Ei koole. Tervist kuulajal kui lubate, siis ma alustaksin ühe tsitaadiga meie tänast loengut. Lehekuu oli, alustas, teinud loodust ilusate lehtedega ehtida. Kui üks paar pääsukesi minu vanemate maja räästalaset võtsid ja omale sinna pesa hakkasid ehitama. Ei olnud sellele rõõmsam kui mina. Et need armsad loomad üksi hommiku oma ehitamise tööd edasi tegid. Sellepärast võisin ma neid iga päev tähele panna, mida ma ka hoolega tegin. Nii kirjutab Mart Jakobson oma koolile, mis raamatus rohkem kui 100 aastat tagasi. Ja tema loomingut võib ühtlasi pidada eesti looduskirjanduse alguseks. Just looduskirjandus. Need põhjused, miks seda kirjutatakse, miks seda Eestis nii palju on ja miks ta endale ikka lugejat leiab? Teema, mille üle me siin täna mõtiskleda katsuksime. Minu kõrval istub kirjandusteadlane Kadri Tüür. Eksin kirjandusuurija ja teiselt poolt siis looduse uurija ja märkide uurija Timo Maran. Aga esmalt peaksime ilmselt püüdma natuke seda teemat ära määratleda või paika panna. Peaksime püüdma selgeks teha, millest me üldse kõneleme, kui me kõneleme looduskirjandusest. Et kuidas me seda mõistame. Sest ilmselt ei tahame siin rääkida teaduskirjandusest, mis levib siis ajakirjas, et mööda ja mida, nagu tavainimene vaevalt et juhtub lugema. Ja teiselt poolt me ei tahaks ka kõnelda ilukirjandusest. Kuna tegelikult kogu eesti ilukirjandus on kauneid looduskirjeldusi täis. Et kuna haarasime ka selle oma teemasse, siis peaks kõnelema ilmselt Gailiti Ekke moorist, Toomas Nipernaadi või Tõnu Õnnepalu hinnast või, või mis iganes teisest raamatust. Ja see võtaks rohkem kui üheöö kindlasti. No muidugi looduskirjandust laiemalt võiks mõista just nimelt ka nii, et me võiksime laiemalt looduskirjanduse alla haarata kuule kui ka needsamad teadusartiklid ja välimäärajad ja kodukoha kirjanduse ja jahimehe jutud. Sellepärast et väga paljudes neist leidub ilukirjanduslikku väljendumise elemente ja selliseid ilusaid tähelepanekuid loodusest lihtsalt selleks, et seda illustreerida. Ma loeksin katkendi süübi kirjeldusest. Euroopa lindude välimäärajast. Tüüp juurustel Laaris väga varjatult suurtest tihedates roostikes elutsevat hüüpi nähakse harva, kuid kevadel on isaslind hõlpsasti tuvastatav tähelepanu äratava häälitsuse järgi. Udupasun vana kumisemat hüüdu, mis meenutab tühja pudelisse puhumisel tekkivat heli laseb ta kuuldavale eriti öösel. Lendavat hüüpi märgates võib esmalt üllatuda, nagu ikka häälitsuse järgi hästi tuntud, kuid harva nähtav olime puhul, et seejärel rahulikult nentida. Muidugi seedon, lennul sarnaneb Hiip kakkuja haigroristandiga veni edasi, selline üpriski kirjanduslik, katkenud. Täna tõesti püüaksime rääkida looduskirjandusest nii nagu me mõistame teda kitsamalt. Sellisel juhul võtaksime vaatluse alla sellised proosalood, mis on kirja pandud autori vahetu vaatluse teel loodud looduselamustest. Mis tähendab siis seda, et kuna on tegemist vahetul vaatlusel põhineva tekstiga, siis tavaliselt kajastub seal ka enamasti looduse vaatlemise koht, konkreetselt oponüümid ja ka aeg jaga autorimeelelised elamused mitte ainult siis vaated, vaid ka see, kuidas autor ennast kehaliselt selles keskkonnas tunneb. Üheks põhjenduseks võib-olla flix ei kirjandusse loodusteaduste poole pealt ei ole looduskirjanduse kui nähtuse vastu eriti huvi tuntud on meie suur loodusteadlane Viktor Masing väga tabavalt öelnud, et see on otsekui kirjanduse ja teaduse sohilaps, mida kumbki osapool ei ole tahtnud omaks tunnistada. Samas seda looduskirjandust või neid looduses seid kindlasti Eestis eesti kultuuris on rohkem, kui nad võrrelda ümbritsevate maadega siin regioonis. Ja mis nad täpselt põhjused olla, pagan seda teab, eks nad asjadega on nii nagu sa parasjagu on. Suund, kuhu võiks mõelda, on kindlasti ühelt poolt Eesti rahva suhteliselt hilise kultuurrahva. Mis lugu ja teiselt poolt meie kurat rohke ja alati mitte kerge, ajalooline kulg. Sest ühelt poolt see Loodsassistika kujunemine langeb kokku esimese vabariigi ajaga. Kui päris paljud esimese põlve haritlased said siis kas Lääne-Euroopa ülikoolides või ka Venemaa endale korraliku hariduse pöördes tagasi Eestisse, tundsid, et kuidagiviisi on tarvis sellist teaduslikku mõtet ja ka huvi oma maa vastu viia lihtrahvani ja kuidas seda oleks veel hõlpsam teha kui säärast populaarses vormis tehtud kirjutiste abil. Et on selline taotlus või püüd kindlasti, näiteks paistab läbi Loogia professor Johannes Piiteri kirjutistest raamatutest siis näiteks nagu pilte ja hääli kodumaa loodusest rännakuid Eesti radadel, kus ta ise tutvustab paiku, milles on siis viibinud erinevatel välitöödel olles. Ja siin võiks võib-olla tõmmata isegi paralleeli eesti keeleuuendusega. Selles mõttes, et ka keeleuuendusliikumise üheks selliseks mõtteks oli, oli see, et neid uudseid teadmisi, nuiakeelendeid viidi rahva hulka just nimelt popule väärses vormis, näiteks levisid uudis sõnantsis kriminaalromaanide tõlgete kaudu. Ja siin võiks tõesti näha sarnasust, et ka igasugused sellised uudsed loodusteaduste alased teadmised said rahva hulgas võib olla tuntumaks ja levisid just nimelt tänu taolise looduskirjanduse kirjutamisele ja lugemisele sest räägime Piiperist, siis võiks tuua näiteks teadusartiklitest ei hakkaks ju tänapäevalgi ilmselt keegi naljalt Pakri panga kivimite koostist välja uurima, heast peast aga piipari matkakirja Pakri pangale, siis me saame sellest hõlpsasti teada, mis kivimid seal on, ja lisaks sellele on ka meeldejääv ja ilus kirjeldus sellest, mis värvi ükski kivim on ja kuidas nad välja näevad, millise kujuga. Teisalt seondub vabariigiaegne looduskirjandus kindlasti kodu-uurimise traditsiooniga või siis tähelepanuga oma kodupaigale ja ümbrusele laiemalt. Vot sellist taotlust on palju, näiteks Edgar kandi kirjutatud juttudes, kus ta just nagu kutsub inimesi üles rohkem ringi liikuma ja tähelepanuga ringina mööda maad ning õppima seda paika veinid paiku tundma. Jah, tal on 25. aastal avaldatud selline üleskutsuv kõne matkamisest, rändelust aga selliseid üleskutseid eestlastele hakata mööda oma kodumaad matkama üleüldse ja ühtlasi ka juhatust ja õpetust, kuidas matkata, seda on leida Eesti looduskirjandusest juba, no tõesti varastest 20.-test aastatest peale siin võib-olla näidetest ühed huvitavamad on 1923. aastal välja antud kogumikud turist Kagu-Eestis mille koostas toonaste üliõpilaste selline kolleegium. Ja teine on siis Eesti spordiselts Kalevi poolt välja antud rändur Eestis, mille eessõnas nenditakse, et sportimine on Eesti rahva seas küll suhteliselt levinud harrastusAga, Sportingu intelligentsemaid harusid matkamine on veel kahetsusväärselt vähe levinud ja et eestlastel oleks ühest küljest aeg vabaneda Omafiot reaalsest pärandist kus rahvas pidi olema ühes kohas paikne ja niisama ringi hulkumine oli nagu taunitav tegevus. Ja tõesti, nendes raamatutes räägitakse näiteks matkaja tervishoiust ja hügieenist, räägitakse, mida selga ja jalga panna ja antakse marsruute ja Vasso sillale raamatus isegi näiteks antakse juhtnööre ja näpunäiteid, et millise külamehe käest saab paati laenata kui järve peale minna ja see on tõesti terve Eesti peale kokku pandud raamat, nii et nad on tõesti sellised põhjalikud ja vaimustavad oma juhatuse andmises ja selle põhjuseks võib ilmselt pidada ka sellist. Noh, ma ütleksin, et riiklik ideoloog loogilist põhjust sellepärast et Eesti vabariigil tuli hakata kasvatama oma kodanikkonda, et nad identifitseerige ennast enam pelgalt näiteks mingi kihelkonna või kubermangu esindajatena, vaidled identifitseerisid ennast Eesti vabariigi kodanikena, selleks pidid nad siis õppima tundma Eestimaad kui tervikut ja selle erinevaid osi. Veel üks selline ilus ilus mõte selle Vasso silla raamatu lendur Eestis eessõnast, kus ta ütleb, et alles Alutaguse metsades või Põhja-Eesti paekaldal või Muhu väinas saarestikus ise viibides hakkab inimene aru saama sellest, millest varem on ainult umbmääraselt laulnud. Ilus oled isamaa. Et see vahetu kontakt oma kodumaaga on see, mis mis õpetab seda paremini hoidma ja armastama ja tundma ennast selle osana. Kui nüüd vaadata looduskirjandust nõukogude ajal kuskil kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel, see pilt, mis siin avaneb, on muidugi täiesti teine. Et selles mõttes siin juba Loodsassistikat seostatakse rohkem ökoloogilisem visioon krooniga või teatava ohutundega saabuva ökokatastroofi suhtes, samuti protestiga suurtööstuse ja võimalikkus taastamise vastu niivõrd-kuivõrd, seda siis tollel ajal. Võimalik oli sääraseid hoiatavaid manitsevad kujundeid, näiteks leidub Osvald Toominga kirjutistes, tema raamat puude taga on mets. Aga teiselt poolt samal ajal looduskirjandus oli nõukogude ajal ka võimaluseks kuidagiviisi ikkagi rõhutada, harrastan ütleme, traditsioonidel põhinevat elulaadi või ka mõningal määral harvem rahvuslikku kuuluvust. Tänase heitav katkeid eriti leiab Juhan Lepassaar raamatutest, temale meeldivad need kujundid, kui kuskil tühjaks jäänud metsatalude õuedes käivad põdrad söömas mis siis nii läbi looduspiltide ütlevad nagu palju rohkem tegelikult seal aja ja nende olude kohta. Sarnaselt looduskirjandus nõukogude ajal kindlasti on omandanud teatava ideoloogilise laengu või räägitakse palju rohkemast kui loodusest. Selliseid näiteid leiab näiteks ka sättissi kirjutistest. Tal oleks ilusas see, kus ta kirjeldab seda, kuidas nad oma sõbraga, kes elab Soomes vastamisi, saadavad rändlindudega üksteisele sügiseti ja kevadeti siis tervitusi. Ning noh, siit on ka näha seda, et loodus tegelikult riigipiire ei tunnista. Eks sääraselt on siis võimalik tolleaegsest surutisest kuidagi üle saada või. Ja üheks teiseks selliseks näiteks võiks olla veel Aare Mäemetsaraamat matk Eesti järvedele, mida seitsmekümnendatel anti välja paar trikki ja põhiosas annab sellist objektiivset informatsiooni praktiliselt kõigi olulisemate Eesti järvede kohta ja ka pärimusliku materjali ja ja ka seda, kuidas sinna järvede juurde pääseda. Aga väga paljudel juhtudel. Ta mainib nende järvede kirjelduste juures näiteks, et üks või teine järv on põllumajandustegevuse tõttu kinni kasvamas või et viimastele aastatel on kalad sealt järvest kadunud või et selle järve seisund on halvenenud. Ta ei ütle otseselt, kes või mis selles süüdi on. Aga kuna see esineb seal raamatus läbivalt, siis ilmselt lugejal tekib just kindlasti küsimus, et miks see nii on. Et see on nagu ka selline teataval ridade vahelt mõistaandmine, et loodushoiuga ja loodusega ümberkäimisega on Eestis asjad halvasti. Kui see taustas, vaatasime säärane ühiskondlik-ajalooline loots kirjanduse samas teiselt poolt need põhjused, miks konkreetsed inimesed neid esseesid kirjutavad, on ikkagi väga isiklikud, et siin on mingi säärane inimlik või isiklik äratundmine või vajadus, taotlus, miks seda tehakse. Ja noh, selle üle nagu mõtiskleda alati natukene spekulatiivse, eks, aga siiski mäe püüaksime mõningaid mõttesuundasid sil, lahti joonistada. Üks tähelepanek, millest ma tahaksin alustada, on see et inimestele, kes Loodsas käivad, on hästi omane kuidagi püüda salvestada seda, mis nende ümber toimub. Bioloogide jaoks vaatluspäevikute pidamine on peaaegu kohustuslik, aga samamoodi märkmeraamatuid peavad mitmesugused naturalistide jahimehed, kalamehed, kes iganes et lihtsalt salvestada seda, mis on neile tundunud tähelepanu, väärne, mida nad tahaksid hiljem mäletada. Kui vaadata neid loodusesse Ehida, siis päris mitmed nendest päris mitmed, nagu eesti Loodsassistika paremikku kuuluvad teosed on samuti ülesehituselt päevaraamatulaadsed tähendab seda, et konkreetsed tekstid varustatud pluateeringutega jaga paiga nimedega, kus nad üleskirjutused tehtud on väga konkreetset aastaajaliselt ja paigaliselt siis nagu lokaliseeritud mõnedel puhkudel näiteks Johannes Piiperi raamatutel võiks nüüd pea 70 aastat hiljem võtta see vaatluspäevik aluseks või raamatu aluseks nikku lugejal huvi on siis käia läbi kõik need samad kohad, kus piipar omal ajal need tekstid kirja pannud ning vaadata, mis vahepealsel ajal aja jooksul muutunud on. Et tema, see, et tegelikult on kirjutatud säärase täpsusega sellist katsetaks täiesti vabalt teha. Väga täpselt on kirjeldatud paiku ja marsruut väga täpselt on reeglina tõesti kirjeldatud Eesti looduskirjanduses ka liike, muu ei ole mitte ainult ilus suur, vaid sellel puul on kindlasti liik ja teatmed selle leviku kohta ja, ja pärimus, mis sellega kaasneb ja nii edasi. Et see liigiline täpsus mõnikord sellist vastavat omaettevalmistuseta lugejat võib isegi eksitada või kurnata selles mõttes, et kui kasvõi Piiper või Hayden Rebase, kes on Potto paanik, kirjutavad milliseid riik ja nad näevad ja rõõmustavad selle üle, et need liigid esinevad just seal kohas või nad esinevad sellises kombinatsioonis, nagu nad esinevad siis nii-öelda lihtsal lugejal on hästi raske, kui ta ei kujuta ette, näiteks, milline see taim välja näeb, mille üle rebosso laiu peal rõõmustab või missugune on või selle linnu hääl, keda Piiper noh, väga kauni külaliseks nimetab. Et siin lihtsalt võib juhtuda, et lugeja ei küüni selle selle teksti tasemeni, mid, tal tekivad raskused selle teksti visualiseerimise või ettekujutamisega. Ja üks võimalus on siin muidugi võtta raamatu kõrvale näiteks lindude, taimede välime härra ja ja lugeda seda teksti otsekui sõnaraamatuga, mõtlesin ka omast kohast väga huvitav, aga selleks peab lugejale on väga motiveeritud. Et siis tõesti selline trikk ette võtta. See võiks jälle viia tegelikult mõttele, et nad looduskirjandusest, see väga paljudel juhtudel on algselt kirjutatud autori enda jaoks nad on kirjutatud kui päevaraamatut, kus autor arvestab isenda teadmiste horisondiga ja kui meil tegemist ütleme, eriala inimesega bioloogiga botaanikaga, see on selge, et need taimenimetused ja liigispetsiifilised kirjeldused kuuluvad nende maailmapildis, on nende jaoks päevaseks teadmiseks. Kui mõelda looduskirjanduse ajaloo peale ja ka rahvusvaheliselt seda asja vaadata siis tegelikult ka esimesed raamatud, millest alates üldse looduskirjandusest räägitakse on Henry David šõu poolt kirjutatud essee kogumikud Ameerikas 19. sajandi viiekümnendatel aastatel. Et ka need on oma olemuselt tegelikult päeva raamatlikud. Kuna tõesti raud peetakse Ameerika looduskirjanduse selliseks alustalaks ja loodust kirjanduses uuriv selline teoreetiline haru kirjandusökoloogia on saanud alguse Ameerikast ja üles ehitatud just nimelt selle ameerika traditsiooni peale, põhiliselt siis võib-olla siin oleks sobilik rääkida pisut nendest kirjandus ökoloogilistest mõttekäikudest on üks selline Ameerika teoreetik ja looduskirjandusuurijas katsklavik kes on kirjutanud sellest, kuidas loodust ei saa mõtestada ilma sõjalist aspekti arvesse võtmata ja päevikuvorm on üks selge näide sellest, kuidas päeviksem päevade kaupa paneme sinna kirjani päeva, aja, aasta aja ja ka võib-olla mõnel juhul isegi kellaajad. Piet, see loodus, mida me Lähme, kirjeldamine on alati ajast sõltuv ja peale selle ja ütleb ka, et päeviku vorm kui selline suhteliselt intiimne või isiklik teksti kirjutamise vorm, isegi vaatluspäevik on tavaliselt ja selline, mida näeb loodusteadlane üksi, et ta ei näita seda kõigile, mis ta sinna kirja paneb. Et selline autorilähedane teksti vorm annab edasi lähedast suhet ja pidevat kokkupuudet loodusega. Päeviku vorm võiks öelda, tõstab looduskirjanduse usaldusväärsust, sest lugeja näeb, et siin on tegemist inimesega kirjutajaga, kest päev päeva kõrval paneb loodust tähele, teeb sellest märkmeid. Ta ei kirjuta mitte niisama vaid et tal on tõesti teadmised ja tõsi taga. Aga samas muidugi selline päeviklik teksti vorm võiga esse istlik teksti vorm nõuab autorilt sellist tohutu suurt usaldust lugeja vastu. Autor peab eeldama, et tema lugeja on heatahtlik. Et selles mõttes heaks näiteks on võib-olla Ola Fredi issi lood seal õhku ja kogumikus, kus ta näiteks piibelehega seoses räägib mõne oma väga isikliku lapsepõlve mälestuse. Et lugeja saaks rohkem aimu, mida see lill temale tähendab ja, ja oskaks võib-olla ka ise siis loodust mõtestada just läbi oma isiklike kogemuste. Kui me vaatame ringi meie kaasaegses maailmas siis elanike asja teada tundub, et enamik olulisi asju on teada ja avastatud, kõik mandrid on avastatud. Pole enam võimalik võtta laeva, sõita kuskile onu teedele oma uudishimu rahuldama sellisel viisil. Seal on ka üks teine külg, et pole võimalik sealt rännuteelt tagasi pöörduda nende lugudega, nende salapäraste lugudega, mingitest kummalistest olenditest, kuskil teistel maadel tänavad ning sääraselt leida endale siis tänuväärset kuulajat. Aga see, et meie maailm on niimoodi väikseks jäänud, ei tähenda tegelikult, et see jutu Westmise traditsioon või vajadus oleks kusagil kadunud. Juri Lotman kunagi ütelnud säärase, et kui kultuuril ei ole suhtluskeelt siis ta konstrueerib selle endale ise. Iseenesest on päris paljude asjadega kultuuris niimoodi näiteks kas või vaenlase või teise kujutelma, aga et kui mingil põhjusel on vajadus kultuuris selle järele, siis konkreetne objekt ka leitakse. Ning, ja ei ole ka looduskirjanduse üheks juureks just nimelt see, et inimestel on vajadus kuulda lugusid mingist tundmatust mingist teistsugusest sfäärist, kuhu nad ise hästi ei pääse, millest nad ise hästi aru ei saa. Ning siis, kui leidub autor. Ta tahab tõepäraselt vesta neid lugusid siis säärane autor leiab endale ka alati tänuga väärsem lugejaskonna isegi siis, kui see kauge maa tundmatu maa on siinsamas linnas lähedane mets ning need tundmatud olendid algas kõige tavalisemat linnud või maja hiired. Et see nagu üldse ei ole niivõrd oluline Üks aspekt, mis seda oma võõras, et looduskirjanduse juures positiivselt puudutab, on see, et kui me räägime sellest, et looduskirjanduse põhiline funktsioon on juhatada inimest looduse juurde see on see, mis varem ütlemata jäi. Et siis siin taga on see taotlus, nagu on jällegi väljendanud üks Ameerika kirjandusökoloog, et inimesed kipuvad vähem kurnama seda, millega nad suhelda oskavad. See tähendab siis seda, et kui me looduskirjanduse kaudu Kiisa saame teada sellest, mis looduses on ja mida need asjad seal tähendavad siis võib-olla tõesti, et me suhtume sellesse ka ise suurema tähelepanuga ja suhtume sellesse loodusesse ja tema avaldustesse, kui väärilistesse Bortneritesse mitte ei kiputa pimesi siis kas temale vastanduma või teda alistama või selles mõttes. Eesti traditsioonis on küll silmatorkav see, et meil ei leidu sellist Mõldeni narratiivi nagu Ameerikas, kus kangelaslik inimene on üksipäini silmitsi metsiku loodusega või siis ka sellist tugevat loodusesse, tagasiminekut paatost, vaid meie looduskirjanduses ikkagi väga tihti kirjeldatakse üheskoos inimest ja loodust selles nii-öelda kooseksistentsist. Et Nell annab see looduskirjandus edasi pigem seda ja aru saama, et me mõistame seda loodust nende loodusest kirjutajate jaoks loodus ei ole teine. Ta on inimesega kooskõlas. Aga mis sa arvad, Kadri, kas ka eesti Kloodsassessikas võiks nagu eristada sihukest kahte poolt, et ühelt poolt meil on noh, ütleme paiga kirjeldus või kodupaiga kirjeldus, mis valdavalt käsitleb, seda, võiks inimene oma elupaigas ümbritsevaga kohaneb ümbritsevat tundma õppida ja temaga suhtleb. Ja teine variant on siis niisugune rändamise või rännu või liikumise kirjeldus mis koosneb säärastest pisut lühematest, esseedest, matkadest ühte või teise kanti. Ning tagasitulemustest Ja siin taga seisab see mõte, et need, kes kirjutavad ühe koha peal seismise kirjandust, on naised ja need keskretklevad ringi nagu Nipernaadit. Mehed. See mõte käis juttu ettevalmistamise käigus läbi ja loodusega seoses tõesti kiputakse väga sageli kandma üle mingisuguseid soolise eristamise põhimõtteid. Kui me enne rääkisime looduses retklemisest maadeavastamisest, mis on selline väga mehine tegevus et siis see haakub ökofeministide poolt väljendatud ideega, et oma olemuselt on need mehhanismid, millega ühiskonnas on sunnitud naisi vaikima ja alistuma sarnased nende mehhanismidega, millega kultuur on sundinud vaikima ja alistama loodust. Siit muidugi tekib edasi järgmine küsimus, et kas me peame siis seetõttu ütlema, et jah, jah, et me samastame nii-öelda naise loodusega ja mehe siis kultuuriga nagu osad ökofeministid seda tegema kipuvad või me peaksime ikkagi ikkagi püüdma seda teotüüpi kuidagimoodi ületada. Ja siin mina näen küll, et Eesti looduskirjanduse puhul meil ei teki sellist noh, nii selget meestele ja naistele määratud teemade ringi. Ma tahaksin ikkagi märkida ka, et Eesti looduskirjanduse traditsioon tegelikult selle puhtal kujul kui looduse vahetu vaatlusele istatiseeriv kirjeldamine saab alguse just naisterahva poolt kirjutatud raamatuga. Aastal 1932 andis Vilsandi tuletornivahi Artur Toomi abikaasa Alma Toom Välja raamatu Vilsandi linnuriik millest on juhindunud ka hilisemat Vilsandi kirjalikult kujutajad. Kus ta siis räägib tõesti kõigepealt selle ore kultuurist, sellest, kuidas meri Vilsandi kultuuri on kujundanud ja kuidas inimesed alluvad täpselt nendele mere ja aastaaegade rütmidele ja raamatu teises pooles kirjeldab siis liikide kaupa ja hästi elavalt kõiki neid linde või noh, mitte kõiki loomulikult vaid tähelepanu, väärsemaid, suuremal hulgal esinevaid linde, keda Vilsandil näha võib. Kajakad, ahad, tiirud. Olgu selle erinevate sugude poolt kirjutatud looduskirjandusega, kuidas nad parasjagu on, aga igal juhul see tänane kultuuri ja looduse vastandus või see dimensioon olen vaikimisi loots kirjanduse salatis sees, ükskõik kas ta on siis otsesõnu välja toodud või jääb ta varjatuks. Selles mõttes nagu loodus on säärane omamoodi peegel või teinud Vene kultuuri jaoks mille peale on tihti võimalik projitseerida mingisuguseid kultuuri enda omadusi ning võimalik selle looduse ja looduse kirjeldus abil näidata, kuidas kultuur on mida ta või kuidas seda peaks olema. Selles mõttes säärane ideoloogiline ja ka eetiline külg alati loots kirjanduses tõsiselt ja tugevalt nagu esindatud. Sarnaseid meetodeid on muidugi kasutatud palju ilukirjanduses mõelgem kas või siis Tuglase novelli Popi ja Uhuu peale aga samuti ka lasteraamatutes mõelda Richard Rohu või Harri Jõgisalulaste loomalugude pealankus tihti netega karaktereid, tegelased osati toimivad nagu inimesed toimivad sihukeste, inimlike tunnete ja, ja mõõdupuude alusel aga sealsamas alati nende juures ka noh, see niisugune loodusest pärit bioloogiline ja metsik alge, mis muidugi tegelikult tähendab seda, et säärane kirjeldusviis rõhutab ja kuidagi eriti joonistab välja neid vastandusi või kontrasta inimeste maailma, siis looduse maailma vahel. Ehkki samas seda on peetud ka just ühendavaks asjaoluks, sest näiteks August Mälk, kes on kirjutanud raamatu Jutte lindudest avaldati 30.-te keskel esimest korda. Ja mida nüüd klassifitseeritakse enamasti lastekirjandusena, mis võiks tegelikult olla väga esinduslik looduskirjandus. Kuna tõesti Mälk käis Vilsandil, istus vaatlusonnis, vaatas linde, kellest said hiljem tema linnulugude tegelased. Nii et see on nagu üsnagi vahetult vaatlusel tuginev raamat, aga ta antropomorfiseerib neid linde, ta paneb need omavahel kõnelema ja hoone pidama ja, ja selliseid asju nagu ei ole võimalik pidada vastuvõetavaks korrektse looduskirjelduse juures. Ja ta on eessõnast sellele raamatule ise öelnud, et antroportiseeris need oma tegelasi just nimelt selleks, et lugejal oleks kergem neid lugusid vastu võtta, et lugejal oleks harjumuspärasem neid lugusid lugeda, et seal oleks mingisugune dialoog ja süzeelisus, mida siis nagu sellises puhtas kodus kirjelduses ju mõistagi ei saa olla nii et tema tuli lugejale vastu, kui ta seda tegi. Ja kui see on loodus, on kultuuri suhtes mõnes mõttes teine või niisugune teistsugune, et kas ei tähenda siis sellel looduse või teisega läbimine ja sellest kirjutamine ka mõnes mõttes uue vaatenurga või uue vaatepunkti otsimist autori jaoks. Ma tahaksin tsiteerida tere, David show'd, siis, kellest nagu enne mainitud valguse kaasaegne looduskirjandus ka kirjutanud rohkem kui 150 aastat tagasi, põhjendades oma rännakuid ja lühiajalist eemalolekut inimkultuurist. Härrased, ma läksin metsa sellepärast et ma tahtsin elada järelemõtlikult, seista vastamisi ainult elu, vaatamata tõsiasjadega ja proovida sellest õppust võtta. Et ma ei peaks oma surmatunnil märkama, et ma polegi elanud tõugata endast kõik võltselu, lüüa kaared laia vikatiga puhast suruda elunurka ja lasta tal ilmutada oma ilustamata pale. Ja kui ta peaks osutama armetuks, siis vastukoguse armetus ehedamal kujul ja anda sellest maailmale teada või kui ta on üle, siis veenduda selles oma kogemusena ja jutustada sellest imepäraselt oma tulevases kirjatöös. Nii et selles mõttes on loodusega lävimisesse, loodusest kirjeldamises alati natukene säärast eneseotsimist ja ka eneseleidmist mõnes mõttes ja öelda, et loodus on nagu mingi tee palverännakul, palverännaku tee ja sääraselt kalootsest kirjutamine on tegelikult selle rännaku kirjeldus. Tundub, et Eesti looduskirjanduses säärast paatost on vahest rohkem Tiit Leito kirjutistest, tema fotod ja lühimõtisklusega komponeeritud kogumikus vaikuse värvid. Kindlasti on siis Eesti loodus esseistikat sinna suunda mõjutanud ilukirjandusest näiteks batuuri looming, Nikolai batuurini looming. Palverännaku koha pealt on veel üks üsnagi huvitav detail mis tuleb välja Edgar Kase loomingust, kes avaldas siis 77.-le lastel, kui ma ei eksi, raamatu tee vaikusesse, kus ta kirjutab muraka rabast ja sellest, kuidas ta veedab seal metsavahi majas talve. Ja üks 15 aastat hiljem avaldatud raamatus järgmises looduskirjanduse raamatus. Ta kirjutab sellest, kuidas tõesti see esimene selline raamat toimis tee viidana loodusesse. Et tema raamatu peale hakkas sinna metsavahi moi, et nii-öelda palverännakute käigus tulema tohutult palju noori inimesi ja matkajaid. Nii et sellest Jaoks vaiksest omaette sellisest, olles saadik pühast kohast, sai selline läbirändajate peatuspaik. Et siin tema raamat täitis oma eesmärgi looduskirjandusena ilmselt ilmselt paremini, kui oleks pidanud. Ilmselt sobiks siia veel juurde lisada seda, et tõesti Eesti looduskirjandus näitab seda, et inimestele, kes looduses käivad see ei ole nende jaoks mingisugune selline pühapäevamaastik või lihtsalt ilus pilt, mida vaatama minnakse, vaid et enamasti need inimesed tõesti ei suhestu selle loodusega maastikuga kui sellise pildiga, mis on kuskil eemal vaid suhestuvad sellega, kui keskkonnaga nad on kõrvuni seal sees. See tähendab seda, et loodust ei anta edasi mitte ainult nägemiselamuste kaudu, vaid selles sisalduvad hääled, lõhnad, niiskus, külm, kõik sellised asjad. Üks naljakas näide sellest, kuidas autor on isiklikult oma teksti sisse kirjutatud on võib-olla see Ma juhuslikult sattusin võrdlema kahte lugu. Ühe on kirjutanud Fred Jüssi mets Haropotkest, kus ta räägib sellest, kuidas ta läheb ühe mahajäetud talu õuele ja seal kasvavad haraputked, mis on talle rinnuni. Ja ühes teises loos räägib Haide-Ene rebasso sellest, kuidas ta läheb laiu peale ja satub seal mets haraputkede tehnikusse, mis on talle üle pea. Et siin me ilmselt ei saa ja teha järeldust, et laiu peal oleks muld kuidagimoodi palju viljakam või budget lopsakamad, vaid siin me saame teha järelduse, et autorid on erikasvu. Et selles mõttes looduskirjandusse on see on see autor tõesti väga isiklikult sisse kirjutatud, seda nii füüsilisel tasandil kui ka vaimsel tasandil. Ma tahaks tulla tagasi sellel teeviida kujundi juurde, et nagu tõin näite sellest Edgar Kase kirjutisest, KUS SEE tead, üks sain sõna otseses mõttes füüsiliselt teeviidaks lugejatele ühte paika ja see paik hiljem siis pisut lootuseta ei olnud enam niivõrd puhas ja puutumatu. Aga see teeviidaks olemine, Vistan loots kirjandusele üleüldse omane. Et noh, ükskõik, mida siis autor on leidnud loodusest või inimese ja looduse suhtest, niisugust ülesmärkimist ja edasiandmist väärivad igal juhul ta tahab kuidagi lugejal anda edasi oma teadmist kuidagiviisi juhtida tähelepanu millegile mis ei sisaldu konkreetselt selles raamatus. Aga mis seal sellest raamatust väljapoole siis juhtida, lugeja tähelepanu, loodusel? Säärane võiks öelda indeksi aalsus või suunatus on üks omadus, mille poolest mumeelest looduskirjandus erineb kõigist teistest kirjandusliikidest žanritest üldse. See on siis see, et see tekst ise ei ole lõppeesmärk vaid eesmärgiks on see, et lugeja läheks tekstist läbi, läheks tagasi selle keskkonna juurde autor on isiklikult kogenud ja taotlus on see, et, et ka lugeja läheks kogeks seda keskkonda isiklikult. Mul on üks küsimus teile selle zhanripiiride kohta. Samastasite looduskirjanduse, sellise poleliste ökoloogilisem valt loodusega empaatilises suhtes oleva kirjandusega mille väga heaks näiteks tõepoolest neuroaga, kui me nüüd võtame näiteks renessansiaegsed rändröövlid kui sellise suurusjärguga kurjategijad nagu Kolumbus või kartes või laskuda oma või hiljem kapten Cook nendega koos ju rändas terved harv kõikvõimalikke preestreid ja raamatupidajaid, kes kibekähku asusid kirjutama, vallutatud, avada inventuur mis seal ikka tihtipeale väga väga niuksed, üksikasjalikud ja tihtigi ka päeviku vormis kirja pandud. Kas me sedalaadi minu arust ei saa pidada looduskirjanduseks? Esmalt tuleb muidugi öelda, et looduskirjandus ei kujuta endast ühtset žanri, vaid teda ühendab see teema loodus ja seda teemat võib edasi anda hästi paljude erinevate žanrite ruudupäevikuvorm on nagu üks selline näide. Aga no tõepoolest Ameerika kirjandusökoloogid on uurinud ka just nimelt selliseid made avastajate poolt kirjutatud tekste ja, ja ka hilisemaid, ütleme mingeid Ameerika nii-öelda looduse agentuur ehk kui looduskirjandust mille eesmärgiks oleks siis nagu Mikelbraanš väga poliitiliselt korrektselt ühes oma artiklis on väljendunud, oleks siis oma kultuuri tunnistamine antud territooriumile, mis tähendab Rüüstamine. Koloniseerimine kindlasti on looduskirjandusel ka selline pool, aga Eesti kontekstis tuleb öelda, et eesti rahval ei ole kunagi olnud mingisugust otsest põhjust või vajadust omaenda maad hakata vaimselt koloniseerima. Et seetõttu meil on ikkagi valdav selline kohaidentiteeti tugevdav looduskirjandus, kus räägitakse siis sellisest olukorrast, kus inimene loodus on eksisteerinud koos pikka aega, inimese kultuurilised teadmised tulenevad otseselt sellest looduskeskkonnast ja neitsis peegeldatakse sellesse teksti tagasi. See arusaam loodusest on väga isiklik, isikliku taustaga. See termin isiklikud loodused, mis viitab siis sellele, et iga inimene sõltub oma taustast selle mõtestamisel, mis on looduskuidas ta sellest aru saab, mis ta sellest tähtsaks peab. Oma isiklikust kogemusest võib olla ühe näitena, ma ütleksin, et mina kui maainimene ja saare inimene olen laidudega kokku puutunud põhiliselt pragmaatilisest aspektist, me käisime seal vanematega põldmarju korjamas. Samas kui ma loen tiitleid, raamatut, joosta ring laidudel, siis noh, näed neid laide teisest aspektist, tema näeb neis noh, rohkem sellist poeetilist dimensiooni ja pisut ka sellist loodusega üksi silmitsi seismise võimalust. Et kirjandus nagu täiendab seda kogemust, aga kogemus peab tõesti enne olema mingisugunegi. Minu arust see on looduskirjanduse puhul just üks kõige huvitavamaid aspekte. Et tegelikult lisaks sellele raamatu lugemise kogemusele igal lugejal seal on ka oma eripärane looduskogemus ning seda, mida loetakse, siis tõlgendatakse lähtuvalt sellest, kus ise on käidud ja mida on kogetud. Nii võib ju konstrueerida näiteks näiteid, kus lugeja on käinud selles samas paigas, kas millest autor kirjutab, aga näiteks on ta käinud seal mõnel teisel aastaajal ning kuidas siis tema arusaam loetust sellest, mis kirjas on, erineb. Ma tahtsin küsida sellist asja, et on sageli kuulda, et inimesed ütlevad Euroopas Ameerikas juhtudel, kui neilt küsitakse, et kas neil on huvi looduse vastu ja siis nad on aga väga jaatavad ja positiivsed. Lähemal küsitlemisel olevat ilmnenud. Palusid, et et tegelikult nad ütlevad selle tõttu, et neil meedia avaldab niivõrd tugevat muljet, et nad vaatavad küll National Geographicu telekanalid, küll Discovery telekanalit, loevad vastavaid ajakirju ja nad on nagu selle selle sees selle virtuaalse maailma sees, niivõrd et nad tunnevad, et nad on seal käinud ja nad ei olegi kusagil käinud. Tegelikult nad on niuksed, linnalised, küllaltki paiksed või kosmopoliitsed inimesed, kes satuvad lihtsalt ühest teemast teise. Et nendegi jaoks on ju looduskirjanduse tähendust, et nad tunnevad, et see on pildiga sõrmele, mida oled näinud. Kas siin ongi erinevus isiklikul loodusel ja vahendatud loodusel? Nende jaoks ongi see isiklik loodusse niivõrd tõepärane pilt nende kaudu nad saavad oma valdava informatsiooni, et see ongi nende kogemust sealgi, nende kogemus loodusest televiisorikeskne inimene, ütleb. Õnnelikumad neist muidugi saavad Robinsoni sarja osalema. Ka selle kogemuse enese muidugi hakkab väga hästi barjääri teooriatega. Sellisest sinu laagrist virtualiseerumine Eestit. Aga loots kirjanduse puhul hakkab silma just isiklikele taju, talle suunatud tähelepanu. Kui vaadata rätikusse kirjutatud esseesid, kus ta kirjeldab sügist ilma ja seda, kuidas ta lähemedate ees, kuidas sa saapad, lörts ja lörts ja lirtsub, pori sisse kinni jäävad siis on nii konkreetne isiklik kirjeldus et sellega nagu samastamis tundmisel inimene, kes on sarnases olukorras ise olnud, mis on ka vastus maraku küsimusele selle kohta, et kas telepilt võib asendada seda reaalset loodust teataval määral võib küll, aga ei, Virtsu Zapal et inimene on võib-olla tunnetuslikult isolantne, ta suudab seda nähtud filmi juba enda keskselt niivõrd tõepäraselt edasi anda, et tulevikus on meie ümber aina rohkem ja rohkem inimesi, kes veendunult valedetektori suudavad rääkida, seda, kuidas nad on käinud kusagil troopikas või võideldud. Hotelli. Sisse elanud selle ütlevalt Kaumatudki lugedes ja jah, ma olen ka seda kogenud. Jaak Johanson tegi ettepaneku kirjutada üks loodusalane teos, et muusikal, kus tegelasteks oleksid siis kährik ja Ameerika Narits ja vaaraosipelgad ja ja siis See on täiesti selgelt trükipressi kirjutatud asjadega siin palju enam ära ei tee ja, ja mõnes mõttes on inimesed televisioonist tüdinenud ja sellepärast muusikalivorm tegelikult oleks praegu väga aktuaalne ja Andres pakkus välja, et see, selle pealkiri võiks olla karuputke vilus suur muusikaliprojekti muuta seda nagu vaatenurgaks avastamisrõõm inimeste hulgas kaotsi läinud siis ja, ja niisugune sihitu ringi hulkumine odavate lennureisidega on saanud nagu normiks ja seda ei suuda isegi terrorism vähendada siis inimeste kannul liiguvad tegelikult avastamisrõõmu üles leidnud selle need, kellest oleme kirjutanud siiamaani Andonil endile sõna ja näiteks hiina hirma karuputke, Saku Suurhalli. Ameerika naarits ja vaaraosipelgad ja kõik sellised tegelased meile räägiksid mida nad Eestis näevad. Tuleb muusika. Ö-ülikoolil oli külas noored semiootikud Adri tüüria, Timo Maran. Loengu teema oli, miks loodusest kirjutatakse? Jutuajamine on salvestatud, mask, nädalus. Ööülikool tänab. Eesti Kultuurkapitali. Saate valmistasid ette Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2003. Ülikoole.