Võib-olla see jutt, mis ma räägin, on tegelikult hoopis aktuaalsem, kui ta paistab. Võib-olla on aeg mõelda natuke selle üle, mis toimus 1914 kuni 18, võib-olla on meil sellest midagi midagi õppida? Täna õhtul kõnelev raadio ööülikoolis Kirjanik Jaan Kaplinski loengu teema on esimene maailmasõda ja intellektuaalid. Ei koole. Lugesin kahte rootsikeelset raamatut. Rootsis saab veel odavalt raamatuid osta, mõnikord üks oli tuntud Peeter England raamat, kirjad nullpunktist ja teine oli soontel Nordeeni raamat filosoofide sõda. Ja selle peale ma olen oma jutu üles ehitanudki. England rõhutab seda, kui ränk vapustus oli esimene maailmasõda ja kuidas kõik 20. sajandi järgmised pahandused on selle otsene järg tuleb otseselt sellest natslus kui bolševism Hitler kui läänenuna esimese maailmasõja loodud mingil määral või see, et nad tegid seda, mida nad tegid. Ja esimene maailmasõda on huvitav, sellepärast et ta tõepoolest jagas Euroopa kahte leeri kahtele, et. Ja, ja selle kohta on, on lihtsalt väga palju huvitavaid näiteid. Meil on raske ette kujutada, milline oli seal sõjavaimustus ja sõjaend siis, kui sõda puhkes. Juuni, juuli, august 1914. Enne sõda koopas olnud suhteliselt pikk, rahulik aeg, kui jätta kõrvale niuksed perifeerse sõjad, palkanitel. Muidu oli aeg rahulik ja Preisi-Prantsuse sõda. Ja tõeliselt lausa üllatav ja peaaegu vapustav on see, kuivõrd selle sõja Ennuga läksid kaasa intellektuaalid, kirjanikud, filosoofid, teadlased. Milline rahvusluse puhang neid valdas ja millised imelised ootused sõjast oodati, loodeti väga palju, ootasid intellektuaalid, ootas lihtrahvas, lihtrahvas väga paljud, kes tubeldasid, kui sõda, kes lootsid, et nüüd tekib mingisugune suurem ühtsuse tunne, et ühiskonna lõhestatus rikastakse, vaestaks. Sa kuidagiviisi paraneb, tuleb mingisugune paremaks Paet pärast sõda. Sõda oli, õhk oli laetud suurtest ootustest ja patriotism. Seda oli siis väga vägevasti mõlemal poolel, mis on eriti huvitav. Enne sõda oli Euroopa väga ühtne eestlane. Pisikese. Raudsep koostis rongipiletid ja hakkas sõitma mööda Euroopat, käis läbimetan pealinnad Varssavist Pariisin ja kirjutas. Kõik oli väga lihtne ja teame, kuidas Tuglas rändas mööda Euroopat tähendab see mingisugune kuivõrd ühtne ja nii avatud Euroopa äkitselt lõhenes. Ja, ja mis on naljakas, on see, et mõlemad pooled see on nagu peegelpilt enam-vähem üht ja samamoodi seal lõhe, toimib, need intellektuaalid mõlemal pool rinde joont tegelevad enam-vähem samade asjadega. Kuigi jah, vastupidises nii-öelda üks on nagu teise peegelpilt. Ja sellega läheb, lähevad kaasa inimesed, kellest seda võib-olla ei ootakski. Näiteks Toomas Malle oli üks sõjavaimustusse sattunud. Sigmund Freud. Freud rõõmustab, kui sõda puhkeb ja ütleb kellelegi, et esimene kord 30 aasta jooksul tunnen majanda austerlase ärkab temas patriotism. Tahtlikena kippusid sõtta sellised inimesed Austrias nagu Arnold Schallenberg, Alban Berg, tema õpilane Robert muusil Georg draakel. Aga Ludwig Wittgenstein, kes sõdib küllalt pikalt ja põhjalikult ja jõuab lõpuks leitnanti aukraadini. Ja näiteks Oskar Kokosk, kunstnik müüb ära ühe oma pildi, et osta korralik traguni munder. Ja nii nagu beeta ränglunud kerge irooniaga ütleb, et maksta kätte selle eest, et nad tapsid Ferdinandi. Iroonia on selles, et sedasama troonipärija Ferdinand, kes Sarajevos tapeti, oli konkreetselt kookoska kunsti kohta umbes niimoodi, et, et see on jäle. Ja selle poisi kondid tuleks ära murda, niuksed kunstid aga kookosmaksis tema eest ikkagi kätte. Suurepärane näide patriotismist. Itaalia futuristlik terve kambal kippusid samuti Janek Marin, Etibatsiooni arhitekt, santellija ja paljud teised. Nad kõik ootavad midagi futuristid just midagi imelist, vapustavat, nendele kangastuvad mingit põlevate linnade suurejoonelised tulevärgid, niuksed noh, mida me praegu nimetaksime hätta ningideks, millekski sellisteks. Ja muidugi hiljem nende suhtumine sõjakogemuses muutub radikaalselt, paljudel. Aga algus on, on tohutu eufooria, tohutu vaimustus. Toomasmann kirjutab umbes niimoodi ma tõlgin üle rootsi keele. Kas ei peaks olema tänulik selle täieliku ootamatuse eest või üllatuse eest selle eest, et meil on lubatud elada läbi nii suuri asju? Ta leiab, et tuleb panna oma pea saksa asjateenistusse kirjutab Sõjamõtted. Jamann on siis üks, kes püüab leida konfliktile sõjale ideoloogilist põhjendust. Ja sedasama malli jälgivad paljud sõdivates riikides filosoof, ohvi kalduvustega intellektuaalid. Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal, Venemaa kohta mul kahjuks andmeid ei ole, aga ka seal toimus midagi väga analoogsed, nii palju ma tean. Mann leiab niimoodi jälgedes mingil määral niitse ideid et Euroopas nagu võitlevad omavahel kultuur ja tsivilisatsioon tsivilisatsioon, selle kese on Prantsusmaal, see on selline aristokraatlik, tugevasti seltskondlik, pinnapealne, paneb nii palju rõhku kommetele ja peenusele muule sellisele. Aga kultuur, see on põhiliselt Saksamaal. Kultuur on, on sisemisel sügavam. Ja manni meelest, need on vastandeid. Ta leiab, et kunsti võib kõrvutada ühe teise elu põhijõuga sõjaga. Kunstnik on sõduri sarnane. See rahulikmaailmse sõjaeelne maailm on manni, aga ka paljude teiste meelest on selline veidi tülgastav, korrumpeerunud. Siin valitseb raha püürierlus, alatus millega ei lepi kunstnikke, millega lepiga siis sõdur ja tuleb olla tänulik selle eest. Jürjerlik argimaa Ell oma madalustesse korrumpeerunud muses. Nüüd hakkab kokku varisema, et on, räägin ma vabalt ümber. Puhastumise vabanemise uuenemise võimalus tekkinud mannilt pärineb veel üks huvitav mõttes, ei ole originaalne, seal on pärit hoopis keskaja mõtte varastaga. Hanno on arvatavasti 20. sajandil esimene sakslane, kes tuleb välja umbes sellise ideega, et pärast sõda sünnib kolmas riik. Strite rais. Kui seni on, on võim ja vaim olnud lahutatud mingil määral vastandlikud, siis peab tekkima süntees nende vahel, kus võim on vaimuga, kui mitte üks või siis ei ole enam vastuollu nende vahel ja see on see kolmas riik, kus nii peab toimuma. Me teame, et hiljem võtsid selle väljendi oma raudvarasse natsid, kellega Toomas mannil siis ei olnud enam midagi ühist. Mannheimi reeruse oli üks kõige radikaalsemaid Matsuse vastaseid saksa intellektuaalide hulgas. Aga eks aeg on edasi läinud, võib selle kohta öelda. Ja esimesed pettumuse märgid sünnivad muidugi siis, kui inimesed on rindel ja näevad seda, et sõda ei ole mitte üks kangelastegude ahel mitte uljas kihutamine, hobustel või mittepõlevate linnade tulevärk, vaid sageli lõputu Kolutamine lõputu tule all poristes kaevikutes, mis sageli nagu verdajanial kaevati läbi. Eelmistes rünnakutes langenute kõdunevate laipade. Istuti kuude kaupa. Kunstnik August make, kes sõjas surma saab sõja alguses Ta teatab, et sõda pole mitte üksnes uue aja kõige suurejoonelisem manifest aktsioon, vaid ka filosoofiline vältimatus Mootlandiga. Aga enne oma langemist mõned ajad hiljem kirjutab ta naisele, et see, mida ta läbi elab, on nii õudne, et ta ei taha, ei suuda seda kirjeldada. Kokoska ütleb võib-olla veel tabavamalt pärast haavata saamist, ta pääseb imekombel eluga. Kokkupõrkest vene kasakatega, kes igaks juhuks löövad tääkidev surnuks ka haavatud austerlased. Ta teatab, et sõda on liiga ohtlik ja monotoonne. See mulle meeldib. See tuletas mulle meelde ühte filmi, mis on minu jaoks tänini kõige parem sõjafilm. See on jaapani dokument Jaapan, õhk, mida ma nägin ainult paarkümmend aastat tagasi. Seal oli kuidagi väga hästi välja toodud see sõjaaspekt, mida nii sageli ei taheta näidata ja kirjeldada, see sõjasama monotoonsus. Seal olid Ameerika dokumentaalkaadrid lennuki kandjatelt, kus tõesti ööpäevad läbi ei olnud muud, küll lõputu lõputu tulistamine, lõputu suitsuving ja tärin merre kukkuvad lennukid, laeva vahetevahel tabavad pommid ja nii edasi tähendab just seesama tüütus monotoonsus, igavus. Mis viis inimesed, noh, varem või hiljem arusaamal, et sõda ei ole mitte midagi ülendavat. Ei ole isegi mitte sündmus, vaid seda võib-olla veel midagi suurimat ja igavamad kui seesama põlatud tõrjerlikke argitegelikkus enne sõda. Aga see vaatekoht, see nägemus, mis hiljem näiteks esineb remarki ja paljude teiste sõjaraamatutes kolmest ost, üks kõige kuulsamaid läänerindel muutusteta, mis tegi omamoodi ajalugu, raamat, Need, haritlased, kes sõtta ise ei läinud, jätkasid sõdimist, siis tähendab vaimurindel. Kuulus saksa psühholoog rahvuspsühholoogia rajaja, kui nii, võib öelda, Wilhelm vunud filosoofiaprofessor peab kõne akadeemilise kõne ja ka tema ehitab selle üles. Vastandusel räägib rahvavaimust, mis oli muidugi temale väga tuttav ja armastatud mõiste mis leiab kõige tõelisem väljenduse filosoofias. Ja inglise filosoof Sofias näeb ta siis omakasukesksust inglise utilitarism. Omakasu on nagu üks põhiasju inglise egoism kõiges, mis on viinud kolonialismi, viinud selleni, et Inglismaal ründab Saksamaad ilma mingi tõelise põhjuseta. Saksa ja Austria võit peavad kindlustama parema ja õiglasema maailma, kus valitses selline nurjatu egoism. Selline saamahimu ja umbes samasuguseid väiteid esitab ka kuulus kultuurifilosoof Rudolf Aiken, Nobeli kirjanduspreemia laureaat muuhulgas. Ja vähemalt sama kuulus Loogia ja mõtleja Ernst hekel. Nende jaoks inglise vaimu närusust näitavad seal lokkav või selles nii oluline omakasupõhimõte Empi rism. Saksa intellektuaalid kirjutavad mitu apelli, kus nad seletavad seda, miks Saksamaa peab hiiglast sõda ja leiavad, et sakslasi Saksamaad on vääriti mõistetud, ebaõiglaselt süüdistatud ja nii edasi. Aga nagu puhas juba selline lähe, laadis sekkumine asjadesse. Georg Zimmel, sotsioloog ja filosoof räägib, et Melita rismist on saanud elu totaalse ülendamise vorm ja vahend. Ta nõuab täielikku tingimusteta isamaalisust. Leiab, et Saksamaa individualistlik ennesõjaelu on lõppenud, Saksamaal on tekkinud uus kooslus. Zimmeli termin on kase Kemainsoft, mis vastandubki sel Sartile sõnaga kogu kollektiiv vastandusena ühiskonnale. Tema näeb, et just sakslasi ühendab ajaloo läbielamise. Sakslased on rohkemgi email soft on rohkem selline tõeline sügavam kooslus kui need Lääne-Euroopa individualistid, kes saavad moodustada ainult ühiskonna lõdvalt pealiskaudselt seotud inimkooslused. Saksa filosoof makse Eller kirjutab raamatu sõjageenius, Saksa sõda, kus ta leiab, et sõda ei ole, ei, seda ei saa seletada. No ütleme niimoodi inglise koodi, mingi omakasu või tõelist huvidega, vaid sõda on ekamatsioonida, võitlus oma au pärast võimu pärast, kaotaja jääb ju alles üldjuhul, aga ta kaotab oma au. Rahvas kaotab au. Sakslased pidavat sõda saksa vaimu Kinglistumise vast kapitalismi vastu, mille keskus on Inglismaa ja mis sealt ähvardab tervet maailmasõda. Vaata inimestele palju selgust. Saadakse aru, et rahvus on midagi reaalset, surm on reaalne. Ja sõjas selgub ka mingisugune kõrgem õiglus. Seller oli tõsine katoliiklane. Huvitav on see, et mõlemal poolel sekkusid sellesse ideoloogilist sõtta juudi päritolu intellektuaalid. Ja samamoodi esinesid peegelpildis, seal ei olnud mingit olulist vahet, mõnikord olid nad veel rühmade agaramad patrioodid. Kui sakslased ja prantslased näiteks, siis Zimmelist ma juba rääkisin, Herman Cohen, kuulus Uuscand diaanluse esindaja kirjutab raamatukese saksa vaimu eripärast. Tema leiab õieti siin jätkates Herderi mõtisklusi seal teemal ilmselt kõigi veidi alandatud ja alaväärsustunde all kannatavate rahvaste mõtteid. Aga kes siis ei kannataks alaväärsustunde all, missugune rahvas maailmas. Ühesõnaga, ta leiab, et sakslased on liiga palju võõrastega flirtinud. Nüüd oleks vaja süveneda oma eripäras saksa eripäras. Ja mõnevõrra lõbusalt heidab ta näiteks ette seda, et kuidas on, on imporditud ja satutud suurde vaimustusse poola juudi Bergs, toonifilosoofiast kuulus prantsuse filosoof. Seda ütleb juut Hermen kohel. Berg son olevat eklektika, vihane saksa vastane, viimane väide on õige. Esimene minu meelest mitte. When pakub oma teeneid Saksa välisministeeriumile. Taandasine praktiseeriv juut ja ta leiab, et ta võiks ajada saksa asja Ameerika juutide hulgas. See oli muutumas üsna mõjukaks kogukonnaks. Asi on selles, et teiselt poolt prantsuse poolt sedasama teed Harribergust tsoon kes külastab president Wilsonit ja pikalt vestlete oma nõuandjatega agiteerida ameeriklasi astuma sõtta muidugi Antanti liitlaste poolel Saksamaa vastu. Ja kohe on arutlenud väga pikalt ja põhjalikult sellest, kui sarnased tegelikult on saksa ja juudi vaimsused. Leiab, et juudi vanalüürika, mis avaldub salmides Elect Taaveti lauludes tollane saksa romantilise lüürikaga, ühesõnaga need rahvad on kuidagi nagu loodud kuuluma kokku sõdima ühe asja eest. Saatuse iroonia. Kurb iroonia on selles, kohel sureb sõja ajal. Siis, kui Saksamaal on antisemitism jälle saavutanud üsna üsna suure edu ja tähelepanu. Coheni naine elab kauem, surete Reesenstaati koonduslaagris. Prantsusmaal, samuti suur natsionalismi puhak. Oress sõjavastane sotsialistlik poliitik langeb juuli lõpus mõrtsuka ohvriks, ta lastakse kohvikus maha. Ja teda on enne räigelt süüdistatud, kuni selleni välja, et on saksa agent. Kuna surres püüdis viimase hetkeni katsuda sõda vältida. Ja saksa viha, mis prantslastele olemas, sest kaotatud prantsuse preisi sõjast saadik võib olla palju selgemini sakslastel. Niisugust prantsuse viha nagu polnud eriti. See sünnib õieti selle sõja alguses. Aga prantslaste saksa viha sai nüüd vabalt väljenduda. Luuletaja väga vähetuntud nimega luuletaja ma ei leidnud üles seda raamatut, kus mul see oli. See tekst, aga mul on meeles read, kus ta kirjutab poolelei juures allmaa parlase, näed, Rabrasee viskame saksa raamatut sületäite kaupa aknast välja ja edasi on üks rida vahelises tuleb, viivleb Kleer basseia, elagu selgelt mõtted. Niimoodi väga selge, poeetilise lihtsuse ja selgusega antud arusaam, mida tema leidis. Nende kahe kultuuri võrdluses saksa raamatud on segased ja sogases tuleks aknast välja visata ja pöörduda tagasi prantsuse ilusate selgete mõtete juurde. Ta langeb üsna sõja alguses ja tema viimased luuletused on kirjutatud hoopis teises toonis. Olen näinud sõja tegelikkust ja küsimus saksa või prantsuse raamatute paremusest ei ole talle ilmselt enam nii oluline. Kuulus kirjanik, Nobeli laureaat nagu Toomas Mangi. Nagu Rudolf Oikem. Polklodell kirjutab oodi näitsik marjale pärast seda, kui võideti Marni lahinguis, sakslaste liikumine Pariisi suunas suudeti peatada prantsuse inglise vägede poolt. Ta kirjutab voodi neitsi Maarjale, tänades teda võidu eest. Ja seal ta kirjutab umbes seda, et sakslastel on nendel, seal on katku külvajad ja ta nimetab nimepidi kanti ja luterit katku külvajad. See määrde pesti laas, kui ma õieti mäletan ka, võib-olla ei olnud ka päris. Aga prantslastel nendele meil oled sina, Neitsi Maarja, niimoodi väga lihtne ja veenev. Ja. Hiljem katoleegagses hakanud sotsialismi kalduv kirjanik Saulbegi ongi see, kes oma ajakirjas nimetab Soressi saksa agendiks. Võib-olla on temalgi natuke süüd selles, et surres niimoodi maalast ja enne sõtta minekut, kus ta ka langeb? Küllalt varsti on ta kirjutanud luuleread et õnnelikud hetkes surevad suurtes lahingutes. Kalad mullal alla palge ees. Ja seda rõõmu langeda suurtes lahingutes sai muidugi sakslastele, prantslastele, inglastele palju osaks. Jordaanias all langes see inglastel ja prantslastel kokku kas umbes pool miljonit, sakslastel 300000, aga sellised umbes need arvud olid. Oriiberg On ka Nobeli preemia laureaat, kirjanduspreemia laureaat. Filosoofina nagu pöördhan, drossel või Oicken. Peab moraalsete ja poliitiliste teaduste akadeemias kõne kus ta mõistab prantsuse ühiskonna esindajana, kellena ta ennast ka nemad esitleb lausa hukka sakslaste sõjakuriteod sakslaste julmuse ja hoolimatuse, tsiviilelanike ja kultuurimälestiste vastu ja nii edasi. Aga edasi arutada selle üle, et võitlus sakslaste vastu Saksamaa vastu on tegelikult võitlus Kaarsuse vast saksa vaimus, näeb ta. Tema oli selle Launitaali elu Woo filosoof, kelle jaoks selline väärtuseli elub. Sakslastest näeb ta eluvastast jõudu, barbaarse jõudu, mille selline tüüpiline avaldus on preisi. Mehaan paaniline vaim selline kelle vastu siis võitleks elujaatav prantsuse vaim. Ja üks neist selges vähemuses olevatest sõjavastastest intellektuaalide trummar Roland, kes on algusest peale sõja vastu, on selle kohta olnud kõige selle kemplemise kohta. Ta ise elas Šveitsis. Ja kirjutas sealt manifeste ja artikleid. Ta kirjutab, et Eucen on Berkshire, mõni vastu Hoffmann Meetarlinki vastu, Velsch. Inglismaal oli tal omad tülid. Wells Okipling vastu teemele, Rennie laulavad sõjahümne barreszemaaterling kuulutavad vihkamist. Vunt kutsub üliõpilasi pühasse sõtta ja kõik nimetavad 11 vastastikku barbaritaks. Sellinon Romero plaani niimoodi eemalt pilk. Roland on avaldanud SIIS SEE artiklite kogu. Vaat süüdilame lee. Rusinast ülalpool või umbes niimoodi tõlkida Sorbonni filosoofia Mil putru leiab, et sakslaste suguste moraalitata Parboritega ei saa pidada mingeid kultuurikontaktidega pärast sõda. Seda arutati mõlemal pool rindejoont, et mis teha siis, kui sõda on võidetud või rahu sõlmitud. Radikaalid leidsid lõpetada igasugune suhtlemine putru, kui õpetad, et saksa filosoofia on olnud juba varakult nakatatud panteismi lähist vähktõvest ja vajunud teadvusetu hämarusse seal orjuse filosoofiaga prantsuse filosoofia Deckartist peale on vabaduse filosoofia. Ja kuulus teadus, vaalne Piero DM leiab jälle oma vastanduse saksa ja prantsuse vaimu vahel. Temal leiab, et prantslasi iseloomustab Espriidefiness Sis peenuse vaim jällegi tõlkimatu sõna, muidugi saksa vaim on siis sprinter, seometriis. Seal ta veidi mehhanitsistlik ja geomeetria millegipärast sajandialguse selliste mõtlejate jaoks sageli oli, oli midagi sirgjoonelist nurgeliste primitiivset, kuigi sel ajal olid olemas juba äärmiselt põnevad ettevõtjad väga huvitavate kõveruste geomeetriat, aga nähtavasti see jõudnud üldisse teadvusse, sest kale korbi see jaoks on geomeetria veel sirgjoon. Kuigi juba ammu enne korbis Need milkowski Riiman olid teinud oma kõverad ruumid, konstrueerinud ja muud sellised, aga see selleks. Üks filosoof, kes enam ei elanud, oli ammu surnud olnud ja juba enne sõda vajunud vaimsesse hämarusse. Friedrich kitse ja niitse osa selles saksa ideoloogia kujunemises esimese maailmasõja ajal on väga suur ja sama suur kui mitte suurem ka pärast seda. Nyyd saab natside hulgas soositud filosoofiks, temast kujundatakse tallu Luuakse imidž, mis Natsusega hästi kokku sobib. Nii kõneles Sarat, Hustra trükitakse sadadest tuhandes-, eksemplaride jagatakse saksa rinde või ma ei tea, kas sõduritele või siis ütleb ohvitserkoosseisule igal juhul see peab innustama sakslasi kuidagiviisi elama teisiti elama ohtlikult. Ja, ja niimoodi. Inglased avastavad jahmatusega sakslastel on selline põlastusväärne filosoof niitse, kes on äärmiselt ebaeetiline ja, ja kes on saanud üheks saksa militarismi ja barbaarsuse kandjaks asuvad sest nagu võitlusse nitsiaaluse vastu. Nii et nyyd muutub omamoodi sümboliks kellel piksel oleks kellele piksevardaks. Aga kui lugeda natuke niitset ja, ja seda kodus huvi pärast tegin, lugesin ülem, et tema teatud vastused siis minu meelest ja selle juhtimist tähelepanu ka üks saksa inglise päritolu marurahvuslane Stahlist Stewart Chamberlain kes õnneks rasside teoorias silma paistnud tegelasi Vaarneri Wagneri väimees isegi ei olnud midagi sellist. Nagu see oli, oli tegelikult äärmiselt saksa vastane, kõigepealt lits, ei salli sakslast, ta otsis meeleheitlikult endale Olavi juudi juuri. Ja kui ta läks vaagneriga tülli, siis ta kirjutas seda. Karmen tema jaoks on midagi palju enamat toredamat kui vaagner ja Wagneri viimase aja muusikat on ta organiseerinud üsna vaimukas vemmalvärsis isegi. Ja selle saksa, Isamaa-aluse ja patriotismi kohta kasutab ta neid, see on geniaalne keeletundega inimene peale kõige muu. Ta kasutab sõna father, lenda rai, mida ma ei suuda tõlkida elust. Isa maatsemine saksa keeles kõlab lihtsalt suurepäraselt ja nüüdse selles teispool head ja kurja just kirjutab sellest, kuidas nad paneb suumannile näiteks pahaks, et see on langenud liiga sakslus ja selle father land raisse. Robertson jumal, et tema muusika on leiga sakslikult selline saksa likult tühine ja, ja nüüd see on muidugi haige, vastuoluline, äärmiselt emotsionaalne inimene rohkem kuulata ja kui niuke klassikaline filosoof temalt leiab palju, aga üks tema idee on kahtlemata see, et, et tuleks unustada, ületada kõik need rahvuslikud eripärad, need father, lenda raid. Et lõpuks on tekkimas üks Euroopa vaim ja me peame selle poole liikuma. Nii nagu litsakas kuulutanud põlgust nõrkade vastu, aga samal ajal need, see on rääkinud seda, kuidas tõeline tugev võtab nõrgad oma kaitse alla kuulutama loomuse juurde. Ühesõnaga neid seal on üks äärmiselt keeruline kuju. Aga näide sellest, kuidas saaks niivõrd oluline on niivõrd huvitav ja väga mitmetähenduslik filosoof võetakse ja, ja moonutatakse ära sõjapropaganda teenistuses. Jätame kõrvale, inglased lihtsalt kõigest ei jõua rääkida, ka seal tekitati filosoofilisi tekste, mis pahandasid saksa vaimu teatavate puuduste üle. Ja mõnest muust asjast veel. Alguses, nagu ma nimetasin, et valitseb suur eufooria ja sõjavastased ei pääse eriti löögile. Mõned markantset nimed nagu Romero, la Inglismaal pöördan raskel, kes lõpuks ikka ta ükskord tahetakse lauset tantsida, kui ta sõjavastaselt kõne peab. 1918 pannakse ta kuueks kuuks vangi artikli eest, kus ta kutsub, on kutsunud üles rahu sõlmima ajal. Aga need inimesed, kes tõesti sõdisid, kellel õnnestus ellu jääda, selles porises laiba langusest põrgus tulevad ja kirjutavad midagi hoopis teistsugust, sügav pettumus, jätab oma jälje, sünnib see sõjakirjandus, millest, noh, ehk teatakse remarki läänerindel muutusteta, bar müssi tuli ja nii edasi. Eesti keeles on ilmunud ka, mis ta eesnimi, tor, selles puuristid. Ja väga paljude jaoks kontrastina sellele kaheksal eufooria le tekib arusaam, et midagi on täielikult mäda ja viltu. Ja see on see arusaam, mis lõpuks väga paljude revolutsiooni teele viib, toetama bolševike leenin muutub äkitselt popule maalaseks kujuks, isegi Lääne-Euroopas ma mäletan, neljas kannetti mälestustest. Ta elas emaga Zürichis ja üks kudunud astusid mööda ühest kohvikust, ema näitas ühe kiilaspeaga mehe poole, kes istus akna ääres, ütles vaata, poeg, Sanleenin, see mees ükskord lõpetab sõja niimoodi. Noh, nagu me teame, läänen jah, mingis mõttes lõpetas sõja, aga alustas uut sõda. Tähendab paljud nendest pettumunnustest, kes leidsid, et siin on läänemaailm või terve maailm paljastanud oma oma mädasusel hakkasid otsima võimalust luua uut maailma ja neis ei olnud veel tekkinud tunnet, et võib-olla seda uut maailma ei tuleks teha mitte sõjavägivallaga, vaid kuidagi teisiti. Väga paljud läksid ikkagi kaasa sellega revolutsiooniga sõdimisega ja mis on minule kuidagi eriti vapustav on see tähendab inimesed, kelle nimed on ju maailma kultuuriloos filosoofia ajaloos kellest ei pääse üle ega ümber. Et nendes inimestes Polnud mingit immuunsust selle jaburuse vastu, et minna kaasa selliste Sabloonsete mõttekäikudega, mille eesmärk oli ainult näidata, et meie mõtlemine, meie vaim, meie kultuur on parem ja nende oma seal on barbaarne olnud suuresti puudus. Ja selle taustal, millest ma olen kirjutanud kaugel Marimaal ühe usulahu või suuna pooldajad, kogu sorta suur küünal, kuulsid, et kuskil kaugel-kaugel vaevalt nad teadsid, kus see kaugel kaugele üldse on. Aga on puhkenud sõda. Siis nad kogunesid kokku, ma Brituaalsetes valgetes riietes korjasid küla pealt kokku kõik relvad, mis olid vanad tulelukuga, püssid, püstolid, mida iganes. Mõõgad kaevasid suure haua ja matsid need rituaalselt maha. See oli nende arvatavasti enamuses kirjaoskamatutele primitiivsete ütleme, lääne haritute. Tooge filosoofia professorite jaoks kindlasti ääretult primitiivsete talupoegade reaktsioon sõjale. Ja võib-olla veidi ana hoogne, aga ma tean sellest kahjuks liiga vähe oli. Kataloonia intellektuaalid kirjutasid ühe manifesti. Hispaania jäi sõjast kõrvale. Kes leidsid Rolaaniga ühise keele, tähendab, seal oli mingisugune suurem seltskond, kes astus välja sõja vastu. Olid üksikud inimesed, kes julgesid sõna võtta ja väga sageli said kõvasti sellest kannatada ja karistada. Rasselil läks veel hästi, ta sai vanglas kirjutada ja lugeda, aga mõned sõjavastased sattusid sellisele režiimile, kus lugemine kirjutamine oli keelatud. Et paljude jaoks esimene maailmasõda tähendas Euroopa vaimu pankrotti tähendab vaim, kelle kõige hiilgama omade esindajad ei suutnud teha midagi targemat, kui tõepoolest isekeskis kakelda, nii labasel kombel pidi ju midagi viga olema. Sellest siis kõik need vastureaktsioonid. Kui palju tollase maailma tippfilosoofid, kes keetsid aastate kaupa tõepoolest filosoofilist vahtu ja mitte midagi muud. Kuidas sellesse suhtuda? Ilmselt mitte neid inimesi, hukkamõist mulla all, nagunii pole meie asi neid hukka mõista, pigem ehk mõista, olla ettevaatlikud. Et seal ollakse impulsi meie arusaamisele meist endast, sellele kui vastuvõtlikud. Me oleme primitiivsetele ideoloogiatele, kui kerge on nendega kaasa minna. Kui seda ei suutnud omas man, kui seda ei suutnud auriiberg soon, kui seda ei suutnud maks Sheller. Aga mine tea, mari vanamehed suhteliselt, võib-olla suudame meiegi. Ja. Võib-olla see jutt, mis ma räägin, on tegelikult hoopis aktuaalsem, kui ta paistab. Sest praegu on on maailmas tekkinud filosoofid kes räägivad kultuuride vältimatust, konfliktist ja loomulikult sealt edasi otse kohe tuleb see, et meie kultuur on ikkagi parem ja, ja nende on halvem. Tähendab, mingi niisugune loogiline relvastamine oli ammu käimas ja nüüd on käimas ka teistsugune relvastamine. Võib-olla on oma aeg mõelda natuke selle üle, mis toimus 1914 kuni 18, võib-olla on meil sellest midagi õppida? See oli mu jutu lühike moraal. Mina olen tükk aega ootangi, millal keegi intellektuaalide sõna võtaks. Kui kolmas maailmasõda on kavas, tähendab, minu arust see on intellektuaalide probleeme kuidagi tervest probleemist kirjutada, minu arust meil sääratud vähe. Peaaegu mitte. Tähendab, üks asi, me ei, me ei saa arvatavasti teha mitte midagi, et veenda president Bushi, ta võiks seitse korda mõõta, üks kord lõigata. Mul on meeles, kuidas, kui olin hirmutatud Onkini lahe intsident, kui ameeriklased tulid välja väitega, et nende mingisugust ristlejat olevat Vietnami poolelt tulistatud. Üks minu meelest üks Ameerika kongresmen oli, oli sõja vastu. Ja nüüd tunnistavad üldiselt kõik, et see tervesse Vietnami maania oli suur õnnetus ja eksitus. Ja nüüd on kuuldatad jällegi nagu kongress annaks president Bushile volitused sõda alustada, mis on muidugi minu meelest midagi täiesti erakordset. Ma saaks sellest aru, kui selline volitus antaks riigijuhile, kelle riik on tõsiselt ohustatud. Ühesõnaga, kui Ameerika rannikul oleksid mingisugused lahingulaevad, vaat kes iga hetk võivad alustada Washingtoni tulistamist, raketid võivad hakata lendama, siis võib-olla on vaja kõrgemale ülemjuhatajale anda volitus. Aga kuidagi väga raske kujutleda, et Iraak võiks alustada mingisugust ootamatut ohtlikku agressiooni, Ameerika vast tähendab, Iraagi asja peaks kuidagi teisiti, ajame maja. Aga üks asi, mida saaksid teha eesti intellektuaalid, vähemalt taotleda seda, et Eesti mitte ei läheks kaasa Ameerikas antaažiga ja ei ei nõustuks tegema lepingutelt. Ameerika sõjaväelased ei. Rahvusvahelise kohtu all. Üks asi on see tsivilisatsioonide konflikt, millest jutt olnud päris palju, aga kas sa nagu praegusaegset rektuaalide või haritlaste sihukestesse väljaastumistest tajud ka mingit analoogset meeleolu sellega, mis on nüüd välja, tõid esimese maailmasõja aja või olla siin sellel tasemel olukord ikka tsipa teistsugune? Mulle tundub, et, et nii-öelda maailmaintellektuaalide hulgas üldiselt läänemaailmas ikkagi Euroopas ei ole niisugust suhtumist. Euroopas on muidugi omad probleemid. Ameerika-vastasus võib mõnikord maandada sellised mõõtmed, mis mulle hästi ei meeldinud. Haistan teatavat ohtu, et Ameerikas ei ole intellektuaalidel tegelikult mingit olulist autoriteeti. Ja üldsus paistab seal ikkagi väga tugevasti toetavat Iraagi sõda. Koopas ei toeta, Euroopal pole ka nagu eriti midagi. Ameerika teeb siis ise asja ära, nii et sind mõned eurooplased mõtlevad, et parem ikka kaasa minna ja seal umbes sama probleem, et kas minna parteisse ja katsuda midagi ära teha või mitte minna. Eurooplaste jaoks on Ameerika. Kuivõrd me näeme praegu selle 20. sajandi nüüdki sündivat aastal inimesel ühte omapärast omadust segases situatsioonis käituda evolutsioneeruvalt Devolutsemine ainult et inimene taandub või taandatakse, saab ennast ise või saadetaks võrreldes võrrelda ennast oledki mingisugusele. Esmapilgul tundub, et nagu väga loomulikule algele asuda võitlusse aga lähemal uurimisel selgub, et see on nagu taandabelikulinalgejat lasen. Mina olen mõelnud selle peale, et kas põhjus ei ole mitte selles, et lähme piiblijuurte juurde. Et alguses oli sõna. Et kas mitte kõik see algust sellist sõnamäärast mõistet, sest enam ei tea, mis see oli alguses. Ja alati, kui tekib segadus, siis kukutakse selle sõnaga mõistmise otsa, mis on olnud tuhandeid-tuhandeid aastaid. Voodi nagu ükskõik, puudulikult koolis toime tulnud inimene teeb kogu aeg ühetaolisi vigu süstemaatiliselt ühetaolisi vigu. Täitsa valesti otsustab valesti arvuti valesti minna, vaid samamoodi käitunud inimkond alati, kui tekib segane olukord, käitutakse samamoodi valesti. Ja kultuuriliselt evolutsiooniline alge läbitav kogu. Tähendab peale välja ja selles mõttes ei ole midagi imestada, intellektuaalid toimivad segases olukorras samamoodi, kuna ka nemad on osa mingisuguse kõigile teadmata sõna teksti õpetused, mida valimismääratlemist See oli nii huvitav mõte, seda ei oska kommenteerida. Kindlasti inimene on tänu oma semiootiliselt teisele natuurile on suurepärane valetaja ja nende igasuguste muude tegelikust looja. Sellest oli siin juttu. Omad ilmselt valetavad küll, lemmikloomade pidajad teavad mõningaid sihukse koera, kes teeskleb, et jalgu katki ja nii edasi. Aga see kõik on köömes selle kõrval, mida meie suudame ja ilmselt mingis olukorras. Või üleüldse valetamine vales elamine on kuidagiviisi palju mugavam. Seni kui tuleb järjekordne krahh. Karl Ristikivi oma romaanis ei juhtunud midagi, mis kujutab 39. 40. aasta talve Eestis lasknud ühel noorel tegelasele ütelda, et tuleks ometi sõda, läheksid kombed vabamaks. Kas sellist võib-olla põhjuseta soovi ei leidu ka praegu? Näiteks ameeriklasi? Ma ei tea, ameeriklastel on siiski suhteliselt veel sõja kogemusi rohkem. Vietnami sõda oli ikka väga sünge asi ameeriklaste jaoks, kui ma ise käisin Washingtonis viinereid muidugi, sinna monumentide juurde seal veel paar aastat tagasi seisid mehetuma petitsioonide ja lendlehtedega, kes uskusid, et on ikka veel tuhandeid ameeriklasi kuskil Vietnami džunglites salavangla laagrites, et tuleb midagi teha, nende vabastamiseks, on väga sügav, aga noh, traumale võib reageerida kahel moel. Kas nii-öelda kergelt patsifistliku malt sõjakihku vähendab või Ravantsistlikumalt? Ilmselt alguses Ameerika reageeris, patsifistlikud keeldus üldse sekkumast äärmusteni välja. Kui üks ameeriklane kuskil surma võis saada, siis tähendab sinna ei tohtinud saata üldse Ameerika vägesid. Aga nüüd on ilmselt toimunut vang ja Ameerika on asunud ilmselt ikkagi tänu 11. septembril suuresti reageerima Melita ristlikud revansistlikult. Raivo on siin, mingisugune asi on seal taga selgelt. Vana Bush jättis töö pooleli, sest nagu loodaks Raadioülikoolil oli külas kirjanik Jaan Kaplinski. Loengu teema oli esimene maailmasõda ja intellektuaalid. Saade on salvestatud Võrumaal Rõuge rahvamajas. Ööülikool tänab Eesti Kultuurkapitali, tead teisi toetajaid. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater seal on 2002.