Ööülikool. Tegelikult kogu meie elu sees nii hästi individuaalne kui kogukondlik on mingisugused kosmilised mustris ees ja see kõik haakub sellise suurema rütmiga, mis ulatub väga kaugele üle meie inimeste enese võimalikku elu ja meie kogukonna võimaliku elu ja esivanemateni esimeste olenditeni, maailma sünnini. Ja nõnda edasi. Koole. Raadio ööülikool ja Von Krahli akadeemia kutsuvad kuulama. Kirjanik Hasso Krull kõneleb teemal kosmosejutustamine. Tere õhtust, minu poolt, kallid kuulajad. Mul on rõõm teid kõiki siin näha. Minu. Tänane üldine pealkiri on kosmosejutustamine. Nüüd ma kõigepealt pean alustama sellest, et räägin veidi sellest sõnast enesest kui eesti keelde või panna seda kosmosesõna, siis saab rea mingeid lihtsaid vasteid millest esimene võiks olla lihtsalt kord või korrapära tingimata mitte meedia, aga näiteks väljend kata kosmon tähendab korrapäraselt seadsalt isegi siivselt. Kui ta on ehitatud udeni kosmo, siis on asjad segi koera käest olnud ja ta võib olla ka see hätta võib kirjutada mõtteliselt sõna hea, siis on eestikeelne mõiste heakord pisut ka kasutada, aga me ütleme hea käitumine siis see on ka sõna kosmoseks, tähendusi. Siis ta võib tähendada mingi asja kuju või vormi kuju, mitte selles tähenduses, mis lõika sõna praegu meil idee idee kujul kasutusel vaid pisut hõlmavamad laiemas selline üldine kuju või vorm asjadel siis valitsus ehk vald ka nii-öelda meele vald, kui kosmos on käes, mina läinud, siis on, on vägivald eesti keeles võiks sellega mängida nii. Muster või ornament, see, mida eesti keeles on tähistanud traditsiooniliselt sõnakiri tänapäevalgi tähendab midagi muud, aga kõik teavad, et kirjad, kindakirjad, tekki tead, igasuguste tüüpidega. Kirjad on teatava ruumistatud, rütmi väljendus, see on siis kantud tavalistele esemetele selleks, et nad näeksid välja meie omad nagu inimesedpärased, et ei oleks kuju ja teatav korrapära, siis see muster või kivi väljendab nende kuulumist kosmosesse ka. Ja lõpuks pall või maailmaruum, mis on korrastatud, pandud paika ja inimesepäraselt, selle kohta võib öelda ka universum või, või ladinasõnana. Mundus eestikeelne sõna maailm koosneb kahest poolest, on siin praegu ainuke liitsõna nendest ja viitab juba algupäraselt tegelikult loomisele erinevalt näiteks ladina mõnda, sest eestikeelne sõna maailm tähendab juba lahutatud maad päevast kui hakatakse kosmosest jutustama, siis tavaliselt algabki see pikk lugu sellest, kuidas need maa ja ilm üksteisest lähevad, lahku või lahutatakse. Ja me tunneme, aga tänapäevaselt kultuuris käib. Mis luguda, versioone, mis on ühest või teisest vanemast tihti ka kaugemast kultuurist meieni jõudnud samal ajal igapäevased keeles kas või näiteks selle sõna maailm kaudu, on ka niisugust teadvustamata ebateadlikku Kozma koonilist mõtlemist ja ja tunnetust, mis hoiab küll meie maailma koos, aga nii ei oskaks seda paugupealt põletada. Kõige tuntum müüt tänapäeval, kui me ei ole õppinud klassikalist Energiat, ei tundnud huvi antiikse traditsiooni ega ega rahvaluule vastu siis on see geneesises esitatud müüt, mida võib tinglikult nimetada heebrea müüdiks. Ta ei ole, küll valgub, ega õigupoolest on geneesises esimeses Moosese raamatus kõrvuti pandud mitu erinevat loomislugu üsna nähtavate traagelniitidega lihtsalt sele hea sõna pühaduse tõttu ja, ja seoste unustamise tõttu on Anett hiljem püütud käsitleda ühtsena. Meie jaoks see enam päris nii ei ole ka põgus pilk neile lugudele heita, aga sealt on ikkagi teada mõned laused. Ja kujutlus sellest, kuidas alguses on kõik tühi ja paljas. Ja kohal hõljub mingisugune vaim. Seda tõlgitakse eesti keelde. Jumala vaim. Jätame need tõlkeprobleemid praegu kõrvale. Aga kui sellest traditsioonist kinni pidada, siis tekib meil silme ette või mõttesse situatsioon. Kaasa, või niisuguse üheksa kas olematuse või sukstantsiaalse segaduse seisund sinna sekkutakse. Geneesises ei, ei ole põhju endast antud. Miks sekkutakse, aga see on, ilmselt tähendab kirja vanemate tavaliselt isiklikes laamid lugudes, mis on, elas kirjutanud kas antropoloogid või mõne elava traditsiooni kandjad, siis antakse ka põhjendusi. Näiteks üks põhjendus, miks see algne, esimene olen, võib maailma luua. Kui ta on üksi on igavus, siis ta kompaga ringi on muidugi loomislugusid. Kus see esimene pilt on veelgi tühjem ei ole üldse mitte midagi, ainult esimene olend tema nagu liigutustest esimestest kobavatest, puudutustest, Nendest žestidest hakkab alles tugevnema, luu geneesises on seda väljendatud. Nii et jumal ytles, see on siis žest sõnalisel kujul. Aga kuna midagi veel ei ole kommunikatsiooni ja tuleb ka seda paratamatult mõista metafoorselt ta ei ütle seda mingitki. Nüüd nad alguse lood, alguse jutustamine, sellel on muidugi ka mõned kõikuvad momendid ja üks neist on, et kuigi kuhugi paigutatakse alati alguspunkt peab jutustus lähtuma sellest olukorrast, kus juba justkui oleksid mingid suhted ja see olend, kes on kasvõi üksi, päris alguses peaks nagu kuskilt tulema. Niimoodi on ka geneesises, et on üks olend, kes alustab loomist ja siis on ka vesi. See ongi väga tavaline, kui loomislugu ei jutusta ka ühtegi muud asja, mis loomisele oleks eelnenud siis vesi on alati enne see tähendab, enne, kui, kui need maa ja ilm taevas ja maa lahutatakse või lähevad teineteisest lahku, eralduvad seda nimetada loomiseks. Sest loomislugudes tavaline on see, et alles pärast seda esimest žesti paigutatakse sinna taevasse k-tähed. Ja siis järgneb enesevormimine ja asustamine. Aga nüüd, või kui see kõik juhtub ja alguse saab, nagu midagi veel oleks, ja vesi ongi see kõige selgem viide isegi siis tekstid nagu näiteks geneesi seda on, mis võiksid justkui välistada üldse loomiseni. Aja nad ikkagi annavad viita millelegi, mis, mis laius oli kuidagi ebamäärane, suur ja mis on ka tänapäeval olemas ja see on vesi. Vesi on mingi defineerimatu algainest algse miski, mis ei muutu ka pärast loomist ja see võib tulla uuesti. Ja siis ongi nõnda, et kui esimesel loomisele jällegi mingit jutustest jutustab ta sellest, mida universumi looja või loojad tegid, enne, kui taevas lahutati. Vahel sellest on juttu ja on selliseid kosmodooniaid, kus sellest on juttu pikalt. Eriti kui siis tegemist on. Nojaa, aga see on mõnevõrra levinum kosmogoonia tüüp kui see, et loojat on ainult üks, see ühe looja kujutelm. Võib-olla ta on olnud omane siis pigem mõnedele rahvastele, ajektilistele rahvastele, kus selline Salüpsistlik nägemus ainult ühest vaimust ühest olendist, sellise suure tühja sõja ja lageduse keskel on paremini mõistetav, aga enamikul rahvastel sellistest täielikus kosmogooniates on mingid mingid eellood ja kahe looja vaheline lood. Neid on ka vahel määratletud siis nii, et üks on nagu passiivsem, teine aktiivsem võib-olla nõnda, et üks otsustab luua maailma, aga jääb ise magama sel ajal, kui ta magab. Mis teeb selle töö ära. Maailm on juba valmistele näidatakse seda kui, kui uut asja, aga hiljem see teine neist sellest paarist või kaksikutest võib olla maailma korraldamisega nii-öelda selle seadusandliku ja ka täidetud saatva poole pealt palju aktiivsem. Kas siis on olemas jutustus sellest, mida looja olendid tegid enne universumile või ei ole? Sellest sõltumatult on igal juhul olemas jutustust sellest mis oli enne kõige viimast loomist. Loomine ei ole haliselt, kosmogoonia ei ole ühekordne suurem Isamaailma usundeid või suurem osa traditsioone, mida tuntakse, mida on, on üles tähendatud tunnevad ikkagi mitut loomist, samamoodi nagu geneesises on neid kaks. Ja selleks, et jõutaks niisuguse kosmoseni sellise hästi korrastatud kujuka õigete mustrite Ta õieti valitsetud, hea maailm oli, kus on, on hea olla ja kus on talendid, keda on üksteisel vaja. Kes sinna mustrisse sobituvad, selleks tavaliselt vähemalt üks esialgu loodud või, või katsetatud, maailm tuleb hävitada. Ja selle hävituse tee on enamasti mõnikord hävitatakse mitu maailma ja siis võib-olla ka teisi elemente mängus. Kui on kujutlus sellest, et siinne meie maailm hävitatakse kunagi lõplikult meie kosmos, siis tuuakse enamasti mängu, tule element. Aga kui see on nüüd healoomuline meile eelnev hävitusebaõnnestunud see kosmiline käkk tuleb saata prügikasti, siis puhastustöö teeb ära jällegi vesi, siis minnakse tagasi elemendi juurde, mis esimest loomist. Vesi on nagu mingi universaalne mälu kustutaja ja teisest küljest ta sisaldab kõike seda, mispärast on uue elu uue korralduse kosmose loomiseks vajalik. Ma ütlesin, et see kosmoseloomine kosmogoonia on niisugune jutustas või jutustas sellisest sündmusest, mille juurde ta tegelikult ei ole meil mingit otsest teed, inimlikkus, ilus seda reaalselt ei saa olla, veel vähem oleks võimalik, et meil oleks sellega otsene kokkupuude. Seda lugu põhjendatakse tavaliselt ennekõike traditsiooniga. See on siis edasi antud teadmine sellest, kuidas meie kosmos, maailmaluumaailm sai selliseks, nagu ta on lihtsalt põlvest põlve. Teine võimalus on vahend ja isikuid kas inimlikke või, või üleinimlikke kelle kaudu teadmised on kogukonnani tulnud ja sellisel juhul võib-olla ka nii, et et nad uuenevad või või taastatavad austraalia rahvastele see, mida nemad nimetavad selleks muinasuneks, inglis kreemi tõin taim. See on siis niisugune seisund, kui seda võtab psüühilise seisundina kus tänapäeva inimene ükskõik kogukonna liige, kui tal on voli ja vägi pääseda juurde sellele suurele andmepangale, kus on esivanemate kogemust, siis võiks ammutada need loomisladu uuesti. Ja nõnda ka sageli tehakse, et Põhja-Ameerikas seoses mitmete rahvaste uue kosmogoonilise aktidega, keeramisega ja eneseteadvustamise ka neid lugusid tuletatakse uuesti meelde. Ja siis mõni teadja võib jutustada kogu selle kosmogoonia uuesti. Ja tihtipeale on siis nõnda, et see ei ole enam väga kaugel sellisest kosmilisest maailmapildist, mida nimetajat praegu teaduslikuks. Ühesõnaga kõik need jutud suurest paugust paisuvast universumist, kuidas aine koos seisab miljon Päikesesüsteemi, see meie galaktika ja nii edasi. Kõik need asjad võidakse sinna integreerida. Lihtsalt. Mul on natuke teine võib-olla selliste lugude kaudu, kui te puutute kokku mõne sellise, siis tänapäevase tead ja kokku pandud kosmogooniaga, kus alati ei saagi aru, mis on pärit mõnest vanemast traditsioonist, mis on sellisest uuest või niinimetatud teaduslikust maailmapildist, teaduslik maailmapilt, on tegelikult jah, võib ka öelda, et et ikkagi teatav kosmosekujutis, kui me seda juba jutustame, siis Me tahame teada, kui sellest maailmapilt siis seal on tegelikult midagi muud kui see, millega teadlased päriselt tegelevad seal teataval viisil juba juba kujundatud, vormitud, korrastatud, teatavaks mustriks kokku pandud. Jutustas ja seda isegi, isegi lihtsal naiivsel viisil võidakse mütoloogia veerida. Ja sellest ainult väike samm edasi on oleks neid asju isikustada. Õhtumaine traditsioon on viimase kolme-neljasaja aasta jooksul sellest isikustamisest tublisti eemaldunud. Kujutatakse ette, et nende kosmiliste jõudude jutustamine nõnda et see maailmaruumi teke ja edasi siis ka meie elukeskkonna teke on justkui mingite tegijate selliste rohkem või vähem jumalike olendite tegevuse tulemus. See oleks justkui naiivsem maailmapilti justkui primitiivsem. Ja siis, kui me paneme kokku mingi maailmapildi, kus neid isikustamisi jutustus on väga lühike, selline nagu tõesti päris väike laps ka juba aru saab, seda suure paugu ja paisuva universumi teooriat võib kolmeaastasele jutustada erilist kahtlust, et ta põhimõtteliselt saab aru, mida on mõeldud, kuidas see asi olla võiks. Et niisugune, siis lihtsam, minimalistlikumad jutustus on tingimata vähem primitiivne muidugi ja ökoloogilist materjalid, tunded. Et neid uuemaid kosmogoonilisi versioone tundes, selles võib kahelda. Nii palju, mulle tundub küll, et jutustused kosmosest, kui seal on palju tegelasi, mitmekordseid, loomisi ja kuise jutustuse tsükkel, see pikk rida tuleb universumi või maailmale joomisest vahel mitu korda läbi maavormimise, kõigi elusolendite loomise või tekkimise ja inimese loomise või tekkimise igapäevaste kommetoni kus siis on paika pandud sünd, seksuaalsus, surm, kõik maad, põhjendused, rituaalidele, põhjendused ka kogukondlikule süsteemile, kirjutamata ratastele, läbikäimisele teiste kogukond sõnadega ja nii edasi, siis võib öelda, et see Kozma kooniline maailmapilt on igatahes väga keeruline. Ühest küljest, teisest küljest ta toimib väga efektiivselt, ta on naljakas. Kui seda võrrelda siis niisugust informatsiooni edasiandmist või nägemuse kosmilise nägemuse kujundamist meie teed mingi tänapäevase jutustamise viisiga siis mis ma seni olen leidnud? Analoogia kosmose juttestamisele on, et kui me kujutleme kosmodena noh, ütleme jah, teatama mikrokosmosena sedasama oma ruumi, kus me oleme praegu kogunevad ja seda hoonet siin ümber võib veel minna väljapoole kaugemale, seal on ka järgmised kosmosekihid. Aga kujutleme esialgu seda ühte arhitektuurset kooslust, arhitektuur alati maja või hoonekoda, tempel on kosmilised struktuurid, kosmiline kooslus ja seisan nõnda, et kuna see ruum on, on tähistatud ja niimoodi kihistad struktrueeritud meile tuttavate tunnuste kaudu, põrand, lagi, seinad, valgustustoolid ja nii edasi, see mina siin ka on üks teatav selline kosmiline tähis või tunnus ja väga palju muid asju. Siis võib öelda, et mingis mõttes kosmoses ja rohkem nagu polegi vaja jutustada, teisest küljest. Hakkasime siin majas millegipärast ei pea pikemalt. Siis tekib küsimus, et kui turvaline on see kõik kokku. Ja küsimus, et kui hästi me tegelikult seda väikest kosmost tunneme. Nüüd seda kõike, mis siin üldse selles ruumis hoones, keldrist, katuseni kaasa, vot siis kõik juhtmed, torud, ventilatsioon, on seinad, vaheseinad, läbipääsud, sulud ja nii edasi. See on abstraktselt ka võimalik, aga et see kõik meelde jääks, ilma et ma ise oleks seda läbi käinud, on suhteliselt vaevaline. Aeglane meelde ei taha jääda. Aga kui te nüüd kujutate, et sellest mikrokosmosest ühest hoonest on näidatud mingi väike film võib-olla ainult poole kolmveerandtunnine sisu võib olla lihtne, see võib olla kas mingi action või triller sellises põnevas või, või õudes mundris laenatud, väita järgnevat, tal on oma jutustav sisu ja selle käigus suhteliselt kiiresti läbitakse kõik selleni kosmosekihid saame väga mitmest aspektist näha selle hoone, selliseid materiaalseid struktuur ja tema kosmilist omadega. Ja seda näidatakse meile siis nii väikeses plaanis kui suures plaanis liigutakse. Võib-olla ka läbi torude läbi väikeste ja suhteliselt lühikese ajaga. Selle jutustuse kaudu. Meil on tegelikult olemas pilt sellest, millises kosmoses me oleme. Ja et tegelased, kes seal tegutsesid, võivad olla rohkem või vähem olulised, kui nad on need hästi valitud siis võib neil olla selle hoone funktsioon Nende seisukohalt mingi tähtsus, tähendus annab midagi veel juurde, nad heegeldavad, käid jõude, mis siin tõepoolest toimivad lihtsalt kasvõi inimtegevuse olemasolu tõttu. Siis see ongi, eks kosmiline jutustas, kui nüüd kujutleks edasi, et see jutustus on nii suur, et ta hõlmab juba selle selle hoone ehitamist. Mingisugust algpunkti, kus ei olnud mitte midagi, kuidas haavalgöökis kogu linna ja siia see hoone, lõpuks need inimesed, kes siin on ja kuidas sündisid kõik need omad kombed, need ühiskondlikud struktuurid, tänu millele saame siia kokku tulla ja soomid istuda, mina saan rääkida ja sel kõigel on mingi mõte, on teatav struktuur, ei vaata, hämmastased, õng jäi, ei lähe ära, et kus me oleme, ei teki paanikat, et etapi mix, eks pimeda laega ja tugevate valgustitega, mis asi see üldse on? Saal või? Me oleme siin paigas. Me oleme rahulikud ja peale selle on meil veel omavahel mingi mingi seos. Me oleme ka mingisugusest kogukonnast. Et kui see on selline kosmogooniline jutustus siis viiakse meie koos olemine rituaali viis niimoodi koos istuda ühes saalis, kuulata midagi, seda tehakse mitu korda, see on reaalne sündmus. Ja kõik, mis eelneb, järgneb tegelikult kogu meie elu sees, nii hästi individuaalne kui kogukondlik on mingisugused kosmilised mustris sees. Ja see kõik haakub sellise suurema rütmiga, mis ulatub väga kaugele siis üle meie inimeste enese võimalikku elu, eame ja kogukonna võimaliku elu ja esivanemateni esimeste olenditeni, maailma sünnini. Ja nõnda edasi. Kui on nüüd tegemist sellise maailmaga, kus nii-öelda loomine jätkub, see on, on see põhiline veelahe või selline suur abstraktne kaksikhoovus siis ühed loomislood näiteks sedamoodi on väga seesama tuntud heebrea. Nüüd kus maailm luuakse, kas siis seal püks olend või, või mitu. Kui ta saab valmis, siis olen teemaldavad kuhugi mingisugusesse. Tantsi, tantsi tendentsi või niisuguse absoluutse kauguse idee on aga tänapäeva kultuurist nii tugev, et mulle kogu aeg tundub, et see sõna kosmas. Teda kujutatakse nii nii kauge, pimeda, kummalise külmana. Ja lihtsalt teata dras tendentsi kujutelma ülekanne, ta on siis paigutatud kuhugi väljapoole ja nad on juba nagu see teistsugune. Teine on siis selline võimalus, kus need algsed loojad ei lähe kuskile ära, vaid nad on alguses üsna meie koodi inimeste moodi eriliste vägedega, küll nad on pooleldi nagu meie esivanemad. Siis lõpuks võivad toimuda transformatsiooni neist saavad mingid teised olendid. Loomad. Selliste loomade kujul muidugi ka võimega võtta mingi teine kuju. Looja figuurid jätkavad tegevust, jätkavad maailma loomist ja sellisel juhul see pilt on pigem lähedal lähedane sellele, mida me tänapäeval nimetame evolutsiooniks. Siis selle vahel, aga need on olemas eksfiguur eks, tegelane kultuurikangelane või nagu võib öelda selle ameegaa topoloogia mõistega trikster kes tegutseb edasi, teda kannab seesama algimpulss, mis teda kandis kosmosele loomise ajal ja siis ta leiutab kõiksuguseid asju ka kõik nii-öelda tehnilised leiutised. Kui te puutute kokku nende Põhja-Ameerika tekste lugudega siis seal on ka valge inimene. Figureerib teatavast ajast alates Prikstagena sellepärast et ta ühest küljest toob mitmesuguseid uuendusi, pakub välja kasulikke leiutisi, neid saab kasutusele võtta, teisest küljest. Ta on selline kummaline ambivalentne, tihti halvaloomuline, just sedalaadi siis kaksipidised on, on tihtipeale nüüd kultuurikangelasest välja kasvanud Dexteri tüüpi tegelased. Nendele muidugi vastab siis ka natuke teistsugune kosmogoonia ja nüüd ma olen palju rääkinud abstraktset juttu võib tulla väikeste lugude juurde. Neist ongi siis niisugune kosmoseloomise lugu maa ja taeva algusega seotud lugu tegelikult siis taevakehade taevasse saamisega seotud lugu, kus tegutsevad just niisugused Kakse esiloojat, see loojate paar ja neile on omane ambivalentsus, siin on siis sees valguse motiiv. Seda ma Loe, palun. EEKi. Maailma loomine on sama lihtne nagu võtta päike ja kuukarbist välja ja saatanat taeva võlvile. Mäletan aega, kus kotkas koiott läksid külla, et näha, kuidas kaotati kaant, kui välja piilus päike. Oli päev, kui välja piilus, öö oli kuukotkas, varastas läbi. Nad asusid koduteele. Üks karbiga üleval õhus, teine all mööda kive ja kände. Pealik Kotkas. Lubam mulgikoormat kanda, palus koiott. Ei, ütles Kotkas. Ma ei usalda sind ja lendas edasi. Tuul kandis õrnalt ta tiibu ja appi. Koiott ägama sähkimas all. Viimaks kotkas väsis, armas sõber võtta ja kanna. Metsa vahele jõudes paugutas koiott kaant. Et imeasja lähemalt vaadata. Karbist tulid välja kaks heledat kera ja veeresid taeva võlvile. Päike ja kuu. Tähtedeparved ja Linnutee. Nüüd siit lood tulevad edasi ja jõutakse ka siis vahepeal on üks või mitu inimese loomist, neid ta isenemisi. Metamorfoos võib seal ka olla mitmesuguseid, aga viimaks paratamatult jõutakse igapäevaste, lihtsate geoloogiliste ja, ja kosmiliste tõsi asjadeni, mis, mis nõuab mingit paikapanemist, traditsioonis rituaale. Ja kui keegi on vahel etnograafia aga kokku puutunud või teab selliseid kristluse eest hoidunud või pääsenud kultuurida. Maalide hõlmavust kuulub palju rohkem asju ja see kosmiline kooslus mõõdab tunduvalt suuremat välja kui monoteistlikuga. Ühesõnaga kokku puutunud inimene vahel ettegi suudab kujutada. Ja muidugi kuulub sinna siis ka palju sellist lõbusat kentsakad, need koiott ja Kotka lootki, mis on, on pühad lood, on teisest küljest ka päris naljakad siis nad on, on tõesti multiValentsed ja Meie olemise kosmelina algupära ulatub niisuguste lihtsate loogiliste seikadeni, nagu seksuaalsus on üks väga oluline keskne muidugi ka ka sellise ringkäigu või kosmilise reproduktsiooni seisukohalt kogukond võib ennast uuesti selle kaudu suuremates kosmogooniliselt, aktiivsemates kultuurides. Kunagi ei peeta pärast tähtsusetuks seda naudingu aspekti ja võibki mingis mõttes jälle siin teha sellise suure veelahkme, et et sellised suured kosmogoonilised traadid, joonid, kos, kaasmagoonilina tajuanne on elav inimesed tõepoolest tunnevad end. Nad on kestvas ja kosmoses seal seksuaalse pool, tavaliselt asetatakse naudingulina Lõbu pool asetatakse ligemale reproduktiivsest. Sellepärast et produktiivne iseenesest ei kuulu kui niivõrd seksuaalsus, vaid vaid see on seotud sünniministeeriumiga. Aga seksuaalsuse juures on nagu Indias öeldaks. See, mis lahendab meid jumalale, on nauding. Rõõm ja see on kosmiline nauding ja rõõm. Lõpetuseks üks väike lugu sellest, kuidas mõnede rahvaste meelest selline asi üldse sai, sai tekkida, siin on jällegi siis niisugune olukord, et sellist seksuaalsust nagu meil praegu on sellist naudingut ei, ei ole alati olnud, see on tulnud mingi sündmuse kaudu ja sellest seda kosmilist sündmust jutustatakse. Palun Taavi. Kunagi muinasune ajal läks tuld, tuli jahile. Koja ümbri hiliseks Gwynkkyn. Tuld tuli nalja, tampis, pähkleid. Harkisjalu. Keerutas Gwynkkynit. Kringin tõukas naise pikali ja torkas sisse oma türa. See oli pikk nagu purre. Türa tungis naisest. Mull Tultule lõikas selle viiludeks. Kõik mehed ja naised said tükikese. Sestpeale ongi inimestel nende mõnusat suguvõsad. Sa rääkisid sellest muinasuneajast, kus loomine katkematult kestab edasi et teada võib sellest infovõrgust siis tuua vastavaid teadmisi alla. Sama asi kehtib ka nüüd ja praegu, et need korrastatud mustritega vööd, mis on Kihnu memmedel näiteks. Et seesama asi on ju moodsa kunsti muuseumis need rütmid, mis on vanad, võib-olla tuhandeid aastaid, need on kas praegu meie ümber, mis on aeg, et kas aeg on üldse olemas, siis muinasjutt nii nagu viitaks sellele, et et korraga eksisteerib nagu tulevik Olevik ja minevik, et see on nagu ühtaegu läbi põimunud või et me elame nagu sellises pidevas kestvas olevikus. Aga samas sa tõid selle triksteri teema sisse, siis viitaks nagu, et mingisugust infot saab nagu laiali kanda. Et kusagil on ka võimalik selline nagu kultuurile progress, et trikster tuleb mingisuguse sõnumiga mingi ideega mingisuguste tehniliste joonistega, siis nurgakene nagu kirgastatud. Kuidas sa siis arvad, et kas on olemas kultuurilist arengut või on maailm oma ideestikult alati olemas olnud ja muutub ainult mingisugune väline vorm? See, mida ma selle jätkuva loomise all silmas pidasin, sellest nüüd sai võib-olla natuke vähem räägitud ja ja ühekorraga ei jõuagi. Aga ma mõtlengi seda, et poolest ega tänapäeval ei ole kuidagi teisiti, ütleme kui viidata kas teaduslikele jutustustele, kosmosest ja maailmast, siis need võiksid sama hästi, neid võiks lahendada ja saarlastest teadjad võiksid rahumeeli Anad kasutavadki, muide, vanumitoloogiaid ka lihtsalt nad vahel tunnevad neid liiga vähe. Et teaduslikke jutustusi luues ei olda tegelikult teadlikud kogu sellest võimaluste hulgast, mis neis traditsioonides, mida näiteks antropoloogid mis seal on ja, ja siis siis ei ole valikuid ja püütakse haarata ühe või teise religiooni järgi, mis tegelikult väga kohmakalt annab edasi seda, mida sa teadlane tahab öelda. Ja siis ta vahel jääb ise kuidagi naeruväärsesse olukorda. Ei, ei näe selles suhtes mingit vastuolu, ma lihtsalt mõtlen nõnda, et kõik kosmosejutustamise võimalused ja valud ei ole praegusel hetkel meie kultuuris ma mõtlen, meie kultuur ja siit väga-väga laialt ei ole üldse kasutatud ja teadvustatud. Et siin saaks minna väga palju edasi ja igasugused hektarid Lääne kultuuris traditsiooniliselt võiks kujud on ja teadlane Teatavat sorti petis muidugi. On ta siis mingi pankur poliitik, midagi sellist, et niisugused on, on olemas neil muidugi seda loovat jõudu omistatakse peamiselt kahele esimesele. Need on siis sellised poeet ja kunstnik ja niimoodi tüüpiliselt ja teadlane, tehnik, leiutaja, tänapäevases mõistes aga siis mingi mingi häkker. Et need on, on jah, sellised tüübid ja ühtlasi ka kultuurikangelase tüübid, et nendel on, on see ambivalentsus, nad ei saa, alati ei teagi täpselt, see, mis nad teevad, on halb või hea. Nad ei, ei tunne isegi selle vastu huvi. Mõnikord nad on väga metamorfoosi võimelised täiesti püüdmatud. Teinekord osutavad äkitselt, nagu seda üks ta ei ole, on, on iseloomulik täiesti juhmakateks, satuvad tobedatesse olukordadesse, midagi ei mõista. Selline ülim kaksipidises nendes vigu kuulide kaudu võib küll jah, näide meie kultuuris seose mingi suurema kosmogooniaga, kui kosmost jutustame, nii et on paljudega. Ta lasi palju sündmusi. Et kõik kuidagi puudutavad meid, tulevad otsaga tänapäeval täna välja, hakkab tekkima selline kosmiline muster, mis sarnastab meie igapäevast elu ja seda, mis oli, oli kõige algusest. Kuidas loodi selline suur kattuv, ütleme ja selle lõpus tekib siis meie olemine kosmoses see, et meie isa, selle jutustuse valdaja watena, teadjatena oleme kosmose keskel ja meie olemine puudutab kõige algust asjade päris algust maailma ennast. Kui on selline tulemus sellel kosmi seal jutustusel, ühtlasi oleme teadlikud, et tegemist on, on jutustusega. On on lood? Ei, ei häiri kuidagi. Meie igapäevast praktilist käitumist võib-olla isegi hõlbustab. Kui me tunneme ennast veidi kindlamalt veidi turvalisemalt siis inimene vahel käitub ka ise natuke sihikindlamalt lihtsamalt kiiremini, siis võib küsida küll, et et kas siis ei ole see kosmosejutustus just pisut täielikum, pisut nagu keerukam olen enam ja noh, lõppkokkuvõttes võiks öelda võimsam või efektiivsem teadmise vorm kosmosest üldse. Kirjanik Hasso Krull kõneles Kosmose jutustamisest helirežissöör. Maris Laanemets helitehnik Priit Karin. Saate valmistasin ette Külli tüli ja Jaan Tootsen. Raadioteater 2004.