Tere, olen Reet Made ja tänase saate küsitleja roll on minu kanda. Umbes 50 kilomeetrit Tallinnast ilusas Andineeme rannas asub kena suvekodu sealt pilliroo vahelt läheb tee otse veepiirini välja. Ja vahel on see meri tõesti Drylge hall. Ja tulevad sellised hallikamad mõtted, aga enamasti on suvekodus ikkagi selline suvine soojus ja linnulaul ja lilled ja natukene kajakate kisa. Niisugune on suvekodu, kus toimetab õue peal üks toimekas pere mees ja et ta toimekas on, seda paistab igalt poolt välja, sest et kodu on äärmiselt korras. Kõik on nii, nagu olema peab ja head sõbrad. Täna me oleme külas eetri vahendusel. Ülo Nugis sel mehel, keda tegelikult ju kõik väga hästi teate ja tunnete. Aga me ei hakka rääkima temast kui tuntud inimesest selle kandi pealt, et ta on tunnustatud poliitik. Ma ei hakka rääkima ka väga palju nendest suurtest ettevõtetest, mida ta on edukalt juhtinud, sealt edasi poliitikasse astunud diregi Töökollektiivide liidust ega ka nendest kahest otsustavast päevast Toompeal, kus 20. augusti hilis õhtul 1991. aastal kell 23, null neli ehk neli minutit pärast üht-teist kõlas just Ülo nugise haamrilöök. Ja ta kuulutas kõlavamal häälel Eesti iseseisvuse taastamise otsuse vastuvõetuks. Nendest asjadest me ei hakkagi selles saates rääkima, sellepärast et neid teate kõik ise ja nendest on kirjutatud ka mitmed kenad raamatud. Me räägime täna Ülo nugisega, et natuke piiluda kardina varjust nendele maadele, millest eriti palju pole räägitudki. Räägime lapsepõlvest, kooliaastatest, sellest kuidasmoodi. Üks inimene kujunes selliseks, nii nagu ta tänapäeval on, nii nagu me tunneme. Kunagi oled sa, Ülo, ma siin kuulaja jaoks ütlen, et oleme oma suvekodudega üsna naabrid ja sellepärast sina peal, et kunagi sa oled öelnud, et Ma istusin õige koha peal ja ma ei ole kunagi käinud igal pool istumas. Kas see on üks sinu elu sellistest põhimõtetest, kreedadest? Sellest väikesest mõttest nüüd libiseme tagasi üsna palju-palju aastaid, ehk keerame seda ajaratast tagasi. Ma olen küsinud nende inimeste käest, kellega vahel on tulnud juttu lapsepõlvest, kas neil on meeles oma esimene mälestus iseendast? Tihtilugu arvatakse, et see on esimene mälestus. Ma millegi pärast arvan, et võisin olla väga noor võib-olla üle aasta, justkui ma ei mäleta niimoodi, et keegi mu lähikondlaste ütles, et näe, tegi silmad lahti. Kui keegi vaidleb sellele vastu, ütleb, et see ei saanud olla sellel ajal äkki olnud see vanem. Võib-olla oli ka nii, millegipärast ma arvan, et ma olin natuke üle aasta ja ma arvan, et see asi, mälestus. See on väga varajane mälestus, tavaliselt räägitakse, et inimene hakkab ennast mäletama kolmeselt aga nii mõnigi on tõesti maininud, et tema arvates tema esimene mälestus endast on varasemast perioodist. Aga kunagi sa jutustasid huvitava loo, et sa oled teinud juba sünnieelselt hästi pika matka. Ja seal on välja kukkunud selliselt, et kui minust vanem põlvkond on rääkinud, mida ta tegi nendel traagilistel aegadel, üheksandal märtsil, kui Tallinna pommitati, et kus just oldi, vaat siis ma olen omale lubanud sellist natukene kõhe mõttelist väljaütlemist, et Ma olin teel siis jalgsimatkal Tallinnast juuru. Minu emapoolsed esivanemad on Rapla Juuru kandist päritud ja, ja kuigi ma sündisin aprilli lõpus võttis mu ema hirmuga jalgsiteekonna ette Tallinnast juuru ja see oli 11 tundi. Ja see on siis anudki mulle lubaduse niimoodi mõtteliselt öelda, et olin matkal. See oli tõepoolest siis väga-väga vapustav ja väga tubli emast, sest et sinu sünnipäev on ju tegelikult aprilli lõpus, see oli pihu viimasel hetkel peaaegu. Mida sa mäletad oma vanavanematest? Ma ma isapoolseid vanavanemaid ei ole kunagi näinud, see ajaline distants on nii palju pikk, et pigem võiks juba öelda, et kas mu oma isagi oma vanemaid on õieti näinud. Tere lugu oli kaunikesti traagiline. Algas ta ilusti küll peale, aga mitte väga tavaliselt, sest minu vanaisa, nii tragi noormees, kui ta oli kuueteistaastaselt, läks kosja üle 20 aasta sellele neiule. Noh, eks seal mõni asi oli ka loodusseadustest kiiruga paika pandud, sest esimene laps oli ka kohe tulemas ja kokku oli selles perekonnas kaheksa last. Minu isa oli nooremate hulgas, aga kui isa suri, siis ta oli viieaastane, tema isa, minu vanaisa ja mõne aasta pärast ka ema. Nii et ei mäleta temagi õieti oma vanemaid minust rääkimata. Pilte olen näinud küll. Terrakota. Vanaisa oli erinevalt, mõistis, aga suur pikk mees ei tea, kuidas nad käinud niimodi jagunesid. Tema sai õnnetult surma 30 kuueaastaselt ja ema minu vanaema 40 aastaselt. Ja lapsed. No lastega oli lugu nii, et neid oli suur hulk vanemad teismelise eas said kuidagimoodi seisvalt järje peale, aga siiski noorematega oli muresid selleaegne omavalitsus jagas nad perede vahele välja, kes karjapoisiks, kes muidu abiliseks ja tihtilugu oligi niimoodi nagu minu isaga, et ta oli päris mitmes talus, põhjused olid mitmesugused, kuskil oldi nii vaeselt, ei jõutud enam võõrast last pidada ja kuskil oli jälle, niiet. Peale ta isegi väga täpselt ei mäleta, aga ta vist on olnud kolme talu juures alguses karjapoisina, hiljem sulasena, aga kui omal juba kael kandma hakkas, siis ta sai kuidagi ikka linna ja hakkas ehitustööd õppima. Emapoolne suguvõsa Emapoolne suguvõsa on natukene selles osas paremas seisus olnud, et enamuses nad on kõik elanud suhteliselt eakatega inimesteks ja mäletan oma vanaema ja vanaisa, kui nemad surid, siis mina olin juba koolilaps. Vanaema peaks olema järjega sugulusliinis, niisugune tants, stertsus, tuntud mässaja ei tea, kes julgeks öelda, vabadus sõitlevast mitte. See oli minu vanavanaema, nii et otsapidi võin pidada kohe peaaegu et täpsuse ei teaks tütarette ütelda, pojaks või kuidagi nii. Kui 58. aastal 1958 oli, oli Mahtra sõjasajas aastapäev, siis oli palju sugulasi, kukkujatud ja mindi kutsuti rahvamaja lavale nende pidude puhul vanaisa-ema poolt oli sepp tubli töömees ja selles peres oli üheksa last. Elasid nad vaesevõitu, mis tähendas seda, et seal tuli lapsed välja jagada küla perede vahel ja minu ema oli Jüri Vilmsi talus arvul Gadja tüdruk ja pärast siis ka tüdrukuna põllutöid tegemas, nii et selline ajalooline fakt on ka olemas. Aga tal ikkagi õnnestus saada natukene paremat kooliharidust kui, kui minu isal lõppedes ikka juuru mittetäieliku keskkooli ära ja sai siis Tallinna põgenedes õpinguid jätkata. Kui ma nüüd väga täpselt ütle, kes on ligikaudu vist riiklik töö ja kutsehariduse keskus või midagi sellist, nii et ta sai veel senini säilinud ilusate templite ja muude kaunistustega atestaati selle kohta, et meeste naisteriiete rätsep Ema rätsep ja isa amet. No ei saa kohta, võiks öelda niimoodi, et ta ise pidas küll ennast rohkem ehitustöölisteks, aga noh, ta oli ikka kuldsete kätega mees, ta võis peaaegu kõiki asju teha ka metallitööd, aga noh, põhiliselt ikkagi ehitustöö ja, ja puussepatöö. Kui nendest paar sai, siis nad olid juba Tallinna inimesed. Sina tulid juba Tallinna inimesed, jah, ja noh, nende kokkusaamises on olnud, käisid niuksed tragikoomilisi momente, nii et eks ole, ole õppimise omal ajal olnud perekonnas suguvõsasid, mindi siis ka esimese kohtumise päev õhtul Estoniasse. Isa siis nagu mängisin rohkem niisugust standit ja, ja andis nagu mõista niimoodi, et ta on ikka nõrgema kaliibriga kavaler hagema jälle, nii tubli. Talutüdrukuna ei osanud õieti orienteeruda, nii et üks lapsus, mida ikka meenutan, et oli see, et tema ütelnud Estonian oletasin, et huvitav, et kuidas pärast tantsida saab, et see põrand on kaldu. Ülo oli selles peres kolmas laps. Jah, mina olin kolmas laps ja minu vend suri varakult ja temast ma ei tea midagi. Ma olen kuus aastat vanem õde, kes on juba ka suhteliselt küpses eas tütarlaps, praegu mina olen skolmas. Kui me nüüd saaksime heita pilku sinna lapsepõlvemaale, kodule, mis seal oli, kus see oli? No pean ütlema seda oma vanemate kohta, et arvesse võttes just seda, et kaks niisugust lihtsat inimest ilma ühegi toetuseta ja, ja noh, mingisugusest protektsioonist rääkimata said 30.-te aastate alguses, see oligi vist täpselt 30 930 kaku, juba 39.-ks aastaks ehitasid nemad maja kahe peale, mis oli nii, et tema väntas, kas võib öelda, teevad sinder masinat, isa tegi päeval ehitustööd ja õhtuti ehitas oma maa ja kui talvel ei olnud ehituskonjunktuuri, siis jätkas ehitamist, Nemad ehitasid maja kolde tänavale perekonda siis kolde ja sõle tänava nurga peal, see oli nelja korteriga maja ja see oli ehitatud sellise arvestusega, et see on nagu tänapäeva mõistes öelda niuke pensioni. Kolmas sammas ise elavad sees ühes korteris ja kolm siis üüritakse välja ja, ja sellest siis elatakse surmani. Elu tegi omad korrektiivid. Maja sai valmis küll Läks, aga sellel samal õnnetul üheksanda märtsipommitamisel oli nii, et üks kukkus, üks Bambaja ette, teine maja taha, et oli ikka päris korralikult kannatada saanud, me majaga tehti jälle korda ja selles mõttes võib öelda niit, et noh, oli ilus kodu, oma kodu ja oma väike aed ja katki oli niisugune, eks ta oli küll tööli Sagulise Pelgulinn, Kuldeldame valla, ka need, need majad, mis ehitati nende uute projektide järgi sellel ajal, uued, need olid päris kenad, on kenad tänagi veel. Milline kodu sisekliima oli, kuidas olid suhted vanemate ja laste vahel? Ma pean vist seda teemat käsitledes olema hästi ettevaatlik ja iga sõna kaaluma, sest ma olen ise arvanud ja mõnedki on öelnud, et kui ka nüüd selgeid geneetilisi tunnuseid selle kohta, et ma olen päris kindlasti oma vanemate laps, aga kuidagimoodi ma mõtlesin teistmoodi ja minu väärtushinnangud olid natukene võib-olla isegi nõudlikumad, minu õde oli tunduvalt leebem ja, ja kui me ka omavahel harva nostalgitseda, siis need noorepõlve teemasid räägi, mis ta heidab mulle isegi ette, et ma olen nagu ebaõiglane, et sul ei ole millegist puudus ja seal ei ole mingit õigust kellelegi teha, aga ma ei teegi, aga ma ütleksin seda, et minu meelest jäi nagu eriti selline mulje, et minu vanemate, eriti ema poole arusaam oli nii, et elades nii rasket elu ja soovides, et nende laste elu oleks parem ja kergem. Loomulikult õieti väärtustati haridust, aga see filosoofia oli nendele omalegi ilmselt teadmata. Ma püüan seda formuleerida selline, et nad elasid oma lastele, see oli nagu eesmärgiks tehtud oleks võinud olla hoopis ilusam, et kui me elame koos lastega. Et noh, ei ole mitte, niiet et ühed peavad nagu teiste pärast elama ja eesmärke püstitama, selleks et neil oleks hea ja meil võib-olla seda isegi halb Nad arvasid, jätkati vähemust, on ema niimoodi ja siis tuligi nagu kogu aeg seda tunnetada, niimoodi tähendab, et me kõik tahame sinu jaoks teha, aga sa justkui nagu ei ole ikkagi tänulik. Õigupoolest sa noh, nagu ei pinguti ise nii palju, kui nagu me tahaksime näha või näiteks mina koolis õppisin tõesti väga hästi oli täitsa kogemata välja tulnud niimoodi, et hakkasin hästi õppima, arvestades ettevalmistusega nemad, mind poleks osanudki väga midagi juhendada või nii. Aga siis hakkas neile meeldima. Kui ma sain kiituskirja esimeses klassis teises klassis, siis seda võeti kui norm ja siis selle juures käis kõik niisugune nõudlikkuse, isegi materiaalsel stimuleerimisel. Kreem. Ja noh, ma mäletan seda, et ma tahtsin hirmsasti suitsuvorsti, mida ma ka nüüd vana mehena tahan, aga sellel ajal siis meie peres Jul varsti mitte see, mis asi see oli suurtel pidudel võib-olla suupiste. Ta kukkus välja, et kui ma siis viiet tõin jälle veerandi, siis ma sain poolteist kilo suitsuvorsti, eks ma oleks oodanud sinna juurde, ta võiks ütelda niimoodi, et puhka nüüd paju natuke praegu ei tee mitte midagi, aga sinna juurde käis. Ja nüüd sa pead kohe õppima hakkama, sest kui sa hakkad seda või toda tegema tulevad neil nad siis järgmises Wellness ja ma ei tea, mis siis kõik saab, tähendab, kuidagi modele kõik üle hirmutatud niimoodi, nii et ma ütleksin, mitmesugune oli see õhustik. Ja noh, mulle tundus niimoodi, et, et see ei ole päris mulle sobiv. Aga õega lapsed omavahel. Noh, me saime ikka läbi, kõrvaldasime küll ka muidugi palju, sest kuidagimoodi ka temal oli mingi niuke dominant nagu sisse tulnud, soov ikka kamandada ja tunda ennast kõrgemal ja ja mul võib-olla ta kogemata isegi kuuleb seda saadet, aga noh kuidagi mõned niuksed mälestused on sellised, et kui meil ühist raha anti käsujäätise ostmiseks seal oli niimoodi, et mina olen vähemalt 100 grammi, sina väiksem, 150, kui ei meeldi sa midagi. Suuremale suurem tükk. Nojah, aga sõbrad, kes seal kolde tänava ja sõle tänava kandis ringi jooksid. Jah, täna nüüd rääkides sellest, peab ütlema, et minu kõige lähem lapsepõlvesõber on arhitekt Rein Luup temales lausa kõrvalmajas ja nii palju kui ma mäletan, oleme kogu aeg koos kasvanud ja nüüdki aeg-ajalt räägime ja peame seda arvet ja peab ütlema, et kui me võtame vanad pildid, et siis enamus on kõik juba lahkunud meie hulgast. Aga noh, ikkagi on olnud palju huvitavaid inimesi lapsepõlves ja eks seejuures välja selles seltskonnas just et kes seal Meie koolis õppisid, oli sellel ajal ju ikka rohkem territoriaalne printsiip, et seitsmeteistkümnest seitsmeteistkümnes keskkool, jah, seal oli väga palju näitlejaid ju, kõik mõned vanemad, Mikk Mikiver ja Evald Hermaküla ja Helgi Sallo Ki ega nemad võib-olla ka kõiki nooremaid ei mäleta, aga noh, minu klassivend. Aga tal oli Indrek, Toome temaga hästi läbi ja nii et selles osas on, mul on igatipidi niuksed, ilusad soojad, kenad mälestused, aga noh, nagu ma alguses ütlesin, paljud on juba meie hulgast lahkunud. Aga ometi ei olnud tahtmist sealsamas seitsmeteistkümnendas keskkoolis edasi minna ja lõpetada keskkool, vaid seitsmendas klassis sai tehtud kannapööre. Ja vaat see tuli nüüd sellest samast, mida ma just ennist rääkisin, kuidas olid suhted ja rollid ja väärtused perekonnas jagatud, minu ema, noh, selles suures püüdlikkuses oma laps ajaks teha ja rohkemgi veel oleks vaja olnud, osutus üliaktiivseks ka koolis, küll ta oli lastevanemate komitees igal pool, kus vaja oli, oli tema ninapidi kohe paigas ja noh, rollis ka minu tegevusi koolis nii palju, et ühel ajal mulle nii palju, et ma pean kuidagi sellest ülevaatuse ja selle kontrolli arealist nalja saama ja poiss tähtis iseseisvaks tahtis saada iseseisvaks ja kui selgus, et on ka õppimise võimalusi ja isegi võib-olla paremaid ja võib-olla kohe ka eriala omada, on, on nii, mina siis ka ajama panin ja ega mul selle edasi, ühesõnaga siis ka probleeme polnud. Kuna mul olid kõik viied, siis ma sain ilma sisseastumiseksamiteta sisse. Sellel ajal oli siiski tehnikumi päris suur konkurss, eriti veel Tallinna polütehnikumi, mis oli sellel ajal noh, niisugune päris elitaarne õppeasutus. Ja nii siis mina said sinna ja sinna minu ema käsi nii lihtsalt enam ei ulatunud. Nii palju, kui mina mäletan kooliaegu, siis olid tehnikumi poisid-tüdrukud ka, aga millegipärast no mina mäletan just tehnikumi poisse. Nad olid tõesti kuidagi täiskasvanu-likumad ja sellised nagu mehemad. Kuidas Noor Ülo Nugis Tallinna pildist tol ajal välja nägi? Vaat nii oligi see lugu koolides oli ju nii, et ühes klassis olid vähemasti linnas enam-vähem üheealised kõik ja noh, vähe oli ju neid, kes tervisega olid maha jäänud või mõni teist on jäänud, aga tuli ette siis tehnikumi oli Shatunud ju päris mitmesuguseid inimesi, mõned, kes olid mitu korda püüdnud sisseastumiseksamitel sisse saada, mitu korda ühel või teisel aastal ei saadud, siis olid mõned, kes olid lausa keskkooli juba lõpetanud, nii et mitmesuguses vanuses oli inimesi ja noh, ütleme sotsiaalse küpsuse mõttes oli hoopis teine seltskond ja noh, see kõik, kus siis juba noh, selline suur kool, kus olid omad võimalused ja kus nõnda öelda seltsielu ja spordielu ja ühiskondlike kohustuste täitmine hoopis kõrgemal tasemel. Nii heas kui halvas mõttes mitu asja tuli ette, oli ta, et mina suhteliselt noorena alguses tundsin ennast küll võõrana ja olin ka võõras mõningatel täiesti, ma ei tea, kus võiks öelda niimoodi ta lausa, et naljakatel põhjustel vaatamata kõigele sellele, et minu ema püüdis ikkagi aeg-ajalt arvata, et ta on minu omanik, siiski ta kandis sellest tolku, rätsep, et ma olin hästi korralikult riides, ikkagi Rätsepa poegi odavamalt tuli kätte ka ja suuri pahandusi sellest ei olnud, kui ma hakkasin ka püüdlema, moejoont jälgida, nagu sellel öeldi, olid ma ikka päris pesuehtne lõnguks. Et mul olid paksud kaltsud tallaga kingad, mida patadeks kutsuti sellel ajal ja hall ruuduline pintsak ja ahvidega lips ees niheldaja, noh vot see oli nüüd küll võõrastav, nii et noh, arvestades sellega, et see ideoloogiline pool tehnikumis oli ka ju paika pandud vastavalt aja nõuetele, siis juba püüti esimesel päeval selgeks teha, et niisugustel justkui nagu ei ole õige koht meie tehnikumis õppida. Jonn oli mul nii palju suur. Ja ma garderoob ei kippunud ikka lihtsalt lahutama ja samuti hulgas populaarne ja poiste hulgas. Ma olin populaarne ja nii et sellel teemal isegi juttu ja ja andsin nõugi, palju oli unist poissi, kes olid tulnud ju kuskilt maakolkast ja võib-olla oli ta esimest korda Tallinna linnas ja ei, ma olin ikka parasjagu autoriteet. Aga kuna otse milleski nagu kinni võtta ei olnud nagu meka rõhutan, õpingutega läksidki hästi, siis lihtsalt loeti seda epistlit ja moraal ja noh, eks ma läksin ajapikku ka natukene võib-olla tagasihoidlikumaks, kas ta julgeks öelda konservatiivsemaks? Ega enam, jah, nii kirjut lipsu nüüd ei tahtnud siis kaela panna, aga limpsuke kandsid ka triiksärk oli seljas. Elus on ikka selliseid perioode, mida võib ka murrangulist, eks kutsuda või, või mingi päev mingi hetk, mingi tund millel on eriline tähendus. Jah, kui ta saatusest on niimoodi, et antud, kus ta paneb sind proovile ja on ka minul olnud aastal 1960, sissejuhatuseks ütleme niimoodi, et mul olid omad niisugused arusaamad ka poliitikast, mis seisneb selles, et ei, ma ei kippunud esirinda. Aga kas survele alluda nii, et, et ei olnud mina ei, komnoor ei pioneer, aga noh, siis ikkagi väänata mu käsi ära küll niimoodi, et 23. veebruaril, sellel ajal Nõukogude armee aastapäeval olin mina viimane, kes siis meie grupist komsomoli astus ja see oli aasta 1960, meil oli alguses juttu niimoodi, et. Puududa ei tohtinud, see oleks olnud küll õudne kuritegu ja vot sealt need pahandused seda modi peale hakkasidki. Kui mina siis ilmusin siin oma moodsa Alt mitu korda läbi tepitud mantliga ja minu silmarõnga mul käevangus oli kooli juurde, siis lugupeetud direktorid oma nimelil laadušev noh, igavene vastik mees, ta ei sallinud mind algusest peale, aga noh, midagi ei olnud teha ega tunnete vastu ei saanud ka nii kui ta mind nägi, kohe nokkis siia ja kandma loosungid. Mine lipugama niukse kahemõttelise arusaamaga ja selle lippuma sokutasin kuskil Kingissepa tänaval praeguses Liivalaias maja koridori ja kui ma siis kolmandat korda vahele jäi, see oli otsapidi siis seal juba roosikrantsi nurga peal demonstratsiooni rongkäik tegi niukse tiiru ära, vaat siis ma tegin selle rumalal läbi mõtlema tas saatusliku sammu, et ma kargasin sellel leivapoe lipuvardasse kinni. Ma olen seal käinud kümneid kordi, möönan, mõelnud niimoodi, et ma praegu suudaks seal ilmas seda teha, aga siis ma seda tegin ja sain sellel lipuvarda kätte, et öelda, et mu lipp on siin. Aga kui ma maha prantsatas siin koos selle murtud lipuga, siis oli mul juba mõlema käega vangus juba kindlad mehed olemas kes kohe mind saatsid esimese joonega võidu väljakule praeguse Vabaduse väljakule, seal oli siis miilitsajaoskond, nad sealt hakkasid pahandust peale. Ja, ja kui mõelda neid õudseid hetki, mis on toimunud siin lähiaegadel kasvõi meie enda riigilipuga ja mõelda siis nende sündmuste foonil, mis juhtus siis pärast sõda Ja nagu öeldud, see oli esimene mai 1960 ja kui ma mõned tunnid olin seal olnud noh, lausa igasuguste asotsiaalide kurjategijate seltskonnas, miilitsajaoskonnas, siis seal otsustati niimoodi, et ei ole see poiss, meie kontingent, see tuleb saata Pagaris, et esimese mai õhtupoolikul. Mul on selgelt meeles, et järgi tuli sinine Pobeda, hiljem ma saingi aru, et need tumesinised, tobedad longi, KGB autod ja sellega siis pagarisõja. On huvitav on see, et algul, kui ma ootasin seal vastuvõturuumist, siis parasjagu käis elav arutelu selle üle, kuidas nõukogude raketikõlast jälle Ameerika spioon Powers ja siis sealt siis need kommentaarid ka minu kohta umbes niimoodi, et mis võib kõikidega juhtuda. Oi, ma siis pidin kirjutama neid seletuskirju vene keeles ja olukord oli ikka päris õudne mõeldagi selle peale, et ma teadsin juba, et mu vanemad olid tulles leitud ja kõik sinna toodud ja arvesse võttes seda, millised rasked perioodid oli tulnud neile üle elada ja kõik, noh see mõte oli veel sees niimoodi, et nüüd on kõik Siberisse sõit ja kes kui Goa vangilaagrisse ja mis edasi saab. Nii et ma olin teise mai hommikuni, siis lasti mind välja ja siis sain koju vanematele selgitusi andma, noh, ma ei taha seda kirjeldada, see on nagu silme ees pilt siin kõik need äranutetud näod ja kõik see ma ei saanudki aru, kas riielde minuga või haletseti. See oli kõik segi, sest inimesed olid hirmust ja kartusest nii läbi imbunud et nad ei teadnud ju, et mis sellele võib järgneda. Mis nüüd järgneb ja siis järgmine koolipäev, kui mälu ei peta, oli vist kolmas mai, need, kui me kohale ilmusin, võeti mind ukse peal vastu ja tehti mulle siis teatavaks niimoodi, et niisugusel vennal meie koolis asja ei ole koolist välja visatud kohe. Aga et natuke peab ootama, millal komsomolikomitee kokku tuleb ja siis muidugi visati mind sealt ka välja. Kõik minu sõbrad hääletasid selle poolt, aga ma ei saa ju kellelegi etteheiteid ja aeg oli selline. Võimud olid veel kõik olemas. Nii et siis ma olin mees ja viiendal, kui mu mälu ei peta, haldja mul uuesti järgi KGB-sse. Veel mõningad täpsustused, aga siis olid niisugused nõuanded, mees, Prankima jääda ei tohi, tööle tuleb minna. Et ega midagi ja hiljem tuleb haridust jätkata, aga kui karistust tuleb kätte saada ja kuna mu onupoeg töötas just parasjagu selleaegses esimeses autobaasis, siis sain ma sinna töökoha ja ja alustasin lukksepatööd ja pidin siis selleks hetkeks oma kurva saatusega. Tema muidugi. Me kohtusime poistega koolist ja mulle tunti kaas ja püüdika julgustada mind ja noh küll ikka midagi välja mõtlema, aga noh, midagi ei olnud seal mõelda. Otsused olid selleks hetkeks langetatud, ainult et ega ma seda tööd ei saanud ka väga pikalt teha. Nii et töömehe põlv tegelikult algas siiski 16 aastasel Ja minul on välja antud tööraamat, mis mul elus ainukene ja siiamaani alles ongi viiendast maist 1960 esimesest autobaasist, autolukksepatöö oli esimene töö, aga juuni alguses tuldi mulle uuesti järgi ja päris, kui autobaasist viidi ära lausa tööriietega KGB-sse vägarisse ja ma istusin seal kuu aega või natuke rohkemgi. Ega ma siis ei saanud aru, mis asi on, sest ega seda lippu teemat peaaegu üldsegi ütledki. Ma sain tõe teada alles mitukümmend aastat hiljem ja kuskil siis, kui päris juuli alguses oli ootamatult lõppesse ja uuesti viidi mind. Ma sain siis kodunt läbi minna, vanematele veel selgitusi andma ja kõik needsamad jutud, mis nüüd kõik edasi saab, läksid siis tööle, oma asju seal korrastama, aga mehed arvasid niimoodi, et nüüd tuleb õppima hakata edasi ja koos nendega läksime siis polütehnikumi direktori juurde, aga ei too mees arvas niimoodi, et see on niisugune kaljukindel teema, et kui ma ikka näitan oma lojaalsust sellele ideoloogiale, Nõukogude korrale, et see võib-olla ainult pluss anda, ma ei karda, aga neid mehi teadsid sellist, me ei võta oma kooli ja kogu lugu. Nii et mõni inimene oli tõeliselt printsipiaalne Tõeliselt printsipiaalne ja aga noh, muidugi omakasupüüdlikult printsipiaalne, ega noh, ega siis järgnevad jutud olid nii, et sai sõidetud koos siis KGB-meestega Lomonossovi tänavale praegusele Gonsiori tänavale seal kui siit nagu selle rahvamajandust nõukogu, see maja on praegu alles seal ka ministeeriume ja tee oli siis õppeasutuste valitsuse juhataja juurde minu hilisem tulevane ülemus oli Feliks Jürgenson, ta nimi olgu muld talle kerge, tema arvas ka, et karistada niukses tuleb muidugi õppida ka tuleb ja need jutuajamised siis sealt telefoni teel ei lõppenud ka sellega, et, et oleks nõusolekut antud, nii et, et see viimane käik oligi niisugune kõik, rohkem jutt, räägi nugisega, ükskõik milliseid porte, see, et siin ei ole ja seda meest kooli ei võeta noh, ega siis selle KGB ka ei saa ka, nii väga jonnib kestahes tähendab nii, et, et ma tegin küll veel mõned nädalad tööd edasi autobaasis, aga ma sain aru, et mingi tegevus kuskil toimub ja asjad hakkasid tähendab selliselt, et Tallinna polütehnikumist viidi meie erialaosakond ära Tallinna ehitustehnikumi, millest liideti kokku Tallinna ehitusmehaanikatehnikum, uued inimesed, uued juhid ja sinna ma sain siis tagasi, tegin kõik eksamid ära, aga noh, ma sain kõik siis kehvad hinded, nii-öelda mitte viiet Öeldi seda näkku niimoodi, et meil ei ole õigus sulle nugis ükskõik mis, sa ei kirjuta meile suust välja ja siin kõrgemat hinnet anda, nii et mul tuli siis kaks, kolm aga sisse ja noh, ma teadsin, et punast diplomit ei saa, aga vähemasti see etapp sai sellega läbi, et ma sain lõpetatud kooli Tallinna ehitusmehaanikatehnikum. Millise diplomi ja erialaga? Tallide lõikamise tehnoloogia erialaga ja kaup oli siis niimoodi, et mind suunati ka samasse süsteemi edasi ja suunati Tallinna Polütehnilise Instituudi metallide tehnoloogia kateedri juurde. Aga mina tahtsin muidugi ikkagi õppima hakata sealsamas tikkis sealsamas stepis, aga noh, sealsamas stepis ja mulle ka selgeks kohe kaadrite osakonnast lause oli mida ka osakonna juhataja ütles, ligikaudu selline, et vaadake, siis oli juba nagu teised tiitlid ikkagi inimesega tegemist, vaadake seltsimees nugis, teil on õigusnõukogude liidus olla Käia Kaliningradi oblastist kuni Kamtšatka nii välja, aga mikspärast peaks nõukogude inimene nüüd Teid oma kulu ja kirjadega koolitama. Tee peaks seda ise tegema, karastage töörahva hulgas ja ei, ma ei saanud päevasesse astuda, sain siis õhtusesse astuda ja hakkasingi tööle, siis metalltehnoloogia kateedris oli niuksed vähetähtsatel ametikohtadel. Aga olin ilmselt ka vajalik ja minuga oldi rahul. Nii et ühel ajal mul õnnestus ikkagi saada päevasesse osakonda üle. Ja olles juba tuttav paljude inimestega, kes ka andsitooni sellel erialal tervele põlvkonnale inseneridele otsustati siis niimoodi, et Tallinna polütehniline instituut sellel erialal on väga ühekülgseks jääma ja on vaja hakata koolitama inimesi välja, kesktooksid uusi värskeid, et siis eriti just metallide lõikamisel, sest pinkide osalejana enam-vähem niimoodi arenenud metallitehnoloogiaga hädapärast niimoodi ja otsiti neid kohti, tähendab üks variant oleks olnud siis Kiievisse õppima minna batooni instituuti seal keevituse peal siis või siis metallide lõikamise peale, mis oli väga tugev Minskis vahepeal isegi kaalutlus, et kas saaks ka välismaale suunata. Aga noh, mul oli ka keeleoskusega probleeme ja. Kes need pahandused ei oleks olnud takistuseks? Millegipärast hakkasid ühel ajal siis arvama niimoodi, et noh, nagu, et kõik asjad on nagu möödas ja ära unustatud. Hiljem ma sain muidugi teada, et oi, need oleks takistites küll. Aga õnneks ei läinud need asjad nii kaugele, et see pettumus oleks olnud mul ülisuur. Asi lõppes siiski sellega, et nii-öelda vabariikliku suunamisega hakkasime õppima Valgevenet Holden Instituudis. Kuidas see kool oli? No vot otsustades selle järgi, et Valgevenes 10 miljonit inimest ja sellel ajal oli üksainukene tehniline kõrgkool, kus oli 30000 üliõpilast siis sissesaajad olid ainult keskkooli lõpetanute kuldmedaliga konkursside järjekorras. Nii et see põhi oli suhteliselt tugev ja noh, see väljalangemise oht oli ülisuur. Aga öelda nüüd niimoodi, tähendab, eks, et midagi niisugust oli, mis oleks pannud mind nagu kuidagi alaväärsus kompleksi tundma, seda mitte aga õhustikule hoopis teine, noh meil siin ülikoolides oli ikka natukene niuke järele ahvitud vana niuke korporatsiooni õhustik ja, ja ikkagi buti pidusid pidama ja ega marssida, forssid olid ikka olemas ja minagi kippusin olema tihtilugu esimese numbri mees, kes võttis pidusid ülesse. Siis seal seda tuli üliarva, et noh, näiteks isegi raamatukogusse pandiga järjekord niimoodi, et hommikul kell kuus võeti plats ära või või isegi ühiselamus õppides nõnda öelda lenn Komnetes oli ka nii, et mitte igalühel ei olnud platside saaks istuda. Rääkimata sellest tooriumis olid ikka esimesed kohad hinnas, mina piiskagi, mina sokutasin ennast viimasesse ritta nagu koolipoiss. Noh, seal oli kõik teistmoodi ja noh, ei tulnud üldse niisugune kõne allagi, et iga päev või õpitud või kursusetöö jagati välja ja tähtaeg oli kahe kuu pärast sellel samal õhtul hakati tegema ja mul oli algul see võõras küll aga sunniti niimoodi kaasa minema selle õhustikuga ja läksingi ja sain ka ilusti järje peale ja jälle ma õppisin sellest ainult viitele, sain kõrgendust stipendiumi. Ja kui nüüd tagasi vaadata ja nii iseenda käest küsida, siis see oli hea kool ja see andis hea hariduse. Jah, ja hariduse andis küll, olgu ta kuidas on, me võime tänapäeva Valgevenet kuidagi mõelda niimoodi, et ei tea, kuidas ta assotsieerub millegiga. Aga seda ma võin küll kinnitada niimoodi, et Valgevene Polutehniline Instituut sellel erialal oli ikka suurusjärgu võrra kõvem, kui Tallinna Polutehniline Instituut. Ja kooli ära lõpetasin ja noh, kõik muud niisugused mured praegu hetkeks jutus kõrvale jätta, mis selle lõpetamisega seoses olid mõned isiklikud probleemid ja kui ma jõudsin sinnamaani, et oli vaja tööd tegema hakata, siis asjaolud muutusid, et ma polnud instituut tagasi ei saanud oma isikliku elu probleemide tõttu juhtus nii, et mul jäi kandidaadikraad kaitsmata, see oli lepingusse, kes aga pereasjad läksid käest ära sellel hetkel ja nii jäin ma siis süsteemi töölepanekuks ja, ja suunati mind sellest samast. Nüüd kui me ehitusmehaanikatehnikum õpetajaks Tallinnas, Tallinnas ja minule olid siis muidugi venegrupid jäetud, sest noh, neid vene keeles õpetajaid nii väga palju ei olnud ja nina noore inimese pidin seda kõike tegema, aga mul õnnestus sealt suhteliselt ruttu ajama panna muhka teatud niukse kogemata eksituse tõttu, sest sellel ajal oli noore spetsialisti kohustus kolm aastat töötada. Vaat seal tegid ühe niukse protseduurilisi vea ja ma sain, mina astusin sissevabriku uksest, Trakiste katsetehas Pioneer täiesti minu eriala ja olid ka mõned tuttavad seal ees, niiet selles tehases tööl hakkasime just, ma ütleksin niimoodi, et noh, umbes poole aasta pärast olin ma teinud juba niisuguse karjääri, millest poleks osanud unistadagi, ma isegi ei teadnud, et mul on karjääriimu. Ma seal hakkasin alles esimest korda niimoodi tundma, et, et on ametil oma võim ja ja palk ja stimuleerimisse, süsti kreemid ja nii et ma kolmanda kategooria konstruktorist jõudsin esimese kategooria konstruktorini ja sealt edasi tootmises olla vanemmeistrina Meie osakonna juhatajana ja noh, eks siis oli ta muidugi Kasetsed ja oli ka natuke pahandusi, aga oli ka neid, kes mõtet nugis tunneb asju ja midagi ei ole teha. Asi jõudis siis ministeerium ruumi tasemele, kus arvati niimoodi tähendab et hoopis. Me võtame ta rakesite katsetehasest ära ja läheb teise tehasesse peamehaanikuks, vabrikusse tegur. Ja no tõepoolest, seal olukord oli selline, et noh, kenad inimesed, aga ta oli niisugune naiste juhitud vabrik ja ega seal nihukest tõsiselt mees inseneri sellel erialal, kes ikka seadmeid oleks tundnud, põhjalikult, oleks energeetikat tundnud ikka mõelda niimoodi, et 40 miljonit kilovatt-tundi aasta elektritarbimine, kaheksa atmosfäärina aur ja noh, eriala inimesel ütleb sellega, palju, tähendab seal sai kohe hakata asja niimoodi tegema, torkasin silma siin ja seal, ja noh, oligi niimoodi, et paari aasta pärast peainseneri kohusetäitja ja vaat nüüd hakkasid tekkima probleemid sellega, et mismoodi siis nugise karjäär kujuneb ja kuidas seda kujundatakse, sest ei olnud parteilane, peainseneri kohusetäitja, noh, seda saab olla teatud aja, aga ta kukkus välja nüüd selliselt, et ajaratas oli jõudnud sinnamaani, kus Tallinnas tehti oma administratiivset reformi ja eakamad inimesed mäletavad, et keskrajooni asemel tehti kaks rajooni Lenini Oktoobri rajoon ja juhtus siis niimoodi, et neid partei ülemusi kippus üle jääma. Ja üks nendest oli ka ristlan, kellest on palju räägitud, tema oli sellel ajal ühe rajoonikomitee aitäh. Aga ajaloos oli ta niimoodi välja kukkunud. Ta oli ka konts sarvetehaste peainsener koos selleaegse minister Vladimir Geoga ja ei sallinud teineteist silmaotsaski, nii et kui kohaliku tööstuse minister saabus tehasesse, siis ta oli just parasjagu pooleliteguri ja kunstsarvetehase kokkupanemine ja no ei ole neid kaadreid. Ja tema teatas, et meie ristla ei lase siia tuua, et nagu öeldakse, nomenklatuurse organid arvavad, et teda võiks tagasi suunata tootmisse, aga ainult üle minu laiba teatas Vladimir Käo, siis oli tegelikult suur šovinist. Aga noh, seekord oli niimoodi vaja ja võtakski peale, aga kes siis on see inimene Gustada sis võt. No aga peainsener peainseneriparteilane tuleb võtta parteis. Vaat nüüd oli siis võib-olla teine koht minu loos, kus oli see murdumise hetk, tuli otsustada terve lugu elatud koos oma häbiväärse komsomolis välja viskamisega kõige sellega ja ega ma ei arvanud üldse, et mul ikka seda karjääri mu nii palju on. Ma mõtlesin, et see tase on mul ikka päris hea ikka noh, tööd sai palju tehtud ja tunnetada seda tunnustust, et sust peeti lugu ja ja palka sai parasjagu palju, ega sellel ajal võrreldes teistega tehastest teedi testi ja selle põhjal otsustada. Muidugi, sinna juurde käivad jutud ka siis ma pidin kitsas ringis ütlema nendel, et, et kuulge, et mõned niuksed komplikatsioonid. Et siin võib pahandusi juurde tulla, et ma räägin teile ausalt ära, kuidas minu lapsepõlve, sest need asjad on olnud ja mis nüüd siis edasi saab, et võib-olla ei ole mõtet torkida seda eriti veel niimoodi, et kui parteisse astuda, siis oli selline protseduur peale pealesurutud, et tantparkisid, valgekraesid liiga palju õnnest kommunistidega CD trügiks siis sai astuda nivood, ainult töölisi tuli juurde anda, kui mu mälu ei peta, siis kaks ja kolm realist andsid niisuguse kauba, et üks ametnik sai siis astuda, neid oli vaja leida ja vot siis tahtlike lõunat. No ega ei olnud nii lihtsalt ja noh, Eesti inimesel veel umbes niimoodi, et nad, ma peansust nugis küll väga lugu, aga anna mulle andeks, aga ma nüüd sinu pärast ka Eda nagu parteisse astuda, et katsume ikka need vaadata, leiame mõne lollima või nii venelaste hulgas oleks olnud küll, aga see käinud seekord kauba, siis mul oli vaja iseendast jagu saada ja vaat siis mõned niisugused inimesed, noh, kes ka olid natuke nagu kahtleval seisukohal, aga kes olid autoriteedid, aga oma nina väga nagu esile tõstnud, oh ütleme Saksa sõjaväes olnud või soomepoisid need siis tulid, et niimoodi seltsimees nugis räägime nüüd asjast, et me oleme ikka siin kaua töötanud ja meil oli päris palju seal inimesi, kes tõesti olid tulnud vangilaagritest ja olid jäänud sinna tööle sellise arvamusega, et noh, et, et see on üks niisugune rahvuslik ettevõte, kus ei piinata neid nii palju ja et me ei taha kuhugi lasta seda õhkkonda siin ära rikkuda, et me mäletame hästi kõik, kui seal Islan siin töötas ja kui sa ise oli siin direktor. Aga et me mäletame ka sinu isa, kes siin töötas, setu? Ta oli ikka väga tubli mees ja noh, nüüd me näeme, et nagu poiss ka enam-vähem korralik inimene, nüüd ei ole midagi teha, sa pead, astub. Et aeg on nüüd teine ja valget laeva enam ei tule ja noh, siis ma arvasin, et hakkame proovima, mis siis on vaja kõigepealt teha ja kui kaugele jõuan ja kui ma olin oma puhtsüdamliku ülestunnistuse kitsamas ringis välja öelnud, siis hakati arvama, nii et katsume nüüd kuidagi seda asja siluda, et kas saaks tagantjärele midagi paremaks teha? Klaarida, et ei tulegi mingit pahandust ja noh, nii nagu teinekord tihtilugu juhtub elus jeru saatustes oli täpselt samal ajal minu klassivend Indrek Toome Eesti komsomoli esimene sekretär, vahepeal meil suuri kokkupuuteid polnud, aga kui oli vaja, siis tuli leida nii et läbi ühiste koolivendade tuttavate sai organiseeritud üks kokkusaamine ja see oli veel Moskva kohvikus ja ma siis koolivennale rääkisin, loera niukene asi on, et kas saaks kuidagi asja siluda? No ei meeldinud talle see teema väga, esimene variant oli niisugune, et ehk annab kuidagimoodi niimoodi teha tolledki komsomol tõstame dokumendid üles ja kui ausalt kõik liikmemaksud ära maksad, et oled siis kõik uuesti komsomol ja vaikime selle koha maha, et oled välja visatud. Aga noh, mul oli juba vanus peale, et ta enam ei sobinud niimoodi lihtsalt komsomolis. Teiseks see, et ma olin juba oma ankeetides igale poole kirjutanud, et pole komsomoli, solvub ja noh, siis tuldi sellisel arvamusel, et hea küll ega midagi muud teha ei, saab lihtsalt torkama suud, dokumendid kuskile niisugusesse kausta, kus seda lihtsalt iga päev ei otsita ja, ja siis omal vastutusel. Tee, mis tahad, ütled, pole olnud. No nii oligi, läksin ma siis suurim parteikoosoleku ette teatama niimoodi, et olen nõus astuma ja olid siis leitud ka need inimesed, kes olid valmis minu pärast ka parteisse astuma ja sealhulgas üks vene mees, Lander juht, nimi oli veel konstritsas ja mul on meeles ka vaja oli see lugu niimoodi, et kui ta käin oli, siis ta ei tahtnud maksta, et aga noh, toolide mees nagu ta oli, suu pidi mõrv olema, nii kui ta jälle alla natuke võttis, ta oli nõus ja küll siis spinatiga selle üle, et, et kuidas on niisugune asi võimalik, et tänapäeval noh, ei ole komsomoli astunud üldse ja sellise ülikooli läbi käinud ja kõik keerutasin, mis ma siis keerutasin ja silmad maast, noh, ei ole komsomol ja kogu lugu ja nii ta siis läks sedamoodi, et sain silma komsomoli staažitta nagu parteisse astutud ja edasi siis juhtus niimoodi, et noh, neid kaadrit seal ümberdid jagades ja paluma reid moodustades lõbus oli niimoodi, et minule palumeris seda õiget kohta jätkunudki, mina sain siis ehitusdetailid direktori koha ja siis lakkusin sellest süsteemist, läksin teise süsteemi ja olin siis detaili direktor kuus aastat. Ja noh, seal kulges nagu ütlema juba minu tõeline nõukogude tootmisjuhi karjäär ja mitte pikalt seda teemat üle rääkida kuus aastat ühes firmas siis juba nõnda öelda parteiorganite nõudmisele toetusel järgnevasse suuremasse firmasse, see oli siis dünamo suusavabrik, üleliiduline seal kuus aastat ja noh, siis juba nii-öelda tootmise tipu tootmiskoondise Estoplast Ja siin, nii nagu meie saate alguses lubatud Me lõpetamegi sellega meenutuste rea ja jada, mis näitas kuidasmoodi ühest poisist sõle ja kolde tänava nurgal üles kasvanud, seal koduaedades ringi jooksnud poisist kasvas see inimene, keda me tänapäeval tunneme, kelle kohta ei oleks nagu vaja enam midagi juurde lisada. Sest kõikidest nendest tuntud aegadest poliitikamaailmast nendest olulistest hetkedest eesti rahva ja Eesti vabariigi ajaloos sellest me selles saates ei räägi, sest aeg on lihtsalt liiga napp, aga ikkagi tahaks tagasi pöörduda jällegi sinna mereäärsesse väiksesse kodukohta, suvekoju ja natukene rääkida sellest tänapäevaelust ja olekust praegusel hetkel. Lihtne pensionäridel võib nii öelda. Võib ka nii öelda. Võib-olla nii päris lihtne ei olegi, eks ma natuke nokitseja poliitilise analüüsi kallal ja ei lase ennast rooste minna, aga kui ma poliitikast lahkusin, mul oli mõte, et võib-olla ma proovin ennast ka majanduses, tootmises, ettevõtluses, mida ma ka tegin peaaegu oma perefirmade tasemel, ainult et ma sain väga hästi aru, et aeg on edasi läinud. Meetod, kuidas praegu tööd tehakse, noh mulle absoluutselt ei sobinud tipus olla ja ma arvasin, et ma ikka loovutan selle töö nüüd noorematele vajaduse korral silma peal. Aga ega ma nüüd praegu noh, nii-öelda tõsiste suurte tegemistega küll üle pinguta, elu on teinud oma korrektiivid nii palju, et mul on muid kohustusi, nii palju olmelisi probleeme juba, mida ma ise olen välja mõtelnud ja ilma milleta ei saa, niiet. Juba mitu maja, eks ole? Ei, ma mitu maja ja kui ma ütleksin, et Andineemes on üksipäini nüüd juba niidetud pinda peaaegu et kaks hektarit siis ka kodus nõmmel hiiul, mida tuleb kord hoida ja siis on üks väike maja meil veel ka Kuutsemäel talvine, talvine ja puhkusepaik just nimelt kui päris mõtlesime serva peal. Seda tööd on nii palju, et ma tagantjärele mõtlen, et huvitav, kuidas üldse sai elatud niimoodi, et neid asju korras hoitud ja jõutud siis praegu küll tundub see oli küll ime, et siis sai hakkama nii nende kui teiste töödega. Ja võib-olla, et siin ongi väike tagasivaatekoht lapsepõlvele, kus kohal sai ju räägitud, et kodust tuli kaasa selline tunne, et kogu aeg peab midagi tegema, et ei saa olla niimoodi, et sa oled lihtsalt vabalt. See on sees. Vot, see on see osa emakasvatusest suunamisest või ütleme isegi nõudmistest, mis oli nii, et, et noh, on nagu elu tuleks elada nagu hirmuga või ei tohi ennast lõdvaks lasta ja kõik niuksed, meelelahutused ja muiduolekud või jõud, olekud, et, et need on kõik nagu peaaegu nagu kurgitegu või mis, ongi nii, et ta on juba nii juurde kasvanud, et kui nagu muidu istun ma mõtlema, et kohe mitte midagi ei teeks, siis tulebki niisugune hirmutunne siis? Ei, ja juba see mõte ei olegi mõtet lõpuni mõeldud, kui ma tunnen, et ma juba jälle lähen ja hakkan tegema, sest midagi ei ole teha. See elufilosoofia on juba geneetilisel tasemel jutumärkides nii paika pandud, tähendab, eks, et vaba aja veetmine tundub olevat nagu Päpaci kogu aeg, sa pead midagi tegema. Aga koos abikaasa Vaikega, kes on ju ka olnud selline väga tubli inimene, just nimelt tööstuses ja, ja juhina, kes on samuti juhtinud sadu inimesi ja, ja tootmist kuidasmoodi kodus on, kumb siin juht on või on need rollid nii ära jagatud? Teineteise maale ei astu? Õnneks meie õigel ajal mõlemad tabasime ära, et jagame rollid ära ja ärme mängureegleid rikku, mis tähendabki seda, et kahjuks on välja kukkunud niimoodi, et meie perekonna rollijaotus on tihtilugu olnud nii, et on isegi natuke moonutatud, et minu peal on neid rolle, mida üks meesterahvas ei peaks Tandmadisest, noh, üks nihuke maskuliinne vees peaks, olemegi natuke nagu sportlikult lohakas ja lubama endale haigalt öelda niimoodi, et oh ei tea, mina midagi kulinaaria köögiasjast millestki jäätma, nii minuga nüüd on teistmoodi, et ma olen täitsa meistrimees sellel alal ja noh, siis ma hetkel tuleb ka mõnikord niisugune mõte, tähendab, eks mahtu, mis mina siis nüüd teen siin siis niimoodi, et igal pool, kus peaks olema, oled sina nagu ees, oled vallutanud kogu selle õhustiku valdkonna ära. Ja noh, eks ma siis olen jälle noh, nii-öelda loovutanud mõned niuksed asjad talle siis, kus ma nagu väga ei topi, nii et Ta on nii usinasti põllutöödega ametis siin ja las ta siis olla, las ta tasakaalustab, vaatamata sellele, et aga juba suhteliselt kõrges eas tütarlaps teeb täitsa hommikust õhtuni veel tööd ja lastes teeb niikaua kui on seda talle antud ja kui ta siis tahab ennast majandada põllu pääl, las ta seal siis tooni Pallases. Ütleb abikaasa arvuliselt. Aga kui te tahate olla tõeliselt lõbusad ja vabad ja nautida puhkusehetke, siis mis see siis on, kas see on suusatamine, on see reisimine, on see lihtsalt rannas puhkamine? Me oleme proovinud ka seda lihtsalt puhkemist, aga see on nüüd juba nii, et noh, ta enam ei kuku sedamoodi välja. See tundub juba nii, et kui veerand tundi pikali päikse käes olla, siis on juba niisugune tunne, et kuskil juba ammu ootab või keegi inimene tahab rääkida või midagi on vaja veel kuskil paika panna ja noh, selles osas meist ei ole võib-olla ja suurt niimoodi koos tegijat, mis on aga tõsi, et meil on tõesti mõned niisugused tõsised ühised huvid ja hobid ja see on nüüd nii, et kelle poolt loomulikult minu poolt kas või jõuga paika pandud, et Igasta käime kuskil mägedes suusatamas rääkimata sellest, et me oleme väga tihti talviti Kuutsemäe peal, seal on nii palju ühine asi, et seal ei tekkinud nagu mingisugust dissonantsi. Vot, mitte ei ole niisugust asja, et noh nagu, et üks on võib-olla tubli nokitseja lillepeenras, teine ta kogu aeg kalale või jahile minna ja vot siis võib-olla noh, nagu mingisugune niuke härma ütleme, konflikt, dissonants, meil on see täiesti ühine ja noh, suveajal tahes või tahtmata on lugu nii, nii suure majapidamise hoolitseme nagu Andineemes on, on kogu aeg, et kõikidel jätkub seda tööd ja vaatamata sellele, et üks nagu hetk, et on spetsialiseerunud jutumärkides põllutöö peale ei pääse temaga ikkagi muidugi välise Selline siis tuligi meil välja üks suvine jutt ühe tuntud ja tunnustatud inimesega. Me oleksime võinud võib-olla mõnel teisel ajal isegi ütelda, et ja niisiis karastus teras sest umbes niisugust terase karastamise juttu me täna ju suures osas käisime, aga nii see on, inimeste elusaatused on erinevad. Ja mõnel on tus hästi pingeline ja keeruline olnud. Aitäh, Ülo Nugis. Minul oli väga tore kuulata. Eks sa teada, mida raadiokuulajad arvavad? Tänase päeva te saate külaline oli Ülo Nugis ja temaga ajas juttu reetmade.