Tere, üsna kena ja kevadist laupäeva tosinas vikerraadio keele sõnum jõuab tänasega eetrisse. Loodame endiselt, et kevad sõlmib lahti meie kuulajate mõttepaelade, hakkame saama ettepanekuid meie võistlusele. Saagem uueks Aavikuks. Seoses emakeelepäevaga oli juttu sellest, et meie keele kohati tarbetult keeruline grammatiline struktuur vajaks lihtsustamist. Oleme ortograafias klammerdunud põhjendamatutesse skeemidesse näiteks väike ja suur tähelisus, aga ka interpunktsioon. Pakkuge siis uusi grammatilisi vorme või kirjutage, missugust teist õigekirjareeglitest võiksime teie meelest loobuda. Niisiis kirjutage meile koduleheakna kaudu aadressil keele sõnum punkti vikerraadio poee või siis vikerraadio posti aadressil Kreutzwaldi 14 101 24, Tallinn või ka elektronpostiga Mart Ummelas. Jäär. Lubame parimate ettepanekute eest mai algul välja loosida raamatuid, kirjastuselt Varrak. Kuidas on meil külas üks tõsine praktik Tallinna kuristiku Gümnaasiumi emakeele ja kirjanduse õpetaja Priit rattasse, kes osalenud ka uute ainekavade koostamisel ning kirjutanud üksi või koos teiste autoritega innovaatilisi õppevahendeid. Alustame täna temaga juttu põhikooli ainekava uutest rõhuasetuste eest, aga samuti sellest, kuidas ta praktilise õpetajana näeb praegust kooliõpilaste keeletaset. Professor Martin Ehala, ka jõuab aga lõpule jutt eesti keele grammatika eripäradest. Keele sõnast keele sõnamäe. Jätkab juttu muutuvatest üldhariduskooli ainekavadest. Ja täna on meil stuudios mees, kes on tegelenud nende ainekavadega, kirjutanud õpikuid, aga on peale sellega kümmekond aastat juba ise praktiline emakeeleõpetaja. Priit Ratassepp kuristiku gümnaasiumist Tallinnast tere. Tervist. Priit, alustaksime võib-olla sellest, kuidas teist üldse sai õpetaja, miks te valisite õpetaja elukutse? Me teame, et meil on siiski suhteliselt vähe mehi, õpetad, Ta ei tea. Veel vähem emakeeleõpetajatest mehi. Kust tuli see mõte ja küsimusega. Alustaks sellest, et lõpetasin ma gümnaasiumi või keskkooli, nagu tollal nimetati 89. aastal ja see oli selline kummaline aeg, ma isegi õppisin siis tundus, et see noh, see kirjanduse õpetamine käis natuke teistmoodi nõukogude ajal, et olid sellised naljakad raamatut, midi pida pidi lugema ja ja kuidagi tundus, et mingi mõte küll oli tol ajal kooli, võib-olla võib mõelda edasi selle peale, aga läksin hoopis ehitust õppima ja mõnda aega siis kohe õppisingi ehitust ja aga siis mingil hetkel ikkagi tundus, et et kogu elu ei tahaks ehitamisega tegeleda, et võiks midagi ikkagi tagasi pöörduda, siis sinna humanitaarsemat valla poole ja, ja siis niimoodi saigi proovida Tallinna Ülikooli astuda leidsin, et päris omal käel võib-olla jäävad need teadmised natuke ebasüstemaatiliseks ja leidsin, et on ikkagi vajalikke, siis neljandal kursusel läksin siis ka kuristiku gümnaasiumitööline kuristiku gümnaasium ongi minu synni ainukene töökoht või kool, kus ma olen töötanud. See on tegelikult huvitav, et üsna tihti õpetajad on nagu pühendunud ühele koolile ja töötavad seal kogu oma eluaja. Aga kui veel minna natukene enam tagasi minevikku, siis niisugune suhe teil oli näiteks lapsepõlves lugemisega. Ja suhe oli sellepärast, et kodus on, vanemate juures on palju raamatuid, isa on suur, lugeja loeb palju, siiamaani väga usin raamatukogu külastaja ka, kusjuures ja ilmselt see juba nagu kodust loomulikult algas ja vanaema luges ette päris tihti raamatuid ja, ja ise vanaemaga oli suur lugemishuviline, nii et et selles mõttes see oli nagu selline loomulik keskkondades. Ja tollal muidugi ei olnudki internetiga muid võimalusi muid ahvatlusi. Ahvatlusi jah, nii et et tõesti raamatuid oli üheks ja lisaks me elasime ka nõukogude ajal, kus ka televisioon oli selline et Tallinnas küll nägi soome kanaleid, aeg-ajalt, aga, aga, aga kui ma vanaema juures maal näiteks suvel palju aegagi veetnud, siis seal ei olnudki seda Soome televisiooni vaatamise võimalust. Nii et kui teie kooli läksite, siis lugemine oli selge, kirjutamine ka, küllap. Küllap vist, jah, ma mäletan, et ma lasteaias ei käinud, ma käinud ka nullklassis või tähendab, käisin nullklassis, aga ma käisin umbes seal vist kaks või kolm korda aasta jooksul kohal, sest olin, tähendab maal vanavanemate juures ja. Järelikult jah, ikkagi ei olnud selles mõttes probleemid, ma mäletan, kui seal vahel käisin, siis midagi väga keerulist seal teha ei tulnud, igatahes. Me oleme eelnevalt just rääkinud algõpetusest ja need spetsialistid, kes siin on stuudios olnud, kinnitavad, et ei oodatagi ju tänapäeva lapsed, kui ta kooli läheb, et oskaks lugeda või kirjutada, kuid siiski esimese astme jooksul peab ta need oskused niivõrd omandama, et siis edasi juba põhikooli lõpuks olla igati valmis ühiskonna liige, kes oskab ennast väljendada, oskab kirjutada, tunneb erinevaid stiilitasandeid ja teeb ennast mõistetavaks. Kui me oleme nüüd rääkinud algastmeõpetusest, siis seal on olnud muidugi üsna suur tähelepanu sellisel mängulisel elemendil või sellisel huvi äratamisel keele vastu, et seal välditakse üsna suuresti veel reeglite õpetamist või need reeglid tulevad nagu selle õppimise käigus. Te olete ise nüüd, missuguste klasside õpetajana töötanud. Kõige noorem, kuues klass, aga hetkel seitsmes klass kõige noorem, nii et ütleme seitsmendast kuni 12. klassini hetkel küll rohkem, isegi gümnaasiumiklassid on mul praegu. Mis toimub siis pärast neljandat klassikeeleõpetuses? Ma tean, et nüüd uues ainekavas ju tuleb eraldi sisse ka kirjanduse kursus. Kuidas see murrang siis on see oluline murrang või on see sujuv, ülemine? Ütleks nii, et see on ikkagi üsna sujuv üleminek, kuigi see üleminek on võib-olla natuke naljaka koha peal, et on just seal kooliastme keskel, et ei ole mitte pärast kolmandat klassi või kuuendat klassi, et pärast neljandat klassi. Et aga ka suurem osa eesti keele õpetajaid seda pooldas ja sellest see muudatus tuli, näiteks isiklikult ei ole sugugi veendunud, et see on nüüd kõige parem variant, et minu meelest oleksid võinud vabalt ka eestikeelne kirjandus endiselt ühe, üks aine olla. Nad on nüüd küll ühe ainevaldkonna ained, lihtsalt samad õpetajad ikkagi. Loomulikult peaks olema lõpetajad, kuigi ma ei kujuta päris täpselt ette, et mis, mis tagaks, ei, ei võiks olla erinevad õpetajad, sest ikkagi neid tunde ju ikkagi ei ole nii palju ja, ja samamoodi siis ju kirjanduse tundides tegeletakse kõigi keeleküsimustega ja üldiselt laiemalt tekstide mõistmise küsimusega, nii et selles mõttes peaks olema ikkagi üks õpetaja, kes neid aineid õpetab. Aga mis seal siis nii muutub? Muutub võib-olla minu jaoks põhiliselt see, et lihtsalt kirjandust kui sellist väärtustatakse lihtsalt rohkem, et et nii lapsevanem kui õpilane näeb, et, et see ei ole kõik, kus eesti keel, vaid et meil on ikkagi kirjandus omaette valdkond ja omaette eripäradega, nii et, et minu meelest see on ilmselt see põhiline, mida sellega taotleti, et, et kirjandus oleks eraldi õppeaine. No me teame viiendast klassist ja edasi tuleb ju veelgi uusi õppeaineid, et selles nii-öelda esimeses astmes, nagu te ütlesite, esimese kui kolmandani või selle vana ettekujutuse järgi algkooli osas on ju suhteliselt, et see õpetus niisugune integreeritud. Aga sealt edasi hakkavad tulema sellised erialaained, et kuidas see nüüd mõjutab keeleõpetust, sest nendes erialaainetes ju lapsed puutuvad kokku juba täiesti uute mõistetega. Näiteks eesti keele õpetusega peaksid ju kõik aineõpetajad tegelikult tegelema. Ma arvan, see on ka üks uue ainekava. Jah, et see on üks eesmärke, aga samas kui me võtame nüüd eesti keele aine nüüd eraldi, siis võime öelda, et eesti keel koosneb ka justkui kahest poolest, tegelikult üks on see tekstiõpetuse pool ja teine on keeleõpetus, noh, meil on nüüd tegelikult on neljaks jagatud siis ainekava, et neli nagu valdkonda, üks on siis suuline ja kirjalik suhtlemine, siis on tekstide vastuvõtt tekstiloome ja, ja viimane on siis õigekirja õige keel ja keelehoole. Ja aga tegelikult need esimesed kolm kuuluvad nagu kokku võtta kokku siis tekstiõpetuse nimega ja siis ja siis õigekeelsus ja keelehoole on siis, ütleme teine pool. Ja mina, õpikute autorina olen ka just kõige rohkem selle probleemiga kokku puutunud, et et kuidas neid Nende poolt siis võimalikult valutult ühendada, et ühest küljest ideaalis võiks tõesti olla niimoodi, et ainult loeme tekste, ainult tegeleme tekstidega ja nagu muuseas siis ka õpetame selgeks kõik võimalikud reeglid, erandit ja jaa, aga reaalsus on siiski selline, et et keeleõpet, siis on ikkagi selliseid asju või selliseid teemasid, mida tuleks ikkagi ka omaette, millele tuleks omaette tähelepanu pöörata ja ja samas selliseid tekste raske leida, kus oleks siis näiteks, kui me õpime algustäheõigekirja, et meil siis oleks teatud tüüpi tekst, kus meil oleks siis esindatud kõikvõimalikud algustähejuhud, nii et et selles mõttes on paratamatu, et ikkagi noh, teatud tundides tegeleme ka siis ütleme, grammatika õige keeleküsimustega. Aga nüüd ongi see, et näiteks minu õpikutes on põhimõttega selline, et et alati me üritame seda seostada kohe eluga, üritame seda seostada tekstidega, et me ei õpi seda lihtsalt, et kui asja iseeneses vaid, vaid me kohe näeme, et mis olukorras elus näiteks võib sellist teadmist vaja minna ja need ülesanded on siis üritatud ka võimalikult just seda, et, et need oleks ikkagi keele kasutamise eesmärgil õpime seda ja et õpilane teadvustaks seda, miks me seda õpime ja, ja seda ma ei arva üldse, et need reeglid peab nii kangesti pähe tuupima. Ma olen koostanud kunagi ammu kõhe reeglite, väikse kogumiku ja selle mõte oligi see, et see võiks olla kogu aeg õpilasel laua peal ja ja kui ta õpiku annab tagasi või töö, Viikna vihjab küll enda kätte, aga reegliteühiku mõte ongi just see, et kus on siis kõige minimaalsem või see kõige põhilisem, et mida siiski võiks igaüks teada või, või need mõisted võiks vähemalt olla tuttavad ja kui tal peas ei ole, et ta siis suudab sellest aru saada, kuidas ise seda reeglite vihikut lappab ja neid neid mingit mingile küsimusele vastust otsib. Nüüd selles mõttes on keeleõpetus võrreldes minu noorusega läinud natuke teise väärmusse, et omal ajal oli keeleõpetus väga reeglikeskne ja kõik need tekstid olid välja nopitud kusagilt juhuslikult ja siis koostatud need harjutused ka nii-öelda reeglikeskselt, mitte tekstikeskselt, et ilmselt siin on see kõige olulisem erinevus, kui nüüd mõelda ka nende laste vanematele, kui nad püüavad oma lapsi toetada, aidata, siis nende ettekujutus on võib-olla natukene teisiti kujunenud keeleõpetuses, sellest ka need protestid teinekord, et grammatikat ei õpetata enam nii põhjalikult. Kuid jah, eks tekstide valikul on siis kõige tähtsam, mõned põhimõtteliselt pole kui välja tuua, üks on muidugi aktuaalsus, aga aktuaalsusega muidugi see probleem ka, et õpik on teinekord viis-kuus aastat kasutusel ka ja siis justkui tundub, et ta ei ole enam aktuaalne, aga astaktuaalsusteks nagu laiemalt mõistet on seotud siis selliste õppekavas esitatud üldiste väärtustega ütleme näiteks kas või inimene ja keskkond, inimene, inimsuhted ja, ja just selline noh, et vaikselt ka siis nende tekstide kaudu õpilast harida, et, et me võime küll selles tekstis põhiselt tegeleda mingite õigekirjaküsimustega, aga samas küsimusega Näiteks ajakirjanduslik tekst võib olla noored enam üldse ajalehte ei loe, siis nad vähemasti keeleõpetuses. Puudutaks näiteks seitsmendas klassis, ütleme ta ei pea küll seitsmendas olema, aga ütleme, meedia on jah üks tähtis teemaga näiteks põhikooli kolmandas astmes ja sinule põhjust, et üks põhjus on muidugi see, et meid ümbritseb meid kõikjalt ja kõikjale nagu siin paremas mõttes saades. Kersti Lepajõe rääkis sellest, kuidas meedia mõjutab meie keele kasutustki. Aga teisest küljest tõesti, noorte hulgas on see meediatarbimine, meedia kasutamine hoopis teistsugune kui noorte hulgas hoopis teistsugune kui vanemad vanemate hulgas. Näiteks vaatasin just eile Emori küsitlust eelmise aasta sügise kohta, siis üldiselt on vikerraadio, kui ma ei eksi, kuulatavuse osas esikohal. Aga kui me võtame nüüd noored kaks 12, kuni kaheksateistaastased noored, siis on vikerraadio kuuendal kohal ja esikohtadel on ikkagi esikolmiku, moodustavad puhtalt sellised muusikaraadiod, ütle muusikajaamad, mis lasevad põhiliselt muusikat ja ühiskonnaõpetuse tunnis, ma nüüd paar nädalat tagasi küsisin või õpilased tegid intervjuu omavahel selle kohta, et milliseid meediakanaleid keegi kuuleb, kui palju, mida ta arvab eesti meediast. Mis tuli välja, on see, et et paberlehti tellitakse aina vähem koju ja kui õhtuleht tuleb ja pigem siis nii vanemad kui ka lapsed, siis ütlevad, et kust ma siis uudiseid või vaatan, kui mind huvitab, siis internetist näiteks Delfiga on väga populaarne aga ka, sest paberlehelugemise traditsioon tõesti niimoodi ohtlikult isegi võiks öelda, väheneb ja, ja siis nimelt ongi just kooli üks ülesanne võib-olla ka just tutvustada seda, millega kodus nii palju kokku ei puutu. Ja kui me nüüd hetkel oleme siin raadio stuudios, siis võiks ka raadiost veel niimoodi rääkida ka raadio, kusjuures on nagu mõnes mõttes jagab vean lehtede saatust, et Edgar raadiot kuulatakse palju vähem, sest televisioon ja internet on palju atraktiivsemad ja ja, ja noh, ütleme pakuvad ka silmale midagi. Visuaalses ei saa, seal ruulib, nagu öeldakse. Jah, aga samas näiteks võib öelda, et raadio väga tore on see, et et raadiosaated on kättesaadavad internetis ja ma pean ise tunnistama, et abikaasa ei armasta, et kodus raadio niimoodi taustaks lihtsalt mängib, siis ma pean tunnistama, et viimasel ajal ma olen raadiot ise ka palju vähem kuulanud, aga kui ma midagi tahan kuulata, pigem võtan lahti näiteks kas või vikerraadio kodulehekülje ja, ja kui see saade on internetis, siis ma saan rahulikult kuulata seda saadet, mis sind parasjagu huvitab ja ma ei pea seda hetkel just ütleme vajadusel ka tagasi kerida. Ja samas võib öelda, et kas on kooliõpetuse mõttes väga hea, et need saated ja on seal internetis ja mida rohkem, seda parem. Sama võib ka näiteks Eesti televisiooni kohta öelda, sest neid saateid ju kõiki saab ju koolis ka kasutada. Sest kui varem oli nii, et tõesti raadio oli, kas sõltusid õpetajast, kas ta jõudis seda lindistada või või ei jõudnud, aga nüüd mida rohkem neid saated on internetis, seda, seda rohkem on õpetajatel ka koolis võimalik õpetajatele soovitada neid kuulata. Ja ei ole ju mõtet koostada mingi CD-kogumik, esin õpiku juurde, kui pigem on ju lihtsam öelda, et näiteks sealt Eesti Raadio lehed on võimalik valida paljude saadete vahelt, näiteks mis sobivad mingi teema juurde, nii et et ütleme, et ühest küljest küll raadio kuulatavuse justkui väheneb, aga teisest küljest muutub ka raadio alla tänu internetile ka kättesaadavaks ja kool saab seda kasutada, sest aina rohkem klassides on ka eksju, arvuteid, ekraane, niiet. Te ütlesite siis tekstiõpetusest rääkides, et aktuaalsus on üks eesmärke, mida veel võiks esile tõsta. Mainisin ka, et, et ta oleks siis seotud selliste üldiste väärtustega, mida ka õppekava nõuab. Noh, toome siin välja näiteks, et kui ma näiteks valin õpikusse tekste, siis kindlasti, kui mul hakkab silma üks tore tekst, mis räägib keskkonna hoidmisest ja, ja mulle tundub, et, et see on väga hea tekste lisaks mulle sobib näiteks selle selle teema juurde kasutamiseks, näiteks kui tegelemine õigekirjateemaga siis loomulikult ma kohe hea meelega võtnud selle teksti või võtame teiseks, näiteks tutvustada mõningaid Eesti. Et mitte ainult tuntud keelemehi või naisi, vaid ka näiteks ma mäletan kaheksane klassi õpikus on näiteks jaane innustust üks tekst ja ja näiteks, kui ma gümnaasiumis küsin õpilaste käest, et kes on Jaan Einasto ja paljud ütlevad, et nad ei ole kuulnudki seda nime, kes on minu meelest üks Eesti kõige kuulsamaid teadlasi, kes hetkel Eesti teadlastest on ja, ja siis miks mitte siis lugeda ka. Ma ei mäleta, mis teema juures see täpselt oli, aga näiteks on üks tekst Jaan Einastuste, Tõravere observatooriumist näiteks. Ja muidugi, need tekstid peavad olema sellised, et ühest küljest nad harivad, aga teisest küljest nad peavad olema nii esitatud, et, et õpilasel oleks siis huvi seda lugeda ja ja samas nende tekstide otsimine ongi selline lõbus töö ja sellega tegeleb iga eesti keele õpetaja, mitte ainult õpiku autor, sest igal eesti keele õpetajal, ma usun, on selline kausta arvutis või, või, või siis paberkaustad, kus ta siis paneb, kuhu ta paneb kõrvale või lõikab välja või siis kopeerib internetist mingeid tekste ja mida siis tunnis saab kasutada? Meie konsultant professor Martin Ehala jätkab eesti keele õpetuse eripärasuse analüüsi. Täna tõmbame joone alla. Aprillis pärime Martin Ehala alt juba seda, kuidas muutub keele õpetus gümnaasiumi tasemel. Mind on alati natukene vaevanud see küsimus, et kuidas on ikkagi seotud grammatika olemuslikult morfoloogia süntaks ja nii edasi ikkagi selle ortograafiaga. Kas ortograafia nagu mingi pealisehitus, ma mõtlen siin noh, kirjavahemärgid, suured-väiksed, tähed, kokku-lahku kirjutamine või on see ka samasugune olemuslik osa keele ehitusest? Ortograafia hea ortograafia on tehtud nii, et inimesel oleks seda kerge kasutada. Ehk siis hea ortograafia kajastab keele sügavamat olemust, ehk siis ei sunni kokku kirjutama seal kus nii-öelda keeleliselt ei neid sõnu ei tajuta koos ega ei hääleta koos. Ei sunni kirjutama teisi tähti, teisi häälikuid, kui, kui selles sõnas on inglise keele ortograafia ei ole häälduse pärane, nii et nagu teatud põhimõtted on ortograafiatele küll, et nad peaksid kajastama seda keelt, siis on need kerge õppida. Muidugi, kui ortograafiale oma ajalugu nagu inglise omal siis traditsioonile on ka mingi väärtus ja seetõttu nad ei taha oma ortograafiat muuta. Eesti keele ajalugu on lühem ja eesti keele ortograafia ja seetõttu häälduspärane ja suhteliselt normaalne, kui, kui nii võib öelda, et need on lihtne õppida. Samas muidugi ortograafia on kokkuleppeline viis, kuidas me keelt kirjas, hüljes, märgime ja mõned asjad on täiesti kokkuleppe küsimus, see, kas me kirjuta kirjas Teie suure tähega või sina või hoopis mina suure tähega nagu inglise keeles. Kas me paneme jutumärgid, kus me kasutame läbivat suurtähte, millised sõnad me kirjutame suurtähega, kas ainult nimed või kõik? Kõik nimisõnad nagu saksa keeles oli omal ajal. Et see on kokkuleppeline küsimus, kas me paneme ette koma või pane inglise keel ei pane saksa keel paneb eesti keel ka, paneb ilmselt saksa keele mõjule eesti keele ortograafia, ma arvan, on kujunenud saksa keele mõjule üsna palju, reegleid on sarnased ja keegi neid reegleid ei taha muidugi muuta ka, kuna siingi on traditsioon sama hästi võiks jätta komasid üsna palju ära, sellest ei juhtuks suurt midagi. Aga mitte kõikesest süntaks nõuabki teada. Määra nõuab nii, et me võiksime eesti keele ortograafiat muuta, kui keegi seda tahaks üsna palju ja võib-olla jätab paljugi, mis seal praegu sees on, lihtsalt vabaks või üldse mitte määrata. Aga me ei taha seda sellepärast, et traditsioonile on ka juba oma väärtus ja oma selline kaal, mis pärast mitte muuta. Te olete nüüd kohtunud paljude õpetajatega, teete igapäevast tööd seoses nende ainekavadega, mis ju tegelikult on jätk juba 96. aastal alustatud õppekava reformile, eks ju, see ainult jätkub nüüd. Kuidas teile tundub ja milline on tagasiside õpetajate poolt? Kuidas tänapäeva noored selle grammatika omandavad, mis on need probleemid selle puhul? Noored omandavad emakeele grammatika lihtsalt keelt omandades, nii et selles mõttes ei saa öelda, et keegi, kes räägib eesti keelt emakeelena, et oma grammatikat ei oskaks. Nii et küsimus on selles, kui palju inimene peaks teadma oma emakeele grammatikast lihtsalt kui keele ehitusest. Ja siin siin võib vaielda, eks ole, üks võimalusena õpetada koolis samamoodi nagu ülikoolis üsna põhjalikult keele ehitust alates häälikusüsteemist lõpetades lauseõpetusega. Teine võimalus on rääkida sellest vähem ja pühendada teiste teemade peale rohkem aega ja üks teema, millele võiks aega rohkem võtta, eriti praegu, 21. sajandil, on seesama õigekiri. Kuna noored enam ei loe nii palju, palju infot tuleb pildi kaudu siis nad ei omanda õigekirja senise kergusega, vähemalt nii kergelt kui kolm 40 aastat tagasi, kui inimesed veetsid suure osa aega raamatuga. Järelikult meil on vaja aega juurde, et õpetada inimesed õigesti kirjutama vigadeta, korrektselt, kuskilt tuleb see aeg leida. Võib-olla siis tuleb teha sedasama morfoloogilist analüüsi vähem mida meie omal ajal tegime üsna palju, nii et need valikukohad Aga võib-olla noored peaksid siis aktiivsemalt kasutama igasuguseid allikaid, sealhulgas ka internetikus, on ju võimalik saada kõik teada? See on üks strateegia küll ja emakeeleõpetus tegeleb sellega ka, õpetab Noort. Kasuta keeleressursse, sõnaraamatuid, käsiraamatuid, veebiressursse ka sedasama Google'i otsingut, et kui te vahest ei tea, kuidas kirjutatakse üks või teine sõna pange see sõna sisse nii pidi ja naapidi, vaadake, kumba pidi rohkem kasutatakse see, kus on rohkem vastuseid tuleb, see on tõenäoliselt õigem variant, aga muidugi see on, kui teil ei ole käsiraamatut käepärast ja teil ei ole nii oluline koht, et te peate tingimata Õigale. Mina sageli vaatan nagu internetist, kuidas enamik teeb ja niidudes enamik teeb, on ikkagi, nagu kindlam on, olla see nende enam enamuse hulgas oma keelekasutusega. Et see on ka tõesti asi, mida emakeeleõpetus õpetab ja õieti teeb. Ja meie Eesti internetipõhised, keele abivahendid, need on tegelikult seal on tõepoolest keelevara ja keeleveeb täiesti olemas, täiesti olemas ja saab ka esitada päringuid, nii et selles mõttes võiks rohkem seda kasutada ja mitte alati loota oma mälu või kunagi õpitu peale. Kui me nüüd tõmbaksime kokku selle jutuajamise eesti keele grammatikast, siis me oleme rääkinud sellest, mis on need eesti keele grammatilised eripärad ja oleme tõdenud, et keel areneb nii nagu kõik siin elus. Mis on siis see, mida nüüd meie keeleteadlased, keeleuurijad praegu kõige innukamalt meie keeleehituses uurivad või millega tegelevad? See selline valdkond, millega üsna tihedalt ja põhjalikult tegeldakse, on see, milline on eesti keele ehitus võrdluses teiste maailmakeeltega, ehk siis nii-öelda tüpoloogiline uurimine, millisesse keeled, keelte tüüpi, eesti keel kuulub ja mille poolest ta erineb teistest euroopa keeltest, millisena sarnasused, kas need sarnasused on võib-olla tekkinud vastastikuse mõju tõttu või, või mitte, et sellised küsimused samamoodi häälikusüsteemi arengusse ka, et see on üks valdkond, millega tegeldakse, et eesti keele ehituse võrdlev uuring teiste teiste keeltega samuti ka seda, et mismoodi eesti keelt kasutatakse suhtluses nii-öelda teksti tasandil, ehk siis mismoodi keel toimib suhtlemisvahendiga, kuidas me väljendame üht või teist tähendust, mismoodi me edasi anname. Kuidas need väljendusvahendid on meil kognitiivsed tunnetuslikult üles ehitatud, kuidas me maailma liigendame keele vahendusel, Need teemad samamoodi on, on aktiivselt uurimise all. Antropoloogid juba väidavad tänapäeval, et ega ta ei olegi sealt idast tulnud, et kas me võime jõuda kunagi ka selleni, et keeleteadlased ütlevad, et ei olegi sellist soome-ugri keelkonda olemas. Marva uurali keelkonda. Et vastus sellele küsimusele ei sõltu isegi mitte nii palju keeleteadlastest, kuivõrd see hakkab sõltuma geneetikute arhol loogidega koostööst ehk siis keeleteaduslike meetoditega praegu kõige kindlamad meetodid, mis on olnud, need on umbes 150 aastat vanad et nende järgi ei, ei ole kahtlust nende kihelkondade olemasolust, näiteks soome-ugri keelkonna ja sellest, millised keeled sinna kuuluvad. Kuidas nüüd need rahvad on liikunud niimoodi, et see on nagu põnevam asi ja selle, see, kas me oleme tulnud idast, läänest, põhjast või lõunast et need küsimused keeleteadlane nendele omapäi keelt vaadates vastata ei oska. Aga koostöös arheoloogide geneetikutega, populatsioonigeneetikute ega see on väga põnev valdkond, kus on hästi palju selliseid lahtisi otsi kus, kus ei ole päris kindlate, ühest kõigi poolt aktsepteeritud tõde veel välja kujunenud, nii et see on üks selline teadvuse eesliin praegu. Väga põnev. Ja päris lõpuks tahaks küsida professor Martin Ehalat, kas eesti keeleteadlane, võib-olla eesti keele üle uhke ja keele? Lane mitte ainult keeleteadlane, vaid iga eesti keelekasutaja võib eesti keele üle uhke olla, et siin ei ole küll midagi häbeneda eesti keele arendatuse ja väljendusvahendite rikkuse poolest, nii et nii hästi, keeleteadlane kui keelekasutaja võivad seda keelt küll uhkelt kasutada. Ja uurida aitäh teile ja loodame, et siis jätkub aitäh teile. Olgu lisatud, et grammatikateemalisi kommentaare saate kordusena kuulata veel paaris reedeses huvitaja saates. Märtsi ja aprillikuu jooksul ootame kuulajaid jõudu katsuma raskema, aga sedavõrd põnevama ülesandega. Niisiis me otsime uusi Aavikuid, kes tahaksid muuta ehk veidi mõistlikumaks ja uuele ajale enam vastavaks meie keelega Matikat ja ortograafiat. Oma mõtteid teiste huvilistega saab paremini jagada keele sõnumi kommentaari akna kaudu aadressil keele sõnum, punkt, vikerraadio poee, aga ettepanekuid võite saata ka meie postiaadressil vikerraadio, Kreutzwaldi 14 101 24. Või kirjutage otse minule meiliaadressil Mart punktoomelased jäär punkti. Tänase saate tõid kuulajateni saate toimetaja Mart Ummelas ja režissöör Anna-Maria korrel. Kuulmiseni juba aprillis.