Tänase raadio ülikooli teema on üksik inimene muutuvas maailmas. Oleme teel Rõuge rahvamajja, kus hakkab kõnelema Eesti põllumajandusülikooli eetika ja kultuurantropoloogia õppejõud Argo Moor. Noh, aeg-ajalt ikka inimesed käivad pangas ja mina ka. Ja kui ma ehitan oma pangakaardi ja autojuhiload ja ütlen, vaadake, palju seal raha on arvel siis vaadatakse mulle otsa ja öeldakse see rahasumma ja küsitakse sageli. Ega te automaadikaarti ei taha? Siis ma alati vaatan panga töötajale otseselt ei taha. Miks ma seda ei taha, on tegelikult see, et pigem maksan selle 20 krooni selle eest, et ma suhtlen inimestega, mitte suhtle masinatega. Sest tegelikult praegu makstakse sulle ju selle eest, et sa suhtleksid masinatega. Raadiosaates muidugi saab välja lõigata asju aga üks mõte, millele ma nagu ütleme, kaarega tahaksin jõuda, on see, et inimesed järjest enam elavad sümbolite maailmas järjest vähem reaalses maailmas reaalsest maailmast sisse, midagi välja lõigata. Need asjad, mis on olnud, need lihtsalt on sümbolite maailmas, siis võtaks käärid kätte ja ebasobiv lõik lõigatakse välja. Tegelikult tohutu vahe. Aga see, millest ma rääkida tahtsin, on kontserdi niimoodi, et tähendab, kui inimene läheb hästi põneval ajal võiks lühidalt kokku võtta niimoodi, et see on selliste pidevate ja samas hästi kiirete muutuste aeg. Võib-olla üks olulisemaid märksõnu, siin on just see maailma taanlane nihukene avanemine geograafilises mõttes, kui, siis informatsioonilisest mõttes. Ja ühtepidi tundub, et inimesele peaks võimaluse järjest juurde tulema ja mis võiks selle vastu olla. Kui nagu inimese elu sellel taustal vaadata, siis samas leiab sellise vastuolu, et selles just nagu järjest kasvavate võimaluste maailmas inimene ise muutub järjest selliseks üksikumaks. Ja et see nagu ei kõlaks nagu liiga deklaratiivselt, siis ma mõtlesin, et mõnede selliste valitatiivsete suhteliikide kaudu võiks seda üksindust nagu natukene demonstreerida või või näidata, et see niimoodi on. Esimene suhe, mis minu meelest on üldse üks inimest iseloomustavaid seda kõige olulisemaid suhteid on inimese suhe loodusesse. Kahtlemata kõige looduslähedasemalt kultuurid on ikkagi kurilas, kütti, kultuurid, see on meie jaoks juba kauge minevik. Aga seda võiks ikkagi puudutada paari sellise aspekti pealt nagu elule haad ühelt poolt teiselt poolt teadmiste hulk mis omatakse oma ümbruse kohta ja kolmandat poolt noh näiteks siis erinevad uskumused, millesse lähedust kajastub elulaadilise poole, tegelikult võiks kokku võtta ühe sellise lihtsa mõttega, et korilase kütikultuuride ikkagi ta ainukene kultuuritüüp mis elab selles samas algses ökosüsteemis põhimõtteliselt nii nagu loomad ja linnud ja muud seal ei ole midagi inimese poolt veel noh, võiks ütelda nii kvalitatiivselt ümber tehtud. Praktiliselt iga loonide mõjutab rohkem või vähem oma elukeskkonda. Aga ühest hetkest alates me peame ikkagi rääkida see, et see keskkond on juba hoopis teistsugune ja tema tagasiside inimesele on ka hoopis teistsugune kui algsel ökosüsteemil. Ja võib-olla seda elulaadist poolt ei olegi vaja rohkem üldse tõestama hakata. Mis puudutab seda teadmiste hulka ja siin ma võib-olla lihtsalt tooksin ühe sellise lihtsa näite. Kaks aastat tagasi ma rääkisin ühe Sotlasega, ta on Edinburghi selle kuningliku botaanikaaia rahvaharidusosakonna juhataja ja nad käisid siis Lõuna-Ameerikas toomas teisi taimi oma botaanikaaia jaoks. Mõned nädalad elasid siis nende kohalike hõimude juures, kes olid nendele nagu giidid ja, ja õpetajad, seal. Ei saa seal väga kaua olla, sest ei kannatanud seda märga ja väga sooja kliimat väljaga. Ütleme jutus noh sellest kogemusest ise läks, võib üks, viis minutit selle viie minuti jooksul kordus võib-olla kolm või neli korda selline väljend must hamblingiks Perens. Tema jaoks oli see selline väga alandlikuks või tagasihoidlikuks tegev kogemus ees, kui ma küsisin, et mis siis oli see, mis, mis selleks alandlikuks tagasihoidlikuks tegi siis vastas selle peale niimoodi, et selleks olid pärismaalased inimesed, kes oskavad ainult ühte keelt, pole suures linnas kunagi käinud. Sellest ei tee üldse midagi, mis maailmas toimub. Ja kui nad siis suhtlevad, siis nende professoritega ütelda bioloogia professoritega õpetavad meid siis asi ei ole mitte selles, et nad teavad rohkem sest ökosüsteemist, aga asi on ütelda korrustes suurusjärgus. Et see suurusjärk on, kuivõrd tohutu on see teadmiste hulk ikkagi ökosüsteemis valitsevate vastastikuste seoste kohta. Uskumuste juurde siis noh, see on selline pool, mida võiks väga pikalt rääkida, ma võib-olla piirduksin isegi siin sellise väikse loeteluga pigem loetelu siis uskumusest, milles nagu inimese ja ja looduse ühtsus kajastub. Esimene motiiv on see, et Morilas kütikultuurides maad väga sageli peetakse inimese ja noh, üldse kõige eluslooduse emaks teine ema või, või mütoloogiline emamaaga sünnitaja. Eestlastel nagu see emake maa nagu ei ole nii väga tuttav väljend venelastel matus ka siin on küll päris selline tuttav. Teine selline motiiv on motiiv mikrokosmos makrokosmose, see tähendab siis selle suure ilmaruumi ja selle väikeste osade mikrokosmosega siis inimese keha või ka mingis kontekstis maja ühtsusest, nii selle ehitus kui ka selle funktsioneerimine mingis mõttes on sellised ühtsed Eesti pärimusteadetest. Ma olen leidnud inimese kohta sellist nimetust ilmasammas ilmasammas oli samal ajal Linnutee niukene tuntud nimetus. Ega neid väga palju neid mikro- ja makrokosmose ühtsuse motiive eesti pärimusest otseselt ei leia, sest noh, ta on ikkagi suhteliselt hiline, viimase paari saastane korjatud. Järgmine motiiv, kus ühtsus kajastub, on erinevad hinge uskumused ja ka erinevad, siis noh, võiksid teda vääruskumused noh, neil on omamoodi nagu kattuvus. See tähendab seda, et animistlikul usundi peredele arvatakse, et inimesele mitmeid hinge üks inimese hingedest võib-olla kuskil mõne loodusobjekti sees linnu või looma või puu sees või siis teise tõlgenduse järgi võib, tähendab siis seda, et lihtsalt on mingisugune selline salapärane sugulusside, seda tavaliselt isegi ei määratleta, samast on aga väga kõrgelt väärtustatud, seda peetakse inimese heaoluks väga oluliseks. See, et on mingisugune nii-ütelda looduses mingisugune oma sugulane noh, eestlastel on tegelikult veel tänapäevalgi üllatavalt palju sugulaslugusid puudega just nimelt siis üks asi ka, mida võib küllalt palju leida. Loodusrahvaste juures on nii-ütelda kuju, muutmisrituaal, maalid, see tähendab seda, et Skype sageli kas jahimeheks saamise riituste juurde või siis ka täiskasvanuks saamise riituste juurde. Kui inimene peab saama astuma mingi loomaga rituaalselt viisil ja neid rituaale põhjendataksegi, siis kas sellega, et nende rituaalide läbi inimesel tekib see väga suur ühtekuuluvustunne ümbritseva loodusega või siis sellega, et selline kütt, kes on nagu tundnud ennast loomana et siis oskab ka mõelda või käituda nagu loome, ta on lihtsalt nagu ka oluliselt edukam. Kui nüüd tuua võib-olla selle vala teise otsa selline tänapäevane moodne linnakultuur siis tegelikult ma ei oska ennustada, ei ole ennustamisega palju tegelenud, aga võib-olla tõesti paarikümne aasta pärast on eestlased nii kaugele jõudnud, ma mõtlen just linnakultuuris, kui näiteks küsida, näidata talle pärnapuud ja küsida, et mis puu see on, siis ta vaatab selles arusaamatu näoga otsa ja ütleb, et see on puu. Küsida, mis puu see on? Puu Sarumis, seal, puu, suurina kultuuris, mujal maailmas enam ei olegi nii nii võõrastav. Teine meie jaoks väga kauge tänapäeva eestlasele juba aga mujal maailmas ei tule mitte nii kauge ja meie enda minevikus ka väga oluline asi on tegelikult seotus vanematega või täpsemini väljendada lihtsalt seotust surnutega. Noh, ütleme niimoodi, et inimkonna esimene kujutelm sellest, mis surmale järgneb on, on selline liha ja lugude ülestõusmine, on usutud elavasse laipa sellesse, et surnu võib peale surma uuesti üles tulla ja koju käima hakata. Sellist koodi animatistlik usundiperiood ilmselt ikkagi iseloomustab selline tõrjuv suhe, surnutesse, hirm nende ees mitte tegevad hinge uskumused. Tavaliselt võib-olla seda dateerida sugugi kerge, aga võib olla väga palju mööda ei pane, kui ütleks, et kuskil 5000 aastat tagasi Eesti pinna peal võib rääkida hinge uskumustest siis nagu surma uskumustes toimub omalaadne kahestumine seoses kehva aja keha hingega. See animatismi aegne hirm ja tõrjuv suhtumine surnute suhteliselt tegelikult alles. Kuid seoses hingeusku unustage tekib täiesti uus kvaliteet, tekib ütelda elavate surnute liit, omamoodi sümbioos, seda nimetatud ka esivanemate kultus, eks tähendab hõimutervikut, mille moodustavad elavad ja surnud koos ja vastastikune mõju. Noh, see on selline tõesti väga mitmepalgeline Sõõrutas, usutakse sõltuvat elavate inimeste viljakust loomade õnne, põlluviljasaaki, haigusi ja samas ka haiguste ravi, väga palju käib surnute kaudu. Ja see on tõesti selline väga läbi põimunud selline valdkond kusagil monotistlikul usundiperioodil hakkab toimuma selline protsess, et väga palju funktsioone, mis algselt on seostatud otseselt surnutega esivanematega neid funktsioone hakkab üle võtma siis ainujumalakuju. Seoses sellega siis sellest kultuurikeskmest hakkab siis surnud surnud nagu eemalduma sellisesse kultuuri perifeeriasse. Ja see on selline üldine protsess, üleüldine selline asjade loogikat. Kui keskmest mingid asjad liiguvad perifeeria poole siis sellega koos nad muutuvad galati teenullikeks. Nii et piltlikult seda võib ütelda niimoodi, et omadest lähedastest surnutest, keda muide animismi alga, maeti otse eluhoonetesse noh mitte kõike, aga just ilmselt väärkaid surnud maeti ele hoonetesse leaseme lähedale neist saavad siis sellised kurivaimud, keda tuleb noh, eemale hoida, tõrjuda. Ja kui minna, siis nagu materialismi, kui usundiperioodi. Kui puhtalt materialistlik asja võtta, siis peale surma nakku midagi tuleb ja mingist liidust kui sellisest oleks nagu kohatu rääkida üldse nagu tänapäeval inimene peaks näiteks joonistama sellist suhtemudelit paberi peale psühholoogitsagel lasevad joonistada teie eelistaksite sinna sisse surnud inimese issand psühholoogile puhex, suur ohumärk. Te olete suhtes surnuga, näitas seda, et leian lõpetamata midagi teie maailmas on ilmselt väga sellist destruktiivset ja valesti. Selles mõttes võib-olla huvitav näide, et see, mis ühes usundiperioodis või ühes sellises kultuurietapis on vorm ja peetakse sellise normaalse elu tagatiseks see teistsuguses maailmavaates teistsuguses kultuuriperioodis on hoopis mingisugune niukene hälve. Ma arvan, et ega suhe surnutest ei saa enne paremaks muuta, kui muutub inimese suhe iseenda surelikkusesse. Hästi lühikese näite Tassad illustreerisin seal nagu laialt teada, et kui näiteks sureb lähedane inimene, aga inimene leinaprotsessi läbi see tekitab väga palju selliseid psüühilisi probleeme ei saa luua uusi suhteid, tekivad ebaadekvaatsed, asendussuhted, depressioonid ja nii edasi ja siin on näidatud ära ka see, et põhimõttelist vahet ei ole sellel sellele leinale, mis on seotud nagu, ütleme, lähedase inimesega sellel leinal, mis vallandub siis, kui inimene saab teada, et vot ma olen vähihaige varsti ära surema ka need on küllaltki sarnased protsessid küsida, kas tõesti küsimus, mis vahe on lootusetult haige? Täiesti terve inimese vahel? Kvalitatiivselt mitte mingisugust, mõlemad surevad, vajan kvantiteedis. See tegelikult tähendab seda, et iseenda surelikkuse faktiga tuleb täpselt samuti leppida tervel inimesel kui haigel inimesel kui nad iseenda surelikkusega ei leita, mingisugust normaalsemat suhet nii kaua ei surnute suhtes või ütleme, esivanemate suhtes mingisugust sellist suhet ei teki. Ütleme, eitav suhe surnutest on otseselt seotud eitava surma üldse Euroopa kultuuriruumis, seda enamasti armastatakse põhjendada, et esimene, teine maailmasõda lihtsalt lõid sellesse nii suure soki niukene, massiline kohtumine surma, hävitaja loomusega. Seda kahtlemata oli ja selles mõttes nii lein muutus tabuks kui ka surma temaatika iseenesest muutus tabuks, mis ikka räägid siin surma transendentsest mõttest, kui tuhanded inimesed mõttetult surevad, see on niuke mõnitav jutt oleks lihtsalt et ega see ei ole väljapääs, kui võtta see ühekülgne surma hävitaja loomuse, panna talle roiline kaste lihtsalt ümber. Väljapääs saab olla seal ainult seda, et tuleb näidata ka teisi külge. Surmamuutja loomus, surma transententne olemus, surma vastav olemus, aga tegelikult kultuuris neid pooli ei demonstreeriti. Kolmandaks võiks võtta suhted siis inimestega jaoks kõige arusaadavam ja lähedasem suhetel. No esmapilgul võibki jääda selline mulje, et nojah, et me oleme oma surnutest eemaldunud kaugemale ja õudusest oleme läinud kaugemale. Elame nagu sellises rohkem inimühiskonnas sotsiaalses keskkonnas. Et ju siis meie inimsuhted on nagu siis lihtsalt noh, olulisemad või nagu seal on toimunud mingisugune tasakaalunihe. Tegelikult vaadates sellist moodsat linna kultuuri siis ja ka inimsuhted on ju linnakultuuris muutunud ennekõike kau vahelisteks suheteks. Just nimelt sellist traditsioonilist maalähedast eluviisi iseloomustab see, et suhe ei ole kaubaline. Noh, 15 aastat tagasi tegelikult Eestimaal ühiskonnas oli ka ikkagi niimoodi, et kui tehti tööd, noh, oletame, et naabrimees tulija aitas sul kvartalit lahti ajada siis naabrimehel ikka raha ei antud. Raha üks olemas tegelikult on suhete seisukohalt vaadata, lahutada, lahti siduda. Tegelikult oli küll rahapakkumise rituaal, kui selline, tähendab raha võis pakkuda sama küla elanikule. Kui seda vastu võeti, siis see juba näitas teatud võõrandamist inimeste vahel. Pakuti ja mida vastu võeti ikkagi viin liha või siis mindi ja, ja tõesti tööd talle omakorda väga noh, sellist suhetesse kaubalina aspekt oli oluliselt väiksem. Nii et kui lühidalt kokku võtta neid kolme suhte paadi, mis me siin rääkisime, suhe loodusega, suhe esivanematega ja suhe inimestega, siis noh, esimene järeldus, mis, mis tegelikult teha võiks, on see, et et suhted on muutunud nagu ühekülgsemaks, et me elame järjest rohkem sellises inimkeskkonnas, vähemalt esimesel silmapilgul niimoodi tundub. Ja teiseks on see, et sellise lähisuhete osakaal, vot selliste suhete osakaal, kus inimene on emotsionaalselt seotud, kus ta hoolib, kus ta on avatud nende suhete osakaal on ka kindlasti oluliselt vähenenud. Ja selles mõttes ma tegelikult ei arva ka päris nii, et asi on lihtsalt mingisugust kuuluvus headuses. Noh, selle järgi tähendaks see seda, et kui meil üks suhte aspekt on nagu ära võetud, et siis seda saaks mingisuguse teise aspektiga kompenseerida, kompenseerida saab, aga ma päris kindel, et see kompensatsioon töötab nagu teatud piirideni. Et nii nagu toitu on vaja süüa mitmekesist, nii tegelikult ma arvan ka suhted peaksid olema mitmekesised. Ei ole lihtsalt asi selles, et kõht oleks täis. No ütleme, mingisuguse analoogiana võib tuua, et ökosüsteemi stabiilsus, seal liikide arv läheb juba kuskil 10 protsenti on vähenenud, siis ökosüsteem on kohe ebastabiilne, iga väiksemgi asi hakkab paigast ära lööma. Nad võib-olla tegelikult üks esimesi asju, mille üle siin tasub natuke mõelda, on et mida see üksindus inimesele laiemas plaanis tähendama hakkab. Esimene asi, mida see üksindus minu meelest inimesega tegema hakkab, on see, et inimese elutähenduslikkus hakkab kiiresti vähenema. Vot sellepärast, et asjade tähendused ennekõike suhetes et selle mikrofoni tähendus või selle laua tähendus või, või ükskõik mis jäseme tähendus, kui me kujutaksime ette seda kuskile tühjusesse hõljuma, siis noh, võiks ütelda, et saaks ilmselt kõige mõttetum laud seal kuskil avakosmoses selles unistaja olema, et noh, ma tooksin näite või seal on Elvas ja seal kõrval on üks perekond, kus üks vanem naine käib noh, kuidas ütelda, hoiab natuke pidamist korras ja vaatab siis selle teise perekonna koera järele ja siis ma kuulsin ükspäev pealt sellist väikest jutuajamist, kui ta rääkis ühe teise inimesega ja ütles niukse lauset. Nojah, et mis see minu asi ongi siin, et ma vaatan koera järele, hoian kodu korras, sellest mu elu mõte ongi. Et ühelt poolt tundub, see olevat, selline on, aga see tegelikult ei ole sugugi banaalne. Et suhted on need, mis seda tähendust loovad. Ja kui suhted on vähenenud, siis hakkab vähenema ka inimese elutähenduslikkus. Nii et üx üksinduse nagu, ütleme, esimene selline kaasnev oleks just nimelt elu tühjenemine tähenduslikkusest. Teine oluline kaasamus on surma tähenduse nihkumine eksistentsi totaalse lõpu poole. Nihukese inimese suurematest hirmudest on surra üksi ja, ja võõras kohas. See tähendab seda, et surra sellises keskkonnas, kus tal ei ole savastamis objekte, neid asju, millega ei tunne lähedust ja, ja seda võiks nagu kujutad ette sellise skaala kus siis ühes otsas on see nii-ütelda inimese, mina selline maksimaalne aktualiseeritus, ütleme sellega kaasas käiv üksindus sageli teises aspektis oleks siis selline suhet aspekt nagu viidud maksimumi. No tegelikult sellisel juhul, kui inimene tunneb oma seotust absoluutselt kõigega, mis teda ümbritseb, sõnad on sellised üliharuldased, inimkogemused, tingimata armastuse kogemused või siis näiteks ütleme nagu budismis seda nimetatakse valgustatuse kogemused. Sellises hetkes inimene tunneb reaalselt surematuse tunnet. Näiteks ütleme, ekstaatiline samanismile on just selline surematuse müüt omale. Et kui me võtame need need kolm asja kokku, inimene on üksinda maailmas, kus ei ole enam tema jaoks tähendusi vähemalt ei oleksid universaal, said tähendusi ja noh, ta ta nagu seal üles ehitama iseenda, sellise tähenduse maailma ja samal ajal ta tuletab surma kui eksistentsi totaalset lõppu, siis me olemegi saanud sellise tänapäeva eksistents, Salistliku filosoofia paar 11 tingivat põhi. Dogma võiks ütelda, mis päris hästi kirjeldavad just sellise Üksiku inimese elutunnetust. Ja vot selle koha pealt tegelikult tekib selline küsimus, et selline elamise tunnetus on päris kahtlemata küllaltki karm ja sellega elada väga kerge ei ole ja kui need suhted inimesele nii olulised on, miks see inimene siis jääb üksikuks või mis selle Sist põhjustab, kui suhted talle nii palju annavad? Ühelt poolt võiks ju tegelikult vastutab lihtsalt niimoodi, et, et kuna kellega suhetes oleme, siis me peame selle teisega kogu aeg arvestama. Noh, kui ma olen suhtes lähedase inimesega siis ma ei saa ju iga hetk teha just nimelt seda, mida mina tahaksin teha. Ja kui ma olen suhtes maaga lähedases suhtes, siis ma pean sellesse paneme oma aega, oma vaeva, oma tööd ja nii edasi. See üksindus kui sotsiaalne fenomen see tegelikult on seotud suletuse, kui, kui sellise psühholoogilise fenomeniga ja siin nüüd kahtlemata all on üks punkt, mis võib-olla esmapilgul tekitab kõige rohkem selliseid vaidlusi ja vastuväiteid. Kui me vaatame nagu sellist tava arvamust levivaid müüte, siis tegelikult on ju üks väga levinud müüt sellest, et just nimelt moodne linnaühiskond on selline avatud ühiskond, seal võiks ütelda, avatus võrdsustatakse väga kergekäeliselt uuendusmeelsusega. See on nüüd üks asi, mida ma natukene tahaksin vaidlustada ja natukene analüüsida. Puht loogiliselt võiks ju tegelikult täita, et avatuse vastaspool vastas mõistan ikkagi suletus ja uuendusmeelsuse vastas mõiste on vanameelsus ja ka need asjad iseenesest ei ole niivõrd kattuvad, et neid saaks nagu ühte patta panna või üksüheselt üle kantida. Avatuse seisund, noh, mina määratleksite avatuse seisundit ennekõike läbi tunnete ja see on selline seisund, mis enamasti algab inimesel huviga. Et me oleme avatud nendes situatsioonides, mille suhtes me tunneme huvi. Huvi ongi see, mis inimesi sellesse samasse seisundisse viib tundena seal tuleb siis nii-ütelda, armastuse tunne ja see sündmus inimese jaoks lõppeb rahuloluga. Aga nüüd oluline on see, et mis tingimustel siis inimene huvi tunneb, üheks olulisemaks tingimuseks tegelikult ongi kokku pudu uuega. Et see on selline noh, võiks ütelda iseenesest mõistetav ja väga oluline tingimus. Ja samas on see selline asi, mida on suhteliselt raske kontrollida või ütleme, kogu aeg selle enda uuega ümbritsemine, see nõuab päris palju ressursse. Sellises mõttes saavad nagu tähtsaks avatuse, teised tingimused ja näiteks teisteks tingimusteks. Esiteks oleks inimese, võiks ütelda, et inimene ei tohi olla väsinud, tal peab olema piisav hulk psüühilist energiat. Läbi olete tööd teinud, ennast nii-ütelda, tühjaks jooksnud, tühje tite õhtul, nii väga enam mingid uued asjad seal huvitavad, tahate lihtsalt puhata. Teine aspekt avatuse juures on see, et avatus on seotud teadmiste heitamisega, nii-ütelda ütlemisega, ma ei tea. Kolmas aspekt, avatus on seotud alati konkreetsusega. Mingisugusel tegevusel või sündmusel peab olema vorm ükskõik kasse Vormal ajalises piirangus või see vorm on mingisuguses tema toimetamiseni ütelda välises ja mis noh, ütleme, et kui inimene hakkab tegelema lõputusega, siis ta lihtsalt ei ole nii palju energiat, et oma huvialal hoida. Ja neljas asi on see, et huvi on inimesele ennekõike siis, kui inimene teeb asju iseendale mitte kellegi teise meele jaoks või hüvanguks see asi nüüd natuke keerulisema seal juurde meie pärast jõuan, aga tegelikult need neli tunnust. Sellised Vaba psüühilise energia olemasolu, teadmiste eitamine, tegemine, iseendale tegemine kindlas vormis, et puhtal kujul iseloomustavad lastemänge. Noh, lapsed on energiaküllased, lapsed mängivad iseendale, nad ei mängi vanemate rõõmuks või vanaema meeleheaks. Nad ei mängi kuidagi, üldiselt mängivad alati kas poodi või kooli või kodumäng on noh, ütleme vormiliselt piiritletud. Ka mängu puhul on väga oluline ka see komponent, et ma ei tea. Ma ei tea, millega see lõpeb, mängul ei ole otseselt eesmärkidel mängu üks põhitunnus on see, et tal ei ole sellist otsest eesmärki. Nüüd kui hakata võrdlema traditsioone, kultuure ja tänapäevast sellist moodsat maailma, nende nelja avatuse põhitunnuse järgi. Siin muidugi need võrdlused nii lihtsalt ei ole. Tegelikult nõuab oluliselt pikemat analüüsi, aga ühe-kahe lausega üht-teist öelda saab. Võib-olla see, mis puudutab nüüd seda vabaenergiate psüühilist energiat, selle olemasolu, selle kohtadeks, kommentaari nii-ütelda, mida keerulisemaks noh, meie mõistes arenenumaks ühiskond muutub, seda vähem on tema liikmetel vaba aeg. See, mis puudutab nüüd tegemine iseendale, sellega natuke keerulisem ühelt poolt just tänapäevases ühiskonnas inimesed on väga endale suunatud ja teevad just enda heaks enda hüvanguks. Aga teiselt poolt inimese elus jällegi on alati väga palju selliseid, võiks ütelda vältimatut tegevusi ja, ja samavõrra on ka küsimus selles, kuidas me tuletame neid vältimatut tegevusi. Ja siin tuleb nüüd ütleme, väikene plustreitsionaal kultuuride poole peale. Kui inimesel on palju lähedasi suhteid. Ta samastab ennast suure osa käändeümbrusest, siis neid vältimatult tegevused nii-ütelda muutuvad suures osas tegemiseks ise endale selle punkti kohta, nagu ei oskagi öelda, kus see huvi aspekt nagu nüüd tugeva mongastantsionaal kultuurides või siis tänapäevases moodsas maailmas. Lõppkokkuvõttes mis puutub nüüd seda komponenti ei tea, siis nendel on see teadmiste eitamine siis ilmselt väga palju vaielda vaja ei ole. Ratsionaalkultuuris põhimõtteliselt on juba kontseptuaalselt niimoodi, et nähtava maailma kõrval eksisteerib nähtamatu maailm. Inimesel endal on salapäraseid suhteid. Nii et see, mis puudutab nagu seda huvi üht olulist aspekti teadmiste eitamine, siis siin me jääme paraku kaugele-kaugele maha projektsionaal, kultuuridest, Traitsionaal kultuuris näiteks on väga palju selliseid, võiks ütelda otseselt, mitte eesmärgipäraseid tegevusi, noh need on ütelda isiklikud rituaalid või või sellised, et noh, Mikita sõnastuses on need isikliku maailma kujundamise mängud, mis on päris mõistlik sõnastus tegemine kindlas vormis sellega paraku jääme maha, sest just raisanud kultuurides väga sageli tegevuse vorm on ääretult täpselt paigas nagu meie seda vormi loeme, meie jaoks tundub see tegelikult jabur. Ahah, et kõigepealt tuleb kuu faas arvesse võtta, siis tuleb vahetada puu langetamise tuleb tuul, tuleb vaadata kukkumis suud, siis on võib-olla seal oma mingisugune rituaal, reaalne, tähendab selline märgistatus, sellel tegevusel tegevuse vorm on väga täpselt paigas. No ma ei tahaks nüüd ütelda, et uuel iseenesest nagu mingit pistmist avatusega ei ole korrektsem vist oleks rääkida sellest, et tänapäeva ühiskonnad vajavad uut. Sellepärast, et need avatuse teised tingimused on, ütleme, need teised huvi ja selle kaudu ka avatuse ja rahulolutingimused on niivõrd kehvasti täidetud, et uus muutunud nagu omamoodi selliseks ainsaks võimaluseks üldse seda rahulolu kogeda. Tegelikult tänapäeva maailmas võiks tegelikult rääkida isegi uue kultusest kui sellisest tänapäeva maailmas uus täidab ligilähedaselt sama rolli, mis vanades ühiskondades täitis püha, ta peab nagu inimesele andma mingisugust sellist noh, avatust või tekitamata suvi ja selle kaudu ka rahulolu sündmustest ja noh, lõppkokkuvõttes ka elust. Ma püüaksin neid asju hakata vaikselt kokkuvõtva, minu meelest. Üksindus, kuna fenomen on seotud siis suletuse kui psühholoogilise fenomeniga. Ja sellise jutuga epides algpõhjusena, mis selle suletuse taga all näen, ma sellist võiks ütelda spetsiifilist psüühilise energia kasutamise laadi võiks ütelda ühekülgset psüühilise energiakasutuse laadi. Sedalaadi kõige paremini iseloomustab üks psühholoogia termin hõivang katseksis see tähendab seda, et inimene otsib pidevalt oma psüühilise energiaobjekte hobitööd, erinevad tegevused ja kui neid objekte nagu ei leita siis see psüühiline energia hakkab inimese sees mässama ja põhjustab psüühilisi probleeme. Tegelikult juba sellises vaikses määratluses on juba eeldatud seda, et see psüühiline energia tuleb tingimata panna väljaspool inimest. Aga põhimõtteliselt on ju kaks erinevat psüühilise energiaga kasutusviisi. Esimene viis on see, et me võtame selle oma jõu ja kujundame ümber seda keskkonda, mis on meie ümber. Näiteks, kui me satume mingitesse konfliktidesse olukorda, satume situatsiooni, mis meile ei meeldi, siis me hakkame tegema jõupingutusi selleks, et seda ümbrust ümber korraldada. Ütleme laias laastus hakkame muutma loodust. Olemas ka teine viis, võtame selle psüühilise energia ja rakendame seda selleks, et muuta iseenda, mõttetunde ja keha seisundeid sellisteks Lähme aha, vot selle olukorraga, mis antud hetkel on meie ümber. Me sobime, minu jaoks tähendab see seda, et kohanemine mõiste ei ole kahtlemata mitte passiivne, kohanemine on just aktiivne protsess. Aga just nimelt selline protsess, kus psüühilise energiasuund on vastupidine, kus ta viiakse enda sisse iseennast tehakse, siis võtame sobivaks ümbrusega. Vaatame dokumentaalfilmi. Kuidas näiteks ütleme, üks kuumadest piirkonnas, kus on hästi palju täpseid, kuidas lapsed seal mängivad. Siis vaadake, kuidas, kuidas nad kärbetega ringi käivad, kärbsed kõnnivad mööda nägu, mina saan ennast välja, tuleb välja. No meie jaoks on see vist küll natukene niuke, naljakas situatsioon. Üks huvitav asi, mida tasub vaadata tekstide struktuur selle koha pealt, kui me võtame aasta vanused pärimustekstid ja siis seal on inimese positsioon täiesti teistsugune. Et näiteks kui inimene eksib metsa ära, siis tänapäeva inimene ütleb, et mina eksisin või kui ta saab hea saagi, põllu taltsutab, et sain, mina tegin, nendes vanades tekstides on, on see suund vastupidine, öeldakse, et mets eksitas, põld andis saagi. Et noh, minu meelest juba, sest tekstide struktuur peegeldab seda, et milline on olnud seal nagu valdav psüühilise energiakasutusskeem. Aga ma väidan seda, et inimene alati esmaselt valib keskkonna korrastamise et iseenda sisse, seda energiat suunama, iseennast muutma ta hakkab alles siis, kui ta midagi muud enam üle ei jää. Ja, ja selles mõttes inimkonna minevikus ilmselt on meil lihtsalt olnud rohkem tegemist selliste paratamatusega, et et kui tehnilisi abivahendeid ei olnud, siis jääb midagi üle, siis tuli lihtsalt kohaneda sellega, mis inimeste ümbritses. Tugev side looduskeskkonnaga on kahtlemata nüüd üks asi, mis tegelikult suunab inimest ka selles mõttes sissepoole. See asi, mis teda motiveerib, on, on muidugi sellised vaimsed traditsioonid. Ma ei mõtle vaimset traditsiooni siin kitsalt mõtlemise all vaid just nimelt erinevad sellised tehnikad, mis käsitlevad inimest nii mõtete, tunnete kui siis ka kehaaistingute tasandil. Aga kui, nagu need kaks poolustanud tagant ära läinud, side loodusega nõrgenenud üldse tegelikult igasugused suhted on ju põhimõtteliselt asi, kus me peame ennast kohandama, nii et võib-olla loodus on siin selles mõttes lihtsalt natukene piltlikum ei hakka ju vihastama vihma peale või külma ilma peale Lähete akna taha ja ja vihastate tema peale ja tunnete ennast solvunud, nii nagu me tunneme solvuma teiste inimeste peale. Vaevalt küll. Miks see inimene siis hoidub seda psüühilist energiat iseenda sisse suunamast? Minu meelest see põhjus on siin väga lihtne. Nii kui seda tehakse, kohe, kohtutakse tundmatus, aga iseenda sees kohtutakse nii-ütelda, sellise tugeva ängistusega lähenetakse Rutuma piiridele ja põhimõtteliselt satutakse täiesti tundmatusse maailma. Seda võiks nimetada ka soovita sisekosmoseks nende tohutute võimalustega maailma, mis, mis tegelikult inimese sees all. Kuna siis nagu pikka aega tegelikult areng on nagu niimoodi läinud et inimesel on tekkinud järjest rohkem võimalusi kujundada oma keskkonda, siis loomulikult on seda teinud pikas perspektiivis, minu meelest ongi see protsess, mis on viinud sellisele sisemisele suletusele. Ja millele siis sotsiaalses plaanis vastab üksindus. Minu meelest üks suletuse tänapäeva inimese sellise suhtelise suletuse põhjuseid ongi info tohutu surve. Et noh, see on info ja rahulolu vahel on küllaltki. Või sa ütled, lihtne seos, aga aga selline põhimõtteline seos, et kui anda informatsiooni juurde rahulolu, kasvab, kasvab lihtsalt teatud piirini, kus ta kolks alla kukub. Ja see tähendab seda, et inimese aju ei suuda enam integreerida seda olemasolevasse maailmapilti. Ja sellisel juhul see uus informatsioon hakkab seda lihtsalt ära lammutama ja sellisest samas, kus uus informatsioon, noh, põhimõtteliselt nagu nuppu keerad, kohe tuleb ta on igal pool olemas, selliseid olemas, pigem ollakse juba sellises kaitseseisundis otsapidi sa muidugi nüüd seotud ka. Ma lihtsalt sellega, et väärtused kaovad ära või ütleme, inimesed on väärtustega nõrgemini seotud, sellepärast et just nimelt missugused on need, mis võimaldavad inimesel informatsiooni hierafiseerida, tähendab ütelda, et vot see on väärtuslik, see on tähtis. Ja kui juba algne jaotus ära tehakse, siis see tegelikult eemaldab ka palju suurema informatsiooni hulgaga põhimõtteliselt toime tulla. Aga kui see taandada nüüd kõik sellele nii-ütelda ühele tasandile, et noh, kõik on suhteline, kõik on relatiivne, ei ole mingisugust põhiväärtustega ega midagi sellist, siis see tegelikult tõstab selle informatsiooni surve, noh, võiks öelda kvalitatiivselt hoopis teisele tasandile. Kui nüüd päris lõpetuseks küsida, et huvitav, kuhu see asi välja viia võib, siis minu meelest inimene otsib siin mingisugust väljapääsu asjade maailmast. Sest asjad on sellised asjad, asjad on sellised asjad ja millega me ei pea nii palju arvestama. Me saame vahetada, mida me saame allutada ilma pretensiooni tõtta oma tahtele vähemalt võrreldes noh, nii-ütelda elusate olenditega. Ja võib-olla asjade maailmas täiesti nüüd omaette peatüki moodustavad küll nii-ütelda kollektinkpiinl, telefonid, arvutid, kõik see asi. Ühelt poolt on see tõesti niimoodi, et sa lood tohutuid võimalusi, lusi hõlbustab tööde ja mida kõike veel. Aga üks teine pool, mida ma siin laga selliseks varjuküljena näen, on, on just nimelt see, et noh, kui võtame näiteks suhtlemisakti, kui mitmekesine see on, siin loeb, see ruum tegelikult toob, isegi silmis on õues või kust me tuleme, loeb see, kuidas me selles ruumis paigutame, loeb see, millised on meie kehahoiakud millised on meie tunded, rääkimata siis näo ilmetest, sõnadest ja kõigest sellest. Noh, kui me võtame telefoni, siis kõne all veel alles. Aga ta on juba ütleme, suhtlemisakt iseenesest on juba sümboliseerunud oluliselt. Ja kui me võtame nüüd näiteks arvuti, siis tegelikult suhtlemisakti asendab sümboli line aktiva minu meelest see järjest suurem puhastumine asjade maailma. Ilmselt ei pea olema mingi eriline geenius, et ennustada, et kümne-viieteist aasta pärast peetakse Tallinnas kah autode sünnipäevasid pannes autorinimesid ja noh, nii need asjad lähevad. Lõppkokkuvõttes viib inimese nägu reaalsemaks maailma asendumiseni sümboli maailmaga. Noh, see, et need kaks maailma koos on, see on paratamatus, nad peavadki koos olema reaalne moeline sümboli maal. Aga ma näen siin nagu sellist suurt ohtu selles nii-ütelda. Nagu mingit paali asjast püüda välja võtta, siis minu jaoks oraval ikkagi ongi nendes hästi lihtsates suhetes hästi lihtsate asjadega või mitte asjadega, vaid, vaid just nimelt olenditega sellest reaalses elus, millest noh, vot kui algul rääkisime sellest raadiosaates, saab midagi välja lõigata sedasama elu väärtustamist, millest midagi seal välja lõigata. Sellepärast et kõik on seal ütelda, omavahel seotud ja, ja kõik on ütelda reaalne käega katsutav. Kas sa näed ka mingeid kompensatsioonimehhanism, millega selles kaasaegses linna ühiskonnas elav inimene omaseks psühholoogid? Põhilist üksindust püüab leevendada üks niisugune mõte, mis mulle pähe tulijal kasvav lemmikloomade hulk linnades meelde niisugune number, et Ameerika ühendriikides 59-l protsendil kõigist majapidamistest on lemmikloom tänapäeval täiesti. Kindlasti lemmikloomad on üks asi, noh, kui võtta inimene koos tema suhetega või noh, sots aatomistruktuur siis võib-olla üks kvalitatiivseid erinevusi ongi see, et sellistes vanades kultuurides inimesel on emotsionaalseid seotusi palju. Aga isegi tänapäeva maailmas see inimene võib olla ükskõik kui suur, noh, ütleme selline egomaniakk või karjerist või selles mõttes ta ikkagi vajab emotsionaalset lähedust. Minu meelest tänapäeva maailmas on tekkinud selline omamoodi fenomen, mida võiks nimetada kahekesi maailma vastu või kolmekesi maailma vastu. Mis tähendab seda, et see emotsioon olen, lähedus, leitakse siis ainult kas puhtalt oma perega näiteks naine ja võib-olla üks laps ja ja noh, võib-olla siis koer ka on tekkinud selline omapärane fenomen, kus perekonda ei saa enam vaadata kui ühiskonna mingit algrakku või mudelit. Perekond isegi samastan ennast ühiskonnaga, perekond on, võiks ütelda piltlikult maffia organisatsioon, mis on kokku leppinud, otsib vahendeid, kuidas seda ühiskonda kõige paremini röövida. Et selle kohta kunagi Toomas Paul on hästi ütelnud, et on nagu kaks erinevat elutunnetust ühtede inimeste jaoks on elu nagu midagi, millesse kuulutakse, milles osaletakse, vot see on see nagu lähisuhetega seotud. Teiste jaoks on elu nagu pank, mida tuleb röövida. Ja siis kolmas asi on kahtlemata, ma arvan, on, on just nimelt see asjade maailm ja ja reaalsest maailmast siis äraminek sümbolite maailma, nii et lemmikloomad siis selline kitsas maffia, perekond, isegi mitte Itaalia maffiat. Itaalia maffia on päris suur perekond. Ja siis sümbolite maailm. Kuigi kui ma enne ütlesin, et et need asjad, mis panevad inimest mitte muutma keskkondavaid muutmise ennast, oma mõttetunde keha seisundeid, need on, siis ütleme, side loodusega, side vaimsete traditsioonidega. Aga jätsin ühe asja ütlemata kallatus, kui me tunneme, et me ei tunne ennast hästi. Noh, ütleme mingisuguse lihtsa näitega, et lähme konflikti ja esimene reaktsioon on ikka see, et me ütleme, et teine on loll, lihtsalt lähen minema, sealt lähen uuesti konflikti, no mitu korda mütlemad, teised lollid on, lõpuks me peame ikka ütelda nägema, et mingisugune asi on meis endas ja selle kallal asuma tegelikult selline elamise viis, kui inimene tunneb ennast üksikuna, kui ta elu on tähendusest tühjenenud ja, ja kui surm on tema jaoks kohutav selline koll, kes ukse taga seisab selline elamisviis isenesest kannatus äärmusesse see asi peab minema, et see kannatus muutub piisavalt suureks, et hakkaks nagu motiveerima seda just nimelt enda sisse suunatud aktiivsust, et teisipidi see on küsimus sellest, et kui küsida, et mis selle üksinduse taga on, siis see on omamoodi nagu see ühekülgne aktualisatsioon kogu aeg, mina, mina, mina, terve tänapäeva ühiskond täis nüüd mina Luitsel või ma ütlen selle kohta mõnikord ka, et maailmast lahtisidumise loitsud, üksinduse loitsud. See ei ole minu probleem ja nemad on rumalad, what's, mahving, personal, võitja, ellujääja. No need on kõik sellised üksinduse loitsud taga. Noh, see küsimus on nagu selles, et, et huvitav, kas see kui nagu lihtsaid lahendusi ei ole, siis inimene otsib paradoksaalselt lahendusi ja noh, minu jaoks paradoksaalsel küsimus on selline, et mina kunagi nii kaugele ta jõuab, et, et jah, et ta saab aru, et ühelt poolt on nagu inimesel ellujäämise põhitugi aga teiselt poolt saab aru seda ka, et ta on inimese põhipiiraja rääkida, sa saad aru, seda ka, et tema võimalused võivad ka mina võimalused olla. Et mulle tundub, et mina ei taha, nagu sellest aru saad. Selles on küsimused. Olen kolmedsees saare kolm. Kust neegolmee kaku saame, kust kolleegocus kolmi kokku? Raadio ööülikoolil oli külas Eesti põllumajandusülikooli eetika ja kultuurantropoloogia õppejõud Argo Moor. Loengu teema oli üksik inimene muutuvas maailmas. Saade on salvestatud Võrumaal Rõuge väikerahvamajas. Ööülikool tänab Eesti Kultuurkapitali ja teisi toetajaid. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2002.