Algab neljas saade sarjas teatri sajand. Oleme juba jõudnud rääkida Estonia ja Vanemuise algaastatest ning jutustanud teile vana draamateatrilugu. Tänase saate teemad on aga hommikteater ja draamastuudio. Ja nagu ikka, on mikrofoni ees Lea Tormis ning saates kasutame ka arhiivilinte. Tänast saadet võiks nimetada näiteks teatriuuenduse vaim ja teatrihariduse algus Eestis 900 kahekümnendad aastad, eriti just nende algus. On üldse teatriilmas üks rahutu ja otsinguline aeg. Ja seda kõikjal maailmasõjajärgses Euroopas ümber valdustest ja revolutsioonidest ja kõigist sellistest asjadest vapustatud Euroopas. Ja meil siin Eestis veel omamoodi pärast, et me olime ju üldistest arengusuundumustest maha jäänud ja polnud ju kutselise teatrina mitte veel päris täis lised. Ja nüüd taheti siis kiiresti kõik tasa teha eelmisest saates ju kuulsime sellest Draamateatri lühikeseks jäänud tähelennu näitel. Kui keeruline see oli just majanduslikult Menningu kasvandikke trirändamise jälgides, siis me jõudsimegi korraks juba 1920.-te isegi teise poolde ja rändteatri ja draamastuudio teatris ühinemise juurde. Nüüd aga astumast ajas mõne sammu tagasi, et jälgida sellesama draamastuudio tekkelugu ja sellega koos veel üht noorte legendaarset algatust, hommiks, teatrit, suurte ühiskondlike murrangu aegade õhustik kutsub sageli ka kunsti ja kitsamalt ka teatrielus siis midagi muutma ja murdma. No kes siis veel, kui mitte noored ei peaks tahtma luua mingeid uusi vorme ja ennast tingimata vastandada mingile vanale olnule ja traditsioonile ja Eestis ongi alati olnud sellepärast keeruline, traditsiooni on olnud vähe ja traditsioon ei ole olnud kuigi tugev. Ja eriti muidugi seal 20.-te alguses oli see traditsioon toonilise teatri osa ju veel ise õige lapsekingades, aga no uued tulijad ju selle peale ei mõelnud. Nägid just seda, et need vanemad olgu Sa oled see vanus on suhteline paratamatult juba kommertsnõuetele allutatud kutselised teatriorganismid, et nemad ei suuda uuega nii kiiresti kaasa tulla. Tegelikult uue nõudmine oli ju juba varem välja öeldud, ta oli välja öeldud juba 1913. Bernhard Linde, Gustav Suitsu toimetatud teatriraamatus. Ja nagu varemgi mainitud, eks meil, kirjanikud olidki need kõige nõudlikumad, kõige erudeeritumad teatrivaatlejad, teatrist, kirjutajat, nad olid vast ka natukene rohkem näinud mujal maailmas. Ja võibki öelda nii juba isegi 1919.-st aastast selles vastsündinud vabariigis algab juba mingisugune kunsti ja kirjanduse elu elavnemine seotud kirjanduslike rühmituste tegevusega. Seal kõrgema muusikakooli, Tartu kõrgema kunstikooli loomisega, muusikat Elu üldise rikastumisega. Mis nüüd teate puhul tähtis, et tekivad uued ajakirjad, tekivad ja kaovad, aga siiski püsivad mõnda aega odame silo, murrang ja Tarapita, kõik need ajakirjad, aga võib-olla just trapita, kõige rohkem jälgib ka teatrielu ja Talon teatrikriitika, olgu ta siis Tuglase või Semperi poolt kirjutatud üsna radikaalne. Sealgi süüdistatakse neid niinimetatud vanu kutselisi teatreid konservatiivsusest ja ebarahuldavas, kunstilises tasemes ja nõutaksegi sealsamas Tarapita veergudel, et kus on teateid revolutsiooni paatos, ta lopsakad, grotestita punamaskid katku mustal põhiseinal Ta dünaamiline hoog. Ja need märksõnad osutavad tegelikult juba selle kõige viimase ismi, mis Euroopas käibel on, ekspressionismi mõjudele ja need mõjud jõuavad ka Eestisse kummalisel kombel vähem nähtu kaudu ja rohkem võib-olla loetu kaudu. Ja võib-olla ka nii, nagu üldse kunstiilmas ja teatris, eriti mõned nähtused sünnivad kuidagi õhust, haarates seda, mis õhus olemas on. Huumor raudselt kirjutas tol ajal 1922 ühe raamatukese Ekspressonism, kus ta vahendas neid Euroopa ekstessenismi tutvustavat reetilist kirjandust ja tegi ka mingeid kokkuvõtteid eesti teatrite ekspessenistlike lavastustest kohta. Aga lühidalt võib Öelda, et see oli seotud ühiskondlike protestimeeleoludega. Ja kui nüüd kutseliste teatrite lavastustes meil siin see niisugune stiihiline protest väikekodanliku rahulolu vastu seed võis avalduda ilma teatripoolse, eriti teadliku aktiivsusetagi, lihtsalt eeskujude või, või õhust võetu rajal siis see hommikteater, kellest ma tahan rääkima hakata, oli ideeteater ja tema lähtus just oma vormiotsingutes sellisest natukene, võib-olla ebamääraseks umbmääraseks päevast, aga just ekstressiivselt ja sisemiselt tugevasti tajutavast sisust. Ja sellega koos siis tõusis muidugi ka lavastaja osatähtsus ja lavaruumi uudsed, senisest tinglikumadja konstruktivistlikuma lahendused kus lavakujundus juba omaette kunstinähtusena maksvusele tõuseb ja üldist suunda toetab. Ja ka massistseenide eriline tähendus, millel võib lavastuses isegi kandev osa olla ja võib-olla, et siin on ka mingi siderevolutsioonide ja suurte massiliikumiste ajastu vastu peegeldamisega teatris. Hommikteater kas ilus legend meie kultuuriloos või asjaosaliste poolt ülekiidetud üritus? Lea Tormis. Mõnikord on öeldud, et hommikteater on tehtud legendiks ja tema seda on liiga palju räägitud, et ta on liiga tähtsaks tehtud. Aga nii see vist siiski ei ole, sellepärast et noor kollektiiv, mis nii lühikest aega üldse vastu pidas ta andis väga suure impulsi hilisemale teatrielule ja teistele teatritele. Võib-olla see impulss on isegi tähtsam kui see, mida nad ise tegid. Sest nimelt hommikuti Heather organisatsiooniliselt töötas asjaarmastaja likel alustel aga ta seadis endale teatri uuenduslikke, professionaalseid eesmärke ja täiesti teadlikult ja läbimõeldult. Ja sellepärast tuleb temast rääkida. Siinkohal ma nimetasin siin selle teatriuuenduse seoseid Tarapitaga ja pääseb mööda kiusatusest natukene tsiteerida tärapita manifesti. Sest need tunded, mis seal on nii suuresõnaliselt väljendada, tatud, nad peegeldavad ka teatri, noorteajastu taju millal oleme sisse hinganud nii lämmatavat õhku kui nüüd tõusitluse joovastus päevil. Ummiku on lükat, meie vaimlikultuus, lämbuman, edasiviivad jõud, halvad, tööliste liikumine, haritlasest saanud ärimees, võimumees, ametnik, samal ajal seal, aga milline pöörane kapitali elu ja surmatants. Millal on nii päise päeva Marutsenud, säärane spekuleerimine sahkerdab minema rodeerimiste nöörimiste rõhumise pilgar kui praegusel vaba ja iseseisva tõusitluse mesinädalail. Kas tuleb tuttav ette? Ainult nüüd ei kasutata nii suuri sõnu. Kõik kordub ainult teisiti. Ja just see Tarapita oma arvustajate küll Marie Underi, küll Tuglase, küll Artur Hatsoni kaudu jälgis selle hommikteatri tegevust algusest peale ja toetas seda väga. Ja viis selle kokku otseselt ekstressionistliku teatrilaadiga. Tegelikult hommikteatri looja August ehk nagu teda sõprade seas hüüti Akio Bachmann ei olnud eksessenistliku teatrit oma silmaga tõenäoliselt üldse näinud. Aga tundub, et põhiliselt ta leidis selle välise vormi. Küllap ta midagi oli õppinud loetust ikkagi selle sisu ajel. Ja kasutas ta siis oma katsetusteks ühte Noorte kunstiharrastusringi, kes kandis niisugust huvitavat nime Keul. Ühel pühapäeva hommikul, 13. märtsil 1921 kogunes siis Tallinna saksa teatri, kus õhtuti esines tol ajal veel vana Draamateater. Sinna ruumidesse tavalisest mõnevõrra erinev publik ja sündis omapärane kunstiüritus. Hommik pater, mis tegelikult sai anda ainult neli lavastust. Mängida üsna vähe etendusi ja töötada üldse kokku kolm aastat. Teatri avatükiks oli prusti draama igavene inimene. Üldse on iseloomulik, et kõik peale ühe need vähesed hommikteatrilavastused kannavad oma pealkirjas sõna inimene just sellepärast on nad seotud eriti selle Ekspressionistliku niisuguse abstraktse humanismi iga. Et mind ikka selle juurde, kuidas inimene oleks inimlikum, inimestevahelised suhted ja elu ühiskonnas oleks inimlikumad selle trupi esialgse põhituumiku, siis moodustasid August pahmani varasemad kaaslased Eliise Kevendi näitemängu kursustelt nimed praegusele kuulajale enam midagi ei ütle, need inimesed jäid hiljem valdavalt teatrist eemale ja selle harrastusringiga, mis nüüd toetab seda hommik, teatrit on liitunud siis ka mõned kunstiinimesed veel nende hulgas siis kunstnik Märt Laarmann Juhan Viidingu onu ja kooliõpetajad tol ajal Jaan Rumma ja Nigol Andresen, tänu kellele on mälestusi ja dokumente sellest lühikest aega püsinud üritusest üldse säilinud ja ka analüüsitud, sest tal on ka olemas vastav raamatukene August pahmanni hommikteater, mida soovitan igal huvilisel lugeda. Aga et sisuliselt see asi üldse õnnestus, ma arvan, et selles oli väga suur tähendus. Et andis teisest lavastusest peale nõusoleku kaasa mängida Estonia näitleja Hilda kleezer, kes sel ajal veel oli üsna algaja. Ta ei olnud ise veel Estonias lavastaja. Aga ta oli väga uue huviline alati erksalt jälgis kõike, tal oli tugev sotsiaalne närv ja nähtavasti see teda hakkas huvitama ja kõrvalosaliste ja kooriliikmetena lõitsis kaasaga poeglaste kaubanduskooli ja õpetajate seminari ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilased, nii et see oli puhtalt niisugune noorteüritus ja vast huvitav on see, et nad olid niivõrd veendunud täieliku ideelise ja kunstilise kollektiivsuse vajalikkuses. Et kavalehtedele põhimõtteliselt ühegi osalise nime ei trükitud. Ja see täielikult anonüümsus kehtis ka trupijuhi enda kohta ja samuti kahilda kleezeri kohta. Nii et kui Marie Under arvustab üht hommikteatri lavastust, siis kirjutata kaeta arvas ära tundvat Peaosalise silda kleezzeri. Noh, võimalik, et counter seda teadis, et ta lihtsalt tahtis seda eriti veel rõhutada. Nüüd on see, et ka kõige entusiastlikumad kollektiiv ainult oma püüdlikkuse najal ise tegevuslikult ei oleks jõudnud sellise arvestatava kunsti nähtuseni, nagu teater ikkagi oli tõusta ilma võimeka juhita ja siin on nüüd üks järjekordne noore andeka ja varasurnud inimese lekkence Akio pahmann, kelle eluaastad jäid äärmiselt lühikeseks. Ta ei jõudnud 27. ekski saada. Aga selle eest, see oli äärmiselt loomingu pingeline kogu see elu, nagu ta oleks ette teadnud oma lühikest saatust ta oli iseõppija raamatutest kindlasti rohkem õppinud lühikest aega käinud kursustel aga ta oli ka pidevalt jälginud, ta ise oli õppinud Tallinna kaubanduskoolis jälginud Estonia etendusi ja ta oli isegi kirjutanud mõningaid retsensioone küllaltki asjalikel retsentsioone nende kohta 1918. aastal. Aga ilmselt tal siis kõige selle pinnal oli tal mingi oma teatri idee väga tugevasti juba küpsenud. Ja kui ta siis leidis mõtet kaaslasi, siis tegi ta selle kohe teoks ja see esimene näidend, igavene inimene see oli siis, sest isegi mitte veel nii ekstressionistlike, ainult et seal oli jah see idee, deklaratiivne esitamine ja teksti napi ja üldsõnalisus. Ja siin oli tugev religioossus, esse kaldumine ja üks uuenduslik kunstnik, peetaaren kujundas dekoratsioonid pahmanni ideede põhjal ja see kunstniku töö tähistas õieti üsna uue ajastu algust eesti lavakujunduses. Ja muidugi tähtis oli siis kasse, massistseenide erikaal ja läbitöötlus. Need ilma tekstita inimesed tinglikus linnapildis, nagu seal näidendis oli, lõid meeleolu, lõid tänavaliikumise oma väga tinglikult abstraktselt kujutatud liikumisjoonisega. Ja kriitika muidugi võttis selle suure huviga vastu ja nüüd selle esimese katsetusega oli hommikteater kui kunstiline fakt olemas. Järgmine on nüüd juba kuulsam näidend, son Ernst rolleri massiinimene mass kui jõud, mass kui ühe ideest väljas olev nähtus, millele siis nagu vastandub ja samal ajal mida ta juhib siis naine, nii nagu Ekspressionistlikus draamas tegelased on, nad on ilma konkreetse nimeta ja naist mängi silda, kleesser kriitikat leidis, et massid kuulasid hästi sõna, nende sirgumine ja kokkulangemine käis matemaatiliselt täpselt samuti nende karjed. Eriti hea oli kooris kõnelemine, börsistseen oli hoogne ja siis raiuvatele massi rütmidele püüti vastandada siis lüürilisi hetki, et seda kontrastsust veelgi süvendada ja kassetid tirilisi seenega kontrastsuse huvides. Muidugi seda etenduse võimsust kandis tõenäoliselt kõige rohkem kleesel naisena, aga küllap ka seeläbi töötatud massistseenide osa ja kus siis palju asjaarmastajalik kui niisugust nõrkust võib olla kergemini andeks Antiga, sest kriitika on küllalt positiivne. Kuivõrd nii, kusjuures see, et üldse midagi sellist eesti laval tehakse. Ja muidugi kabahmanni lavakujunduslikku ideed, mida nüüd seekord siis tolleaegset kunstitööstuskooli õpilased teostada aitasid jällegi kujundus oli konstruktiivne ja üldistav kostüümides, siis kasutati üksikuid eredamaid Daile, eriti grotesksed tegelaste puhul nimetu osas, kes on samuti mees peale tegelane, siis kleezeri naise kõrval esines pahman ise. Sest jaoks oli see ikkagi katseteater omamoodi stuudio ja ta ei pidanud nüüd ühtegi isegi hästi kätte saadud vormivõtet lõplikuks. Järgmises lavastuses ta pidas tähtsamaks just liikumisskulptuurid valis Bachmann peaaegu tekstita draama kus kogu tegevus põhines enamasti pantomiimilisel mängul ja olid ainult üksikud sõnad, vaat see oli jälle saksa autori Walter Hansen, klaverinäidend, inimesed. Just samal ajal, kui pahmanni katsetusi tegi astus Tallinna kinodes üks silmapaistvamaid ekspetsionistlike filme doktor Caligaari kabinet. Nii et võib-olla saadiga sealt mingisugust inspiratsiooni võib-olla isegi oli seal näidendis endas juba midagi filmilikkusesta. Koosnes sellistest üksikutest lühikestest piltidest, nii et teda saigi lavastada ka niisugusel montaazi põhimõttel ja need olid kõik väga üldistus, taotluslikku nägu ekspessenistlikus näidendis sageli. Juba näidendi tiitellehel oli niisugune märkused aeg, kuna näitepaik, ilm ja lavastus olevat olnud siis kõigelt nime revilt kui liikumiselt kusestikulatsioonilt kui poosidelt, kui Krimmilt leidlikke mitmekülgne ja kõikjal oli näha juhiget. Ainult et sõnapuudus ja silm ei jõudnud kõike korraga vastugi võtma. Ta ütleb kriitika. Ja tõenäoliselt ma usun, et stuudiotöö järgmine etapp oli vast mõeldudki nüüd, et seda lavalist sõna natukene rohkem välja arendada, mitte ka niisuguse puhta ekspansionistliku karje või lühifraasina vaide ka pikemalt, sellepärast et Vahman seda ei jõudnud, aga oli teada, et tal oli kavas üks ulatuslikum kaalukam teksti näidend. Sellepärast et ta tundis seal huvi näiteks Roman rollaani näidendite vastu. Aga kahjuks ta tervis muidugi halvenes kiiresti, ta oli üldse kogu aeg nähtavasti töötanud haigena Ennast, põletades oma võimete piiril taga, tegelikult ta põdes väga rasket südamehaigust, millele lisandus kopsutuberkuloos, nii et lihtsalt lõppes kiiresti ja juunikuust 923 pahman suli, ta ei olnud jõudnud saada 80, seitsme aastaseks. Ja muidugi selle trupile, kes nüüd püsis sellel innustusel ja ees mängimisel oli see väga halvaks löögiks ja nad jäid nagu omapäi ja ainuke lootus oli nüüd silda kleesser oma ande laadilte kalduvust. Muidugi Kleer sobis sinna ja võib-olla, et hommikteater andis talle kui kunstnikule just selle, mis tal Metlikkuse esinduslikkus Estonias teinekord puudu jäi. Pahmanni surm muidugi vapustas teda ka, aga innustas teda ka esimest korda ennast siis lavastajana proovima, mida ta enne ei olnud teinud. Ja Kleer enda kohta on siis tema. Biograaf, näitleja ja kolleeg üksib öelnud, et meie aja karjuvad nähtused nagu ülemaailmne aineline viletsus ja hädatööpuudus ja nendega Seltsivad nürimeelsus poolt ja katmata egoism. Teisalt ei võinud jätta kleeserile mõju avaldama samata aga kleeservalis hoopis omapärase näidendi, seekord mitte saksa, vaid vene autori sümbolismiga seotud autori prioossovi draamamaa, mis oli tegelikult juba sajandi alguses kirjutatud. Niisugune tulevikufantaasia seeder ise mängis kaasa viimse nõiavaimu. Seal olid kõik sedalaadi tegelaskujud ja püüab siis nüüd vastavalt pahmani pooleli jäänud plaanidele rohkem tähelepanu tekstile ja lavakõnele pööra. Aga siiski, pärast maa esietendust tuli mõelda teatri sulgemisele. See ei olnud võib-olla mitte ainult pahmani surmas ja majanduslikus kitsikuses vaid lihtsalt aeg muutus. Ja võib olla ka see niisugune stuudio koguduslike idee, mis seda teatrit kandis, hakkas ka natukene üle minema ja eks tegelikult nii ongi need niisugused väga üksmeelsed koguduslikud stuudiot, asjalikud teatrikatsetused, ega nad ei saa kunagi pikaaegsed olla, nad ei ole kusagil olnud, väga pikaaegsed. Tab on kaks võimalust, kas töötatakse stuudio teel välja üks uus professionaalsuse aste ja muututakse professionaalseks teatriks või siis lõpeb see üritus ja inimesed, kes sealt on saanud tuule tiibadesse, lähevad lihtsalt laiali ja realiseerivad ennast igaüks, mõned jäävad teatest üldse eemale, kellest rohkem asjanes realiseerivad ennast teistes teatrites, nii on see ikka olnud, nii on see tänapäeval tõenäoliselt samale seaduspärasusele allus siis ka hommikteater ja viimast korda siis esinetigi sõltus noortepühal noorte pidustusel. Seitsmendal juunil 1924 Vanemuises täissaalile mängiti veel kord siis massi inimest ja publik oli siis põhiliselt keskkooli õpilased. Ja kui hiljem tagantjärele mõned professionaal saalid on avaldanud kahtlust, et mida seal siis nüüd üldse saavutati, et võib-olla see oli mõttekaaslaste poolt lihtsalt üleskiidetud siis seda ei tea, tagantjärele ei saa seda rollida. Aga mitmed teiste teatrite otsingute repertuaari uuendused olid küll ilmselt seotud hommiks teatrimõjuga, mida näiteks Ants Lauter tagantjärele ka tunnistas. Et see nii oli. Ja tähtis on muidugi see, et Hilda kleeselt tõestas tööga oma lavastaja ja pedagoogi võim Häid ja juba talantakse Estonias nüüd lavastusi pärast seda 1925. aastal. Ja iseloomulik ongi see, et kleezer nüüd ühendab nägu kahte noorte tolleaegsed teate üritust sellega, et kui kevad-suvel lõpeb hommikteater, siis juba sellesama aasta 24. aasta sügisest hakkab Hilda kleezer Estonias töötamise kõrvalt töötama draamastuudios lavakunstiõppejõuna. Ja, ja see iseõppija pahmann siiski suutis nende asjaarmastajate ka nii palju teha, et sellest alates võimele rääkida mingist resiidiaatri, võib-olla suremast maksvusele pääsu, sest see juba ilmne, et nüüd kiiresti ka teistes vanades kutselistest teatrit. Muide, nendesse teatritesse kutsuti teda kohe, nii et see näitab võib-olla kaudselt ka, et see ei olnud mitte ainult üks legend või bluff aastate tagant, sest liungolts kutsus kohe pärast esimest lavastust teda Estoniasse. Ja hiljem kutsuti teda draamateatisega. Ta ütles ära ja jäi hommikteatri juurde. Ja nüüd jätkame juba draamastuudio looga Lea Tormis. Ega siis kõik huvilised, noored ei koondunud hommikteatri ümber, neid oli tollal ainult Tallinnas juba õige palju ja nad tegutsesid mitmesugustes noorteringides. Kes siis ka teatrietendusi andsid. Küll oli seal noorteühenduse dramaatiline ring, Vikerla ja teised sellised, aga konkreetne tegevus, mis koondub oma stuudio ümber, algab siis, kui 1920. aasta sügisel opteerub näitejuht Paul Sepp Venemaalt Eestisse. No sepa me juba tunneme vana draamateatri kaudu. Aga sepal oli olnud varem Ukrainas ka teatristuudio ja Eestisse tulles ta ei tahtnud olla mitte ainult lavastaja vaid ta tahtis ka siin oma stuudio teha. Nii et üsna varsti pärast saabumist ta kuulutab välja oma erastuudio avamise. Ja juba 11. oktoobril 1920 koonduvad siis mitmed huvilised, kes seni on olnud mööda neid nimetatud ringe laiali. Seal on Leo Kalmet ja seal on Felix Moor ja Ilmar mered. Beato aaloe ja seal on Rudolf Engelberg, kes tuleb hoopis Tartust ja õpilaste arv esialgu ulatus ligi 50-ni. Sepp võttis kõik vastu, kes tulla tahtsid ja siis pikapeale hakkasid nad lahkuma, sest stuudioprintsiip on ju teine kui teatrikooli printsiip, seal lihtsalt hakatakse katsetama ja proovima. Ja muidugi paljud pettusid ja läksid kohe minema. Kes siis jäid nendega töötlusi, selgus, et püksi tegi. Praktilisi harjutusi tegi kehatehnikatega improviseeritud tung stseene sepp, kes repertuaari valikul ja üldse organisatsiooniliselt oli üsna paheemlikke süsteemituks ja üldse praktilisele küljele mõelda, ei osanud aga just seda niisugust vaimset ühtsust ja innustumist ja emotsionaalset pinget oskasse hästi tõsta ja see kunsti kui pühakoja meeleolu, mille ta kaasa tõi, mis üldisele Tallinna mentaliteedile uusrikaste mentaliteedi vastandus, mis oligi tähtis, see meeldis ja tänu sellele stuudio käivitus aga õige pea need õpilased, kes olid küllap mõnes asjas asjalikumad, kui see pise ja mitte ka enam nii verinoored, kõik nägid, et niimoodi see asi kaua kesta ei saa. Ainult kunstivaimustusest on vähe, on ka maisemaid kääre vaja haarata ja otsustati nii, nagu see traditsioon Eestis oli olnud. Luua lihtsalt üks ühing, kes saaks selle stuudio nagu haldajakse valda ja nii juba umbes pool aastat hiljem 21. aasta veebruaris loodi draamastuudio ühinud, kus siis kõik need õpilased võtsid osa ja astusid ühingu liikmeteks. Ja tuli siis ka mujalt niisuguseid kunstihuvilisi inimesi toeks, loodi nagu mingi õppenõukogu ja hakati läbi mõtlema natukene seda programmi, sest sepal ei olnud teoreetilisi aineid ja õpilased ei olnud sellega rahul. Nad ikkagi tahtsid nagu päris teatrikooli. Meenutab draamastuudio esimese lennuomaaegne study'st Leo Kalmet. Sepp tõi uue, mitte ainult stuudio kui mõistja oli õudne sest siin olnud üldse Eestis õppeasutus mõningad kursust vahetevahel olid sinkjevendil oli Otto Petersoni ja nii edasi, kus õpetaja deklamatsioone edasi. Stuudio ei olnud mitte ainult õppeasutus vaid ühtlasi ka juba uuendiaalsele loomise alge ost stuudio mõistes ja hiljem, kui asude draamastuudio Ühige võeti Paul Sepp erastuudio üle pärast pooleaastast töötamist, siis juba fikseeritud põhikirjas. Et draamastuudio ühingu ülesanne on kaheplaanile esiteks õpetajale kasvatajale kunstnikke, näitlejaid ja teiseks luua Eestis kunstiteater ansambli teataja. Ja kui sepakas teostama neid kahte põhimõtet juba siis ta hakkas ansambliteater või või koosi teatri mõtet rakendama juba õppetöö jooksul. Ja nii ei olnud meie õpped ja mitte ainult õppetöö, vaid juba uue teatri ettevalmistamine, kild kolde lavastus, see oli õppetöö jooksul oli esimesel perioodil, siis seda võiks nimetada esimeseks katselavastuseks pärast seda tonti sonaatsest, impelgi oma ja hiljem eksami töödnica, kaamerjööditus ja nii edasi ja need tööd olid kõik teateid juba eelastmeks esimeseks sammuks uue teatri loomiseks. Nii et kui see lend 24. aasta lõpetas, siis oli juba küpselt ka mõte, et see samane kollektiiv kokku jääda ja edasi minna uue teada ja isegi oli nagu kogunud teatud repertuaari. Sellest hetkest peale, kui loodi dramastuudia ühing, töötab see stuudio õieti meie esimese järjepideva teatrikoolina. See ei ole lihtne, majanduslikust on nad kogu aeg miinustes. Õpetaja saab toimuda ainult õhtuti, sellepärast et inimesed pidid oma ülalpidamise saama ja õppemaksud maksma. Stuudio saab ka väga pisikese toetuse. Ta registreeritakse teatrikoolina 21. aasta suvel haridusministeeriumi poolt. Sellest toetusest ei jätkunud õieti õppejõudude palka teksti, ka ärimehed olid oma toetust lubanud, aga seal see, kes lubas neile oma hoonet ehitada selleks enne pankrotti, kus sa seda juhtis, üldse pealegi hakata ja nii jäidki nad töötama põhiliselt koolide ruumidesse õhtu poolikuti. Ja võib-olla kõige asjalikum neist ruumidest, kus nad töötasid, oli siis praeguse Raua tänava koolimaja, sest seal oli olemas ka laua ja suurem saal, aga muidu proove tehti ka korterites ja nii nagu ikka see entusiastide puhul käib. Põhimõtteid ja eeskujusid muidugi oli ja Paul Sepp tõi ka kaasa Moskva kunstiteatri põhimõtteid küllaga niisugusel üldisel kujul, nii et ja öelda, et ta oleks neid siin otseselt juurutanud, sest ta ei olnud otse seal ise töötanud. Ja see, mis ta Moskva kunstiteatris näinud, see kuulus ka just sellesse niinimetatud revolutsioonide vahelisse perioodi. Just nende sümbolistlike impressionistliku otsingute aegsesse perioodi ja ilmselt tõida võib-olla rohkemgi kaasa Peterburist Meyerholdi teatri mõjutusi mis on ka seotud sümbolismiga ja mingite algsete ekspressionismi katsetustega ehk see ideeline suunitlus stuudios olnud vast ehk nii liiga selge. Ja et seal tekkisid ka mingid vastuolud, need küll põhiliselt organisatsiooniliselt pinnal ja oli isegi üks niisugune periood, et 1009 22. aastal Paul Sepp korraks lahkub stuudiost ja asutab uuesti oma erastuudia, aga õnneks on nüüd seal stuudio kesksel tuumikul õpilaskonnal nii palju arusaamist ja mõistust, et nemad jäävad kokku. Juba aasta pärast selgub, et Paul Sepp püksi oma erastuudiaga toime ei tule, toimub andeks andmine, leppimine ja taasühinemine. Koolijuhatajaks saab siis väga laialdaste teatri ja psühholoogiaalaste teadmistega ka küll ametnik, aga ilmselt hingelt kunstiinimene, Hugo Reiman. Ja see tuumik otaal Priit Põldroos, Felix Moor, Leo Kalmet ja loomulikult Rudolf Engelbrecht. Kes seal seda asja hakkas juba vedama nii organisatsiooniliselt kui muide ka õppejõududele juba Engelbergia kalmeti aaloe, nad andsid ka tunde selles samas stuudios, kus nad ise õppisid juba noorematele kes juurde tulid. Et neil on selge, et kui ise ei tee, siis ei tee keegi niisugusel organisatsiooniliselt tasemel, nad suudavad juba ka Paul Sepa ära kasutada paremini, kui, kui see erastuudios oleks olnud. Ja stuudiotööõhkkonnale muidugi avaldavad mõju ka just need juba kord nimetatud Moskva kunstiteatri esimese kolmanda stuudio külalisetendused, kus siis mängib kaasa esimeses stuudios Mihhail Tšehhov ja võimsad mõjud on muidugi sellest, kuidas ta mängib Steinberg, Eerik 14, kümnendat ja kolmas ehk vahtankovi nimeline stuudio toob kaasa maailmakuulsa printsess torantati ja Püha Antoniuse imeteo. Mis muidugi tohutult mõjutab selleaegsete Eesti teated tekitab tahtmist järele teha ka midagi sellist teha ühendavad seda tinglikku teolt reaalsust niisuguse läbi tunnetatud sisemise näitlejatööga, mida need stuudiod suutsid. Ja tõenäoliselt mingil eralduse hajutab ka selles Paul Sepa loodud stuudio koguduses niisugust natukene valitsema kippunud müstilist ja elukauget vaimu. Ja paneb mõtlema rohkem ka nende oma erialaste oskuste peale. Ja küllap oma mõju on ka sellel, et mängitakse külalisetendustel strindbergi siin, et üheks stuudio väga oluliseks õppelavastuseks veel õppetööna tehtud lavastuseks abstrindbergi tontide sonaat. Siit sõnajärg Leogalmetile. Kooli järgmiseks lavastuseks valiti Expressen eestlik teostanke sonaat. Siin oli kuude rotes liigutuste nurgelisus ja liikumise mehaani. Ülega kaalus kostseemnedaid papist ja kõvad, nii et neid ei saanud õeti hädzini tail. Sepp kõneles nii, et võttist sonaadi repertuaari looduses. Et Ekspress on Eesti võtete kaudu ja öise efektiivsusega saab katta noorte, näid sisemisi puudusi. Tehakse isegi papile toetuvad niisugused kandilised ja nurgelised imelikud kostüümid, mille sees olevat olnud väga raske liikuda. Aga et näeks kõik välja niisugune imelike, nurgeline ja viltu ja karakterit, siis luuakse vastavalt. Näidend võimaldab seda niisuguse Ekspressonistliku groteskiga. Nii et kui teatristuudio esimene katseetendus Dickensi kilt koldel, mis oli nüüd ka inspireeritud Moskva kunstiteatris taga, oli selline impressionistliku meeleolu värelustega ja ja kuidagi väga soe ja südamlik inimestesse süvend näeb siis nüüd teine katsetus on siis hoopis aja vaimulise ja 24. aasta kevadeks juba jõuabki see stuudio esimene lend, kes siis nüüd erandina kõigist järgmistest saab õppida. Tervelt neli aastat tuleb juba eksamietendusi ette valmistada ja Paul Sepp võtab siis niisugused asjad, mida ta on juba varem Draamateatris lavastanud. Koldooni kahe isanda teener, Sofaklase Hosmonstali ümbertöötluses kuningas Oidipus, Auksmanni Mikael kraamer. Ja need on küllalt huvitavad asjad, nad saavad omajagu laita, aga üsna tublisti kiita. Ja siin tuleb neil noortel stuudio lastel otseselt astuda võrdlusesse, nüüd vanemate näitlejatega, kes alles hiljuti on neidsamu rolle draamateatri laval mänginud ja see muidugi teeb kriitika võib-olla teravamaks, kui see muidu oleks olnud. Aga näiteks samuti tunnistati isegi Feliks Mori Oidipus nüüd Edward Türgi väga võimsa Oidipuse kõrval, sest seal olevat olnud jälle mingeid oma huvitavaid mõned, et ta ei olnud muidugi nihe roilinaga, tali rohkem poeetiline. No kes hiljem kuulnud Felix moori hiilgava diktsiooniga eesti keelt? Raadiost see vast oskab ette kujutada, et miks mitte, et ta võis juba ka siis mingil määral Oidipus olla, kuigi ehk mitte nii võimas kuju, küll väliselt kõhn ja punaste juustega, nagu ta olevat olnud. Niisiis 24. aasta suvel lõpetanud draamastuudio esimene, ent see ongi üks võimsam kogupauk, mida siis uus teate kool nüüd annab, seal on siis foto aaloe. Rudolf Engelberg, Leo Kalmet, Rivo kuljus, Lila kantsler, Felix Moor, tuntumatest veel siis Johannes hiljem kalju olla nime all tuntud Karl Otto, hiljem Aluoja nime all tuntud Priit Põldroos, siis veel Fritz Põldroos. Ja veel mõned, keda vast vähem tuntakse nende hulgas siis ka Aili Engelberg. Paul Sepp oli meile uue elumõtte sisu elust ja raske on sõnul seletada seda ülevat tunnet ja tänumeelt, mida võlgneme temale. Unustamata on need kaunid tunnid, mis hilja ööni kestsid, et tüüdid, improvisatsioon, toonid. Erilise soojusega meenutan ma Dickensi kilkoldel tööd. Meie õpetaja Paul Sepp katkestas daam minut, kui tunnetus ei olnud õige. Paul sepal oli oskust ja ennastsalgavalt tahet meile veenvalt kunstilises vormis edasi anda kõiki inimese seesmise elu teeneid varjundeid ja kogu selle sügavust. Need tunnid olid meile unustamatud ja kauni Maat lehekülje meie eluraamatus onni. Küll aga on, ja siin muidugi tuleb juurde veel üks komponent, mis oli Eestis uudsena nimelt improvisatsiooni küsimus. Seppama õpped ühes pani ka palju rõhku impulisatsioonilisele elemendile. Ja kogu tema õppetöö seisnebki selles, et leida, et näitleja peab leidma ennast improvisatsiooni teel ja et tema põhimõte, mis tema laususin, mis tänapäeval tundub väga kaasaegsena. Et see on isegi kuskil fikseeritud ajalehes. Et mina ei taha teid mitte õpetajana, vaid juhtija teid kunstilise töö juurde ja see on väga suur ja tähtis põhimõte. Ja üheks aluseks oligi temaalsed improvisatsioon. Presentatsiooni üheks põhimõtteks oli muidugi veel see, et osast väljalangemise korral üldse tähendab ei tohtinud inimene lasta ennast osast välja viia. Kui sina improvisatsiooni tegid, siis sihilikult teistel oli õigus intressidele ja püüda osas välja viia ja sa pidid oskama jälle siis leida. Tähendab ja kui sind ka näiteks välja sattusid, pidid põhjendama, miks sa välja sattusid, jää mängima jälle oma osa edasi. Ja kõige tähtsam on see, et tema nii palju oli, sa kuulud, aga ta paistab, et tema väga palju teadis naislovski eetilise printsiibist. Ja see just eetika küsimus Eestigi Aadeedes oli tundmatu ja lonkas. Ma ei hakka siin kirjeldama, mis oli enne seda aga põhiliselt Paida maksmas neid Eestis küsimus stuudios tantsuteatrikoolis. Loodava stuudioteatri juures. Lava moodus pühaks paigaks võtan müts ussi toi kalossidega käia ja kõik niukse elementaarset küsimus, mis tollal täitsa võõrad S-i teates need õigema sisse jama ott Sepp töötas, teatas hiljem siis ta isegi opositsiooni oma niux mõttetu vastu peeti lapsikuks isegi seda teist ma isegi tean, kus olid vanad näitlejad, ütlesid, mis laiendab niisuguste tühiste kõrvalküsimustega. Paul Sepa põhimõtetest kõnelesid Leo Kalmet, Otto aaloe ja Kaarli Aluoja jätkab Lea Tormis. Muidugi, siit on juba niisugused teatrijuhiomadustega tegelased juba välja kasvanud, Priit Põldroos esialgu veel neid juhi avaldusi ei avalda. Natuke hiljem küll aga Leo Kalmet, et ja eriti Rudolf Engelberg, kes on nüüd see kolmas isik, kes kannab seda noore varakult surnud geeniuse oreooli legendi Eesti teatriajaloos sest temast ilmselt oli. On olemas väga huvitav lavastaja juba tontides naadi lavastamisel Taali, Paul Sepa juures, võib-olla isegi kindlamalt selge alusena ja näitejuhina kui mõnikord sepise ja kes ilmselt on võimeline näitlejatega ka väga hästi töötama, kes oli ise ka olnud, aga huvitav ja sisuline näitleja. Ja tema õppelavastustest oli huvitav veel Kitzbergi libahunt, mille Kitzbergi sünnipäeva seitsmekümnendatel juubelit tähistati. Ja seal oli niisugune sümbolistlike mõistikasse kalduv lavastus, joon, mis ja lavakujunduses tarvitati väga lihtsaid abinõusid, kardinaid, üksikuid tarberiistu, see oli niisuguse oma näidendi puhul sel ajal täiesti ootamatu, et seal oli mingi hoog mustas kolmnurga asemel põles punane tuli üleval taevas paistis suure vankri tähtkuju ja kostis Adolf retromuusika. Aga kõik see oli nii elamuslikute ekspressiivsed omamoodi sümbolistlikult antud siia harjumatu, nii et küllap sealt Engelbergist oleks midagi põnevat tulnud. Ja stuudio õppenõukogu isegi esitab nüüd vastse tekkiva teatrist esimese juhina tema kandidatuuri, aga jälle Engelberg on niivõrd ennast üle pingutada. Tänud ja tuberkuloos, mis on selleaegne kutsehaigus viib ta kiiresti hauda. Nii et koolijuhiks jääb esialgu Hugo Reiman ja tema järel siis Leo Kalmet. Aga vahepeal on meil rääkimata jäänud veel üks oluline isik, see on nüüd see noorte teatriürituste ühendaja Hilda kleezer kolme viimase lennuga tegelikult töötaski tema kõige põhilisemal alates 1924.-st aastast, nagu juba öeldud tema ise, tundes, et tal ju süstemaatilist ettevalmistust endal ei ole tali Estonia koorist välja kasvanud näitlejaks ja siis hommik teatrist lavastajaks. Ta tegi väga suurt ettevalmistus, tööd valmistas ette oma meetodi, mis nähtavasti oli individuaalne, aga toetus ka mingile sisemise tõele pära tajumisele ja, ja ta oli väga nõudlik kleezeri, innustusvõimest ja kleezeri nõudlikkusest, on mitmed näitlejad rääkinud ja vast üks tema õpilasi, Salme Reek. Kuulame tema meenutuses seda, mida kleezer sellele koolile tähendas. Ei, meil oli umbes 25 õpilast, moodustasime niisuguse ühise kollektiivi. Selleni soojaks on minu arvates Hilda Klee särk, kes oli meie pedagoog, kes andis meile kõik mis üldse selle lühikese kolme aasta jooksul võimalik kanda oli? Tähendab lavameisterlikkuse alal Hilda kleezer, kes oli Estonia teatri väga tugev näitleja. Väga nõudlik. Näiteks kui ühel ainukesel õpilasel meie hulgast ei olnud ettevalmistatud tund siis ta lihtsalt lahkus tunnist ja palus teatada endale, millal me valmis oleme, et ta võib tundjad, õpetajal ei ole nii palju aega, et läiskadega tööd. Loomulikult üks niisugune juhus kolme aasta jooksul oli. Teist enam ei tulnud. Siis ta jättis õpilaste enda otsustada, mismoodi me edasi tikud. Vaat see vist oligi põhjus, et meil Me ise hakkasime otsustama oma tikkudele ise hakkasime õigust mõistma endi üle. Siit nähtavasti nii, et kõik need õpilased, kes hiljem sattusid, sest neil ei tekkinudki niisugust mõned, et nad nad ei oleks osanud teatris käituda või et et neil oleks kollektiivsuse tunne, puudumad. Nii et kleezer, kes ise sel ajal Estonias oli niisugune ekspansionistlik, näitleja, nurgeline ja proovis kõik selle oma naha peal rele koolista, seda ei kasutanud, nii et koolis ta püüdis ikkagi seda sisemist tõepära ja seda võimalikku erinevate stiilide erinevate tunde amplituud, side valdamist koolitada ja panna rõhku sellele, et mitmekülgne näitleja kasvaks. Armutu ja seda kõike näitlejatööks niisugust Etelannistes hirmsasti vaja. Kui ma lõpetasin, kui tellinud lõpetas. Siis ta ütles, et ainult suutnud meile õpetada ainult seda, kuidas me oskama. Endiselt karisid mis ees näitlejat ootavat ja ta ütles, kui te tulete siia esimesel tunnil, oli see otsima loorbereid. Ilusaid riideid ja võlts kalliskivist, teeksite siin ei ole muud, kui juhatab Jepi säärad. Tükikoolis oli väga palju huvitavaid pedagooge, kellest siin vast ei jõua rääkida kõnetehnika alal omaaegsed kõige tugevamad liikumise alal Rahel, Olli, Frey ja lühidalt isegi käis balletist rääkimas balletistuudio juhataja, anna litsiinova ja ka muusikateooria ja laulu ja hääle seada. Tal olid küll seal Raimund Kull ja Riho Päts ja Aleksander Arder ja ühesõnaga parimad jõud. Väljas. Teatriajalugu lugesid seal Voldemar metuse haaralt Velmer ja hiljem ka juba Otto Aloe ise õpilaste hulgast ja kostüümi ja kommete alal Rasmus Kangro-Pool ja eesti keelt, muide seal õpetati koos eesti Ajalooga luges Nigol Andresen ka eesti keelt ja keeleuuendust, nii et kui stuudio õpilased ise kirjutasid oma ajakirjast study'st Nad ei pidanud ajalehe selliseid korrektarite arvamusi arvestama ja sellest tutsisti keel. Kahju, et masin ei saa seda näidata ega demonstreerida, oli väga Aavikulikult keeleuuenduslik kõigi nende asjadega, mis hiljem võib-olla läbi ei olnudki. Väga pateetiline, seda harrastas just meile tuntud isikutest kõige rohkem tol ajal Priit Põldroos, kes hiljem ise on sellesse natukene irooniliselt suhtunud. Oma mälestusteraamatus, mida ma ka soovitaksin lugeda teel enda ellu. Ja oluline on võib-olla ka see, et sellest stuudiost välja ka mitu hilisemat lavakujundus, kunstnikku. Seal tasid joonistusõpetajatena, Beethoven ja hiljem ka Olvi niisugused moodsad moodsa joone kunstnikud tolleaegses Eestis. Ja sealt kasvasid välja Võerahansu ja Holt ja ph Rosenvald ehk hilisem raud v kes hiljem ka teatrikunstnikust täna on töötanud. Ja see stuudio jõudis anda kuni 1001 133. aastani üldse koos siis selle esimese lennuga kokku viis lendu. Ja seal õppis väga palju Eesti teatri jaoks olulisi inimesi. Võib-olla, et laseme korraks Leo kalmeti neid loetleda. Esimesse õppelse seas näeme Felix Mallory Leogalmetit ilmal Neyewepid, kaali Aloojatoto alot, Priit Põldroosi, Rudolf Engel, pääsuki Johannes Kaljo lad ja teisi. Tulid meie teated praktikasse esmakordselt. Mõisted, stuudio, etüüd, improvisatsioon, kuulajaile, oi, selge, et siia nalja tegema ei tuldud. Aja jooksul meie õppegrupp koosnes mingiks, võiks öelda. Meeleolu oli nii pühalik. Niisugusest põhimõtetest saavad õpilased vaimus tööd, mis oli paljuski väga uudne. Esimene lend lõpetas oma õpingud 24. aastal. See lend aga oli nii monoliitne, et otsustas koju jääda. Asetada oma teatri draamastuudio teatri. Kui 33. aastani tulid ja ta koolist veel neli lendu kust oli juua teda nimekaid näitlejaid nagu Aadu hõimle. Hääldanud laudvee lood tõi Katia talde Uku Halla, Maie soolali täitnud Anton Helmi Alman alise puss Johannes Roomotja juurd Alpseb kelles mõned käigud siit ka näiti juhtidena. Neist nimedes võime selgesti näha, kui suure panuse on Tammastuudiaid teatrikool andnud Eeessi Deathanemise loosse. Suletise stuudio õieti pärast, et nad ise ka algatasid selle sulgemise mõte, nad oleks tahtnud riikliku teatrikoolina hakata töötama konservatooriumi juures ja saada ka siis vastavat toetust see esialgu ei õnnestunud, õnnestus siis alles 1938. aastal uuesti loomisel, kus juba mitmed endised statistid nüüd juba õppejõududele tegevad aga tolle draamastuudio, mis siis 30 kolmandad taastaga katkeb, ta on ikkagi olnud üks täiesti regulaarne ja professionaalne õppeasutus. Ja see on hindamatu tähtsusega, tema tegevus kogu Eesti teati edaspidise arengu jaoks. Sest tõesti erisharidusega näitlejate teatrisse tulek tõstis teate kultuuri muuhulgas ka lavakeelt ja mitmest draamastuudio lõpetajast said silmapaistvalt lavastajate teatrijuhid ja pedagoogid. Aga selle stuudio baasilt on välja kasvanud kaks hilisemat professionaalset teatrit, draamastuudio, teater ja ka Tallinna töölisteater. Ja peale selle veel terve hulk professionaale teiste teatrite jaoks. Selline sai neljas saade sarjast teatri sajand. Stuudios oli Lea Tormis ja kasutasime ka helilõike Tanel Lääne, Lilian Kirepe, Ivar Trikkel ja mari tarandi. Omaaegsetest saadetest. Jätkame juba 26. veebruaril. Siis kuulete draamastuudio teatrilugu. Aga kõike head siit. Raadio stuudios soovib teile saatesarja toimetaja maris Johannes.