Kirjanduse. Nädala on taas läinud kiiresti ja käes on uus kirjanduse tähestik. Me oleme stuudios ka täna koos kursusekaaslase Peeter Oleski, ka mina, Mart Ummelas, tere Peeter. Tere. Seekordne täht oli niisugune eksootiline, mida vahel eesti keeles öeldakse, et on. Ja vahel, et kumba sina hindad, praegusel puhul? Ladina tähestikus on ta 26. ehk viimane täht. Kreeka tähestikus on ta kuues, tähtsetiga tähistatakse näiteks täisarvude Walta matemaatikas. Aga meie tset on koguni niisugune. Talle eelneb tee täht. Ehk juttu tuleb Friedrich Reinhold Kreutzwald vist ehk Eesti lauluisast. Ma kohe küsin sinu käest ka minu käest on juba küsitud, kui ma rääkisin, et me hakkame Kreutzwaldi käsitlema, et kuidas teda peab hääldama, kas Kreutzwald või Kreutzwald või missugune on see tema enda hääldus, oskad öelda? Tema teatavasti Vidvi vein ilma igasuguse häälduseta tuleb arvestada, et suur osa tema kirjavahetusest on ju saksakeelne. Kahtlemata hääldas ta seda saksapäraselt, siis kuidagi saksa keeles ja tõenäoliselt taevasse taga saksapäraselt siis kui ta kirjutas Eestimaameestele. No Kreutzwald on lauluisa, nagu sa ütlesid, ja me võime peaaegu et temast ka eesti kirjanduse algust lugeda, kui nüüd jätta kõrvale Kristian Jaak Peterson kelle loometee jäi veel märksa lühemaks kui eelmisel korral käsitletud Juhan Viidingut, kuhu sa asendaksid selles hierarhias Kreutzwaldi. Ta on ikkagi Kalevipoja autor ja kuigi ei pea paika kujutlus et ühele rahvale piisab ühest eeposest, meil ongi teatavasti August Annist kihutas oma kolmeosalise eepose kuid kõik see ärkamisaegne rahvuslus seal ikkagi saanud Kalevipoja sünniloost ning Kalevipoja lugemisest, Kalevipojaõhtutest tõst ning nooreestlased. Umbes 1904. aasta paiku avastasid ka Kalevipoja sealhulgas siis Friedebert Tuglas sedasama 16. loo mille analoogina tema kirjutas oma novelli aastal 1915 maailma lõpus Tuglas Sis. Nii et Kalevipojal on ka sõna otseses mõttes edasiarendusi. Teisest küljest oli Kreutzwald ikkagi Võru linnaarst, ta oli sõna otseses mõttes rahvavalgustaja, hoolitses populaarteadusliku kirjanduse eest, nagu meie praegu ütleksime ja tal oli tohutu suur kirja, vaat seda on ilmunud kuus köidet, aga Mart Lepiku hinnangul sisaldab see kuus köidet ainult umbes poole tegelikkust. Ja Kreutzwaldi kirjad on tavaliselt pikad. No rääkides Kalevipoja sünnist ei saa me ju kuidagi mööda minna Felmannist sest koos nad ju selle asja algatlasi, noh, seal oli muidugi ka rida baltisakslasi, kes Schultz, Bertram ja nii edasi. Algatas ikkagi Shulz Põldsam, kes 1839. aastal ütles väga selgest ja andke rahvale eepos ja ajalugu ja kõik on võidetud. See oli suuresti ikkagi selle eeskujul, mis oli Euroopas toimunud ja eelkõige muidugi Kalevala eeskujul, mis oli ju 1835 juba ilmunud. Siin on isegi võib-olla küsitav, kas Surs Põldsam olin niivõrd baltisakslane võiksid vabalt väitega, et Taali pigemini baltlane. Muide, selle väljaande järelsõnas, mille kirjutanud Endel Nirk tema küll ütleb, et Sults, Bertra, meil oli natukene realistlik ettekujutus, et see eepos on kusagil rahva sees juba olemas. See tuleb ainult üles leida. Tegelikkuses muidugi meil mingi Deepost ju folklooris ei olnud mitte sellisel kujul nagu soomlastel. Muistend Kalevipojast on siiski üsna paks väljaanne ja ka eraldi ilmunud, tõsi, mitte siis eepose mahus, vaid ikkagi muistendite vormis. See on kõrvaline, minu arvates, kas eepos kunagi oli või ei olnud, oluline on see, et kui silmal suri, siis samal aastal palus Kreutzwald, et kui teie õpetatud Eesti selts tähendab tahate et mina selle asja valmis kihutaksin, siis te peate kõik, et mulle saatma sisaldas see töö, mida mõnikord nimetatakse algkalevipoja koostamiseks ja mis sai valmis 1853 aga mis sai kõva kriitika osaliseks. Ta ei olnud siis ja sugugi samasugune nagu eepos lõppude lõpuks aastal 1854 kirjutaski Kreutzwald sellesama Kuueteistkümnenda loo juurde samas oluline, et 1854. aastal oli Kreutzwald surmani haige, väga raskelt haige tema vastav kiri oma ametivennale õpetatud Eesti seltsi sekretärile Emil saksindaalile kirjeldav üksikasjalised, nii haiguse käiku kui ka ravimist olgu ravimise taseme kohta öeldud, et et Kreutzwald jõi veini veiniteelusikashaaval ja oli ikkagi paatne ja sapine ning kõike muud. Kuid 1857 hakkas eepos lõppude lõpuks ilmuma ja 1008 162 silmust temast rahvaväljaanne ta osutuski klassikaks. Millal see muide ilmus siis Kuopios ja Soomes? Mille kohta Kreutzwald ise ühes hilisemas diavahetus ütleb, et alles pärast seda, kui Eesti rahval on Kalevipoeg ja Eesti rahva ennemuistsed jutud alles pärast seda saaks sõnakese poetada eesti rahvuskirjandusest teadis väga hästi. Kui nüüd vaadata kalevipoega epasena, siis on muidugi suur kombinatsioon. Nii nagu sa ütlesid, Kalevipoja muistendeid on üsna palju, Kalevipojaga seotud kohti on üsna palju muistendite kajastatud, kuid mingit sellist värsilist teost ju ei olnud. Enne seda, see värsson ikkagi. Kreutzwaldi looming. Jah, seda ongi nimetatud mõnikord kalevipojaväärseks, sest ta ei ole päriselt niisugune, nagu me regi väärisest tihtipeale ootame. Ja üks põhjusi, miks värss on vähe teistsugune kui regivärsis, on see et kogu tekst, mitte ainult 16. lugu on paralleelismide ja paralleelvärsside rikas. Kreutzwald ütleb ikkagi mõnel juhul kolm-neli-viis korda ümber sellesama asja. No ja teinekord see läheb natukene üle ääre minu jaoks, et ma võtan Kuueteistkümnenda loo algus ja kalevite kange poega mõtlesida mõlgutelles alustanud arvamisi tarkust tiheda toimetada, suure ilma otsa sõita, põhjapiirde purjetada. Aga aga see on kõik öeldav ka mõne sõnaga, jah. Ent Kreutzwald vaatas, et asi oleks pikem. Et siis on nagu uhkem. Kui palju me teame üldse tema eeskujudest eposse kirjutamisel missugune lisaks Kalevalale võis tal olla mõni vanem, Eda või mõni taoline eeskujuks. Ta pidi teadma muidugi hoomerost, iseasi kui põhjalikult. Ent Homeros pidi talle olematut. Kuid siin ei pruugi olla tingimata probleemiks eeskuju, vaid oli vaja viia üks töö lõpule. Ja olgu öeldud, et Kreutzwald asus töö kallale suure entusiasmiga. Ta ei mõista esimestel kuudel või päris alguses sugugi, kui suure tööga tegemist. Tan oma oma noore Kalevipoja või noore suurmehe, nagu ta ühes kirjas ütleb, kallal väga usinasti. Ning tuleb meeles pidada, et ta tegi seda kõike arsti töö kõrvalt rõuge lima korjates. Ja seal tema kirjadest korduvus. Palve nii sakendaalile kui ka varem sõlmanil, et kui sul on juhtumisi värsket rõuge lima, siis palun saada, aga ta muidugi küsis ka igasuguseid muid asju, ta palus silmandit korduvalt, saate endale jorieneid. Noh, ta oli siis ilmselt aiandushuviline ka kõigele lisaks Tal oli üsna suur krunt võrreldes näiteks Filmanni, Tartu maja ümbrus, kus krunti tegelikult ei olnudki. August Annist on kirjutanud Kreutzwaldi Kalevipojast kolmeosalise uurimusi, mis on ilmunud ka uues trükis aastal 2005. Need osad on Kalevipoeg eesti rahvaluules. Sellega väitis ainest ennast folkloristika doktoriks 35. aastal Kalevipoja saamislugu 1936. Sellega ta sai Tartu ülikoolis õpetamise õigu, Jevgenia legende. Ja 44. aastal valmis siis niinimetatud sünteetiline osa Kalevipoeg kui kunstiteos. Seal on kõik põhifakt, et enam-vähem ära toodud. Hilisemad uurimused on muidugi lisanud küllalt palju ja eks ole. Kalevipoja tekstikriitiline väljaanne 1000 961963 on ikkagi äärmiselt rikkalikult kommenteeritud oma lisad näiteks Kalevipoja bibliograafia. Ent see Kalevipoeg on tihtipeale õieti tavakodaniku jaoks mitte eepos, vaid midagi, mida sa pead teadma. Iseasi, kas sa loed läbi kõik. Või sa pead järgmine Armija mustuke umbes niimoodi nagu me mäletame oma filoloogiaõpingute ajast uudakolkionaudes üsna üksikasjalikke andmeid Kalevipoja teksti. Sest see Kalevipoeg on kujundina inimestele märksa jõukohasem kui eepos, ela epost ei saa lugeda lihtsalt niisama, et lehitised loed nagu järjejuttu, epasesse peab sisse elama mitte ainult vormi poolest vaid ka selle tõttu, et see eepiline aeg sisaldab ju väga palju asju, mis oleviku inimese jaoks on ennemuistne. Sa pead elama teises maailmas kus kehtivad reeglid, mida me võib-olla ei tea miks ei tea selle päästet. Näiteks, kui vaadata Kalevipoja muistendite geograafilist jaotust, see ei ole ühtlane, üle Eesti. On kohti, kus neid paiku on rohkem, on kohti, kus neid ei ole. Üsna palju ikkagi on seal Peipsi ääres mis mind on natukene alati imestama pannud, on ju see, et Kalevipoeg sündis Kalevala eeskujul. Me teame, Kreutzwaldi kontaktid, Lõõnrutiga olid talle väga suureks toeks, aga samal ajal me pidevalt loeme, seal käib võitlus soomesortidega. Nagu see vastane on põhjas, mitte idas, idas tuuakse laudu, aga lahingut peetakse sortsidega või siis juba koera koorlastega ja Ma ei tea, kellega veel seal kusagil kaugel põhjamaal, et kas see võis olla ka kuidagi seotud sellega, et tal oli vaja siiski tsensuurist mööda minna, on teada ju, et esimese variandi tsensuur lükkas tagasi. Osalt see on aga Kreutzwald oli vene riigi alamkuidas, ta oleks pidanud kujutama peamiselt muistsete eestlaste maarahva. Vaenlased tulevad Venemaalt. No ei saanud üldse kirjutada orjaajast ju tegelikult ega siis tsensori lega see meeldinud. Aga võib tähendada omakorda, et need kalevipoja sortsid ei ole mitte soome sortsid vaid kui niisugune, kes juhtumisi asub soomes aiaga ei pruugi üldsegi tähendab seda, et soomlane on meie igipõline vaenlane. Ei, ma ei usu ka seda, aga siin on jah mingi nihestus, sest noh jah, ega ta väga selgelt paika pannud, kellega ta seal võitles, kui siil talle nõu andis, ikka serviti serviti seal just jälle see üks motiiv nii nagu sa ütlesid, eepos pakub alati mingeid motiive, mida tänapäevas kasutatakse hoopis teistes seostes. Sest kogu rahvas tunneb seda epost niihästi nende, tema jaoks, see kujund on niivõrd selge ja, ja mõtestatud. Samas ei olnud Kreutzwaldi suhted len Rutiga sugugi niisugused kahe sõbrasuhted sest Kreutzwald kahetses väga, et ta ei saanud rooti kui see käis võrul korralikult vastu võtta, ehkki see vabandus on eksitus. Nii ei olnud see mõeldud ja sellest on ka hiljem Heldur Niit korralikult kirjutanud. Lihtsalt Kreutzwald oli õnnetus, ta oli ise kodunt ära ja alaliselt pakub soome lauluisale korraliku õhtusöögi, aga sai pakkuda ainult pisut makarone. Umbes nõndamoodi. Nii et suurel määral on, on Kalevipoeg ikkagi mõttekaaslaste looming, näiteks mis puudutab Franz Anton Schiffenerit, Alexander Heinrich Schulz, Petrame Kalevipoja esimesed laulud tõlkis saksa keelde Karl Reinthal, kelle tõlkega Kreutzwald ei olnud rahul. Siinkohal on muidugi vaja ära märkida, Faehlmanni tahtis alguses kirjutadagi saksa keeles kogu Kalevipoja sest noh, eesmärgiks oli esitleda Euroopale eesti epost ja eesti rahvast kui kultuurrahvast. Sellest sellest. Saksakeelsest algusest on ju tegelikult olemas ka väga selge ülekanne eestikeelne, sest alguses on sama, laena mulle kannelt. Vanemuine, see motiiv on olemas. Hoomerosel ehk laulu esitaja ei ole mitte siis laulu autor, vaid üksnes laulu jumala tõelise laulu jumalasulane kellel endal polegi seda vara, et niisugune asi kokku panna vaid ta tahab seda teha võõra kandlega. No kuna me tahtsime natuke lähemalt rääkida sellest 16.-st loost ehk reisist maailma otsa, siis see on kindlasti üks selliseid silmapaistvamaid ja rohkem käsitletud esitletud lugusid Kalevipojast. Ma arvan, et kalevipoja seiklused rebiigaga on võib-olla natuke Läheme esitletud vähemasti kooliprogrammis. Aga reis maailma otsa ja lennuk ja, ja seal on ka sees meil praak, eks ju, meie kirjandussaate toetajaks raamatute andjaks Kirjastus Varrak. Ma arvan, et ka Kreutzwald selle loo üldse kirjutas. See on täiesti ju noh, nagu kokku kirjutatud. Ega selle kohta ju ei ole ometi eesti mingit muistendite. Minu arvates ta kirjutas selle selleks, et jälle terveks saada. See on umbes nagu öeldud, tema väga raske haiguse looming. Ja see lugu lõpeb ju, ma mõtlen, kuueteistkümnendat lugu, sellega jõutakse. Siia ilma tagasi ja natuke pettunud selles maailma lõpus. Ma kujutan ette, sest no me võime öelda, et sädemete saar on põrgu eeskoda ja, ja neid võrdlusi on ju siin hiiglaste saart võime ju näha siin võrdlus kulliveriga ja nii edasi. Keda kalevipoeg õieti avastab, ega ta avastaja soomlasi esmakordselt. Ta ostab maailma otsa. Nojah, kõigepealt ju Lapu tark on, kelle juurde ta läheb. Ja see maailma ots minu tõlgenduses on tõesti Kreutzwaldi nähtud ka isiklikult, et ta oligi selles äratundmises kõik saab läbi ja teda enam ei ole, töö jääb katki. Teisest küljest see on ikkagi sisuliselt ka Oidž mõelda, omalaadne seiklusjutt. Ja see on kahtlemata üks kõige põnevamaid osi kalevipojast. Niisiis keda võibki sellel on ka August Annist tähelepanu juhtinud, lugeda muustki eeposest lahus ja seda on ka tihti näiteks eraldi raamatuna minu meelest välja antud illustreerituna. Nüüd tuleme uuesti selle juurde, keda kalevipoeg avastab. Ta avastab. Siit naise. Korea põlle kokku Ma ise avastamise lugu ja seesama motiiv on ju ka dublasel tema novellis hiiglanaine või hiigla. Tagasi tulla selle on ta muidugi märksa irootilisemas kontekstis. Kreutzwald valdas ka erootikat, lõppude lõpuks arste teadis, mis need asjad Kuid asetame nüüd kaks aega või epohhi kõrvuti sest meil on olnud juttu, et nooreestlased avastasid naise kui niisuguse umbes aastatel 1904 kuni 1908 siis on muidugi Ilusti öeldud, avastasin Tais. Nojah, selles mõttes. Kreutzwald avastas, laskis oma kalevipojad naise avastata 1854 Krimmi sõja ajal. Piltlikult öeldes. Siin on oma tüpoloogiline paralleel täiesti mõeldav selle päästet ikkagi see tähendab armastuse tunnistamist. Kalevipoeg. Kreutzwaldi esitles tahumatu. Seikleja tulen tagasi saarebiga juurde. Kui inimene üldiselt saab avastada midagi täiesti juhuslikult ei pruugi sellega selle avastusega kõige vähematki peale hakata. Nii et sa ei pea teda eestlase võrdkujuks või ongi eestlane tahumatu ja Kreutzwaldi meelest? See ei ole kooskõlas Kreutzwaldi enda tõlgendusega, tema ei anna mitte eesti rahva võrdpilt vaid tema annab eesti rahvale eepose, mille peategelaseks on üks meie hulgast. Sisuliselt võiks meie eelkäijatest Kes aga mitte väljavalitu nii nagu ütleme klassikaline kristlik mütoloogia võiks arvata. Kalevipoeg ei ole väljavalitu rohkemal määral, kui et lihtsalt ta on peategelane, nagu ütleb ka Pealkiri väljavalituks võiks olla hoopiski rahvas rahvast kui niisugust Kreutzwaldi kirjelda. Tal on konkreetselt peaaegu et lihast ja luust tegelased. Vajand, piigad ja targad, aga need targad on üldiselt kuskil mujal isegi hiilanud. Muide, siin on üks väga huvitav paralleel, jällegi tihtilugu öeldakse, et Kalevipoeg on sündinud Kalevala eeskuju, siis Kalevala soni hoopis teine struktuur, seal on palju erinevaid lugusid, palju erinevaid kangelasi, lemming, kuller või, ja nii edasi, kellel on kõigil sama saatus ja need põimuvad üsna nii juhuslikult, aga Kalevipoeg on ikkagi ühe keskse tegelase ümber ehitatud eepos kangelaseepos nagu kangelane, tiigrinahas. Tuleb arvestada seda, et teha Kreutzwaldi ei olnud väga palju aega nende asjade läbimõtlemiseks ei, ei kalendaarselt ega ka tööpäeva pikkuse tasemel ta pidi lahendama paljud eepos kompositsiooni probleemid üsna käigult. Ja ta on ka kord hiljem kahetsenud, et ta sellega üldse Ta hakkas seda koguni arvas, et kõige lihtsam oleks olnud kirjutada see värk proosas. Ent aeg aeg surus peale, nõudmised olid olemas. Ja eks ole, Al Kalevipoeg valmis kolme aastaga. Eepos tervikuna no sisuliselt ikkagi 12 aastaga, kui me võtame aluseks Kreutzwaldi palve, Filmanni paberid talle saata Ta ja lõpu lõpu arvestame siis Kalevipoja rahva välja anda ka 62. See on küllalt pikk aeg, see viimistlemise pool, aga see algne poolse põhi sündis ikkagi, ma söandaksin väita uskumatult kiiresti uskumatut, sest Kreutzwaldi käsil ka muid asju. Eepos on ühe rahvuskirjanduse tunnus ja kindlasti me oleme Kalevipoja üle ka tänasel päeval uhked. Aga kui nüüd vaadata Kalevipoja retseptsiooni läbi aegade, siis noh, see ulatub kuulsast Nikolai kleeni Kalevipoja kujust, mida peeti näiteks kuni siis ütleme, Nõukogude Rodinid, Kalevipojas taheti teha mingi töötava võrdkuju, kes võitles saksa anastajate vastu. Etenduse retseptsioon on olnud väga erinev ja ma ütleks, et tänasel päeval, kui tihtilugu Kalevipoja üle pilatakse või tehakse tema kulul nalja, nii nagu meiegi tegime omal ajal siis kui sa mäletad teatrit, siis, siis missugune on ikkagi see kalevipoja väärtus meie kogu kirjanduse taustal. Noor-Eestist sa rääkisid Noor-Eesti jaoks oli ta mingisugune märk tähis selle kohta, et me oleme Euroopas. See ei ole nüüd küll kirjandusteaduslik sõnastus, kuid see on äratundmine ja nii, nagu öeldud omal ajal Kalevipoega ka lugema hakati, ma mõtlen selle põhja juures või aluse juures eeskätt seda, et kes seda pole lugenud, see siiski ei saa paljudes asjades üldse kaasa rääkida. Kuigi ta võib-olla tunneb V8 arheoloogiat ja muud. Aga Eesti inimene sai eestlaseks, enne oli ju? Maarahvaga. Umbes samal ajal, kui kalevipoeg jõudis Lafayette Jansen tegi töö ära Postimehes. Kreutzwaldi suhted Jansoniga olid väga ambivalentse. Kuid Nad kõik kuulusid sellesse pohhi, mille nooremaks liikmeks oli näiteks Jakob Hurt. Nii et kui me tahame tolleaegsest rahvuslusest üldse aru saada, siis Kalevipoeg peab olema läbi loetud Tuglase maailmale, kus on selle kõrval ikkagi variatsioon. Ja on koomiline iseenesest. Kuidas tugev, seal on selles novellis mitmed asjad üsna segased, päris sassis. Ta alustab novelli niimoodi, et 20 meest oli aerudel 10, kummalgi pool, see on selge. Aga järgmine lehekülg julgeb ta juba järgmist. Aga ümberlaeval vahel magati magas 30 meest teadmantidesse mässaja, kus nüüd 10 tükki juurde tulid. Ülejärgmisel leheküljel on ka üks niisugune segapuder Ructasime jälle igaüks oma kohale tüürimees tülli, 20 meest pingile. Kuidas siis nüüd korraga jälle 20 meest, kui vahepeal oli 30 meest aga ei ole ju 20 meeskonna tüürimees tüürile ehk oli 21 meest ja seda Tuglase üsna legendaarse pedantsuse juures, tegi korduvalt igasuguseid novell, aga seda ümber. Ja ikkagi paneb paadi aerumeest haru valesti paika. Ma tahaks veel ühes asjas seoses kalevipojaga rääkida, noh, mul on siin laua peal üks väljaanded, mille on illustreerinud Kristjan raud kes on üks kuulsamaid kalevipoja illustraatorid ja on neid illustraatorid veel teisigi olnud. Aga Kalevipoeg ei ole nagu õieti jõudnud lavale ballett, Don, kas liidi austri ballektrist on, kui ma õigesti mäletan, Eugen Kapp või oli Eugen Kapp ja väga võimalik, et ma eksin? Aga nagu sellist lavavarianti, rääkimata filmist. Et kui me ikkagi mõtleme selle peale, et, et soomlased on ju oma Kalevala filmi teinud. Vähemasti osast lugudest, aga, aga miks ta meil nagu see Kalevipoeg ei jõua? Raamatust kaugemale, kui me jätame puukujud kõrvale Aga raske on teha kalevipojast filmi selle lõpu juures, mis epasel on. Sa arvad, et see lõpp on ekslik? Mitte seda vaid, et kui tähendab tallialad Maha võetakse, mismoodi sa siis seda filmis näitud, no ma saan aru, et noh, üldse lõpp maagiline ikkagi Kalevipoeg jääb siis sinna põrgu väravasse, kus ta on muide valvur, ta ei ole mitte see, keda põrgus põletatakse. Tan valvur, hoopis teine roll? Jah, küll turistlikult on üritatud kalevipoega siin ära kasutada Jõgevamaal seda ei saa, ohtralt kalevipoja uisutamised ja, ja see jõgi käes kääpa jõgi, kus ta oma jalad kaotasid, segi on tahetud ära märkida, ma ei tea, võib-olla ongi juba märgitud, et, et see on nagu, nagu see niisugune natukene odavam pool sellest asjast, aga ikkagi nagu kutsuks üles meie muude kunstide esindajaid mõtlema selle peale, kuidas kalevipoega väärtustada, ei pea ju terve Deepost lavastama, võib ju võtta siit neid huvitavamaid momente, huvitavamaid lugusid, mida võiks ju ka tuua tänapäeva noorsoo, et me teame, kuivõrd tänapäeva noorsugu on sõltuv visuaalsest kunstist. Kogu aeg kurdame, et ei, loeta, ei loeta, aga siis võiks ju nagu leida uue tee meie noore lugejani sel kombel, mis sa arvad, on täiesti. Omal kohal niinimetatud lasteraamat Kalevipojast on teatavasti ilmunud laps peab saama eeposest ülevaate lahus sellest, mis nüüd teadusliku väljaande tekstikriitiline aparatuur ja kõik mu laps peab saama kas sellest, mis regivärss, mis on kalevipojaväes parallelismi ja nii edasi. Seda tuleb õpetada. Kuid laps vajab kompindiumi. Selles mõttes on sul Kahtlemata õigus, rääkimata sellest, et Kalevipojas on välja antud üha raskemaid kinkeväljaandeid üha akadeemilise maid, eks ju, aga just seda sõnumit, mida kalevipoeg sisaldab meie rahvuse enesemääratlemise seisukohalt, et see nagu ei jõua noore lugejani Aga ühiskond on ka praegu hoopis teistsugune, kui ta oli omaaegsete kalevipojaõhtute ajal. Mõelgem kas või sellele, kui heterogeenne on kaasaegse Eesti ühiskond, kui palju meil on reaalselt ikkagi venekeelseid inimesi? Kui palju meil on neid, kes on pärit hoopis mujalt? Kui palju meil on soomlasi, kui palju meil on turisti, kui palju meil võõrtöölisi neile kõigile ei saa kalevipoega õpetajate ühtmoodi näiteks lihtsalt selle päästet, Kalevipoja värssi ei ole automaatselt tõlgitav näiteks vene keelde. Ja see, see töö ei saa olla lihtsalt ühe raamatu jagu vaid see tööd nõuab täiesti erilist ettevalmistamist. Kaasatud ka kõige uuemat uurimisandmed, nagu öeldud, Augustanisti omaaegsed uurimused ilmusid aastal 2005 uuesti. See kõik tuleb arvesse võtta. Ja see nõuab, ma ütleksin siiski mitme aasta tööd järelikud ka mitme aastapalka ja, ja nii edasi. Ent põhimõtteliselt jah, on sul õigus. Kalevipoeg peaks olema avalikkusele. Nonii varsti on tulemas 150 aastat rahvaväljaande ilmumisest, et nüüd oleks paar aastat aega mõelda selle peale, kuidas kalevipoega populariseerida. Ma ei ole ka märganud praeguse lugemise aasta käigus nagu väga suurt huvi Kalevipoja praegu lugemise ajal. Aktsent on hoopiski kuskil mujal nimelt selles, et jaa, loetaks õieti ostetaks seda, mis praegu ilmub algupäras. See on rohkem nagu kirjastamise aasta on, kahjuks tuleb seda tunnistada. Ehkki selle teravik peaks olema just nimelt meie kirjanduse varasalve taasavastamisest. Selles. Samas kui raadiokuulajad võtavad sinu sõnast sõnasabast kinni siis on mitmel inimesel kõvasti tööd, aga muidugi see töö on väga tänuväärne, sest ilma põhjata me ikkagi kultuurrahvas või nagu ütles kunagi Juhan peegel. Eneseväärikas rahvas olla ei saa. Ma isegi ütlen välja natukene skandaalse väite, et kalevipojast võiks olla koomiks. Miks mitte, arvestades tänapäeva nooremate inimeste vastuvõtuläve? Paradoksaalne, see ettepanek muidugi on. Kuid mõtle nüüd, mida teha sel juhul ühe motiiviga, mis on paljudes koomiksites kahjuks sees. See on nimelt inimlik kurjus. Ja kui me ehitaksime Kalevipoja ainelise koomiksi üles sellele sest tegelikult oleks eepose mõte vastane see, et ja sortsid ja vanapaganad ja kõik muud on olemas seal foon sellele ikkagi, mida Shulz Petram nõudis. Andke rahvale eepos ja ajalugu. Nii et kalevipojast sai taha teha Superdaminis On libe tee, sest Kalevipoeg on teatavas mõttes ka väikene ideaal. Mõtle lõpu, vaid näiteks selles tähendas, et ta on suur sõna otseses mõttes monumentaalne. Kuna ta on ideaal, siis Superman oma olemuselt kunagi ideaal olla ei saa. Superman saab olla robot, aga mitte mitte lihast ja luust. Inimene. No me oleme nüüd läinud üsna libedale teele. Aga tegelikult Kreutzwald vääriks taas lugemist ja taasavastamist igal juhul ja minu meelest just ikkagi noores eas. Sest noores eas peaks lugema kalevipoega. Kui ei ole lugenud seda noores eas, siis enam täiskasvanuna selle juurde vaevalt tuled. On üks aspekt veel, tegelikult võiks vabalt kujutleda ette ka, et kalevipoega loetakse, et et praegustel lapsevanematel on korralik väljaanne olemas. Ja nad loevad seda niimoodi, et marakratt kuulab. Rääkimata sellest, et siis saab see marakratt ka esimese kokkupuuteregi värsiga mida ta vaevalt kusagilt mujalt saab, kui ta just Setumaal ei käi. Jah, nii et nokk Kihnus ka Kihnus Kaaja. Aga seda on küllalt raske nõuda olukorras kus paljud lapsevanemad jõuavad koju ju alles siis, kui sa ikka Evam eepose raamatut küll kätte ei võta. Nojah, seda enam võiks olla ka siiski näiteks internetis kalevipoja kodulehekülg mis, mis võimaldaks ka kindlasti natukene paremini viia seda noore lugejani. No ütleme niimoodi, et kahtlemata peab Kalevipoeg, kuid teos liikuma koos tehnoloogilise arenguga ehk siis kuuluma ka internetiajastusse. Aga ta ei ole minu käsitluses kunagi mõeldud ajaviiteks, ta on ikkagi mõeldud mõtisklevaks lugemiseks. Nojah, siin ma jään natukene erinevale arvamusele, ma arvan, et ka kogu internet ei ole ainult ajaviiteline, vaid ta on siiski küllalt oluliseks teabeallikaks kujunenud ja ilma selleta väga paljud inimesed üldse ei saagi elatud. No igal juhul ma arvan, et me oleme nüüd Kreutzwaldi-le, Kalevipojale ja tema 16.-le loole piisavalt palju. Noh, ma ei taha öelda reklaami teinud, aga igal juhul huvi äratanud selle vastu. Et me võiksime siis Kreutzwaldi teema tänaseks lõppenud, võta, daatme, järgmisel korral tuleme natuke lähemasse aega, aga enne seda meenutan meie küsimust, millele te saate veel kuni aprilli alguseni vastata. See küsimus kõlas siis Gustav Suitsu luuletuse Lecounte lilli läkitus sõbrale asutava kogu puhal 1849 mis oli teatavasti negatiivne paralleel Eesti vabariigi asutava koguga. Luuletuse teine värss ütleb Lui sõber, õiguse töötoa ja raamat, kes oli siis Lui, millise keemilise segu avastas ta ja kes oli tema kuulus klassivend, kirjanik aadressid on siis nagu ikka meil elektronpostiga Mart punktoomelasate Arrarboee või siis vikerraadioaadress Kreutzwaldi 14, Tallinn üks null üks kaks neli. Aga nüüd Peeter, saad siis öelda, millisesse maailma, missuguse tähe juurde. Me siirdume esimesel ülestõusmispühal. Ega midagi aitäh ja kena nädala jätku, kuigi ei saa just öelda kurva nädala puhul, et see kena on, aga igal juhul kohtume siis tõesti esimesel ülestõusmispühal, neljandal aprillil ja siis ka loosime välja meie raamatuauhinna võitja. Meie raamat on siis anud Johazzy Pariis salajane ajalugu kirjastuselt Varrak. Saates olid Peeter Oleski, Mart Ummelas kuulmiseni. Kirjanduse.