Ööülikool. Kui senimaani on mängimist sellise õppimisvahendina piirdunud ainult lastele, loomum oleks tõepoolest mõnes primitiivse skulptuuris ka mängitakse. Mida ma tahan väita, et lapsed saavadki omandada, ütleme meie maailma kohta ehk järgmise tasandi saladuste pühendatud tänu sellele, et ka meie endi maailm on samasugune mäng simulatsioon mille siis selline väiksem kuju Hallogrammilise seose kaudu on siis see laste mäng. Ilma selleta ei olekski võimalik nende siirduma meie maailma. Täna õhtul on maaülikooli külaline, Viljandi kultuurikolledži rektor Anzori Barkalajal. Ei koole. Nonii mina pidin teile rääkima kultuurist laste liivakasti näitel. Selle liivakasti endama jätaks esialgu üldse rahule. Samas võiks kujutluspildi joonistamisel seda laste liivakasti endale ilusti kuskil kuklas ilusti alles hoida. Ja vaata, kuidas mu jutis sinna projetseerub, peale nii-öelda katsume hoida raamides, sest see teema ise on sellise elava iseloomuga, mis kipub raamidest kergesti välja minema. Kultuur. Ja miks ma selle Ivo Kasti näite välja valisin? Ta on ju tegelikult stereotüüpselt midagit, sellist mitte tõsist laste alla kuuluv asi, noh tõsimeelses täiskasvanute, päris maailmas. Midagi sellist Gerlast. Ta ei ole nii tähtis kui meie endi tõsised ase toimetamised. Ma tahan väita, et ega selle laste liivakasti ja meie kultuuri kurivahel olemuslikku erinevust tegelikult ei ole. Need on teiste läbivate fakt reaalsete sidemete kaudu võib öelda, et identsed. Mingi kujunda oleks siis, ütleme kleidiga Need reset on kaks konkreetset kolmnurka ala nende erinevate külgede omavalit suhteid, nurgad, suhted on tegelikult ju katud, kuigi suurus võib olla erinev. Ja loomulikult ma jätan kuulajatale õiguse sellisele väitele reageerida omamoodi. Kas vihaselt tõrjuvalt. Et see väide on ju sama alandav või, või protestitekitav kui näiteks väide, et enamasti meie inimolendid üllad allume samasugustele manipulatsioonidele nagu näiteks Skinneri rotid Oma selle väite selliseks tõestuskäikude juurde tahaks. Selle jada alustaksin siis kõige algusest maailma loomisest aga seda mitte müügitasandilt vaid kõige inimolendi jaoks kõige lähedasemalt tasandilt tema ise, tema teadvus. Seda ei pea vist tõestama, et inimene teadvustab maailma endale. Ja kuidas sa teadvustamine toimub. Kõigepealt jõuab tema ajusse teatud hulk impulsse signaale ta tajub midagi ja juba selles faasis tegelikult see taju raadioimpulsside arvu nisa piiratud nägemissignaalide impulsid on piiratud sellesama meile nähtava spektriga. Ultraviolett infrapunatuleb ära unustada, ei näe seda. Samamoodi meie kuulmine teatud sagedustega moodi ka naha võime tajuda erinevaid võnkeid on meil mõõtmatult väiksem kui näiteks mõnel kalal ja nii edasi, nii edasi. Tähendab juba selles faasis tegelikult jõuab sellest ümbritsevast reaalsusest meile ainult mõõdetud arv mõõdetud hulk taju, impulsse, pikkülene meieni jõudmata on huvitav tõik, mida me kipume unustama. Järgmine etapp, kui need impulsid, on meie ajju jõudnud. Ja psühholoogid on erinevate katetega väga mitmest valdkonnast näidanud seda et kõigepealt Need ajuimpulsid, mis meie ajusse jõuavad, neid selekteeritakse osad ei jõuagi teadvusesse, osad jõuavad, moodustub mingi pilt, mingid killud, mingid mosaiigi, kivikesed. Teadusel on imepärane omadus neid tühimikke. Kata sinna, kus midagi ei ole. Inimteadvus loob midagi, kes on lugenud Jüri Alliku raamatut psühholoogia lihtsusest, seal on see elementaarne näide nendest pilt muuseas kolmnurgas näeme ja Valgast kolmnurgast, mida tegelikult ei ole olemas. Aga mida me ometi endale teadvustame, kui me tähelepanu sellele suunatud võinud paljud taju, sätes kasutatavaid pilte, kus ühelt poolt me läheme peekrit, meie tähelepanu suunatakse muule, siis me läheme korraga kahte profiili ja nii edasi ja nii edasi. Sellised näitab, et see, mis meie teadvusse jõuab, ei pruugi alati seda ümbritsevat reaalsust adekvaatselt kirjeldada. See on juba piiratud meie konkreetse üleehitusega närvisüsteem, tajuretseptorid, lõpuks sedasama teadvus, mis valikuliselt kogu informatsiooni kokku paneb ja mille kohta selle sama põhjal läks. Mina küll ei julge öelda, et see nüüd oleks nüüd reaalsus mis minu peas moodustub. Selliseid katseid ja näiteid on väga palju. Mida see meile annab, aga meile seda, et meie teadvust, protsessi, teatud filtreid sellekteerin informatsiooni, pluss Me sellele informatsioonile lisame täienduseks juurde mingeid elemente, et saada tervikut. Ja mida me saame järeldada sellest näidetest. Selle väite taustal, et meie kultuur on tegelikult nagu laste liivakastis. Teadus luges hukkamine habemenuga meetodina on kasutatav ebaolulise informatsiooni eraldamiseks olulisest teadust probleemi lahendamisel. Näiteks selle kaudu saab valida erinevate teooriate nii-öelda hüpoteetilist õigsust. Et kui ühtne nähtus seletavad kaks kolm teooriat ja üks neist on silmnähtavalt lihtsamat skeemi kasutab siis üsna tõenäoliselt on ta õige õigem kui teised. See meetod, mida kasutatakse teaduses. Ja selle nimi on tegelikult mudeldamine. Meie ajumaht mälumaht on piiratud. Me peame kuskil tegema selliseid lõikeid infos. Ja kui me vaatame, siis aju sees toimub pidevalt siukene mudeldamine, simulatsioonide loomine. Jõuame nüüd selle järelduseni, et see infotöötlus meil toimub muudeldamise kaudu siis ei ole vaja eriti palju kaugele minna. Juri Lotman. Väidabki, et mudel see oma teadvuses asendabki tegelikult seadust jaoks. Me opereerime sellega ja kogu selle jutu kokku võtta siis sellega, et me kasutame kokkamine lõiget jumad ajuimpulsside vastuvõtmise juures. Jätkame seda nende impulsis elekteerimisel mõtestamisel. Ja meie teadvuses kujunev pilt on juba ise simulatsioon. Samas tekkimiseks on huvitav küsimus jääb sellest väljapoole. Lõputu arv on räägitud, et reaalsus on tegelikult maos lõputu kaos, kus on kõik võimalik. Me oleme sealt võtnud välja, mida vaid meie peas. Äkki on seal väljaspoole jäävate nähtuste hulgas, mida olid meie eksistentsi heaolu, mõnusa äraolemise lihtsalt toimetuleku seisukohalt olulist infot me ei tea. Jalutu sünnitab hirmu ja minu meelest mõtlesin, teadmatus, tulen, hirm on nüüd üks selliseid käivitavad tegurid. Nii inimeseks olemise juures kui ka kultuuris. See teadmatus, hirm on üks selliseid käivitavad tegureid. Aga sellest natukene edaspidi, et millised abivahendid selle hirmus Tõnu kasutatakse või mis on nagu loogilised pragmaatilised abivahendid. Üks võimalus on kuulutanud enda jaoks seesama mudel, mis peas on tegelikuks reaalsuseks ja kõike muud eitada. See on väga lihtne tulema noh, teistmoodi hirmu ületada, kui me usume, et see tekijoriaalsungi või see mudel ongi reaalsus on väljamõeldis. See tagab meile sellise kindlustunne. Ja see tõemonopoli-le pretendeerimine on tegelikult abivahend, millega me tõrjume hirmu teadmatuse ees. Ja loomulikult üksinda seda tõde suure algustähega ära kanda on suhteliselt raske ja selleks tuleb leida endale kaaslasi. Tuleb levitada, mida ma tahan, nagu siit edasiarendamiseks kasutada, on see, et, et see meie suure algustähega tõde tugineb usule selles tühjas meie isand, mõõda vaata. Isegi praegune teaduslik maailmapilt, mis tugineb teadmisele positivistlikuks, paradigmale, mõõdetavus tõestatud asjadele. Kui me ikkagi sellesama positiivistiku paradigma raames leitud tulemusteni, nagu jõuame end kokku võtma, nagu ma ütlesin eelpool siis me tegelikult leiame, et seesama teaduslik maailmavaade on täpselt sugune usuline nähtus nagu religioon, kristlus, islam moodi. Me toimime heas usus. Et meie mudelid on toimivad, töötavad. Usume, et meie valikud on kõige paremad. See ongi meie tõde. Ja vaat see usk saaks kinnitust, me ütleme, kes on tõde ja igasuguseid venelased, kes väidavad ja muud. Need on väär tõe kandjad. Need tuleb kas ümber veenda või hävitada, sest nad kõigutavad meie uskuma töösse. Kui see neil õnnestuks, siis Me kaotaksime, usu, siis oleksime jälle silmitsi selle viljatõega. Meie mudel ei ole täielik, seal taga on, mida võid veel sünnitab, hirmu hirmu ära kanda on tegelikult üsna talumatu. Ja sellest tõdemusest otsida selliste nähtus nagu sallimatus tantlus, etnotsentrism ja suutsentrismid selliste asjade juuri. Samas me võime leida sealtsamast tõdemusest selliste nähtuste juuri nagu uudishimu, teadmise, janu ja lootus. Mul on maailmas väga vähe, me ei sule oma silmi selle asja eest siis mis aitab meil siis selle ängi juures nagu elama jääda, on uudishimu. Me tahame rohkem teada piiride tagust laieneda oma piiri teadmishimu samal põhimõttel ja lootus, et me leiame just neid õigeid asju, mis aitavad meil toime tulla kasvõi sedasama ängi hakkama saamiseks. Nii teine tasand, millest võime neid samu käitumisnähtusi vaadelda, on kultuuriline ja kultuuri all silmas nüüd seda kultuuri laiemas mõttes, nagu sellises arvutuses rääkida kitsamas mõttes, laiemas et kultuur on kõik see, mida me mõtleme meie mõtted meemide tasandil. Nendest kujunevad hoiakud, väärtushinnangutega eelnevatest kantud otsused, teod ja nende tagajärjed. Tuur võibki nagu öelda, et iga asi, millele meie silm langeb ongi tegelikult kultuursesse uni. Teadvusse jõudnud läbi viirusprotsessi ja maailmapilt on seiskunud, oluline komponent. Ja kui me nüüd vaatasime selle inimese tasandil seda mõttekäiku, siis me peame leidma kultuuri pinnal, see maailmapilt on konstruktsioon, mudel, simulatsioon, selles mõttes Prodionääril oli ikkagi õigus. Kui me peaks selle tõdemusele nagu mõned armastavad teha. Ja kui me jõuame nüüd selle kultuuri, tahan teile sellesama skeemiga ja see toimib siis selles plaanis, kuivõrd inimene oma mure ja üksildusega assid hakkama saada, siis ta saab olla ka muuseas üks põhjus, mispärast inimesed otsivad 11 koos olnud seda taaga raskust kergem anda. Aga kui meil juba on tegemist mingi grupiga siis me võime juba rääkida grupivahelist mängureeglitest. Ja meil on olemas maailmapildi piirid, see ruum ise, seal toimivad inimesed, reeglid, käitumisreeglid nende vahel. Ja need reeglid on selleks, et tagada teatud sorti usaldus. Ja siis, kui me võtame nüüd selle kahe ilma ploki kokku, siis me leiame, et meil on olemas mängu piirid mingite vahepiiridega utreeritud mänguväli. Meil on mängureeglid ja mängijad tegelikult olemas ka kohtumõistjad, kohtunikud, kes toimivas mängus loovad selle tagasisideme mehhanismi mis peaks tagama mängureeglitest kinnipidamise nende rollidega. Nad on jagatud kõigi mängijate vahel, aga nad on olemas. Tekivad küsimused, et kust ma korrase mängu siia tõin, tundub täitsa Keila vald naljamäng korrale. Et sellise mängu formaalne definitsioon meid eriti ei vii. Edasi, kui me räägime, et mäng on mänguväljadel loomine ja mängureeglite loomine ja neis toimimine, see me kõik saame aru, et siin on need puud olulist. Siin aitad meid välja? Papa Lotman, nimetan ta kujukalt toonud näite, mis peaks kirjeldama sisse mänguseisundit. Ta kirjeldas lapse suhtumist ilusasse tiirisse tiirdoppidesse. See on küll üsna lihtsustatud mudel, aga ta annab põhiolemuse edasi elusat tiigrit. Loomaaias. Laps lihtsalt kardab tiigri topist muuseumis näiteks laps lihtsalt ei karda. Aga vat triibulist hommikumantlit, mis on lisatud rooli ja kus laps on oma mänguseisundis kujutavaid tiiger siis ta üheaegselt kardab ja ei karda, ehk pelgab veidi. See on eriline seisund. See sisaldab endas tegelikult sellist dilemma ületamist. Ja dilemma ületamine ongi selliste muutunud teadvusseisundite funktsioone. Kunagi ma siinsamas ülikonnas pidasin loengusse manismist, siis ma olen siin päris pikalt teadvuse seisunditest muutunud teadvuse seisunditest muutunud teadvuse seisundid on läbi aegade kasutatud kriisi ületamiseks. Kriis on reeglina dilemma. Mingi lahendamatu olukord mingis teadvuse seisundis. Ühes teadvusseisundis me sellest reaalsuse kaotas, noppima välja ühtesid nähtusi ja vanemad ühe mustri kokku. Kui me oleme ühel või teisel põhjusel teises teadvuse seisundis sedasama reaalsusega kaost. Me korrastame teise koodi alusel. Elet teadvuse seisundid võib olla päris palju. Ja need teadvusseisunditega olla meie sees võib olla lõputu hulk võime nende erinevate seisundite vahel liikuda tulla. Aga nähtavasti on mingisugune stabiliseeriv tegur, mis neid erinevaid teadvuse seisundeid piirab, mingil kombel stabiliseerib, muidu oleksime võimetud sotsiaalsed suhtlema saaksid nimetada skiso freenikuteks, Baronoomikutaks, milleks iganes. Ja selline stabiliseeriv nähtus ongi kultuur, kultuur, teatud käitumisjuhiseid, teatuid, norme, mis panevad meid käituma, tegutsema just nii. Tekivadki vastavat teadvuse seisundit. Lähedased. Jätkab Anzori Barkalajal. Et siis mänguseisund on midagi sellist, mis on meie tavaseisundist erinev. Ja on selle tavaseisund institutsiooni suhtes Niijastatud. Ma ise. Ta on kunagi sellist juhtumit, kus mul oli ääretult piinlik olla, nimelt nagu sattusin, olgu seisundisse, kus momendil Uuekat, noh, mõni kuskilt kuues seitsmes klassis mängisin üksinda noh, ettekujutatud aastased on ju luured puude taga, sealt tulistamise häält on niivõrd sees, et ma ei pannud tähele, et munn liikunud juba sellise tänavaliikluse piirkonda ja korraga olin vastamisi onu kesin, jõllitas hullu. Oli päris piinlik, häbi oli. Ja nähtavasti see häbitunne, et niivõrd tugevalt emotsionaalse jälje, et ma mäletan seda siiamaani. On üks niisugune näide. Mänguseisund ei ole midagi niisugust, ainult lastele igiomast, viimi, dotovistliku, no mingi võib öelda, et primitiivselt samoni traditsioonid, lapsed on, nii et see ongi tore, niimoodi tooks juurde selle mängu koha pealt selle aspekti. Hinga. Uurimuses muudens mängiv inimene on toonud esile ta kirjeldab selle mängulise tegevuse funktsiooni erinevate kriiside ületamiseks aga ka teatud seisundite või staatuse saavutamiseks. Tuletan meelde siukseid rituaale, nagu nagu rüütliks löömine või initsiatsiooniriitused täiskasvanuks saamisel. Rüütliks saamiseks ei piisa, kui ta sealt seda rüütlikoodeksit. Teadete daami tuleb kohelda nii ja talupoegade rüütliks teeb ikkagi rüütliks löömise akt. Ja täiskasvanuks saamiseks nähtavasti ei piisa sellest, et te olete täiskasvanud, sul on palju raha, nad võivad seksida, millal tahavad, on ja osta endale, mida nad tahavad juua. Alkoholi tundvat on praegu skulptuuris tihtipeale puud üks rituaal täiskasvanuks saamise insatsioon. Miks muidu olid meie täiskasvanud, käituvad nagu lapsed? Jutumärkides, tähendab vastutustundetult. Nüüd ma kasutasin jälle sihukest tsentristlikku suhtumist nagu laste suhtes, ma jään väga palju lapsi, kes on väga vastutustundlikud, et ütleme, siin mõned sõnad tagasi. Ma mõtlesin vahepeal selleks, et oma tõde ülal hoidma, peame uskuma sellesse. Ja tegelikult me toimetamegi heas usus ja läksime mängulise seisundis toimetatud tegevuste rituaalselt iseloomu ja kultuurides selle ärakasutamist. Siinkohal Peal. Ma nüüd selle aasta kevadel sain ühe raamatu, selle nimi on rituaal, ällralisenomeikinkofi määriti, autoriks Reikop port kus ta väga paljudele küsimustele Anis mulle suhteliselt head otsused näiteks sellesama mehhanismist arusaamine et kui inimesel on palju erinevaid teadvusseisundeid, siis mis tagab siis selle, et ta on normaalne selle juures, sest noh, meil jõudsid need mängulised seisundit niimoodi kontrollimatult üles-alla, siis me ei suudaks ju toimida ühiskonnana inimkonnana. Ja tema tõi sellise näite, et koolid on oma loomuselt raamistikud kus iga rituaali läbi ja siis toimetab tegelikult oma isikliku invariandi. Noh, meil on kehaehituses juba erinevus ainult seda, et millimeetri pealt me ei saa keegi ühte sama rituaali sooritada sarnaselt. Meie foneetiline baas on erinev, kui me tahame mingit rituaalset lauset verbaliseerida välja hääldada, siis me hääldame kõik erinevalt invariandid siis nagu on sellesse retoorika raamistikus sees. Rituaalid on niisugune huvitav omadus, et on rituaali läbi ja suhtes juba ammu ees olemas, keegi ei tea, kes selle lõi või, või on siis mingi müütiline tegelema mingi kultuuri heerus. Samatki kui autorit ei ole üldlevinud tõde, tõde suure algustähega, see, milles me usume, kui ma vist ei toimi. Et see rituaal tugineb väga tugevale baasile, tuleta meelde, mis ma alguses rääkisin. Ja see stabiliseeribki siis inimeste heitliku käitumise hoiab, koos suutsime. Ja nüüd kui me liigume vaikselt liivakasti suunas, kui meie kultuur on mänguväli, su mäng on hästi suur praktiliselt piire meie silma piirigonski vaimusilmaga muinasvaimusilmapiir laiem, mõnel kitsam, aga ikkagi mänguväli seal mängu veel ees on palju teisi mänge me teame, meil on korvpall ja sportmängud on meil siis siin, mõni mängib lolli mõni mängib, torka, seal sees on, vähemalt meil siin Eesti kultuuriruumis on lasteaedlasteaias on liivakast. Tegelikult needsamad protsessid, mida ma kirjeldasin, toimivad sealsamas liivaklassis ja isegi enamgi veel, mida ma ei jõudnud kirjeldades selle rääkimine võtab aega, võib-olla kolm-neli päeva. Aga vaatame seda libakasti, laps tuleb lasteaeda esimesel päeval ja tähendab seda liivakasti, keegi on selle teema jaoks teinud omad piirid. Ta ei tea, kes selle liivakasti on teinud, tavaliselt võib-olla mingi kooljaonju, aga, aga noh, see on küllaltki selline, ta ei ole kokku puutunud temaga võib-olla. Ja üldse täiskasvanumaailm on kergelt müütiline, ei ole otsest kokkupuudet sellega. On teada, et Liivia olema kastis on seda välja visata, ei ole viisakas teistele lastele silma visata, viisakas, mingid mängureeglid on olemas, üldised olemas ka kohtunik, kasvataja, vaata et sa ikkagi teeks seda, mida ei ole lubatud teha. Nende mängureeglite sees ja selle me ka siis ikkagi kuidagi pead ennast teostama. Sissejuhatuseks, et oma selle mingisuguse munakese, võib-olla sinna liivast on ju märgistada ära siluda, suurim, ja siis tuleb see nadikael kõrvaltoniastub peale, mida ma teen liivaga loopida ei tohi. Kasvate vaatab pealt, seal hüvitada natukene kõrvale, tema nühib vastu, võib-olla kasvatavatab kõrvale, te lähete kaklema, tuleb, lahutab teid teid monopõhimõtteliselt protsess, see võitlus territooriumi pärast ja turvatunde tagaajamine ja erinevas positsioonist lähtudes erinevatele vähe ja selle kaudu võimalikuks katele tuginemine saanud humala hommikultuurile. Lapsed toimetavad täpselt samamoodi, mis on liivakastimängude puhul üks väga huvitav aspekt veel ased, et lapsed, tegelikult, kui jälgida neid, siis nad ju imiteerivad suurte inimeste maailma, nad tihtipeale teevad sinna autoteid parajasti piisavalt ruumi all. Ma nägin, kui nüüd üle-eelmisel aastal käisin ekspeditsioonil On see nüüd ei ole, meie Eesti liivakastides oli niisugune metsaalune hantide liivakast seal päris niukseid otseseid piire neljakandilise ei olnud, nagu meil sa moel natukene ähmasemat piiridega nemad olid teinud metsa alla terve siukse autoteede võrgustiku ja siis naftabaasid ka konservikarpidesse niimoodi. No minu jaoks tähendas see, et kui lapsed on üle võtnud juba mingi võõra kultuuri elemente oma mänguks järgutanud juba adapteerinud mingeid asju, et minu jaoks oli see märk, et taanid on nüüd 10 aastaga vähemalt selles piirkonnas kultuurišokist üle saamas. Lapsed enam ei, ei kuku stuupoisse nagu täiskasvanud jaka. Neil pole joomisharjumustele üldse, aga nad võtavad seda, seda võõrast maailma juba suht rahulikult mängivad sellega. No selles valguses muidugi tekib terav erutav küsimus, et mismoodi lapsed hakkavad suhtlema näiteks narkomaanide Systaldesse, mida liivakastides leitakse. Kui seal tekivad järgud, on mõni lasu julge veel ka peale sattuda, see on ka asi, millel tasub pead murda. Aga, ja mis seal imiteerimise nagu? Üks huvitav moment on, et kas lapsed õpivad ja suurte maailma sellega ja kui senimaani on mängimist sellise õppimisvahendina peetud nagu peavatiivselt ainult lastele loom oleks tõepoolest mõnas primitiivse skulptuuris k mängitakse. Mängime, tõsine asi, mis, mida ma tahan väita, et lapsed saavadki omandada, ütleme meie maailma kohta ehk järgmise tasandi saladuste pühendatud on võimalik, ent tänu sellele, et, et ka meie maailm on samasugune mäng simulatsioon mille siis selline väiksem kuju halogrammilise seose kaudu on siis see laste mäng. Ilma selleta ei olekski võimalik nende siirduma meie maailma jutumärkides meie tasandile. Ja kui me räägime praeguse hariduse kriisist Eestis siis võiks äkki mõelda siukse auditoorse loengu asemel, nagu me siin praegu ei oleks võinud teha üks mõnus liivakasti mäng oleks võib-olla palju rohkem kogemust edasi. Kuivõrd seal teha, millel meie kultuuri esimene kliima kasid, tekkis liivakast läki sama nagu Austraalia põlisrahvaste juures, keetne loovad liiva peale oma maailma ja täke loo. Ja see liivakasti universaalsus, mida poolest liivaga mängimist ja teatud raamides mängimist kohtab ju väga paljude kultuuride juures. Et kas äkki on tegemist sedasama niukse loomismüüdi asformeerumisega, inimese tekivad täiesti paratamatu asja saladus ongi selliselt. Nii nagu kõik lihtsamalt kui keerukamalt vahvad lood liiva peale mingi kujundi. Et nii ka meil, et kuna tõepoolest Me ei tea, ma ei usu, et sa isegi tead, kes on esimese Eesti liiva karstitegija, seda ei pea tõenäoliselt keegi kooli, et kusagilt on tulnud arhitüübina seal tekkimist väeti konstrueerida asja loomuse järgi mingi asja iseloomu saab ju. Olen iseloomu saab tuletada tema käitumise ja tema käitumise tagajärgede järgi, onju tegelik loomus tuleb sealt välja. Mõni räägib üht, teeb teist, see, mida ta tegelikult on, tuleb tegude kaudu välja, mitte sõnade kaudu. Mingi nähtuse olemust läheb ka selle iseloomu järgi. Elia muutun praegu seda väga tõsimeelselt, hetkel ma hakkan lahkama et mail nõndaks nüüd selles, eks seitsmenda sajandi lõksu iga suudeti tsentrism ida aluseks olev lõks mis Darwini hiilgava siukse teooria raames Leis rokkides antropoloogia siis umbes nii, et kultuur areneb reaalselt muidugi mõnusat primitiivsemate vormidest arenenud vormidesse, mille sellised kaugele arenenud loodus ei kipu tulema meie siin, kes ruumis viibime. Et sellist kaader, rismi, ma ei pooldaks sedasama teooria järgi sel juhul lapsed nagu teevad läbi siis kõik need primitiivsete etapid kultuuris. Pigem see liiva ka mängimine ja kivikestega mängimine oma laste puhul ka tähele pannud, seda, et ta kohe tuleb, istub maha Jacob seal kruusateel mängima kivikestega. Pigem on seal mingisugune kompimise niisugune rõõm ja noh, võib-olla need muud mõni võib rääkida, et oo, et liiva sees liiv on siis räniarvutit töötavad räni peal, salvestab energiat, informatsiooni on ju siis lapsed, need kurat, ma ei langeks sinna. Kuigi see on ka päris huvitav mõttekäik. Pigem see, et lastele meeldib mängida liivagani, sellest karmid erinevaid asju, luua neid samu mudeleid enda jaoks. Ta joonistab mingi ringijooni, see ring on tema jaoks näiteks ütleme puu. Ja ta jookseb teise ringi, see on tema jaoks seesama see naftaterminal näiteks. Et selles mõttes, et sama asi. Ma seda mõõdet, mida lapsendanud teinud kivikene võib tähendada elusolendid tema jaoks on ju see selleks, aga mis on liivakasti puhul, ütleme siin Eestis minu jaoks väga olemuslik on see, kui handi laps mängis praktiliselt, ütleme, piirideta mängualal see liiv oli, tal oleks ka ilma piirideta suht hägused piirid, nii nagu on omadelgi piirid lihtinimese šamaani vahel praktiliselt puuduvad. Üleminek on sujuv piiri, Somaalia karu vahel piisavalt puuduvad piirid üleloomuliku ja loomuliku vahel praktiliselt puudub, kusjuures nende arusaama loomulikult natukene avaram kui meie oma. Et seal on nagu niisugune sujuvam meil, kui me tuletame nõue meelde, siis ikka armastati väga niimoodi kandilisi asju. Marsisammul rivikorras, sellised täisnurkade all ristuvad teed meri linnakutes tegelikult mitte ainult pioneeri, nii nagu ta seda ka mujal. Et väga selgelt piiritletud selline ala, kus nüüd tohib mängida muus kohas me ei mängi, on ju noli nagu reglementeeritud ja noh, ka praegu julgeksin arvata, et riigikogu poolt vastu võetud seadus, mis kohustaks kõik liivakas oma rante ära kaotama, annaks mingisuguse efekti näiteks 10 või 20 aasta pärast maailmas. Piirideta liivakastide seadus. Meenutab mulle natukene sõda Ameerika mustanahalise elanikkonna äraspidist, rassismi. Selline meetod, et peame ära hoidma rassismi jõudu, et et me noh, teie midagit selle endise rassismi objektiga. Pigem võiks nagu rahule jätta kiirusel. Mingid asjad on mingis kultuuris vähem reguleeritud. Mingi skulptuuris on ülereguleeritud regulatsioon, mängureeglid, mänguvälimängu välja iseloom, mõnesaja kandiline, mõnes kohas on ujuv, mõnes kohas on mindud nagu sellise usalduse omavaheline usaldus on tagatud. Õigusega, ehk tähendab seda, et tavainstituliseeritud on, on see, et kes tõlgendab, mingeid mängurid reegleid on ja mis sanktsioonid sellest järgnevad kõik on kirja pandud lepingutena, sest suulist usaldust ei ole. Selliseid kultuure sõitku tuge, kus suuline kokkulepe, sama näide, et austraalia võõrkinnitleid oma omandiargumendiks sõda, et nad teevad selle maa loomislugu. Austraalia kohus saatis nad kure pikalt. Samas on teada juhtum. Või jah, känberule. Et Kanadas näiteks on täiesti legaalne õigussüsteemis sees indiaanlaste suulise pärimuse tunnustamine pädevalt tõendusmaterjalina suvim pärimus ütleb, et see maatükk oli selleni aasta oma siis kuigi selle kohta dokumentaalset tõestust ei ole. Kanada kohus on seda ülemkohuslased tunnustanud moodi, nagu on tunnustanud lepingute sõlmimist mitte paberikandjal, vaid tseriminaalsel piibusuitsetamise ringiga. Kultuurid käituvad erinevalt ja usalduse tagamine erinevate tagasisidemehhanismide kaudu. Aga noh, kõik on enam-vähem, on üles ehitatud sellesama selle väe ja võimu jagamise mõistele see mingi asja regulatsioon ja üleregulatsioon ei ole midagi muud, kui reguleeritakse sedasama väe ja selle kaudu võimu jagamist. Noh, lõpuks jõudsime selle teemani välja. Kliima, kas on hästi mõnus kujund selles mõttes, et siin on võimalik nagu hästi mitmetes suundades püüda otsida niisuguseid paralleele või vastupidi siukseid vastaskohti kultuuriga. Et üks huvitav seik on see, et kui sa teed liivakastis liivast siukse lossi minna, siis eriti kaua ei püsi. Aja pärast laguneb naguniimoodi maha, veidikene mureneb ära kuskilt ja siis seal on võimalik hakata uuesti ehitama. Et kas sa nagu siit aga et noh, kultuuri, vähemalt selline kultuurne, millega meie harjunud oleme. Vähemalt näiliselt on niisugune märgatavalt püsi hom ja kindla piirilisem. Ja need normid vähemalt kirjalikku skulptuurist säilivad ju üle inimpõlvede. See on väga huvitav seik, tõesti mõnus seik liiga vastu nagu väiksemalt Kaja mõõde, aga mina õpiksin näiteks sellest tegevusest seda, et kultuur vajab pidevat harimist. Me tahame, et, et mees maja nimega ütleme, see element mingi kultuuri kandev või mingisugune element, sama ruum, tegelikult me tahame, ta püsiks oma mull, nagu liivaloss oli, siis me peame teda pidevalt üles ehitama ehk teda pealt taas korrastama, samad tsüklilised rituaalid maailmalugu uuesti üle mängitakse, luuakse teda sellega, sellega luuaksegi sedasama. Meie maailm ongi meie kultuursemalt situatsioon, kus me heahullus, toimime ja mis tänu jumalale on meid tõesti aidanud elama jääda ja püsida inimolenditele. Aga selleks, et see ruum säiliks, säilitaksime oma oma inimnäo, oleme selles koos kan jätkuvalt. Ja kui me usu, metsa lõpetame, siis see maailm hävib. Siis ongi maailma lõpp, selle konkreetse maailmalõpp. Ja Eesti puhul, millest see toimub. Sest kui me tuletame meelde seda mehhanismi meie teadvusseisundit, häälestatakse meie sama tegevuse kaudu. Kui me teostame kultuurirituaali, siis me enam ei korrasta mitte oma vana koodi järgi vaid selle uue koodi järgi me hakkame looma uut maailma. Samad minu meeleheitlikud hüüded, sinu ahelate liiaga suutlik kasumimajandus on ju vaba turumajandusega. Tooge see maailmapilt mis seab esikohale raha teenimise ilma tööd tegemata, mis üldse ei hooli, sest asjad nagu ökoloogia selles mõttes, et ära kahjusta oma keskkonda, on ju sellelt pinnalt juba et see lapse liivalossi ehitamine, taasehitamine, see on väga hea kujund, mis kujul ta näitabki mingit konkreetset protsessi. Võib-olla peaks seda liivakasti asja natuke globaalselt vaatama, et et minu meelest on olnud nagu maailma ajaloos üldse viit tüüpi liivakasti, mis omaette nagu kolmeks suureks rühmaks grupeeruvad. Alajalutad, jutt, eks ole. Vaata, mis on seesama, ega tänapäevane materjalis Eesti see terida väga palju, näiteks saksa materialismi või poola omast ja kui me läheme näiteks vanade uskumus motiivide juurde seal tegelikult me ei leia puhtalt ütleme mingisugust vot nüüd puhas eesti uskumus kusagilt maailmast ei leia. Samasuguse loogikaga üles ehitatud uskumise leiame Ameerikast Siberist. Mulle tundub, et siin on nagu mingisugused sellised loomulikud arengustsenaariumid toimivad, tähendab, ma ei oskakski siin tähtsustada niivõrd seda, et me oleme neid kuskilt. Et me säilitaksime nüüd puhtalt mingisuguseid eesti oma rituaale või tähendab, et, et see asi on nagu natuke globaalsem ja laiem ja, ja põhimõtteliselt see, mis siin toimub, see toimub siinsamas, kuskil lähemuse kaugemal ta täpselt samamoodi seal on, ma ei tahtnudki rääkida. Kui ma linnaosa liivakasti momendi sisse, siis ma tahtsin tegelikult hoopis öelda seda, et, et vaadake natuke rohkem liivakastis mängivaid lapsi, et nad võivad meie praeguse kultuuriolukorra kohta väga palju teha, Rando, sest tegelikult see samase frontaal seos jõuab ka nendeni. Asu tahtis. Mul on lihtsalt üks selline väheke väänamanaloogilina näeb kas sellesama liivakasti ja ei vasta ehitamise kohta. Mulle tuleb ütelda, et mateks alternatiiv sellele piiritletud kastile, kus leivast tehakse, on minu meelest meie kultuuris täiesti olemas, sest ma mäletan, et lapsena omavahel mererannas käies leidsin, et oli tehtud sinna ja ja maapiirile liivaranda, kus on palju märga liiva. Selliseid suuri viimast lossi vahel ja seal on tõesti nii, et on ainult üks liivaväli. Siis algab meri, mis mõne aja pärast hävitab tegelikult selle. Lossid olid alati, oli püütud teha selliseid suuri, efektseid palju võimsamaid ehitused, mis on liivakastis ehk üldse võimalikud ja siis mahajäetuna. Neist jäi selline tavaline hops hoopis teistsugune nagu nagu ülev ja natukene õudne, pisut kohutav tunne oli neid vaadata. Et mingi selline tee on, aga ma rohkem ei oska selle kohta asjaga. Vot see ongi hästi põnev teema on seotud jõusama loogiaga sest üks õppimise, ütleme peale imeti, järgmisena need on noh, tähendab ports tegelikult on ju üks on see refektiivne äratundmine ehk teisel pool piiri, kui seal noh, teatesõidud muutub, on, tunnen, jääd ära, mingi analoogia põhjal ei too digitaalselt sisse oma maailma, on ju. Ja sa olid sõnumitooja sealt teiselt poolt piiri endisest tundmatust ja samalt, kellelt hirmutamine. Õudne oli, aga samas mänguline seisund võimalusele hirmu ära kanaliseerida. Selle igat sorti, kuhu seevastu on ju igat sorti totalitaarse tarnesüsteemi, kes neid samu kaste tahab saada, et kõik oleks turvaline. Piiride ühelt poolt tagavad turvatunde. Ei karda, aga teisest küljest on ahistavad, onju regulatsiooni üleregulatsiooni, avaregulatsioonialareguleeritud mänguväli on ju üldse mingeid piire poole, siis tekib hirm, õudustunne. Kui on ülereguleeritud, siis tuleb ahistus, kuidas leida, see saab piir, see jooksen selle maa ja mere vahel, seal oli väga hea kujund vist, võib-olla polegi nii väga kujundada keskkond jah, mõtlemiskeskkond su jutus on ja ka mitmetes teistes varasemates kommentaarides oluline koht on, ütleme, kriitika kaasaegse ühiskonna kaasagsemaktuuri suhtes. Et mis sa arvad, kas võib olla selline hetk, kui see liivakast tühjaks ja selles mõttes, et mängitakse, teisi mänge, mängitakse kuskil mujal mängitakse arvuti taha näiteks? Noh, et kas see nagu kultuuris, Endal ka midagi tähendab konkreetsele kultuurile, kui me nüüd räägime eesti kultuurist, ma tea mingist subkultuurist kahtlematult selle kultuuri surma lõpu maailma lõpp, aga noh, see teadvus siirdub mujale ja seal tuleb oma kultuur ja vot kui ma rääkisin sellest uudishimust, teadmisjanust ja lootusest, on ju noh, kui elu edasiviivaid jõude selle suure hirmu käes vastandina sellele sallimatusele ja, ja see tartlasele siis üks elu edasi jõuda, sama mängulust. Saavutada sellist headuse seisundit ja näeme asju teistmoodi, kus on juures, on samad emotsioonid ja ma kahtlustan, et, et sai mängulusti, üks allikas on võib-olla see, et noh, nüüd ma hästi primitiivse positiivistine väljendanud on ju. Et kui nendesse otsmiku sadamatesse Vutaallasse ja need paar piirkonda veel, kus see jama emotsioonid, Merilini otsuste vastuvõtmine toimub, mäluprotsessid, teavad vahepeal väikese kõrvalepõike naudingukeskusesse ka mõtlema, et imiteerimine näiteks on ja mis on ka ülesõidu, sellele valmistab minu lastel on ju mäng on tegelikult selline mina ilusat meili mängida olla sel ajal? Olen kindel, et sellisel konksu tasemel on, on see veel ka närvisüsteemis sees? Ma igasuguse räägi inimese vaimust midagi, sest et noh see teema, mis läheb juba paar sammu sinna mere sisse mängu üks hästi huvitav tunnus on huvi ja hirmu üheaegne esinemine, nagu oli just selle hommikumantli näitel seal. Et tiigrid tahab topist ei karda, aga tähendab, on see maanteel seal tooli peal, siis on korraga huvi, hirm. Vot see on tegelikult puhtal kujul võetu, jängistuse seisund. Hirm, oma seisundit, seisan kuskil katuse serva peal, tahaks minna, ei taha ka? V sa oled nagu sellise õhukese mäe peal ja tunned, et tõmbab ja samas nagu hoiad eemale. Nii et minu meelest natukene kopeerib sellist algust pärast situatsiooni, et kuidas inimene üldse maailmaga tundmatusega kokku saab. Võib-olla mängus on olemas tugevalt see element, kuidas nagu laps ütleme, lihtsas kultuurilisest mustrist korraks hüppab välja ja siis tuleb jälle tagasi jälle hüppab välja selle peale tagasi, et ta peab seda kultuurilist mustrit nagu ta ei saa seal kogu aeg sees olla, seal ta peab iseennast sellesse suhestuma jätkas tundmatu oponent, olnud üks on nagu väga põnev olevat. No seda ma katsun singi nagu tuua Eesti esile selle sõnumiga, et, et see, mida meie reaalsuse pähe võtame, siis kui täiskasvanud inimeste tõsine reaalsus, kus tuleb mängu mingit kohta, on tegelikult sama mäng. Küll on see, et me oleme ta äramaski, kellel on mingite muude tegevustega noh, sama. Jüri Allik tõi näite, et mingit asja tajutakse tema mingi iseloomuliku külje kaudu ja, ja meie, see suurte täiskasvanud elu on praegu ära markeeritud teadusesse, tõsise töö rügamiseks. Nüüd tegelikult on hakanud ära muutuma. Tööeetikat enam ei ole olulisena märgitud, vaid nüüd on see selle vastandpoolus ehk meeleheitlik puhkamine. Vaatame neid palverännakuid turismireiside näol ja, ja kõik see laseb, pendeldas, toimub, on ju. Aga see, kõik on mäng ikkagi. Hästi lohakas vahe seda täiskasvanumängu ja lapse mängu vahel ongi see, et pole just laps, on see, kes sellest mängust jäigas mõttes välja hüppab, vahepeal ma mõtlen, just ühakse hirmule huvi peale täis kasvatanud ka kõik need loojad, kirjanikud, luuletajad, kunstnikud, sellest tasemel küll ilma selleta kultuur kännuks. Kogu see kunstilooming ilumõiste võiks väega seotud asi. Tegelikult toimib. Viljandi kultuurikolledži rektor Anzori Barkalajal rääkis kultuurist laste liivakasti näitel. Saade on salvestatud Võrumaal Rõuge rahvamajas. Raadio ööülikool tänab Eesti Kultuurkapitali ja teisi toetajaid. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2003.