Päevatee suvekülaline Meie tänase suvekülalise saate peategelane on öelnud nõnda, et parimatel hetkedel on tal tunne, et, et ta võib laval oma maailma ühendada kuulajat omaga just nagu pärlikee. Et tema jaoks vaja mingisugust näpuviskamist, et tähtis on selline ühendamise tunne ja suurimaid väärtusi üldse. Tema jaoks on ausus ja siirus niisiis inimsuhetes kui loomingus, kui ka selles, mida looja laval oma kuulajatele-vaatajatele teeb. Tõnis Mägi on täna meie külaliseks. Tere. Tere, tere, ilusat suve kõigile, veel jätkuvalt. Ja teie olete tegelikult ju sügise poiss novembripoiss ja see november toob veel niisuguse ilusa ümmarguse sünnipäeva kaasa. Öeldakse väga sageli, et kui inimene on sündinud kevadesse, siis kevad on tema jaoks niisugune eriline kodune ja oma. Kas teie jaoks on see novembrikuu kõige pimedam ja, ja sageli ilma lumeta? Vihmane, kõle. Kas see on teie jaoks kaks oma? Pigem mitte, kusjuures ma olen rohkem rohkem suveinimene ja, ja mida aasta edasi, seda rohkem meeldib, seda juba on, suvi läheb hilisemaks, nüüd mulle meeldib augusti lõpp ja kunagi mulle meeldis. Juuni loogika järgi võiks varsti mulle hakata meeldima september. Ja siis kunagi võib, mine tea, võib-olla november, eks ole, nii et mingi loogika selles kõiges on? Pigem mitte jah, mida ma olen, mulle meeldib suvi. Mulle meeldib, kuna suve on siin meie laiuskraadidel hästi, hästi vähe on seda aega, kui on soe päike, merevesi sinitaevas ja kõik see muu. Siis ma võtan seda nii palju kui võimalik on seda, seda suve nii palju, kui võimalik on ja sõbrad grusiinlased omal ajal, kui ma sain sealt palju käidud, siis nüüd istusime kunagi ümber laua tama, ta tõusis püsti, ütles, et noh, et et joome, me Hea armsa sõbra, Din Kiismägitse tervise. Tema on kindlasti grusiinlased, pole siin eesti vertas midagi, sobib siiakanti väga hästi. Jah, mulle meeldib sealkandis ka ja see ei tähenda, et ma peaksin sinna minema, aga see suvi on minu jaoks olulisem kui november küll, kuigi ma olen kirjutanud näiteks laulu november, aga küllap sellepärast, et see on teistmoodi. Distähtis aeg. Jah, minu sünnipäev on novembris tõest. Olete te sedasorti inimene? Tänapäeval on ju reisimine palju rohkem kättesaadav, kui see kunagi oli. Rahvas läheb siis sellel pimedal ajal ja külmal ajal sooja otsima ja öeldakse, et ah, ma lähen kuhugi sooja randa või nii, olete selline soojas rannas käia. Ma mõtlen kuskil suits rannas. No ma ei eriti sellistesse randadesse, kus on hästi palju rahvast, sinna ma nüüd küll ei lähe. Kunagi mulle meeldis käia, ma olin 15 16. Noh, see oli nagu kodumaised rannad, aga mõtlen nisukest, Hispaaniat. Ei ole kunagi käinud ja mul on kahtlane tunne, et ma ei lähe ka. Miks, et mulle mulle meeldib Eestis siin olla, nendes randades käia ja kuigi jah, ma olen olnud Indias ja ja Portugali seal on käinud ja niimoodi, aga et ka Eesti on Eesti, Eesti on kuidagi erakordselt ilusad, mul pigem olen Eestist, kui kuskile mujale lähen garandades. Te olete sünnilt Tallinna poiss, vähemalt nõnda on kirja pandud ja nüüd tartlane. Aga kui nüüd tagasi kerida, seda ajaratast tõesti ikka õige õige mitmed-mitmed keerud et jõuda siis sinna pisikese poisi aega tagasi. Kas tuleb meelde ka veel päris esimene mälestus iseendast? Ja mul on meeles ja mul on meeles esimesi mälestusi, kui ma olin umbes kahe ja poole aastane. Ma olen seda korduvalt või mingil hetkel ma seda küsisin ma onu käest oma ema käest loomulikult. Vanatädi käest just nimelt vanatädide käest, et kas võis nii olla, tähendab, mulle öeldi, et 32 ja pool, siis nad kuidagi arvutasid, seal. Leidsite tõesti, ma olin kahepoolene. Meeles on selline seik, et ema luges mulle õhtuti muinasjuttu krokodill-ist tegelikult mitte krokodilli, vaid alligaatorist. Ja mina küsisin, kes alligaator on. Ema ütles mulle, et seal krokodill, et kus krokodill elab, krokodill elab meres. Ja mina läksin ühel hetkel seda krokodilli otsima, kahe poole aastase alla kolme igal juhul. Ja olime kadunud Lääne tee neli, kus ma elasin ja terve merivälja otsisid mind taga. Kuni nad lõpuks leidsid paari kilomeetri kauguselt istumas teerullile süües suurt saia. Parajasti olid teetööd asfalteeriti teed ning nii-öelda päeva lõpuks leiti teerulli otsast saia söömas seal esimene mälestus, siis mul on meeles teine mälestus on mul meeles selles, kui oli talv, seal nüüd suvine mälestuseks ole. Talvine mälestus on selline, kus ma istun vana kelgu peal ja vanatädi tassib kelku. Ma näen vanade Divilt aitäh. Kuulen lume krudinat. Kuulan, kuidas telegraafi elektrit traadid undavad ja niimoodi noh, selline disharmoonia neis traatides seal üleval selline vingumine undamine on traatides, järelikult on väga külm. Ja merivälja mere peal on suur oranž päike. Ja need lõhnad, helid, see külm, see kõik moodustab kokku sellise pildi, mis on, mis on minu sees, kuid tempel. Pean silmas siis mitte ainult raamatupidajatel väga olulist riistapuud, vaid kogu pühamud kahemõtteline, nagu tempel on veidral kombel see pilt, see oranz, päike annab oma templi siis minu muusikuks olemise aja jooksul on andnud oma nii-öelda templi alla oma omal loa mingite laulude tegemiseks, sest et reeglina tuleb see konkreetne pilt selle oranzi päikesega mulle justkui andes lubaduse selle, selle loo väljatoomiseks tuleb see pilt mulle silmadeta nii-öelda minu vaimusilmast. Taas tuleb see oranz, päike, see veider traatide vingumine ja, ja see mingi lume lõhn ja need kriuksuvad sammud ja nii edasi. Kõik see niisugune audiovisuaalne kogemus, nägemus, kusjuures ei ole nägemus, võtsin mälestuse. Ja samas on see siis nüüd muutunud selliseks luba kirjaks. Iga uue laulu puhul. Tuleb seda ei tule iga laulu puhul, see tähendab ainult nende parimate puhul, sest et laule tuleb ju teinekord võib juhtuda, et sa teed kaks laulupäeva näiteks võib juhtuda. Ja mõlemad laulud on väga head. Võib juhtuda, et see kuus ei tee ühtegi laulu, võib juhtuda, et sa teed aastast mingi, ma ei tea, 20 laulu, näiteks nendest ainult üks laul saab selle, selle oranzi päikese endale, need teised laulud, ma võin ka need isegi linti laulda ja need kõik teha, ma tean juba ette ära, et see, see lugu millegipärast on eriline, sest et temas on see, see soojus. Nojah, see külm soojuse soojus kõik on ja seda ei suuda ju kirjeldada, see on üks mingi selline. Tempel ja ka siis pühama mõttes. See on tõesti väga huvitav, et üks esimesi lapsepõlveelamusi saab kogu elu inimest niimoodi väga tähenduslikult saata. Memm õhtul väsinud mehe süles. Sooja suve kukutasid. Käed ja kuuled, hellitasime. Palju vanem. Mainisite neid vanatädisid. Kas nemad olidki kõige tähtsamad persoonid teie õrnas lapse eas? Vanatädid vanaema, sest nii nagu ikka, et ülepõlve siis ju vanaemad hoiavad lapsi, on vanaisad ja vanaisad ega muidugi ei ole meie põlvkonnal vedanud mõlemat, vanaisa, ma ei ole näinud sõjad ja kõik see muu ja siis laastas kogu meie nii-öelda vanaisa, ma tean väga paljude oma sõprade hulgas ja ma väga lähedaste inimeste hulgas täpselt sama probleem, et nagu vanaisa ei mäleta, et vanaema teataks vanatädid ja nende väga huvitavad jutud. Tähendab, mingil ajal nad olid, õppisid kõik Peterburis, näiteks müümad rääkisid väga suurepäraselt, rääkisid vene keelt, pealekauba prantsuse keelt ja ja mingi selline Kinders tube oli väga hea ja kõik see muu kokku 48. aastal, kui ma sündisin, siis olid õudsad ajad teadupärast. Nii et eks siis niimoodi vaikselt neid asju räägiti kuskil tagakambrites, mis siis Eesti ajal oli ja aga see on mulle ikkagi meelde jäänud, sööbinud mällu. See oli siis emaliin. Ei, see oli isaliin hoopiski ja isaliinis. Aga oma isaga te ei ole vist väga kaua olnud. Nestor mägi oli üks selline mees, kes oli olnud siis ma räägin oma isast. Nestor mägi oli mees, kes oli väga isepäine. Väga armastasin teda, ta läks meie juurest varakult ära, aga ta oli läinud sõjal. Ühesõnaga, ta ütles mulle, kunagi sulle räägin. Väidetavalt oli ta olnud kaks tundi Narva komandant 44. aastal. Siis kui kedagi polnud võtta, siis oli tema Narva komandant, väidetavalt ta visati tagalasse Nõukogude tagalasse kui vene partisson. Ja kõik need muud lood, need jäid mul kõik kuulamata, sest ta ei tahtnud nendest rääkida. Ütles, et kui sa hakkad kunagi pead kandma, ma võin sulle rääkida. Närvi, kavalidel, rikutud alkoholism ja kõik see muu nali, mis nende meie isadega juhtus. Noh, rüüstas ära ikkagi kogu kogu nooruse ja tulevikuplaanid ja nii edasi. Muide, minu nii ema kui isa, mõlemad on saarlased. Nii et ma olen tegelikult ma olen 100 protsenti saarlane, kuigi õnnetul kombel olema meri veel sündinud. Ma olen enneaegselt sündinud. Mis poolteist või kaks kuud isegi või ju oleks väga, väga vabalt võinud sündida. Kui ema ei oleks tulnud Estonia teatrisse laulma kutsuti teda laulma talli kunagi Endla teatri primadonna 40. 43. ja saksa okupatsiooni ajal. Et siis kutsuti teda siia teatrisse, kas ta saab Estonia teatrisse tulla ja siis ta kohtuski siin minu isaga miski. Ja ma sündisin siin varem, mitte Saaremaal. Aga mis me saaremasse puutus, ma tahtsin seda öelda, et Nestor Mägi minu isa siis alles nüüd, paar aastat tagasi ma sain teada, kus kohas ta täpselt on pärit võhma kandist pärit ja minu isatalu juures käisin isegi vaatamas ja minu vanaisa talu ja minu vaarisa krunt. Mul on üks laul, mida ma olen kunagi laulnud, laul kadunud kodust, kus on võssa kasvanud vaarisa krunt. Joel Sanga tekst. Ja see oli täpselt seesama, mida ma nüüd laulsin kunagi ja nüüd ma seda nägin. Ja minu vanaisa nimi oli ToomasJoonas. Kõlab nagu Tom Jones. ToomasJoonas ja ka minu isa Nestor Jonas algselt jah. Ja siis vahetult eesti nimeks tehti nii et ma oleks küll vabalt olla Tõnis Joonas. On üks põnev sugupuude uurimine ja mismoodi, kuidas sealt edasi läheb, Joonas ja siis vist oli veel ei mäleta, mis pahapill või midagi, mis sealt tuli veel edasi, nii et väga huvitav on see. Lõpuks ma kardan, et me oleme kõik omavahel sugulased, kogu eesti rahvas. Selleks me oleme ühtpidi ka piisavalt väikesed ja samas jälle küllalt suured siiski tunda, et nüüd nii väga lähisugulased ei ole. Aga see ema elukäik on ju väga huvitav, kas ta oli terve oma nii edaspidise kutsetööga sidunud ikka muusikaga ja teatriga. Ja lõpuks oli niimoodi, et minu ema tuli hoopiski sellest samasse majja, kus me praegu teiega räägime siis raadiomaja ja minu isa, täpselt samamoodi olid Eesti ringhäälingu Eesti raadio segakoorilauljad. Ema laulis mul kõik aastaid ja aastaid Jürjo varistataktiga peale, täpselt samamoodi ka isa Nestor, mägi. Siin ma olen käinud selles majas korduvalt proovides. Mind võeti kaasa, kui olid, toimusid segakooriproovid, harjutused esimeses stuudios, väga tihti kanti üle ka kontserte, reeglina klassikalise muusika kontserte ja mäletan, et siin sain sellised esimesed külmavärinad, mis muusikasse puutub, sain ma just siin, selles majas oli Tšaikovski esimene klaverikontsert. KuMul oksendasin isa kingad täis, ma olin seal mingi kolm tahvlit šokolaadi ära pärast seda mäletan mingi tükk aega ma Tšaikovskit väga ei tahtnud kuulata, aga läbi, aga šokolaadi küll ja. Ja siis mäletan, et oli. Mõtlen nüüd Boroditši, vürst Igor, tehti proove, see oli vägev elamus. Hiljem juba tulid Reekviem meid Mozarti reekviem ja mis seal Solemis, Beethoven, oma, mida ma siin proovides käisin kuulamas, et see on üks väga oluline oluline seik, sest ma sain selle. Ja ma mõtlesin, et külmavärinad, ma sain siit sellest majast. Nii et seda ei ole küll vaja hakata küsima, et kuskohal siis muusika tuli, see muusika oli olemas, see oli nii-öelda pisikesest poisist saadik juba pea igapäiselt olemas. Ja ja minu vanavanaisa vaarisa oli veel olnud siis ka Joonas, kas ta jääbki mitte, Tõnis Joonas ka veel? Et tema oli omakorda oli väga-väga kuuluse hea pillimeister olevat olnud Saaremaal, nii et see läheb veel läbi äreva vere, nagu Kaplinski ütleb jah, et, et see läheb veel ei tea, kuhu jõuaks muusikute seltskond minu minu taga on meil tõenäoliselt väga pikk. Ja ma väiksest peale on, mul on muusika, on olnud väga-väga oluline. Klaver Hermann, mis toodi, Herman jurak, muide, Tartu klaverivabrik või Eesti ajal oli Eestis, mida ma võin eksida minu arust üle nelja kunagi väiksema klaveritööga. Ikka tohutult palju, üks nendest siis Herman jura kelle pianiino mul on siiamaani kodus ja mis on erakordselt hea pill. Kui ei oleks läinud sõjaks, oleks võinud Euroopast ja ilma pill. Ja see Herman toodi siis Saaremaalt toodi ära, kui kõik tulid Saaremaalt Kuressaarest Orissaares ära Tallinnasse 40.-te lõpus siis 40 pärast sõda ja 45 juba kuus vä? Meriväljal, kus ma sündisin, oli ta verandal Herman, minu armastus. Ja temaga ma vestlesin umbes kahe poole sealt või ma tegin ka klaverikaane lahti ja mäletan mu lein muide, lihtsalt labakindaga veel seal alati jube külm ja millegipärast ma olin seal talve talve ajal meeles. Niimoodi vajutasin klahvide peale siis kõrva panin vasta klaverit ja siis niimoodi kuulasin, mis häält ta teeb, ja siis ma olin, olin rääkinud, aga siis nad käisid vahepeal mind ema ja isa ja sugulased, kes nad seal olid, seal elasime nii palju selles väikses majas. Kuidas ma olen öelnud, et olen sündinud idas Lääne-T4 ehk lääneski Mõnistriit, ole ost, siin põhjamaal tihti näen lõunamaa mehi, kes endale jaapani automast ongi kunagi kirjutanud sellise loo, et läände neli ja et ma seal istusin kõrvasta Hermanit ja kuulasin neid helisi. See oli midagi erakordset, sest et mulle tundus, nagu see pill räägiks minuga. Aga samas, kui pandi siis poiss klaverit õppima. Mind ei pandud õppima, muide ei pandud, et ma olin üldse õppimistega, on üks suur probleem olnud kogu aeg, ma olen olnud väga isepäine. Ma olen tahtnud ise kõiki asju õppida. Jälle väidetavalt, mida räägivad minu onu, kes veel elus on ema õiges veel on ka ikka elus. Ütlevad, et ma ainult kolme ja poole aastane siis kui ma olin istunud meriväljal, seesama läänede, neli laua taga, lehed ees. Noh, ma ei tea, Raphael noorte hääl, mis võisid olla ühel hetkel ma olin tulnud lehega läinud teise tuppa võtnud lehe lahti, olen lugenud sealt pead ja siseli, onu Felix, kes oli minu vanatädi elukaaslane, see võttis mult lehe käest ära poissi ära mängisin, midagi andis mulle mingi täitsa suvalise mingi Lassis lehemist andis või mõtles, ta kirjutas, seda ma enam ei mäleta, et ma olin, nad kontrollisid, minna ei saa olla võimatu, see ei ole nii, see ei ole võimalik. Ja ma õppisin niimoodi ise lugema. Muidugi mul loomulikult mulle näidata ja kõik, aga ma õppisin ise ja täpselt samamoodi klaveriga, et ma olen ise õppinud. Ma olen kunagi käinud klaveritundides, olen võtnud tunde klaveritunde ikka lapsena. Ei, juba teismelisena. Aga püsimatu ja õudsalt laisk, nagu ma olen, kogu aeg olnud siiamaani. Ka seda ma ei lõpeta, nii et kokkuvõttes on, ma olen õppinud ise ise klaverit teise seal, ma ei tea, mismoodi see on. Aga kas ema, laulja, inimene nii nagu ta oli ema oskas klaverit ka? Minimaalselt muusikainimesed nii palju kui vaja on toksida ja noodist lugeda ja vaadata nii palju tema ütleme, niisugust klaveriõpetust ja natuke mingil ajal see klaver mind ei huvitanud üldse mingil ajal oli. Mis asja, aga laulmine ja laulmine ka mingil ajal enam ei meeldinud, sest et kui ma olin väike poiss, siis ma laulsin kogu aeg. 50.-te lõpus ja 60.-te aastate alguses mängib raadios ühte lugu, mis oli mingi Indoneesia laul, mingi poiss laulis seda laulumäele kuulunud enam 50 aastat varsti või see oli mingi selline Kitaanahkupairo, Indoneesia neegri Ello alus ja ei oska ma väga hästi seal alal hea ära pööranud ja mul on see laul väga meeldis, ilus meloodia, väga ilus meloodia ja siis ma nii-öelda kuulmise järgi igal pool ma seda laulsin, seesama ta nakkub pajero Indoneesia neegri Ellogama lääneosa oli selline laia Voogia, aga see, et ma räägin sõnadest praegu, et see oli mingi täielik absurd, mis ma suust välja ajasin oma arust nagu justkui siis lauldes, lauldes, selles keeles. See on üks asi, mis ma siiamaani väga mulle meeldib mingisuguses enda väljamõeldud keeles laulda. Kuni sinnani välja, et mul plaat siirus, mille esimene laul ongi välja mõeldud keeles minu jaoks hea sõber Kaarel, kes on õppinud, on lõpetanud usuteaduskonna Tartust, arvas, et seal mingi veakeel või üks harudest või niimoodi ja teda ei uskunud, et see on väljamõeldud käes, aga see selleks selline missugune vaherepliike. Aga see on veider, et ühel hetkel nii tohutud, et muusika sulle meeldib, et sa hakkad seda ise õppima, ise otsides klaveril akorde. Darryl õnneks oli lobi kitarriõpiku olemas, mis on väga oluline eesti muusikas üldse, et lobi kitarri õpik tuli välja, sealt õppisid noored ju algselt kõikuma akordi tara klaveri oma minu teada ei andnud ja kas see, mida mina soovisin mängida ja selline natuke teistlaadi muusika ja nii et kõik on jah, ise ma ei tea. Aga kui ta jälle oma appi olen uueks rännu. Valmista. Siin ma. Olen valinud. Minu rännutee. Laulu. Laula. Alumiinium, vaata, see on mu elu, milles oled kuuekordne, mõni ütle, mida mu elu ja vahel või jälle. Vaevlen. On täna. Et nagin ei jooneke Veindlik rända Ega laula laule. Te läksite Tallinna 22. keskkooli kevade tänavale, oli see esimene kool kohe kooli. Kas sellel hetkel oli see veel poiste kool? Ei olnud juba segakoor, oli seal veel säilinud natuke Westholmi vaimu? Ma arvan küll, ma arvan, et õpetajad olid seal veel, kes olid selle aja edasiviijad, edasikandjad, kas nad just olid Westholmi õpetajad ka kolmekümnendatel, ma ausalt öeldes ei tea, seal oli õpetaja laugus ja moora kaks õpetajat, kes olid niisugused eestiaegsed õpetajad, Moorali lauluõpetaja, õpetaja, laugus, Arnold laugus oli erakordne õpetaja, ta oli meie klassijuhataja esimesest klassist. Selline selline õpetaja Laur ikka ütleks, nii nagu me kujutame endale ette siis kevadest et väga laia silmaringiga ja õpetas, mitte pelgalt. No kuidas nüüd öelda, ta ikkagi õpetas talle mitte olnud põhiline see, et hindeid kirjuta päevikusse vaid näiteks talle meeldis viia klassi. Kunstinäitustele käisime väga tihti kunstinäitustel, kuna ta ise ka maalis. Arnold laugust peetakse muide üheks väga ajaks Eesti maalikunstnikuks naivismi vallas ja siis ta käis kunstinäitustel sellest ajast tänu õpetaja laugusele on minuga tõesti huvi ka, ma arvan, et see on sealt tulnud, mulle väga meeldib kujutav kunst. Ja ma arvan, et ma üht-teist sellest tean, sest ma olen seda kogu aeg jälginud mitte ainult Eestis, vaid ka mujal. Ja siis viis loodusse meid kogu aeg lehti korjama, rääkis puudest võõrastest loomadest, lindudest ja siis on kõik meelde jäänud. Ja, ja siis ta peale kõige muu kirjutasite veel näidendeid. Mäletad, teises või kolmandas klassis me tegime ühe tema näidendi ja siis veel näidendi sinimütsikese lööks mingi vene, ma ei mäleta, kes oli see kirjanik, aga see võib olla hea küll, ei olegi nii tähtis, äkki sinimütsike mitte punamütsike sinimütsike sisse, sinimütsike oli poiss, mingi kuri hunt, mina kusjuures mängisin hunti. Kuidagi, see teater on ka tulnud tänu laugusele. Laugus on hästi-hästi oluline inimene olnud minule ja ja mitte ainult meie klassile, vaid ma olen rääkinud restorani inimestega, kes olid noh, minust eespool minust vanemad veel. Kõik mäletavad väga hästi, näiteks Heinz Valk, minu klassivend, Siim Kallas näiteks on pinginaaber, kellest tollest alles hiljuti rääkisime, et ta peaks veel laugus minema küll äkki jõuab veel. Kuidas pinginaaberkallas ja ringi naaber Tõnis Mägi omavahel koolipõlves läbi said, oli see niisugune suur semulik sõprus. Ta oli küll mulle millegipärast, mis hinnaga, me saame kuidagi hästi kiiresti sõpradeks. Mis seni oli, ma ei teagi, käisime läbi, mina käisin tema juures kodus ja siis mingil hetkel ta aitas mind matemaatikas mäletan veel ja läksin kooli, ma oskasin kirjutada, lugeda. Esimene klass oli selline, et ma ei viitsinud mitte midagi sellel õieti käest, ma oskasin kõike. Aga siis kuna ma oma arust oskasin kõike siba jäi õppinudki, siis tekkisid probleemid juba vist kolmandas klassis või kolmandas ja ja eriti, mis matemaatikasse puutub, siis siin mind aitas tegelikult Siimule matemaatikas väga tugev, siin pole üldse fantastiline õpilaskuldmedaliga õpetas kooli temaga ja siiamaani head sõbrad kuskilt. Ma olen lugenud, et Tõnis teismelise poisina oli ikka selline üsna nii tänavatel kampades ringi hulkuv noorsand ka, et muusika oli see, mis pani piirid ja mis tõi nii-öelda väga niisuguse mõtestatud, hea ja korraliku elujõu. Puberteediaeg oli mul päris raske, ei ma viitsinud pida Elmo tahtnud midagi teha ja siis tekkisid tõepoolest mingid kambad huvitavat tüübid olid seal siis, see oli niisugune hall, see pilt, mis Tallinnas, mitte ainult Tallinnas, kogu Eestis ja kogu nõukogude liidus valitses selline nihukesed hallid mantlid olid, püksid olid plätud, kõik oli hall ja must, mustvalge pilt oli, tulid sellised värvilised tüübid, ühel hetkel nimetati lõngusteks. Minul on kujub, meeldisid Mulle meeldisid mingisugused siuksed, lõvilakad, kitsad püksid, pata, kingad, papagoid, aga särgid, kogu see värk minule meeldis, mõni kuulasin, mismoodi nad omavahel juttu räägivad ja see oli minu arust hästi teistmoodi. Kuidagi oli niisugune noh, see ta oli teistmoodi, et oli värviline, et ta oli kuidagi lõbus ja programm mulle tundus. See oli väga-väga oluline ja siis, kui ka rock n roll kuskilt tuli läbi, noh, talvel sai käia liuväljadel uisutamas ju palju, ma ei tea, kas nendel on noored nii palju käivad, aga siis oli, uisutamine oli hästi oluline, õhtul selle muusikamuusikat oli rock n roll, oli Elvis Presley, Pille heli ja siis oli Tallinnas veel käis selline ansambel nagu Marino marini kuuekümnendatel aastatel selle muusika ja siis sai sealt uisutamas käia ja ja siis nende selliste tüüp tööga kokku saada seal või vähemalt olla kuskil kiibid, seda, mida nad räägivad. Viru, Pille, Viru, Aabram ja ja Segens krae, kuhu krutiide kohus? Moens räägi, et kuule, lähme sassis Siberdama või mingid sellised hädad nüüd ajab naerma, mis asi, mind seal ikka meeldis, aga ta oli nii totaalselt teine talle mingis mõttes rumal vist öelda, mis on kuidagi täiesti ja vaevalt et ma siis mõtlesin mingi protesti peale vaevalt vaevalt. Aga ta oli lihtsalt teistmoodi, see mulle väga meeldis. Ja see oleks võinud kurjalt lõppeda, sest et üks seltskond, kellega ma olen nagu läbi käisin kesklinnas käisid ringi seltskonna võtsid endale nimeks seitse vaprat, seitse meest olid, need läksid kõik kinni. Ja mina käisin nendega kaasas tihti, aga ma seal öösel hulkumas ei käinud ja siis selgus, et nad olid mingi putka tühjaks teinud ja nii edasi nad läksid kinni istuma. Nii et tänu tänu muusikale jahtanud tiitlitele ja veel Elvis Presley ja nii edasi. Siis oli ikka väga oluline, aga eriti biitlid. Et ühel hetkel oli mul täitsa selge pilt, et mis asja me siin olgu, need on vaja hakata pilli õppima ja mängima ja siis oli kõik, siis hakkas hommikust õhtuni käed rakkus ja käed villis, lihtsalt oli vaja hakata mängima ja laulma. Kas esimene bänd, see oli nagu enda moodustatud või, või see oli kuidagiviisi olemas, juba sai kellegi juurde minna? No siis oli esimene, ta on täiesti seal, ma mäletan seda, kui oli Tallinna 20 teises keskkoolis, eks ole, oli üks aktus meil koolis ees, reeta tuleb konferantsi ja teatab. Ja nüüd midagi rütmisõpradel seedriga läks lahti. Laval oli kolme kitarriga ansambel, pluss trummid on nii nagu peab ja orel veel. Ning suurelt osad olid nad kõrvitsad. Toomas Kõrvits, mängiski tarri. Basskitarri mängis Tõnis Kõrvits. Keegi ei ole nüüd seal veel selle ansambli nimi oli ekstaas seitse. Järelikult neid oli seitse poissi ekstaas seitse, esimene elamus tähendab, et selline kant sai olla sellest omakorda sellest 22. keskkooli bändist ekstaas seitse umbes poole aasta pärast formeerus esimene bänd nimega juuniorid, mis oli tõenäoliselt esimene bänd terves kitarristide ansambel, nagu tollal öeldi, terves Nõukogude liidus, seal ma juba käisin. No lihtsalt poisid, lubage ma tahaks ka laulda tahtnud. Ta Nahkub Bayru, Indoneesia, neegri, Ellaga, Maluusia keelt oskamata ka inglise keelt ja, ja kõike laval oli vaja, tahtsin laulda seal muidu muidu muidugi ei lastud, paar korda vist mu Toomase kõrval sain laulda mingit laulu. Aga siis peagi oli juuniorite kitarrist, oli Georg Pomerants. Ja kuna juuniorid läksid laiali sellest Juunoritest sai kaks ansamblit, sai optimistid ehk Reval algselt pärast hiljem optimistid meistreid, rütmikud siiski see ühesõnaga bändist ühes bändis kaks bändi, siis mina olin rütmikute pool ja see oli siis nagu nii-öelda minu bänd või George pomerantsi bänd, aga kokku, et seal juba lõpus oli, kui minu laulude kirjutamine hakkas sealt juba pihta, mis kirjutamine välja mõtlemine. Ja seal ühel hetkel oligi nagu meie kahebänd. Milline tunne siis tekkis, kui sai lõpuks olla seal laval ja kui enda mängitu andis ka endale sellise rahulduse ja, ja oli näha, et saalile läks ja kõik muutus nagu selliseks ühiseks. See oli hästi-hästi-hästi võhma, sest et sellel ajal olid kitarristid ikkagi no kõik tahtsid mängida, iga kooli noor oskas kolme tuurima, väidan ma tollel ajal. Ja ka need, kes olid nii-öelda juba jõudnud lavale, seal ikka suur asi. Ja sellised oleks sul oma programm, oma muusika tekkis ju kohe oma fängla, kes käis noh, reeglina ainult kuulamas näiteks optimiste, virmalisi kristalle, noh siis ka nüüd rütmikuid siis rütmikutele oli, töölisnoored olid rohkem kuulamas, mitte üliõpilased kui näiteks või keskkooli viimane klass, pluss siis ülikooli esimene, teine võib-olla nende koptimiste käidi kuulamas meeleli, pigem töölisnoored, kuid sinna hulka töölisnoorte hulka sattusid ka niuksed, noor intellektuaalid näiteks Andres Langemets, ja muide Juhan Viiding, kes äsja ajust oleks võinud saada sellel aastal 60 aastaseks, eks ole, et käisid seal ja üpris tihti, kusjuures ma nägin neid seal, seal oli veel selliseid, kellele millegipärast meeldis see õhkkond võib-olla rohkem selline, kuidas öelda, päris õhkkond meeldis rohkem, kuid pisut sobilikum seal optimiste kuulamas käib. Juhan Viidingu luuleridu olete üsna palju meenutanud seda, et ainult seda omaks siia. Mis su hinge puudutab? See muidugi nüüd, nagu iseloomustab just eeskätt loometegevust, aga kui nüüd nendest nooruse radadest lähekski edasi selle päris elu juurde ja loomingu juurde, siis kuidasmoodi see looming teie sees sünnib, on see selline protsess, pikem töö või on see mingisugune hetkepuhang? On üks keerulisemaid küsimusi vastustest, mis üldse esitada võib. See on nii ja naa, see on ka hästi levinud, et selline sõnakõlks juba, eks ole, hetk ütlevad paljud nii ja naa. Aga ma võin küll öelda, et nii ja naa, et on väga erinevalt. Ühel hetkel ta lihtsalt on väga arvan, et, et nii mõnedki laulud on su sees juba valmis. Sõnaga, mingisugused sinu mõtted, sinu emotsioonid, mingisugused sellised aistingud instinktiivselt Sa kuidagi haarad neid, neid kõik kobara enda sisse ja siis ühel hetkel ta laagerdub sinu sees. Ja siis ta otsib nagu väljapääsu, sa soovid, kas kirjutada luuletus sellest? Sellest pildist oskaksin ma joonistada või maalida? Tõenäoliselt ma või mis tõenäoliselt ma võib-olla maga, joonistaksin selle pildi näiteks, mul on mingisugust pildi või visuaalne, selline nägemus või millest mõist alguses rääkisin sellest oranžist päikesest, sellised visuaalsed pildid käivad kogu aeg juures, nad kuuluvad minu muusika juurde. Ja kui need pildid hakkavad andma sellist märku sulle ühel hetkel need tuleks nagu realiseerima hakata neid siis ma realiseerinud neid lauludes, mitte mitte siis filmiks või võiteatriks või raamatuks maaliks. Unekiiver on muina. Kohta omaval lane. Astu mööda raada poole käe. Prii. Seo. Ära. Te olete Fred Jüssist üsna palju rääkinud ja huvitaval moel just nimelt Fred Jüssi on sisustanud oma jutuga ühe selle suvepäevade suja saate nüüd ja ta on rääkinud just ka seda mõtet ühtepidi, et ta peab olema mingitel hetkedel vaikuses üksi olema, et siis tal tuleb selline oma loovuse ja oma, ütleme see niisugune puhangu hetk. Ja täpselt samuti Te olete nagu toonud oma loomingu juurde vahel isegi Fret Jüssi kui inimese kuju. Ükskord oli huvitav katkend, ma sattusin kuskilt lugema, mis puudutas liivakella laulu tekkimist ühest mehest, kes läheb metsa. No, ja vot, see on väga, väga hea näide selle kohta, mismoodi üks lugu võib tekkida. Et minu selline pilt, visioon või nägemus, ma ei tea. Unenägu, mis ta võis olla või unenäoeelne, mingi unistus või mis? Sellel ei olegi õiget sõna, võib-olla see nägemus on kõige õigem, see oli selline, et ma näen ühte sellist pilti või film või unenägu siis kuidas üks telkmantlis mees väga Fred Jüssi moodi mees käib mööda metsa ringi, aparaat kaelas ja kuulatab, kuulab, kuulab, linde vaikib, istub kännu peale vaikselt maha. Ja äkitselt näeb sambla sees midagi sambla sees. Võtaks sambla seest, tõstab üles, mis on seal roostes võti, paneb selle roostes võtme endale taskusse, läheb edasi. Ja metsa ääres on üks maja, katus on juba natuke sisse vajunud, luugiga mees võssa kasvanud. Ja toosama mees siis ütleme, et on Fred Jüssi ja võtab taskust selle roostes võtme, proovib sellele majale, et kas see teeb selle lahti ja suurelt krigin, aga selgub, et see ongi selle maja võti. Teeb selle maja lahti, läheb sisse, vabab aknad, kõik on tolmunud, suured raamaturiiulid on ämblikuvõrkude all raamat tõst tulvil. Mingi nahkdiivan on, siis on üks eks kamina Cinz ja kaminasimsi peal liivakell tõmbab oma telkmantlis siiluga, tõmbab kaminasimsile selle liivakella maha, nii et see aegluubis ümber oma telje keereldes mitmeid ja mitmeid kordi lõpuks kukub põrandale ja puruneb kildudeks. Ega samamoodi kõik see kildudeks purunenud kandnud aegluubis killud lendavad hästi aeglaselt ja liiv ka. Ja siis ta püüab selle liiva kokku koguda, et see on niivõrd ilusa sõmer liiv, et teha sellest liivast noh, panna savi veel hulka ja luua sellest mingi üks asi, kas siis tass või midagi. Selline mõte tõmbab muidugi klaasikilluga endalegi, ütleme nii, et see liiv ja veri seguneb, seguneb, stan, teebki nii nagu laulusõnad voolib linna sellest sellest savist ja sellest, mis jääb igaveseks püsima. Selline lugu ja sellest tuligi laul liivakell sellest nägemusest seal sellest ideest, mida ma ise oma parimaks looks. Loomulikult ei saa me seda saadet, et muidu teha, kui me ei räägi ka eesti rahva hinge läinud loost koidust, mida te olete ilmselt väga-väga palju laulnud erinevates paikades, kohtades erinevatele kuulajatele, aga ei ole vist küll ka seda raadiokuulajad, kes seda laulu ei tea, kuidas see laul sündis? Aasta oli 88 ja ühel hetkel. Ma läheks natuke veel tagasi, ajas. Läheksin aastast 79, kui ma kirjutasin ühe laulu veel ilus oled isamaa, siis keelati see lugu ära raadistada, mõned korrad mängiti, kui noot ilmus sellest siis Isamaa asemel oli pandud sünnimaa Isamaa tuletas natuke liiga palju meelde Waterlandi, eks ole, fašismi ja kõik see muu, mis jälle on siin, sellest räägitakse palju. See oli juba 79 mul seal olemas mingisugune niisugune nägemused, et kuidagi midagi peaks muutuma hakkama. Et esimene selline laul, aga 88 oli, ma elasin Pärnus Endla teatri fuajees, istusin klaveri taha ja hakkasin improviseerima, aga ennem ennist rääkisin seda, et, et see peab sinu sees nii-öelda valmima. Et ilmselt see kõik see kõik, see, mis juba 88. aastal oli juba kogu rahva hinges olemas, see oli lõpuks oli sadestunud minus ka. Ma hakkasin mängima ja see käik tuli hästi kiiresti, tamm tada, tada, tada, tada, tada, tada. Ma mõtlesin, et see on nii lihtne, ma ei hakka seda kirja panema. Ja tekst oli ka kusjuures väga kiiresti. Vähemalt see algidee või see tulin niimoodi, et oli mingi pool tundi algidee oli mul olemas, tekst oli olemas, aga sedaviisi konkreetselt seda meloodiat kirja ei pannud. See mul läks meelest ära. See oli lihtsalt piin. Ma mäletan, et nädal aega käisin lihtsalt ringi ja ma proovisin, ma mäletan seda harmooniat, aga see ei ole see lugu. Dadadada mulle taadidaadad mingit mingi teine asi, seal tram see lugu. Ja siis mäletan Tartus, kus ma nüüd elan. Tartus oli kontsert. Õigemini oli see hiliskevad, mulle tundub, see võis olla maikuu. Ja ma läksin hommikul vara kella seitsme paiku tõusin ülesse, väga ilus ilm oli ja läksin turule, mõtlesin, ma lähen ostan jõhvikaid, ostan mingit porgandit, ostan kapsast ja midagi veel ja läksin vaikselt mööda Vanemuise tänavat alla mõeldes millegipärast talkerile Tarkovski stalker ele asja eest teist taga tulime stalkeri, tuli see koht mulle meelde, kus kolmekesi nagu nad seal on, tuleb jutuks sellest, et nad on jõudnud selle üks soovide tuba oli seal stalkeri, kus juhul kui üle läve astud, siis antakse sulle see, mida sa soovid. Ja siis stalker hoiatab mehi, seda füüsikud kui kirjanikust ja et ärge astuge üle selle, et kui te ei ole kindlad, kas ta ikka kindlasti soovite või ei soovi tema vennaga oli jutt on nii-öelda oli tahtnud kogu inimkonnale õndsust või, või rahu ja mis tahes, ei mäleta täpselt, kuidas see oli siis vennale pandi kõrval kaks ämbrit kullaga. Evest poos ennast üles selle peale. Tegelikult südamesoov oli kaks ämbrit kullaga, no see on väga tüüpiline, mis praegugi toimub siin Eestis. Minu arust on see samas talkerlik, selline mõte jookseb ja mul oli see see mõte, et millegipärast oli mul pääkiga. Ja sellel hetkel, kui mul see mõte tuli, sel hetkel muidugi taandarendada tuli veel see ka need olid omavahel seotud hästi-hästi välja ja siis ma läksin kiiresti, jooksin Vanemuises sinna tahtke pole paberit. Vanemuise see valvelauatädi, see täitsa hämmingus vaatama. Umbes nii, et ei saanud aru, millist paberites. Vees jookseb kihvt lihtsalt paberid ja ta sai lõpuks aru, et võtab ikka kirjapaberit saada ja kirjutasin kiiresti-kiiresti, kirjutasin selle üles ja lugu oli olemas. Noh, nii pikalt siis nüüd sellest loost. Aga need lõpuks suvest puhkate puhkei suvel ei puhka. Ma ei tea, seda ma ei oska ja, ja teisalt on see, et mõned aastad tagasi Me siin ostsime ja meil õnnestus lihtsalt hankida endale üks maakoht otepää ja Võru vahel suurepärane koht ja kõik ilus ja meil ei ole aega käia, sest et tööd on kogu aeg. Suvi. Ma mõtlesin selle aasta. Ma mõtlesin, ma juba kuulen, et ma räägin nagu saarlane, ma mõtlesin selle aasta alguses, et ma ei võta midagi vastu, tahaksin puhata rohkem. Aga siis, kui tulid väga huvitavad mõtted, me võiks midagi korda saata. Siis ma vaatasin, ei, sellel aastal ma kaisa puht, ma tahaksin teha muusikat veel seda ja tahaks veel jõuda, teha mitmeid ja mitmeid asju. Riho Sibul saab 50 aastat, mina saan 60 aastat, sellel aastal on teadupärast, on olemas ka selline taim seal kiviktaimla vägisi pool, mis, kui lugeda seda nii, et lüüa internetti sissemägisibula, siis vaadata, mis sa mägisibul endast kujutab kui kapriisne, millistes oludes ta kasvab ja siis on see noh, tähendab sealt täpselt seesama seltskond, kes me kahekesi oleme. Tõnis Mägi, Riho Sibul. Mägedi kontsert, 110, aga kui oleks võimalus puhata, siis maa puhkaksin Eestimaale, ma läheksin tõenäoliselt sinnasamasse oma maa kohta. Ja hommikul lükkaksin nii nagu ma tagasi. Aga me saime olla mõni aeg nädal aega, kasvõi. Niidaksin rohtuja. Puhkaksin jah. Teeksin seal on midagi muud, et ei kuuleks muusikatki. Aga praegu nii on, nii nagu on ja see on tore, sest et on tegevust, mul on võimalik tegeleda sellega, mis mulle meeldib. Ta on nii hästi elus läinud, sellepärast et ma saan teha seda, mida ma tahan. Ja mul on võimalus valida, kas ma võtan selle vastu või ei võta seda väga, paljudel ei ole, ma arvan. Jah, see on kummaline kuidasmoodi mõtted jooksevad lõpuks mõne loomingu punktini, millest valmib mingisugune töö, millest tuleb mingisugune nauding mitte ainult tegijale, vaid ka nendele, kellele seda pakutakse, serveeritakse, kuidas vahel mõned sõnad sõlmuvad. Mina näiteks elan Tallinnas ühe mäe jalamil ja selle mäe nimi on Tõnis Mägi. Tuleb Tõnis Mägi väga sageli meelde. Nõukogude liidus kui vanasti, ma käisin ju juba palju ringi ja olime siin mingi aeg ikkagi liidu tipus muusikud, sest kuna kuuekümnendatel lubati Eestis nii palju teha seda, mida siis lubati mujale lubatud, sest me olime 80.-te olime kuskil 10 aastat ees ja sestap ka kõik see seltskond, kes meil siin ringi käis ja olidki tipus, nii Jaak Joala kui mina, Gunnar Grapsi ja nii edasi ja nii edasi, noh Anne Veski siis mitmed kirjad, tulid need lihtsalt Tallinn Tõnismägi, keegi oli pandud, numbrid on, reeglina läksid need haridusministeerium. Haletsushoidjale kiri, tulnud praegu veel midagi tulevad tegid lahti, mis asi, see õnnetud tara koedonies. Harašov stovi põli unas midagi libedaks. Te kuulsite, päevade suvekülalise saadet ja suvekülaline oli Tõnis Mägi ja temaga ajas juttu reetmade. Pehme toome. Üks ööbik on siin, käin. KolmaSoone sööda. Kell suru siin leiaks veelgi. Kus on suga alla Jakov user? Silmiks ei leia Velun. Poolvalgust poolvar sööda Amede. Pool muret. Nii heliseb, see on trikk. Kepp kätte ja. Valge nunn. Veel kuskile otsa. Kõik korranud, ons kordaja? See küüsi, heli sees, mõnegis las mõtetest vaeva näeb. Las olla kõik kallas ja uppus ära. Vaator paitavadke. Käi tasa ja laule. Ja unusta kõik. Las magada udu. Ilm. Üks ööbik on siin, teine seal ja kolmas on südame.