Ööülikool. Ja tõepoolest, suu, kõik kes on taotlenud võimu, on selle saavutanud, hoiab seda alal pideva terrorismivastase võitlusega, mis ka paratamatult tähendab, et aeg-ajalt ikka tuleb keegi mättasse müüa. Siis ei saa lubada vabalt tarvita genotsiidi mõistet. Sellepärast. Räägime holokaustist, mitte viimastena sakist, Vietnamist ja nii edasi. Millestki, mis praegu sünnib või, või on sündimas. Koole. Tervist mina olen. Tõll minu loengu teema on holokausti. Kõnetamine nendest kahest sõnast kindlasti tugevamaid tundeid tekitab täis. See esimene ma alustan, aga teisest ja sellise pikema kuulge, aga natukene Kurmiliselt lõpuks ka selle esimese mõistoni. Tegemist on Sid õieti ideoloogilise teemaga. Ideoloogia on üks niisugune mõiste, mida viimasel ajal kuidas kasutatakse väga harva. Ja sellises humanitaarses diskursuses kultuuri vestluses ei ole ta ka alati väga soositud, peetakse bluubituks. Aga ometigi paistab, et see ideoloogiate valitsemise võimutsemise aeg Võib-olla peetakse läks haripunktiks sajandi ehk esimest poolt keskpaika. Aga tegelikult ideoloogiate võimutsemis aeg ei ole ilmselt läbi. Ja ei ole sugugi kindel, et me oleme praegu kuidagi selliste üle võimukate tõesti tugevale ajupesule orienteeritud tõesti halva tagamõttega juba loodud ideoloogiate selles vallas. Et need pannakse toimima, ilma, et me keegi täpselt teaks, kust need impulsid tulevad. Kuhude, meid peab viima, ilma et tegelikult siis ideoloogiat, mida me hakkame teenima meist üldse hooliksid. Selle Loogia toimimise analüüsi lähtepunktiks, ma võtsin seda põhku. Ühe prantsuse filosoofiast lõi Aadeetseelt pärit ideoloogia. Analüütilise mõista, see on siis kõnetamine prantsuse keeles anda interpelatsioon mis on üsna tugev toimeline sõna-, tegelikult tugevam. Eesti kõnetamine võib tähendada ka politsei ülekuulamist. Tähendab seal kõnetamine juba sellisest Taanis, mis tingimata ei pruugi ennustada head ja see, keda kõnetatakse, on juba sele kõnetamise läbi kuidagi ebamugavas või halvas positsioonis. Ta on juba ka üle kuulata, ükskõik kas ta ise ta arvab, et ta on ka midagi halba teinud või ei ole ükskõik kui juhuslikult või tegelikult ta sinna süüpinki jõle kuulamise lambiate sattus, aga teda kõnetatakse nüüd ADC trooja põhiliselt ajendatud raamatus, mille pealkiri on ideoloogiliselt õige. Mida see kõnetamise mõiste võtab kokku? Selline olukord, kus keegi, noh, need oleme meie meie ainsuses või mitmuses, mina inimene, sündisin maailma, tulin ühiskonda. Veel seda ümbrust ma hakkan alles uurima, mis. Ma võiksin teha, millega suhestuda. Ma ei ole veel justkui mitte keegi. Ma võib-olla tahaksin selleks saadav nüüd enne kui see võiks mingi minu isikliku initsiatiivi kaudu toimuda, otsustan, et ma astungi selle ühiskonda, aga suhetesse ma tahangi olla siin see ja see, ma tahan olla ühiskondlik subjekt. Seda toimubki üks liikumine. Ühiskond kõnetab mind ja see kõnetamine on niisugune karm, ühesuunaline juba. Ma asun kuskil. Juba on mingi positsioon, juba eeldatakse minut midagi. Juba eeldatakse ka midagi, mida ma ei ole, mida ma ei õige olla teatud võimalused, valikud, mis mulle on ette nähtud ja teised, mida ei ole. See on nüüd niisugune kõnetamine, millele on võimatu mitte vastata. Sellepärast ühiskond on struktureeritud selle kaudu, et sellise suures mahuga kaudu, et ta on alati suurem ja eeldab igale oma liikmele subjektid sellisele kohale, mis tegelikult nende jaoks on juba enne olemas see valgusvihk, kus mind võidakse hakata üle kuulama või, või kõnetama. Seni enne ma tulen sinna ja pärast seda kõnetamist. Tegelikult saan teada, kes olen. Ma võin vastata jaa või ei. Need mõlemad teevad lõppkokkuvõttes sama välja, mind on kõnetatud ja ma pean hakkama selles struktuuris toimima. Seda on hiljem seda kõnetamist üteldud. Psühhoanalüütikud on võrrelnud näiteks niisuguse Köletamisega, nagu ütleme, Hamletist Hamleti isa vaimu ilmumine. Hamlet ei ole tegelikult see Hamlet kellena mööduda Tõllemiselt näidendist see otsiv ja kättemaksuhimuline tegelane, kui teda ei ole kõletatud. Ta ei saa õmbletiks enne seda kõnetamist pärast kõletamist on tal jälle võimatu kõrvale kalduda? Ei, samamoodi religioosne näide Maarja kõnetamine Ingel kõnetab Maarjat. Sellest on igasuguseid uhkemaid, rohkemaid kujutisi, õhtumaade maalikunstis üks mõjuvamaid Gruusiast. Vastumeelsus selle arusaamatu soovi ja siis mida see teine esitab, miks just mina? Mikspärast pean mina ette võtma niivõrd mõttetu tatraasja sünnitama jumala poja? Ei sind on välja valitud. Kõnetamine valib välja palju üksiku eriti ja valib väljaga suurema kollektiivsema subjekti, mis koosneb paljudest indiviididest ja sellest või noh, kõrvale minna selle kõnetamise vastustamine omakorda ainult kinnitab kõnetamise jõudu. Kõnetamise läbi oleme kodanikud, vabaduste subjektid, valimisõiguslikud, samuti maksumaksjad, sõjaväekohuslased, töövõtjad, võimekad, võimekad, haritud või harimatud ja nii edasi, kusjuures tähtis on ka see, et see kõnetamine aktsepteeritaks vaba tahtlikuna. Kui inimene võetakse sõjaväkke, siis ta peab andma vabatahtliku vande ja sellega võtab tegelikult mäletamise omaks ja muutub subjektiks. Pärast seda saab ta ka teatavad õigused. Samamoodi on näiteks suhetes igaüks otsib endale tööd ise see töö, mida ta lõpuks pärast tegema võib-olla ei meeldi üldse, tahaks teha midagi muud. Tegelikult tasapalu, et tema seljas elatakse, mingi süsteem kujuneb teda, ta ei tee seda endale ometigi tähtis, et ta on subjektiveerunud ilma selleta ilma selle kõnetamise vastu võtmiseta ei oleks ta üldse midagi, ta oleks siis töötu ja sellisel juhul kõnetaks ühiskond teda ikkagi töötuna. Nüüd on kindlasti mõned sellised momendid ühiskondade arengus, kus kõnetamine tuleb paremini nähtavale kui mõnel teisel hetkel ja kus see subjekt tiveerumine muutub problemaatiliseks, ei ole enam nii automaate. Need hetked, kus toimub mingi ühiskondlik muutus, kas seda siis nimetatakse revolutsiooniks või mingi teise nimega muidugi ka üksikisiku elus tavaliselt siis see hetk, kus inimene peab astuma nii-öelda täiskasvanute ellu, meil nimetatakse tavaliselt seda tuberiteediks. Puberteedi sotsiaalköis on muidugi samuti kõnetamisega seotud ja, ja selle kõnetamise mõistetamatusega aga laiemal kollektiivsel pinnal see mõistetamatus ilmub aeg-ajalt. Eestis näiteks oli see niimoodi kümmekond aastat tagasi. Ühiskonna lootused äkitselt väga kiiresti muutusid subjektid pidid v subjektiveeruma omandama õue sotsiaalse subjektiivsuse. Tulid kindlad märksõnad, sellised uued kõnetamise, tead mida ennekõike meedia kõnepruuk, viitama sellised väljendid, ennekõike kohanemine, konkurentsivõime, enese müümine, sellest tulenevalt ka mitmesugused hinnangud. Uue kõnetamise viisi tunnusteks ja subjekt pidi hakkama ennast ise nende kaudu määratlema. Aimates ära, mida temalt nõutakse. Selle ühiskondliku kõnetamise juures ongi oluline. Moment seda nüüd psühhoanalüütikud muidugi rohkem esile tõstnud. See teise nõude ära aimamise. Subjekt peab olema pidevalt sellises olukorras, kus ta täpselt ei tea, mida teine siis ühiskond mingi ühiskondliku esindaja, mingi instants, üks või teine tegelane, mida see täpselt nõuab ja seepärast tuleb ise ja arvata ise hakata vastavalt käituma just selle äraarvamise kaudu. Tegelikult tõeline subjektivatsioon tajub ja, ja selle kaudu. Loogiline kõnetamine saab lõpuks oma täisjõu. Astmeliselt kõigepealt tuleb omandada teatavad tunnused, teatud välised tunnused, mis paistavad olevat mida teine tahab, neid tuleb siis ka ilmutada nagu mõni investeerida. Ja see mõni frustratsioon on siis omakorda küsimus sellele Ühele teisele. Kas ma nüüd olen, kas ma olen need XYZ, kas ma arvasin õigesti? Noh, ütleme 10 aasta eest, siis kas ma nüüd olen kohanenud, kas ma olen konkurentsivõimeline, kas ma oskan ennast müüa ja nii edasi? Et kuidas seda täpselt välja näidatakse, see võib olla väliselt nagu väga juhuslik, marginaalne kas näiteks nende niinimetatud tõendi tunnuste omandamise kaudu? Üks esimesi selliseid kõnetamise omaksvõttu tunnuseid on püüd järgida trendi. Nüüd sellel sajandivahetusel tead, kaudu on, on selle esimesel astmel viibiva subjekti kohta kes alles püüab ära aimata, mida temalt tegelikult tahetakse. Tõest manifest teeb, neid, väliseid tunnuseid on, need on tavaliselt noored inimesed, nende kohta on tekkinud igasuguseid halvustavaid väljendeid, ennekõike seid, sele, telesõjalik, õudse rullnokk rünnak, et tegelikult on lihtsalt niisugune pooleldi valminud subjekt, kes alles mõnifesteerib. Neid kõnetamise nõutavaid väliseid tunnuseid. Aga mõne aja pärast ta tõenäoliselt jõuab teise etappi, ta saab kuidagi jah, sina oled XY sett ja kui see on selgeks saanud, ma arvasin õigesti ja ma olen siis subjekt hakkab neid tunnuseid kordama. Ta teeb Neid vastab üha uuesti ja uuesti teise nõudele ja sellest protsessist saabki tema subjektiivsus sellega. Mõnda me võime öelda, ühiskondlikult täisväärtuslik inimene. Muidugi võimalik koheselt vastata kõnetamisel, aga ei iga. Ja sellisel juhul Ühelt poolt ollakse ikkagi subjektiks vahetatud, aga teisest küljest seda oma naeratust olen XY, tset ei pea ise kordama, seda teine teeb siis tõest ja siis alles selle kaudu minu subjektiivsus hakkab produtseerima ja, ja vahendama teise tahet. Ütleme, et ütleb teeni aega sõjaväes, siis vabatahtlikust teenimisest keeldumine tähendab seda, et ma olen kurjategija. Ma keeldusin kandmast seda vabatahtlikku vastutust, mis kõnetamisega minu peale oli langenud. Ma saan siis subjektiks nüüd selle kaudu, et ma olen kurjategija ja see on ikkagi muidugi subjektivatsioon. Mind on kõnetatud sellegipoolest või teine ütleb konkuree tööturul siis, kui ma keeldun seal vabatahtlikult temast siis ma olen asotsiaalne, tähendab, kohanemisvõimetu kaob ja, ja nii edasi. Jällegi ta on mind ikkagi kõnetatud ja ikkagi teatav subjektivatsioon. Kui me vaatame kas või neid inimesi tänaval, kes sellist kõnetamist on tõesti pikaajaliselt tublisti tunda saanud, siis me võime näha, et need nimetatud asotsiaalid on tegelikult vägagi ühiskonnakuulekad inimesed, nad käituvad täpselt nii nagu neilt oodatakse. Nad näevad välja just sellised, nad omandavad lausa sellise pilgu, mis väljendab seda subjektivatsiooni, mille ühiskondlik ületamine neile on rajanud. Nad tegelikult on ühiskonna alustala ja teatud mõttes täieõiguslikud ühiskonna liikmed. Sellised peavadki kohanemisvõimetud kaotajad olema. Või kui teine ütleb, naudi siis nautimisest keeldumine jällegi tähendab subjekti reaalset puudulikkust, ebainimlikkust, tänamatust ja nii edasi. Seda, et öeldakse Naudi on meedias sedavõrd palju, et ma ei hakka mingisuguseid näiteid tooma seal. Näkk tähendab päeval see teise, esimene ja kõige, kõige suurem, kõige tähtsam käsk. Aga jah, kes siis ei, ei naudi muidugi on moraalselt puudulik ja ebainimlik, ehk see on võib-olla kõige tugevam? Ei, ja see on mingi niisugune nõrk punkt, mis mis võib selle kõnetamise problemaatilise vahel ilmsiks tuua. Teatavate mehhanismide kaudu. Muidugi, alati sunnitakse subjekt lõppkokkuvõttes nautima. Aga lühidalt kokku võttes kõnetamine Salatiga Plavisuaalse ei puhul teatavat tüüpi ärimees oleks ikkagi edukas ka sel juhul, kui ta ise ütleb, et ta stereotüüp setest edukuse kujutelmadest ei hooli. Käibetõed kahjuks ei maksa, see tähendab või teatavat tüüpi tööta tööline, ta on ikkagi vaata ka sel juhul, kui ta ise ütleb, tema ei olegi mingist võitjate-kaotajate mängust osa võtma, et ta ei olegi tahtnud. See ei loe. Kõnetamine võtab subjekti räutsesse haardesse ja sunnib uskuma. On teinud ka selliseid valikuid, mida talle tegelikult mitte kunagi pole valida antud. See on nüüd see kõige tähtsam mille kõnetamine peab saama. Niisugune kõnetamine nagu toimus 90.-te alguses Eestis, selle kohta võib öelda, et seal jah, on meid kõnetanud teatav multinatsionaalne riigipiirideta kapitalism. Selle eesmärk jah, on olnud meid korraga peibutada ja allutada ja sellega oletamise ideoloogia, et ma lähen ehk kõige riskantsemad pinnale ja võib öelda, see on teatav uus kolonialistlik ideoloogia. Sõnum on, on umbes selline. Sa pead olema väike, aga tubli. Muidu meil pole sinult midagi võtta. Sa. Ta ei kujuta. Kõik, kes kurdavad, on potentsiaalsed kaotajad. Sa pead andma oma vabadusele. See aga tähendab ka, et Meil on samuti vabadus käituda sinuga nii, kuidas me soovime. Meie oleme küll tugevamad. Ja see suur Lõnetamine. Üldiselt on Eestis minu meelest täiesti vastu võetud. Nüüd viimasena tundub siiski, et sellest kõnetamisest millegipärast enam ei piisa, et on tekkinud mingi ideoloogiline nihe, jälle uus liikumine ja meediasse on ilmunud hoopis uue kõnetamise toonid. Need ei ole üldse veel isiklikud, ei puuduta iga üksikinimest omaette. Sellepärast see kõik on kuidagi väga problemaatiline. Aga teisest küljest kõnetamine erineb omajagu sellest 90.-te alguse multiratsionaalse kapitalismi kõnetamisest. Tal on isegi mingisuguseid sarnasusi. Taimelise kõnetamisega Sis stalinistliku ideoloogia kõnetamisega. See põhines ka muidugi printsiibil et tuli omaks võtta, et on tehtud valikud, mida kunagi tehtud tulid teatavas mõttes omaks võtta teatav süüasjades mille kohta keegi ei ei oleks arvanud, et, et see võib-olla asi. Igaüks pidi kõvasti pingutama, et ta ei oleks vaenlane või kodanlik natsionalism. Ja süütud mitte kunagi ei olnud piisavalt tõestatud. Iga keeldumine süütuse tõestamisest lahendas juba teatud mõttes kavaks. Võta nüüd. Loogiline kõnetamine on jällegi väga tugevalt ja poliitilist niimoodi see uus kõnetamine, ta on formuleeritud põhijoontes jällegi võitlusena. See tõin ise. Millestki mõtlemine lähtub, on formuleeritud kui võitlus terrorismivastane võitlus. Ja seda, et tal on niisugusi stalinismi tunnuseid on on aeg-ajalt ka naljad toodud. Aga muidugi ei ammenda tegelikult seda uut kõnetamist ja kogu selle asja struktuur on tegelikult keerukam. Ja koos selle terrorismivastase võitluse doteeniga on veel mitmeid sõnu tulnud. Ta oli mu ettekande pealkirjad ja siis samas paketis pakutakse veel Ameerika rahusõdurite puutumatust rahvusvaheliselt kriminaalõiguse ees. Kolm niisugust erinevat, aga oluliselt kokku kuuluvat komponente on praegu selgelt nähtavad. Need Ma vaatlen järjest natukene lähemalt neid. Sõitsime kui üks suurriik taotleb üle võimu siis ta kehtestab reeglid, mis oleks talle alati soodsad ja mida küsitavaks, kui ta ei oleks enam võimalik. Need reeglid toetuvad jõule sõjalisele jõule. Ka muudele vägivalla institutsioonidele, mida nad ise ühtlasi legitiimne keerivad tähendab needsamad reeglid, mida sa jõud toetab, kehtestavad, et, et see ei ole ebaseaduslik, mis tehakse? Muidugi tekib neid, kes ei kuuletu lihtsalt jõule vaid ikkagi meeleheitlikult püüavad lisaga jõuga vastata. Ja sellepärast tuleb pidada terrorismivastast võitlust, see kuulubki selle maailmakorra juurde, kus ja kelle võim on koondunud ühe riigi kätte ja legaalsed mõjutada tõendid selle üle võimu vastu puuduksid. Ja muidugi on siis täiesti õige see mida idakas ütlevad, et terrorismivastane võitlus venib pikale. Tõepoolest venib väga-väga pikale. Ta ei lõpe tegelikult kunagi, sest uusi reegleid laagris, kes ise terrorismi vastu võitleb, kui ta enam ei kohtaks vastupanu, siis see tähendaks, et need reeglid seda enam kasulikud. Sest need ei anna siis mingit soodustust või eelisõigust veega. Reegleid tulekski aeg-ajalt muuta, et jälle kohata. Noh siis jätkata terrorismivastast võitlust lõputu õigluse nimel. Ja terrorismi mõiste ise on siin noh, võib öelda kummist, seda võib laiendada väga paljudele aladele. Praegu on esialgu kõik sellel väga positiivne terroristid on peaaegu et etniliselt geograafiliselt määratletud neist on väga kindlad kujutlused, Nad räägivad tavaliselt enam-vähem ajalooliselt ühtedesse keskkondadesse kuuluvaid keeli. Ja nende religioosne Need on enam-vähem kõigile üks sama. Aga see ei pruugi niimoodi jääda. Tähendab, ma ütleksin, et ei ole mõeldud niimoodi jääma see on nii alguses ja võib-olla ainud pragu, mis nüüd selle asja juures on, on see sõnavabaduse moment, see on seni alati Demokraatia ekvivalent sõnavabadus võrdub demokraatia. Sellepärast on muidugi seal suurriigil alati parem viibida erakorralises olukorras. Ta saab hõlpsamini oma intellektuaalide hääled summutada, kes võiksid muidugi juhtida tähelepanu sellele, kuidas see terrorismi mõiste on? On ehitatud. Nüüd siia juurde kuulub siis olulise komponendina selle suure ideoloogilise kõnetamise juurde. Holokausti mõiste. Alguses võib-olla tundub imelik, et kuidas need asjad nii kokku on, on pandud, ega neid ei esitagi kunagi. Samas lauses hingetõmbega ei võistate maha, aga ometi on selge, et siin on mingisugune konjunktsioon. Holokaust on isa üks väga imelik sõna. Ta on sakraalse päritoluga. Kiriku ladina keelest tähendab kreeka keelest laenatud kiriku ladina keelde. Vana testamendi kest sead tähendab põletusohvrit. Et see mõiste ei, see omakorda on rännanud ideoloogilises pruugis selle suurriigi kätte kes praegu just ülevõimu taotleb. See ei ole muidugi üldse mitte juudisu, kõik see ei ole suur, ikas oleks kuidagi mingisugusegi ajaloolise religioosse holokaustiga seotud mida nimetatakse holokaustiga. See on hoopiski niisugune genotsiid, millega see soovik ajalooliselt ja geograafiliselt peaaegu üldse olnud seotud. Nemad ei, ei teinud seda ka väga oluliselt. Ei leevendanud seda ja lõppkokkuvõttes võtsid osa sõjalistest operatsioon toonidest mille üks tulemusi oli, et ka see genotsiid lõppes. Aga niisugust mõistet tarvitades muidugi legitimeerib. Punktide üle meie ju ei teinud holokausti. Tõepoolest on olnud nii nii mõndagi muud, jah, mõned mõned pommid, Siroshima Nagasaki linnasid tuntakse siis üle Atlandi ookeani, nii on neetud omale rajal inimesi. Osad neist surid, kahe osad jäid elama. Sellest, et nad elama jäid, ei olnud palju rõõmu, selle tulemuseks oli üks inimkonna ajaloo jah, julmemaid, orjude süsteeme, seda võib kindlasti nimetada genotsiidi ks. Aga see ei ole holokaust veel territoriaalselt paiknenud alal, mis on asustatud suhteliselt hiljuti asutusel uusaegne. Ja Ma muidugi ei olnud enne tühi. Ja, ja need, kes seal elavad, ise ka teavad, et seal ka enne elas keegi. See on muidugi väga paha, et seal elakene ja muidugi meil on piinlik selle pärast. Aga noh, mida me siis muusikat teha saime? Ei saanud neid sinna elama ka jätta. Nad tuli kuidagi kuhugi panna. Ühesõnaga, ärme sellest räägi. Las jääb aga holokaustist. Ja see on see teema ja ja see on aegumatu, inimsusevastane kuritegu, seda ei saa kunagi andestada. Toimus vähem kui aasta jooksul. Mõnedel Euroopa munadel oli paiguti väga intensiivne ja see on nüüd see, mida me peame tähistama. Eesti vabariigi valitsuses ongi võtnud vastu otsuse 27. jaanuaril igal aastal tähistada holokausti. Nõnda muidugi see holokausti mõista üldse suurepäraselt asendabki genotsiidi mõistet alati. On oht, et hakatakse rääkima keratsiidist. Räägime holokaustist. Sest genotsiid on universaalne, reaalne mõiste. See käib igasuguse massiivse mõrtsukatöö kohta, ükskõik kes seda teeb. Eks kõik, kes on noh, ükskõik kus ükskõik, millisele see on ikka genotsiid. Ja tõepoolest suu, kõik kes on taotlenud üle võimu, on selle saavutanud. Hoiab seda alal pideva terrorismivastase võitlusega, mis paratamatult tähendab, et aeg-ajalt ikka tuleb keegi mättasse lüüa. Siis ei saa ju lubada vabalt tarvitada genotsiidi mõistet. Sellepärast. Räägime holokaustist, mitte viimastena sakist Vietnamist ja nii edasi ega ka mitte. Millestki, mis praegu sünnib või, või on sündimas, oletatavasti mõiste võimaldab, teatas maailma osas kõnetada potentsiaalset vastasmängijat kui ideoloogilist süüdlast. Ta kas on ajalooliselt seotud kuidagi holokaustiga ja, või ei ole mõistnud osa selles. Ja, või ei taha oma paratamatut süüd tunnistada. Ja selline kõnetamine muidugi tähendab, et samamoodi nagu nagu stalinistliku hääletamise puhul oli kõnetatule, ei jää muud üle kui pidevalt tõestada oma head tahet. Sellega muidugi oma süüd, jah, me oleme süüdi, tõepoolest oli üksikuid. Ja, aga nüüd mõlemad, nüüd me teame, kuidas õige on ja seda muidugi saab siis tõestada järjest Temastatiivsema kuuletamisega ja need puutumata sõdurid juba on siis muidugi me oleme ka ise valmis neid ikka andma osalema ikka rohkem ja rohkem, et egoismivastases võitluses hävitades kõiki neid, kes ei taha selles võimule kaaslast tunnistada ja seega ei ole muuhulgas ka kausti ainukordsest aru saanud. Sõnaga holokaust on siis igasuguse kaela, oli see süü ja genotsiidi lõplik ja otsustav projektsioon väljapoole? See võim ise? Tema käed on puhtad. Ja kolmas komponent, nende rahusõdurite puutumatus, seda võib-olla nüüd väga pikalt ei peagi enam kommenteerima, kuidas On seadete Esmi vastase võitluse Tõnnigaja ja teiselt poolt selle holokausti reaktsiooniga holokausti kõnetamisega. Hakkab üsna hästi siit konstruktsioonist läbipaistva. Muidugi peavad terrorismivastast võitlust pidavat sõdurid olema rahvusvaheliselt rajal kohta ees puutumatut. Sest kui see nii ei ole, tõepoolest võidaks neilegi esitada süüdistus genotsiidi ja sõjakuritegude eest. Seda võivad teha teised teatavate eesõigustega jõud kes ühe suurvõimuaine valitsusega veel leppinud ja võiks tähelepanu taas nihkuda sellelt holokaust-ilt tahtsid ja sõjakuritegude teemadele, aga ilma Dinantsiilitaja sõjakuritegude jutumärkides muidugi ei ole ju terrorismivastane võitlus lihtsalt võimalik. Kuidas seda teha, kõik lõigata. Aga see peab olema legitiimne, kui need oleksid potentsiaalsed kuriteod samamoodi nagu holokaust, mis ometigi on ilusti kindlalt oluliselt graafiliselt paigas. See liigu sealt, mitte kuskile. Kui need oleks need uued ka tuleviku kõige õudsem, see tuleviku võimalikud kuriteod ja genotsiid, kui need ka oleksid aegumatud inimeste vastased, et asi, mida võidakse jälitada veel vana seaski, kuidas me siis rahumeeli saame, vaata oma toredaid poisse niimoodi sinna sõtta, mine tea veel, vanast peast kajab triljoneid taga. See on majandus- ja see paiskaks planeedi tagasi, aga kus suurvõime oli mitu legitiimsed, küsimused olid pideva arutelu aine. Ja sellepärast on sõdurite puudutamates väga tähtis punkt ja teatud mõttes see panebki niisuguse ilusa punkti kogu sellele soojale Eideoloogilisele kõnetamisele. Kui see, Ta on ka vastuvõetud alla kirjutatud, kehtib kõik siis võib öelda, et kõnetamine on vastu võetud. See subjekt innovatsiooniprotsess on alanud. Sellest peale hakkabki see rahvusvahelise õiguse subjekt, kes noh, meie, meie hakkame ennast avaldama nende subjektiivsuse nõuete järgi nende teise nõuete järgi milles kõnetamine on kehtestanud. Ja see on nüüd see, mis on praegu kõigepealt pilvi pealt juhtumas ja ja paistab, et tegelikult juhtub, mitte mingisuguse imetekiga ei saa seda ilmselt. Vaata ta teine asi, et mida igaüks ise võib teha või, või mõelda, et mis nende jõudude vastas olles nüüd siis meie võiksime olla. Meid ei ole ju praegu isiklikult selles asjas kõnetab, et see on praegu niisugune suur ideoloogiline kõnetamine, see ei puuduta igaüht üksikult meist, nii nagu see multinatsionaalne kapitalismiga. No ma ei oska praegu välja pakkuda midagi muud, midagi paremat, aga võib-olla see ei ole ka halb märksõna, mina nimetaksin seda solidaarsemaks. Tähendab, ta on väga oluline intellektuaal maalide, igasuguste organiseeritumate või vähem organiseeritud sotsiaalsete gruppide, kes vähegi on ühiskondlikul pinnal või ideoloogilisel intellektuaalsel pinnal tegijad. Nende solidaarsus. No see on ka ehk ainuke mõte, mis võiks olla niisugustel etega analüüsidel nagu see, mis mina siin praegu tegin, sest ainult selleks, et luua tumedat perspektiivi ja näidata tulevikku, kus kumendab lõputu sõda ühe suur, õige üle võimu ideoloogilise diktaadi all. Hea küll, me võime selle omaks võtta, aga mis rõõmu sellest on, et, et me seda teame, selle võiks unustada. Aga kuna ma mingil määral usun solidaarsusesse sellesse, et kõik need abstraktsioonid, nädalalõppudest ja nii edasi see ikkagi bluff tegelikult ei ole. Meie planeedi ajalugu lõppenud. Need suurvõimud üle võimud, mis praegu on tunduvad täiesti lõplikud, absoluutsed need ka kunagi neist, võib-olla mõnede põlvkondade, võib-olla mõne kümnete põlvkond, seejärel ei teata ehk enam kuigi palju. Reaalsusega on võib-olla oluline, aga ka nende meile veel teadmata järeltulijate järelpõlvede jaoks, kes siis elavad ja ja täpselt ei, ei aimagi. Millise kõnetamise, vastas me siin selle aastatuhande Andy vahetusel seisime. Ööülikoolis oli külas kirjanik Hasso Krull. Loengu teema oli holokausti kõnetades. Saade on salvestatud Rõuge rahvamajas. Ööülikool tänab Eesti Kultuurkapitali ja teisi toetajaid. Arvamused ja kommentaarid. Saate kohta on oodatud emaili aadressil Jaan Tootsen R punkt ee või Gonsiori 21. Eesti Raadio. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2003.