Vägagi suur oli Peterburi osa ja mõju eesti kultuurile. Ja siitkaudu toimusid ka kellal tihedad kontaktid Kesk ja Lääne-Euroopa kultuuriga mitte ainult vene kultuuriga. 1800 kuuekümnendatel aastatel meie rahvusliku liikumise algperioodil oli kujunenud kolm peamist keskust. Kus eesti asjaga tegeleti. Need olid ülikoolilinn, Tartu jõukust koguma hakanud, Viljandimaa mitte Viljandi linn, see oli Kadaka sakaslik linn, veel Felleen ja tsaaririigi pealinn Peterburi, kus üksikud eestlased olid juba karjääri teinud aga tunnistasid ennast ikkagi veel maarahva liikmeteks. Suurlinnas pöörati rahvusele hoopis vähem tähelepanu kui Riias või Tallinnas. Peterburis oli peamine ole heategija oma erialal, mis rahvusest sa oled? See on teisejärguline. Need mehed käisid üksteise pool regulaarselt teed joomas, tšai Peets. Ja arutamas Eesti asja ja seda, kuidas kodumaad saaks vabastada kohaliku balti aadli ja saksa linnakodanluse ülemvõimu alt. Eeskujuks olid neile noorlätlased kes tegelesid samasuguste probleemidega ja üllitasid lätikeelset ajalehte Peter porgas aabises. Seda eestlaste ringi nimetati Peterburi patrioodid ehk rahvas, sõbrad ja selle liidriks tõusis tsaari õukonnas ja üldse Venemaal tunnustas või Nad maalikunstnik Johann Köler. Ta oli veepinnalt 60.-te aastate alguses pikema lõpp bar reisil Pariisis ja Roomas näinud just Itaalias Garibaldi vabadusliik komise kõrglaineid. Ja kui 1862. aastal tuli Neevalinna tagasi, siis järgmisel aastal külastas oma isa ja ema Viljandimaal nägi masendava kastina siinset olukorda ja õhutas eestlasi midagi ette võtma. Tema sõpradeks Piiteris kujunesid eestlastest kuulus arst Philipp Karell, mereministeeriumi kõrgem ametnik NEC madrusepoeg, Alexanderi RF gümnaasiumi kooli õpetaja Johan Friedrich tankman ja mitmed teised. 64. aastal oli Piiteris tulnud ja ühinenud siinsete patriootide ringi ka Carl Robert Jakobson kes teatavasti kodumaal oli mõis näikega tülli keeranud. Huvitav märkida. Jakobson omandas saksa keele ja kirjanduse õpet ja kutse ja sai tänu Köleri proteržeele koduõpetajaks tsaariperekonda ühele noorele suurvürst vennale kellest hiljem sai Kreeka kuninganna. Nii et keisrikojale lähedal seisev köe rooli väljendades moodsamalt oma mees Havannas, kes oskas kasutada pealinna suuremate ajalehtede Lavofiilselt saksavastast hoiakut Baltimaade ebakohtade esiletoomiseks. 1884. aastal olid üksikud, Piiteris õpivad eesti üliõpilased aga kõrgemaid pääsotuse oli Neeva linnas tol ajal nii 20 ringis. Oma ühenduse, mis hiljem ühines kohalike eesti haritlaste karskusseltsiga ustavus ja võttis endale nime Peterburi Eesti üliõpilaste selts. See jagunes kolme voolu oli radikaal sotsialistid, kellest kasvas välja Meid juhtivaid enamlaste-bolševike olid tsentri pooldajad ja olid konservatiivsed tudengid, kes koondasid Dahlia ümber. Peterburis õppis 1910. aastal hinnanguliselt 150 eestlast kõrgkoolides kolm aastat hiljem juba kaks Ta ja 1915. aastal 260. Asi oli selles. Loodeti, et üliõpilasi ei mobiliseeritud tsaariväkke aga igal aastal Anssid porikõrgkoolid kuni 30. Lõpetanud eestlast. Eesti üliõpilased võtsid agaralt osa kohalike eestlaste seltsielust toetasid materiaalselt kitsikusse tulnud kaasvõitlejat ja tegid kaastööd ajalehele Peterburi tead, taia, mis ilmus aastatel 1908 kuni 17 ja muide ilmub tänase päevani. Olen seda lehte käes hoidnud ja lugenud ainult. Ta on väikese formaadiline, üks kord kuus ilmuv infoleht. Aga Neil on vanas gooti Swiftis. Peterburi teataja märgitakse siinse ülikooli õigusteaduskond, oli alma mater õige mäle. Eesti vabariigi juhtkonda kuulunud juristile. Advokaadile nimetagem Jaan Teemant, Ottast, Randmann, Karl Hellat, Mihkel Pung Eduard Sõrmus, kes õppis küll filosoofiat ja ajalugu ja Voldemar lender, õppis matemaatikat ja majandusteadust, aga juurat õppisid selliselt, et mehed nagu Viktor Kingissepp, Jaan Anvelt Peterburi konservatoorium. Siin õppisid eestlased Johannes Kappel. Esimene kutseline eesti muusik, organist orelimängija lõi rahvamuusikast mõjutatud koorilaule. Kallis mari lauliku lapsepõlv. Konservatooriumis tuli Rudolf Tobias, kes lõpetas renski Karzakovi kompensatsiooni. Klassi oli hiljem Peterburi Jaani kiriku organist ja koorijuht. Esimene kompanisti haridusega eesti helilooja kuulsaks saanud oma aratooriumiga Joonase lähetamine. Ello lõpuperioodil 1908 kuni 18 elas Pariisis ja mitmel pool Saksamaal. Ja edasi tulid juba Eesti professionaalsed muusikud peeterist Miina Härma, Konstantin Türnpu. Peterburis sai tugeva kompositsioonialase hariduse Artur Kapp, Artur Lemba, Mihkel Lüdig, Peeter seda Saar, Heino Eller, kerellaskreek, terve plejaad meie helikunsti talas. Ja ärge unustage kujutavat kunsti. Kõige lähem suur kunstimuuseum, kus võis maailmataieseid näha, oli Ermitaaž mis oli vähemalt osalt publikule avatud. Eesti professionaalsele maalikunstile oli pannud aluse Köleri kõrval Berliini Münchenis õppinud mehed. Seal olid Amandus Adamson, skulptor õppis Piiteris, täiendas ennast Pariisis. Aga Piiteris algas kunstnikutee Nikolai triigil. Graafik Günter räiendarfel, Aleksander uuritsal, Aleksander passal ja mitmel teisel. Nii et Peterburi oma umbes 20 kõrgkooliga on jätnud tugeva jälje Eesti kõrghariduse ja muusika ning kujutava kunsti arengulukku.