Ei koole. Tere õhtust, lugupeetud raadiokuulajad, mina olen kirjanik Jüri Eelmest ja olen siin täna selleks, et rääkida teile novellikunsti seostest müstika ja mõistulugudega. Alustuseks ma pean kohe tegema, täpsustada, mis on Kirjanduse seletamine või mismoodi saab kirjandus seletada, on olemas kahte sorti kirjanduse seletamist või kaht sorti kirjandusteooriaid. Ühed kirjandusteooriad on need, mille töötavad välja kirjandusteadlased. Need on harilikult targad, korralikult ja haritud inimesed. Ideaaljuhul on siiski niimoodi, et kirjanduse kunstiteooria töötatakse välja reaalselt aset leidnud kunstipinnalt. Ehk siis, et kirjanikud kirjutavad raamatuid. Ja siis on targad teoreetikud, kes oskavad kõiki asju lugeda ja uurde ära seletada ja nemad võivad teha siis mingisuguse kirjandusteooria. Aga praktiseerivale, kirjanikule nagu minusugusele ei ole sellest otseselt abi, tähendab sellepärast, et kirjandusteooria ei ole pööratav tähendab tarkuse põhjal, mida on kirjandusteadlased välja toonud kirjandusest. Ei saa luua uut kirjandust, mis on paradoksaalne natukene väga kirjandus, eriti novellikirjanduse, novellikunstnike, paradoksaalne. Väga hästi on selle kohta öelnud kirjanik Tõnu Õnnepalu ühes loengus, mis küll oli pühendatud romaani kunstile. Õnnepalu ütles minu meelest väga hästi, et kõik kirjanikud on realistid. Ehk et kirjanikud ja kirjutab, siis ta tahab, võib-olla isegi see realism on natuke keeruline sõna, aga lihtsam oleks tõde, et kirjanik tahab paberil panna tõde. Aga tõde lihtsas argipäevases keelekasutuses on ligilähedaselt sama, mis realism reaalsus. Et see, et olid kirjanduslikud voolud mis iganes romantism või pressionism see selgub, nagu tagantjärgi teoreetikute poolt pannakse see niimoodi paika. Tavaliselt kirjanik ei püüa luua mitte midagi muud kui puhast kujutlust asjast, nii nagu see tegelikult on ehk tõde ehk realismi. Aga meie tänase vestluse teema pidi olema hoopiski müstika, müstika ja novell või müstilisusest novellis või novellis kasutatavad müstilised motiivid. Ja mis seos seal siis on? See on väga huvitav teema ja miks see üldse päevakorda kerkis, see kerkis üles tänu sellele, et seesama novelm hobune eikusagilt, see on nagu minu nime all ilmunud päris Tuglase novellipreemia saanud. Aga iseenesest see motiiv, mis selles novellis on kujutamist leidnud ja mis isegi siia raamatu kaane peale joonistatud ei ole originaalne, vaid pärineb pärsia müstikud jala ludin Rumilt, kes elas 13. sajandil umbes, aga ma püüagi siin laskuda nüüd väga informatiivsesse kõneluste sellest, et mis asi on sufism ja kes müstikud, kuigi ilmselt ma panen mingil määral seda kajastama. Ja meie tänase saate toimetaja esitas väga niukseid provotseeriva küsimuse, et miks siis? Et miks siis üks eesti kirjanik võtab järsku kätte ühe müstiku tekstid ja hakkab neid nagu oma loomingus kuidagimoodi kasutama? Algul oli muidugi rabatud natuke sellepärast, et ma olin suhteliselt ehmunud, mõeldes, et esiteks ma olen nagu vahele jäänud, mu loomingu lätted on jõhkralt paljastatud. On selgeks tehtud, et ma olen lihtsalt väheoriginaalne vaid pigem nagu näppaja ja kompileerida. Ja ma töötasin üsna pikalt paar nädalat vähemalt usinalt selle teema kallal. Püüdsin aga kuidagi ennast välja vabandada, kuid lõpuks ma siiski taipasin, et kõige targem sellises kimbatuses on tunnistada tõde. Ja tõde on siis see, et ma jõudsin selgel arusaamisel, et novell ongi müstika. Ja ma tahtsin nimetada nüüd ära need raamatud, mis meil siin laua peal on, sellepärast et siis ma saan kuulajaid veenda, et ma hoian ikkagi konkreetsest millestki kinni. Ei räägi nii õhust. Mul on siin kaasas sellised raamatud. Esimene raamat on hajunud Udami Loomingu raamatukogu sarjas ilmunud sel aastal üks kuni kolm. Ma küsin filosoofid, poliitikud, teine raamat on peet vallaku novellikogu ilmunud Eesti novellivara sarjas elu nullpunkt. Siis on mul Suhvide raamat, siis on mul uus testament ja siis on mul kaks Jüri ilusti nimel ilmunud raamatut. Ja ma tahaks siin siis nagu seda müstilisuse momenti hakata nüüd natuke konkreetsema näite varal välja tooma. Ja üldse, mis puutub novelli, ma isegi arvan, et on väga kitsas mõistu novelli pelgalt, kuid kirjandus, Saarina näiteks mina loeksin novelliga teatavaid luuletusi, näiteks nendel samadel päriza müstikutele, keda täna kahjuks ei jõua pikemalt rääkida. Nendel on kah selliseid luuletusi, pikemaid poeeme, mis on novelli iseloomuga või sellise idamaise mõistujuttu iseloomuga. Aga nagu ma juba siin deklareerisin, novell põhimõtteliselt ei olegi muud kui üks müstiline lugu või mõistujutt samuti on näiteks nii vanas kui uues testamendis perioodi, mis on mõistetavad novellina, siis on näiteks heade Somaalias näiteks üks parimaid novell üldse, mida ma tean, maailma kirjanduses on siine Ulfi tuletorni juurde. Seal on episood, kus ema paneb kahte last magama, aga siis üks onu on poisile kinkinud mingisuguse metsia koiba, mis on seina peale löödud kinni ja siis väike tüdruk ei, ei saa magama jääda sesse, golf võidab kohutavaid varju ja siis on seal kirjeldatud, kuidas ema siis Neid lapsi suigutab ja kuidas reaalsus, kuidas ta katab salliga selle kolba, kuidas siis tüdruk jällegi ei luba tuld kustutada, aga Koipidab varju ja kuidas siis see reaalsus läheb üle nende laste unenägudega? Väga perfektne novell, mis on üldse mitte peatükina, et täiesti nagu sujuvalt on romaani sees siis ma näiteks peaksin novellideks filme just näiteks Euroopa filme mitmesuguseid, näiteks Lars von Trieri Clarsti, mis London filme ka näiteks Caroo oma liinis hiljuti jooksis on puhtakujuliselt veel, tähendab seal ei ole küll tema, selle novelli kirjanduslikku ekvivalenti, noh, ma ei tea, mingi stsenaarium peab ju olema, eks ole, kus on ka kirjas. Tihtilugu on autorid ise kasse Aristideks, aga nad on vormistanud selle novelli nagu filmina, kuid see põhiline, mis on nagu novellile omane novelilikus on noh, viimasel ajal Euroopa filmides tuntav. Ja see on sügavalt seotud lihtsusega. Sest novelli tuum peab alati olema lihtne. Kas Ameerika filme ei saa võtta novelilt, sest need on nii keerulised, seal on tavaliselt niivõrd rasked kummalised juhtumid, noh, see ei ole veel nii, siis hakkan jõudma selle välja müstilisuse juurde ja ma hea meelega mainiks paarina keeli näiteks noh, Eesti novellivara on üldse niivõrd rikkalik tegelikult, et kui ma nüüd tahaksin lähemalt analüüsida, et minna konkreetsemaks, oma jutuga, mõnda novelli, siis on valiku tegemine on ääretult raske. Aga puhtjuhuslikult valisin selle peet vallaku novellikogumiku. Siit kaks novelli, see valik on, on tõesti juhuslik, aga kui me räägime novellija müstika seostest, siis ma arvan, et me saame siit kuidagi asjale lähemale. Ma valisin siit, need on ilmselt Eesti poliitiliselt väga ebakorrektne väljend nii-öelda Eesti ajal ja poliitiliselt korrektne nii väljend ei ole, aga aga ma arvan, et saad aru, millest räägin eesti ajal kirjutatud Barna välja. Üks miljon omnibuss, 10, teine novell, mis ma siit välja valisin korvi tegija Siimann. Ja minu arvates valaku loomingus siis korvi tegija siin õnn on nagu loominguliselt täiuslikum või paremini õnnestunud, kui on üpris 10. Kuigi omnibuss 10 on päris hea. Räägi lühidalt ära, millest siin juttu? Ma loodan kokku umbes kolme lausega, hoolivus, 10 räägib ühest bussijuhid, kellel ei ole tööd ja siis ta lõpuks saab tööda, sõidab bussiga ja tal on seal piletimüüjaga. Piletimüüja on tütarlaps ja tema bussi ümber on number 10. Aga talle meeldib tütarlaps, kes sõidab bussiga number seitse. Ja siis on keeruline süsteem, kuidas vahetada neid neid kohti, sealhulgas bussijuht bussi või kuidagi niimoodi või või, või siis piletineiu meie sinna. Teie lugu on pikkuse poolest täiesti novellimõõtu, lõpeb lausega. Metsik, vastik mees, kõik põlgasid, häälestasid teda, jutt on siis aust, bussijuhid, see on hästi realistlik ja midagi müstilist siin nagu ei ole selle novellilaadsed umbes viis-kuus korda lugenud ja ma ei suuda meenutada, millest seal ikkagi see asi oli. Miks bussijuht, noh, see tüdruk ja niuke karm realistlik tööliselu. Ja minu meelest ei ole varis täiuslik novell, sest mille tõestuseks on see, et ma mäletan, et seal oli mingit mingit kohutavat painajat, on selles novellis, seal on mingi mingi armastuse ja vägivallavärke mingi mingi keeruline asi, et, et kuidas nad ikka saaksid ühte bussi selle tüdrukuga, keda ta armastab ja miks siis pärast seda, kui ta on sellega tüdrukuga lõbuks ühe bussi peale saanud, et mis ta seal peeglist siis näeb, taha, mis see tüdruk siis naeratab mingile valele mehele või niukene raske lugu ja ei ütelnud midagi. Aga siis tahaks räägitud natuke hilisemast novellist Peet vallaku loomingust. Ja korvitegija Siimu õnn on lugu, mis räägib sellest, kuidas üks mees käib Pärnu linnas kolm päeva järjest silla peal, käin seal sillal ja vaatab inimesi. Ja põhimõtteliselt selles novellis nagu rohkem millestki juttu ei olegi. Et kui me vaatame nagu täpselt, siis me näeme, et see, see vaade sillalt, mida peet valaksin, kujutab, ongi kogu selle novelli ainuke põhiline sisu. Ja hoopis tavarealism ehk tõde, kui see tõde, mida peet valab, püüdis saavutada oma varasemates novellides nendes novellides, kus ta kirjeldas detailselt, pikalt ja surmigavalt kui aus olla nende tööliste, bussijuhtide, konstruktorite ja ma ei tea, kelle elu ja seksuaalelu ja mis ta korvidega Siimu õnn on. Elevant näe, kerge mõnus novell ja põhiline, mida ta meile sugereerib või mis me sellest aru saame, on see, et Pärnu sillalt vaadata jõe peale on väga huvitav. Loidjad liiguvad ja noh, siis olid paadid ja inimesed käivad ja prostituudid ja kerjused ja põnev. Ja see on minu arvates hea novelli kõige kindlam tunnus. Just nimelt see, et heanovellid tuumaks on midagi erakordset, lihtsat midagi niivõrd ilmselt, et selle sündmuse tõenäosus v juhtumuse võimalikkus ei tekita üldse küsimus, sellepärast et me isegi ei saa küsida, kas see juhtus päriselt. Mis on ka tegelikult novellikirjanduse juures oluline küsimus. Minu käest on näiteks küsitud, et see, mis sa kirjutasid seal, kas oligi nii või see on alati hea küsimus, aga seda realismi illusiooni saab luua kõige paremini ikkagi niimoodi, kui see kirjeldatav sündmus, see novelli tuum, see kõige olulisem, millest me tahame rääkida, on niivõrd lihtne niivõrd noh, iseenesestmõistetav, et isegi kui ma ei ole ise näinud seda sündmust toimumas või kogenud, siis ta on niivõrd dünaneda, ikkagi peaks olema ju juhtunud, et mingisugune melanhoolne mehike käib kolm päeva järjest üle silla ja vaatab kalamehi ja, ja inimesi sellel sillal. See on niivõrd tõenäone, et, et see kindlasti on juhtunud ja ja ma arvan, et peet vallaga ka see juhtus seal pärnusillal. Aga miks see on oluline? Et siin ma arvan, et tulebki välja novellikirjanduse kui teatava müstilise kirjanduse ühe liigi võlu või armsus või see, miks see kirjandus on üldse hea või et ta võimaldab täiesti tavalisi, igapäevaseid lihtsaid asju näha. Kuidas siis sedasi öelda, kuidas noh, näha ilusam ana või, või kaunimana Mi huvitavamana või ta võimaldab näha meil, et igapäevane elu oma kõige lihtsamateks avaldusvormides on on nõiduslik. Ma arvan nagu seda öelda, et see ongi ka kaudselt selle novelli kui müstilise kirjanduse liigi noh, eesmärk paleus. Näidata kõige labasema ja tühisema elupildi taga on tegelikult midagi müstilist. Nüüd, kui me vaatame seda novellikorvi, Siimu õnn ja võrdleme eelpool nimetatud novelliga omnibuss 10 siis me näeme siin olulist erinevust. Nimelt omnibuss 10 ja ka teistes valaku sellistes kirjandusteadlase seisukohalt, realistlikes või olme kujutatutes novellides on midagi vähem, kui on selles kelmikas koridega Siimu õnneloos. Ja see, mis seal on vähem, on see, mis võimaldab mul seda bussijuhi kohutavat, rutiinset ja igavat ja tüütut ja karmi vastikut elu kuidagi nagu müstilisema näha, aga koridega Siimu õnne novellis valaks sisse midagi, mis fokusseerib minu tahtest hoolimata mu tähelepanu sellele elu labasusele, aga ta fokusseerib selle niimoodi viimu tungija tahte, seda teksti lugeda niivõrd intensiivselt sinna silla peale. Et kui ma loen nende tavaliste inimeste kirjeldusi siis ma adun justkui midagi veel. Mis ongi müstilise kirjanduse põhiline tunnus, et ma, kui ma loen kas või nende sufida Rumi või atari või Emre või kelle iganes müstilisi mõistulugusid või luuletusi siis ka nendel on ju kujutleda tavaliselt midagi igapäevast, midagi täiesti lihtsat. Võiksin kiirelt noh, et kui meie seas on ka kuulajaid, kes näiteks sufidest või pärsi müstilisest kirjandusest mitte midagi ei tea, siis ma püüan kiiresti esitada ühe võimaliku loo. No näiteks on selline mõistulugu sufistlik mõistulugu umbes selline, et üks koer on seal mingi allika ääres janusse suremas. Tal kohutav janu ja ta tahab hirmsasti juua ja, ja mitu päeva on ta juba seal vaevelnud ja ta ikka aeg-ajalt läheneb allikale ja tahab riivata, aga nii kui ta allikale läheneb, näeb ta seal veepeeglis Ühte kohtuvad kurja koera. Nii kuidas koera näeb, ehmatab porga tagasi ja jälle on, on januse julge juua ühise Suhhi, kes seda koera nüüd näeb, siis kirjeldab, kuidas lõpuks kui koer oli juba jõudnud, ääretu meele heitoni. Ta lähenes ikkagi allikale ja ääretus meeleheites, janu oli juba niivõrd väljakannatamatu, hüppas sinna vette. Samal hetkel, kui ta sinna peegli pilti hüppas. Siis kuri koer, kes tal oli seal kogu aeg vastu vaadanud ja takistanud janu kustutada, see kadus ära. Korraga olid üleni vee sees, võis juua nii palju, kui tahtis. Et see on üks lihtsamaid või tavalisemaid sushistlike mõistulugusid. Tal on mõistulugu, on selles mõttes, et mõistulugu jale, allegooria allegoorina lugu on tavaliselt seotud mingisuguse võimu atrivoodiga, aga müstikute loovad tavaliselt müstikud ja üldse ka näiteks sufid olid allasurutud, represseeritud nadolid kuhugi põgenenud, näiteks suvid põgenesid kuhugi Afganistani ja kuu kohta. Sellepärast et ametlik islam seal oma vormides shiidid ja kes neid ei sallinud. Nad pidid minema kuhugi varju, aga tavaliselt näiteks ka kristlikus kultuuriruumis, kui kirik on olnud väga võimas, aga tugev, siis ta on lubanud endale allegoorilise piiblitõlgendust suures ulatuses, ET allegooria aatsejatud võimuga, aga müstiline tõlgendamine on seotud millegi sisenemisega või ka selles läbi peegli pidi hüpanud koeraloos ju meile otseselt ei dikteeriti mingisugust käitumisjuhendit või tõde, sest et noh, see peegel vees peegelduva peegelpildi nägemine on loomulikult seotud siin kontekstuaalselt müstilise traditsiooni. Filosoofilises plaanis ilmselt alusepanija plaatoniga Platoni riigi üheteistkümnendas raamatus, kus on suur metafoor siis koopast, kus istuvad need tüübid, kes on sinna aheldatud ja siis nad näevad koopa tagaseina poole või sa pead pöörata koopaväljapääsu poole koopaväljapääsud taga, kuskil on mingi lõke, mis heidab valgust ja selle lõkke selle koopa vahel on veel mingisugune kraam ja seal on mingid mehed, kes käivad, aga need kanad, mingisuguseid kujusid, ja siis see lõke kannab selle kujude varju sinna koopa taha seinale. Et inimesed, kes on seal aheldatud, näevad seda, seda varju ja keeruline süsteem plaatonil plaat on, ei ole hea novellikirjanik. Platoni konstruktsioon on liiga keeruline, seda on raske edasi anda. Novelli tuum peab alati olema lihtne, nagu ma ütlesin, aga oma selle metafooriga ta lõi nagu konteksti sellise mõtteruumi, kus. Niimoodi, et see üks aheldatu murrab ennast lahti ja pääseb koopast põgenema ja siis ta liigub ringi. Aga see maailm, mida ta siis näeb, on sootuks teistsugune kui see, mida ta tajus seal koopas. Ja see on niivõrd ootamatu tema jaoks, et ta ei suuda kohe seda üldse tajuda, ta kõigepealt liigub ainult öösiti, päeval magab ja siis Ta algul on võimeline nägema ainult varjani, nagu seal koopas oli. Aga mingil hetkel ta suudab vees näha näiteks peegeldumas esemeid ja iseennast ja mingil hetkel ta suudab juba näha asju endeid ja lõpuks oodata, vaadata päikesesse. Mis on huvitav, et see plaatoni kahtlus selles suhtes, et kas meile kõige kättesaadavam kirjeldus asjadest on kõige täiuslikum. Kas see kirjeldus, mis meil asjadest on, Edgar Savisaarest, kui me loeme lehest, eks ole, loeme lehti iga päev, eks ole, meil tekib mingi ettekujutuse Edgar Savisaarest. Küsimus on, et kas see on üldse parim võimalik või et äkki seal on mingisugune varjude vari, noh, umbes niimoodi, mida plaatoni koopas saab tajuda, äkki on asjad hoopis kuidagi teistmoodi, aga, aga meie ei jõua see kohale. Ja siit tekib ka küsimus nüüd sellest kirjanduslikust variandist, et plaat on seal ju selle metafoori lõpus on küsimused, kui nüüd see mees, kes on seal koopast põgenenud, peaks sinna tagasi sattuma, üritab hakata omamoodi preestriks jutustada teistele koopas, viibijatele, kuidas asjad tegelikult on, et mis temast saaks, kas teda üldse kuulatakse, visatakse ta kohe kividega surnuks. Aga nii palju, kui me võime nagu õhtumaist mõttelugu jälgida, siis me võime öelda, et see laatoni kahtlus, et sellel mehel läheks üsna raskeks veenda inimesi seal koopas kuigi tema jutt oleks tõesem kui kogu ettekujutus, mis seal kobson. Et see on nagu teatava müstilise traditsiooni. Kindlasti üks alustest need põhja, mis meil on siin oriend, mis oksidend mulle segi tähendab õhtumaises müstikus rääkides kindlasti plaaton on omasele kahtlusega, et asjadest võib-olla olemas ka hoopis sügavamaid või täpsemaid kirjeldusi, kui need, mis meile esimesel hetkel kätte satuvad. Plaat on siin kindlasti üks müstilised ratsiooni alusepanija ja põhimõtteliselt nüüd jättasin vahel ja kõik aastatuhandeid ja arengud ja asjad mõelda, et novellikunst teada siis selline žanr, mis tavaliselt peidab ennast noh, sellise lühijutuvormi, kuid mida minu arvates võib leida ka teistes kunstiliikides, novellikunst on, on seda kahtlust nagu hoidnud elus siiamaani. Ka hoolimata sellest, et on tekkinud igasuguseid uusi nimetatakse paradigma Sid või võitis kursuseid või õhtumaine teadus. Ma arvan, et õhtumaine teadus on, on novellile üks olulisemaid konkurente, sellest, ka teadus üritab asju seletada noh, sügavamalt või põhjani minema, kui need asjad meile niimoodi ette satuvad. Kuid et see, et, et novell siiski elab, et inimesed leiavad sealt midagi, et, et see on üks tõestus sellest, et see müstiline traditsioon ikkagi ei ole ka teaduse arengust hoolimata päriselt kuhugi kadunud või isegi mitte kadumas. Kuidagi kummalisi radu ma nüüd üritan tulla selle korvi tegija Siimu õnne juurde tagasi. Tähendab, et me nägime, et varasemates novellides peet, vallak nagu ei saavutanud seda tähelepanu kontsentreeritud elu lihtsuse taga peituvale imepärasusele, aga goritegi Simu õnnes, ta suudab seda teha. Et kui me seda novelli loeme, siis kõige realistlikum, kõige tõepärasem, kõige usutavam osa, see on siis ühe huvitava mehikese vaatlus Pärnu sillajõelt inimestele ja igapäevastele asjadele tundub meile olevat noh, jääda siis selle sõna juurde, müstiline. Et vaatad, et see seni tavapärane ja justkui mitte novellistlikule pilgule hall ja üksluine elu on korraga väga põnev. Ja siin loed seda novelli, siis sa loed kohe siin rida-realt ja hoolega jälgida midagi, jääksin vahele või segaseks. Nüüd tekib küsimus, et kuidas on siis valaksiin novellis selle efekti saavutanud, et selle nõeli tuuma selle lihtsa tuuma müstiliselt meie ette toonud. Ja noh, siis ma võin seda lühidalt meelde tuletada. Lihtsalt öeldes on siis asi niimoodi, et sellel lool raamjutustus, raamitustesse ilm sellest kuskil Tahkurannas elab korvi tegija siin, kes on juba vana mees. Ta on oma maad, ei ole ega puid, aga ta käib seal kuskilt metsast varastamas ja sissemetsavaht ajab teda taga ja tal on raskusi, sest ta liigub aeglaselt, ei jaksa eest ära joosta ja puujuurikaid ei jaksa ka väljas sikutada, korvide tegemiseks on vaja pehmeid puujuurikaid. Üldiselt läheb tal järjest kehvemini ja kehvemini, kui ükskord saabub tema juurde siis üks kummaline mees siis on selline mees, kes jookseb piki piiri kõigepealt päripäeva ja siis vastupäeva riigipiiri, tähendab noh, teeb Eesti riigile ringi peale. Ja see mees tormotima majja astub samas sisse, sööb ära kõik jooga ja korvidega Siim, kes on juba päris vaeseks jäänud, sest ta korvi tegelemine järjest raskem jada järjest vanemaks jäänud ja päris õnnetu siis piki piirijooksu, ütleme niimoodi, et ah, mis sa, vanamees, pabistad, mine Pärnusse, seal on üks sild, mine sinna silla peale, seal leiad oma õnne ja jookseb edasi. Korvi tegija siin ei ole loomulikult mingisugune lihtsameelne vanakene, ta on lihtsalt vanaks jäänud inimene. Ja loomulikult ei lähe ta kuhugi Pärnusse mingi silla peale mingit õnne otsima, maid püüab ikka korvi edasi teha, aga paraku konkurent, noorem mees kes saab paremini puujuurikad kätte ja teeb kiiremini korvi ja odavamalt ja ja Siimu elu läheb järjest kehvemaks. Siis ühel päeval jõuab, see pikki piir jookseb ringi ka teistpidi tagasi. Need on ikka siin olles, ütlesin endale mine Pärnusse, seal silla pealt leiad õnne. Pealegi sa oled varsti nagunii pankrotti, sest et siin on nooremad mehed, tulevad palju kiiremini, palju paremaid, korv jookseb jälle edasi. Ja siis läheb jälle aasta mööda, aga siis on juba päris Simmul nälg majas ja viimases meeleheites mõtleb, et ah, tühja ka, et siin paistab, et surm on juba ligi, aga lähen käin seal Pärnusse säravas, mis silt seal läheb sinna silla peale siis. Ja käib seal kolm päeva ühe päevaga teise päeva lõpus mõtleb juba, et siit küll mingit õnne ei tule, aga läheks koju tagasi, käsi ei käi pikalt. Kolmas päev läheb veel, mõtleb, et sa oled viimane, kui neil mingit õnne ei tule. Ja lühidalt siis see ongi see nii-öelda nipp, millega novellikirjanik siin meie tähelepanu aheldab selle puhta vaatluse külge, mis sealt sillalt avaneb ja mina arvan küll, et peetvalak ise käis seal sillal jalutamas ja, ja nägin neid pilte. Aga kuna kuna see käivitusmoment selles novellis neid niivõrd haarab kuna selles on peidus lubadus, tähendab, me teame, et see on ju absurdne või mõttetu. Et nüüd see mees leiab mingi sillapead, mingisugune noh, see on ju jabur. Aga kuna seal on lubadusena antud novelli alguses ja teades, et tegemist on novelliga, novell teatavasti on väga noh vormi küps, vormi truu või niuke kindla struktuuriga jutustus siis teatavat liiki, kus kindlasti peab olema omana ootamatu lõpplahenduse ja nii edasi, mis seal kõik selle juurde kuuluvad siis me teame, et see asi peab kuidagi lahendama saa olla lihtsalt niimoodi, et ta ei leia sealt midagi. Ja seetõttu me loemegi seda silla toonad vaadet tähelepanuga, sest me otsime seda konksu, võtit, eks ole, et mis nüüd annaks meile siis lahenduse selle paradoksi lahenduse. Lõpeta siis niimoodi, et kolmandal päeval tuleb sillavaht ja ütleb, et teate, siin te olete kahtlane mees, et kolm päeva luusitasin ja ma ei tea, mis te uurite, et me peame arreteerima, teil on kindlasti siin mingi pomm võidule. Rolcaiido ütleb. Ja siis Siimann täiesti täbaras olukorras. Üldiselt selle novelliarendus kattub ka nii-öelda noh, Velmeid story ülesehitusega, mis on vist mingi ameerikalik mõiste. Kuid see ei ole üldse mingi ameeriklaste välja mõeldud asi, vaid see on mõistuloo klassikalise mõistelo. Mis on siis, kas ta on siis idamaine või juhtumaine, pole tähtsust. Noh, põhistruktuur tähendab, et sellise novelliliku jutustuse kulminatsioonis tavaliselt peategelane langeb sügavasse auku. Ta on niivõrd väljapääsmatus, kohutavas jubedas olukorras. Midagi hullemat ei ole võimalik välja mõelda. No kujutage ette nüüd seda Siimu korve ta enam ei jaksa teha, eks ole. Ja süüa ei ole, kõik on tal läbi, et nüüd nad on Tahkurannast kõmpinud Pärnu linna ja kolm päeva külmetanud mingit õnne otsinud. Ja nüüd tuleb sandarmi Paetapock. No nii hull olukord, kui üldse saab olla. Nüüd müstilise kirjandusena üks reegleid on see, et selles kõige väljapääsmatus olukorras avaneb inimeses midagi väga sügavad ja peidetud. Mida on nimetatud nihukest maastikud on, nimetame seda varanduseks või, või jumalikuks sädemeks või mingisuguseks müstilise ple rooma saadikuks mingiks jumalikuks läheteks, aga lihtsalt antud juhul lihtsalt tõde, ehk et siis siin otsustab, et ta räägib, räägib ära nii nagu asi on, et ei hakka keerutama, vaid olukord on niivõrd väljapääsmatu, et tuleb rääkida lihtsalt, kuidas asi on, tuleb puhas tõde välja tuua ja ta ütleb, et näed, et minuga juhtus niimoodi, et et mingi mees jooksis piki piiri ja tuli ja ütles, et ma leian siit sillalt oma õnne. Noh, ta saab ise ka aru, et seletus on niivõrd jabur, et vaevalt et teda usutakse, aga tõesti midagi muud enam ei jää ülena välja ei suuda midagi mõelda ja niivõrd kolonal saadarame pistab selle peale siis naerma, et kuule, mees, sa oled ikka päris lihtsameelne, et mina nägin ka ükskord unes et mingi mees ka jooksis piki piirija tuli ja ütles, et Tahkurannas on mingisugune vana hurtsikus, elab mingisugune korvi punu ja ja selle hurtsikus öös on mingisugune kivi ja selle kivi all on üks pott ja seal potionäärata saab kulda täis. Et kassamees mõtled, et mina, siis olin niivõrd lihtsa meened, läksin kuhugi Tahkuranda mingisuguse korvi punu ja mingisuguse Kivivad mingisugust poti otsima või? Nojah, ütleb siin tõesti, Ta on, ta on vist tõesti olnud väga rumal ja lihtsameelne ja selle peale ta lastakse vabaks, ta jookseb ruttu koju, kajab kivi alt siis varanduse välja ja ongi tal sool. Selle loo kohta võime siis lugeda Haljand Udam i raamatust maagid, filosoofid, poliitikud. Kuidas nad üles leiaksin? Selgub, et see lugu on ära hinnatud või ta on nagu sellele loole on leitud. Ta olevat siis juba 40 miljonit dollarit. Ja siin siis need Haljand Udam kirjutab niimoodi. Esmakordselt kuulsin need juba aastakümneid tagasi niisugust lugu peidetud varanduse otsimisest ja selle leidmisest pärast pikka rännakut oma aianduse kodust Uku Masingut. See oli lugu Ida-Euroopa juutide Fassiidide jutupärandist Krakowi linnas elanud rabi sai kord unes kasu minna Praha linna, kus Karli sillal on ühes kohas tema jaoks varandus peidus. Nii edasi siis Haljand Udam on teinud suure töö ära. Ta on selle loo selle süzee juuri veel leidnud. Elliaadil. Martin Puuberil. Kuna ma ei leia siit nagunii õige tsitaate üles, ainult usaldaksin seda ajanud odami arvustust, mille pealkiri on Euroopa, loeb muinasjuttu ja Moosundaksin seda, et siis see motiiv, mis selle peet vallaku, novelli korvidega Siimann teeb nii haaravaks ja, ja huvitavaks, et seesama motiiv on siis 1001 öö muinasjutus olemas. Sellele on viidanud meie eelmise sajandi kõige väljapaistvam novellist Porche. See lugu on leitud igasuguste juudi müstikute juures ja pärast pikki otsinguid on tulnud välja, et see oma algselt päritolult siiski ka islamikultuuris levinud lugu ja see on teatavat, ehkki need ei olnud vist küll sohvrid, aga ilmselt on surfidel olemas, aga siin arendas sellele otseselt viita ta mingit erilist liiki araabia müstikutele. See ammu tuntud lugu. Aga ma ei leia praegu seda kohta, noh, arvan, et igaüks leiab ise, kes huvi tunneb, igal juhul saalian südamelugu on, on väga hea aga tegemist arvustusega ja oluline on vist ka nüüd ära mainida, siis mis raamatuarvustus aga on tegemist, aga see raamat, mida Haljand arvustab, on kirjanikunimega Paulo kaelia Raamat alkeemik mis eesti keeles hiljuti ilmunud. Ja mis on müügitabelite tipus raamat number üks. Nii põrgu ma olen viitsinud jälgida ja mis on autorile sisse toonud, nagu ma ennist mainisin 40 miljonit dollarit. Kusjuures see pole ka varjanud, et tema isiklikult leidis selle loo siis posseselt. Ma ei tea, kust vallaksele leida, äkki olid mingid pärnu joodid, kes rääkisid juttu või? Noh, tähendab, ma arvan, et ma ei hakka ümber jutustama seda romaani Alkeemik aga võin öelda lihtsalt nii palju, põhimõtteliselt alkeemik on kori tegija Siima õnne laiendatud variant. Ainult et Pärnu silla asemel on seal mingi Egiptuse püramiid, muud vahet suurt ei ole. Noh, rohkem ma sellest räägin. Ma ei püüaks nüüd öelda, et kumb on parem kirjanik, aga selge on see, et nad on kasutanud ühte ja sama motiivi. Kusjuures motiiv oma olemuselt ilmselt jõuab kuhugi sinna afganistani istikute juurde. Ta on tegelikult üsna tuntud, võib-olla meie jaoks alles uuesti avastatud müstiline jutustus ja Haljand Udam raamat, see on ka antud selle müstilise sisuseletus väga hea, kuigi ma põhimõtteliselt arvan, et müstika ei ole seletatav ja müstikat ei peagi seletama. Sellepärast et tehakse vahet ju kahte liiki asja. Üks asi, müstika, teine asi, müstitsism. Müstitsism on midagi nii paha ja rumalat, et seda üldse haritud seltskonnas ei sobi üldse rääkida sellest. Müstika on kuidagi nagu sallitud. Aga kirjaniku jaoks ei ole see nagu probleem, sellepärast et kirjanik nagu mina näiteks või ma pean sinna tagasi, mis Tammasele hobused novelli juurde, mis on siis ka tegelikult inspireeritud sufi müstikast. Kuigi ma nagu vabandaks ennast ka nüüd välja, et ma ütleksin, et selles novellis hobune eikusagilt on. Ma arvan, et seda autentset Araabia või pärise müstikat on seal sama palju kui selles peet vallaku novellis peet vallakuna veel kaheldamatult ei, ei ava meile mitte idama müstika olemust vaid ta kasutab sedasama vormi et valada sinna sisse Tahkurannaaines. Aga see vorm osutub niivõrd töökindlaks, et ka Tahkuranna, Pärnu seikluspalverännak, nii-öelda Tahkurannast, Pärnusse ja tagasi muutub kuidagi nauditavaks ja, ja meeldivaks. Kas soovid ise on ju tunnistanud, et ega nende lood, nende mõistulood ja minu meelest novellid ei ole originaalne looming. Et nad on leidnud siit ja sealt aga ka Rumeeniast on rõhutanud, et oluline on täita see lugu kaasajaga või või leidudele kaasaegne ümbris. Ja et põhimõtteliselt need lood on ajatud, nad ei aegu, nendel ei ole mingeid vananemise tundemärke, aga need saab alati nagu uuesti otsustada, sellepärast et tegemist on siiski pärimusliku kultuuriga. Tähendab, kus lugusid jutustada, aga lugude jutustamine on oluline selles mõttes, et alati jutustaja täidab need noh, tema kaasaegse sisuga ja aitab mõista probleeme või aitab näha midagi, mis jääb selle aja looride varju. Tänase ööülikooli külaline oli kirjanik Jüri Eelvest, kes rääkis novellikunstist, müstikast ja mõistulugudest. Saate panid kokku Külli tüli ja Urmas Vadi. Olge terved. Raadioteater 2003.