Tere, mu nimi on Andrus Vaarik ja te kuulate uunikumi. Näitleja ja lavastaja Andrus Vaarik on aastakümneid kuulunud eestlaste peamiste meelelahutajate hulka, on selleks siis kultussari kitsas king või Ivan Orava tegelaskuju. Kunagi draamateatrist alkoholiprobleemide tõttu lahkunud Vaarik leidis end taas Vabakutselise aastate järel uuesti linnateatriga. Ma ei ole kunagi elus olnud suur plaanide tegija, ilmselt lihtsalt õpin ja juhtumisi arenenud, on Andrus Vaarik öelnud. Nüüd räägib ta oma lemmikmuusikast. Mul on läbi aastate meeldinud mustad souli naised tegelikult ja need mõjuvad kuidagi sellisele vegetatiivse närvisüsteemile, seal ajuga pole midagi pistmist, aga veto Franklin või meritsi lits. Sest isegi ioni mikser kindlasti ta on täiesti fantastiline loomulikult Eesti rahva lemmik konsoliisi, minu inimesed, aga mulle tõesti see kohutavalt meeldis. Mu enda lapsed on kuskil sinna põlvkonda, milles on soliis ja kuna ta on niivõrd universaal mingis mõttes integraal tsooni saadik põlvkondadevaheline, ehk siis et ta nii väga erinevatele inimestele läheb, siis seal on geeniuse lõhnan natuke enne, kui ta plaat isegi välja tuli. Mu tütar, noorem tütar Marta tutvustas mulle neid lugusid ja me ikka minu eakaaslaste seltskonnaga jäime äärmiselt tähelepanu kuulama. Neid. Ta on ka väga hea poeemi vihi noorema põlvkonna Juhan Viidingut. Saliis pärisnimega Jarek Kasar ilmus räpparina eesti muusikasse aastal 2003, kui nägi ilmavalgust tema debüütalbum, ühendatud inimesed. Mida aasta edasi, seda laiemaks Agassalitsee muusikaline haare muutus üheks tema karjääri tipphetkeks. Kuigi Jarek ise on ses küsimuses veidi skeptiline sai tema laul minu inimesed, mis kõlas Shalisi enda ja ühendkooride esituses 2007. aasta noorte laulu- ja tantsu peol ilmapuu lävel. Veelgi veenvam ja mõtlemapanev oli aga pala ettekanne vabariigi aastapäeval, milles ta vaimustunud meedia nimetas laulu minu inimesed teiseks aastapäeva kõneks, mis kõnetas, mitte ainult noori. Siit jätkab Jarek Kasar. Lugu minu inimesed seisis mulinstrumentaali räniviisi ja pealkirja kujul mitu aastat sahtlis üldse enne kui Tõnu Kaljuste ja Tiit Ojasoo mulle ettepaneku tegid vabariigi sünnipäeva kontserdil midagi esitada. Sellisesse Rüütli viimases saasta vabariigi aastapäeva kontsert, esimene popim ja noortepärasem omasuguste seas. Ja siis ma kirjutasingi oma laulu veel kolm salmi luuletust juurde ja Tõnu Kõrvits karkestreerist selle ära ja tuligi selline, nagu ta tuli võlateras mul oli räige külmetus, kui me seda esitas, umbes nagu praegu seal mingid sõnad läksid sassi ja siis ma laulsime seda kui siit pilvepiirilt alla. Ma vaatan laulu ja ta oleks jumala mööda, siiamaani läheb ka, ma ei mõelnud, et teen mingit isamaalist laulu. Mina tahtsingi lihtsalt kirjutada oma lugu sõpradele, sõprade sõpradele, noh, umbes nagu täkk. Aga see esmakandekoht siis loomulikult taastustus, orkester ja võimas koor ja nii edasi tegid sellest loost siis minu kõige tuntuma teose ja, ja sealt seal lumepall veerema hakkas, külmus mingi raamat, minu inimesed pealkirjaks. Siis esitati seda luuletustena kooliaktustel, mäletan, Evelin Ilves kirjutas sellest loost inspireerituna artikli siis vaid laulda veel laulupeo kavasse. Sinna ta minu meelest tegelikult ei sobinud, see on ikkagi laul solistile, mitte koorile. Muidugi, kogu aeg tunne, et äkki koor tunneb ennast igavalt dünaama luuletust seal ette võrstena. Veel puudusid T-särgid, minu inimeste T-särgid ja, ja õhupallid ja, ja maisikepikese pannkoogijahu, noh, nagu lotte. Nüüd, ega ma kontserditel seda laulu eriti ei mängi, lihtsal põhjusel, et ta mulle endale üle ei viskaks.