Tere õhtust, järgnev kesköötund on teatrisajandi päralt. Suvel kordame mehe sarja neid saateid, mis räägivad vanast heast teatrist 20.-te 30.-te aastate Eestis, kui teatrielu oli juba jalad alla saanud. Kui lava oli romantiline paik, kus sündisid legendid. Mõndagi sellest kuuleme ka arhiivilindi vahendusel. Tänases saates räägib Lea Tormis teile draamastuudio teatrist. Meie tänase draamateatri eelkäijast ja sõna saavad Kalmet ja Särev, Suurorgia, Kaljula, Tarmo ja Möldre. Need vanad head näitlejad. Mina tahtsingi vihjata, et need vanad toredad näitlejad midagi kaduma. Vaat kõik läheb uuel ajal väga ametlikuks näitleja peab üldse laps olema, siiras, tõmbab ta kaasa. Keda kurid homseni vanaduseni, nii huvitav, kui me nii kangesti tõsisema all saalis istume, Domina, ütleme laskma. Kes paneb meid nutma, naerma, kaasa lähed nagu tehasesse teatrisse, keda see huvitab, aga need peavad niuksed ise modi viguri tulema ja andke andeks, kui mõni neist teeb ka mõnikord halva viguri, Anto Andres teeningutade kujaks ta tasa. See oli Arno Suurorg. Draamastuudio teatrilooga jätkab aga juba Lea Tormis niisist. Teatri sajand. 1924. aastal, kui kevadel draamastuudio esimene lend lõpetas siis nad olid täiesti veendunud, et nad peavad jääma kokku ja tegema oma teatri. Esialgu Nad said natukene kasutada selle õnnetu vana draamateatri arvel ruume, kes ise ringi rändas enne oma lõplikku kinnipanemist, 24. aasta lõpus kasutasid nad siis saksa teatriruume. Aeg-ajalt valisid ise oma teatri juhatuse, kuhu hakkasid kuuluma Felix Moor JA LOE. Priit Põldroos, Rudolf Heidelberg ja Kaarli Aluoja. Otsisid tõlkisid näidendeid, alustasid proovidega ja öeldi igaühele, kes sinna teatrisse jääda tahtis, aga enamus tahtis jääda Targo oma endise töökohti ära, andku sellepärast palgasaamise lootust esialgu ei ole ja võeti julgus. Kokku. Alustati neljandal oktoobril 1924 Eduard Vilde pisu Hannaga. Ta soovis ja tahtis Rudolf Heidelberg, kes sellega ise lavastas, et teha katsetuste kõrval ka siis mingit soliidsemat rahvuslikku klassikat. Aga muidugi sattusid nad sellega mõnes mõttes vihma käest räästa alla ja minna nüüd kohe võrdlusesse Paul Pinna või Altermanni või veel kellegagi muidugi ei mõjunud hästi ja kriitika oli üsna terav. Sellest hoolimata mängiti julgelt edasi, mängitakse oma diplomilavastusi, esialgu veel proovitakse Kitzbergi tuulte pööristjastrinud märgi mängida. Jaga janti Charley tädi. Ja etendusegi jõutakse esimesel hooajal anda ainult 31. Nii et see on puhtalt algus. Ja muidugi, kui see ei ole mitte niivõrd repertuaaris, kui ikka selles, milles alati, et saksa teatriruume üürida on tohutult raske. Leo Kalmet meenutab Praeguse Draamateatri eelkäija draamastuudios püsis algul ainult puhtalt entusiasmi pealt. Töötasime ka New tünul, päeva käisime tööl, öösel tegime ise kostüümidega proovi. 24. aastal muidugi ruum ei olnud, siis üürisime seda saksa seltsiga, see hoone oli vabasem, midagi toimunud. Noaga saksa selts nöörismid hirmsasti oma üüridega võtsingi hinda, see oli 150 kloori ja pea huvidel kunagi lubatud, eks ole, tõsi, valgustusstandardile ainult etenduse eel 10 minutit proovida mis selle ajaga jõuti ja siis võeti maha, siis tuli poolpimeda lavaproov ära teha. Neemsasti protestin selle vastu ikkagi, et niiviisi teated teha ei saa ja see kestis mitu aastat, muidugi. Siis tuldi nii palju astet saeti nõnda ütelda kokakassa sõna elektriaparaadi juure ja tuli metallraha sisse panna kogu sattuliseda, loopida sinna, siis said täisvalgustusega proovi teha. Kui aga raha otsa lõppes ja pime ja see läks niiviisi edasi, isegi etenduse tuli see raha sinna loopida. Ja Ködersaal juhtus, unustas keegi raha viskamate õigel ajal, siis oli kah kustus, tuli ära ja rull ühe rahaga valgust on 25 sendise toitmisena. Sisse läksid ja ma ei mäleta, mitu minutit see 25 senti luges, siis. Ja teatri esimesed lavastused sündisid praktiliselt ühes foto aaloe üüritud suures korteris kus mitmed noored siis koos elasid, igaüks ise toas, kus ühtlasi oli bürooja, kantselei, raamatupidamine ja kõik, mida soovid, kõiki asju nad tegid ise. Otto Aloe, kellel oli teistega võrreldes suhteliselt parema palgaga töökoht maksis mõnikord puudujäägid oma taskust kinni ja kuna linnas oli tõesti väga kulukas etendusi anda, siis püüti ringi reisida ja mõne säärelinna odavamas saalis mängida, aga jonni ei jää. Teine hooaeg, see oli siis 25 26 aasta. Seal siis püüti nüüd mingeid sihte natukene selgemalt seada. Õieti oli kaks kallakut, mis olid olnud juba stuudiopäevil, et osa inimesi tahtis rohkem niisugust abstraktselt üldinimliku kunsti ja, ja suurt kunsti teha. Aga teised eesotsas Priit Põldroosiga oleks tahtnud natukene teravamat ja pahempoolsemat ja ühiskondlikke probleeme võtavad ja ka Ekspressionistlikumad otsingulisemat vormilt. Ja nii see läkski. Endel Berg lavastas improvisatsioonid juunis, niisuguses meele olulisus psühholoogilises laadis ja Priit Põldroos mingi orkaizeri näidendi kaas kaks, mis oli üsna tüüpiline Ekspressionistlik näidend. Vahepeal tekib üks niisugune võimalus luua tööliste. Sellest räägime järgmises saates pikemalt, kui juba Tallinna töölisteatrist juttu tuleb, aga siinkohal on tähtis see, et kuna sotsiaaldemokraadid olid vahepeal valits, siis taotleti mingeid eelarverahasid, erksamad inimesed seal draamastuudio juhtkonnast said aru, et see võimalus tuleb ära teda, sest see on siiski mingisugune rahalise toetuse võimalus ja järelikult tuleb pakkuda välja ennast. Ja nii siis umbes kahe aasta vältel annab sisse draamastuudio teater osa oma etendustest töölisteatri nime all. Ja teine osa läheb siis draamastuudio teatri nime all, aga põhiliselt näitlejad on samad, lavastajad on samad. Aga selle järgmise hooaja 1926 27. Tase nagu natuke tõuseb, ühest küljest sellepärast, et on mingid rahalised võimalused juurde tulnud. Aga teisest küljest tänu sellele tants, laul vahepeal on sunnitud Estoniast lahkuma, tal tekivad vastuolud, väga põhimõttelised vastuolud juhatusega. Ja ta läheb protesti märgiks ära küll ajutiselt ja võtab vastu kutse teha mõni lavastusel noortekollektiivis. Nii et ta lavastab nendega kohe Shakespeari palju kära ei millestki ja seda peeti hooaja tippsaavutuseks. Ta lööb kaasa ka ühes niisuguses natuke skandaalseima kuulsusega lavastuses Mait Metsanurka kindrali poeg, mis puudutas kaasaegset elu küll niisuguses abstraktses üldistatud tegevuses. Siis tuleb ka Hilda kleesser neile vahepeal appi, kes ju samal ajal töötab edasi draamastuudios kui õppeasutuses. Õpilastega lavastab ka ühe niisuguse natuke Ekspressionistliku kallakuga näidendi öö. Aga see ajutine tõus muidugi, seda ei ole kauaks, sellepärast et et just järgmine hooaeg 27 28 läheb juba väga rasketes, kõigepealt Engelbergi surmahaigus kulmineerub ja ta sureb 28. aasta alguses. Ants Lauter läheb Estoniasse tagasi ja Lauteri abist jäävad nad ilma. Ja Felix Moor, kellest juba hakati lootma niisugust noort kangelaste esimeste armastajate mängijat teeb pöörde, otsustab minna ringhäälingusse. No siiamaani see legend vist seal püsib, et ta oli ju Eesti esimene raadioonu. Jaa, jaa, halloomees ja kuidas teda kõik kutsuti tema pealse ringhääling õieti üles ehitatigi, see hakkab teda niivõrd huvitama, et ta läheb. Jää läheb sinna ainult aeg-ajalt veel mõnikord teatrites, üksikuid rolle tehes, aga olulisem võib-olla ongi see Priit Põldroos, kes kogu aeg on natukene seda, eks, pessimistlikumad ja ühtlasi pahempoolsemat joont ajanud, ta läheb lõplikult ära sinna töölisteatri juurde töölisteater siis nagu muutub Ta nähtuseksi, tähendab, lõpeb see periood, kus nüüd draamastuudio teater annab kahe teatri nime all etendusi. Sellega on, et järjekordselt jälle üsna keerulises olukorras ja siis tehakse mitmeid organisatsioonilisi pingutusi, ümberkorraldusi püütakse meelitada sinna seltsi juhatusse. Draamastuudio ühingu, õigemini nakute nimetati juhatusse mõningaid seltskonnategelasi, kellest võiks tuge olla Riigikogus toetuste väljakauplemisel. Tekib oht, et, et juhatus hakkab nagu vedama mingit teistsugust poliitikat, nagu seda paljud teadete juhatused kippusid tegema. Mis ei ole kasuks kunstilisele suunale, aga nad suudavad ennetada seda ohtu. Ja uus teatri juhatus on siis Leo Kalmet. Ja sinna hooaega kuulub siis nüüd see ühinemine nende kunagiste Menningu näitlejatekkes juba mitu ringi on Tartu vahelt ära käinud ja jälle vahepeal selle rändteatri teinud. Ja sellega sai siis teater endale nagu ametlikult kaks truck ja enne neid oli olnud liiga vähe selleks, aga nüüd oli nii, et üks võis mängida Tallinnas ja teine võis sõita mööda maad ringi mis juba tegi nagu olukorra natukene kergemaks ja nüüdsest jääbki siis juba nagu kunstiliseks ja organisatoorselt üldjuhiks jääb noor ja energiline Leo Kalmet bränd, trupid ummikuks jääb ikkagi see endine natukene kogenum Menningu näitlejad, põhituumik, seal on siis Ruut, Tarmo, Mari Möldre, Aleksander mägi, just need kõige tähtsamad ja liituvad siis ka mõned noored, neil on muidugi väga raskes ringreisitingimused seal kitsarööpmelise raudteega ja hobu küüdiga ja igasuguse ilmaga, aga nad peavad sellele vastu. Siia vahele üks ringreisilugu Mari Möldre ja Ruut Armost. Kuule, Tarmo sa lugu, mina kaasa sõitnud seal edasi seal, vot sinus siis sinu abikaasast, Mari Möldre on niisugune lugu, ma ei tea, kas tõsi. Ringreisioludes nagu see oli, tehti tol ajal ei suudetud mitte nii baasis elada, elati vagunis, eks ole, sisse köögikenemis, seal oli see oli siis vaguni juures pisike nurgad kolisevad priimuse pealses keedeti väga rasketes oludes lõunat. Sinu abikaasa Mari Möldre oli keetnud väga head hernesuppi, tuli palju vaeva. Et olla nagu peesse Mari Möldre panisusele taldrikusuppi, et suure vaevaga keedetud ja lootis nüüd kindlasti mingisugune aplaus või tänuavalduseks. Tarmo võtab siis lusikasupp. Maitseb soolane. Jääga mariga rohkem ei teagi, kas on soolane. Kui peaakna lahti ja kogu selle potiga viskas aknast välja jaama ette on see tõsi või on see anekdoot? Kallas lihtsalt välja ja oli niisugune? Ka siis oma hinges mul oli mitte ainult sellest ajast järjes hoopis kahju, vaid ka. Seajalad olid seajalad ja jala. Ei need ma tõin ära. Koerad allusid. Jama riiuli peale ja ütles siis, et ma oleks võinud minna Hiina keisrile merele. See on ju väga raske aeg, kui keegi teab või mäletab, just sellel 29. aastal algas ülemaailmne majanduskriis, mis ka Eestit väga rängalt puudutas, kusjuures Eesti ei olnud ju jõudnud veel õieti iseseisva riigina majanduslikult jalgu alla saada. Aga ometi tekib neil üks positiivne murrang tänu sellele, et nad otsustavad lavastada Hugo Raudsepa uut näidendit Miku Märdi. Selle näidendi algaks suurt teatrit tagasi lükanud Estonia ja Vanemuine, sest nad on pidanud seda noh, mitte küllalt moraalseks ja, ja üldse niimoodi natuke nagu labaseks. Ja jätnud ta nagu seisma, kusjuures Raudsepal oli leping Estoniaga, et ta kõik oma uued näidendid annab sinna. Aga kuna teatrid loobusid, siis jällegi saavutatakse niisugune võimalus, et saab draamastuudio esialgu mängida küll ainult tohib mängida ringreisil, sest võib-olla Estonia siiski teeb seda ka ise. Nad tegid selle esietenduse ainult siis Tallinnas ära, otsustasid, lähevad kohe sõitma. Aga nii nagu tagantjärele meenutatud, et esietendus toimus täie saali esse nii maruliste reageeringutega, et isegi olime jahmunud. Ei saanud arvata, kas pärast paari esimest etendust jääb see soiku või tuleb tõeline menu. Ja esietendusel oli ka palju intelligentsi, küll kooliõpetajaid ja kunstnikke ja muud sellist rahvast. Ja see edu jätkus. Kõige tugevam oli siiski kolmik Aleksander Mägi, Ruut Tarmo, Mari Möldre ja meenutatakse kett Aleksander Mägi kujundatud popsi. Jüri kuju oli nüüd niisugune tüüpiline eesti taat, nagu ta karikatuurid. Loli luitunud hall narmendab vammus, pastlad ja ninale vajutatud kaabulott, siis rõngas habe ümber näo ja kõvera varrega piibu Nosu hammaste vahel ja taoline parajasti vimma salanud klikk ja, ja samal ajal vahtis altkulmu ja oli kaval. Nii et see oli niivõrd ehtne kuju. Ja teisest küljest kuidagi eestlaslikult väga ehk Reali Ruut Tarmo loodud sulane Ants. Ja tema puhul just räägitaksegi, et siin olevat nüüd geniaalselt välja mängitud, see hiljem tohutult palju tsiteeritud Raudsepa ütlemine, kuidas või kannatada, kui teisel hästi läheb, et nagu kreissaega lõikab südamelt, see on nüüd selle kuju tekst. Ja et kõige parem olevat olnud see stseen, kus ta on nagu küla Hamlet kahe vahel kirjeldatakse nii, et tantsul oleksid nagu tiivad seljas, nii kange himu on tal teiste hulka minna. Ja siis laob majja oma trumbi välja, kui lähed, jääd Virts poest ilma. Tundub, nagu oleks tantsule külma vett kaela kallatud, jalad kisuvad veel pillimängu poole, virts poodaga, tõmbab tagasi majja juurde. Ühesõnaga, see olevat olnud üks väga hea stseene tormiliselt vastu võetud, küll siis eesti rahvas mõned oma kehvemad jooned seal ehk ära tundis. Ja samuti lõikas loorbereid Mari Möldre, kes mängis väga agaralt tõusik daami Mimmi, kes siis tuli maale peigmehe järgi vaatama ja, ja püüdis ühtlasi ka majapidamist siis juhtida ilma sellest midagi taipamata. Ja ta olevat ka improviseerinud, siis ta lõi endale mingisuguse paksu väliskuju, sel ajal ta oli seal veel suhteliselt sale ja oligi pahandused. Ta oli oma jalad äravateerinud ja pärast publiku hulgas oli öeldud küll mari jalad on paksuks läinud. Siis ta oli solvunult ära võtnud jalgadelt need Vuateeringut. Niisugused ilusad mälestused käivad sellega koos, aga ta vist improviseerida ja ka teised temaga koos niisuguse vaimustusega, et kui enne Soome külalisetendusi, kuhu lõpuks mindi selle väga populaarse lavastusega hakati mõõtma, kui pikk see on, siis selgus, et esietendusega võrreldes hoida kolmveerand tundi pikemaks läinud siis tuli hakata natuke kokku tõmbama, et, et liiga pikk ei oleks, on ka niisugune tükk, mida siis mitme aasta peale kokku mängiti kõvasti üle 100 korra vist isegi jõuti peaaegu 150 korrani välja ja sajandat korda siis tähistati, kuna see oli harukordne, isegi Estonia paremad tükid läksid niimoodi nii 20 korra ümber, umbes sel ajal. Ja sellega nüüd oli tabatud midagi, mida on vaja ja kuigi oli kõige hullem kriisiaeg hakkas sellest aja tõusma algupärase dramaturgia väga suur. Menu eesti teatrites tahab, kõik, taipasid nüüd ja tekkisid muidugi hirmus palju tekkis Miku Märdi epikoon, nüüd siis draamastuudio teater mängib tooniaga, paralleelselt on tal nüüd võimalus mängida suhteliselt põrunud aru õnnistus järgmist näidendit ja ka vedelvorsti. Nii et siin juba läheb nagu võistluseks ja mitte alati ei jäägi draamastuudio teater nii väga palju alla, tähendab mõnda Rolli kehastust isegi kiidetakse ka nende juures, ütleme, kui seal põrunud aru õnnistuse äratuntavalt karikeeritud riigivanema tüüpaase võib-olla mängisid Estonia omad ehk natukene paremini. Siis vedelvorstist isegi on öeldud, et Aleksander mägi selle laisa Gustavi rollis olevat mõnes mõttes võib-olla isegi väga populaarse Arnold Vaino Estonias nagu üle mänginud olevat olnud lihtsam, loomulikum mitte teinud, nii palju niisugust rõhutatud muskid tahaks nimetada veel just Leo kalmeti erksal juhtimisel draamastuudio teatris hakati välja arendama veel mingeid alasid, mis tõid kriitika uudishimu ja poolehoidu kaasa. Sest et nad tegutsevad üsna aktiivselt näiteks lastelavastusel alal mida tegi ka vana draamat. Ainult et nad esialgu mängivad natukene aega veel neid vanu, kas saksa keelest või mujalt, siis mugandatud või tõlgitud. Muinasjutt, näidendeid ja üks populaarsemaid on alati nii imelamp, kus nüüd Kalmet ise mängib vatiini. Aga õige pea hakkavad dramatiseerime populaarseid just sel ajal ilmuvaid lasteraamatuid, millest mitmed on ka minu lapsepõlveraamatud. Twaini prints ja kerjus Nad teevad Paul Sepa lavastuses ja oli üks niisugune väga populaarne lavastus, kus raamat tol ajal nagu väike lord Fountleroy, kus siis Salme Reek nüüd oma selles kaunispoisi rollis nagu tõusis lastemängijaks see tema eluaegne ampluaa, mida ta siis juba väga vapralt alustas ja niisugune natukene elule lähedasem ja, ja Eesti oludele võib-olla ka arusaadavamalt lähedasem oli Ungari kirjaniku Molnaari Pal-tänava poisid võib-olla rääkidagi ettehaaravalt ära, et sellest tõsisest huvist lastenäidendite vastu tekib hiljem draamastuudio noorsooteater tähendab nagu üks eriharu selle teatri juures kuskil põhiliselt mängivad ikka needsamad näitlejad kaasa. Noh, on seal võib-olla rakendatakse mingeid noori jõude, jaga samad lavastajad ja kus juba nimetatute kõrval on 30.-te teises pooles juba niisugused populaarsed lavastused nagu kallaku, soovi sõrmussis, pilvi, Toomendi lambul, neid, mida minagi uduselt mäletan, need olid juba väga läbimõeldud ja niisugused terviklikud lavastused. Asta Villmanni, kellest hiljem emigratsioonis sai kirjanik, kes sel ajal oli noor näitleja, tema näidend, ema jutustus. Hendrik Visnapuu kirjutas laste jaoks muinasjutt, näidendeid, maa-alused oli väga populaarne ja neile kirjutati ikka väga hea muusikasele esimesele Riho Päts, teisele Eugen Kapp. Nii et need olid juba täis kunstilised tööd ja pärast tekib sinna draamastuudio noorsooteatri juurde veel teine haru seal nukuteatriharu millest Leo Kalmet on väga huvitavalt oma mälestusteraamatus rääkinud. Kas siis nad teevad veel ühe olulise asja, nad jätkavad seda pooleli jäänud vana Draamateatri vabaõhulavastuste traditsiooni ja nad mängivad 26. aastal vabas õhus valdi Salomeet. Ja siis hiljem seoses laulupidudega annavad nad peaaegu alati hakkavad andma vabaõhulavastusi. Nad mängivad 28. aastal Sofaklase antiik. Ja seal Kadriorus ja hiljem juba tekivad siis spetsiaalsed eesti tükid, mängitakse Hatsoni toomapäeva. Siis kirjutab Henrik Visnapuu und minevikku ainelised ja. Ja rahvamängude ainelised, mõned näidendid, mida siis väga suure tegelaskonnast lavastatakse, kutsutakse juurde vastavaid jõudega teistest teatritest, sest ja kasutatakse sõjaväge, kui tarvis on ja need on niisugused suured lavastused seal laulupidudega seoses. Ja nagu Leo Kalmet meenutas, mitte ükski kord ei sadanud vihmalaulupeopäeval võis sadada, aga vabaetenduse ajal ei sadanud kui üks pöördepunkt, nüüd draamastuudio teatri jaoks oli see Mikko Märdi 29. aastal. Teine ja võib-olla mõnes mõttes olulisemgi oli tõe ja õiguse dramatiseeringute mängima hakkamine. Juba 1932. aasta veebruaris esietendus draamastuudio teatris esimese köite dramatiseerinud Vargamäe ja selle oli autoriga konsulteerides koostanud Andres Särev, lavastanud Kaarli aluajaja kujunduse teinud Pärn, raud v. Ma lugesin tõe ja õiguse esimest köidet kohe pärast seda, kui teos ilmus. See on 1926. aasta lõpul vist detsembrikuul või tunda. Ja ma pean tunnistama, et mind kohe hakkas pisut kiusama, kuidas neid vargamäe mehi oleks võimalik lavale tuua. Aga tegelikult töö juurde asusin ma siiski hulk aastaid hiljem. Ja 31. aasta algul oli mul ka selge, et remondiseeliku nimeks saab vargamäe ja selle põhiteemaks armastus maa vastu. Ja kui see valmis sai, siis läksime koos halvujaga kirjanik Anton Hansen Tammsaare juurde, et selle teose lavale toomiseks luba saama. Kirjanik Tammsaare võttis meid väga lahkesti vastu. Vaatas teose läbi, tegi mõningaid üsna niisugused tagasihoidlikke parandusi. Ja siis arvas, et teos võiks sellisel kujul lavale tulla. Tekkis ka sellest juttu, mis on siis õige vargamäe noh, põhiteema, milles seisab selle tuum. Ja Panso ütles, et armastus maa vastu ja armastus selle töö vastu, mis selle maa peale tehakse. Et see on juba dramatiseeringus ütelda, motoks võetud. Ja tema sellega on täiesti nõus. Vargamäe esietendus toimus seitsmendal veebruaril 1032. aastal ja sai põhiliselt niisuguse tunnustuse osaliseks. Isegi kiita sai paiguti. Andres osa mängis tookord adu Imre ja Pearuna esines Johannes Kaljula. Nende mõlema loomingus oli kahtlemata väga palju head. Kuid nad ei jõudnud veel sellele asemele. Millina saavutasid kolm aastat hiljem. See on 1935. aastal, kui nad mängisid tõe ja õiguse viienda osa dramatiseeringus, Vargamäe vanad ja noored. Nüüd oli Johannes Kaljula poolt loodud kuju juba nii lopsakas ja meisterlik, et temast sai üks. Ma mäletan, et Tammsaare oli Kaljula peaaegu ka väga rahul ja kõneles tema üksikutest stseenidest otse vaimustusega. Rahulieegilemika adu Imre poolt loodud Andrese kujuga, kes esitas Vana-Andrese kuju väga mõtterikkama ja kunstiliselt küpses vormis. Seekord sai kaaluja lavastus täieliku tunnustuse osaliseks, mis aga meid Vargamäe esilavastuse puhul 1032. aastal kõige rohkem üllatas? See oli tohutu menu vaatajate hulgas. Teos esietendus veebruaris ja juba sama aasta oktoobris andis teatri sellega 100. etendusse. Ja sellest ajast saavad need mitte ainult draamastuudio teatris, vaid sealt võtavad selle idee üle ka teised teatrid, saavad just Tamsar romaanide dramatiseeringus eriti olulise koha meie teatrite laval. Isegi kummalisel kombel tema näidendeid ei ole kunagi nii palju mängitud, võib-olla sellepärast, et nad on natukene keerukamad ja filosoofiliselt raskemad, et see võis ka üks põhjus olla. Aga kõige mängitavam Donald dramatiseeringus sel ajal muidugi vaieldi väga palju, kasson dramatiseeringus üldse vaja, seal üsna harjumatu žanr veel esialgu. Ja Andres Särevi inseneerimis õhina ümber käisid anekdoodid ja räägiti, et ta hakkab varsti telefoniraamatut, dramatiseerime kokaraamatut ja mis seal kõik räägiti. Aga muidugi see kaasa teatud niisuguse illustatiivsuse ja dramaatilise pinge nõrgenemise ja ega keegi täpselt ei teadnud, mismoodi dramatiseeringus peavad olema. Ja esimesed Särevi dramatiseeringus ei olnudki, võib-olla mitte nii väga tugevad. Ja niisugust kunstiline tervik hakkas võib-olla alles mõne aja pärast tekkima, kui ka Tammsaare ise seal kaasa rohkem aitas. Selle vargamäe dramatiseeringus, nagu kuulsime Särevilt, võttis Tammsaare päris hästi vastu, aga ta oli üldse väga leplik selles suhtes, mida mida teatrites tema teostega tehti. Hõimle Andrese puhul räägiti, et ta oli üsna sünge, kinnine ja, ja oma vigade seesmist tunnustamist tema puhul ei olnud märgata. Võib-olla olles viimases pildis toimus mingi murdumine ja Pearu, olid mitmed väga meelde jäänud detailid Kaljula poolt antud, mis jäid ka nagu üldse sinna pealuu lavalise kuju külge kinni ka juba järgmiste põlvkondade jaoks. Aga seal oli ka kõrvaltegelasi küllalt huvitav vaid Aleksander Rand, Viru, Sauna, Madis ranzil kutsuti ekstra selle osa jaoks lavaste Kaarli Aluoja poolt töölisteatrist sinna mängima. Siis Aleksander Mägi oli Hundipalu, Tiit naisosad olevat olnud esialgu nagu nõrgemad, aga publik võttis niisuguse huviga selle jälle vastu ja oli selge, et oli olnud juba mingi alateadlik ootus niisugused tõsisema rahvusliku dramaturgia järele, mida lihtsalt näidendite kujul peale juba teadaolevate Kitzbergi omade ei olnud ju olemas just sellist küla külatemaatilist dramaturgiat. Nii et ainuüksi see esimene osa läks 120 korda. Nüüd kuulete Johannes Kaljo alad Pearuna. Ratas käib nii pulki ei näegi. Ja aina ühe jala, aga minu ehitus lükkub kahe jalaga. Vokk teeb sorr, sorr, arr. Ägesinolaina võrr. Tra tapab enese ja tapab kohe sinu. Mare Lott on ainult töö. Teisteri peremehel oli asja ka või? Põlvili võrr. Jäätvaki. Näpud muudkui niplijoad. Mõtlen, vahel, kuidas ma seda piiri aedale kusi jää, kuidas sa siis tulid ja ütlesid oma heleda häälega, et kallis noa prii mees aia eest ära lõhud. Sa lased ju meie sead oma rukis selle mulle häbi. Ja ma oleksin kasvõi isi sigadele rukki seejärel ei jooksnud. Aga sina ütlesid idee leebe häälega, kutsu vaidleb fuajeesse või see kood? Sead, sindrid. Ja suure eduga läks ka sisse sellele otseselt järgnev viienda köite dramatiseerinud Vargamäe vanad ja noored kus siis needsamad näitlejad põhiliselt edasi mängisid. Ja siin nüüd juba rõhutati, et, et hõimleja Kaljula on rohkem oma kujudesse süvenenud. Ja eriti kaljule mäng olevat-suuremate nüanssidega silma paistnud. Ja sealt tuleb tema niisugust leebumis ja kõik see veart kellade lugu ja need teemad tulevad seal juba sisse, nii et kuju läks nagu mitmekülgsemaks ja ka draamastuudio enda stiil läks mitmekülgsemaks. Ja tähtis on muidugi see, et nad mängisid neid dramatiseeringuid üle terve Eesti ja need võeti igal pool väga hästi vastu. Ja loomulik on muidugi, et kui juba korra selle joone peale saadi, siis kasutati ära kõik need kõik. Draamastuudio teater ei kasutanud ainult kolmandad seda revolutsiooni köidet, mis tundus liiga keeruline olevat lavale panekuks. Ja ka teise köite Mauruse kooli loo tegi esialgu ära Vanemuine. Aga seal ei olnud eriti õnnestunud dramatiseerinud, küll aga oli seal väga hea Mauruse Eduard Tüür. Ja hiljem, kui mõne aja pärast Eduard Türk sai nagu Vanemuises lahti ja tuli draamastuudiosse üle, vot siis tekkis uue dramatiseeringus. Seal oli mängitud Voldemar metuse dramatiseeringus ja kuna Maurus oli olemas, siis oli päris võimas lavastus. Punase Hugo Treffner oli kõigil veel nii hästi meeles ja Eesti ühiskonnas oli nii palju tema õpilasi, kes kõik teadsid täpselt, milline ta oli. Siis Eduard, Türgi Maurus, muidugi väga palju lähtus sellest prototüübiks Türkkaliga ise treffnerist näinud rohkem kui nüüd hiljem seda on tehtud hiljem ta mängib ikka kui kunstilist kuju kui Tammsaare karakterit. Aga siis ikka mängiti mingil määral konkreetset treffnerist, aga see lõi pikaks ajaks niisuguse etaloni ise Türgi kehastus, nii et kui kunagi tuli Ants Eskola hakata seda Panso lavastuses mängimiseks, pole hulk aega, kõhkles sest arvas, et Türgi on võimatu ületada. See, kui teater mängis, siis tekkis huvi ka Romani enda vastu. Natuke heideti ette seal kooli õpetajate poolt, et et sunne ja Kaljo la, kes mängisid nüüd neid lubashowitja võitynskit, et liiga palju on neid purjus seene jälle. No teater sel ajal ikkagi paratamatult valis rohkem neid seene, mis olid kommilisemad ja millega sai nagu publiku tähelepanu tõmmata. Aga küll öeldi, et oli täitsa huvitav. Ta Wen toona Indrek, kes üsna üsna noorukene oli kutselise teatrilaval ja oli vahepeal ka Vanemuises lahti lastud vanaduse pärast Leopold Hansen võetud draamastuudio teatris, mille eest kriitika neid väga kiitis, sest Hansen tegi mõned väga head karakterrollid seal hiljem ja tegi ka selles lavastuses kõigile jäi meelde Salme Reegi Väike-Tiina jalutu Tiina Jakali Laasner, kes mängis Ramyldat. Aga no põhiline tõmbejõud oli ikkagi türgi Maurus ja nii see läheb edasi, õieti juba vahepeal, seal tehti ära ka tõe ja õiguse neljas köide mida mängiti pealkirja all abielu ja armastus, tähendab, keskendus ikkagi põhiliselt kaarini ja kui loole ja kogu see seltskonna lugu seal ümber oli nagu natukene vähem tähtis, kuigi ta oli esindatud. Ja siin oli nüüd Kaarli Aluoja ise mängis veel Indrekut võib-olla mitte nii väga hiilgavalt, aga igatahes korrektselt ja väärikalt, nagu öeldi kriitikas. Aga väga oluline oli Liis Lindau avastamine kaarinina, ta nagu jäigi selleks põhiga mariniks aastateks, kordas seda rolliga veel hilisemates lavastustes ja isegi veel üsna vanast peast mängis seda meie sõjajärgse noorsooteatri ühes kompositsioonis Ramil tari mõelda, nii et see oli tõesti avastus ja selle kiitis heaks ka Tamsar reis. Ja nähtavasti oligi Tammsaare üks autor, kes aitas kaasa ka ühele probleemile, mis teatris üsna terav oli ja vahepeal isegi mingiks lahkumine peamiseks ähvardas minna. See oli see, et need kaks erinevat trupi, need noored draamastuudio kasvandikud ja nüüd need juba suuremate kogemustega ja populaarsemad need vanemad näitlejad, et nad ei sulanud mitte väga kergesti kokku, neil olid erinevad mängulaadid alguses küllaltki ja need vanad, kes olid harjunud mängima ringreisidel, neil oli juurde tulnud mingi niisugune natukene ülerõhutamine ja nad olid ka niuksed efektselt teatraalselt kujud, eriti just Tarmo ja Möldre. Ja sedapidi nagu ühte viima ja ilmselt ka nende Tammsaare rahvuslike karakterite najal kuidagi hakkab see laad ühtlustuma üldse. Kogu see eesti repertuaar aitab sellele kaasa. Et pikalt peale siiski see kollektiiv muutub ühtlasemaks ja mängitakse peale nüüd tõe ja õiguse mängitakse üsna kena eduga ära näiteks ka Kõrboja peremees, mis nüüd, dramatiseeringus on vast kõige tugevam, kuna Tamsar aitas seal ise kaasa ja julgustas Särevit dramatiseerime natukene vabamas vormis mitte niisuguse pildireana, vaid, vaid ikkagi püüdma teha eraldi omaette teost, sellest dramatiseeringus. Ja siin küll katku Villu osas oli Eduard Türk ehk väheke liiga vana juba selle rolli jaoks, aga muidugi tegi seda küllaltki jõuliselt aga jällegi omamoodi ehk ka liiga noor, aga suur avastus oli Aino Talvi kes siis Kõrboja annat ei suutnud küll veel niisuguse elutarga küpse naisena mängida, nagu ta vast oli ehk ette nähtud. Aga kes suutis seal tabada väga niisuguseid iseloomulikke jooni ja lõpuks peab ütlema, et draamastuudio teater lavastas äraga Tammsaare näidendid sealhulgas nüüd esimesele, nagu hüppasid tundmatus kohas vette 1936. aastal nad Tarmo juhtimisel, kes lavastas ja ise ka kaasa mängis Marri osas. Tammsaare satiiriline muinasjutt kuningal on külm. Mis oli sel ajal nii aktuaalne ja nii päevakajaline isegi natukene raske aru saada. Tähendab taipati küll mingeid kaasaegseid paralleele Eesti oludega. Jagati üldiseid, Euroopa paralleele seal diktatuuride võimulepääsuga ja fašismi ja muude ohtudega, mis, mis Euroopas sel ajal väga aktuaalsed olid, aga samal ajal see niisugune muinasjutuvorm ja see üldinimlikke filosoofiline kandepind, mis selles näidendis ka väga tugev on, see nähtavasti segas need otseselt satiirilised paralleelid ka mõnes mõttes ära, nii et natukene oli teater ise hädas ja Tamsar ütles nagu ikka, et mul on seal ju kõik kirjutatud ja ja eriti mingeid näpunäiteid neile ka ei andnud. Ruut Tarmo räägib Anton Hansen Tammsaarest. Tema käis teatris mitte iialgi esietendusel vaid ükskord hiljem, kas oli kolmas, neljas või 10. etendus peitis end üles teisele rõdule, Draamateatris. Ja ometi, Draamateater mängis ju tõde, õiguse tõrvetisepti ja mängi saa, jaaguar on külma ja juudid, Kõrboja peremees ja nii edasi plekid või ei meeldi, kuidas madaam sellega tuttavaks sain, võib-olla solik turul. Mina seal isadel ei käinud, aga mari tuleb koju ja ütleb, et näe, sina magad kodu. Aga mina olen turul ja Tammsaare. Turul, kas sa oled suurem meeskond Ahusa? Hooldada. Ja kuna mena vanemalt tundsin ja Kuramaa pidin lavastama tema tüki kuningal on külm ja tema tuli draamateatrisse. Minu palve peale, kui mina püüdsin tähelepanu juhtida sellele, mille pärast ma Tamsar sinna palusin siis tema läks väga peenelt sellest asjast mööda. Ja hakkas rääkima hoopis teist asju, mis oli kirjanduses ja kunstis, päevakajalist ja muuseas, oma tagasihoidlikkuse juures oli tema Suurvestleja ega temale palju polnud tarvis esitada mingeid küsimusi ega ei olnud ka tarvis palju kaasa rääkida. Selle kolme tunni jooksul tema rääkis ja mina kuulasin. Siis puudutasin üht küsimust, mis sul turbol on? Väga terav. Mõtles, et Tammsaare saatusele ja tahtsin talle ütelda, tead, et minu arvamine on teistsugune see juut teda ei huvitanud. Jutt kandus iseenesest üldse näitlejatele teatrikunstile. Ja ma pean ütlema, võib-olla iseendagi, kahjukesed, tunnista kunsti. Põhjalikult. Ja tal oli väga suur Väga suur arusaamine ja mõiste sellest vastutusrikast näitleja ülesandest. Ja lõpuks kui see jutt oli kõik lõppenud ja kui ma siis teist korda puudutasin väga ettevaatlikult sedasama külmunud kuninga lavastust, siis ta ütles väga lihtsalt, mul on see päris selgeks. Ma olen seal ju kõik kirjutanud. Kuidas te sellest aru saate? Seal vist natukene mingit niisugust teravust ka kärbiti, aga sellest hoolimata pakkus suurt huvi, kuigi ta vast ei olnud nii läbinisti nüüd nii õnnestunud, kui ta oleks võinud olla, selle materjali juures tekitas vast mingit segast, aga ka see, et Tammsaare kasutab seal erinevaid kujutusviise ja kõige tugevam olevat olnud see teine vaatus, kus nüüd siis Leopold Hansen ja Mari Möldre mängisid vana abielupaari neid Angela isa ja emasel mägikülas, see oli nüüd niisuguses neile tuntud. Mahlakas, natukene olustikulisemas laadis ja väga hästi tehtud ei hakka Tammsaare kohaselt tehtud ja natukene halvemini vist õnnestusid nagu kriitikast võib järeldada, et kuningalossistseenid oma tingliku groteskiga ja poliitilise satiiriga jõutud kogu seda vaimukat repliikide pildumist nii omaks teha ja, ja siis ka saalis piisavalt jälgida. Hõimle külmetav kuningas oli üsna niisugune mõnus ja muhe mees. Ja üsna terav ja huvitav. Ta oli siis lavastaja ise narri osas ja väga kiideti jälle üht täiesti uut noort näitlejat reetaarmat. Kes siis mängis Angelat ja silma paistis seal ka juba noor Olev Eskola üldse. Me näeme, et seal 30.-te aastate teiseks pooleks on draamastuudio teater saanud omal nii tugevasti juba jalad alla. Et päris õigustatud on see, kui ta otsustab 1937. aastal loobuda oma senisest nimest, Nad võtsid oma nimeks täiesti õigustatult Eesti Draamateater. See õppeperiood oli nagu lõppenud ja teater oli professionaalselt juba üsna väärikal tasemel. Aga samal ajal peaaegu kogu selle ajajärgu lõpuni elab ta ikkagi all üürilisena võõras majas. Ja õnnestub, noh, see on keeruline lugu ja seda tasub lugeda Leo kalmeti memuaarides, kuidas see täpselt käis, õnnestub siis lõpuks üsna üsna selle esimese Eesti aja lõpuks ka endale ära osta. Selleks oli vaja, et see kurikuulus shot intendant oleks läinud pensionile. Ja siis juba varsti hakkas Hitler baltisakslasi ära kutsuma ja tekkisid niisugused olud, et saksa seltsis ei olnudki nii väga enam huvitatud selle maja pidamisest ja välja üürimisest ja igasuguste pangalaenude ja väikese toetusega vist ka riigi poolt, kui ma ei eksi sai siis lõpuks maja ära ostetud, kusjuures oli veel üks nüanss, mida siiamaani eriti keegi ei mäleta ka Estonia ihus selle maja peale hammast, sellepärast et Estonial oli ju täiesti selge juba, et oleks tarvis olnud eraldi hoonet draamatrupi jaoks eraldi hoonet muusika jaoks, sest Estonia oli juba nii mitmekülgselt väljakujunenud ja arenenud. Aga siiski õnnestus draamateatril nagu peale jääda ja saada aga üks pangalaen ja lõpuks siiski see maja ära osta. Nii et siis, kui see Eesti aeg juba lõppema hakkas, siis lõpuks nad olid oma majaperemehed, kus nad siis nii suure vaevaga ja valuga olid suutnud vastu pidada. Igasugused ühendamise ja lahutamise taotlused, kõigest sellest, neil õnnestus siiski välja tulla, lõpuks neil oli oma maja käes ja selle maja avamiseks siis korraldada eriti suurejooneline esietendus Tammsaare Juudit tiga. See oli siis 16. septembril 1939, et aeg juba läheb, nii et nüüd tagantjärele vaates. Me teame, palju seal veel üldse midagi teha oli jäänud. Aga Ruut Tarmo lavastuses oli see tõeliselt efektne, suur lavastus, kus oli väga palju massistseene ja, ja kõik see oli hästi lahendatud. Tarmo ise mängis Olovernest jaa, olevat mänginud oma senisest väga nihukest ekspressiivsust ja puskilisest maneerist erinevalt kuidagi rahulikumalt ja süvenenumalt ja psühholoogilisemalt, aga selle eest siis lillazner, kes mängis juuditari, olnud siis niisugune natukene võib-olla stiliseeritum ja igatahes huvitav juudid, kuigi võib-olla mitte see kõige parem variant hiljem on olnud paremaid, juudid tõid meie lavaleht, aga selles lavastuses ta õigustas ennast ja ei pääse me mööda veel ühest suurest efektist ja võidust, mis jällegi tuli nagu natukene poolkogemata kätte. Kuli Toots, ütle mulle üks ilus poisslapse nimi. No ja mul on küll üks nimi, aga seda ma sulle ei ütle, mis pärast sa siis ei ütle? Mispärast, no vaata, naer. Kus võin ütelda, kui mul enesel tarvis läheb, Suleenesin talvise, sulle on ju nimi, kuule, ütle ei, ei või ütelda, mis passi või. Aga see ja siis ütle ometi, mis nimisi niidukile vann vaata kiir. Pane nüüd tähele, mis ma sulle ütlen. Selle live. Selle nime tahan ma panna oma esimesele pojale. Sina oma esimesele pojale, Remylal tee veel tuli. Ükskõik millal peaks ta ükskord ikka tuleb. Tervel kolm aastat andis mõtelda, enne kui kätte sain. Aga on, aga. Torre nimi Särev dramatiseeri kevade ja 1937. aasta alguses tuleb see siis draamastuudio siis veel draamastuudio teatris välja ja oli ta tegelikult maetud selle noorsooteatritükina. Aga kummalisel kombel sattus nii, et nad mängisid seda esimest korda sel ajal ja ta läkski rohkem täiskasvanute tükiks. Lapsed käisid ka, aga täiskasvanud olevat nagu lapsed teatrist välja söönud, sest huvi oli niivõrd suur. Ja siin Leo Kalmet küll kõhkles, aga pani siiski Tootsi mängima. Mari Möldre. Kõhklus oli sellepärast, et Möldre oli ju teinud nii-öelda estraadi Tootsi juba aastaid ja tal oli täitsa niisugune Tootsi maneer kanuse poisike. Toots Kevades on hoopis midagi muud. Ja siiski riskiti ja, ja see läks hästi ja möldriavast ise räägib sellest kõige paremini, kuidas ta seda tegi. Kui ma mitte ei eksi, mul on niisugune tunne, nagu oleks toodistunud kolmene Nädalaga lavale. Muidugi mina olen lugenud parem kõiki Oskar Lutsu teoseid. Aga ma iialgi ei tulnud selle peale, et Tootsi keegia hakkaks dramatiseeri keerima või veel rohkem. Et mina hakkasin seda mängima, ma ei tulnud iialgi selle peale. No ja siis kõige kummalisem oli see, kui mul siis need lehed kätte anti esimesed lehed. Siis ma võtsin mingisuguse nohuse tooni. Ja kui proov lõppes, siis ütles näitejuht Leo Kalmet. Et mari, ära sa midagi uut otsima hakka. Fikseeri, kõik see, mis sa täna tegid tähendab. Ma ei tea, kas see oli hea või halb, aga igatahes midagi ma niimoodi intuitiivselt või instinktiivselt midagi tundsin. Ja just sellepärast mõtlesin, et niisugune rassi ja kes käib vees ja lumes ja et seal peaks olema alati muidugi proovida käigus tuli ju palju Finesse ja nüansse juure. Mõnikord tuli see mulle enesele ka nii ootamatult, et et puhkasin naerma ja naersime hirmsasti, siis nakatasin ka kiire. Mõlemad naersime. Need näitejuht oli sunnitud tegema naerupause. Ja kui siis tükk aega olime naernud, siis ütles Kalmet, et mari, kas oled ennast nüüd tühjaks naernud. Kas me võime prooviga edasi minna? Meie praeguse arusaamise järgi on natukene raske kujutleda, et nüüd keset niisugust poiste summa seal oli ka päris noorukese koolipoiss, kellest hiljem said ka näitlejad, et seal võis niisugune enam kõige esimeses nooruses daam olla, nende hulgas poisina ja veel kõige poisilik kuma poisina, aga ilmselt mingit kahtlust selles asjas ei publikkusega teatris ei tekkinud. Ja, ja Möldre Toots lõi väga hästi läbi ja samuti ka kiirkes noor Olev Eskola andis nagu malli mingiteks edaspidisteks kiir. Eks sellepärast, et hilisemates meie populaarsetes kiirtes on olnud mingeid jooni sellest Olev Eskola tolleaegsest kiiresti. Ja muidugi siis nii nagu sa ikka teatris kipub olema, et kui üks asi oli hästi läinud, siis hakkasse Lutsu rida, ah niimoodi järgnema, nii nagu ta meil nüüd hiljem järgnes ka filmis. Et mängiti siis ära suvi, mis lavastusena tõenäoliselt oli isegi terviklikum, sellepärast et seal need täis saanud tegelased, kus siis väga õnnestunult ja väga omapäraselt olevat mänginud Kaljula Tootsi, täiskasvanud Tootsi ja siis Aino Talvi, Teelet ja Kalmet mängis iselibled. Et see nagu läks hästi ja sai tervikuna isegi parema vastuvõtu siis mängida Tiivel Tootsi pulma juba töölisteatega kahasse, sest teised teated tahtsid jaole saada. Aga eks nüüd juba võime öelda, siis Eesti Draamateatri üheks kõige suuremaks teeneks sel ajal jääbki see, et ta ikka mängib väga palju eesti dramaturgiat rohkem kui üldse kunagi. Ükski meie teater on mänginud, sest tal oli 30.-te aastate teisel poolel niisuguseid hooaegu, kus kaks kolmandikku näiteks tükkidest, mis kavas olid, olid kõik eesti autoritelt. Nad ei tarvitsenud kõik olla nii hirmus tugevad. Aga sel juhul need mängiti. No see oli muidugi siis lastele vastust, et koos klassikat nad mängisid suhteliselt vähe teiste teatritega võrreldes, mis neil läks väga edukalt, see oli soomlase kivi kuulus, seitse venda võeti Soome dramatiseering, mille tõlkis Friedebert Tuglas ja kohandesse lisas mõned pildid. Aga seal on kõige rohkem kiidetud Ruut, Tarmo Jeerot ja Aleksander Randveeru Juhanit, kui Draamateater käis Miku Märdi ja seitsme vennaga Soomes mängimas, see oli üldse esimene eesti terve teatri kollektiivi sõit väljapoole Eestit. See oli siis 30. aasta teisel poolel, nii et sellega nad saavutasid ka suure menu, mitte ainult meil, vaid ka Soomes, soomlased pidasid meie vendasid lahtisemat, ekse vilkamateks temperamentsemad, eks, ja ja võtsid väga hästi neid vastu. Ja siis mängiti ka veel mõnda niisugust väga tõsist näidendit näguste Lindberghi Eerik 14. näiteks kus sunne ja Tarmo väga tugevalt mängisid. Ja mängiti mõnda selle ajastu niisugust üsna kaasaegselt kõlavat ja teravat näidendid ja võib-olla just eesti viimast seal aastatel ongi paar niisugust kõige tugevamat lavastust, need on siis üks Ameerika dramatiseerinud kol duelli romaanist tubakatee ja poolaka, no Važinski näidend, Tsee sarja inimene. Ja väga paistis silma seal suures rolliga Lukreetsee portse kaasas. Aino Talvi, see oli üks tema kaunemaid rolle ja ka sunne mängiskopernikut väga meeldejäävalt ja võimsalt. Ja siis üks puhtalt niisugune fašismi ja sõjavastane teos oli siis Tšehhi autorid saapaid, ehkki valgetaud, mille Kalmet oli kaasa toonud oma Tšehhis käigult. Selle lavastas Ruut Tarmo ja see kõlas ka seal 30.-te teisel poolel, kus juba tajuti ohtusid, mis Euroopa ees seisavad, kõlas väga aktuaalselt ja tugevalt. Nii et sellest hullumeelsest noorte algatusest oli saanud tugev ja jõuline, professionaalne teater. Ja muidugi väga suur roll oli sindama, tahaks alla kriipsutada, oli Leo kalmeti kes olnud nii tohutult efektne lavastaja, aga kelle teened nii lavapedagoogina ka pärast sõda ja üldse niisuguse teate organisaatorina, kuidas ta oskas oma trupi koos hoida, kuidas ta oskas jälgida, et iga noor näitleja kasvaks ja, ja sulaks ühisesse kollektiivi. See oli väga suur kunst ja selle eest tuleb talle tänulik olla. Selline oli linnulennul draamastuudio teatrilugu, jutustas Lea Tormis. Teatri sajand on jälle eetris kuu aja pärast ja siis räägime töölisteatrist. Kõik teadsid raadio stuudios soovib teile saatesarja toimetaja maris Johannes, head ööd.