Ööülikool. Mõisa ei ole budist. Ma ei ole ka kristlane ega mingi hindu-ist, ma ei ole ennast suutnud määratleda. Aga tõesti näinud palju selliseid inimesi, kes räägivad suurtest tarkustest. Aga ma olen ka selliseid näinud, kes on ise need tarkused, kes annavad neid asju edasi. Ei koole. Raadio ööülikoole ja Von Krahli akadeemia. Kutsuvad kuulama lilleoru vaimse keskuse õpetaja Ingvar Villido kõneleb teemal jumala leidmine iseendas. Öeldakse niimoodi, et on olemas selline nagu piimjas lõputu valgus on olemas, kirgas, lõputu valgus, olemas kuldne, lõputu valgus Kuusa sarnane, lõputu valgus on olemas nähtamatu valgus. Nad on kõik väga erinevad sellised mõõtmed, mida arvatavasti Te ei saa registreerida ühegi mõõteriistaga, välja arvatud inimese enda meel. Tema teadvus. Selle kohta on üks pühak ütlenud, et mille jaoks inimesed teevad neid igasuguseid vidinaid ja riistu kompenseerides enda laiskust, et tegelikult on olemas inimesele üks ülija vahend selleks, et tungida ükskõik millistesse dimensioonidesse mõõtmetesse uurida mateeriat ja energiat ja kõike muud just nimelt läbi selle. Ta pidas silmas nagu meelt. Mul on tulnud nagu tänu sellele, et ma olen rohkem praktik või noh, sihuke uskumatu toomas või minu räägitakse või kuskil kirjutatakse ta nagu järgi proovida, kas ikka on nii. Ja ma olen tõesti leidnud, et parim instrument on inimese meel. Inimene on selles mõttes nagu kummaline olend või olevus. Inimest on lammutatud või lõhutud nagu väga erinevad näiteks selle osadeks, mis nagu siis annaksid võimaluse, nagu teda uurida. Tüüpiliselt noh, inimene ei erista endas nagu erinevaid osi või erinevaid võimalusi, ta nagu üks tervik ja siis seda segadust nagu vähendada, siis mulle on tundunud nagu kõige õiglasem üks selline jaotus mis eristab inimeses nagu viite erinevat keha, võiks öelda, need kehad on säärased, mis ei ole nagu selgelt piiritletud, vaid pigem selleni jaotus, lubab inimesel Aru saada tale endale temast endast. Ja jaotus on siis selline, alates siis kõige nagu sügavamast tasandist, et kõigepealt on hing siis tuleb intellekt, siis tuleb mentaalsus, siis tuleb vitaalsus, siis tuleb füüsilisus ehk nagu füüsiline plaan. See on hästi iidne, selleni jaotu, seda pärineb nagu Sid antast ehk nagu maha Zidade traditsioonist maha sillad on teatavasti midagi äärmiselt unikaalset nähtusena ütleme, saavutused on väga unikaalsed. Ja Need on sellised nagu suured jaotused ja neid on võimalik igas inimeses ära tunda, iga inimene võib seda teha. Igaüks võib ennast kombata ja öelda, et jah, mul on füüsis olemas. Igaüks võib tähele panna, et tal on tunded ja emotsioonid, ta võib öelda jah, on siis ta võib panna tähele, et ta mõtleb, kujutleb ette. Ja siis ta võib öelda, et jah, tõesti see asi mul on. Ja siis ta võib tabada ka seda, et vahetevahel ta taipab, taipad, mõtlemata siis ta võib taibata, ots, et mul keha olemas hingega olnud natukene nagu keerukam, seda tavaliselt inimesed kogevad väga vähe elu jooksul. Noh, kui te teate, mida tähendab intuitsioon ja kui see on teil ilmnenud, siis te võite aru saada, kui vähe või palju te seda nende omadust olete kasutanud elu jooksul. Nii et selleni jaotus, sellised protsessid, konkreetsed protsessid, mis inimesega leiavad. Ja kui õppida neid rohkem tundma ja kasutama, siis muidugi avaneb inimesele hoopis teistsugune pilt temast enesest, kui ta siiamaani on endast arvanud. Ta avastab midagi sellist, mida ta tavaliselt otsib kuskilt väljastpoolt ennast. Iga inimene ju on oma tegude tulemus ei rohkem ega vähem. Ja me elame ennast selliseks nagu me oleme. Miks inimesena on siiski nagu hea olla tegelikult? Selleks on ainult üks põhjus. Inimene on suuteline muutma põhjuseid ja tagajärgi teadlikult, eriti põhjuseid. Ja sellega ta võib ennast nagu teadlikult seda tehes välja viia kannatustest. Just nimelt läbi teadliku tegevuse. Räägitakse teistele olenditel, ei ole sellist võimalust. Mis nüüd puudutab, nüüd siis noh, nagu mingisuguseid põrguid või paradiisi, et loomulikult ei ole nad kusagil kaugemal kui meie näpuotsad. See kõik on siinsamas. Ma ei tea, kas te olete kuulnud natukene sellisest inimese sisemisest kosmoloogiast. Aga räägitakse sellest, et inimesel on mitmeid sadu tšakraid ehk nagu energiakeskuseid, mis töötavad ja selliselt tavarežiimil töötavad, aitavad inimesel olla ja elada siin ilmas, kuid on olemas nagu seitse põhitšakrat või sellist tsentraalset tšakrat, mis samamoodi režiimis toodavad inimesele noh, nagu tema eksisteerimiseks vajalikke energiaid sealhulgas tundeid, neidsamuseid, tunded, mida te iga päev läbi elate. Iga suurem tšakra esindab teadvust, teadvuse taset, teadlikkuse suurust. See tähendab seda, et kõige alumine tšakra on teatavasti munad, haara projekt nagu juurtšakra. Tema kohta öeldakse niimoodi, et ta nagu kõige madalama teadvusetasemega või ta genereerib kõige madalamaid olelustasandeid ja minnes järk-järgult nagu ülespoole paari sõnaga, räägiksin siis südametšakrat alates sealt. Ta hakkab peale nagu inimlik tasand. See tähendab, kui inimene kasutab südant, siis ta on inimene kõik allpool kasutusel olevat tunded. Nagu räägitakse, annavad animistlike tendents, et kui inimene sureb siis tüüpiliselt ta sureb koos selle elu gaasiga, mida ta elu jooksul siis viljeles. Tüüpiliselt ei määra ära inimese saatust tema mõtted vaid pigem tunded, need ongi needsamad energiad. Teostamata mõte ei anna veel mitte mingisugust tegu. Teostatakse tavaliselt läbi mingisuguseid tunde, eks ole. Aga see tähendabki seda, et kasutades teatud tunded, me kasvatame neid. Ja kusjuures satume just nimelt läbi põhjuse-tagajärje seaduse sarnases tasandisse. Las ta siis asetseb inimese sees või väljas. Siin ei ole olulist vahet, sest see, mis on sees, see on väljas. Ja mis on väljas, on sees. Võib-olla olulisem on just nagu natukene vaadata mille ajel ma elan ja tegutsen ja võib-olla mõnel on mahti muretseda oma saatuse pärast. Tegelikult võiks öelda, et vabanetakse eksitusest. Kõige loogilisem eksitus. Minu meelest on inimese jaoks see, et ta samastab automaatselt ennast sellega, mis ta tegelikkuses ei ole. Ja vabanemine tähendab selle samastamise lõpetamist. Siis ta samastub iseendaga ja on tema ise. Kes see keegi on, keda ta ei ole, kellega ta samastub, kas see on tema ettekujutluse, kus möödas on tulnud, kas ümbritses skulptuurist oma? Jah, ma arvan, et see ei ole ettekujutlus, vaid need on lihtsalt niimoodi õpetatud ja kasvatatud. Vaata miuke, sa oled. Ilus uudishimulik, aga see ei ole sina ja ma küsisin päästjate. No ma toon ühe lihtsa näite, te võite proovida, katsu oma kätt ja kasutada empiirilist kogemust, katsu sõna otseses mõttes, pigista seda just oma kätt ja no mis sa saad öelda, kas see oled sina. Et ma arvan, et ma aiman, kuhu sa sihid, ma räägin sulle paari sõnaga edasi, et tüüpiliselt inimene samastab ennast, noh, millega, millega sa sammastad ennast tüüpiliselt, milleks ennast pead? Võib-olla sa pole kunagi mõtlengi selle peale? Paar korda on tulnud ette, aga aga ma arvan, et see on see tegevus või ma ei teagi, kumb on siis, et kas te ikka selle tegevuse läbi kuidagi, millega sa. Kes sa oled? Aga see on niisugune retooriline küsimus, ei ole see väga Grete küsimus, ma küsin sinu käest, kelleks sa ennast pead? Ma ei oska vastata. Oskaks. Ma võin sulle öelda, et mul on kaenlastega rassi kellekski pidada. Ma võin öelda, et laiali misk Eilish rääkisime sellest, et mida tähendab inimese vabanemine, et millest ta peaks vabanema risti ja noh, võib-olla ma küsiks ja nii edasi, et kui vabaneda, siis millest vabaneda ja milleks siis saada? Ja mõtlesin siin nagu selle, et inimene nagu samastab ennast automaatselt näiteks mõtetega näiteks tunnetega ütlustega, et noh, ta mõtleb ja mõtleb näiteks enda peas ja ja mõtted painavad ja ta ei oska neist nagu väljuda tunneb ja tegutseb selle ajal ja noh, teatavasti ei ole salati, kõige paremate tulemustega tegevus nii negatiivsed, sellised tunded. Kui vaadata nagu sügavamale, siis tegelikkuses jäta määratlused kõrvale. Kas me saame öelda, et jah konkreetselt tunded, meil on? On see tunne, seon, too tunne, maga me saame ka öelda seda, et kui see tunne ei lase mul elada või häirib mind, siis On temaga midagi ette võtta, et teda enam ei oleks. See tähendab, et inimene võib realiseerida endas erinevaid tundeid noh, võtke või näiteks mingisugune harjumus. On ta siis hea või halb. Kui ta hakkab inimest painama, koormama hakkab inimese tegusid juhtima, siis ta on tüüpiliselt halb. Kui ta eriti on selline negativistlik nagu elu tappev siis inimesel on võimalik muuta neid tundeid suisa realiseerida, see nagu sinul see mapp laua peal ja noh, näiteks paneme ta põlema, teda enam ei ole, ta on kuhugi kadunud, teda ei ole. Tunnetega on võimalik noh, piltlikult sama teha, kuigi neid ei saa põletada. Aga tüüpiliselt tehakse ju niimoodi, et kui see on siin, siis teda püütakse kuhugi toppida, ära toppida, ära toppida toppida. Ja varem või hiljem me avastame ikka selle, et ups igal alles kadunud ei ole mitte midagi. Et igasugune oma tunnete ignoreerimine või nagu allasurumine ei anna tegelikult, et mitte mingisugust tulemust. Muutustes ma mõtlen. Ja see on nagu ongi see arusaamatuse momenti inimese jaoks. Nimelt kui natukenegi viitsid ennast kuidagi nagu arendada, natukene saada, juurde teadmiseid võimalik välja jõuda just nimelt nagu iseendasse ehk sellesse, mida ma nimetan nagu meeleks. Ja siis on hästi selgelt nagu näha või arusaadav taibata, et inimene ei ole ei mõte, ei ettekujutlus, ta ei ole ka tunne ta midagi enamat. See ei ole sugugi selline nagu sisendatav mõtte võtsin kogetav, läbi elatav. Ja see on selline väga paljus inimese elu muutev sündmus. Kui ta leiab iseennast. Ja siis, Ma toon võib-olla mõne näite, kuidas inimesed on nagu reageerinud sellise lavastusele. Nimelt tüüpiliselt tekib situatsioon, kus tekib kaks inimest inimese enda sisse. Tagu eraldub kõikidest protsessidest, millega ta enne oli samastunud ja Ta enda kohta öelda ei saa, et ma olen teadvel. Et ma täheldanud kõiki protsesse nii nagu nad kulgevad ja ta avastab sealt suhteliselt sellise vinge seaduspära, kuidas siis inimene tegelikult nagu elab, ta näeb, et tekib mõte, tekib tunne, tekib reaktsioon ja ta märkab sõna otseses mõttes, et see kõik on äärmiselt reflektoorne. Ja vaata, kui ta nüüd samastub sellega peab ennast selleks noh, ütle siis, kus on siis homo sapiens. Aga ema, kellest sa räägid, kes on see tema, kuidas ta selliseks saab? Et tal see küsimus tekib? Ta saab iseendaks, ta jõuab iseendani välja. Aga tee iseendani, kuidas kuulsaks saada, kas see on siis buda tee või, või on see mõni, ma ei oska öelda, kelle tee see on, aga ma võin öelda, et see on ainukene tee, mis viib objektiivsuseni. Kui inimene satub meelde, ta suudab objektiivselt hinnata kõike, mis toimub mitte ainult temaga, vaid ka tema ümber sest tal ei ole sellesse suhtumist. Kahjuks või paraku on niimoodi, et teatavasti ei satu iga inimese nagu teele selliseid teadmisi, mis aitavad tal vabaneda. Noh, ta lihtsalt ei satu kuidagi kokku sellega et küll budistid räägivad, et vot sul on hea karma olnud, et nüüd tänu sellele sa nagu siis, et sattusid või satud näiteks minuga kokku ja saad neid pühasid õpetusi, mis võivad sind aidata seal ehkki tõde sees. Ja see on tõesti suur õnn inimese jaoks. Kuid ma olen pannud tähele seda, et inimene on suuteline oma elu võtma siis, kui ta on hädas sõna otseses mõttes. Kui ta hädas ei ole nii kaua, aga ta veel tõmbleb ja katsugu kasutada iga oma jõudu ja tuttavad ja nii edasi. Ja need on küll tõesti head hetked, kui see inimene saaks nagu õiglast või nagu õiget, et võib-olla autentset faktilist teavet, et mida teha edasi siis ta vähe sellest, et ületab enda mingisuguse augu oma häda vaid ta õpib selle hädajooksuga tundma ennast ja enda võimalusi. Edasi on suhteliselt lihtne. Lihtne, sellepärast et inimene hakkab tabama, et ta on võimeline. Ta ise saab rohkem teha kui kuulnud. Ja sealt tekib enesekindlus. Ja see on heade. Kui inimesel ei tule häda, et siis tal ei ole ka midagi rohkemat otsida. Ta on rahul. Kui tal tuleb hädajate ja ta ei leia õiget teadmist siis häda tuleb võla pärast jälle, olgugi et välja saab siia kohtuma. Nii et neid võimalusi on siiski olemas, palju, hästi palju iga päev periooditi. Lootus iseenesest on, öeldakse lollidelt muutus. See vastab ka mõneti nagu tõele, et kui me istume ja ootame, et ta kukkus, Ülle midagi siis enamuses nagu ei tule kuskilt. Aga kui natukenegi viitsid ise midagi teha, siis hakkab minema. Muud ei ole inimesel kunagi kaks võimalust. Üks võimalus on see, millest ma enne rääkisin minema, puudutasin põhjuse-tagajärje seadus. No see on puht piltlikult, mida ma praegu ütlen, et kui sa olid eluajal siga, siis sa sünnitsiaala piltlikult ja järgmises elus visatud siis sigade juurde mingis teises maailmas see on puhtalt sarnasuse printsiip. Noh, teate isegi, et kellel on koerad, et see kohe kindlasti teie nägu või teie koera nägu noh, midagi teha ei ole, sarnases printsiip töötab ka siin, eks ole. Sarnasuse printsiip on üks olulisemaid printsiipe ja sarnasuse, nagu printsiipi täiendab pidevalt põhjuse ja tagajärje printsiip. Nii kaua kui inimene on nende printsiipide küüsis nii kaua, kuni ta on nii kaua Taanist sõltuv kui ta väljub sõltuvusest siis see ei tähenda, et tema saatus on tema enda kätes. See tähendab lihtsalt, et tal on nüüd võimalus oma saatust muuta sest ta suhtub sellesse adekvaatselt. Kui enne oli mingi isiklik suhtumine, siis nüüd juba on see nagu võiks öelda isegi absoluutselt nagu adekvaatne Ja kui ta, Ma kasutan õige teadmise ehk need teadmised, mis sõna otseses mõttes muudavad siis ta ja vähendab tagajärgi, mida ta on elu jooksul piisavalt palju teinud. Ta ammendab tagajärjed, tegemata seejuures põhjuseid sarnaseid põhjuseid. Kui ta ammendab selle Pole, siis järelikult ei jää ka tagajärgi, mis sarnasuse printsiibile toetuvad ja siis suunavad inimese sinna, kus on tema siis õige koht. Siis ta vabaneb täielikult, milleks me elame? Elul on ikka üks eesmärk areneda, areneda, areneda, kindlasti on väga ülekohtune oma hädades süüdistada kedagi teist. Noh, ma toon ühe väikse näite, et oleks arusaadav, mida ma tahan sellega öelda. Just nimelt see, et kui keegi näiteks solvab või tüüpiliselt seda mõistetakse siis on tema selles süüdi. Aga tüüpiliselt kui vaadata enda sisse, siis see tunne tekib inimeses endas. Et kogu see, mida me ei taha, kogu see tundestike mõtestik asetseb igas inimeses endas ja see määrab just nimelt see. No kujutage ette, kui teil ei ole sisemist noh, kuidas öelda nüüd kriklit või võikompleksi, mis paneks teid näiteks vihastama? No lihtsalt ei ole. Oletame, et on realiseerunud või keegi ära võtnud selle teelt või solvumine näiteks või või kellelegi tagarääkimine või rahulolematus. No ma kujutan ette, et päris hea ollakse, eks ole, jah. Siis no ütlen veel seda, et see ei ole sugugi utoopiline, et, et saada vabaks sellistest asjadest, see on väga praktiline tee mille tulemusel need asjad inimesest kaovad ära ja annavad inimesele märksa adekvaatsema nagu vaate elule sellele, mida ta teeb. Ma usun, te teate väga hästi, et kui te olete nagu mingite tunnete mõju alla, siis te teete tihti pööraseid asju, mida pärast võib-olla ainult kahetseda, vaid vaid, mis keeravad pea peale kogu elu. Et nende mõju on ikkagi väga suur, aga kindlasti ei saa öelda inimestele vaata, kes üksteise peale röögivad, et nad on nüüd hästi adekvaatne, vaatasid, et nad, et on homo, abi andsid. Need on võib-olla rohkem animisi valdkonda kuuluvad sellised protsessid. Mis nüüd puudutab nagu inimese kõrgemat arengut, siis tõepoolest inimene võib areneda heaks sõna otseses mõttes mitte tehtut heaks, vaid põhimõtteliselt heaks. See põhimõttelisust leiab inimesega aset siis, kui ta jõuab südameteadvusesse. Alles siis leiab see aset. Muutus on selline, kus negatiivsus taganeb inimesest. Seda ei peaks vaatama, metafoorina või mingisuguse abstraktse kirjelduses on midagi hästi konkreetset. Ja sõna otseses mõttes inimene saab heaks. See kirjeldus on suhteliselt harva nähtav või harvaesinev, sellepärast et selliseid inimesi on hästi vähe. Samuti ei ole neid peaaegu üldse vist. Nüüd on kusagil pühakirjades kirjeldatud ja, ja kindlasti ka austatud õpetajad ja muud sihuksed, laamad, laamade taolised ja nii edasi on kindlasti seda. Nad ei ole tehtud head, nad on nagu põhimõtteliselt head, loomult head. Ja fakt on see, et iga inimene võib jõuda sinna, mitte küll nagu järgides, võib-olla teatud traditsioon ju, vaid lihtsalt Aru saades, mis temaga toimub. Kuid peaks ütlema, et ka sellistes kõrgustes varitseb inimest oht oht tagasi alla langeda. Langemisohtu saab nagu kirjeldada, õigemini langemise võimalust saab kirjeldada nagu sellise noh, võib-olla osalt metafoorina, osalt nagu tõsieluna või, või tõsise sündmusena. Nimelt jumal katsub järgi, kas sa oled valmis? Ta annab sulle proovikivisid. Ma toon ühe näite, et näiteks kui inimene on südamlik ja hea siis ta võib langeda uhkuse lõksu. Uhkus on nagu viimane proovikivi vabanemaks nagu sellisest võimalusest alla langeda. Just nimelt uhkus, uhkuse kõige peenen, selline salakavalam tüüp. Nii et on võimalik küll alla kukkuda. Kuid kui inimene on teadvel, siis ta paneb kindlasti tähele, millal uhkus piltlikult öeldes tuleb. Kui inimene vabaneb sellest, mida defineerib oma individuaalse mina nendest tunnetest ja mõtetest. Kas individuaalse seal alles, kas saab olla kahte erinevat moodi hea. Või tulemuseks on ühetaolises? Individuaalsus jääb ikkagi alles, aga kindlasti mitte paraindividuaalsus. Defineeri. Oled sõjainimene, vahest õhtuti, nii ja naa, eks ole, aga vaata, kui palju sa oled vahepeal erinevat ja, või kui palju saad erinev hommikuti ikka paremini, olen õhtuti vasakpoolne. No nii ja naa, eks ole, me oleme igaüks nagu oleme ikkagi elus suhteliselt nagu erinevad. Tegelikult siin pole vaja midagi defineerida, meil on tohutult, palesid ju. On veel üks, vaatame peeglisse hommikul, on tõesti, seda on võib-olla natuke loppis ja vajab ma tea, mida seal lõunal, teine õhtul, kolmas kuid sisult, kui vaadata sisult, siis me ei pea ju ennast nagu näoks, me peame nagu väljanägemiseks. Aga ennast me peame ju rohkem nagu selleks, kuidas me ennast tunneme. Mida me läbi elame, milistame, tunded, meie emotsioonid. Ma tahtsin võib-olla vist küsida seda, et kas lõpuks jääb järele sellest ruumist eraldiseisev vaatepunkt, mis jälgib seda ruumi oma pilguga või muutub see kõik osaks ruumist, lõppkokkuvõttes ma tahtsin sinna välja jõuda, vabandust. See tähendab seda, et et kui inimene samastub meelega siis ta on sõna otseses mõttes selle kohta võib öelda niimoodi, ma olen ise ongi identiteet. See ei ole sugugi võrreldav sellega, mida ma tüüpilised, nagu arvan, endast olevat. Te, teate väga hästi, et me ei taha olla need ja nood ja võid tahame olla, hoopis pole sellised teistsugused, erilised ja nii edasi ja need on ainult kõik meie tunnete ja mõtete väljendused, aga meile põhimõtteliselt mitte kunagi. See Me mängime. Nii-öelda mitte ainult Juhanile, et saavutage oma identiteet, tomat, tõeline identiteet ja te avastate midagi sellist, millest te olete eluaeg olnud, aga pole lihtsalt seda näinud, lavastanud see on äärmiselt tervendav kui natukene manipuleerida, nagu laias laastus või laias, sellises nagu ampluaas maailm, maailma inimesed. Noh, ma usun, paljud teist on käinud ja näinud ja vaatanud ja näinud erinevaid inimesi, et mitte ainult siin Eestis näete, et põhilised jõud, mis neid edasi viivad, on nagu tunded subjektiivsus ja kui te vaatate, mis maailmas toimub mitte ainult poliitilisel areenil, vaid ka majanduses, siis te näete, et seal ruulib ju tundelisus. Üks sündmus maailmas. Kusjuures tegelikkuses on saanud üks sündmus. Nii et adekvaatsus on minu meelest nagu hästi oluline. Meeles olek on ainukene ainukene, mis lubab inimesel olla adekvaatne. Uskuge või mitte? Kas te oskate öelda, mis asi on tühjus ja kas te võiksite öelda, kuidas te ise tühjusesse suhtute? Ma saan öelda seda, et tühjus on. Ma saan öelda ka seda, et see ei ole vaakum. Ma saan öelda seda, et ta on teadvel. Ta on olemas. Et ta eksisteerib kõikjal. Kui ta eksisteerib kõikjal, siis mul on võimalik teda vaadata läbi erinevate aspektide vaadates läbi erinevate aspektide, ta muutub justkui eri värvideks valgusteks ja kutsub esile vastava läbielamise. Suhtun alandlikult ühte sellisesse suuruses, mis on sõna otses mõttes lõpmatu ja mille kõrval ma olen arvatavasti nagu üks üks liivatera Sahara kõrbes. See on hästi selline nigel nigel näide. Te rääkisite vabanemisest ja see on kindlasti nagu ma olen aru saanud budistidele üks oluline tee või metoodika. Kas oleks väga alatu kahtlustada budist aeg-ajalt rääkides-mõeldes ja tegeledes vabanemisega vabanemisest, kahtlustada neid selles, et nad seda naudivad? Ma arvan, tähendab, ma olen näinud palju budist ja väga-väga suure budist, ma ise ei ole budist. Ma ei ole ka kristlane ega mingi hindu-ist. Ma ei ole ennast suutnud määratleda. Aga tõesti näinud palju selliseid inimesi, kes räägivad suurtest tarkustest ja tõesti naudivad seda. Aga ma olen ka selliseid näinud, kes on ise need tarkused, kes annavad neid asju edasi ja Naudi seda. Vaid nad on nagu öeldakse, nad on õndsus ise. Aga nad ei naudi seda, nad jagavad seda. On olemas formalism ja on olemas nagu siis selline, mis see teine pessimism ja tema tõelist sisu. Kas õnnis olemine ei või olla nauding? Ta on iseenesest nauding, aga see ei ole nauding, mis millestki sõltuks. Ta ei ole seksuaalne nauding, ta ei ole mingi joobumus seal midagi muud. Kas ei ole siis emotsioon, millest tuleks ka kõigi muude hulgas vabaneda? Kui vaadata emotsioone, tundeid nagu erinevaid energiaid, siis kindlasti tasub olla õndsuses, näiteks kui ta on äärmiselt sügav sügaveneerija ehk äärmiselt nagu algne või ürgne, esmane mis läbistab nagu lõpmatust. Tahtsin öelda seda, et on sellised igavikulised energiad ja on suhkrut, lühiajalised energiad, mille eluiga on lühikene. Ja mina eelistaksin küll tunda selliseid igavikulised energiaid, mida kogeda, kes või milles olles võiks öelda, et seal õndsus. Aga kindlasti see, mida tüüpilised inimesed tunnevad. Ehk siis ta on üht-teist sorti emotsioon? Jah, ta on küllaltki erinev, noh, võtke või näiteks armastus, räägitakse kahest, mis on omaniku armastus või siis noh, nagu mehe ja naise vahel näiteks või koera peremehe vahel või seal tead, omamisarmastus ja koerale läheb, siis on puuks, siis tuleb välja midagi muud. Aga on olemas nagu sõltumatu armastus. Sõltu mitte millestki. Ja läbi elades täiesti erinevad. Täiesti erinevad. Kuidas saavutada oma identiteeti? Sinna on mitmeid teid viimas. Ma olen pannud aastatega tähele, noh, ausalt, ma võin neid inimesi nimetada õpilasteks, kellega me oleme teinud mitmesuguseid praktikaid, et põhiline identiteedi, nii viir, see eeldus on tähelepanu valdamine. See on hästi konkreetne teadmine, kuidas seda nüüd rakendada, kuidas harjutada, selleks on võimatumal hulgal igasuguseid vahendeid, muusika. Aga põhimõtteliselt on see nii. No umbes ma ei kujuta ette 100 inimest või veelgi rohkem ja ma kujutan ette, et kui see loeng lõpeb, siis enamus nendest inimestest lähevad tagasi toorsesse maailma tegelema oma igapäevaste asjadega, kes kirjutama raamatut, kes näiteks maja ehitama. Mida te neile ütleksite, et neil ei tekiks peale seda loengut tunne et oma igapäevast tavalist elu elades elaksinud justkui oma elu valesti või ebatäiuslikult? Ja siin natuke parandada, et see maailm, milles me elame, need asjad, mida me teeme, pole sugugi illusoorses. Nad on ikkagi hästi konkreetsed. Sooviksin seda, et te ei peaks mitte väga tõsiselt võtma seda, mida te mõtlete või tunnete. Kõneles lilleoru vaimse keskuse õpetaja Ingvar Villido helirežissöör Aili Jõeleht. Heliinsener Priit Karinud. Saate valmistasid ette tülli tüli Jaan Tootsen. Raadioteater 2004.