Ööülikool. Raadioülikool koostöös Von Krahli akadeemiaga kutsub kuulama täheteadlase Enn Kasak loengut kosmoloogia põhimõistete kujunemisest. Üliõpilased on valmis, lektor on puldis. Nüüd. Koole. Tere õhtust, auväärt akadeemikud. Meie loengu teema pidi olema kosmoloogiliste mõistete kujunemine ja selle juures ma tahaks kõigepealt märgata, aidata teil märgata, et on terve hulk mõisteid, mida me rahulikult kasutada. Me jaa, harmame mõtlemine päritolu peale ja kui ka mõtleme, see tundub meile kuidagi ebaoluline. Nüüd oleks võib-olla viisakas öelda, et mis asi üldse mõiste on, sest nagu ma aru saan, on auväärt akadeemikud väga erinevates Teaduste akadeemiates Berit erineva haridusega. Seetõttu ma korraks vihjaks, et mõiste kajastab mingisugust korrapära kusagil mõtlemises. Me olemegi mõtlemise element. Ja vot see korrapära see korrapära tähendab seda, et midagi selles koondub kuhugi kokku ja vot üks selline struktuurielement ehk mõiste on siis see, mis tahab kuidagi mõtlemises kokku mingisuguse nähtuse või asja või omaduse või abstraktse objekti mingisuguste põhiliste tunnusta alusel oluliste tunnuste alusel ja moodustab siis sellest terviku. Ja ütleme siis nii, et mõiste kuulub mõtlemise juurde täpselt nii nagu sõna kuulub kõne juurde ja paratamatult siis nähtused maailma juurde. Ja on terve rida selliseid mõisteid, mis tekivad töö käigus matemaatikast nõuded ja neid tuua neid näiteid. Alguses mugulaga liidatis äkki avastatud õudselt vahva on korrutada, ongi kohe uus mõiste ja lahutad ja varsti märkad, et kasulik on jagada ja juurida ja integreerida ja järjest tulevad ilusad uued mõisted. Aga need mõisted, mis on tarvitusel kosmoloogias, need ei ole tekkinud töö käigus. Need mõisted on olemas, nad on olemas koos keelega kohe nagu on olemas keel. Nii on olemas ka kõikus mu loogilised mõisted. Ilma selleta ei saa keel koos püsida. Ja kui manual kant räägib aprioorsest teadmisest, siis aprioorne teadmine võiks ollagi see, mis jõuab meieni keele õppimise ajal keele kaudu. Kui laps õpib selgeks keele, siis muu hulgas ta omandab terve hulga mõisteid. Ta omandab terve hulga tarkusi näiteks aja kohta. Nii et ta seda ei märka. Üldse on põnev, et inimesed on tegelikult väga tugevad filosoofid kui nad seda oskavad tähele panna. Tavalist nad ei märka seda. Aga kui mingil põhjusel küsimus püstitada. Nad avastavad endas, et nad kuuluvad teatavasse koolkondades ja nad jagavad mingeid seisukohti ja teravad, väituvad mingi kolmanda koolkonnaga vaid nad tihti seda reganud. Umbes nii on lugu ka nende kosmoloogiliste mõistetega igapäevaelu kasutuses. Need mõisted ei ole kosmoloogilised. Mis need võiksid olla näiteks aegruum, põhjus, vabadus, veel mõned tähtsad mõisted. Et nad on igapäevaelus tarvitusel ilma et üldse peaksimegi märkama või tähele panema, et neil võiks olla ka mingi kosmoloogiline sisu. Mulle piisab, kui ma tean, et ma pean mingil kellaajal kusagil kohal olema või või vastupidi, mingi kellaaegade kusagilt kindlasti kadunud olema. Oskan veel ühte teist kolmandat kokku leppida, oma puhkust planeerida, lennuki peale minna ja tundub, et sellest võiks peaaegu ju järeldada, et ma saan aru, mis asi see aegunud. Aga õudust. Et kui juhtub keegi äkki küsima nii nagu Augustinus oma kuulsatest pihtimustes on öelnud, kui keegi mu käest küsib, mis on aeg, siis ma ei oskagi vastata sellele küsimusele. Ja vot sel hetkel omandab see mõiste äkitselt kosmoloogilise sisu. Ehk siis veel kolmandat moodi öeldes. Kosmoloogilised põhimõisted on meil alati kaasas, aga me ei pane tähele, et nad on kosmoloogilised. Selleks peab miski meid ärritama, miski meid sundima, et märkaksime seda kosmoloogiat. See olukord sarnaneb üldiselt filosoofiaga, kus on samasugune asi, et inimesed tavaliselt ei pea suuremad filosoofiast pärast, et seal topitakse vastuseid küsimustele, mida pole veel esitanud. Aga kui juhtub küsimused äkilised ühel päeval kukuvad pähe lendavad alt üles näkku. Äkitselt omandavad need küsimused mõtte ja omandab ka filosoofia mõte ja sama lugu on nüüd nende kosmoloogiliste mõistetega. Ja võiks siis nüüd lõpetada esimese sissejuhatuse, alustada teisega ja see on siis see, et millised need mõisted on, millest meil juttu tuleb, ma mõningaid juba loetlesin. Siia juurde tuleks ehk lisada veel sellised mõisted nagu kosmos, kaos, müüt, kosmoloogia, Voogia, astronoomia, astroloogia, Voogia, terve hulk selliseid tähtsaid mõisteid, mis kõik on seotud kosmoloogiaga. Kosmoloogia ise, nende hulgas. Nüüd võib-olla on selline väga kindel tee kehastuda klassikaliseks viroloogiks, keda ma päris kindlasti ei ole ja haarata neist sõnadest kinni hakata, näiteks arutlema selle üle, et mida küll tähendab sõnaloogus? No kui seda tegema hakata, siis ei jätku tervest akadeemiast ega mitmest akadeemiast. Et selle sõna tähendusvarjundeid on väga palju. Vaadakem siin ainult ühte varjundit, see on siis see, et see on võiks olla kas siis midagi sellist, mis seotud tõsilooga või midagi sellist, mis seondub õpetusega. Nüüd on sõna müüt, millega seondub, see võiks siis olla ka lugu, aga sa võiks olla natuke teistsugune lugu. See võiks olla selline lugu, mis võib-olla ei ole ilmtingimata tõsilugu kuid ma tahan ühele asjale juhtida tähelegi veel seoses mõistetega. Räägitakse, et on olemas konkreetsed mõistet ja neist mõistetest on väga kerge aru saada, et selle kaudu lapsed õpivadki keelt. No näiteks on niiviisi, et väike koer jookseb mööda lapsest. Emme ütleb seal Aua, maksavad aha, Aua huuh jurakas ukse tagant välja. Ema ütleb, et ära karda, haua ei tee sulle haige alfa taha jälle hauapilti naise laua, aha jälle haua ja nii edasi ja lõpuks tale ostensiivselt määratletakse ära, et tegemist on koeraga. Tore, aga näiteks selline mõiste nagu headus. Abstraktne mõiste, loogika, õpikud väidavad, et seda ei saagi ostensiivselt määratleda. Teletuleb kasutada igasuguseid muid vahendeid. Aga kujutage nüüd ette olukorda, et lapsele jutustatakse muinasjutu või müüti kurjast kuningatütrest või heast haldjast. Ja mida ja milleks see jutt siis vajalik on? Nii, miks juttu siis räägitakse, kas niisama näiteks ainult lugu heast Haldiste kurjast kuningatütrest? Neid võib tihti käsitleda kui abstraktsete mõistete selliseid ostensiivseid määratlus. Viitame abstraktsetesse objektidele, aga me ei saa viidata neile näpuga näidates vaid me peame viitama neile lugusid jutustades. Mis salata, on, me ei saa seda müüti kuidagi teisiti edasi anda, ta ikkagi ilmneb loona. Ja nüüd kosmoloogiliste mõistete juures on see häda, et neid ei saa näidata täpselt samuti ma ei suuda kusagil näidata, usun aeg. Ja kui ma näitan, kus on ruum, siis ma võin näidata, kui palju siin on ruumi või kui vähe, siin on ruumi ja ma ei saa iseenesest näidata ruumi. Ja küsimus näiteks põhjuse kohta juba David ju juhtis sellele väga tõsiselt tähelepanu, et näeme, et poiss viskab, ei ole küll tema näide, aga poiss viskab kiviga aknasse. Aken puruneb. Me tundub, et kivi oli põhjus. Et nüüd aken läks katki aga ei taju seda põhjust, mida ju põhjust. Me võime tajuda seal kivi raskus, saime kuulda heli selle põhjuse mõtlemise juurde. Ja kui vahepeal siin ütleme sajand tagasi kergelt ironiseeriti ruumi üle, siis viimasel ajal ei möödu ühtegi põhjuslikkuse tõsist seminari, kus au sisse tõstetud. Siis ta tuleb välja, et me ei saa näidata ka põhjuse peale me võime näidata, kivi lendas, aken purunes. Aga et siin see põhjus ja tagajärg võiks olla, min näidata ei saa. Kuidas me saame siis avada selliseid mõisteid? Üks võimalus on lugude kaudu ja vot nii ongi sündinud astraal müüdid. Ja astraalmüütide kaudu avati kosmoloogilised mõisted siis väga pikka aega siis kui nii-öelda mütoloogiline maailmapilt oli iseenesest mõistetav. Ma ei saa öelda tänapäeval kuidagi ületatud, sest inimesed on ikka jätkuvalt mütoloogilised ja me oleme enamus ajast kellel numbrid meeldivad, ma julgeks öelda 99 protsenti ikka mitu loogiliselt. Et aeg-ajalt mõnikord tuleb meil mingisugune hoog peale ja me võime olla natuke teaduslikud või, või religioossed või filosoofilised, aga enamasti see meil ei õnnestu. Ja vaat selleks olid siis tarvilikud need lood, et avada mõisteid kosmoloogilisi mõisteid. Kuid öelgem siis nüüd nii, et kui me need mõisted avame, siis need lood on meile millegipärast tähtsad ja ma tahaks tuua siin ühe sellise paralleeli. Kas te olete märganud, et kui rääkida, et päike kustub näiteks viie miljardi aasta pärast? Kui see läheb inimestele korda? Ma seda kunagi näidanud kosmoseslaide palju rahvale ja siis need päikesepilti ja seal noh, miljardite aastate üle võib vaielda, kas ta viie pärast just kustub või mõne kaugema pärast ja alati käib saalist, vähemalt siis käis läbi sumin. Jah, et kuidagi ikka kahju sellest, et päike kustub. Mõelge ometi juba viie miljardi aasta pärast. Ja samal ajal läbi inimene välja sülitab maha, viskab prügi maha ja ta ei lähe korda. 10 aasta pärast saabub ökoloogiline kriis selle tõttu, et ta pillub prahti maha või, või ehitab suvilasse nii-ütelda selle haisva peldiku asemel vesi klasekija käitub sellisel viisil ja ei lähedale kord. Ja ometi see saab võib-olla 10 20 aasta pärast. Kas te olete märganud, kui kummaline son, täpp, mis võiks olla nende hoiakute taga? Mis võiks tingida, et vaat, kui me räägime päikesest, et siis meil on väga suur mure, et ta võib ära kustuda viie miljardi aasta pärast, aga meile öeldakse nuppu, ma olen iseenda sõnniku sees, ütleb, et noh, et täna seda veel ei juhtu ja eks näe, homme on ka päev ja siin taga võiks olla üks seletus, et siin taga religioossed hoiakud, mis meil on mitte ainult päikesepäike tähistaevasuhtes ehk teiste sõnadega meie sellest Mesopotaamia astraal religioonist kuigi kaugele läinud märgid ja sümbolid on kaunis sarnased, mida kasutati 5000 aastat tagasi, kasutatakse praegu. Meetod, mida kasutatakse, on kaunis sarnane. Mõtte viiski on kaunis sarnane. Ja võib-olla ei saaks jätta siin mainimata, et need meetodid, mida tänapäeva teadus kasutab, näiteks kui jutt on põhjus-tagajärje seost siis need pärinevad sealtsamast. Kas kellelegi tundub see kuidagi iseenesestmõistetav, et ainult nii saabki ma üldse märganud, et kui me vaatame varasemaid põlvkondi, siis me väga kergekäeliselt leiame, et nende maailmapilt oli vastuoluline. Inimesed uskusid korraga täiesti jaburaid asju, mida korraga olla ei saa. Aga meie oleme sellest vaba jah. Et natukene järelemõtlemisele selle loengu teemaga, millest ma kavatsen rääkida päris lõpus. Siis avastame, et ka meie maailmapilt kubiseb sarnastest vastuoludest. Nüüd tuleme siis selle põhjus-tagajärg seose juurde, võtame vanad ennustustekstid, tähendab, kosmoloogilised mõisted olid vajalikud selleks, et inimene tahtis ennast määratleda selles maailmas, kus ta on maksimaalselt taotleda. Tal oleks selge, miks ta selles maailmas on, milleks ta on ja kuidas ta peaks olema. Kui ta tahtis paika panna selliseid olulisi asju, siis tal läks neid mõisteid tarvis ja nende hulgas siis arenesid teatud õpetused, millest oli kasu. Sõnadega tänapäeva mõttes teadus. Kas teadus on see, mis annab tulemust pärast seda, kui tulemus on käes, teadlemine keldrisse sõpradega viina võtta ja arutada, mis kõigis tuleb, kuidas asjad tegelikult on. Aga see ei pruugi enam olla päris teaduslik. Tähtis on nüüd tulemus, et asi oleks, et asi töötab. Ja mis oli siis tollel ajal nii-öelda selleks, mis andis tulemust, oli kaks tähtsat õpetust. Üks on ravimine, ennustamine ega siiamaani väga tähtsad õpetused, teatavasti psühholoogid tahavad, et kõik oleks tore, aga et 90 protsenti energiast läheb selle peale kogu aeg, keegi tahab ravimi ennustada selle abil. Ja et nagu sellist päris teaduse jaoks ja ikkagi need, need, need kaks funktsioon mõni on jäänud kestma. Selle kohta on ilus vanasõnagi olete võib-olla kuulnud võrokestele, ehk ütleme nii, et kui Tiidne kohe sadanud lännu laoton olnud jala tähendab seda, et kui ma teaks, kuhu ma kukkunesime, läheks, paneks õlgi alla, et oleks pehme kukkuda. Tehte sõnadega, ennustamine on väga tähtis. Ja kuidas siis ennustati, olid sellised teatavat tüüpi tekstid. Ja seal kui tundub, et seal võiks nagu mitte midagi kosmoloogiaga pistmist olla. No näiteks nii, kui siga siseneb majja palmioks hammaste vahel, siis taas edenevad asjad hästi. Või kui kirju koer siseneb paleesse, siis kuningas teeb rahu oma vaenlasega. Me võiksime seda teksti lugeda tihti tekstidega, nii see loetakse, et jaburad, tekstid, teadagi noh, ei olnud neil kvantfüüsikat ega midagi, jombukesed olid, ega nad ikka õieti ei osanud maailmast aru saada, nemad võisid igasugust jama uskuda. Siga tuleb majja. Vot mul läheb hästi, kui ma juhtun ta jala hoppidega välja ajama mul halvasti, et siga on siis põhjus, et mul läheb hästi või halvasti, võiks olla. Sihuke tunne, aga võib olla, on asi hoopis teisiti. Väävlit, kellaosutit asendis vist 16 40 või 45 umbes kui esimene pläksin käis. Ja siin algas loeng, kas kella osutite paiknemine asendis 16 40 oli põhjuseks, et siin toimus Jaldas loeb? Ilmselt ei olnud. Aga huvitilised inimesed teadsid, kui nad viibivad sellel kellaajal siis kui kellaosutid, vot sellises asendis sellises ruumis siis siin algab loeng. Teiste sõnadega, taolised märgid, mida me loeme ja tihti naerdakse, neid vanu ennustus, tekste uuritakse, väga huvitav on jälgida. Siis ei panda sealt tähele seda, et taga olla hoopis sügavam sisu. Tähendab, tegemist on teatavat tüüpi kelladega teatavat tüüpi kelladega tolle ajastul, mida siis asjatundja vaadates kella teavet, kui siga jõuab selle nende märgi juurde, vot siis on oodata järgmisi järgmisi sündmusi. Aga seaviibimist seal ruumis ei käsitleta põhjusena. Ja see protsess on tegelikult väga pikaajaline ja võtab kaua, sellepärast et ennustamist seal on teatavasti ka tagajärjed. Eriti kui ennustada nendele, kes jõuavad ennustamise eest maksta. Ja ennustamine läheb täppi, siis tuleb vastutust kanda. Ja seejärel kerkib küsimus, kes on süüdi? Eksvõimalus on süü veeretada kellegi kolmanda peale ja võeti appi selline arusaam, et märgid ei näita mitte seda, kuidas asjad maailmas on. See, muuseas väga oluline periood, märkame selle, ma jätan siin vahemärkuse, me märkame seda neid märki näiteks iraani usundis Survanis, mis kus on kaks kaksikud nii-ütelda algselt nii-öelda võrdsel positsioonil või siis ka Kreekas, kes oli võimul enne Cheussi kroonusse aeg. Nii et siis toimub nüüd olukord, kus ilmub sisse jumalate meelevald. Et märgid näitavad seda, et jumal otsustas parasjagu palee väravad hävitada, Ta ta. Aga kui siis kuningas õigel ajal nii-ütelda ohverdas, kedagi või midagi tegi, siis jumal võis ümber mõelda, panete tähele, mõnes mõttes selline maailm on, mis ma rääkisin, selline stabiliseeritud maailm, selline kellavärgi maailm on väga jäik, kolmandad hilisema klassikalise füüsikamaailmaga ja nüüd tekib sellesse maailmalõtk sisse. Ja järgmisena on siis seos nende nähtuste vahel. Teiste sõnadega, et kui keegi mõjutab seda protsessi, ohverdab või midagi teeb, siis võivad toimuda teatud tagajärjed. Olukord võib muutuda. Selline mõtteviis jõuab nii-öelda ennustamisel keemias õige pea kusagil keskmise riigi ajastul kaunis valdavaks saada. Ja küllaltki kiiresti võetakse omaks seisukoht, et taevased sündmused on maiste sündmuste põhjuseks. Ja need tegelased, kes seal taevas liiguvad Need kannavad siis mingisuguste ülimat olendite tahet. Ja nüüd midagi ei toimu, ilma et seda keegi ei tekitaks. Sealt on meieni jõudnud arusaam, et igal asjal on põhjus, aga ma rõhutan, see ei ole iseenesest mõistetav, varustada meie jaoks ise mõistetav arusaam. Vaatame ühte teist kategooriat. Me oleme harjunud tänapäeval mõtlema nii, et On olemas tulevik olevik ja minevik. Ja see tundub Elise mõistetav. Aga kui me vaatame seda, kuidas aega käsitleti näiteks müdilisel perioodil, siis sellist ajakäsitlust, mis sealt ei leia me leiame kaks täiesti erinevat ajakäsitlust. Aeg erineb kahel erineval kujul. Üks variant, ta esineb sellisel korduvana iga päevasena taas tulevana. Ja teine esineb selline algsündmuste aeg, mis on ühekordne, mis on maailma paika raputanud. Kusjuures mis on väga tähtis, et see algsündmuste aeg mitte ei ole olnud mingis kauges minevikus vaid ta on olemas kogu aeg. Ta on olemas ka praegu, nagu austraallaste puhul on öeldud, et võib tagasi tulla kahe südamelöögi vahel. Nüüd jõuame sellise ajakäsitluse juurde, nagu hakkab nii-öelda kristlikus aja filosoofias räägime, et on üks ainukordne sündmus siis Kristuse ristisurm on maailma algus ja maailmale siis sellises ajakäsitluses. Esialgu võiks tunduda, et on kaduma läinud nüüdse mütoloogiline arusaam maailmast kui olla tähelepanelikum, sest seesama augus tiinuse juurest me leiame, et see ajaveline kuhugi kadunud. Mäletate, mida ta ütleb jumala kohta. Et sinu aastad ei tule ega lähe, vaid on kõik korraga kohal. Sinu tänane ei järgne eilsele ega tagane on sees. Sinu täna tähendab igavikku teiste sõnadega. On olemas ülim olend, kellele selline igavik, kel see aeg on täis Oll kättesaadav või kes elabki selles ajas teiste sõnadega, et see esialgne müüdiline aja käsitlus ei ole ka nii-öelda kristlikus aja filosoofias veel kuhugi kadunud vaid ta omandanud teistsuguse tähenduse. See kosmoloogia, mida me tänapäeval siis kasutame, loomulikult ulatub see otsapidi Kreekasse. Ja tihti on jäänud inimestel mulje, kes siis õpivad teadusajalugu, et oli üks pime barbaarne Alagust kargasid välja antiiksed kreeklased, kes siis äkitselt hakkasid tarkadeks arusaam, mismoodi asjad maailmas toimuvat. Kuid asja lähemalt vaadata siis ilmneb, et ei erine kuigi palju esimeste kreeklaste kosmoloogia. Ma pean silmas siin kreeka filosoofe Mileetoslasi näiteks nende mütoloogilised kosmoloogiast, sises joodose maailmapildist, võtamehes joodose diakoonia ja vaatame, mismoodi see maailm seal välja kujunes. Siis me leiame allesel, annaks Siim Andrusel, kui annaksime enesel on olemas täpselt samad elemendid, täpselt samas järjekorras. Võiks siis öelda nii, et Kreeka esimesed filosoofid tolles mõttes tollal ka teadlased ei öelnud midagi faktoloogiliselt, lausa uut. Paljud andsid nendele nähtustele nagu unime, millest jutt käis. Aga võiks ju öelda, et äkki on siis nende saavutus. Aga oh häda ei ole niiviisi. Miletuse linn paiknes Väike-Aasias ja sealt mitte väga kaugel ei ole üks maa, mida me tunneme siis Kaananimaa või foi niitja all. Ja kui vaadata, mida siis piirlosepsiilon on meile randanud foi niitja kosmoloogia kohta, Edasis, preester, Sanhoni Aaton on talle avaldanud, siis me leiame sealt täiesti anti ideoloogilise kosmoloogia selle kohta, kus on olemas vesi, on olemas õhk pärast nii-ütelda iisraellased üle võttes on religioosselt tõlgendanud jumala vaim, mis lehvib vee peal, aga see ei ole religioosne. Siis on muda, taasluuakse kõik seemned. Ja kogu see kosmoloogia ei erine sellest kreeka kosmoloogiast. Ja kui veel edasi minna, siis märkame, et see Sandmani Aatoni kosmoloogiast leiame paralleel keele antideoloogilistele, kosmoloogilistel tendentsidele, Egiptuse kosmoloogias ja täpselt samuti siis. Ma mõtlesin egiptuse morfoloogilised Hermopolise kosmoloogiat, teatas Egiptuse oli neli erinevat kosmoloogiat jämedas laastus võttes. Ja kui seda kõike vaadata, siis ilmneb äkitselt, et kreeklastel polnudki nagu midagi uut on ja tuleb välja, et kõik mulatud võetud, et me oleme üle tähtsustanud neid kreeklasi. Võiksime rääkida või. Aga äkki nelik oli midagi? Ma küsiks teisiti, teadot hales käis Egiptuses ja mõõtis püramiidikõrgused varju, abi seal tuntud lugeja pani keppimaasisse, näitas kepi pikkus oli võrdne varju pikkusega, samal hetkel püramiidi varju pikkus on võrdne püramiidirikkusega. Esitaksin küsimuse, aga lähex olid A Le seal vaja seda püramiidi mõõta, miks egiptlased ise ei mõõtnud? Mis on võimalikud vastased? Eks võimalusena teadsid niidia täitsa Lukas vastus. Aga on veel üks põhjus. Vaadake, püramiidid on ja seisavad, iga loll võib näha, kui kõrged nad on siis veel mingi idioot, kreeklane tulevaks tahab hakata selle kõrgust mõõtma, see on haige lähenemine asjale. Singreeklaslik lähenemine selles seisabki Lääne tsivilisatsiooni algus. Siin saab tuua veel teise näite, et kui on ja mõõta ruudukujulise basseinid diagonaali, mis teatavasti ruutjuur kaks külge, jah. Ruuter kaks ei ole avaldatav ratsionaalarvuna, seda te olete koolis kõige õppinud ja seotud lemmiks egiptlastele, kes viskasid nööri peale ja mõõtsid selle ära. See ei olnud probleemiks Mesopotaamia lastele, kes rehkendasid välja. Aga see oli probleemiks kreeklastel, nagu Madis Kõiv ütlesid, kreeklased tegid sellest tragöödia. Ja vot sellest tragöödiast on alguse saanud nii-ütelda. Meie mõtlemine tähendab midagi imelikku on kreeklaste mõtlemises. Tuleb välja, et milles seisneb, ei seisne mitte selles tarkuses, mis kosmoloogia on olnud, et noh, kust miski alguse sai, et alguses oli seal kaos ja ja muuseas, väga huvitav on see, et kui te mäletate Kreekas oli ju nii, et oli kaos ja siis tekkis Eeros euros kui printsiip miteerus kui jumalat, mitte hiljem ja siis samamoodi. NATO-l on tegemist väga keerulise terminiga, mina ei suuda seda ära tõlkida, see nagu iha või iha enese vastu või kuidas seda täpselt seletada, aga mingi analoogia on olemas. Tähendab, võime vaadata, et need mütoloogiat, need kosmoloogiad, need langevad kokku vastavalt siis annaksime eneses on selle koha peal siis tihenemine või hõrenemine, anatšim, Andrusel on selle koha peal siis nii-ütelda vastandite välja, tuleks sellest lõpmatust ürgainest. Et nagu ei oleks mitte midagi uut, aga uus seisneb siis mingisuguses kummalises suhtumises. Tähendab sellesse, et sellest hoolimata, et iga loll võib näha, kui kõrge see püramiid on, sellest hoolimata ma peaks selle ära mõõtma. Miks see võiks tähtis olla, tuleme nüüd korraks tagasi loogika juurde. Need on hästi tuntud näited, et kui küsida seda, et Juhan ja täna kell kolm teed, mida teeb Jüri eks normaalne inimene, kes ei ole kooliharidust saanud, ütleb, aga kust mina tean. Võib-olla ta jäi haigeks. On see lollus või ei ole tõesti haigeks jääda. Tuleb välja, et selline mõtlemine, ehk küll formaalloogilised ebakorrektne on tavaelus äärmiselt efektiivne. Seda võiks võrrelda sellise olukorraga, et Elamis jalutab keset küla ja pall satub kokku kartograafiga, söötšilber tralli näide. Ja kartograaf ütleb talle, et kuule, ole hea mees, ütle, mis asi muudi alla ja pood. Mis asi muuta, et ma tean täpselt, kuidas poodi leida, sealt mööda minna, seal vesi vuliseb, siis koerad hauguvad ja mõne aja pärast on kuulnud joodikute laulud, kohe leian poe üles, mingeid probleeme ei ole, milleks mulle asimuut? Vot see näitab oma mõtlemise jõudu. Kartul, ütleme ka ikkagi pragmaatikat, mees, ma seletan sulle ära, mis on, et siis saad aru, lasi mutti, vajad ma teada, et neid sinu joodikuid ja koeri nii hästi nagu sina tead. Et sa saad mulle selle korralikult selgeks teha. Hästi, ta õpib selle ära ja suhtub sellesse veidrasse, imestab nii ilus Kilk. Kastepiisad hommikul säravat plekk-katusel, aga nüüd on selline olukord, et tema siia joonised lihtsalt kastid kaardi peale on risti peale. Kõik on kaduma läinud, tegeldi osas kirikut, mitte midagi alles mingi peale väikese kasti selle kaardi peal see kaardil puudub igasugune väärtus. Peaaegu jah. Aga siis selgub, et ta peab sõitma äkitselt ootamatult teisi külla. Ei ole kunagi käinud. Kartograar ütleb talle, noh, sa aitasid mind, ma annan sulle kaardi kaasa. Basil on kaardilugemine, selge, läheb võrse külla. Võtaks selle kaardi lahti, vaata näe huvitav asi mutta nii kompanjoni. Ahaa, siin peaks olema kirik, see ongi kirik, naljakas, kukun otsas, hoopis ei olegi rist. Panete tähele, see tarkus, tavamõtlemine, mis on äärmiselt efektiivne selles elus, mis on meil iga päev ümber osutub ebaefektiivse võõras külas võõral maal, kus pole kusagil. Aga see teine veider tarkus, totakas tarkus, milleks mul seal asimuut diaküll, ta ei ütle mulle selgelt kukk selle kiriku torni otsas seal teises külas, aga näitab mulle kätte kuskohal see kirik asub. Nietzsche kreeka veidrusel on mingisugused väga sügavad põhimõtted ja see on taga üks väga oluline printsiip millest saab alguse hiljem üks kurjem nähtus. Lootus, et olulisi asju on võimalik kirjeldada lihtsalt et on olemas mingisugused keerulised asjad, müüdis, räägitaksegi, kõik on ikka seotud ja teen nii ja teisiti ja kõik on läbi põimunud ja kõiges ja aga vot on mingid olulised asjad, millest on võimalik väga lihtsal viisil rääkida ja lihtsal viisil seda kirja panna. Ja see idee, mida siis kreeklased edasi kannavad ja mis ausalt öeldes väga drastiliselt paneb aluse nii-öelda meie teadusele uus aja valguses, kuidas ja mis viisil meil oli jutt ennustamisest tähtede järgi. Astroloogid olid hädas kaks nädalat mööda ennustamine, konjunktsioon planeetidel 10 päeva mööda, kolm nädalat mööda. Kõik higistasid, tegid valemeid, kui keegi on näinud mul olemasolev maius, almakesti väljaanne, katsuge uurida, kuidas rehkendada seda. Ma panin jaama isegi minul füüsiku haridusega. Ega ausalt öeldes annab rehkendada seda värki, et midagi ikka valesti saab. Äkitselt üks tegelane, kelle nimi Kepler annab kolm lihtsat reeglit. Ja selle kolme lihtsa reegli abil saab planeedi konvektsiooni ennustada minuti täpsusega. Kas te panite tähele, aastatuhandeid on targemad, pead hästi makstud pead. Ei saa öelda, et neil on stiimulit, ei ole suutnud probleemi lahendada, on ajada asja keerukaks, on otsinud seosed, on üritanud mõista, mis siis maailmas ikkagi toimub, on tunnetanud maailma valu, on ujunud maailmas hinges totakas tegelikult letid, orbiidi bot suhtuvad nii poolteljed ja, ja nii edasi, nii edasi, nagu need Kepleri seadused on, ma ei hakka teiega vaevama, kes õppis koolis sääraseid eakesi õppinud, noh tont temaga oli kolm seadust ja kerel füüsikaõpikust püüdsid. Ja nüüd mis siit saab järeldada? Seda kirjeldada, et olgu peale, tasinik keeruline. Aga kui pingutada, võime leida selle asjal lihtsa reegli. Paar lihtsalt pole mitte, kõik on paigas ja sealt tekib nähtus, mida ma nimetaks tehnokraatlikuks eufooriaga. See on siis selline lootus, et universum on kirjeldatav lihtsate reeglite abil. Ja õige pea. Ma tahaksin lausa vilga märkida ära, et miks siis keskajal ei tehtud teadust selles mõttes nii nagu seda tehti uusajal. Aga just sellepärast, et keskajateadlane või mõtleja teadsid maailma, keeruline. Rumal võis arvata, mingi kuulikest ma veeretan ja sellest ma ei või arvesse võtma mingeid mõjusid, jumal seda kuuli kui punkti ja nii edasi ja nii edasi. Siuksed täiesti totakad, oletus. Ja teate, mis on fantastilised, töötab suurepäraselt, füüsika ju töötas hiilgavalt töötas ja see õigustas selliste oletuste tegemist. Ja mõtlesin tehnokraatlik eufooria, viis nii-ütelda inimkonna kosmoloogilise mõtte, väga veidrasse positsiooni. Inimesed ka kosmost hakkasid väga lihtsal viisil kirjeldama. Tekkis nii-öelda selline nähtus Uuse alguses, mida nimetatakse klassikaliseks kosmoloogiaks. Seal on mingisugused postulaadid, mis eriti on keerukad selles mõttes, et noh, ei ole võib-olla kerge neid mõista, aga see on see, et ruum on universum lõpmatu ajas ja ruumis. Ja et maailm on siis nii-öelda homogeenne isotroop, no see tähendab, et igas suunas võrdne. Ja ütleme siis ka seda keskeltläbi ühesugune. See on muidugi ma ei saa jätta mainimata sellist tähtsad asjad, tavaliselt omistatakse pruunole see, et teised pähe on kauged päikesed, aga seda ütles evolu kreetius, antiigis pärineb just seesama homogeensus isotroopsus see arusaam, et, et maailm on selline, noh, oma olemuse väga lihtsa ehitusega ja kui nüüd selline kosmoloogia püsti panna ja klassikalise füüsika juures tekib tunne, ehk küll see lõpmatus on üks igavesti suur asi, jah, on inimese põhimõtteliselt aru saanud, milline maailm on. Üldjoontes on asi selge ja nüüd tekib üks nähtus, mida ma nimetaks kosmoloogia või üldse teaduse mõnes mõttes jutumärkides, ma julgen öelda, võõrandumise skulptuurist. Tähendab, kuni selle ajani võttis nende mõistete loomisest osa. Mõtleja tavainimene müüdi, jutlustaja, need mõisted olid kõikide jaoks ja siin ma julgen toetuda Ludwig Wittgenstein-ile, kes ütleb, et sõna tähendab seda, kuidas seda sõna kasutatakse. Nii nagu sõna kasutatakse, seda see sõna tähendabki. No küll kõik kasutasid neid sõnu, vaata seda, need sõnad tähendasidki, mõned kasutasid siis nii-öelda kosmoloogilistel eesmärkidel teised selle eesmärgi kellelgi nahka üle kõrvade tõmmata, mille eesmärgid erinevad. Aga kokkuvõttes need mõisted läksid kuidagi paika. Aga nüüd tekkis äkitsi olukord, kus ei olnud enam millestki rääkida. Niisugused teadlased jah, nikerdasin seal pisiasjade kallal teatud paradoksi, probleemide valemit. Tavainimesele see asi juba igav. Ahah, selge, kosmos on paigas, kõik on paigas ja see situatsioon kestis tegelikult päris kaua. See kestis välja kuni 20. sajandi. Noh, ütleme tavainimese jaoks, see pole isegi 20 sajandi teise poole või lausa 60.-te aastateni välja. Kus siis oli selline tunne, et maailm on põhimõtteliselt kindlasti taandatav lihtsatele reeglitele isegi lugenud raamatut kõiksuse valemi otsingul. Ühesõnaga on täiesti selge, et kusagil peaks see kõik valem olema, meie asi on see üles leida, veel pingutame, varsti paneme kirja täpselt, miks vägistaja vägistab ja mõrvar mõrvab, millised tuletised tulevad, kuidas see kõik täpselt juhtub. Ainult natukene, natukene tuleb veel pingutada, ega see ei ole ometi keerulisem, kui selgeks, kuidas planeedid konjunktsioon toim. Sõnad aja küsimus. Aga oh häda. Neljandal sajandil tekkisid hoopis uued füüsikasuunad. Teatises teooria, kvantmehaanika. Minu arust on see igal juhul põhiline kurjajuur. Ikka on ikkagi kõige rohkem nii-öelda mõtlemise paigast ära nihutanud need varasematel asjadel. Ja äkitselt on tekkinud olukord, kus kõik see lugu ei ole enam selge. Ja ma tahaks öelda nüüd nii et seesama Von Krahli akadeemia on üks koht, kus toimub nii-öelda kultuuri ja kosmoloogia taasühinemine, see, mis on mitmesajaks aastaks tehnokraatlikku eufooria, tõtt lahti, rebenenud, kus ka meil on jälle õige, kus mitte kusagil kaugel spetsialistil, no öeldakse, vot las tema nüüd ütleme, selle kohta on vaid meil on kõigil õigus kasutada mingit mõistet, näiteks mõiste valu, kui ma ütlen, et mul on valus, kas ma pean minema luba küsima mõne psühholoogi käest? Mõned psühholoogid ütlevadki nii, jah, Pihe juristid, nii et kui sa ei käitu nii, et sul on valus, siis sul ei olegi valus, vanad mulle neeru hädamale varsti juurde partid, aga sul ei ole, seda ei käitu niiviisi. Ma tegin, ma peaksin karjuma, hüppama, siis mul oleks seda häda rohkem või tähendab ma ei pea selle jaoks, et aru saada, mis mõisten valu sugugi minema luba küsima psühholoogi käest. Ma tean küll, et asi läheb sellise absurdini välja, et Pihela ristist nii-ütelda armastus paar, et need, et üks pool küsib teise käest, et ma tean, et sull Oliver ka hea, ütle palun, kuidas mullu oli? Selle põhjal, eks ole, kuidas keegi käitub nagu see, mis ma ise tunnen, et see oleks nagu midagi kolmandat sorti ja ja tuleme nüüd tagasi siis selle asja täpselt nagu valu täpselt nagu vabadus, täpselt nagu aeg ja ruum suure tähega sõna algus ja lõpp, need on kõik kosmoloogilised põhimõisted ja nende mõistete kujunemisloo juures, siis me oleme tagasi olukorras, kus keegi teine päris täpselt ei ole asi jälle päris selge. See on jälle huvitav, see ei ole paigas, ei saa öelda, et ühel spetsiasin asi täpselt selge. Ja siinne Need on teha veel ühe sellise võrdluse, et tegime vikerraadios koos Romet Jakobiga mõned saated teemal makrokosmos, kus me käsitlesime seda kuidas 18. sajandi inglise mõtlejad saatuslikud arutlesid põrguproblemaatika üle. Kui kuum on põrgus, kuidas põrgusse sattunud ja kuidas seda ära pääseme, kõik muud väga tähtsad objektid teaduslikult. Kas seda kuulates natuke veider tunne? Aga ma arvan, et 200 aasta pärast sama veider tunne lugeda suurtest aukudest ja mustadest aukudest. Nii on nende konkreetsete teadmistega. Aga see ei tähenda, teadmised, oleks jama vaid sel hetkel on need asjad nii, nagu meil kombeks seda kasutada. Ja ma siis kutsun akadeemia rahvast üles, kasuta neid mõistlik taastada see osa, et teadus on ka kultuuri osa, ma olen märganud, et vahepeal on lausa eelarve chatis ka, umbes nii, et kultuur on eraldi, teadsin eraldi ja see, mis on ikka alati kokku kuulunud ja mille koht ongi kokku kuuluda. Põhjus on siin selles, et teadvus on asjatult võtnud endale need funktsioonid, mida vahepeal kandis religioon. Ta tahab ära lahendada asju, milleks ta ei ole suuteline. Ja vot siis sealt tulevad mõned sellised hoiakud, mille tõttu need oleks nagu mingisugune eriline seis. Et mõnest asjast peab kindlasti rääkima preester sõnadega mõned asjad kindlasti rääkima füüsik ja kuigi võib-olla keegi teine võiks rääkida sama hästi ja mul on õudselt hea meel, et siin akadeemias võivad teised rääkida sellel teemal viltfüüsikud, ma pean silmas siin järgmisi ettekandjaid. Nii et siis kosmoloogia, põhimõisted on olulised mõisted, mis on meie keeles kogu aeg olemas olnud. Mis on arenenud koos kõikide keeltega, mis omandavad kosmoloogilise sisu siis, kui me tahame rakendada seda kõigele olevale nende mõistete sisu on meie enda luua, nii nagu kõikide teiste mõistete sisu. Tänan tähelepanu eest. Aga mul on niisugune küsimus selle kas ei ole, aga niiviisi olnud igal tasandil, et jõutakse peaaegu sellesse hetke, kus valdav on arusaam, et kohe-kohe on kõik selge. Kõige lähemal vist 19. sajandi lõppu. Arusaam, et vahel provotseeritud eetrikeeles tuleb veel mõned mõõtmised ja kõik on selge. Sellisel viisil mõtlev inimene, kes arvab, et teadus uurib vahetult loodust oleks huvitav. Vaidlus, pandi vaidlema. Üks füüsik, üks ajaloolane. Õige pea irvitab füüsika ajaloolase näkku, ütleb, et tähtsa tegelen mingisuguse sellise ebaselge asjaga. Ajaloolised faktid on kahtlased, aga uurin vahetult loodust ja sirutab nii väljanõudvaks päikese sülle võtma. Aga mida kasutab teadlane, kui ta mõtleb? Kas punktmass on näiteks looduses olemas? Kas see päike, millest ta räägib, on tal tõesti näpu vahel? Ta kasutab teaduslikke mõisteid, aga iga mõista nagu mudel. Iga mudel on juba küllastunud teooriast. Loomulikult, kui inimene kujutab ette teooria, ongi maailm, see teooria mingi arenemise piinavalt inimene tundesse, et kohe-kohe krapsti teooria lõpetatud ja olekski lõpetatud aeg-ajalt sisemad, vastikud faktid teooriate pärast oleks asi korras olnud, kõvastliku fakte poleks olnud, oleks võinud olla eetrimõõtmised, annavad tulemuseks tarvis inimeseks, oled pannud nii-öelda päiskivi, lööd läikima selle klassikalise füüsikahoone, öelnud, et nüüd on füüsika valmis. Ahu õudust kodus on paraku lõpmatult keeruline, müstiline paik. Külvab meid pidevalt üle taoliste faktidega ja siis meid lihtsalt tuuakse tagasi. Tegelikkuses jäime, märkame, et see, mida me uurimaid mudelid, mitte tegelikkus. Ja vot see hakkab asi otsast peale, et selles mõttes on sisenenud mõistetav protsess on õieti teist aru, et teadlased uusajal uus ajada on kuidagi kaugenenud maailma adekvaatsest seletamisest peegeldamisest kuidagi rohkem kaugenenud kui meie rätsepat kunstnikud, maotaltsutajad, liigkasuvõtjad, ühesõnaga kui kõik teised ja ütleme siis niiviisi, et tohib ma maameheliku arutelu, ma olen ikkagi maakas ja veel Võrumaal pealekaubakolkast ja nii edasi. Et vaadake näiteks hoopis teise teema ja siis ma juba siia tagasi täiesti päevakorras teatavasti leitakse, et, et Eesti on praegu iseseisev ja olete kuulnud ja millal on millal iseseisev inimene siis kui ta ise oma taskurahaga toime tuleb jah, palju Meil on defitsiit seal miljardist kuus või natuke rohkem. Kas me siis oleme iseseisvad? Tähendab, et kui seda poisikese kohta, kes ise oma taskurahaga toime ei tule, ta iseseisev, ütleme et noh, ta sõltlane ja kuidas me saame seda öelda, siis Eesti riigi kohta, kes ei tule ise toime, me tahaks olla iseseisvalt maamehe tarkus, ütleb, et peaks sööma eesti putu sõitma eesti kobesega peaksime kandma eesti taku ja aeg-ajalt kord aastas saame endale lubada. Tõepoolest, noh, ma ei kujuta ette bensiini tõrviku korra põlema panna. Vot siis, kui me sellist elu ja oleme iseseisvad, mina olen nõus, mina pole midagi selle vastu redeliks, lolli nägu pähe meetoditega ringi kärutada ja arvuteid osta, kokku ja kuju elada tähendab selline lihtanalüüs. Madin meelest võid sellega mitte nõustuda, aga samasugust kirv analüüse ma tahan kasutada. Vot selles olukorras adekvaatse kirjeldamise kohta, tähendab me ei saa rääkida adekvaatsest kirjeldamisest üleüldse. Vastasel juhul ei peaks olema jumalad. Olete ju nõus? Me peame vaatamata seda tegema mingis aspektis madal, rõhutavad jumala matemaatikaga lollus talle mingi matemaatika, ta, tal on mingi selge, kuidas see ülesanne lainet oli vaja mingisugust tuletamisse. Niisiis, mis on eesmärk? Kas teaduse eesmärk on maailma adekvaatne tunnetamine? Mõjule? Ei ole. Kuigi kõik teavad, et sellega ei nõustu, minu kolleegid, on mul selles tihti vastu pead. Teaduse eesmärk on tulemust saada, vihindab töötama, teoria, panna tulemuse. Aga rätsepal, mis näitate veel tõite, kui ta mõtleb maailmast, siis tal ei ole sellist eesmärki. Tal on eesmärk adekvaatselt maailma tunnetada, tahaks aru saada, miks ma olen selles maailmas, mis ma peaksin tegema, kuidas selles maailmas olla ja nii võibki juhtuda. Rätsep tunnetab maailma adekvaatsemalt kui teadlane, kes annab meile suurepäraseid tulemusi, mida võime kasutada, kuigi võib olla tulemuseks. See on nagu loogiline krid. Ja kuna teadus tegelikult ei tekigi selle minu arust, vot siin võib muidugi vaielda ei tegelegi tõega, siis ei ole ka mingit probleemi, kuna tõin, ei jõua. Et võiks küsida teisiti, aga kes siis tegeleb? Ma tahaksin küsimustele, lubati niiviisi aru, et kas siis. Me võiks seda üldse küsida näiteks niiviisi, aga kuidas tegelikult on see naljakas küsimus, see küsimus, nagu ma aru saan, sinu viimase loengu teema? Ma räägin, ma ei kavatsegi, tütar olengi viimasel ajal kui teema tõepoolest tahan öelda, et see ei ole teaduslik küsimus. Nii et kui te küsite seda, et missis teadusest saab, ma arvan, et niikaua, kuni teadus annab tulemusi, mida annab rakendada, elab teadus suurepäraselt, edasi jõuab aina uutele uutele tippudele, tehakse aina uued ja paremad teooriad ja vanad teooriad surevad koos kandjatega, noored inimesed õpivad uued teooriad, vanad inimesed ümber ei õpi, see on tüüpiline protsess. Ja iga põlvkond räägib sellest, et on jaburat teooriat. Ja kui nad vanaks saavad, siis ütlevad, et noortel on jaburat teooriat korduv protsess. Midagi hirmsat ei juhtunud. Tähendab, ma tahan Öelda, et see jutt, mis ma siin rääkisin, ei ole kantud mingisuguseid vaenus teaduse vastu. Ma ikka kuulun ka teadlaste hulka edasi aga ma olen väsinud sellest religioossest, mida teadvusega meile koos pähe määritakse. Teadusele määritakse pähe ülesandeid, mida ta ei olegi võimeline lahendama, millest ei olegi kutsutud. Ja eriti naljakas on see, et seda ideed kannavad edasi väga paljud pseudoteadurid kes täpselt samuti siis, kui teadus enam ei saa hakkama, siis pakuvad oma lihtsaid teooriaid, et maailm koosneb ühest teisest või kolmandast lihtsast reeglist kannavad seda tehnokraatlikku eufooria, ideed edasi, aga ma tahan ikkagi väita, nii et soovitan sellele järgi mõelda, et kui vaatad ringi, et mis maailmas toimub, siis me näeme, et maailm on eluline, müstiline ja seletamatu paik. Kosmoloogia põhimõistete kujunemisest, kõnelast täheteadlane Kasak. Saade on valminud koostöös Von Krahli akadeemiaga. Helioperaator maris Laanemets heliinsener Priit Karinud. Saate valmistasid ette Külli tüli, Jaan Tootsen. Arvamused ja kommentaarid marid on oodatud emaili aadressil. Jaan Tootsen ät r punkt e-raadioteater 2003.