Algab saade teatri 100. ja täna räägime kutselise teatri algusaastatest Vanemuises. Mikrofoni ees on teatriloolane Lea Tormis ja tema jutu sekka kuuletega katkendeid, mis pärit Eesti raadio heliarhiivist. Niisiis teatrisajand. Tartu algus oli kavapärane teatri loomine ja juba mõni aasta ette planeeritud ja sinep pääse mööda, et öelda paar sõna eelneva perioodi August Viira kui selle poolkutselise Vanemuise teatritegemise kohta sest sellelt pinnalt lähtub see uue teatri planeerimine ja algus oli tehtud ja sellest talle tänulik olema. Ja päris kenasti on selle kohta öelnud ka Kaarel Ird meeningule toetudes. Sagedasti teeme viga ja ikka teeme viga, et me hakkame ajaloolisi nähteid hindama oma tänavatarkust teadmiste ja arusaamade põhjal. Ja ma oleks näiteks sedasama vaese Viira puhul täiesti ära unustanud väga lihtsa asja olnudki võimalik teistsugust teatrit teha, kui ta tegi sellepärast et see, tema publikum, tema vaatajaskond, see oli ju kasvanud, mitte Kalevipoega lugedes ja me peame lihtsalt andma au nendele inimestele Veerale, et ta niisuguse suure nurganisatsiooni tegi, ütleme, aluse pani, tema leiab ikkagi Eesti muusika teatri loomise au, tema leiab ka auikkagi, Šexpyri mulje, köeti ja nii edasi eesti lavale toomislaul. Samal ajal on käibele läinud tema kohta. No liiga ehitavad hinnangud, ma saan aru, nad läksid käibele jälgi konkreetsetel põhjustel, siis kui algas võitlus uue realistlikku kuud ja suuna eest teatris, siis muidugi selles esimeses võitluse kärnas. Seal löödi muidugi tšehhist. Servi lahuduv löödi pihta kogu jõust. Tohutult nõudlik Menning annab 80.-te aastate piira teatrile väga kõrgeim, sel ajal. Huvira teater mängis olevat Menning olnud nende hulgas, kes noorte ülemeelikud üliõpilastega käisid mõningaid ajast ja arust läinud etendusi välja vilistamas. Hiljem ta muidugi juba teoreetikuna ja, ja tagasivaatajana oskas vira väärtust. Jaa, jaa, paratamatult ajab mööda minemist temast õigesti hinnata. Sest vahepeal tõesti oli ju väheste haritud eestlaste teatrisoo muutunud. Ja kui Viira kõik ponnistused lõppesid lihtsalt paratamatusega, et tema vana Vanemuine maha põles see hoone siis ei jäänud midagi muud üle, kui seltsil tuli hakata rääkima uue hoone ehitamisest ja sellega koos hakati juba teadlikud siis ka planeerima uute kutselist teatrit ja tehti ettepanek Karl Männikule. Minna õppima välismaale. Ja nüüd on väga huvitav see, et Menning, kes on ju ülikoolis, õpib ülikoolis, tema isa oli ennast üles töötanud veovoorimees, ta ei olnud mittevastavast seisvusest. Aga ta leidis võimaluse oma poja ülikooli panna, tol ajal veel oli tähtis, mitte igaüks ei saanud omale koolitada ülikoolis. Ta leidis selle võimaluse, Menning õppis esialgu huvitatud rohkem kirjandus ja kaunid kunstid, aga siis, kui isa jäi väga haigeks, siis isa soovi täitmiseks ta läks üle usuteaduskonda kus ta sai ka väga mitmekülgse hariduse üldkultuuriliselt ja ta isegi ordineeriti pastoriks, tekki ära oma proovi aasta. Aga ilmselt, et see ala teda siiski hingeliselt ei tõmmanud või, või tõmbas pisut teisiti, selles mõttes, et eks teatri ja kiriku paralleele ole ennegi nähtud ja ühiskonna mõjutajad ja vaimse elu mõjutajad on ju mõlemad. Ja Menning müüs maha oma isa pärandatud majad jättis oma pastoriametis, sõitis välismaale ja olles nüüd mõne aasta seal õppinud, pöördus ta tagasi selleks ajaks, kui jälle Soome arhitekti Armas Lindgreni projekti järgi, nii nagu ka Estonia oli Soome arhitekti projekti järgi tehtud Vanemuine siis valmis. Me ei saa rääkida, et nüüd see Vanemuise ehitamine ja kõik oleks toimunud õhutühjas ruumis. Tähendab, siin oli seesama, mis oli ka Estonia puhul, et väga laialt seda ehitamist toetati ja maalt talupojad vedasid ehitusmaterjali, näiteks linn, rääkimata sellest, et ka siin pandi rahasid kokku, saaks nõiaväel maapinnale, kerkida Eesti kunstitempel nagu õeldi. Selles mõttes oli see üsna palju ühistegevust selle asja juures. Aga, aga me peame arvestama, et sel ajal, mis käis, oli kohe peal viiendat aastat, see oli 1906. Ja kui Tallinnasse värav ei olnud otseselt miljöö mõttes, siis võib-olla Tartusse isegi mõjutas rohkem, sest see aeg, mis kätte oli jõudnud, vist Tuglase seal vanglasse korraks ja suitse laikuma läksid maapakku ja ja teatri avamise eelpäeval mõistis Tartus sõjakohus poomissurma mitmeid inimesi, kes olid revolutsiooniga seotud ja Baltimail oli seal hulk kooliõpetajaid maha lastud ja üles poodud ja ihunuhtlust saanud ja kõik see olukord seal ümber oli kõike muud kui roosiline. Ja muidugi see niisugune terav poliitiline olukord ta mingil määral mõjutas ka Vanemuise avaetendust, õieti 12. august oli siis see, kus oli pidulik sisseõnnistamine ja 13. oli siis Kitzbergi tuulte pöörise esietendus. Nüüd on minu käes Postimehe number 1906. aasta augusti esimesest poolest esiküljel 10. eri šeriftis teadaanne uue teatri ja kontserdimaja avamispidustused, 12. 13. ja 14. augustil 1906. aastal. Pidusöök Eestis tööde ajaloolist kontsert ära Lindpere juhatusel. Vaimulik kõne härra hurda Alt, avamiskõnehärrad Tõnissonilt, näitemäng tuulte pöörises näitejuht härra Menning. Nii et juba see ütleb midagi Menningu kohta et täravati eestitükiga ja see on tükk, mis on jäänud Eesti teatri ja dramaturgia ajalukku ja Menning töiga ja uue ja noore trupi põhimõtteliselt vedada, saab siis oma tahtmise järel kasvatada, kellel ei oleks mingeid halbu diletantlik harjumusi liiga palju küljes. Nii et esimesel hoo ajal siis sinna truppi kuulusid. Karl Kadak, Ants Simm, see on eriti oluline nimi Hans Rebane, Karl triipu, Somaalia kontsa Leopold Hansen, Olli Västrik, hilisem oli Teetsov Anna Alt, Leisi, Eduard Türk ja mitmed teised. Ja siis järgmise aasta Eduard Türk tuli juba järgmisel aastal ja siis aastate jooksul lisandusid, veetsin Menningu trupi karjungolts lühikeseks ajaks kal toimunud Anna Markus. Elviine Annuk ehk Mari Möldre, hilisema nimega hardsus. Kaugust sunne ja Rudolf Klein ehk Ruut, Tarmo ja veel mitmed nimed, kes hilisemas Eesti teatris on kuulsad olnud, aga kes siis olid noored algajad väheste lavakogemustega. Nii et õieti Viira trupist võeti üle ainult kolm näitlejat ja nendest olid siis eriti olulised Menningu jaoks. Leopold Hansen ja Amalie Konsa, kelle niisugust loomulikku looduslikku siirast annet. Ta väga tunnistas. Näitlejatest jõuame saate lõpuosas veel rääkida. Eetris on teatrisajand ja stuudios Lea Tormis. Et rääkida kutselise Vanemuise esimesest lavastusest Kitzbergi tuulte pöörises. Kitzberg, kes väga siiras sealt läbi tuntult kirjutas, selle näidendi ei osanud ette näha, millist poliitilist tormiskandaali see selles õhkkonnas esile kutsub, see tuulte pöörises ja tegelikult alles hiljem võib-olla on läbi aegade, see on rohkem avanenud see, milline eesti elule arhetüüpne situatsioon on sinna näidendis sisse kirjutatud. Menningu lavastuses tõenäoliselt nii palju kirjeldustest aru saab, oligi alguses rõhutatud seda ebaõiglust, aga hiljem siiski näidatud, et jaanist, kes selle ebaõigluse mõjul ja oma väga temperament loomuse mõjul läheb, siis nende mässajatega läheb nende punastega kaasa. Kusjuures ta ei mõista. Neid tegelik eesmärke, mis nendel revolutsiooni tegijatel on, ta läheb kaasa lihtsalt sellepärast, et tal on vajadus kätte maksta sellele aga õigluse eest. Kuidas siis lõpus temast saab lihtsalt mõrtsukas, kus ta hakkab, suunab oma revolvri, oma meeleheites juba süütute inimeste vastu homsest? Ta kaotas mitte ainult oma kodutaluvaid, ta kaotas ka oma armastatu ja püüdes seda tagasi võita lõpuks temast saabki mõrtsukas ja ta käitub ebaeetiliselt. See on niisugune igipõline kollisioon, kuidas sotsiaalne ebaõiglus võib toota Testruktiivsust ja kaasaminekut ühiskonna destruktiivset jõududega. Ma väga tahaks, et meie praegused riigimehed oskaks natukene selle peale mõelda kust need umbrohujuured peale hakkavad ja kust plahvatus võib tulla, aga no see ei ole praegu siin teemas, ainult viitab sellele, kui kauakestev on see, millest Kitzberg oskas rääkida. Aga tema ajal ei olnud rahul kumbki poolus ja rääkimata sellest, et 1905 see revolutsioon, see oli siinmail ju pigem niisugune väga tugev rahvuslik jänese teadvustus. Ja punasus ei tähendanud siis üldsegi mitte seda, mida hiljem isegi Seproretaarne punases ei tähendanud päris seda. Ja punaste hulka kuulusid nii eestlastest sotsiaaldemokraat, Lätit kui ka hilisemad kodanluse juhid, nad kõik olid punased tolle revolutsiooni mõttes, sest nad tahtsid oma rahvuslikku vabadust selle revolutsiooni käigus kätte saada. Ja juhtuski nii, et kõik olid puudutatud. Ja võib-olla see kunstiline tase isegi selle varjus nagu ei pääsenud niivõrd mõjule. Võib-olla, mida sa sel ajal tähendas, sellest on päris täpselt ütelnud ka omamoodi küllap ka just oma sotsiaalsete juurde tõttu sinna punase masse seltskonda sattunud noorena Kaarel Ird. Tõtt-öelda, need vastuolud olid ju traagilised. Vanemuine avati tuulde pöörisega ja kriitika nii vasakult kui paremalt. Ühesuguse Azardiga heitis ette sellele. Ühelt poolt kodanluse jaoks oli see näidend liiga revolutsioon irooniline ja seal tõesti jaani paatus, millega ta vabadusest räägib teisest pooltega proletariaadi heitis õigusega ette Jaani näitamist inimesena, kes kasutab seda situatsiooni selleks, et õiendada oma isiklikke arveid. Ka meie teema suhtes meid nüüd huvitab praegu just selle asja kunstiline iseloom, sellepärast see oli niisugune erakordne lavastus, millega nüüd Menning tegi paar kuud proove, kui muidu oli tehtud proove võib-olla seal nädal-poolteist paremal juhul uue tükiga, sellele tükile tehti spetsiaalne dekoratsioon, mis oli ka väga harv juhus tolleaegse vaesuse ja üldsegi arusaamiste juures. Ta väga põhjalikult töötas näitlejatega, osad läbi ei ja Ants Simmi mängitud Jaan salgadaku mängitud Kaarel siis Amalie Konsa mängitud Jaani ema Anu. Olid muidugi eriti tugevad, aga igal juhul see tase ja see mingi haarava loomulikkuse mulje, mida sel ajal rõhutati kui niisugust uut kvaliteeti, et see mingil määral juba pandi kehtima selle esimese lavastusega ja hakkas selgeks saama üsna ruttu. Et Menning oli kindla programmiga teatrijuht ja kahtlemata meie sõna tõsises mõttes esimene elukutseline lavastaja. Eks ma kardangi, et see jutt siin hakkab kõvasti keerlema Menningu ümber, sellepärast et see eristabki tolleaegset Vanemuise Estoniat. Et Vanemuine on eeskätt ikkagi Menningu vaimu ja vaimsusega loodud, nii nagu ta siis välja kujunes, kuna Menning on jätnud palju artikleid ja need on ka kogumikuna tähtsamad neist on avaldatud kal Juhani poolt. Sellises raamatukeses kunstiviha on sama püha kui vaimustus Menningu sõnad pealkirjaga igaüks võib sealt lugeda, et tema artiklitele on paljutki öelda ka tänapäevale. Veel ta oli siiski erakordselt haritud ja mõtlev inimene selle aja jaoks siin meie aedruumis. Ja sealt nähtub ka, et tegelikult ta nägi kõike otseselt ei jäljendada kedagi, ka mitte Max Reinhardti, vaid ta esiteks kohandub väga meie kohalikele oludele ta võib-olla ei teegi kohe kõike seda, mida ta tahaks teha ja mis talle meeldinud on, vaid arvestab oludega, tahab luua mingit arenguprotsessi kasvatamise protsessi. Ja tal on ikkagi täiesti omavad eeskujusid, on saadud siit ja sealt ja tuge on saadud, aga ta otseselt jäljenda. Reinhard oli ta jaoks võib-olla liiga niisugune. Kujundlik ja poeetiline. Vähemalt ei, suutmata seda kujutada, nähtavasti siin tartu laval niisugust asja otto praami jällegi liiga natuuralistlik, kõige lähedasemad tõenäoliselt olidki prantsus, maland, reantuani vaated, kes küll tegi ka suhteliselt nad uralistliku teatrit ja võib-olla siis just nimetasin, laske omad tähendab, mingi suundumus niisugusele psühholoogilisel realismile tundub küll olevat teine asi, kui palju sellest välja, et siin Eesti oludes tuli. Ja mida siis Menning üldiselt taotles? Raadiosaade ei ole nüüd koht, kus neid professionaalselt üksikasju hakata arutama. Aga Tal oli väga tähtis, noh, näiteks niisugune asi, et kui ta valis repertuaari ja ta tahtis valida head kirjanduslikku repertuaari siis ta lähtus näidenditest, mille kohta ise ütles, et need enam-vähem meie oludega ühte lähevad. Ta ei arvanud, et see oleks alaline printsiip, aga see oli alguse printsiip, kui ta hakkas tooma professionaalset trupi, alles kasvatama. Tarned ei tohtinud olla liiga keerulised näidendid ja seal pidid olema sellised olud ja vahekorrad, mis küll ütleme teise rahvuse peale, nüüd seal ja teiste linnade ja kohtade peale vaatamata siiski oleks mõistetavad ka meie vaatajale, kellega ta saaks ennast jaga näitlejale kergemini samastada. Nii ta teadlikult piiras ennast, piiras ka oma repertuaari just neil algaegadel. Sest esialgu jätab ta kõrvale klassika, mida ta on ise nii huvitavalt arvustanud, mida ta väga hästi tunneb. Aga ta näeb, et sellel tasemel, kui ta tahaks, ei ole näitlejad võimelised seda tegema ja ta on veendunud, et näitleja peab lähenema sellistele üldinimlikele probleemidele asjadele võimalikult talle arusaadavat materjali pidi. Soovitavalt rahvuslikku materjali pidi või siis ka muidu lähedast materjali pidi. Ja pisut teine põhjus on selleks, miks ta jätab kõrvale vira ajal nii populaarse operetti ültse tungi muusikateatri poole, kusjuures Menning ise oli muusikaliselt haritud inimene ja kõige lõbusam see ta mängis ise Vanemuise orkestris, nii kiire, kui tal ka oli, ta mängis oboe, ta kujundab välja muusikaosakonna Vanemuise juurde ja nii väike või suur lisajõududega, kui see Vanemuise orkester sellega on, oli sajudeline, apelt ikkagi saab. Hakatakse andma kontserte sümfoonilise muusikaga. Nii et tema lähtekoht on ikkagi see publikut kasvatada, vastuvõtjad kasvatada ja ka näitlejad, sest miks ta loobus operetist? No muidugi selle kergluse pärast ja kõikide tahtis tõsisemalt ja mitte puhast meelelahutust. Aga ka sellel põhjusel, et ta oli kindel, et tasemel operetti lihtsalt ei olda võimelised tegema veel inimestel puudub koolitusele jaoks näitlejatel ja et see on ka majanduslikult väga kallis küll, tunnistab niisugust lihtsat rahvalikku ja muide Eesti kohastatud laulumängu. Aga ooperit muidugi, mida Viira juba ärgi, kuidas sellist eneseusaldust muusikaliselt tegelikult haritud inimesel olla ei võinud, sest puudusid juba koolitatud lauljad ja lavastusvõimalused, nii et selle ta jätab kõik teadlikult kõrvale, võib-olla et see oli ta viga. Sellepärast et eks ta vigu tehes õpitakse. Aga no seda nüüd tagantjärele raske hukka mõista, sest tal oli tõesti kindel programm, see nii-öelda samm-sammult minemise ja arenemise programm. Ja tema jaoks muidugi repertuaari tähtsust oli juba jutust kirjanikku keskne roll, seakirjaniku keskne roll. Ja et elutõde on laval väga oluline, aga ta peab muutuma kunsti, tõeks ta kaotab etteütlemis selleaegses teatris on üldiselt üsna pretsedenditu sündmus. Seda Estonias teeb seda tegelikult alles Lauter lõplikult juba Eesti ajal. Ja nõuab korraliku teksti teksti valdamist kohe algusest peale nõuab uue inimese sündimist laval elamuslikus, mis tegelikult tähendab siis seda sisseelamist ümberkehastumis ja muidugi siis ikka lavastus peab olema tervik ja peab olema ansamblimäng, nii et Menning on suurel määral pedagoog oma trupi jaoks, sest õpetatud näitlejaid ei ole tal kusagilt võtta. Ta tõstab muidugi teatrihariduse probleemi paljude muude probleemide kõrval. Aga esialgu ta ei saa muud teha kui võimaluse piirides oma trupiga nisust, stuudiotööd. Nüüd meenutab oma õpetajat Karl Menningu, Vanemuise kauaaegne näitleja Eduard Türk. Ja katkenud on lindistatud 1962. aastal. Nagu juba varem kuulsuste oli varem valinud omale elukutseks pastor jaame. See on väga iseloomustav selles mõttes, et hiljem oma praktilises töös. Kui näidendis esines kirikuõpetaja, siis ta armastab neid peaaegu karikatuuridele kardväega. Iseloomustada nõudis loomulikkust. Kui palju me tookord seda suhteliselt muidugi aaredes, pikapeale, aga siis põhilõudmil loomulik, lihtne, loomulik proovid olid väga ranged. Täpsel ajal algasid, lõppesid täpsel ajal. Tüki analüüs oli võrdlemisi tugev. Iseloomud olid selgelt joonistatud meni koskas, eriti hästi näitleja isiklikke omadusi ära kasutada. See oli suur eeldus nii osadele andestada, sellepärast olliva suuremalt osandlik algajad veni kooli arvu võiks öelda peaaegu türann. Kuid niisugune türann, kes mitte ei solva inimest, vaid selle töö türannia tagatunnet, iga kogu aeg suurt õiglust, suurt otsekohesust suurtelt ainult tööst on innustav, mitte asjast enesest, mitte aga elese isikut ei Soroloog peale ei kiitnud kunagi näitlejaid. Kui mõne oma arust õnnestunud osapool siiski pöördus tema poole, no kuidas sul läks ja siis vaatas ta vihaselt kõikaga vatsa või asi oli kuidagi siiski haljastatud. Siis. Juures teistelt natuke aega viidi saed ajal siis oma abilise Alt, Simmiga, Alzini, Kaialdal. Viira trupi lööta põhiliselt laiali ja võtab sealt ainult kolm inimest, ma juba siis viitasin, kes tema jaoks on kõige tähtsamad ja miks tema jaoks olid kõige tähtsamad need Leopold Hansen jaamal ja kontsa, kes siis nagu ma ütlesin, lendasid seda Viira teatrit selle teatriga, mida mina juba olen näinud ja paljud eesti vaatajad pärast sõda näinud on. See oli nende nüüd see niisugune jumalast antud naturaalne on see, et nad olid niivõrd siirad niivõrd loomulikud, et nad ei osanud laval valetada ja muidugi Menning tundis selle ära. Ja võib-olla väga ilusti on seda iseloomustanud, seda Menningu ülimat kannatlikkust siis Amalie kontsaga nihukesed kõrvalt üsna teravalt vaatavad ise näitlejanna pilguga on iseloomustanud Sis Mari Möldre. Mis puutub aga Karl treeningusse, siis temal lausa hellitas Somaalia kontsad proovidel. Tema, kes muidu oli nii karm ja range moraaliküsimustes kõik see, mis ta teistele keelasse, mis täitsa ta ei kasutanud ühtegi lepitavatega niiskust, lee, betooni kellelegiga, selle oli ta nagu varuks hoidud kõika maalija Konsale ikka kontsakeneja kontsakene. No kuidas siis niimoodi saab? No lugege veel kord, see oli see, sa ju nii konsoli hirmusedas konsokiane. Nonii, sa, no kuidas te ütlesite eile õpitu osa pähe, niimoodi me edasi, kui kaugel niimoodi jõuame, siis konsoli Koovutavas hädas. Piinlik ja häbi jõudis. Ma kodu oskasin, aga nüüd on meeles kõik ära läinud. Nii peab õppima, et siin kõige meeli midagi tuleb. Ma ei leia, et Menningu lest temale tahtmisest lugemist õpetata. Sest Eduard Türk oma mälestuses väidab, nagu oleks tema olnud peaaegu kirjaoskamatu. Aga mina seda kuidagi uskuda ei saa, sellepärast et et kuidas tema muidu oleks seesama suur Joosi pähe saanud õppida, kui ta kirja ei oleks osanud lugeda. Mina leian, et Menning, õpetad seda rohkem loogiliselt lugema ja mõtlema, mida ta loeb. Sest tema oli näitleja jumala armust, tema ei lähenenud intellektiga oma osadele ega mõttega, vaid intuitiivselt ja paistuliselt. Ja tema tabas alati peaaegu märki. Ja kui temal kontsakesel osa oli juba pääs, siis memmikate tähendab palju ei seganud. Ja väga huvitav, et kuigi tema oli ka elus koomik, siis ometigi on mul meelde jäänud temast pakilised osad. Võib-olla sellepärast, et ma ise olen ka katsunud koomilisi osi mängida? No nüüd ma leidsin, et see on nagu päris loomulik, aga mis mulle, eriti, mis ma ka oma mälestus sulle nii ütleme ära toonud on just tema. Herman tsi lootus õnnisturbele Emagnirdee ja Kitzbergi libahundist vanaema. Nii et loomulikust Menning tunnistas, ta ei tunnistanud ebaloomulikku rääkimist laval põhjendamata žestid võttis kõik maha, olevat isegi öelnud, et kui ta kätega midagi teha ei oska, pange käed tasku. Aga ärge helge ja kõiki muid selliseid asju väga ilusasti. On ju temast kirjutanud väga noore ja algaja näitlejanna teatrisse tulnud Liina Reiman kes ka hädas seal Menningu juures. Ta ei osanud endaga midagi peale hakata. Ta oli uje ja ta oli suur ja ta oli kohmakas ja ja hirmus noor. Ja Menning oli ka temaga küllalt kannatlik. Tema kui näitlejaga. Temaga läks teisiti, Menning ei olnud nõudlik mitte ainult oma trupi kui nüüd professionaalsete oskuste suhtes. Nad pidid lugema, Nad pidid muusikat kuulama, näpid ennast igakülgselt harima, nii palju, kui see teatritöö kõrvalt võimalik oli. Männik kontrollis seda, aga ta kontrollis ka väga nende nii-öelda moraali ja üldse nende käitumist väljaspool teatrit. Sellepärast et tema jaoks oli tähtis näitleja seisus nüüd au sisse tõsta ja näitlejast teha ka üks ühiskonnas oluline tegelane ja selleks oli vajad, näitlejad käituksid laitmatult ja Liina Reiman jäi vahele üldse mitte tema enda süü tõttu, vaid selle tõttu, et temasse armus üks kaukaasia verd üliõpilane, kes ennast tema pärast maha laskis, kuna linna Reiman teda meheks ei võta võtnud. Ja noh, tema memuaarides võib lugeda, see on pikk ja, ja omamoodi sakiline, melodramaatiline lugu, kõik, mis seal toimus. Aga, aga kuna selle ümber selles kitsas saksikus kadaka sakslikus seltskonnas oli nii palju kihinad kahinat ja seletamist ja õiendamist siis Menning, kes seda tõenäoliselt mitte väga hea meelega ei teinud. Siiski lasi sõnaksoovits linnale imelile ramminna vanemisest sellepärast et, et see eluline maine, kas temaga kaasas käima küll ilma tema süüta, võib-olla ainult et ta oli liiga naiivne ja usaldav olnud. See hakkas segama siis nähtavasti seda muljet, mida Menning tahtis kujundada oma trupist. Aga see põhimida, Liina Reiman sitaatrist kaasas esialgu olles ei keegi ja veel tükk aega olles ei keegi, see ilmselt oli väga otsustav tema anud hilisema niisuguse suure puhkemise juures. Kes tahab sellest rohkem teada, see peab lihtsalt lugema Liina Reimani memuaare, mis on kättesaadavad raamatud kogudes ja esimene osa ka uuesti välja antud ja kohe antakse uuesti välja ka teine osa, rohkem ta ei jõudnud kirjutada. See, mis näitlejast jääb, see on sageli mingi väikese stseeni või mingi asja kirjeldus mis koos fotoga võib rohkem öelda kui kiitvad sõnad ja Amalie Konsa kohta võib-olla ütleb väga hästi seesama Liina Reiman. Ta nagu kinnitab seda, miks Menning kontsert nii palju lugu pidas, ta kirjeldab lihtsalt ühte pisikest seenikest tollal ja veel pikka aega väga popp klaarsest näitemängust. Lootus õnnistusele kus Somaalia kontsa mängis üht vana heidekest, kelle kaks poega mõlemad olid merel hukkunud ja hukkunud just niisuguse kindlustusseltsi ebaeetilise tegevuse tõttu, aga noh, see ei ole oluline vaid lihtsalt üks niisugune stseen, et kus ta läheb koristama siis selle kindlustusseltsi tähtsa tegelase korterit, et raha teenida ja proua nii armuline, et annab talle kahe kaotatud poja eest siis paar lõunast üle jäänud külma kotleti kaasa. Ja nüüd kirjutab Liina Reiman. Ja siis algas meie andeka teatri vanaema suust seen. Hoides kausikest kramplikult värisevate käte vahel, tõusis ta aeglaselt-aeglaselt püsti, seisatas tükk aega näoga publiku kui poole ei mingit miimikat nägu kui tardunud surimask. Siis hakkas välisukse poole minema, sinnani oli ainult kolm, neli meetrit kuid selle distantsi läbimine kestis ligi kaks minutit. Nii saalis, laval kui ka lava väga valitses surmavaikus oli tunda nagu igaviku hõngu. Nii et nähtavasti see näitlejanna oli lihtsalt oma loomuliku andega võimeline niisuguseid suuri hetki saavutama. Menningu trupis oli veel mitmeid huvitavaid andekaid näitlejaid. Eduard Türk on enda mängimistest ja otsingutest kirjutanud oma raamatu sinilindu püüdmas ja sealt võiks seda lugeda. Aga paari sõnaga tahaks rääkida veel Anna Alt Leisist. Kui Menning lavastas libahundi, siis Tiinat mängis, anna Alt Leis võib-olla see on ka legend, aga igatahes oma aja publikule pihta väga mõjumad. Jälle Liina Reiman, kes oli natukene tema partner. Reis oli tumedajuukseline, hallide silmadega naine, tema sarnast näitlejat olen vaevalt kusagil mujal kohanud. Ta lõhnas metsa samblast ning põllumullast ja lõõritas kui lõoke. Ta naeris värskelt ja sütitavalt. Ta ülevoolav elurõõm nakatas ka publikuda viha Celine ja metsik ja see tuli nii järsku, et pani kartma. Ta põles looduslapse terve kirega nagu ilus metsloom, seda on ikka aegade vältel räägitud, see olevat olnud see kõige ehtsam kõige parem. Tiina foto järgi ei saa midagi öelda. Aga kirjeldusi ma usun. Ja kindlasti ei pääse mööda Simmist, kes oli Menningu nagu esinäitleja, kes mängis kangelasvälja, mängis noori armastajaid. Ja kellel ka ilmselt oli väga tugev ja loomulik näitlejaanne ja temperament juba, kui ta seda tuulte pöörise jaani mängis veel mitmeid olulisi suuri rolle ja ka tema puhul ma tahaks lugeda hoopis ühe väiksest stseeni kirjeldust. Mis Ma ma ütleks selle poolest, et selle on kirja pannud tantsija, selle on kirja pannud meie esimene professionaalne tantsija Ella Ilback. Ja ta toob selle näiteks sellest perioodist, kui Ilback ise otsis, mis on see kunstiala, milles tema ennast väljendada saab ja ta veel ei teadnud, mis on teinud tutvuselt, tajus. Ühel kolmapäeval mängiti Vanemuises Trindbergi isa Ants Simm ei lähe mul iialgi lest seisab hirmsas hingepiinas laua ääres laudeli ümmargune ja hakkab selle ümber käima aeglaselt, alguses, siis kiiremini, kiiremini, ikka kiiremini. Nagu oleks sellest söörist saanud pool, mis on teda enesega kaasa kiskunud ja äkki pahvatab naerma ta meeltest ära hull. Hilise ööni valdas mind see stseen hirmust tihenev inimhingepiin, kuni lõhkemiseni öeldud ilma ühegi sõnata. Kõik oli selles jooksus liikumiseks, see oli avastus. Mu ees avanes tundma ilmatu perspektiiv, maailm, liikumine. Ja need väikeseidki kirjeldused ütlevad tegelikult seda, mida ei ütle paljud kokkuvõtet või kaasaegsete arvustused Menningu teatri kohta. Et see ei olnud sugugi nii mõistuslike, ainult sõnaline. Et seal teatris olid olemas just nimelt niisugused lavalised kujundid, mis tulid liikumisest žestist, ilmest. Et nad olid olemas. Kuigi Menning võib-olla neile eraldi pööranud tähelepanu, aga kui sisetunne oli õige kuidagi selle saavutanud, siis tekkisid ka kõik need asjad. Loomulikult. Tal ei olnud kuhugi oma näitlejaid õppima saata. Noore Eesti teadis hiljem väga palju ilma teinud kunstniku kujundaja Aleksander Tourandi saatis ta õppima Berliini. See oli tema algatus, aga näitlejaid eesti keeles kusagil ei õpetatud, nii et ta jätkas. Nii palju, kui see võimalik oli, ise seda õpetamist. Ja täpselt samuti kasvatas ta publikut, sest publikule pidas ta kõneõhtuid, loenguid, arutlusi, mitmed tema enda veetud. Niisugused selgitused on artikliteni jäädvustatud sõltuma artiklite kogus. Ta hoolitses ka selle eest, et saaksid kooli õpilased ja töölised odavamaid pileteid kui vaja. Ühesõnaga tal oli täiesti kindel programm ka oma publiku kasvatamises. Teadis, kui vähe on Eestis ja kui vähe väikeses Tartus sellist haritud publikut, kellele ta võiks üldse oma grammi oma näitleja arendamise ja teatriarendamise programmi rajada. Aga üks olulisemaid asju, mida ta tegi, oli muidugi see, et mängis ära mitmed Koidula Kunderi näidendit Carl Robert, Jakobsoni, Artur ja Anna. Ja lihtsalt sellepärast mängis neid, et eestlane peab kasvama. See peab kasvama eesti materjalis. Ja nii palju, kui seda oli ta seda lavastas tema abiga suuresti tulid lavale nii libahunt kui ka kauka jumal kus toimunud mängis esimest kuulsat Mogri, Märt eriti vinged, aga väga heaks peeti ja hiljem mängis ta siis Pisuhena Westmanni. Nüüd siis jõuamegi lähemale sellele peale, kus hakkab kõlama niisugune teema nagu Menningu lahkumine kui omamoodi legend eesti teatril ajaloos. Sest Menning tuli teatrisse 1906, Menning lahkust 1914. See on tegelikult väga lühike aeg. Ja härraga suutis ta siiski panna väga tugeva aluse mitte ainult Vanemuisel vaid peaks ütlema, et tema kasvatatud võid tema poolt pluuse panus saanud näitlejate kaudu ka ühtse eesti teatri laiemalt, sest neid näitlejaid hiljem jagus mitmele poole. See on juba järgnev eesti teatrilugu ja nad viisid midagi kaasa sellest, mis nad Menningu olid õppinud ja ja mõjutasid sellega edasist kujunemist. Menningu lahkumine on üks niivõrd värvikas ja keerukas episood millest siin pikemalt rääkida ei jõua, aga see on hästi dokumenteeritud mitmel pool, sest kui üldse kellelegi tegevust nii-öelda meie oludes on üsna korralikult uuritud, siis on see Karl Menning minagi siin oma lühikeses vaates toetun Karin Kase ja kaljuhani uurimistööle, nii et seda võib lugeda nii kal Juhani raamatust Karl Menning, Vanemuine kui ka Karingase raamatustajate tegijad, alustajad. Ja veel mitmetest artiklitest, kes sellest asjast huvitatud on. Ainult viitaksin, mõnel asjal Menning paratamatult oma selle järeleandmatu ja väga printsipiaalsuse repertuaari poliitikaga, ta pidi saatma oma vastuoludes Vanemuise seltsi mõningate ringkondadega ja, ja ka seltskonna mõningad ringkondadega nendelt, kes oleks tahtnud niisugust lustakamaid, meelelahutusliku mad teatrid ja kellele ei meeldinud, et meninghi tõsiseid arusaamatuid asju kipub mängima ja Neyningu selja taga seisis aegne Vanemuise seltsi juhatus üsna tugevasti ja juba mitu niisugust protestiaktsiooni, mis olid seal on toimunud, olid selle tõttu tagasi löödud ja Menningu lisanud oma repertuaari liini edasi ajada. Aga lõpuks põhimõtteliselt juhatuse ümbervalimised, muide Jaan Tõnissoni eestvõtmisel suuresti ja üldse selles konfliktis on kahjuks vastamisi kaks väga olulist tegelast meie ajaloos. Karl Menning, Jaan Tõnisson, kuigi Tõnisson ei tahtnud ära läheks, ta tahtis ainult Menning natukene rohkem alluks seltsi juhtimisele ja natukene muudaks oma repertuaaripoliitikat. Aga kui muudeti seltsi juhtkonda, Menning nägi, et need kestad tahtsid tingimata ja kiiresti muuta tema repertuaari, et need said elamusse. Ta astus ise tagasi ja esialgu Tõnisson kuulutas välja veel usalduse avaldamise. Menningu lääs enam ei aidanud ja selle Menningu äärmise printsipiaalsuse ümber on olnud hiljem väga palju arutlust. Ühest küljest, see on jäänud niisuguseks suureks eeskujuks, et inimene ei murra milleski oma põhimõtetele truudust, vaid ta pigem lahkub, aga samal ajal teisest küljest ja paratamatult läheb kaasajal koletajate kujunemist või ka juba palju näinud ka siin Eestis läheb mõte sellele, et võib-olla Menning läks õigel ajal ära. Võib-olla Ta ei oleks siiski noh, olude ja oma trupitaseme tõttu veel saanud läbi viia seda samm-sammult poliitikat niisuguse tõusuga suurematesse postilistesse kõrgustesse. Ja võimalik on isegi selline motiiv, mida ei saa mitte millegagi enam tõestada, aga mida võib lihtsalt oletada. Et võib-olla ta mõnel härral juhtis teatrit rohkem kui nüüd teoreetik ja niisugune kirjutaja natukene vähem kui teatripraktik. Ta oli esimene niisugune lavastaja Eesti teatris, kes ise kaasa mänginud, ainult teisi juhendas. Ta olevat seda kõike õppinud ja tundnud, aga võib-olla oli ta mõnes asjas natukene liiga jäik, kehtima jääb siiski ikkagi see Menningu printsipiaalsuse, mida on väärtustanud ka kirjanik Ilmar külvet näidendis Menning, mida siin nüüd Vanemuine suhteliselt hiljuti mängis? Ja legendiks jääb just nimelt see jätama printsiipe ei reetnud, jäta ära, läks aga nüüd natukene anda maiku sellest miljööst, mis sellel otsustaval koosolekul siis valitses. Loeksin natukene mõned näitlejate sõnad, kes on seda siis hiljem meenutanud, kuidas nemad seda vastu võtsid. Nooruke Mari Möldre, Aegna Annuk siis ütleb niimoodi, nooruse optimismi näis kõik mulle esialgu veidra naljana, küll nata tagasi paluvad, mõtlesin ma. Kui see nali siiski lõppes sellega, et Menning direktori kohast loobus, olime justkui perekond, kes kaotas järsku oma pea oma toe. Türk. Tõelised kaotaja tasusid tookord kinnise eesriide taga pimendatud laval, need olid Vanemuise näitlejad. Hiirvaikselt hinge kinni pidades jälgisime oma juhi isikliku draama viimase matusekäikusest, kaudselt oli ju ka meie saatuse otsustamisel popult Hansen, näitlejad pimedal laval olid tõmbunud liikumatult kössi, rekvisiidid, toa praokil, uksest langes nende turjale õhuke hele valguskiir, nagu piitsalöök. Masendavat vaikust ei usaldanud häirida keegi, isegi oma hingamisega mitte. Korraga puhkes keegi nutma. Nii et niisugune miljöö paari sõnagagi on nüüd vast ära öeldud. Ja näitlejad esitasid kollektiivse lahkumisavalduse, see näitab seda niisugust solidaarsust, sest keegi ei mõtelnud sel hetkel selle pääle, kus ta edaspidi elu ülalpidamist saab ja kuhu ta läheb vaid lihtsalt, kui läheb, Menning, läheme ka meie. Aga Menning ise, kui see tormiline koosolek oli läbida hiljem, palus neid, et nad võtaksid selle tagasi sellepärast et noh, muidu läheb kõik see, mida tema siin taotles, ju kavatse, kui, kui näitlejad laiali jooksevad ja ta palus neid Ants Simmi juhtimisel edasi jääda ja nad jäid mõneks ajaks kaheks aastaks. Suur pereheitmine toimus kahe aasta pärast, kus siiski tekkis järgmine konflikt ja üsna suur osa Menningu näitlejaid läks Tallinna ja asutas seal uue teatri, aga seal järgmine lugu nüüd teatri juhtimist püüdis jätkata siin. Ja püüdis kõige paremates Menningu. Ta ütles. Aga noh, esiteks olud olid vahepeal muutunud, juhatus oli muutunud. Ja teiseks Simm oli tõesti ilmselt suurepärane näitleja, aga jaa, küllap ta oli mõnes mõttes ka teatrijuht, sest tema hilisem poliitikud ja Tartu linnapea tegevus näitab, et need omadused talle ei puudunud. Ju ta siis ei olnud ikkagi lavastaja ja jääda ei saanud ja võib-olla ei olnud ka võimalik seda Menningu liini enam niimoodi jätkata ja tal ei olnud ka programmi, mida edasi teha, nii et ka tema, nii nagu Menning jääb üsna pea teatrist eemale. Ja õieti ega enne seda suurt sõdade ja revolutsioonide aeg on maailmasõda juba ju algab, kui kohe ei olegi Vanemuises midagi suurt enam edasi rääkida, kuigi tegevus toimuse teatris käidi ja tehti ka häid lavastusi ja rolle, aga majanduslikult siiski hakkas see asi alla käima. Sellega, nagu ka õieti lõpeb Vanemuise see ajajärk. Võib-olla laseksin natukene rääkida taas Kaarel Ird til, kellel Menningu põhimõtted olid väga sarnased ja kes mõnes mõttes uutes oludes püüdis ka nendest kinni pidada. 1000 916. aastal kirjutab Menning Eesti kutselise teatri 10 aasta oli see juubeli puhul niisugused mõtted, Vanemuine kui teda asutati, kutseline Vanemuine seadis oma sihiks luua Eesti teater, nagu ta ise ütleb, niisugune teater, kuhu võõras sattudes märkaks, et ta näeb midagi, mida ta ennem näinud ei ole. Ja samas artiklis ütleb Menning. Estonia loomisel seati ülesandeks näidata sakslastele, et eestlane on ka võimeline sedasama tegema, mida nemad veniline riidega ilusti seda analüüsib. Tallinna kodanluse kell oli juba kogunud teatov jõukus oli juba materiaalne ja udu olemas. Oli vaja vaja tõestada, et nad on täisväärtuslik, kultuurne rahvas nagu sakslast. Kõige parem. Selle tõestamiseks olid näidata, et nad suudavad jest sedasama teha. Menningu tahtis rohkem, ta ei tahtnud enam sedasama teha. Enne seda, kui tuleb Eesti vabariik ja Carmenningut, kui haritud ja tarka inimest on vaja diplomaadina välismaadel. Jätkab Karl Menning oma endist tegevust, ta läheb Tallinna ja temast saab teatriarvustaja ja ta Anarustana kaunis halastamatu Eston laste vastu, aga samal ajal ma tahaks rõhutada fakti, mille just Kalju Haan on välja selgitanud, et tegelikult siis, kui nad alustasid peaaegu paralleelselt seda kutselise teatritegemist siis oli Menningu ja pinna vahel ka mõnel määral kogemuste vahetamise koost, et nii et see asi sugugi nii hirmus välja ei näinud, et Menning oli ainult see kuri kriitik, kes kõik Estonia maasisse tagus. Teda kutsuti ka Estonia näitejuhiks peale Altermanni surma, aga sinna ta ei läinud. Igal juhul, nüüd oli siis Eestis kutseline teater või elukutseline teater, võiks öelda, sellega rajal tehtud. Ja tegelikult sellega alles olid rajatud alused lava professionaalsuse sünniks. Ma nüüd meelega mängin nende kahe sõnaga eesti sõnaga võõrsõnaga, mis ju enam-vähem tähendavad sedasama. Aga päris samad. Natsism ei ole lihtsalt sellepärast, et kutselisus kutselisest teatris võib mängida diletantlik kult ju me näeme seda mõnikord tänapäevalgi. Ja seal võib ette tulla, et asjaarmastajalik, kus ettevõtmises võib keegi teha väga professionaalse rolli. Kõigepealt professionaalseks saamine on kindlasti üks protsess, mida sugugi elukutseliseks saamisega, mis tähendab seda, et keegi lihtsalt hakkab homsest sulle palka maksma. Ei saa kuidagi sõnastada sellepärast, et nii nagu nägid, kuidas Menning püüdis alles hakata esimesi samme oma näitlejaid kasvatama selle tõelise kutseisuseni, mida tema tõenäoliselt oskas väga hästi kujuta, mida ta tahab tegelikult selles näha. Nii see protsess kestis kaua ja võiks öelda nüüd tagasivaates, et õieti võib-olla alles 30.-te lõpus. Võib öelda, et Eesti teater põhimõtteliselt oli ikkagi nüüd läbinisti juba professionaalne, mitte ainult kutseline palga mõttes. Ja seal Menning pani põhja Jungoltseeriti siis Lauteri filmer ja need teised läksid edasi. Nii et siin on väike vahe selles asjas, mis on kutseline, mis on professionaalne. Aga siis võib kohe küsida, et aga see pinnatüüp, kes ütles, et me kõik ei pea sunnid siis olema. Et näitleja töötab rolliga rull töötab näitlejaga ja see on täitsa õige. See on nüüd see jumalast antud ande tasand, mille peale ei saa ühte kutselist teatrit rajada. See on kutselised teatriõnn, aga ainult sellele, sest neid lihtsalt ei ole kunagi nii palju. Ja neidki on vaja lihvida selleks, et, et nad täis professionaalideks saaksid ja pinnalismisenest läbi elu iseealisi esitleda. Teised. See üksi pinna, kui võtame ta kui Anda kamaka näite, ei loo veel kooli, ei loo veel kultuuri järjepidevust, seda, mis siis õieti alles on see sisuliselt kutseline või professionaalne teater. Aga kuna me nüüd oleme kahest teatri algusest rääkinud, siis ma tahaksin võrdluse anda veel korra siia lõppu, kuigi ma usun, et ta jäi kõlama neile, kes viitsisid seda eelmist ja praegust saadet kuulata. Aga ma annaksin selle võrdlusega siin Tammsaare sõnadega. Sest kuigi Tammsaare võib-olla milleski on isegi natuke ebaõiglane, sest ta üldistab, aga see on vahetu mulje ja see on ikkagi Tammsaare mulje mis kehtib kauem kui selle aja kohta, see kehtib tegelikult hiljem edasi ja võib-olla kui me teatriajaloost. Me näeme mitmedki asjad, mida ta ütleb, kehtivad hiljem edasi. Veel praegu, aasta pärast, ütleb Tammsaare 1913. Mäletan ma selgesti, missugust mõju vanem mõislased minu peale avaldasid, kui nema neid esimest korda taanlastega ära harjunud, nägid. Ühtlus, mäletus, punktipealsus, hulgaliselt esinemised, rahuldavat kisuvad isegi kaasa. Kahe kolme etteastumised jätavad ükskõikseks, saavad igavaks, sest intiimsus puudub. Asemele astub kord kõikumata, kord Salavedrustest salaniitidest juhitud nägemata käsi vajutab ja pingutab. Aga Estonia, seal võid mõnes tükis niisugust kangelast häbematu halastamata jõudu näha, et sa teisi näitlejaid ei näegi, ei ole mingisugust kindlat korda, korda ripub igal silmapilgul näitelavakangelasest ja tema tujudest ära. Juhatus puudub või juhatus mängib ise kaasa. Vanemuises, seal tundus üks eeskuju olevat näitejuht, kes kunagi kaasa ei mängi, temast rippus seisak, kõnnak, rääkimise viis määraska kirjanikutest, üksikutest näiteosadest arusaamise. Ükski näitleja ei saanud midagi ära rikkuda, ei saanud põhjani tunda, mis tähendab oskamatus, saamatus. Aga niisama ei saanud ka ükski näitleja kõige oma olevusega tunda, mis anne võimine on? Ei tundunud kusagil loomise joovastust, kusagil ei nähtud ootamatusi. Aga mõnikord oli niisugune tahtmine Leisi või Hanseni vabal võimise tipul näha, kuigi selle läbi 10 ühtluse teooriat surma, eks saanud kui mõned paremad näitlejad muisest lahkusid. Symbian Alt, Leis liikusid siis harjumata päkapiku laste seas ja püüdsite endid ka niisugustena näidata. Üks on aga kahtlemata, Vanemuine on endise Vanemuise Viira teatriga lõpuarve teinudki, tükkide valikus tundus teatud kasvatus, juhatuse püüd, Esztoonlased pole sarnaste asjadega kunagi tegemist teinud, nemad pole kunagi kasvatajad olnud, ainult kasvajad, keda Vanemuises kõige vähem armastati. Need olid venelased olevat meile võõrad, näitlejad ei saavad nende ettekandmisega toime. Vanemuise tähelepanemise vääriliseks tööks jääb aga see kindlus, millega ta meie oma viletsat näitekirjandust ettekannetena pakkus. Sellega on tööd tehtud, milles toonlased nähtavasti kunagi aru pole saanud, huvitavat Vanemuises ja Estonias ei kõrvu seada. Ühed korralikud, tagasihoidlikud ei tüki kuidagi silma paistma endid hulgast eraldama kõik nagu näite lavalgi. Või on nad nii häbelikud, et nad rahva poolt kiitust vastu ei võta. Näib nagu töötaksid siin inimesed, kellel kunst kunsti pärast olemas olnud, mis vaata, nõiad, nende tööst arvavad, see ei huvita neid. Aga Estonias nemad paistavad Tartus võõrsil käies niisamuti silma kui omas kodus Tallinnas. Tahnitsevad sest jõust kiituse järele ja püüavad end hulgast eraldada, isikuna tunda, anda ja mitte ainult näitelaval. Sellepärast räägitakse Tallinnas ikka näitlejatest, Tartus aga näite juustest. Tallinlane teab väga hästi, missuguseid riideid tema paremad näitlejad kannavad, sest viimased tunduvad tooniandjatena. Ka teatakse Tallinnas teater, omataoline õukond on, kus oma isesugune eluviisid, vigurid valitsevad. Sellest räägitakse valjusti, aga salaja ja kõige huvitavam, kui salajane räägitakse. Tartus valitseb ka selle poolest kord räägitakse vähe ja sedagi valjult. Aga imelik teater ei tundu teatrina kunstnik, kunstnikku nagu kerkini korralikeselgevat. Tartu on kuuvalge linn, Tallinn autolin, see pitser on ka teatrite pea. Vanemuine on tänini meie näitekunst ja arenemise peale suuremat mõju avaldanud kui Estonia. Ja vaevalt muutub see tulevikus, olgu siis, et Vanemuine randusliselt niisugusesse kitsikusse langeb et see tema püüdjat maha surub. Estonia hiilgab jäse, hiilgus tõuseb peagi veel suuremaks, selleks on kõik võimalused Tallinnas olemas. Pealegi võib Estonia Vanemuisel otse kardetavaks saada, ta võib tema paremaid jõudusid ära võtma hakata. Ja see ei oleks vast mitte ainult Vanemuise kahju. Kus on meie miljonärid, kestani Slovskite tõusmisega meil võimalikuks teeksid? Kutselise Vanemuise teatri esimesest aastakümnest rääkis teatriloolane Lea Tormis. Saates kasutasime helilõike Olav kerke, Ivalo Randalu ja Ivar Trikkel omaaegsetest saadetest. Ja siit stuudiost ütleb teile nüüd kõike head saatesarja toimetaja maris Johannes.