Ööülikool. Võib-olla see ongi filosoofia põhiküsimus, minule tehti selgeks ülikooli ajal filosoofia põhiküsimused. Et kas primaarne seeria või vaim siis ma arvan, et põhiküsimus on ikka see, et kui palju me peame uskuma või, või mis on see usu miinimum ja mis, mis on siis sellest rohkem, mis ülejäänud veel lisausk siis annab. Kas on ka mingisugune ohtlik hulk uskuma, umbes selline võiks põhiküsimus olla. Ei koole. Mina olen Jaan Kaplinski, vabakutseline pensionär ja tahaksin rääkida teemast, millel on nagu ei ole mälu aeg leidnud häid pealkirju aga ütleme näiteks tantluse religioon. Aga ma ei taha kunagi, et pealkiri hakkaks pärast ahistama. Kui mõte liigub pealkirja pandud raamidest välja, siis siis on pigem süüdi Pealkiri kui see üleannetu mõte. Võib olla tõuke selle teema jaoks. Andisid septembrikuu traagilised sündmused Ameerikas ja mujal. Sest ju üldiselt räägitakse, et Need, kes reisijaid täis lennukitega tormasid maailma kaubanduskeskus ei olnud õiget moslemit, vaid olid mingisugused sektandid. Et see on islami moonutamine ja nii edasi. Ja minu meelest selle nähtuse taga on midagi palju üldisemat, palju üldisemalt, nii et tegelikult võib rääkida isegi sekk tartlasest sele, taolistest nähtustest, näiteks kommunismis või kasvõi fašismi või millest tahes. Kunagi ühes vestluses Uku Masing, kes üldiselt islamit eriti ei sallinud, ütles, et islam oli alguses sektantlus. Et korra on, see on nagu mormoni raamat, mingi selline kitsarinnaline, igav ja nürivõitu tekst. Tõeliseks religiooniks muutus islam alles sufiide müstikute kaudu siis islamist, religioon, enne seda oli ta sekt Antlus väga huvitav ja intrigeeriv mõte. Ja väärib asja edasi mõelda. Üldiselt on ju sõnal sekt Antlus halvustav värving juures, ega ükski kirik või kogudus ennast ise ei kutsu sektantlikke kus lisaks vaid eks. Kui inimene lööb lahti suurest kirikust, siis sellepärast, et talle tundub, et suur kirik eksib. Ta peab ennast ikka õigeks nagu meie kõik. Ja nii jäi baptistide adventistide ei elusana ega ükski teine usuliikumine ei nimeta ennast ise lahkusukessectics. Seda tehakse ikkagi nagu suure kiriku poolt rohkem või avaliku arvamuse poolt. Meie vaatame detantlust nagu mingist suurest jõest eraldunud haru jõge, sektandid on vähemus suure kiriku suure religiooni sees või selle kõrval sageli ei ole pilt selge tänapäeval niisugust noh, nii nagu viimasel ajal ei kuulutata sõda, vaid sõditakse sõda kuulutamata, nii ka mitmesugused usuliikumised, sageli teistest lahkuvaid, elavad lihtsalt omaette, niisugust formaalset lahutust ja vastastikku üksteise ära. Need, mis te enam ei ole, nagu oli keskajal ida ja lääne kirik ütleme, praegused Kreeka ja Vene ühelt poolt ja katoliku kirik teiselt poolt vastastikku enam-vähem WCd üksteise ära panid kirikuvande alla ja see oli niisugune lõplik ja, ja ränk lahkuminek. No nii oli ka lõpuks luteri ja katoliku kiriku luteri kiriku tekkimine. See kõik käis selliste vandumist. Need Mistega, nüüd see asi niimoodi enam ei ole. Aga ikkagi on nagu olemas religioon, midagi, mis on etableerunud, mis on leidnud endale koha ühiskonnas, sageli on seotud võimuga ise on võimu hoobade juures, nagu oli katoliku kirik või nagu ütleme, oli luteri kirik ja isegi praegu mingil määral on Soomes või Rootsis või kreeka kirik Kreekas. Kreeka vaimulikud kirikuteenijad on ühtlasi riigiametnikud. See on riigikirik. Alguses ju see niimoodi ei olnud. Vist kõik suured religioonid, no need on tegelikult tekkinud millegagi, mida võiks peaaegu nimetada sektantluseks. Kui lugeda risti kiriku ajalugu, siis see algab ju. Ja seda juutide poolt vaadetega juhtus sekti tülikad sekti. Miller sõja ajal oli suuri pahandusi võimudega, lõpuks ta hukati. Ei ole päris selge, kelle süü on siin suurem ilmselt oma võimude süü. Sest teda peeti Häsitajaks ja juudi kõrgeim. Liit võib olla küll, kahetses leidis, et seda inimest ei peaks hukkama, aga kuna oma ähvardus oli nii suur, siis leiti, et mingu siis üks hukka selle asemel. Terve rahvas kannatab. Tegemist on väikese rühmaga, kes mingil põhjusel ei ole rahul selle suure ametliku kirikuga religiooniga. Ja vot selle asemel midagi uut. Ja võib-olla enamuses on olemas selline teooria religiooniloos. Et kõigi religioon, konide alguses on keegi karismaatiline isik, kes siis ennast võib nimetada olenevalt traditsioonist, kus ta on kas prohvetiks jumala saadikuks või kuidagi teisiti jumala pojaks. Ja tänu selle isiku mingisugusele karris maatilisele jõule karrismale vaimu, kuule ta innustab teisi. Ja siin saab oluliseks usk. Terve liikumine algab peale ja hakkab nagu toimima, selle tõttu sellesse inimesesse usutakse. Ta äratab uskuda, äratab usaldust ja tema ees tema nimel ollakse valmis kannatama minema kas või surma. Usk on sellises tekkivas religioonis või ütlemisektantluses äärmiselt oluline asi. Ja kui nüüd hüpata juba täiesti suurte kirikuteni nagu etableerunud kirikute ja religioonide, niisiis võib öelda, et usk seal nii oluline asi ei ole ei ole nagu kohta sageli sellisele innule. Ja ei ole selliseid inimesi, keda võiks pimesi uskuda, kelle järel käia kelle nimel või kelle eest minna, kas või surma. Näiteks judaismis, nagu on kirjutanud autorit reeglid on usk usklikus üldse palju vähem oluline asi, kui näiteks protestantluses nendes liikumistes, keda me sektideks nimetame, ütleme, papp, testid või teised. Kui Hanna arent kuulus saksa filosoof, totalitarismi mõiste tähendab täpsustajaid arendajaid usuõpetuse tunnis tõstis ja ütles õpetajale arvatavasti Rabilasest juut. Et õpetaja, ma ei usu jumalat. Talle õpetaja rahulikult ütles, aga seda ei ole keegi sinult oodanudki. Ka katoliku kirikus ei ole usk oluline näiteks luterlasest, mis on suhteliselt hiljem tekkinud ja kust pärineb Gemelgi käibefraas. Usk teeb õndsaks? Martin Luther lähtubki usust uskunud, nagu see, see põhiline, see on see see võti, mis keerab lahti kõik liikluses, jällegi autoriteedid väidavad, et ikkagi armastus on olulisem mõiste või asi kui usk. Ma ei julge enam öelda, kes oli see autor, see võis olla Ortega, ei kasvata, aga võib-olla oli bjova roheüks Hispaania 20. sajandi alguse kirjanik kes kirjutab vaimulikust katoliku vaimulikust, kes oli väga-väga õilis, väga hea inimene. Aga kes tegelikult ei uskunud üldse, ta tegi oma vaimulikud tööd suure vaeva ja kannatusega, ta ei uskunud ise jumalat. Aga tegelikult katoliiklus selline asi on võimalik. Ei ole muidugi midagi eeskujulik, aga inimene, kes ei usu, võib-olla vaimulik ja teha oma tööd anda sakramente kõike seda, preester peab tegema, ilma, et see nagu ei, ei muuda midagi. Ta võib-olla korralik katoliiklane isegi, aga samal ajal olla korralik luterlane või Baptiste ilma uskumata, see ei ole enam võimalik. Niisama nagu võib olla täiesti korralik juut. Ilma uskumata jumalas juda-ist olulisemaks asjaks etableerunud religioonist saavad rituaal ültse kombetäitmised ja kõik religioon otsekui kohaneb maailmaga. Kunagi tekkis mässuna vastu hakuna just establishmentile kehtivale korrale. Võbelev Jeesus mõistab hukka variserid ja kirjatundjaid nagu tema eelkäijad, suured prohvetid. Nad kõik tekkinud, pidanud moraalijutlusi, rääkinud sellest, kui halvasti inimesed käituvad, ülekohtused nad on. Ja palju kõike muud selline et ikka kehtiva korra suhtes lausa peaaegu revolutsiooniliste fraaside või aktideni välja, nagu see Jeesuse võib olla tegelik, võib-olla legend, palun käitumine templi juures, kus ta rahavahetajate letid ümber lükkas ja nii edasi. Selles tekkivas religioonis sekt Antluses on ikka mingisugune revolutsioon, irooniline hind, mingisugune kriitiline suunitlus kehtiva korra vastu, nii religiooni kui üldse inimeste käitumise ja kommete vastu. Sageli need karismaatilised isikud selle uue tekkiva sekti või usuliikumise juhid vahelise tahtes vahel lausa kahtlemata ka selliseid juhtumeid on. Nad ei, ei taha tegelikult luua uut religiooni, uut kirikut või midagi sellist, vaid nad sageli näiteks Muhammedi Muhamedi puhul ja ilmselt ka Kristuse puhul Jeesuse puhul on tegemist sellega, et inimene nagu tahab taastada midagi, mis on olnud. Mõnikord eriti ütleme näiteks Hiinas, kus sellised asjad ka olnud on, kuulutatakse nagu tagasipöördumist mingi algse puhtuse juurde vanade heade kommete juurde. Aga siin läänemaailmas on rohkem tegemist nagu selle kuulutuse jumala sõna puhtuse taastamisega. Kui me vaatame, mida räägib Jeesus, siis ta ju põhiliselt põhiliselt kogu aeg väärib seda, mida meie nimetame vanaks instrumendiks või siis viitab sellele nii-öelda tema nagu üks korralik rabi seal maal nagu ka meie korralikud kirikuõpetajata, seletab pühakirja, seda, mis temale oli pühakiri, mis oli jumala kuulutus, jumala sõna, mis oli antud, saab raha meile Moosesele ja nii edasi. Ja kriitika kehtiva korra suhtes lähtus sellest, et seda jumala kuulutust ei ole enam kuulda võetud, inimesed on eksinud on läinud tuimaks, soola ei ole enam kollane ja nii edasi, sedasama räägivad kah vana testamendi prohvetid kes manitsevad inimesi kuulama jumala sõna, kui nad ei kuula, siis tuleb varem või hiljem kohutav karistus. Tähendab see vana ja mõtlemine ja see oli ka veel reformatsiooni ajal, oli ju selline, et tuli taastada vana see õige ja hea oli ikkagi see tulnud see sõna, mis jumal oli kunagi öelnud, see leping, mis jumal oli kunagi Aabraamiga teinud mida ta Moosese kaudu oli oli uuendanud, andes siis juutidele teatama maatüki päris kauaks. Seda kõike tuli kuidagiviisi uuendada Revitaliseerida. Ja sageli need isikud nagu Jeesus ja ilmselt Mohammad leiavad, et nemad ongi tegelikult nende Nende ülesanne ongi olnud nagu seda uuesti kuulutada, meelde tuletada seda, mis on olnud. Tõlgendavad nii, väidetakse Muhamedist Muhammadest, nagu õigem oleks öelda. Et tal ei olnudki üldse mingit kavatsust luua oma religiooni vaid ta tahtis ainult, ta arvas, et tema kuulutab ju sedasama, mida prohvetid enne teda kõige äsjasema nendest Jeesus, aga enne Jeesust tal ei olnud siis Mooses Abraham, kõigi nendele oli jumala andmata jätnud kuulutuse ja Mohammad nagu kordas seda seda kuulutust nagu temale anti uuesti, aga see ei olnud midagi põhimõtteliselt uut, see oli ikka seesama. Aga mis oli juhtunud vahepeal, juudid ja kristlased olid kas valesti aru saanud või tahtlikud võltsinud jumala sõna ja nüüd tuli siis tema algsesse suurest puhtusest taastada. Noh, tegelikult ju, eks ka kõige meeritumates kirikutes religioon nendes mingi selline sõnum on alati olemas, sest ta sisaldub juba Jeesuse prohvetite Mohammad sõnu, mis seda korratakse, seda räägitakse kantslist. Aga kuidagiviisi puudub seesama karisma. Aga mõnikord kirikutel või islami puhul ei saa rääkida kirikutest. Niisamuti ka budismi puhul taoismi puhul aga ikkagi leidub inimesi, kelle kaudu, nagu see, see uuendus selle vana ja algse puhtuse või jõu või inno taastamine, see kuidagi, kui õnnestub. Ja siis tekib mingi usuliikumine. Selliseid liikumisi katoliku kirikus, katoliiklikus maailmas on tegelikult olnud ka palju. Ja seal osa nendest on pannud aluse vaimulikele kordudele on muutunud nagu selleks etableerunud kirik osaks nagu Francis kaanid, dominikaani ja teised. Kõigil Mul on ikka tegemist olnud kellegiga ühe inimesega, kes samuti nagu Assisi Franciscus elas läbi, midagi tal oli, oli sügav ja vapustav kogemus. Kus Jeesus talle ilmutas, ütles, taasta minu kirik. Esko sõja alguses aru, see oli tegemist ühe pisikese tee äärsel lagunenud kirikuga, et ta peab seda tegema, aga siis ta taipas, et tegelikult oli mõeldud. Tema tõlgendas seda nii oma kogemust, et mõeldud on midagi hoopis enamat tuleb taastada kiriku enda algne puhtus kuidagiviisi tagasi algkristluse juurde. Ja osald Francis ka nendele õnnestus niimoodi katoliku kirikusse sulanduda. Neid aktsepti eriti kiideti heaks. Aga osa nendesse nimetatud spirituaali ei leidnudki katoliku kirikus tegelikult endale päris kohta ja sattusid tagakiusamise alla. Muutusid ketseritaks, ketserlus ja sellise karisma, parteilise liikumise sekt Antluse seal on väga-väga sellised üleminekud ja mõnigi kord oleneb võib-olla rohkem ajaloolisest juhusest olukorrast mis kiidetakse heaks, mis saab osaks nagu kirikus, aga mis ei saa. Ja niimoodi heidetakse kõrvale, mida hakatakse jälitama ja taga kiusama. On ju ka võimalik, et võib-olla ka luteri luteri algatatud usuliikumine oleks võinud leida. Seda oleks katoliku kirikus vastu võetud, oleks tekkinud veel üks peale Francis käenide Dominika, Nende ja paljude teiste oleks tekkinud üks Lutter taanide ordu kes oleks hakanud tegelema siis millegagi, aga Lutter oli teistmoodi inimene. Ta oli kangekaelne ja samuti nähtavasti oma poolt ei olnud nii palju mõistmist. Niisiis löödi lahku. Selleks liikumine tekib, jah, usk on midagi väga olulist. See inimene ise peab uskuma, et ta on saanud kuulutuse. Sageli ta alguses ka kahtled, nagu Muhammad olevat teinud. Mind on huvitanud see, et kui on õige see lugu Jeesusest Õlimäel seal, kus ta oli selgelt suures hinge vaevas kas tegemist oli kahtlust, aga mis see kõik oli? Aga loogiline mõelda, et ei olnud sellised kahtlused ehk võõrad temalegi mingitel hetkedel, aga noh, loomulikult hilisem kirjandus ei ole olnud huvitatud sellest, et rääkida Kristuse Jeesusega võitlustest. Nii, siin on siis nüüd olulist momenti, kõigepealt on kujutlused Kuulutus või religioon, degenereerub, käib alla ja seda peab uuendama, puhastama, värskendama nagu islamis, et mingi aja järgi tuleb jälle uus prohvet, kordab seda kuulutust, tuletab meelde, parandab inimeste eksimusi. Islamis on üks arusaam pärast Mohammad, et ühtegi, arvati, et enam ei tule tema prohvetite pitser, see viimane aga sellel on ka teine tõlgendus, on see, et tema lihtsalt on. Et seda ei ole nagu öeldud, et ei tule pärast teda vaid see pitsa tähendab seda, et tema nagu lihtsalt kinnitab veel kord seda, mida varasemalt tabletid on öelnud oma pitseri Allan endale varasematele kuulutustele. Ja on keegi inimene, kes saab ilmutuse, milles sisaldub ka see arusaam, et midagi on viltu, midagi on alla käinud, midagi peab parandama. Või kujuneb sügavi absoluutne veendumus, et ilmutus on õige, pärineb jumalalt uskama missiooni nakkav inimese usk ja ind kandub edasi teistele ja nii tekib usuliikumine ja nendes usuliikumistes ikka on tegemist siis siin, läänemaailmas jumalaga ja kellegagi kelle kaudu jumala sõna tuleb. Kristlik usk on usk jumalasse ja Jeesusesse ja islamis. Öeldakse, et ma usun. Tunnistan, et ei ole jumalat peale Allahi ja Muhamed on tema prohvet või tema Raadik, täpsemalt. Ja alati selles liikumises sisaldub mingi protest kehtiva olukorra vastu kehtiva kiriku religiooni vastu. Ööülikool. Selle eelajalugu sellise karismaatilise liikumisega veel ajalukku võiks olla väga tihedalt seotud saamanismiga. Sest on arusaam, et šamanism on olnud igal pool maailmas, nagu see algne religioosse olemise viis, igal pool. Mul on olnud šamaanid aga ilmselt, kui ta ei ole olnud igal pool, niisiis vähemalt väga üldine on ta küll olnud. Ja šamaan oli just erinevalt näiteks estrist, kes hoiab traditsiooni ja tegeleb just niisuguse kombetäitmise jälgimisega sageli nagu traditsiooni järjepidevuse hoidja enamasti siis šamaan on see inimene, kelle elutegevus on seotud just mingisuguse kontaktiga, teispoolsusega. Võiks öelda, Jaan saab kogu aeg mingit ilmutust, kui ta seda siis ta ei ole. Šamaan. Tähendab, šamaan peab käima teises maailmas surnuteriigis või taevariigis või kus tahes kohtuma olenditega, jumalatega, vaimudega, kellega tavaline inimene kohtuda ei saa. Ja selleks Omaanil peab olema eriline ettevalmistus ja tal peavad olema väga võimsad kaitsevaimud ja abilised. Šamaan saab mingi ilmutuse, temale öeldakse midagi, mida ta peab tegema või mida tema nõnda kogudusse rahvakenes kogukond peab tegema ja niimoodi šamanism on midagi väga avatud, seal on sellise muutumise võimalused väga suured. On võib-olla täiesti absoluutne autoriteet, kui ta ikkagi teatab, et mingi jumal on käskinud teha seda või teist mis tähendab senise elu väga oluliste ümberkorraldamist, siis siis niimoodi ka tehakse. Inimesed võivad kolida peale elama või purustada senised jumalakujud. Loobuda senistest rituaalidest selle tõttu, et šamaan on saanud vastava ilmutuse. Ja kunagi juba nimetatud Uku Masing pidas usuteaduse instituudis Tallinnas loenguid ohvetlusest, kus ta alguses rääkiski samanismist. Nähtused on kahtlemata omavahel seotud. Kui lugeda Jeesuse elu siis ka seal torkab silma mõnigi asi, mis Samaanile võiks olla täiesti omane ja tuttav. Ka seal on, on usk mingisse väesse. Kui haige naine puudutab Jeesuse palistust, siis Jeesus tunneb, et vägi läks temast välja. See võib meile tunduda imelik, aga kellelegi noh, ütleme 100 aastat tagasi kindlasti Jakuudile või Burjaadile kes elasid sihukeses šamanistlikus maailmapildis. Täiesti endastmõistetav, aga see oligi ju see šamaan taotlaski väge, mida enam väge oli Samaanil, seda rohkem ta võis teiste heaks teha. Plaan oli inimene, kelle olemasolul oli mõte ainult seoses selle kollektiiviga, keda ta teenis. Šamaan oli vahemees nii nagu Jeesus või nagu mammad. Šamaani tegevuse alus oli jah, sedasama ilmutus, midagi, mida ta pidi saama jumalatelt vaimudelt, esivanematelt, surnutelt, võimalusi oli palju. See maailm oli väga rikas ja väga keeruline, kellega ta pidi suhtlema? Nii võikski võib-olla öelda, et et tegelikult šamanism ei ole kuskile kadunud. Need momendid, mis, mis omanismi hoidsid, tekitasid olemas. Ei saa öelda meis kõigis nähtavasti kõigis rahvastest suurtes kollektiivides on inimesi, kellel on sellised ütleme, võimed, kalduvused. Kui ma olin ise pisikesel uurimismatkal või tutvumismatkal hantide sugurahva juures vana nimega ostjakkide juures lobijõe jõgi konnas siis seal informaator oli väga asjalik ja väga hea. Aga taiplik naine Leningradis õppinud. Ja tema seletas sõna Jaan nende murdes kaaseme murdes oli Chart on inimene, mees. Aga särt ta ütles, et no näiteks, et ütleme, see särts on üks võime, see on üks eriline võime, mida igale inimesele ei ole. Et noh, näiteks võiksime mõelda võib-olla mingi puhas hüpnoos vene keeles. Ja et see, see võime võib isalt pojale minna või vanematelt lastele, aga ei pea minema geneetiliselt täiesti ilusti ära seletatud ei pea, aga võib. Nii, ta on muusikaannegi ja muud andmed sageli. Kui see anne on sisenemisest saab šamaan, Nad ei ole, siis ei saa võib-olla kristlikus või islami kontekstis võime seda asja seletada teistmoodi, see on see, et kui jumal annab ilmutuse siis inimene võib prohveti kombel rääkida või ravida või, või mida iganes. Kuulutada midagi, kui seda ilmutust ei ole, sest ta ei saa, sest ta võimann tegeleda niisuguse tavalise ütleme tekstide interpreteerid, veerimisega või kombetäitmisega. Ja kõigis kirikutes ja kõigis religioon Nendes on, on tulnud tegemist. Kuidagiviisi on tulnud need, kes kunagi oleks võinud saada šamaanideks või prohvetit, eks inimesed, kellel on erilisi kogemusi, nimetame neid siis usu kogemusteks või teisiti nendega, kas keegi on tulnud tegemist teha. Ja see on jõud, mis ei allu kunagi hästi kontrollillasest. Jätame rumala küsimuse, mida sa tegelikult psühholoogiliselt tähendab, kas need inimesed saavad tõesti ilmutuse jumalalt või kuskilt sealt on see mingi eriline psüühiline seisund, aga see on fakt, sellised inimesed on olemas. Nendega tuleb tegemist teha. Nii on religioonid, kirikud ja vaimulikud loogid pidanud leidma siin lahendusi. Nagu ma rääkisin katoliku kirikus sageli need karismaatilised inimesed lihtsalt lõid omad vaimulikud ordud oma reeglitega nendesse uskujad, nende järelkäijad, nende innu jagajad muutusid ordu esimesteks liikmeteks ja hakkasid, nagu jätkasid selle inimese tööd ja tema kuulutuse kuulutamist. Aga nimetasin, ega see ilmutus ei allu kontrollile, see ilmutuse kandja kuulutajaga mitte ja sageli nad läksid kirikuga establishmendiga ränka vastuollu ja selle tulemusena sageli nad hukkusid või kannatasid raskelt heideti nad vangi. Ja nende järel leiad mõnikord olenevalt olukorrast. Kui oli tegemist suurte sotsiaalsete ja poliitiliste kriisidega samal ajal, siis need liikumised võisid muutuda tõelisteks revolutsioonilisteks liikumistaks nagu talupoegade sõda Saksamaal või sellised mässu liikumisega ülestõuse, mida juhtisid mingid karismaatilised kujud, on olnud igal pool. Need on olnud nii kristlikus Venemaailmas, neid on olnud islamimaailmas. Neid on olnud ka Indias ja Hiinas. Hiinas on selliste liikumiste kandjad sageli olnud taoistid ja taoism on võib-olla kõige kõigist Hiina religioossetest vooludest kõige lähemal võib-olla sellele ürg-sele samanismile olnud. Ja mõnel juhul juhtub niimoodi, et selline karismaatiline isiksus algatab midagi, millest kujuneb täiesti uus religioon, uus kirik. Niimoodi juhtus, Mohammadega. Tekkis islam. Aga ilmselt selle religioon Nonii. Peale revolutsiooni on ka evolutsioon ja niipea kui seal religioon või see sekt või see ordu on tekkinud see karisma, kellena isik varem või hiljem lahkub, ta sureb. Siis hakkab peale evolutsioon ja evolutsioon nagu alati tähendab, nagu bioloogiaski, evolutsioon on kohanemine kohanemisprotsess tegelikkusega. Ja nii kirikud ja religioonid astuvad loogi võimudega. Nende pooldajaskonde kuulajaskond kasvab, sinna tuleb igasuguseid inimesi. Ja kes toovad kaasa omad arusaamad, omad tahtmised. Ja nii see algne ind, algne impulss kuidagi nõrgeneb. Tekib kohanemine vaimsetest, juhtidest saavad need, keda nimetatakse kirikuks arstideks. No ütleme, katoliku kirikus, kes ihkab paavstide piiskopid, kes selle asemel, et inimestele kuulutada jumala sõna ja anda jumala armu, juhivad vägesid, peavad lahinguid piiravad linnu, teevad muud selletaolist, nagu teame Euroopa ajaloost saavad ka sõjameesteks Ilmlikustumine sekularism, keerumine, need maised huvide maised kired hakkavad ikka rohkem saama kui ülekaalu teiste ees. Ja seesama vana Adam inimene oma tahtmist huvidega. Inimene, keda kristlik pärimus peab üldiselt patuseks. See hakkab valitsema needsamad tahtmised, himud muutuvad määravaks ka kirikuelus ja siis varem või hiljem tuleb uus karismaatiline inimene. Kes püüab sellele kõigele osutada, hakkab sellest vihaselt rääkima. Kuulutama puhastumist, paranemist, revolutsiooni, revolutsiooni, algselt see sõna tähendas algusesse tagasi pöördumist. Ja nii võib kõik hakata uuesti. Relegi ioonide areng mingis mõttes tsükliline, aga loomulikult tähendas on ka mehhanismid, mis püüavad seda tsüklilisest sellele kuidagi vastata, töötada, vältida. Niisugust kokkuvarisemist lahkumist lavalt nagu oleks võinud reformatsiooni ajal peaaegu juhtuda, et katoliku kirik oleks sellisena lakanud olemast. Aga ta leidis endas jõudu taastuda ja suure osa kaotatud positsioonidest tagasi võita. Et pilt on tegelikult päris keeruline, aga niisugusest kahest algestne võime rääkida. Üks on see karismaatiline mille taga on võib-olla see ürgne. Nimetame teda šamanistlikuks algeks, mis on sellele küllalt lähedane ja mis on seotud ilmutusega mingi kontaktiga teispoolsusega. Teine on, see korrastab, tasakaalustava algemisem, loonud olemasolevat kirikud, dioloogiad terve selle süsteemi, mis funktsioneerib. Kui ma lugesin niitsed, siis ma mõtlesin, et 20. sajandi väga huvitav originaalne mõtleja Egon Frindell kes on kirjutanud läänemaailma kultuuriloo, sealhulgas tema, on öelnud, et nüüd see oli viimane suur kiri kui isa ja tõepoolest selles niitse paatosest nüüdse raevukas retoorika sealt leida, needsamad momendid ka tema jaoks on maailma alla käinud inimesed on muutunud väike kesteks igavateks, nõrideks abituteks, mustaks pisiinimesteks, tema igatseb taga seda kunagist suurust, vägevust, jõudu, väge sõnaga seda, mida šamaanid väeks nimetaksid. Ta näeb seda vana testamendi või Antiik-Kreeka kangelastest kirjanduses filosoofias just niisugust vägevust jõudu. Aganits kuulutab ka, et inimene on ainult nagu üleminek tee üliinimesele niitse unistab. Viib nagu oma aidanud Stahlis asja maksimumini, õli inimeseni kellelegi, kes on palju enam kui inimene kelleks inimene peaks saama. Ja tegelikult siin elab edasi osasama paljudele ligioonidele omane tahtmine ületada ise enduma, inimliku eksistentsi piire. Jõuda, milleni leida ühendust teispoolsusega vaimudega jumalaga, pääseda taevariiki või mida tahes. See on nüüd loonud veidi eripärase kuju, aga ometi ta jätkab seda traditsiooni. Ja kui nüüd me võiksime teha niisuguse üldistused, sektantlikke karismaatiline alge religioonides aga ka mujal nitsega me jõuame juba religiooni piiridest peaaegu välja. On ikka suunatud õli inimesele sai, lepi inimesega, sai, lepi inimese inimlikkusega. Ja see teine alge, see on kohanemine inimlikkusega. Ja siit tuleb võib-olla kaks võimalust ka kristlust mõista. Selline radikaalne karismaatiline lähenemine on, et inimene peab ennast ületama Kristuse väega. Saama millekski enamaks vabanema oma patusest minast end maha salgama või kuidas seda on nii mitmel kombel väljendatud, kuid ära ei sure, siis ta ei kanna vilja, see patune, mina peab surema. Peab sündima uus inimene. Uus inimene Kristuses. Ja see on omamoodi üliinimese üliinimeslikkuse taotlemine aga selle kõrval on teine religioossus, teine kristlus, kus inimestele lihtsalt tuletatakse meelde, tuleb olla inimene. Seda umbes öelnud bioloogiadoktor ja vaimulik Vello Salo Eestis. Kui vaadata tänapäeva maailma, siis luban endale olla natuke subjektiivne, siis tuleb küll tunne et me võiksime kõrvale panna kõik need taotlused saada millekski enamaks inimesteks või pühakuteks mida tahes. Et küll oleks hea, kui me suudaksime vähegi olla inimesed. Sõna üsna tagasihoidlikus tähenduses suhtuda üksteisesse inimlikult. Mitte teha sigadusi. Inimlikkus on hiina keeles on selle märk, märk, inimene. Ja siis kaks kaks kriipsu. Tähendab inimlikkus, uni, inimese inimlik suhe teise inimesega, mis tähendab, et ma pean ka täiesti inimeseks ennast nagu kõik peaks algama, mitte püüda saadan üliinimeseks, mitte pühakuks. On ju väga paljudes religioon, Nendes on, on see kui mingi sisemise ahastuse või vaimustuse võimu hakatakse tegelema, aga väga ränga askeesiga paastumise palvetamisega ja needsamad lennuki röövijad. Viimane öö enne enne seda terroriakti Nemad nimetasid seda enam-vähem usuaktiks. Kõlab kui auto DAF, see seal portugalikeelne usuakt, mis tähendas seda, et põletamist hukkamist jätsid oma õe palvetades paastuda, seanud puhastades pestes veel põhjalikult, isegi odekolonni, puhastades. Selle nimel, et saada midagi enamat. Saada märtriks tahaks, oli tema valmis olema, mitte inimene loobuma oma inimlikkusest. Et see on ilmselt üks oht, mis on kõigis religioonides olemas, et sa lähed. Sa tahad olla rohkem, kui sa oled, aga kaotad ära selle, mis sa tegelikult oled. Pühakud on kahtlemata olemas. On olemas erilisi inimesi, aga hoidku taevas meid, kui me hakkame neid järele tegema. Räägin, et kuuekümneaastase inimese, eks ma isegi olen elus teinud palju rumalusi ja võib-olla ka üks üks nendest on olnud see. Ei ole võtnud ennast sellena, kes ma olen otsinud leppimist iseendaga sellisena, nagu ma olen. Budismis on väga, väga oluline tarkus on see, et ainult inimesest läheb tee edasi. Kui sa oled jumal või loom või põrguelanik, siis sa ei pääse, sa jääd sellesse ringi tiirlema. Ainult inimesena pääsed sa edasi, aga selleks tähendab, et kõigepealt on vaja olla inimene. Ja siis võid hakata vaatama, kas on sellest teed edasi. Umbes niimoodi moosingu räägime valimiplastidest, et kas temal oli see inimlikkuse tasand juba nii käes, et kas tema kohta võiks öelda, et tema oli nagu inimene võis nagu edasi mõelda ja ma kardan, et Masingu Et seal oligi medali, mis ei olnud tasakaalus. Kui sul on nii kohutavalt käre ja Isegi õel, isegi väiklane, mõnikord rünnata niukse inimlikke asju, ühesõnaga seda, et naised räägivad liiga palju laste kõhulahtisust või muud selletaolist. Tähendab ühel tasemel olev inimene, inimene, kes oskab kuutkümmet keelt ja tunneb teoloogiat, filosoofiat. Ja kui ta hakkab pahandama naiste üle, kes, kes räägivad lastega õhtudest, siis siis on midagi korrast ära. Maasing oli selline karismaatiline isiksus, kes kes püüdles omamoodi õli inimeste poole. Nendes huvi isegi narkootikumide vastu, kas need aitavad anda mingist erilist kogemust, on seal äärmiselt ohtlik tee ja ma tean, et mõnedki Masingu kummardajad ja jüngrid sattusid väga raskesse pingelise olukorda, sellepärast et nad litsid teda mingis mõttes matkida. Vahel mul on tunne tagantjärele, et ma siin käia ei andnud endale päriselt aru nende ohtude suhtes, mis mis sisaldab tema püüdis minna ja mida sa eriti teistele kaasad. No võib-olla see ongi filosoofia põhiküsimus, minule tehti selgeks ülikooli ajal, et filosoofia põhiküsimused, et kas primaarne seeria või vaim siis ma arvan, et põhiküsimus on ikka see, et kui palju me peame uskuma või, või mis on see usu miinimum ja mis, mis on siis sellele stro mis see ülejäänud veel lisausk siis annab? Kas on ka mingisugune ohtlik hulk usku või umbes selline võiks põhiküsimus olla. Sest me näeme, et need inimesed olid väga sügavalt ja hardalt usklikud, kes, kes sinna kaubanduskeskusse lennukeid juhtisid. Lugesin ennast prantsuse lehes oli tõlgitud dokument, mis oli leitud vaja taga, sest see oli võigas dokument stele. Ühelt poolt oli ta niukse tõelise palvevenna stiilis, kõikudes palvetaja kummardaja loe seda ja seda koraani paigus, kus sul tekib kahtlus või midagi koraanist seda suunata ja nii edasi nagu nagu meiegi nädal. Ja siis aga samal ajal instruktsioonid, kuidas inimest noaga kõige tõhusamalt tappa. Üsna võigas kombinatsioon. Aga paraku ei ole religioon koos ainukordne, ainulaadne asjad võivad kokku kuuluda ja kui sa usk on väga suur ja tugev, siis võib selle usu vändaga mõõga või noa haarata. Ülikoole. Raadio ööülikoolis oli külas kirjanik Jaan Kaplinski. Loengu teema oli religioon, sekt Antlus. Meie saated on eetris laupäeva õhtuti pärast kella 10 uudiseid, vikerraadios ja pühapäev õhtuti kell 11 klassikaraadios. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2002.