Tere, mina olen Eero Spriit ja te kuulate uunikumi. Eero Spriit, kunagine teatri peanäitejuht, on meile eelkõige tuntud näitleja ja lavastajana seda ilmselt tänu televisioonis figureerimisele, kuid televiisoris on ta sõna otseses mõttes ka näppupidi sees olnud, sest muuhulgas on ta telekaid parandanud. Lisaks näitlejakutsele on tal tehniline haridus. Nimelt lõpetas ta polütehnikumi raadioaparatuuri tootmise erialal ning enne sõjaväge ja hiljemgi veel töötas Tallinna teleateljees televiisorite remont, Diana nüüd aga sõna- Eerole endale, kes räägib muusikast oma elus. Muusika on väga palju saatnud no eriti nooruse ajal, siis ütleme teismelise ajal ja siis kõik on hästi muusikasse kiindunud ja minu suured iidolid olid muidugi siis Elvis Presley ja biitliseksid Rolling Stones ja keda siis sai kuulata ainult välismaa raadiotest, munaplaadid siis tollel ajal veel ei liikunud, meil aga ka oma loomingulises tegevuses olen ikkagi muusikaga kokku puutunud, olen lavastanud Rujaga rokkooperit ja operetti Estonias ja töötanud väga paljude erinevate heliloojatega, ütleme draamalavastuste muusikaliste kujunduste loomisel ja muusika on ikkagi kogu aeg minu ümber ja ja väga tähtis osa elust ja ka loomingulisest elust. Ja nüüd lähemalt unustamatu lemmiklaulu esitaja staabulatocodžaavast ning ühest tema loost jätkab Eero Spriit. Ma mõtlesin, et üks selline eluperiood oli kusagil 80.-te alguses, kui ma avastasin enda jaoks pulatvub poputšaava. Õigemini mitte ma ei avastanud seda, vaid ma mäletan, et oli selline juhus, et kohtusime kohvik Moskva ees sibulaga ma ei tea, kas me tulime hukust või saime niisama kokku ja mul oli tollel päeval sünnipäev. Ja seal oli veel mingeid noori muusikuid või muusikakooli õpilasi meil ümber ja Rihol oli tar kaasas ja ma ütlesin, et kuule Mul õnnestus osta viina, et lähme minu juurde, teeme väikse peo. Ja Riho oli ostnud Poolat Okuitšampapellaadi ja mina ei teadnud opodžaavast veel mitte midagi. Ja Riho kinkis selle plaadi siis mulle ja me istusime, see on minu juures, kuulasime plaati, Riho mängis kitarri ja siis sünnipäev kestis vist neli päeva. Niiet vahepeal seltskond vahetus, mina käisin hommikuti proovis teatrisse, õhtul käisin ka etendust andmas ja ja kui ma siis jälle tagasi tulin koju, siis osa seltskonnast oli vahetunud ja kolmanda päeva õhtul magasid mingisugused noored Pongodega ja, ja flöötideni ka vahepeal kinnistades elutoa põrandal ja ja muusika oli kogu aeg meie ümber, aga see ei olnud selline sööda lämpa pidu, vaid see oli selline vaikne musitseeriv pidu. Ja sealt ma avastasin pokud haava, noh, eluperiood oli ka selline ilmselt, et kuna esimene abielu oli karile jooksnud ja ma elasin sellist no ütleme, hulkur, poissmehe elu, siis ulatub Okuidžaaval sellised valusad ja ilusad lood, läksid väga hinge pulatokut saava on vist 24. aastal sündinud, tema ema oli armeel lanna. Tema isa oli Husiila. Ta sündis Moskvas, isa oli Gruusia selline kõrgem kommunistliku parteitegelane, kes 37. aastal Stalini poolt saadeti Siberis vist hukati, seal ema saadeti samuti Ulaagi ja hiljem siis Okutšaavad pulat tuli Moskvasse, lõpetas ülikooli, temast sai literaat ja eelkõige luuletaja ütles literatuurne, kas jätta juures ja ta oli sellise avatud lõude vastase poeesia, laulude looja ja või ütleme, sotsskeem oli rohkem selline rentsli või ütleme, liste rahvale suunatud loomingu esindaja või selline rentsli laulja ja mangi laulude esitaja, pulata opositsioon, haava on olnud kogu aeg ütleme, intelligentsi tähelepanu keskmes ja ta on eelkõige ikkagi poeet ja ta viisistas oma lugusid sedasi lihtsalt kolmeduuri lood olid need alguses hiljem elu lõpust küll päise rääkis, et ta juba valdab seitset, uuri aga põhimõtteliselt midagi sellist, nagu Jaan Tätte praegu Eestis, kes on eelkõige ikkagi kirjanik ja jätta ja siis esitab oma lugusid kitarri saatel ja üks ilus lugu on Triis joostre ehk kolm õde. See räägibki sellest, kuidas siis poeetmise minategelane lamab haiglas nii-öelda surivoodil ja tema ümber on kogunenud kolm halastajaõde kolm võlausaldajad, kelleks on usk, lootus ja armastus ja siis see dialoog, mis nende vahel käib, seal. See oli väga hingeminev lugu ja on seda ka praegu.