooled on rahul. Ja nüüd heliloojast ning sellest, kas Georg Ots ja laul maailm, samme teis väärisid teineteist, jätkab Valter Ojakäär. No tema kõige tuntum laul on ju see maailm samme täis, mis Georg Ots laulis kuskil võistlusel teisele kohale, ma ei mäleta, kas oli tippmeloodia või mis võistlus see oli. Ja mängis seal kevadel, restoran ronis kitarri ja oli selle ansambli juht seal, aga seal ansamblis mängis näiteks Avo Joala saksofoni, kes võiks temast väga palju rääkida, sest ta temaga koos mänginud võib-olla isegi seemneid. Minu arvamine on seed, kirjutab üks hea laul, kui 100 viletsad. Ja seda väärt, et helilooja nimetust kanda. Georg Otsa esitus on minu arust sellele laulule väga hea, ma ei ütle, et see on ainuvõimalik, et ma ei ole praegu kindel, kas seda keegi teine on villa. Aga üldiselt tean ka seda, et laule, mida Georg Ots on esitanud väga paljud ei julge, lihtsalt sellepärast et kardavad, jäävad otsale allaspordis ka niimoodi, et kui keegi on juba kuskil mingisuguse sellise kõrguse ületanud, siis naljalt keegi trügi hüppab. Põlvedes seda jõudu ei ole.