Koole. Berk Vaher, sina oled inglise filoloog, sa oled Tartu Ülikooli õppejõud, noor intellektuaal, kuidas sina saad oma ajumahtu ja oma võimeid raisata sellisele kahtlase väärtusega asjale, nagu seda on popmuusika? Huvitab mind mulle vaimselt huvitav on paljud asjad popmuusikas, mis isegi võib-olla heliliselt pakuvad mulle vähem kui puht ideeliselt või kontseptuaalselt, et mingisuguse asja, tekkepõhjused või olemis põhjused võivad olla niivõrd huvitavad, et võib-olla huvitavam kui mingisuguse puhta sellisega loogilise või lingvistilise asja uurimine või teadusliku teema käsitlemine. Inimene ei peaks endale selliseid piire seadma. Et ütleme, et popmuusika on selline lihtne ja labane kommertseks ole ja seda ma ei, ei tohi nautida. Kui ma olen vanne, inimene, no see teeb inimese õnnetuks, ta tekitab selliseid noh, konsultatsioone, sest paratamatult midagi sulle sellest ikka meeldiv, see tekitab sellist süütunnet, eks ole. Sulle meeldib tobe lugu, sa häbened sõpradele tunnistada, et see sulle meeldib, põhiline on ikkagi olla avatud kõigele. Ja kui miski sulle meeldib, siis ta sulle meeldib sa pea ennast kohustama kuidagi oma sotsiaalse staatusega või majandusliku või vaimse staatusega, et vot sellised asjad mulle peaksid meeldima, mis hakkad ennast veenma, et need mulle meeldivadki. Ei, sa lased endale meeldida sellistele asjadele, mis sulle tõesti meeldivad sest ma tegelikult ei alfa, et popmuusika oleks puht ideeliselt või kontseptuaalselt kuidagi lihtsam või labasem nähtus iseenesest kui klassikaline muusik, et, et see on jällegi lähenemise küsimusele, kuidas sa põhjendad endale näha, miks sulle endale teda vaja. Tehe öises huvilised MINA, OLEN Berk Vaher, Tartu Ülikooli lektor, kirjanik ja kultuurikriitik. Ja teemaks valisin popi, mis ei olegi konkreetne stiil mitte vaid pigem suhtumine muusik kas üldse kultuuri, üks muusikaga tajumise ja edastamise ja vastuvõtmise viis? Noh, ma keskenduksin siinkohal popmuusikale, kuigi seda ideaal, popp tunnetust võib otsida ja leida kehandusest või filmist või kunstist, noh näiteks kui te juhtusite vaatama Tallinnas briti kunstnike näitus täid, slaiding, siis minu meelest see on üks väga puhas ideaalpopi näide või vähemalt suurem osa taieseid sealt. Ja kes on juhtunud lugema 90.-te alguses vikerkaares ilmunud Tõnis kahu artiklit. Jumal pop temistifikatsioon ilma õnneliku lõputa. Siis ma hoiatan, et minu nägemus ideaalpopist on kahu artiklist üsnagi kuigi vodka kahu on oma seisukoht ja ta seks võib-olla muutnud. Aga mis mind selle teema käsitlemise juurde jällegi tõi nende teatud asjade osutamisele viis muusika tajumisest on popmuusikateemalises diskussioonis ikka taastuv suhtumine. Et muusika peab olema Ma kas millestki või millekski või heal juhul mõlemat ka Eesti popmuusika diskussioonis, need kaks asja on jällegi esile tõstetud. Näiteks kui hiljuti Postimehes algas diskussioon Eesti praeguse popmuusika üle ja maketiseerin ansamblit Meie mees siis ma sain sellele kahte sorti vastuväiteid. Üks oli see, et tütreke, second-hand-nimeline laul on tugeva sotsiaalse sõnumiga. See on siis argument, et popmuusika peab olema millestki. Ja teine argument oli, et rahvale ju meeldib järelikult midagi head, selles on sandisärk, tagument, popmuusika peab olema millekski. Ja iseenesest, selles ei ole midagi halba, kui popmuusika on millestki või millekski näiteks kui öeldakse, et tabel või või Lauri Saatpalu vaimukad tekstid ma ei vaidle sellele absoluutselt vastu. Või kui Rostovi Neeme lopa iidev nimelisest bändist rõhutavad jälle seda, kuidas popmuusika või rokkmuusika peaks olema sõnumiga ja, ja inimest kuidagi kasvatama. Siis jällegi kui seda hästi tehakse, miks mitte. Aga ideaal popp esindab minu jaoks just nimelt, et mingit kolmandat teed või neljandat, isegi puhtamal kujul on see just säärane popmuusika, mis ei ole millestki ega millekski. Ja saate alguses kõnedes teha läheb, on minu jaoks suhteliselt puhas näide. Ja taanval teatavat nihviga, sellepärast et tal oli tekstiline pool ka olemas. Poldi millestki aga siis teha läheb, on püti bänd kui prantslasest lauljat, kes laulab prantsuse keeles. Nii et väga tõenäoliselt suurem osa selle lähimat kuulajaskond, ta ei saa aru, millest lauldakse ja nähtavasti pole seda taotletud. Vaid hääl tegutseb ise ühe muusikainstrumendina, nii et me ei saa rangelt väita, et see muusika või see laul kõneleks lausa millestki. Samas jällegi, kuigi ta on väga ilmselt popmuusika. Ta tahab olla popmuusikat, ta tahab olla hea popmuusika. Ta samas jällegi ei püüdle absoluutselt kuhugi tabelitesse või ta ei püüdle peale minemisele. Et selles mõttes ei saa ka öelda, et tal oleks kindel siht või suunitlus või püüd inimestele kõige elementaarsemad viisile meeldida. Teiste sõnadega ümbe öeldes, ideaal popp taies või teos või laul on midagi sellist, mis muutub täiesti asjaks omaette või üksuseks omaette. Ja samavõrd, kui ta inimese poole või kuulaja poole sirutub, sama võeta tõmbub ka eemale sellest kuulast. Mõneti see ideaalmõtlemine on kõigutatav kämp mõtlemisega selles mõttes, et stiil on mõlemas tohutult oluline. Aga kui kämpi puhul toimub siiski mingisugune kunstiline nuuseumine, kus see taies, mida tehakse, seda tehakse täiesti tõsiselt ja ometi pingutatakse mingi stiililise küljega niivõrd üle, et see sisu mattub sinna alla ära siis ideaal popis minu meelest seda selgelt vahet ei olegi, tähendab, stiil ongi sisu seal öeldaksegi just nimelt sellise pinna kihi loomisele ja ainus nurjumine, mis seal võib-olla on pragmaatiline tasemele ehk siis, et taies on lõpuks niivõrd kvaliteetne või kuidagi niivõrd filigraanne, et ta ei müü samavõrd kui müüks, ütleme, lihtne, tavaline selliste võib-olla labasemate vahenditega tehtud poplaul. Samas võib muidugi müüa ka, aga just nimelt see stiil või pinnalisused või ütleme, hääle või helitekstuur on ideaal popis. Võib-olla keskne väärtus. Näiteks Solon paati teooriad, hääle tekstuur Hest toodi just 80.-te popmuusikas tugevalt sisse, kuhu me ka jõuame. Ja noh, see 80.-te popmuusika võib-olla polegi kõige puhtamal kujul ideaal popp, kuigi ta suurel määral aitas seda popmuusika tajumise viisi kehtestada jällegi reiting kuskil muusikateoorias. Selle stiili avaldamiseks on kahtlemata see, et artist on hetkega äratuntav. Ei tohi midagi jällegi mitte seda, et teda saaks siis niimoodi pikalt tundide kaupa kuulata, tõenäoliselt mitte. Kontsentratsioon läheb lihtsalt niivõrd suureks aga näiteks pähe Whitney puhul, kes alustab iga laul umbes niimoodi, et Anu Lasnamäel ja noh, või sisenia puhul. Et see võib meeldida või mitte, aga ta on kahe sekundiga äratuntav. Ja ütleme, kui sellised väljakujunenud profid lauljad esitavad standardeid, vanu tuntud laule siis tekib ka jällegi selline ideaalpopp efekt, et ühelt poolt justkui Sinatra või kolm tenorit pluss ütleme, Mayway peaksid teineteist täiendama. Seal on nagu oma ala täielikult proff esitajad ja selline popmuusika klassikasse ainult laul aga samas kõigepealt tühistavad 11. Sest just nimelt see laul on niivõrd tuntud, et Me ei saa midagi teada mingi konkreetse situatsiooni kohta, mida see tekst võib-olla puudutab. Me ei saa ka teada midagi õieti selle laulja isiku kohta või tema tunnete kohta. Näiteks kui kolm tenorit esitasid Maivaid, siis see oli puhtalt objekt iseeneses või nähtus iseeneses. Sealt oli võimatu välja lugeda, mis tunded nendel lauljatel on, sealt oli võimatu isegi aju saada, millest see tekst kõneleb. Sellepärast, et Ta oli niivõrd totaalselt lihtsalt ühe tuntud laulu veelkordne, kvaliteetne esitus või võib-olla ambitsioonikam esitus üldse. Muusikaliselt kokkuvõttes tuli isegi suhteliselt jube. Iseenesest oli, oli niivõrd võluv. Noh, loomulikult kui näitas veel telekas sinna juhtisin atriad, kes pühkis pisara silmanurgas asi kämbiks, aga. Just nimelt jällegi toimib see efekt, et see taies või see laul läheb nagu kuulajast eemale, ta sulgub endasse. Ei saa teada, millest ta on. Ja ta ei kõnele nagu meile esitaja tunnetest õieti palju. See ei pruugi juhtuda isegi siis, kui, kui tuntud esitajad esitavad tuntud laulu vaid see võib ka juhtuda siis, kui lihtsalt isikupärane ja väga välja ahendatud maneeridega laulja esitab väga peenelt kirjutatud ja asenseeritud poplugu. Näide kooke Praversetes Kotbuokeselt, kes on üks võib-olla kummalise saatusega poplauljaid kui ta esitab regilaulu Mäkitiivse sov. Noh, see on minu meelest just näide sellisest loost, kus tegelikult on tekstis olemas kindel sõnum ja lugu isegi aga see kuidagi mitte isegi tühistatakse ära, aga tasalülitatakse sellega, kuidas on asi tehtud. Või puhtalt sellega, kuidas ta tatud, kuidas ta mehhaniseeritud ja lõpuks noh, see, millest seal tegelikult räägitakse, iseenesest ei ole isegi oluline. Et kolmas ja, ja võib-olla ilmisegmaati vastandlik, ideaalpopi avalduse vorm on taustamuusika või Myusak või meeleolumuusika noh jällegi tegelikult see alguses, kuidas teha, läheb suuresti sinna alla, aga Meile on muusikal on selline pikk ajalugu ja selle ümber on ka palju vaieldud, et kas ta on nüüd inimese tähelepanu ja tundeid kuidagi hoiutav. Sest et erinevalt sellisest noh, ütleme klassikalisest muusikast või üldse siukest kvaliteet muusikast ta ei pane ennast kuulama, vaid just nimelt tõmbub taustale. Teiselt poolt jällegi Ta loob oma ettepinnad on omaette justkui nagu tühi leht kuhu peale eeldatakse, et inimene olles hakkab mõtlema või tegutsema paljugi sellisest meeleolu muusikast ja eetiga sellest, mis tänapäeval tehakse, on nagu kujuteldav filmimuusika. Noh, väga kerge on kuulates meeleolu muusikat ja kes hakkavad peas liikuma mingisugused pildid, kahtlemata ta juba lähtub väga palju filmimuusikast ja inimese kultuurimälu hakkab tööle, kui ta on kuulnud midagi sellist või ütleme, isegi tajunud midagi sellist mõne filmi taustal selle päästet parimat filmimuusikat ei kuule, vaid kuidagi aistime läbi nende piltide biootiliselt ta õhutab neid pilte, ta muudab need pildid ja kujutised tajutavamaks ise, jäädes jällegi taustale siis samadel alustel tehtud, lihtsalt selline audiaalne helikangas hakkab juba tekitama mõtetes pilte ja nii võib seda omamoodi inspireeriva keskkonna vaadelda. Ambient muusika nina on teinud või Jaapanis ongi olemas, heli kujundas kohe need õhuvadki sellele, et muusika või heli on üks osa ruumikujundusest. Selleks, et sul oleks salongis mõnus olla, mõnus mõtelda, mõnus tegeleda ihu mõnudega. Selleks mängib kaasa muusikaline taust. Jällegi just nimelt ei peagi olema tajutav. Ta ei peagi olema kuidagi jälgitav vaid ta sulandu, väha, ruumi pehmikusse või ta sulandub ühe sinu tegevusse. Ta muutub tegevuseks juba enne seda, kui Sandrale seda teadvustada. Selline taustamuusika iseenesest hanget võtlesideaal popp ei ole, võib-olla aga küll on seda taustamuusika vahenditega tehtavad poplaulud, kus just nimelt seda taanduvat tegevusse või ruumi imenduvad tuuakse esile, moodustatakse siis omaette selline kontast, et see, mida sa tegelikult ei ole mõeldud tajuma mis peaks muutuma mingisugusteks, kujutluspiltideks või uneks, kas või see tuuakse esile tavalise poplauluvahenditega. Näiteks võib-olla mõned palad, viimasel ajal on seda olnud füüreri helinäide Swideaal popi mõiste kasvavad välja 80.-te uus popis. Vaat see kaheksandate Popmuusika on kõigepealt selline asi, mida siiamaani ei ole osatud pähiselt või julgete, seda ei tahetud sellisesse noortekultuuri üldisesse arengu kõverasse ära mahutada. Et selliselt mässulise või vastalisi noorsookultuuri seisukohalt on see ikka olnud kuidagi reetmise taoline või enese mahamüümise taoline. Samas paljuski 100 80.-te popmuusikat tegid endised punkarid ja seda võibki vaadelda kui seni täiesti nihilistlikult kõike eitanud pungi. Sellist viimast pintslitõmmet või kahjatust ütleme mis, mis viis iseenda eitamiseli. Nii et endise agressiooni ja jämeduse ja lammutamise asemele tuli siis just nimelt Synne viimistletus lakutus kuigivõrd. Haaknõelte asemel ütleme, kuldsed ülikonnad, eks ole, ja kuivõrd see oli selle viimase barjääri murdmine, mis noote kultuuri ees oli. Et Meil oli ju ometigi noh, ütleme pungil oli võimet edetabeleid üle võtta või põhjuda tabelist köhale neid seal eksisteerivaid toodetud artiste. Aga seda suhteliselt hetkeks peale seda pungi löödud haava, ütleme, edetabeli muusika või selline keskvoolu popmuusika taastas suhteliselt ruttu või arusaam sellest. Nii et 180 usbopi saabki vaadelda kui sihiliku taotlust võtta meedia edetabelid üle, et mängida meistri on popmuusika selle enda vahenditega nurka ja samas ka ületada see seni popmuusikas siiski valitsenud pea ja keha vastandus. Ka punkt tegelikult ei kõigutanud seda eristust, et selline tantsumuusika või lõbutsemise muusika on suhteliselt ajuvaba. Samas kui 80.-te artistid tõid oma plaadi ümbristele prantslase postmodernistid teooriad ja põhjendasid selle tantsulise kometsliku ja hästi lihvitud muusika ka postmodernistlikke teooriatega, Eha. Tagasivaates siiski võib öelda, et selle ära põhjendamine oli ka senise arusaama kiiluvees sellise popkultuuris aru saama kiiluvees üldse, et popmuusika kui selline meelelahutus kui selline ja mingisugust vaimset põhjendamist. Et ta vajab mingisugust teooriat enda taha, muidu ta nagu ei ole pähiselt lõpuni kvaliteeti. Osumeni kooniline näide postmodernistlikes teooriates 80.-te artistidest. Just nimelt seda paati, hääle tekstuur toodi palju sisse aju saama, et popmuusika ei pea kima millestki kõige vähem veel inimeste igapäevasest elust vaid ta on kuidagi kogemus omaette, artefakt omaette. Seal võib rääkida millest tahes, võib olla omaette selline postmodernistlikes, see lauluvormis. Et selline Modern Talking Teisigi Moden doking, aga noh, näiteks endised punkt liitikud hakkasid selliste alternatiivsete asjade asemel giid võetaks sellist bändi nagu dollar mis kõlas üsna sarnaselt meie hobidega poele. Just nimelt sellise täieliku petensioonituse pärast. Aga sa pead, nende toetus iseenesest ei olnud küllalt, vaid sinna juurde tuli välja mõelda see teooria, kuidas tänapäeval ka tarbija valik, On vaimne akt ja see, kuidas kujundad endale helist kõige igapäevasemad, meelelahutuslikku keskkonda. On vaimne akt. Noh, jällegi uuspopi tulid sisse kaksionaal paatides, Need, Plaziiesaja šanss kaks erinevat vastet naudingule. Kle, see on see, kui sa lahutad oma meelt selleks, et olla edasi korralik ühiskonna liige. Sa lõõgastud, sa oled endaga rahul. Sa saad jälle minna tootvale tööle tagasi. Aga šanss on selline nauding, mis lülitab su sellest ühiskonnast välja, mis loob sulle oma keskkonna kus sa saad siis kas vabalt mõelda või niisama lihtsalt olla, sest isegi see mõtlemise ja niisama naudisklemise vastandus uus popis kuigivõrd kadus ära. Nii et sisuliselt jällegi, see on noorte kultuuritraditsioonide jätkamine. Muusika on vahend loomaks omaenda atraktiivset keskkonda. Akadeemilisele maailmale igiomane tegevus, mille nimeks on iseenese põhjendamine kuidagi millegi läbi ta liigub täiesti kõikehõlmavalt, absoluutselt igale poole laiali. Sest millega sa praegu tegeleb, millega me praegu tegeleme, räägime laulukestest ja mis iseenese jaoks kuidagi ära põhjendatud. Aga siis vast näide sellest kaheksandate uus papist. Ja EBS-i, mis siiamaani on oma sellel leksikoni plaadiga vast kõige püsima jäänud, näide sellest 80.-te uus popist või selle kõige pompöössus välja ühendus võib olla. No see oli näide sellisest postmodernistlikus popmuusikast näiteks selles Downiksite nooti sissejuhatuses poputavadioosatesse on see vahe tehtud, et kui modernistlik popmuusika siis näiteks rock n roll on sulan erinevatest elementidest, kantrist ja pluusist ja nende erinevates senistes stiilide sulama tekib midagi uut siis postmodernistlikus popmuusikas on kõik need osised tajutavad. Et noh, antud juhul mingisugused diskomale heismid ja sinna juurde hoopis mingi romantilise, klassikalise või meeleolumuusika või koopia hätti, muusika, keelpillid, need osised on kõik omavahel. Tähendab, need on kokku pandud, aga nad on jäänud ehistatavaks. Ja teksti poolelt, see oli praktiliselt mingi Fach artikkel või miniessee lukk, eks ole, oli kaheksakümnendatel tekkinud Tehmi või nad on väga kaheksanda Tehmine sellise hetkega tabatava just pealispinna või imidži välispildi kohta. See aeg on ka oluline just selles suhtes, et oluliseks muutus produtsendi roll, et ütleme, kui traditsioonilises kultuuris on ikkagi laulja, kangelane või kitarrist siis selles usbopis oli kangelaseks produtsent, kes just nimelt võttis mingisuguse laulu. Ta ei pidanud olema isegi meloodiliselt mingi koosnematu laul, aga ta ehitas selle mingisuguseks miniteoseks üles inglise keeles Tehmedali perfect, pop. Mida eesti keelde ma arvan kahu seda tõlkiski popiks. Aga ma tõmbaksin siiski sinna vahe sisse Perfect popisegi, kui ta püüdleb lihvitusele ja filigraansusega ta ikkagi on suunatud tabelitesse saatnud edetabelis edu saavutamisele. Kuigi sellest uus popist lausa esikoha hitti tuli suhteliselt vähe. Nad jäid ikkagi suhteliselt lihtsakoelise matele asjadele alla. Siis ideaal pop minu meelest just nimelt ei ole suunatud edetabelitesse. Ta on aetud niivõrd filighaanseks niivõrd täiuslikud, tänan seeritud, et, et ta ei paelu enam ostjat kui mingisugune tavaline meelelahutuslik produkt, ta on juba omamoodi muutub liiga raskeks. Ja huvitav ongi mähkida sealt 80.-te uus popist kassas välja terve hulk tänapäeval selliseid alternatiivset, väga lihvitud popmuusikat, intelligents popmuusikat tegevaid artiste nagu David Sylvian ansamblist JAAN või Mac Hollis ansamblist doktook. Kõik olid kaheksakümnete sellised popbändid vastased välja, sellised väga välja ahendatud maitsega ja isegi võib öelda eetikaga. Popmuusika tegijad, kes mingilgi määral ei ei ohusta edetabeleid. Mis see eetilisus nagu selles kontekstis peaks tähendama? Noh, mingis mõttes oli selline traditsiooniline rahva Hazimise voos me ikkagi, et võtame sellise laiadele massidele kättesaadava meediumi nagu popmuusika ja püüame siis teha seda tavapärasest kvaliteetsemalt tavapärasest teha meelsemate tekstidega tavapärase Est, mitme külasemate elementidega just püüdes tuua mingisugust sellist suhkrut tõusete avangardi edetabelitesse või noh, selliste laiadele massidele lähemale ja seal taga oli selline arusaam, et et võib-olla hästi selline eetiline ja mässuline olla kuskil nurga taga põrandal ja teha oma asju ja mittesidestada selle peavooluga. Aga lõpuks on selline vastastikune ja, ja iseenesepetmine lõpuks nagu kumbki osapool, see peavool ja alternatiivnadi hoolide, sest nad ei tea teineteisest, nad ei ole enam dialoogi võimelised, nad ei suuda üksteisele midagi öelda, nad ei suuda tegelikult seda kehtivat olukorda muuta, nad on kapseldunud üksteisesse ja laste, mis seal kaheksakümnendatel toimus, oligi püüd ületada seda piiri alternatiivi ja meeste vahel püüda tekitada mingisugune dialoog. Ööülikool. Aga mis puutub näiteks Eurovisiooni siis potentsiaalselt ta võiks olla selline ideaalpopi triumf, ehitusena võimelda hetketi või kunagi on seda olnud. Aga üks kahest väga olulisest eeldusest on ainult seal kaotsi viimasel ajal. Kaks olulist eeldust on, esiteks ei ole võimalik enam midagi uut teha popmuusikas. Teine ja see on see, mis on praeguseks kaotsi läinud. Et selle kiuste ikkagi tuleb ühitada. Ja just nimelt nende olemasolevate piiratud vahenditega. Oma olemuselt on ideaalpapp tegelikult omamoodi Al keemia või maagia. Et sul on ette antud komponendid ja sa ikkagi nende vahel lood antud situatsioonis mingi sellise kombinatsiooni, mis hakkab olema rohkem kui oma osade summa tekkib nende osade vahel mingisugune keemia, mingi sähvatus. Ta muudab kogu seda konteksti. Selline sügavalt postmodernistlik sähvatus. Jah, mingi lisaväärtus, aga, aga just nimelt, aga sügavalt müstiline sähvatus ka ja see on tegelikult omane muusikale üldse omane kultuurile üldse. Tähendab, mis eristab seda laulu, mis meeldib sellest, mis ei meeldi? Tähendab, see laul, mis meeldib, ja seal on midagi veel, või ütleme, see tekst, mis meeldib seal on midagi nende koostisosade vahel, samal ajal kui see, mis ei meeldi, on lihtsalt, ütleme, helide või sõnade järgnevus või tähtede järgnevus ei ole suuremat oma koostiselt summast. Samas see, mis hakkab meeldima, ei saa enam sellesse suhtuda kui lihtsalt mingisugusesse aatomite või mähkida odasse. Ta omandab mingisuguse uue kvaliteedi, ta hakkab sellise musta auguni mingit pidi sisse tõmbama endale tähendusi, situatsioone, kujutluspilte ta kuigivõrd muutub kogu selle antud, ütleme, kultuurisituatsiooni või eluperioodi või mingi elamuse selliseks, samuti räägiks heli ribaks. Kas see sähvatas, mitte ei, ei sünni selle koha pealt, et kõik need asjad, mida tsiteeritakse, peavad olema piisavalt see tähendab, et nad peavad olema piisavalt head. Ja kui mitu head kokku saab koos nende alltekstiga või sellega, mis nad heaks dokid, on mingi laks tulema. Selles kahetsemate uus poiss võib efekt hoopis see oli oluline, et need tsitaadid oleks äratuntavad kust mingisugune ütleme on võetud või mingisugune, ütleme, keelpilli on sees ning kust ta tuleb. Popmuusika ise viitas endale tagasi, ta viitas sellele, et ei ole enam autentset eneseväljendust mis tahes popmuusikalist, eneseväljendusvahendeid, sa kasutad seda kuskil enne kasutatud selle kõlamine viib mõtted sellele, kus enne on kõlanud ideaal popis, pigem on vastupidi. Oluline on just see, et sa ei saaks aru, kus nad mängib, pärinevad just selle pääst, no ütleme, eksootika ideaal hoopis niivõrd oluline. Noh, ütleme Brasiilia bossa toovad eriti originaalselt portugali keeles enne kõikide muste jah, jällegi bossonova isestiilide sulanud kuni selle määrani, et sul ei ole enam naljalt võimalik tagasi minna, ütleme selle sambani, mis kuskil samba kaasava kõlab või ütleme, debiisiini, eks ole, mis on bossonovat mõjutanud kasvõi mingisuguse Euroopa kava heeloni. Et on tekkinud selline sulam. Et just nimelt ei anna enam nende algsete mähkida tagasi minna või see tähendus on hägustunud või mingisuguste eksootiliste pillide või rütmide kasutamisel ainus, mis sa tajud, et see on mingisugune teine suure tähega see on midagi teistsugust, midagi võõrast. Aga seal ei ole taga mingisugust hõlpsasti ära seletatavad tähendust. Kas ideaalpopi absoluutvõiks olla, olla see, kui arreteeritakse tahaks ära meeletu töö? Noh, täiesti selliseid ideaalselt kõikidele sinu poolt põhjendat ja välja toodud kriteeriumitele vastav plaat üks plaat kasutades mingisuguseid filtreid, väänatakse tagasi infra ultraheliks pressitakse, trükitakse ja müüakse siis. Pigem ma ütleksin, et ideaalpopi absoluut nagu võib-olla ka kogu kunsti võib-olla kõige absoluut on see, kui pannakse kokku üllatavalt palju erinevaid helisid. Kombineeritakse omavahel nii tihkeks musteks, et need elemendid hakkavad 11 tühistama. Lõpptulemus on vaikus. Et noh, nagu kõikide värvide segamisel tekkiv valge See on sisu, valgustumine. Hõimas aga Berksa Isalat hästi palju kirjutanud ja igasuguseid tärnikese pannud erinevatele helli teostele, mis on su enda ideaalpopi ideaal? Noh, see on niivõrd voolav mõiste selles mõttes, et asjad töötavad kontekstis konkreetses situatsioonis mingisuguses situatsioonis hakkab üks helikombinatsioon tööle teisel juhul teine. Võib ju öelda, et Albop eksis, tehke ainult ideaalina, reaalsetele heliteostel midagi jääb ikka kas puudu või on midagi üle või nad kuidagi lähevad kompromissile, mitte ideaaliga, see on paratamatult nii. Need helinäited, mis ma tõin, need kuigivõrd, viitavad selle poole. Aga põhimõtteliselt tõepoolest ideaalpapp absoluudina oleks võib-olla see, mis tõesti sulanduks sinu konkreetsesse elutegevusse. Et see jõuab sinuni mitte läbi kuivade, vaid läbi, ma ei tea mingisugust kuuenda meele astraalkeha see läheb automaatselt mingisugusteks ideedeks, mõteteks sõnadeks, liigutusteks, puudutusteks üle. Miks mitte isegi meloodia, vaid mingi konkreetne heli tekitab inimesed, mingid teatud Astinguid? See on just nimelt seal sees, mis kunstidest, kuidas valitakse mingid teatud heli tämbrid. Ja kuidas nad omavahel kokku pannakse. Et tekib mingi selline emotsioon, heaolutunne mis ei puutu enam sellesse konkreetsesse muusikasse, vaid on kõikehõlmav. Äkki kuidagi totaal täiesti hea olla. Nii et sa ei pruugigi enam märgata seda muusikat seal taustal, aga see on suhteliselt tekitatud. Aga kas ei ole samas jälle mingisugune oht sellisesse roosasus nagu hõljuma jääda, et, et noh, see on sihuke Soma, kanepi tablettide söömine või praegusel ajal mingi sihuke Brazaki maailm, et tähendab ideaalis ei paneks seda tähelegi. Aga reaalselt noh, näiteks mina olen küll kuhjanud endale koju kokku oma lapsepõlve vikerviiside salvestusi ja kuulanud neid kogu aeg ja see on narkomaania, sisuliselt tekitad endale heaolu läbi mingisuguse nostalgia. Et sa taas toodad seda oma helget minevikku. Kaunist lapsepõlve, sellest on rehve omaette selline kultuur välja ajanud omaette muusikastiil ja mängivat jällegi needsamad isilist ning orkestreid, eks ole, ja bossanoovad ja noh et need elemendid on nagu maailmas või vähemasti Lääne kultuuris suuresti need samad näitena just sellisest jällegi sulamist või oma kultuurimälu erinevate elementide kokku jootmisest, nii et tekib mingisugune uus tehnik ja samas ta viitab nostalgiat. Ja samas sa ei saa öelda, millele ta täpselt viitab või mida ta meenutab, paneks loashik, klaasikut, üks teadlikumaid, eesti ideaal popbände ja millele ka Eesti popkunstnik, Kiwa, Deb väga hoogsat kama kui sellisele ideaalrokkbändile. Ja mille nimi viitab iseenesest väga täpselt selle Gustav pärit Postmodernistlik kultuurikeskkonda, mida see tähendab selle inimese jaoks, kes selle sees elab? Minu jaoks ta võib-olla tähendabki tohutut. Isiklikust või inimese enda heas mõttes inimese enda kesksust. Et Sa ei pea ilmtingimata võitlema mingisuguse suurema ideoloogia nimel või põhjendama oma olemasolu sellega, kuidas konkreetselt mingisuguse maailmavaate järgi maailmale kasulik oled. Sa nagu paratamatu, et kuna ma siiski kuivaid tulen sellest varasemast kultuuritaustast loomulikult kuigivõrd põhjendanud seda, miks ma midagi teen, eks ole, või miks keegi kelle looming mulle meeldib, midagi teeb, eks ole, et see on intellektuaal jaoks nähtavasti paratamatu, et asja kuidagi lahti seletama või ära põhjendama. Aga sisuliselt minu meelest seda vajadust enam nii väga ei ole, et see tähendab mingisugust väärtuste kadumist, nagu seda on tõlgendatud või kuidagi inimese identiteedi hägustumist vaid see tähendab just seda, et Sa teed parasjagu seda, mis sulle meeldib. Sa püüad nagu ise kõigepealt õnnelik olla ja siis sellest hakkab olema ka ümbritsevatele kasu. Näiteks seesamune, 80.-te, see perfekt, popkultuur oli just noh, mingi selline tarbija teadlikkuse tõstmine või kättenäitamine, et sa ei pea põdema selle pärast, et sa midagi tarbid, sest sa nagunii tarbid. Või sa ei pea tõmbama endale piiri, eks ole, et vot siin ma olen nüüd vaimne inimene ja siit allapoole ma ei tohi mingisuguseid asju nautida just nagu sellesama popkultuuri või popmuusikaga või meediaga. Et sa ei tõmba endale seda kategoorilist piiri, et vot minu mingil vaimsel tasemel või teaduskraadiga inimene ei tohi nüüd nii labaseid massikultuursed asju nautida. Ei sa teed sealt oma mingisuguse valiku, mis sulle kas puht loogilistel põhjustel meeldib või, või mis huvitav ideena alates mingisugustest, tohututest, teooriatest, maailmavaateviisidest, filosoofiatest kuni kõige pisemate popkultuuri elementide välja minu meelest rulluiskude või jooni kui see sulle meeldib, kui see on sulle sinu enda maailmapildis kuidagi kasulik, sa võtate omaks. Võib-olla see ongi postmodernistlik maailmapilt, et elufilosoofia on toodud aga põhimõtteliselt samasse klassi. Et sa võtad sealt selle, mis sulle meeldib, sa kujundad mingi oma maailmapildi ja kanti filosoofia ei ole jooga, mingisuguse Ehaldi universumite esimene asi, mis, mis inimene võiks jah tabama, on see, et, et ei ole mingisugust ühte õiget lähenemist, ühte õiget stiili või ühte kõige paremat, et noh, mingit elutõde või noh, trendi või et neid võimalusi on palju ja, ja igaüks töötab mingisuguses kontekstis ja igaüks võib mingil hetkel sulle endale osutuda vajalikuks meeldivaks või mis iganes. Kui sina saad kuulata, siis popmuusikat mängida seda postmodernistlikku mängu, et sa saad luua nendest muusikakildudest nagu mingisuguse omaenda maailma, aga kui sa mõtled, ütleme sellise 14 15 aastase inimese peale, siis noh, mul on selline tunne, Ta paljuski seda popmuusikat kasutatakse nagu maailma eest põgenemist, see ongi nagu teatud viisil nagu teadvuse täitmine, et sa lased lihtsalt voolata sellel asjal endasse ja sul ei ole vaja selle asja seedimiseks kasutada mingisugust ülemäärast jõudu maailmast põgenemise viis tarbida siis popmuusikat. Jah, aga kui inimene ju tahes-tahtmata on sinna maailma tagasi paisatud, eks ole, et inimene ei suuda ju lõputult kaua püsida mingisuguses oma sellises kitsas piirkonnas. Kui sa oled teismiljonilise kasvataja, suheksa saad kokku hoopis teistsuguste inimeste keeles, aga võib-olla oma kooli seltskonnas läbisid. Ja kui sa näed seda maailma mitmekülgsemalt või näed selle erinevaid tahke, mis tahes-tahtmata sa pead leidma mingisuguseid, et senisest erinevaid viise sellega lõhestamiseks ja, ja see putuka, sellesse, mida sa tarbid. Vaat sa küsisid seda, et kas popmuusika pole mingisugune maailmast põgenemisele kaugenemis, riis, aga samahästi ta võib-olla noh, maailmaga suhestumisele viis kanal või puhve, millega sa maailma endale kuidagi hoomatavamaks või kättesaadavamaks või asusadama. Kokkuvõtteks ideaal pupi fenomen seisnebki selles, et üks täiesti kasuvusele määratud ja müüdav ja ostetav kultuurimeedium annab otsad lahti ja muutub omaette maagiliseks keskkonnaks. Huvitav fakt kultuuri minevikust, Leonardo da Vinci oli väga mitmekülgne loovisik kunstnik ja, ja insene aga omas ajas tegelikult kõige edukam mainite poplauljana. Ta võitis monopoli laulukeste konkusse ära ja see on iseenesest selline külg temast, mis on nagu täiesti kaduvikku läinud. Esimese pilk. Aga võib-olla ta just oma teiste kultuurisaavutustega ongi nii võimsalt esile tulnud, sellepärast temas oli mingi ideaalpapp, tunnetas olemas temasse heliline külg, muutus siis kogu selleks muuks loovaks tegevuseks ka ühtlasi. Leonardo da Vinci esimene täiuslik postmodernism. Raadio ööülikoolis oli külas Tartu Ülikooli õppejõud Berk Vaher. Loengu teema oli ideaal, bow üks suhe popkultuuri Meesaator dress laupäeva õhtuti pärast kella kümnesed uudised vikerraadios ja pühapäeva õhtuti kell pool 11 klassikaraadios. Ööülikooli kordussaade on laupäeva hommikul kell 11 klassikaraadios. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2002. Õppa Elo. Ma. Sain Mike. Kuid. Seal. Aeti?