Tere, minu nimi on Elmo Nüganen ja te kuulate Esmalt kutsekoolist rätsepa paberid saanud Elmo Nüganen. Ta lõpetas lavakunstikooli kuulsa 13. lennu. Näitlejana. Suurepärast tööd teinud Nüganen keskendus peagi aga ainult lavastamisele ning on Tallinna linnateatri peanäitejuhiks olnud aastast 1992. Tema on ka Eesti kõige edukama filmi nimed marmortahvlil, lavastaja ja stsenaariumi autor. Praegu räägib Elmo Nüganen muusika kuulamisest ja ammusest seigast ühe lauluga seoses. Jah, vahel ma võtan spetsiaalselt aega, et et, et valida välja mingisugune muusika ja mida ma tahaksin sel hetkel kuulata ja siis kuulan, aga no mitte niimoodi, et ma istun ja ainult kuulan midagi, samal ajal teed vahel loen, vahel kirjutan midagi vahele, autosõidu jaoks vali midagi välja. Igal inimesel loomulikult on ka see, et on ealised iseärasused, et nii-öelda noorest peast tundub, tundub muusika inimesele palju olulisem ju praktiliselt vaat et kõige olulisem asi nii-öelda, mida sa kuulad, see sa oled, eks ole, et selle järgi antakse tihti isegi hinnangu poolest. Aga hiljem Ma enam päris niimoodi mõelda, saad aru, et maitsed on erinevad ja erinevad muusikažanrid, erinevad muusikapalad, erinevate autorid meeldivad erinevatele inimestele, see on ka normaalne. Esimene, mis mulle pähe kargab, seal suhteliselt väga niisugune isiklik emotsionaalne praegu takkajärgi mõelda on see muidugi natuke naeruväärne, sentimentaalne, aga tuleb arvestada, et ma olin tollal ikkagi seitsmeteistaastane. Ja see oli aastal 1979 suve Vormsil malevas oli meil väga tore rühm, kuna ma olin seitsmeteistaastane, ma olin ilmselt just selles eas, kus inimene võiks tõeliselt kellessegi kiinduda. Ma ei pea silmas mitte noh, armumist, vaid ma pean ikka silmas midagi niisugust tõelist, et see on nagu armastus ja sul on tunne, et saan terveks eluks ja mäletan seda, et kõrvalruumis oli pidu tohutult populaarne oli üks lugu, mida tol hetkel mängiti, oli ansamblil riigos Hotell Californias, noh, meieealised noored fikse tantsisid kõrvalruumis ja see lugu läks jälle kordadele ja aga mina ja siis üks minuealine tütarlaps, meie olime siis kõrvalruumis ja rääkisime väga tõsistest asjadest, kui ühel hetkel aru, et et ma olen ikkagi väga, et me oleme lausa hingesugulased ja eks ma siis sellele inimesele seda ka ütlesin ja, ja sellega ilmselt kaasnes ka midagi niisugust, mida üks seitsmeteistaastane noorika mõtleb, et kuidas ma siis kuidas ma siis ütlen esimest korda ära need sõnad, et et, et ma armastan sind või mul on tunne, et ma sind armastan või midagi niisugust, ilma et tekiks mingisugune valehäbi ja aga igal juhul need sõnad minu poolt kuidagi täiesti ilma valehäbita öeldud ja no mis vastaks ka sama samade sõnadega. Tõsine ikka Juta üks niisugune vaimne klapp nii-öelda. Ja, ja mulle jäi meelde, et, et sel hetkel mängis vot niisugune lugu siis läksid muidugi aastat mööda, see oli siis nii ka esimene kooselu meil ja, ja kusagil seal 80.-te alguses kutsuti mind teenima Nõukogude armeel, kes siis 83 äkki või tol ajal Nõukogude armeeteenistuses vastuvõtt ja kui ma aasta 85 suvel tagasi tulin, siis ma sain teada, et meie noh, nii-öelda kooselu ei ole enam mõtet ja mäletan, et kui ma tulin, siis koju läksin tuppa, ma veel panime selle kohvri maha. Ma siin mõtlesin, et et mida see nüüd kõik tähendab Toode nagu viisi ei olnud, aga ma mõtlesin, et kuidas siis nii? Et kas see ongi siis või nii, see käibki, et noh, niisugused asjad, et ühel hetkel mingid asjad otsa ja järsku kuulen ma kõrvaltoas vaikselt mängib raadio ja raadiost tuleb ansamblil riikluse esituses lugu Hotel California. Istusin seal voodi peal ja kuulasin toast muusikalugu tuli ja ma mõtlesin, et vaat, see vist on nüüd märgilise tähendusega ilmselt. Looga see lugu algas ja selle looga see lugu peab ka lõppema. Noortel inimestel praegu muidugi väga naeruväärne ja sentimentaalne, aga, aga, aga tol ajal vist võistlemine noorest peast inimesed ikka otsivad mingisuguseid tähendusi või omandavad annavad mingisuguseid tähendusi mingisugustele asjadele arvavad, et saatus on olemas ja on pigem fantalistid ja ja nii oli siis ka minuga, eks ma siis ilmselt nutsin ka mingi peatäi, aga peale seda oli kõik mitte nagu peoga pühitud, aga ma sain aru, et niimoodi elus ilmselt käibki mingi asi, mis täiesti ootamatult ja täiesti äkki suurele nii-öelda lõpp noh, nii-öelda lahvatakse lõkke ja täpselt sama ruttu ja ootamatult võib ta kustuda ja selles ei olegi mitte midagi. Noh, niisugust taunimisväärset see, see ongi elu. Nii et praegu noh, kui see lugu, ega see ei tähenda seda, et ma seda lugu kogu aeg kuulen, üldse mitte, aga vahel ikka raadiosse lugu tuleb ja kui ta tuleb, siis ega ma sellest Ta meenutusest ei pääse, ta ei tekita minus mingisuguseid niisuguseid valulisi emotsioone, aga, aga noh, niisugune natukene kurblik, natuke nukker ja natuke isegi noh niisuguse muige toob esile vot umbes mingisuguseid sellised tunded, nagu ma praegu seda kuulen. Lugu on loomulikult hea. Ameerika bänd Igos tekkis 1971. aastal. Neljaliikmelise grupi alustaladeks olid Glenn Frey ja Don Henley, kes originaalliikmetest kahekesi ka heegeldusi tänasesse koosseisu jäänud. Heegelduse kõrgaeg jäi möödunud sajandi 70.-tesse aastatesse, mil nende croidiste Hits kogumik ja album Hotel California jõudsid kümnendi müüduimate plaatide hulka. Album Hotel California, mille nimipala seekordne uunikum ongi ilmus 1976. aastal. Ainuüksi USA-s on seda müüdud enam kui 16 miljonit koopiat. Laulu Hotel California autoriks. Lisaks atreile ja Henryle on märgitud ka don Felder.