Ööülikool. Mina olen Marek Strandberg ja täna eks ole siin ütlema tuleviku inimesest. Mina olen Heiki kodanikunimega trolla, muidu teatakse mind kunstnikuna Navitrolla ja põgusalt olen Marekiga kohtunud. Võtsin siis nagu härjal sabast kinni. Tänasel päeval keegi õieti tea, et milline see tulevikuinimene on, et pigem võiks alustada või mida ma ise olen mõelnud neid põhjusi, et mis siis inimeses olgu siis tema füüsise või, või vaimse poole pealt siis sedavõrd muutuma peaks. Hakkasime rääkida, et inimene lähemas tulevikus võiks välja näha oma käitumistoimimise mõtetes teistmoodi, kui me seda täna näha. Oma rikutuse tasandilt näen nagu kahte sellist põhjust, et miks selline muutus möödapääsmatu, on? Üks küllaltki selge ja palju räägitud ja kõikjal kõlapinda leidev on see ökoloogiline põhjus ehk kõikvõimalike ressursside liigkasutus energiakulutuste määr, mis tundub paljudele juba ületavat ökosüsteemipoolset taluvuspiir. Aga teine asi, mis on need nagu lisandunud viimase pagan seda teadmust aastal võib-olla 50, võib-olla 20 aasta jooksul on nähtus, mida võiks nimetada ehk sotsiaalseks või õigem oleks teda nimetada ikkagi tehnoloogiliseks autismiks selle toimimist võitjad ja igaüks ise kogeda. Või mäletate, kuivõrd palju erinevat elektroonilist abivahendite hulka omate ja kasutate küll personaalarvutite näol, olgu need laual kantavad või pihus mobiiltelefonid kõik muu sinna juurde. Kogu see tehnoloogia on küll üksikult võttes tohutult võimas, kuid noh, jumal paraku mingisugust koostoimelist efektiivsust Nendel seadmetel tänase päevani noh, väga ei ole ja selle tõttu julgen nimetada seda nähtust sotsiaalseks tehnoloogiliseks kombineeritud autismiks. See nõuaks nagu mingit ühte sidumist ja mingit kasutust ja rakendust muul moel, kui tänasel päeval olemas on. Siit me jõuame edasi loogiliselt sellise sammuni, et võime oletada ja tunda, et tuleviku inimene niuke, paatuslik termin võiks siis olla ehk küberneetiline organism jällegi moel või teisel oleme me küberneetilised juba tänagi kas või nendesamade mitte küll väga tihedalt ihu ligi olevat seadmete tõttu. Aga no alates käekellast ja kellel mida, et hambaproteesitest puusaproteeside nii ja siukest tehnilist kola on inimese sisse pandud ja pannakse ka tulevikus aina rohkem ja rohkem. Ja nüüd nagu joonistubki välja selline ekstreemne tuleviku inimese visioon mida heaoluühiskondades kogu aeg ette kujutatakse, maalitakse kauneid pilte sellisest Igi tervest jäigi elavast olendist, kellel tehakse iga aasta geneetilisi manipulatsioone selleks, et tema vananemisprotsess oleks pidurdatud jätta igavesti noor ja ilus ja hea välja, näeks, et tal ei oleks haigusi, et kõikvõimalikud vead oleks kõrvaldatud kohe ja et inimese organismi on viidud kõikvõimalikku masinaid jaapani, vaata, mis seal sees püsivad. Minule tundub see ulmena lihtsal põhjusel, sellepärast et ega ükskõik kui targad me täna oleme või isegi aasta pärast oleme. Meil on väga raske üle kavaldada immuunsüsteemi, mis kaitseb. Ma olen lihtsalt organismi selliste muutuste vastu, isegi tänasel päeval, kui selline muutus tehakse alguses mingi keerukama implantaadi või mille iganes muu näol peab inimene küllaltki sageli, kui see implantaat on väga funktsionaalne tarbima mingeid aineid, mille tulemusena siis ka see immuunreaktsioon alla surutakse. See, mida ma pean tunduvalt tõena ausamaks, on siis selline tulevikuvisioon, kus koguse inimese, mugavuselektroonika, mugavustehnoloogia, kuidas me iganes nimetame, on peidetud rõivaisse. Ehk nähtus, mida kutsutakse täna maailmas tarkadeks, rõivasteks intelligentsete, kes riietaks või kuis taheta. Tunne on selline, et alates looma naha selgatõmbamisest, kuni, ütleme praegu nende tõsi, vingete, no näed, seal klõpsutavad ja filmivad ja ilgelt vägevad relvad, riistad igasugused, et noh, kõik on nagu olemas selleks, et ennast tõsiselt mõnusalt tunda, nautida inimeseks olemist, et võiks nagu noh, et lihtsalt üleüldse puhata. Kõik võiksid rohkem puhata, mitte midagi teha, nautida seda ilgelt mõnus lihtsalt olla, sest et minu meelest on nagu kõik olemas, kõik on ilgelt lahe. Ongi, aga nad ei lase seal puhata. Ehk nende asjade kogum tekitabki sedasama sotsiaalse autismi nähtuse kaudu selle, et sa pühendud nende asjade funktsionaalsusele liialt palju. Et nagu vaatamata tohutule infotöötluskiirusele ei toimi kogu see ümbritsev elektroonik ja kogu see ümbritsev mehhanud kroonika või, või mis iganes, tehnoloogia niivõrd vabalt, et inimesel oleks mahti puhata. See tehnoloogia haarab endaga kaasa, enamgi veel. Miks sellest rääkida on see, et selle tehnoloogia liigkasutamine ja kõikjal kasutamine on paratamatult sedasama liigkeskkonna Tehilikuks muutumise põhjuseks ja mina kujutan küll ette, et noh, ta on kaks võimalust, kuhu see kõrgtehnoloogiline, kui aus nagu koguneb, kas ta koguneb riietesse inimese vahetus ümbruses. Ja inimene saab ennast aeg-ajalt vabastada sellest, tunda ennast vabana nagu ehedalt kui ta koguneb infrastruktuuri inimese ümber ehk hoonetesse, teedesse, linnadesse, sõidukitesse, kuhu iganes. Viimane variant, ta koguneb infrastruktuuri on minu meelest ilmvõimatu, kuna mida automaatsemaks ise päisemaks muutub olemasolevat tüüpi tehnoloogia meie ümber, seda suuremaks tegelikult muutub selle kasutatavuse. Pange tähele. Me näeme ühtepidi, kuidas viimase, 20 või isegi 30 aasta jooksul on järsult ökonoomsemaks muutunud kõik meie sõidukid Eka, aga see ei tähenda seda, et kütuse kulutamine oleks maailmas vähenenud, pigem kasvanud ehk liiga suure energiatarbega tehnoloogiate muutmine infotehnoloogilist või mis iganes muude tehnoloogiliste vahenditega efektiivsemaks, efektiivsemalt toimivaks. On mõnes mõttes nagu hukatuse kiirenemine millest tegelikult on küsimus on ressursikulutuse proportsioonides, et noh, kui minna läksite numbrite peale, et siis inimene oma äraelamiseks ei tarbi rohkem toitu kui vast mingi üheksa kuni 12 megadžauli ulatuses ühes ööpäevas. Samas muud inimese energiakulutused, mis lähevad siis selle infrastruktuuri üleval järgmiseks pool sellest tagasihoidlikult Lääne tsivilisatsioonis enda liigutamiseks koos endast koordi raskema sõidukiga on umbes 300 kuni 700 megadžauli. Ehk tegelikult inimese enda vajadust oks kuluks ju ja toit on põhivajadus üldjuhul nende kehadega taastekitamiseks. Et muude energiakulutuste ebaproportsionaalselt suur ulatus on see, mis tegelikult on tekitanud teoreetiliselt nõude selle järel Loogia muutuks väiksemaks ja et oleks topitud mitte majadesse ja autodesse, vaid inimeste vahetusse ümbrusse sisse pat sisse on keeruline sisse keeruline selles mõttes, et siis me hakkame häirima midagi, mille olemusest me väga ei tea. Kui me paneme inimese sisse ja naudime seda toovat inimesest, tuleb aina uusi uus organism selle tõttu, et me oskame inimese sisse, tema vahetus organismi varemete asemele ja kõrvale panna midagi siis see tegelikult lõhub midagi ürgset, mille olemust me ei tea. Mingil määral teame omaenda loodud tehnoloogia olemust, kuigi aina raskem on tänasel päeval maailmas leidub neid inimesi, kes otsast otsani seda ühte või teist tehnoloogiat vallata suudaksid. Mulle meenub üks seal viiekümnendatel kirjutatud ulme kus mehed moonde straketiga maale, noh, mingid teised mehed maale ja siis maainimesed olid väga fantastilised tüübid, et nad käisid alastisest, riided on neil vaja, Nad ei tundnud külma, nad seal on tellitud toitu, noh kuidagi nagu said otse. Aga keha oli samasugune lehed äkki isegi vahetult. Pagan seda teab, aga, aga selline õudselt armas, et samal ajal siis tegeldi kõige sellega, mis on inimlik ja mõnus ja lahe. Aga polnud oluline, mis keskkonnas oleksid. Kas tahaksid vahel, et mulle tundub, et see tulevikuinimene oli juba ära, et selles mõttes need kultuurid on tegelikult olnud ja need, keda esindame praegu meie Tehi nendega midagi, mille tõttu neil ei ole sinna kamina eespool oli juttu sellest Taavi saate kunagi, seal elasid ilusad pikad valged inimesed kes, noh, täpselt nii olidki nagu sa praegu kirjeldad. Aga nüüd jah. Ma nagu kuulan põnevusega. Rääkige lihtsalt kunagine kokku saades hakkasime seda juttu, mille veeretanud siis sinul on nagu see hea teooria sellest nahast ja kõigest, et ei, ma kujutangi ette, et tegelikult see on Kuu enese taltsutamine, küsimus. Sellepärast, et ega me ju iseenesest täna ei kahtle tehnoloogia võimekuses, vaid põhjust on näha ebaotstarbekust selle tehnoloogia liigkasutuses ja samal moel nagu noh, ütleme koobas aegu tagasi inimesele, kes kõndis nahkades ja küttis, oli teatud sellise stabiilse keskkonnapakkuja ja nahad olid siis sellise mobiilse ja rännet ja haaramist võimaldava keskkonnapott kohe. Et tegelikult täpselt samasugune mudel ehk lihttehnoloogilise kõrgtehnoloogilise lähenemise sünergism või kokku põimumine on palju mugavam on ja sinu poolt kirjeldatud sellise lahedat äraolemist võimaldava tulevikuallikast palju rohkem kui see, kui inimene on igast otsast tehnoloogiaga, mis tema tegevust kontrollib ja abistab või mida vaid teeb ümbritsetud ja privaatsust tegelikult ja palju vähemaks. Sellepärast et noh, sellist absoluutset utoopiat ei saa ma kuidagi nagu tervest mõistusest lähtuvalt toetada. Lihtsal põhjusel, et meie ümber on terve rida funktsioone, mis oli, on ja jäävad paratamatult keskkonnafunktsioonideks. Me võime ja ette kujutada, et me oleme suutelised tekitama mingisuguse masina, mis kivisti valgusest toitu teeb, aga, ja ikkagi selle keskkonnafunktsiooni alla jääb füüsiline reaalsus, mille saamine, tähendus meie jaoks on see, et Ta annab meile toidu, ta tagab meile põhilise nihukese, aineringluse organismi-na. Ta tagab ikkagi märkimisväärselt kliimast, osa ja kogu makrokliima, millest meie heaolu sõltub. Ja selles mõttes nagu lihttehnoloogiliste lahenduste koha pealt, noh, seesama mugav elukeskkond ei ole ju mitte midagi muud kui kogu nii-öelda ökoloogilise elamise, ökoloogilise toidu tootmisega seonduv ja kui sellesse ökoloogilisest tasakaalustatud füüsilisse maailma kujutada ette need targa nahaga ümbritsetud ütleme, kommunikatsioon, parema adekvaatsusega inimest, siis ma usun, et seda lihtsalt no vot ja mõnusat olemist on sellel inimesel kindlasti väga palju, aga seda enam, et ta saab alati igal hetkel oma nii-öelda kõrgtehnoloogilisest rõivast ja silma ees liikuvatest monitorides vabaneda ja selles nii-öelda puhtas keskkonnas, mis tegelikult või immuunsüsteemi tervise tekitavad ju rõõmu tunda. Aga kas see tundub natuke naeruväärne, see inimese mure tegelikult tuleviku pärast, sellepärast et loodus iseenesest ju tegelikult ei hooli ressurssidest mis kõik võtame, kas või näiteks, kui mingisugunegi puu kasvatab seemneid. Tal on need seemned nii tohutu palju, et, et see on lihtsalt hullumaja. No võtame siis ka ütleme, et kui loomad paljunevad, noh, ütleme nimetajat siis ühes kuupsentimeetris permas on miljoneid rakke selleks iga päev miljoneid ühte inimest saada näiteks. Ja nii edasi ja nii edasi. Neid näiteid võib lõputult tuua, et millest tuleneb see, et siis nagu meie õnnetukesed koguneme siia, arutame jutumärkides õnnetud, sest et mulle väga meeldib sel teemal nagu arvata, aga, aga ma tahaksin nagu teada. Vähemalt kujutada ette, et ma saaksin teada, vaid saan mingisugusegi ettekujutuse sellest, et et mille pagana pärast üldse seda keskkonda, ökoloogiat ja kõike seda nagu üldse hoida. Looduse otstarbekus ei avalda selles, mida meie kujutleme otstarbekuse näed toime tulla võimalikult vähesega ja võimalikult efektiivselt. Looduselt otstarbekus on saavutada iga organismi tasemel maksimaalne väljundvõimsus ehk paljuneda ja Mingreeruda võimalikult kiiresti. Mis on konflikti sisuks, on tegelikult see, et inimene paljuneb ja migreerub ja tarbib ressursse suurusjärku kiiremini kui aga ükskõik millist looduslikku objekti seda tegevat või organismis nägevat. Ja selle konflikti sisuks ongi just see, et see inimese poolt tarbitav ja arendatav tarbitav energia tarvitavad ressursid, arendatav võimsus toim tegelikult meie enda elukeskkonda ja meie enda heaolu tekitava ümbruse suhtes buldooseri nagu teerulliga. Sellepärast et me ei saa ikkagi Ignar jälgida seda, et kogu inimkonna massist tuhandeid kordi rohkem on ülejäänud elusloodust, taimi, loomi. Ja tegelikult me oleme sele sõltlased lähemale, kuid mitte enda sisse väga. Peame silmas kõikvõimalikke lagundavaid organism, loomulikult mida lähemale sellel keskkonnal laseme endale tulla? Kooskõlas omad, me oleme sellega ja meie konflikt, milles me kultuurilises mõttes oleme, põhineb sellel et meie ettekujutus ise korraldumisest heaolust põhineb valdavalt majanduslikele kaubanduslikul traditsioonidel, mille iga on 10000 aastat meie füüsilise keha ja looduse iseorganiseeruvad põhimõtted on vanad kolm, pool neli miljardit aastat, see on olemuslik konflikt. Ja selles mõttes, mida kiiremini me kultuuriliselt respekteerima tegelikult seda, et kõiki vahendeid kasutades ka kõiki geenitehnoloogia imesid või mis iganes biotehnoloogia, usutavaid või loodetavaid imesid kasutades. Noh, paraku ei õnnestu meil allutada kogu muud tunduvalt suurema arenemiskogemusega struktuuri. Kaubanduslikule, Rahe vahetuslikule tahtele. Inimese terve mõistuse nagu mahajäämine tsivilisatsioonile kättesaadavatest teadmistest ongi arengu mööda suunaja või mängu kummalisuse üks olulisemaid faktoreid sedasama mainitud ise orgenseerumise kujunemise aegade erinevuse kõrval. Ja viimase 200 aasta jooksul on inimene enda ümbrusest hankinud sedavõrd uut teavet, mis ei ole kultuuri nagu mingil moel sooveldamatki. Selle uued admise enim käitumise põhjuste ja tagajärgede ossa puutuva teadmise kultuuris puudumine ja otsuste mehhanismidest puudumine ongi tekitanud sellise mitmemeelsuse või et me nagu teeme edasi asju harjunud tegema, kuigi me teisalt pidi Jel teame seda, et nende tegemine on väga ohtlik, ei tea, loomulikult üks ja sama inimene teab nagu inimkond kuid see ei oma tähtsust. Nii et iseenesest meil on täna nagu piisavalt teadmist, vaimset kapitali, informatsiooni, kuidas megi ennast nimetame selleks, et välja mõelda see otsuste ja tegude kogum millegi nagu mõõdukamalt edasi eksisteerida. Ja selles mõttes ei erine inimene mitte millegi poolest kõikidest muudest elusolenditest Maal kõik lahendavad ülesandeid ühes ja samas kolmnurgas. Ja see kolmnurk koosneb ainest energiast, informatsioonist kasutades enda käsutuses olevat infot, matsiooni, tarbitakse energiat ja muundatakse ainet selleks, et ümbrus oleks sobilik. Mida me näeme inimese puhul täna ja suudame seda päris paljudest kohtadest tõestada. Kui me peame informatsiooni sisuks, noh, ütleme poliitilisi ja majanduslikke otsuseid siis me näeme seda, et see informatsioon ei vasta enam ammu tõele. Kui tõeks on teaduslik teadmine ja see on nagu see, et kuna me kõik oleme samas seisus ja kui me toimime edasi täpselt omamoodi määra informatsiooni alusel või energiapuuduses emb-kumb või kombinatsioonis siis mingil hetkel meil ei õnnestunud luua endal enam sobivalt muundatud materjali enese ümber enese sisse, et alles jääda. Ja nii need välja surebki. Me saame öelda ühte, et kui inimkond jätkab kasutamast selliseid tehnoloogiaid nagu meil täna kasutusel on ja levitab selle kasutuse esimesest maailmast kuni viimase ilmanni, ma ei tea, mitu neid on kaks või kolm või viis või. Keegi ei tea neid. Aga et kui kõik inimesed Maal kasutavad neid tehnoloogiaid, mida täna kasutatakse, siis tõepoolest jääb väga kitsaks. Elukeskkonnas kasutatavat ökosüsteemsete tehnoloogiate hulk peab olema võimalikult maksimaalne ehk inimese immuunsüsteem kujuneb väga selgelt kas vastupidavaks või mitte selle toidu tõttu mida inimene tarbib vanemas eas ja teistpidi selle elukeskkonna mikro kliima tõttu, kus ta elab, millised on nagu allergeenid, mis seal esinevad või milline on nende statistiline jaotus. Ja selles mõttes see tulevikuinimene ei saa nagu elada absoluutses tehiskeskkonnas, just nimelt selle tõttu. Et ta saab olema sidestatud ökosüsteemiga nii palju kui võimalik, kuna sellest tuleneb meie heaolu. Sellest tuleneb tegelikult meie tervise valdav osa sidestatud selle intelligentse rõiv, aga iga päev toimingutega samuti tegelikult nii vähe kui võimalik, kuid ometi rõivad üldjuhul nagu iga riietus takistab vaba suhtlemist paratamatult sedasama ökosüsteemil ehk mida kiiremini rõivaste ütleme oma füüsilised omadused suudavad reageerida organismi soojusvahetus vajadustele, seda rohkem on taas inimene seostatud ökosüsteemi välistada. Inimestest rääkides on jutt olnud rohkem tehnoloogiate arengust. Aga kuivõrd te usute inimese meelevõimete arengusse? Masing on toonud ühe hästi ilusa võrdpildi. Et see võrkpilt on siis selline, et nii nagu bioloogias on olemas Histolis. Kui, siis sellisest koledast tõugust kasvab ilus liblikas on olemas võimalik, ta rõhutab seda sarnaselt psühholüüs ehk siis inimese meelevõimete areng, et sellest praegusest inimesest tema praegust tundlikkusega on võimalik selline hoopis teine inimene. Et kas needsamad proteesid, millest sa kõneled, need tehnoloogilised proteesid ei hakka meil just neid antenne või seda tundlikkust, seda kraani nagu kinni keerama, et olles mobiiltelefoni kasutuselevõtuga võib-olla Siberi šamaanide infovahetus, info vere kaudu on, on seda hägusam, et neil on kasutusel selline proteese. Igat tehnoloogiat võib kasutada väga palju üldse mitte kasutada või kasutada mõistlikult. Mõistlikkuse piir on loomulikult alati väga keeruline. Aga Ma ma kujutangi ette, et kui arutada, nagu nende noh, nimetame siis inimese intelligentse teisega kesta, kui me eeldame, et kolmandaks kestaks on nii-öelda võimalikult ökoloogilisest loodud nii-öelda tulevikukoobas ehk nii-öelda ökoloogilise infrastruktuuril põhinev elukeskkond mis sisaldab endas hästi palju looduslik automatism või mida me suudame täna väga edukalt küll arhitektuuris, küll toidu tootmiseks kasutada, siis sellel rõival loomulikult on teatud hulk põhimõtteid. Üks põhimõte on, kindlasti oli see, et selline tehnoloogia peab olema toetav ja võimendav, aga kindlasti mitte organeid asendav või organeid inimorganismi sees täiendav. Noh, kui me usume, et sellist vaimset põgenemist on põhjustanud paratamatult ühiskondades ikkagi mingil määral õpetamine ja informatsiooni kättesaadavus et see on tekitanud teatud tundlikkust inimestele juurde, siis sellisel põhimõttel infosüsteemidesse integreeritud inimene paratamatult seda harivat teavet nagu jooksvalt juurde juhu teadmise kuulujutu ka väheneb. Ja tunnetusruumi laienemine ongi. Oluline komponent, läbipaistev, ligipääs läbi ütleme sellise pool läbipaistva virtuaalse reaalsuse reaalsusse. Et sellise lisatausta loomine paratamatult väga kasulik lisataust on kas või selline, et milliseid nii-öelda intelligentseid rõivaid näiteks tuleb välja tuttavad orienteerujad metsas. Nende jaoks on üks väga intelligentne riietusese, on teip mille nad jooksma minnes tõmbavad kanna alt vastu säärega Karmo. Milleks selleks, et saada valuaisting kätte ennem ja ennast ebamugavalt liikunud jala puhul tagasi tõmmata, et mitte jalgu välja väänata. Ja selliseid Neid nagu ebamugavasse liikumisse sattunud inimorganism suudab mingisuguse äkilise lisasignaaliga oma liikumist küllaltki edukalt korrigeerida. Nii et ütleme noh, üks hüpotees ega see ei tähenda midagi, et see, see ei ole kosmonaudiskafandri taoline nagu intelligentne relvis, pigem pall ümber jäi, see ei ole midagi sellist, et see on ikkagi ma arvan, et ta järimine oma väljanägemise poolest kindlasti ei ole nüüd liibuvates hõbedastes ringi liikuvad, inimtuleb ma arvan, et see midagi samasugust. Me oleme täna, et noh, kui me vaatame ka 50.-te aastate mingisuguseid ulmekujutisi, siis seal kujutati ette, et me peaks nagu siia olemegi kohale tulnud. Sten peas, nii et riigikokku sellised on ilmselt isegi vähem riideid on vähem, kuna võib-olla mingeid küttekehi, mis võimaldavad nagu mugavamalt toime tulla, ma ei tea ka näiteks seesama nagu kiirendusandurid või mis iganes need annavad ennem mingisuguse signaali ja kui selle signaali kasutamine on õpitud natukegi harjutatud reflektooseks, siis inimene suudab ennast säästa. Ja küsimus ongi ju selles, et mida rohkem suudetakse masinaid muuta molekulaarseks või neid miniatuurse heerita erinevaid seadmeid seda lähemale sellisele teistlaadsele rõivastamisele liiga siin me jõuame ikkagi tegelikult jälle algusesse tagasi, tähendab, et siin võib olla kuitahes palju tehnilisi lisavidinaid, nüanss, olgu nad siis riided või autod, majad, mida iganes see kõik on, tsin teela tehniki. Et tegelikult inimeseks olemise nagu need põhilised küsimused jäävad ikkagi õhku rippuma, et just seesama eneseküsimus, et aga kas siis nagu tuleb sihukesest röövikust ilus liblikas, et kas siis nagu vaim või see see, mis meie sees on, mida me ei saa mõõta, mida me ei oska kirjeldada. Vaata kui lollisti näiteks kukub alati välja armastuse avaldamine kas või et noh, et, et ei oska nagu seda sõnadesse panna, kuigi mingisugunegi tunnemas sobiv luuletus. Aga ma tahan öelda seda, et see lõppkokkuvõttes Andrus sellele, et minu usk kindla uskumus on selline, et lihtsalt sedajagu kõigile seda tunnetust nähes, kuidas tehnoloogia areng lõppkokkuvõttes on tekitanud hoopis selle, et lugematu hulk tellakaid, kes ei oska sellega üldse mitte midagi peale hakata, sest noh, minu ettekujutus on selline, et kui on võimalikult palju tehnoloogilisi abivahendeid, mis loodetavasti lähevad järjest väiksemaks ja mõnusamaks ja lõpuks on nad riidekuused, mis ilmselt juhtub. Ma arvan, et see nii juhtub, vähemalt mingi aja jooksul. Aga masendav pool on sellest, et minu ettekujutustes, et siis inimesed tegelevad rohkem loominguga, kes mida iganes loomingut väga lai mõiste. Ja juhtu hoopis seda, selle asemel nad lihtsalt vahivad ringi töll, möll ja kogu lugu ja see on tegelikult väga kurb või siis on säki mingit sedasorti loominguline tegevus, ma ei tea, natukene toetada selle koha pealt tundub olevat otseselt ilus idee, aga kas eelduse juba see, et inimkond peaks hakkama mõistuspäraselt tegutseda? Selle eelduseks ei ole mitte see, et inimkond peaks hakkama mõistust tegutsema, vaid selle järelduseks võiks olla mõistuspärasema tegutsemise puhul ka nagu suurenemine. Lubava lisan siia, et teataval määral ju vaadata, ütleme tehnoloogiat või tehnoloogilist lahendust ja seda, kuidas seda rakendatakse reaalsuses erinevalt. Meie ajalooline kogemus on näidanud, et suur hulk tehnoloogiliselt häid ideid selle rakendusse koha pealt sugugi nii hästi välja ei kuku. No vaata kasvõi seesama internet, mis iseenesest kontseptsioonile on ju päris kena, aga valdav enamik sellest infost, mis seal liigub, ta Erika, aga ega info ei tulene mitte internetist ega tehnoloogiast, vaid inimesed noh, seda ma räägingi, et see eeldaks seda, et inimkond hakkama mõistlusta tegutsema. Ja miks, et kui te vaatate nagu, ega see mõistuspärase käitumise hulk suureneb nii-öelda noh, informatsiooni ja sisulist tähendust omava tõese informatsiooni kättesaadavusest lähtuvalt. Küsimus nagu ongi selles, et kui see on nagu lihtsalt ühte nagu sellist visiooni ette kujutada või te üritasite manada ennast nagu nendesse uutesse rõivastesse ja kujutada ette, mida te teete, kuidas teie päev näiteks välja näeb. Et võib-olla see selgitab natuke seda asjaolu, et see, kus te elate, on noh, selline kõikide ökoloogiliste põhimõtete järgi ehitatud maja teiste samasuguste lähebki. Selle maja kütmiseks kulub vähe energiat, kuna enamus ühendatu suuri klaaspindu, mis sellel hoonel on, on lõunasse suunatud, seal majas on poolse ventilatsiooni tõttu hea ja puhas õhk ja toit, mida te sööte, on küllaltki lähedalt, kümnekonna kilomeetri kauguselt. Mingisuguselt mahetootjalt ostetav ja teie igapäevane elu on hea, teie enda tervis on hea teie laste tervisele ja kuna nad on söönud sündinud täiesti tervesse keskkonda ja nii edasi ja te saate midagi toimetada töötajate, mida tegite korraldate, midagi te saate mugavalt teha? Jah. Aga no näiteks selleks, et liikuda, on teil kaks võimalust, kas kasutada siis jalgratast, millel on efektiivne elektriajam, mille aluseks on uut laadi materjali, millega tänavega tunnistatakse, et neid valmis saada? Kui te panete enda jalgade ümber midagi, mida võiks nimetada niisugusteks proteesideks, karkudeks, mida hoiavad töös lised polümeelsetest materjalidest lihased, mis kulutavad energiat päevaseks liikumiseks, noh ütleme 60 kilomeetri ulatuses kõigest 30 megadžauli kolm korda rohkem, kui te kulutate, ütleme, toidu peal. Ja siis ei, minu jaoks see küsimus on ja, ja siis siis tuleb nagu naudingu pool. Et teil ei ole nagu probleem, sõltumata sellest, kas te olete eelnevalt tunnistanud ennast sellega, et aru saada millist taime ja kuidas kasutada või süüa või mitte süüa vahetult vaadata nendest samadest võluprillidest, mis teil ees ja nii edasi ja nii edasi, ehk teie liikumisvabadus kindlasti suureneb teie liikumise turvalisus tundmatus keskkonnas suureneb, noh, te saate avastada või toimida keskkonnas, kus ta muidu kuu minekut takistaks, noh, suur hulk mingisuguseid hirmu või kahtlusega seotud. Jah. Aga mul on mure, kas inimene ikkagi on siis õnnelik ja ma kahtlustan, et ta ei ole õnnelik, aga mida ta tahaks teha? Enamik neid inimesi, kes on saavutanud, ütleme tänapäeva võimaluste juures oma noh, nii-öelda maksimaalse turvalisuse, mida iganes istub kodus lepihkulised kas see on siis nagu see, mida, nagu siis elust ja miks ta peaks? Miks ta ei ole paraku, mis on põhjus, miks need välja ei lähe, seal ongi see kurb pool. Mina nagu mõtlen selle peale, et nii välja minna, nad ei tunne ennast väljas turvaliselt. Miks pagan niimoodi on ja, ja ma väga tahaksin, et see nii ei oleks, aga oma väikse peaga mõtlesin välja sellise plaani, et sellest ussikest, kellest sirgub ilus liblikas nii-öelda vaimses mõttes. Et lihtsalt ühel heal päeval, kui need asjad on nagu piisavalt, mindi olema, nagu osanud neid rohkem kasutama õppida, et siis ma tahaksin väga uskuda, et inimene oma aju pingutades õppides tegelema loominguga, saavutab seal õnne. Väga tahaksime uskuda, aga ma ei tea keegi. Ma tahtsin vahele öelda, et minu arvates peaks igal juhul neid rõivaid proovima. Inimkonna ainus võimalus arenemiseks on läbi kannatuste ja kui inimesed saavad aru, milline kannatus need rõivad on helist piinade neile valmistab, milliseid energiaväljad neil hakkavad ümber liikuma ja nende oma energiaväli, mida meie tänapäeva teadus ei suuda seletada, on pidevalt pärsitud, siis inimene tunneb hetkel, kui ta võtab need riided seljast ja naudingut. Igalühel isik lõigus need minema visata, igal juhul proovida päeva proovid ja siis võid tagastada, proovida, minema, visata ja autoga edasi pooleli. Lihtsalt seletades natuke pikemalt seda, mida lõpus, kas ei ole teema ikkagi selle et me ei saa päris täpselt aru, kuidas need p tasemel vahetame informatsiooni siis kõige muu jaoks aga Looge rakendamine soovida. Taisto sind ei näita, et see hakkab nagu meid varjestama sellesama info ligipääsemiseks. Taaramäe hakkab meid varraste, aga see sinu enda näidendase teiselt idamajalt ja meile heast elust, eks ole, need positiivsed lahendused seal ei ole see kõik need nii-öelda lihttehnoloogilis see, et sul on aknad lõuna poole, see sulle loomulik ventilatsioon, see toidukümne kilomeetri raadiuses, need ei ole tegelikult mingisuguse sellise kõrgtehnoloogilise uurimissuuna tulemused selles suhtes ikkagi selline nii-öelda minevikus saadud teave on selline FD informatsioon, katse-eksitus, meetod, mis paremini toimib, kui me üritame hakata seda asendama mingisuguse kõrgtehnoloogilise sellises sünniga nahaga, mis meie ümber on tegelikult, mida see tulemus on, ta nii-öelda varjastab inimesel sedasama informatsiooni eest, mida ta loomulikult saab. 18 tundi oma mingisuguses väikses kosmopitsakokaga oma ekraani taga ja, ja selles mõttes ta täiesti selgelt sõitsite sääs lõigatud ära sellest informatsioonist, mis võimalik, et tagaks talle selle seisundi, mille nimi on õnn ja võimalik, et see õnn on see, et kui palju see teenikumaitsioon suudab panna õiget meid loovalt tegutsema, avaldada, tekitada minust loos kõik näited, mida sa tõid selle loogilise poole pealt, ma panen saapad jalga ja põrkemess heledad, mulle öeldi, et sellest informatsioonist puudus või üleküllus nagunii ma praeguses olukorras ei ole, küsimus on selles, et ma olen nagu selle mäeinformatsiooni poole pealt olen ma lõigatud ära mingisugusest eelnevast inflatsioonist, mis võib-olla et ma suudaks kirjeldada intuitiivset seost kõige elus ja räägib tõeline, tulen. Ma pean ütlema, et see sarnaneb väga jutuga, mida rääkis Johannes Aavik eestikasvatuse konverentsisaali kolmandal jaanuaril 1927. Seal ta ütles ka, et eesti vaimule on omane pealiskaudsus, peenusse puudumine. Sõela Weslasena teeveebla telekatsel olluse lihtsalt läbi ja me talki seda. Ja eestlaste tulevik on, on see, et kui me oma iseloomu kasvatame kuivõrd omandame peenemad taimsed, sõelad, teine vaimse teha. Ikkagi, nii, et õrnad mina nagu vajab harjutamist treenimist kogu oma raskusest ja kuinid sind ümbritsevaid masinat, kes sinu eest jälle intuitiivse meelelise ei sageli ära teevad teda sulle mingil valmis kujul pakuvad siis sinu võime õnnetunde lihtsalt ei treeni. Vastupidi, küsimus on jälle selles mõttes küsimus ei ole mitte selles osas, tehnoloogia teeb üht või teist asja küsimuse mõttes, mis moondetehnoloogia looduda, ära karda masinat, ega kooliõpetaja, jää ju inimesele igavesest ajast igavesti järele kõndima ja tema eest ülesandeid lahendama. Et on suur vahe, millisel moel ka infotehnoloogia, toimekas Assisteerivalt või toetavalt või sootuks domineerivalt. Et alati õnnestub ka, kui me räägime infotehnoloogiast fokusseerida infotehnoloogia olemus sellisel moel, et ta on Assisteeriva toetav, sel juhul ta treenib. Kui ta on domineeriv, sest ta tõepoolest Tehnikat on vähe, et kui me võtame näiteks televiisori, mille eest tänapäeva lapsed suurema osa ajast veedavad siis seal lihtsalt nagu Televiisori või massikommunikatsiooni? Biilsed võim nagu salatite vähe. Kõige sellepärast, et televiisor on massi kommunikatiivne, dominantne tehnoloogia, mis on välja mõeldud umbes 80 või 90.-te aastat tagasi. Ja selle olemus on jäänud selleks peaaegu 100-ks aastaks täpselt samaks. Toimub praegu lapse peal, kes ei suuda vaadata ainult elavas pildis tormist merd sest ta vaatab, miks seal ei toimu, laevahuku harjunud sest mul on huvitav siis, kui laevahukk Televisioon kui sihukene jäik massikommunikatsioonivahend, ta soodustab sõnniku teket, kultuur ja enamgi veel, televisiooni nagu eeskuju on tegelikult ka see, mille tõttu näiteks seesama internet on muutunud televiisorilaadseks ja ka teatud mõttes sõnnikusarnaseks. Tehnoloogia areng on olnud niimoodi, et alati on olnud alguses suure ebamugav kola, mida on kandnud sädevades, sobib näiteks kui me võtame mobiiltelefonid või need, kellel väga seda vaja on, nüüd on see olemas, igalühel esse tundub olevat nagu kultuuri kommunikeerumise igapäevane asi. Inimesed kokku saades ei ütleb. Kuule tead mul mobiiltelefon, et selline nagu infovahetus on ära kadunud, näete nagu väga selgelt seda, kuidas tehnoloogia miniatuuriseerumisel ühtepidi ja teistpidi selle laiemal levikul muutub ta kommunikatsiooni nagu paratamatuks osaks. Sellest, kui me analüüsime seda kommunikatsiooni nagu laiemas mõttes, siis sellest kommunikatsioon Nonii tehnoloogia ebaefektiivsusest tulenebki see autism. See on nagu üksikud asjad mis on muutunud küll teie suhtlusruumi loomupäraseks osaks, kuid nad on siiski ebamugavad ja nõuavad liialt palju pühendumist ja tõid kogu aeg kaasatakse sellesse pühendumisse. Teine saadetakse kogu aeg koju värvilisi pabereid selle kohta, kuidas aina uued ja uued mobiiltelefonid on tulnud, teateid, kaasatakse mingisugusesse tegevust, nagu kaasab ka tarkvara tõid mingisse tegevusse, mis ei ole mitte olemuslikega näiline. Et kui te kujutate ette veel seda järgmist sammu veel üks samm miniatuuriseerumise suunas, pluss veel üks samm selles suunas, et see asi muutuks. Meie jaoks samal määral nagu muutusid kobakad, kaasaskantavad mobiiltelefonid taskus märkamatult olematuks mobiiltelefoniks ja sellega tekkis kommunikatsioonil käitumise muutus. Samasugune kommunikatsioonis käitumise muutus tekib siis, kui see intelligentne nahk muutub teie jaoks märkamatuks loomupäraseks nagu olemise osaks. Loomulikult ma ei usu, et tekib mingi märkimisväärne aju taandareng, kuna tegelikult on see ühes või teises mõttes ikkagi mugavalt kättesaadav raamatukogu või telefon. Mis selle tulemus on, teie ümber tekib nagu ja mugavalt kättesaadav hoiataja. Ära astu sinna, tõmba ennast tagasi, no mis iganes, seesama näide selle Oreteeruvega, mida tõin hästi primitiivselt moel. Nii et tegelikult ma kujutan ette, tehnoloogia muutub märkamatuks, kui temasse on pandud hea mõte, et noh, tegelikult tehnoloogia iseenesest ei ole midagi muud, kui inimene sinna pannud on ka mõttes või rollis, mida ta omab inimese elus. Kui see mõte on kehv, kiuslik ja orientiir keeritud jälle kauplemisele rahavahetusele ühtpidi või diktatuurile teistpidi ehk sellele, kuidas inimest jälgida või kuidas talle midagi müüa, siis loomulikult ei tähenda need riided iseenesest mitte midagi. Kui selle tehnoloogia mõte see on nende võimalustega ja on nagu heasoovlik ehk toetav ja assisteerib inimese jaoks ehk inimesele orienteeritud siis ta on nagu selline märkamatu abi kestmise igal juhul sedasama adekvaatsuse turvalisust tõstab. Nii et see on selle mõtte küsimus lõppkokkuvõttes ikkagi mitte tehnoloogia küsimus, mida sellesse tehnoloogiasse pannakse tehnoloogia iseenesest võimalusi mingisuguse mõtte matkamiseks. Seda võidakse teha väga kehvalt, nagu on juhtunud tarkvaraga. Ma ei ole imestada, kui see juhtub sellega. Ehk võib-olla tõesti liitun minagi Pulga Jaaniga ja loobin neid riideid kuhugi laukasse. Kujutan ette, et sa lähed daamile juurde, et kas takus rõhusid. Ta vabastab. Kõike Taanis välja pakkunud, kas siis tänapäeva inimese tuleviku inimese erinevus võiks seisneda selles, et tänapäeva inimene unistab, et oleks rohkem tervet mõistust, aga tuleviku inimesel mõistus kogu aeg võtta võib iga hetk sellest loobuda? Jah, see on pigemini. Ma tahtsin öelda veel seda, et tegelikult ei tasu alahinnata võimalust, mis on iseenesest sellise adekvaatsema inimese tekkel. Nii tehnoloogilises vaimses plaanis võimalusel et arendada kombineeritult nii liht- kui kõrgtehnoloogilised lahendused, sellepärast sellist tehnoloogia arengusuunda tänase päeva Lääne tsivilisatsioon ei tea. Ja, ja nii palju, kui mina olen juurelnud selle kombineeritud lähenemise üle on selles märkimisväärselt rohkem positiivset kui pelgalt ühe või teise valiku kasuks tegemisel. Ehk nii-öelda vaid lihttehnoloogiat propageerimine viib paratamatult pettumuse ja traditsiooniliste lahenduste üle võimendamiseni liialt kõrgtehnoloogiat ainult propageerimine selleni, mida me tegelikult täna siin kritiseerime. Ja tehnoloogiaarenduse tähendus sellises kombinatsioonis on ikkagi mõistlik tasakaal ja selle mõistliku tasakaalu saavutamine loomulikult pingutus, aga ega ka mistahes kõrgtehnoloogiliste lahenduste saavutamine on pingutus elu kõigile ühiskonna liikmetele. Et see on valiku, teie küsimus, see on alati see küsimus, et kas kolmas tee arenguks on olemas või puudub tri õnnemate iseenesest nii-öelda kultuuri ja tsivilisatsiooni arengu käima lükkamas juhuks, mingis mõttes tundub olevat, et need inimesed, kes õnne taluvad on, on väga väike vähemus. Ja noh, ütleme võib-olla need on väga tugevad inimesed, väga tugevad kultuurikus suudetakse õnne taluda. Ja veel erandlikum ja veel tugevam kultuur on see, kuidas suudetakse taluda. Nagu teise inimese on. Meil peab edasi viima Keemik Marek Strandberg ja kunstnik Navitrolla kõnelesid tuleviku inimesest. Jutuajamine on salvestatud maskina talus Võrumaal. Tööülikool tänab Eesti Kultuurkapitali. Saate valmistasid ette Külli tüli ja Jaan Tootsen. Raadioteater 2003. Ei koole.