Tere algamas on seitsmes saade sarjas teatri sajand. Oma rännakul oleme jällegi jõudnud tagasi Estoniasse, et rääkida siinsetest 20.-te aastate sõnalavastustest. Mikrofoni ees on nagu ikka teatriloolane Lea Tormis, kelle jutusega kuulete katkeid arhiivilintidelt ja sõna saavad Ants Eskola, Albert üksid, Kaarel Karm, laulavad Paul Pinna, Hugo Laur ja Ants Eskola. Niisiis te kuulete saadet teatri sajand. Meie saade kulgeb aegapidi ja lineaarselt. Üks teater teise järel. Aga nii rääkija kui kuule peavad arvestama, et eriti nüüd, kus me oleme jõudnud juba sinna eelmisesse eesti aega tegelik aeg käib juba paralleelselt, tähendab, kõik asjad, millest ma räägin, sünnivad tegelikult mitte üksteise järel vaid paralleelselt. Täna ma tahaksin rääkida Estoniast ja selleks, et seda teemat alustada, pean ma uuesti tagasi minema 1918.-sse aastasse kuhu me olime jätnud oma sarja alguses Altermanni surmajärgsesse sõdade ja revolutsioonide keerukas aega. Kogu selle Estonia vaest 1918 19 sai teatrikunsti poole juhiks juba Tartu Taara seltsis Pärnu Endlas silma paistnud karjuncholt. Paul Pinna oli parajasti majanduslike konfliktide pärast juhatusega Estonias teemal töötas Draamateatris ja veel mitmel pool mujal. Esines Estonias ainult mõnikord ajuti ja sõnalavastuse näitejuhiks kasvas Juncholtzile abiks pärast Venemaal sõjaväes mist ja 1009 18. aastal perega õnnekombel Eestisse okteeruda saanud Ants Lauter. Ja see oli juba niisugune ajajärk, kus toimus Estonias üsna tuntav liikumine muusikateatri suunas, mis sai kingi aluse siis, kui 20.-te aastate keskel hakkas sellega ooperiga tegelema Hanno Kompus ja balletiga ahelolbrei. Operetti juhtis esialgu kuulus ja populaarne Alfred sällik. Ja 20.-te aastate esimesse hoolde jäävad ka niinimetatud operetisõjad mille tõttu isegi Ants Lauter peab üheks hooajaks Estoniast lahkumas lihtsalt selleks, et takistada opereti ja draamatrupi ametlikku ühendamist. Sest pahandused olid mitte sellepärast, et operett oleks olnud halb, vaid sellepärast, et operett asi, mis pidi ennast ise üleval pidama. Niidi mängisid muidugi vaheldumisi nii draamas kui operetis, paljud näitlejad, aga täielik ühendamine oleks viinud samasuguste kriiside ja konfliktideni, mis juba olid halba olukorda seadnud. Vanemuise teatri. Ja õnneks oli laudtee nii palju meelekindlust ja ta oli Estonias juba jõudnud muutuda niivõrd asendamatuks, et see tema protestiks lahkumine mõjutas juhatuse ja teiste otsustajad meeli niivõrd et sõnalavastus sai omale tugevamad jalad alla. Ja sai siiski jääda omaette žanriks. Karl Juncoltzi juhtimisel on nüüd tunda, et endisest Estoniast Räänutiletantlike ja kapo Hemlikke ilminguid püütakse nüüd värskes vabariigis hakata kaotama ja kogu teatrit kindlamal organisatsioonilistele alusele seadma. Ah et tegevusperioodil, mis Estonias jäi lühikeseks kuni 1925. aastani sest Jungalt haigestus ja suri varakult leidis ta teatrikriitikas ja võib-olla ka avalikkuses üldse vähem tähelepanu ja hindamist kui ehk tema püüded ja tema töö tegelik väärtus oleksid hävinud. Tema alustas Estonia lavatehnilist uuendamist. Tema algatusel ehitati Estoniale ringhorisont ja uus valgustussüsteem, milleks ta pidi ka targalt ja isegi kavalalt juhatuse liikmeid mõjutama et nad aru saaksid vajadusest ja et leitaks selle jaoks raha. Nii et ja ta oli juba võimalik kasutada kav phony kujunduse projekteerimist, ringhorisondile, mis senises eesti viletsas teatritehnikas oli täiesti uus sõna. Ja ta püüab kaasa aidata ja muusikalavastuste kujunemisele näiteks esimene suur ooperilavastus Aida on seotud temaga. Tema eriline lemmik on skandinaavia näitekirjandus, eriti Ibsen. Aga ta peab oluliseks ka Eesti oma dramaturgia arendamist ja, ja niisugune paatuslik, aateline hingelaad, mis teda iseloomustas, ei välistanud sugugi täpsust praktilises tegevuses. Mulle on ette heidetud isegi liigset tantsust ja näitlejad on tagantjärele rääkinud, et selleks, et mõõta igaühe võimeid, võimekust olevat mingile seal kasutusele võtnud niinimetatud hobujõudude süsteemi, kuna teatavasti on ju väga raske hinnata igaühe panust. See nüüd muidugi naljaga pooleks. Aga On ka üldse, loomulikult oli ka lavastaja, kes tegi nii saksa kombel väga täpselt ja üksikasjalikult läbi töötatud resiid ja tema Hamleti uuslavastus 1923. Nüüd siis juba Ants Lauteriga peaosas. Oli igal juhul silmapaistev, kuigi noorem teatrikriitika oleks juba tahtnud näha võib-olla mingit põnevamat ja ja terviklikumat ideelahendust ja heitis ette tofeliat saatvad neiud olevat liiga sentimentaalsetelerilaste moodi välja näinud. Käbi. Aga oma põhiülesandeks luges Jongolts Estonias aidata kaasa eesti dramaturgia arengule ja sellepärast ta lavastas järjest igal hooajal mõne eesti näidendi sõltumata sellest olid nad tugevad või nõrgemad lihtsalt et ehk oleneb sellest pikapeale midagi välja. Aga tema resi loomingu tipuks Eesti näitekirjanduses on peetud Kitzbergi Püve talu uudset lahendust, see oli ju niisugune üsna lihtsakoeline rahvatükk, millest nagu uuemate olete katsetuste aegadel kahekümnendatel enam eriti ei oodatudki midagi. Ja see oli õieti töö, mis jäi pooleli haiguse tõttu, nii et Ants Lauter, kes mängis ühte peaosadest jalaka Jaani viis selle lavastajatöö lõpuni ka Jungalt suutis tõestada, et, et ka see lihtne algaegade eesti dramaturgia on võimeline kõlama huvitavalt ja kaasaegselt tänapäevasel laval. Küllap olid juugoltzi inimese kunstniku ideaalid võib-olla nende kiiresti muutuvate aegade jaoks juba natukene aegunud. Ta oli veel salajasemate juurtega ärkamisajal Ta maigulises Eesti ühiskonna sellises terviku unistuses kinni ja ta oleks väga tahtnud organiseerida saksa Fraijev Volkspüüne eeskujul demo kraatilist vabateatrit, nagu ta ise ütles kogu Eesti rahva jaoks. Aga kogu eesti rahvas selleks ajaks enam nii väga ühtne ei olnud, ta oli üsna kihistunud. Estonias muidugi käisid mitte ainult rikkad, vaid käisid ka vaesemad. Siiski ta ei olnud enam niisugune täielik kogu rahvateater et kõik kõigile midagi pakkuda. Ja oli viga ka selles, need Jungolts, kes oli väga põhjalik ja väga südamega, võttis kogu seda teatri asja ei olnud nii särav, loome natuur ja ei olnud nii tugev lavastaja ja ei olnud võib-olla ka nii tugev näitleja, tema parimateks osadeks peeti tavaliselt pastoreid. Ta ei mänginudki ise väga palju sel ajal enam kaasa. Hei, nagu teiste uuemate otsingute varju sellel ajal. Aga eriti sellepärast tagantjärele tunnistama, et kui tema pandud alust ei oleks olnud, seda tunnistas ka Ants Lauter, kes teda oma esimeseks režiõpetajaks pidas siis oleks palju raskem olnud nii kiiresti edasi areneda. Ja ka üldisemas plaanis pani ta väga paljudele olulistele asjadele aluse. Algatas ise ei jõudnud enam tulemusi näha. Tema näiteks oli Eesti teatrimuuseumi mõte isa. Ka tema algatusel kuulutati 1925. aastal välja vastuvõtukatsed Estonia trupi täiendamiseks. Jällegi ei jõudnud ta ise enam rõõmu tunda nendest noortest näitlejatest, kelle hulka kuulusid ka meta luts Ants Eskola ja Kaarel Karm. Nii et sellelt põhjalt vot hakkab siis edasi arenema. Estonia teater, uuel ajal. Need olid Paul Pinna ja Hugo Laur, kes kuuldud Kubleegatkes esinesid. Jätkame aga Ants Eskola meenutustega. Estoniasse minek oli selline, et ilmus äkki kuulutus lehte, et võetakse Estoniasse noore näitleja vastu. 1925, vastuvõtueksam, see oli suur niisugune peaaegu ülelinnaline Estonia, nagu ei olnud ammu noori näitlejaid, nagu värsket verd ei olnud võtnud üldse oli enne kui kinnine olnud kogu aeg ja siis oli kuulutatud välja niisugune vastuvõtueksam. Ma mäletan, et see Estonia saal sõi, kubises täis ka kõik need rõdud ja ja need trepikojad, jääk käisid ja sõelusid, inimesed lobisesid oma teksti ja luuletusi teatesse. Kannatasin ära, mina mõttes siit minema minna. Et niikuinii, kus sa selle rahvamurru sees, kes mind võtab ja minul ei olnud üldse usku ja ega seal asja armastuse grupis ikka on niivõrd vähe mängides paar väikest osa teinud ainult. Ja ma lihtsalt mõtlen, et kaotada pole ju midagi. Mind, kus esimesel päeval, et. Ants Lauter, et ma mäletan seal ja vastuvõtueksamikomisjonis ja tema pole viga midagi. Ta ütles, et tulge homme kell 11 ja nii siis saalist välja läksin. Ukse taga oli main, natu, parv inimesi, kõik uudishimu kohe küsima, et mis sul öelda, mis tööde mina ütlesin, kästi hommiku kell 11 tulla. Üks nähtavasti koorilaulja, kes see oli, see ütles mulle, et siis sa oled vastu võetud, need kellelegi tegelikult teatatakse, need ei ole, kellel hommikul siis tulla, need on vastu võetud. Ja nii oligi. Kell 11 läksin sinna, notar ütles kohe vastavad jutud siis. Et kuidas palk ja tingimused ja koostöö ja kõik niiviisi proovida olla. Ja nii olingi vastu võetud. Ants raudtee oli ju tegelikult päris algaja, kuigi ta oli sõja ajal vahepeal Novgorodis Vene Teatris, sel polgu teatris ja ka linnateatris katsetanud ja mänginud ja isegi lavastanud. Aga, ja sealt tõi ta kaasa võib-olla mõningad niisugust ülepaisutatud ja veel vanale Estoniale sarnast, niisugust romantilist krampi. Ja ta ise uuendas teatrit, olles veel algaja ja katsetaja. Õieti oligi ju Johannes Semper juba 1913. aastal välja kuulutanud selle katsete teatri idee, mida tingimata oleks tarvis selleks, et teatrielu värskendada, tähendab mingit võimalust, kus saaks järele proovida kõiki Eesti laval seni proovimata stiile ja laade. Ja sealt siis välja valida midagi, et Estoniast ja Vanemuises siis võiksid kujuneda omaette rahvakunsti diaatrid, nagu ta neid nimetas oma artiklis katsete teater ja hiljem ka, kui ta kirjutas teatrist kui iseseisvast kunstialast ja see langes kokku sellega mida ütles ka Eduard Vilde, kes ühe esimese eestiaegse hooaja jõudis olla Estonia kirjandusala juhataja ja nagu pidada saksa okupatsiooniaegses Tallinnas ühe väga märkimisväärse avakõne Estonia alle öeldes samuti, et me tahame teha konjast kunsti, diaatrit eesti rahvale. Ja eks nüüd Ants Lauter püüdis seda ühendada, seda kunstiteatritegemist ja, ja selleks vajaliku katseteatritegemist ja nii nagu see Eestis hoopis hiljem seal 60.-te 70.-te vahetuselgi toimus. Nähtavasti oludes on selles mingi loogika, et kas seda katseteatrit tehti suure Estonia teatri sees ja paralleelselt siis muude ja traditsioonilise mõttesuundadega, mida suurem publik vaadata tahtise, millega ta rohkem harjunud oli sellel ajal rajal just kirjutas teatrikriitikat, leides programmilt Lauteri, Vilmeri tundu ja kleezeri nimesid hakkad aimama, et siin on tegu mingi vandeseltsiga kes viimasele, seal on osanud endid poetada tavalikust, šabloonist, erinevais näidendis, nii kirjutas Hugo Raudsepp. Ja, ja see tähendabki seda, et Ants Lauter ei piirdunud selliste romantiliste suurlavastustega, mida publik hea meelega vaatas nagu näiteks kvovaadis sinkevisii romaani järgi kus oli ilusat lavakujundust ja eksootikat ja kõike muud. Ja mis oli tal üle toodud siis vene provintsi lavalt vaid õige peada, teed teoks juba ka tead reise mujale, sealhulgas Saksamaale ja toob kaasa uuemaid mõjusid. Ja loomulikult ekspressionismi mõjusid. Ja see on niisugune aeg, kus ekspressionismi muidugi on kõigile naeresti noorematele teatritegijatele põnev ja isegi need kunstnikud, kes oma loomulaadilt võib-olla sellele väga lähedased. Nii nagu oli samal ajal rajal ekspersonistlike katsetusi teinud hommikteater, millest me oleme juba rääkinud. Ka nemad tahavad ikkagi midagi ära proovida, näiteks Hanno Kompus, kes hiljem siirdub ooperisse. Ta on vahepeal Estonia dramaturg ehk kirjandusala juhataja ja temagi proovib kätt. Eks pressionistiku näidendiga kaaskuigi, muidu ta on hoopis niisuguse klassikalisema kooli esindaja ja jäise Kerna Vilmer, kellele rohkem sobivad impressionistliku te võib-olla sümbolistlikult sellised süvenemised ja õrnemad närvid katsetab lavastusega Ekspressionistlikust näidendist poeg 1921. aastal pärast oma saksa õppereisi. Ants Lauter ise muidugi saavutab juba niisugust lavastusliku haaret. Ja teeb niisugused silmapaistvad lavastused nagu tolleri masina hävitajat. 1924. aastal, mis vastan ekspersonistlikus laadis üks Estonia tugevamaid lavastusi. Ants Lauteri hiljem tagantjärele meenutas, et eks selleaegses Estonias muidugi segunesid veel mitmed kunsti, Volukesed oli vana Estonia romantilist ilutsemist ja mängutegemist ja karjuncordsi kuivapoolsem kirjanduslik suund seal kõrval autori enda kaasa toodud vene provintsiteatrimõjud suure pateetika ja paatusega. Aga Erna kaudu kandus juba Moskva kunstiteatri sügavamalt realistlik ja orgaanilisem läbi elamiskunst. Ja sinna sekka siis veel need Saksamaalt tulnud ekspressionismi mõjud. Oluline oligi see, et kõik need otsijad suhteliselt noored, mõjutasid teineteist ka vastastikku ja paari sõnaga räägiksingi siis näitena ühest lavastusest sellest dollari masina hävitajatest mida Lauter lavastas Estonial vaateruumipaigutus ja tegelikult ei sobinud sellistele teatraalsetele lavastustele, mis keeldasid areen, lava või amfiteatrit või midagi sellist, mida Eestis olemaski ei olnud. Aga vastavalt konkreetsetele võimalustele. Lauter laiendas lavapinda orkestri ruumi arvel ja tõi orkestriruumi, proloogi ja mõned muud olulisemad stseenid. Orkestriruumist valgus lavale näiteks Angrute nende masina hävitajate revolutsiooniline mass ja sealt pidas oma kaitsekõne Briti parlamendist neile Kangrutelega Sis lord Bayron, nii nagu seal näidendi tegevus on. Bayronit mängis muide, Toomas tondu oli hingestatud suurest idealismist, mis seda kuju kandis. Ja samal ajal seal oli seal niisuguseid grotesk sõid teravdatud karakteri lahendusi. Ja Aleksander Tourandi huvitavana pilt muidugi mängis väga palju kaasa ja eriti massistseenide fantaasiarikas ja sisuliselt mõju ja muide ka teostuslikult puhas, nagu ütles kriitika. Lahendus kus koguse lõpupildi, õudne, fantastiline Masina hävitamise möll ja kooriline käsitlus üldse kõigis massistseenides, kus koor liikus ja rääkis nagu ühtses rütmis. Ja see oli hästi läbi töötatud. Ja Tourandi poolt kujutatud stseenid olid kas väga napid või siis eriti tema masina efektsus kulmineerus hirmsa plahvatusega viimases vaatuses, mis aga jälle tekitas skandaale Rally Estonia tava publiku ja seltsitegelaste hulgas, nii et võib-olla selle tõttu sai seda lavastust natukene vähem mängida. Sellesse ritta liitub terve hulk veel lavastusi, mida ei saa võib-olla otseselt ekspressionismi alla viia. Sest selles Estonia kirevas 20 aastate esimeses pooles keskpaigas paistab eriti silma see, kuidas püüti läbi teha kõik vahepeal järele proovimata Reaalse teatrikatsetused, nii et õieti võiks rääkida mingist üldisemast teatraalsuse püüdest ja huvist teatri mängu kui omaette nähtuse ja väärtuse sellele, mis nõuab äraproovimist, nii et isegi niisugune mängulust võib saada mõnikord omaette väärtuseks iseseisvaks väärtuseks ja ja mõned muud asjad võivad selle kõrval ajutiselt taandutagi. Siia kuuluvad niisugused komeediatel arte vaatlused, katsetused nagu tegi Hanno Kompus kuningas Arletiini lavastuses või nagu oli Andrejevi tsirkuse näidendi too, kes saab kõrvakiile lavastuses. Siis jah, tsirkus, palagani, teater, vot kõik sellised vanad rahvaliku teatrivormid. Nad huvitasid neid, taheti ära proovida ja kulmineerus. Halsuse tuleb 25. seda lõpul võib olla ühe välja kutsuma vallatusega. Isegi Ungols proovis ühes lavastuses natukene teatraalseid võtteid, kuigi üldiselt ta nagu ei olnud selle asja poolt, aga tema puhul on tähtis see, et ta teisi ei seganud. Ta sai aru, et see on vajalik nii nagu ta andis neile noortele võimaluse katsetada teda. Nii oli ta ka ju kunagi kutsunud isegi hommik teatrist pahmanni Estoniasse lavastama. Kes küll ei tulnud, tähendab just see tema avara pilgulisus oli tähtis sõltumata sellest, mida ta ise kõige hinnatavamaks ehk pidas. Ja kuulmine traditsiooniks oli näiteks Ants Lauteri lavastatud romantiline tragöödia Lindprii ja kus oli kiire tempo komeediatel artalikud võtteta ise saavutas praegu akrobaatika jõleduse, näidendi tegevus kaldus kohati lavalt vaatesaali, kõik põgenemise tagaajamised toimusid läbi, publiku. Rütmiline ja hoogne liikumine oli ometi distsiplineeritud ja reeglipärane. Ja umbes sama laadijaga veel kujundlikult. Eriti leidlik oli Molnaari näidendi punane veski lavastus lautherilt, mis olevat kutsunud publiku marulise aplausi esile põrgumasina vaimuka konstruktsiooni, põrguliku kirevuse ja huvitavate valgusefektide eest. Sellepärast, et seal oli niisugune kuradid, tegutsesid seal jahvatasid inimesi läbini sihukese saatanliku masinavärgi punase veski ja seal tegid ka kuraditena kaasa need noored Estoniasse vastselt tulnud näitlejad, kellest meil edaspidi veel juttu tuleb. Tegelikult see oli mõeldud kaasaegse kodanliku maailma pahede paljastamiseks, kogu see lugu ja kuigi ta natuke sentimentaalsevõitu, võib-olla oma ideelt, aga just see efektne väline külg andis talle ka publikumenu. Veel, kui algas aula jooga tantsisid hel päeval taeva, ma nägin Posti anda all aula. Poisid. Muidugi kui ekspressionismi-st rääkida, siis ei saa kuidagi mööda minna Hilda kleeserist, kellest me küll oleme rääkinud seoses nende teiste teatritega, kus ta kõik tegutses teatrikooliga. Aga Ta ütles ka Estonia sedasi ja siin tegin niisugused väga põnevad teatraalsed lavastused nagu soomlase Lauri haarla niinimetatud ahviku mõeldia Hanumani tütar, kus kõik tegelased on ahvid ja seal on väga palju niisugust afie inimesi, skonna iroonilist paralleelsust ja väga palju leidlikke laval teisi võtteid, mida kleesel välja mõtles. Kogu näidend oli viidud liikumisse ja keha miimikas ja koguse vallatus ja üleannetu saetakse tippu ahvi balletis, nagu seda kriitika nimetas. Ja satiiriline element leidis väljenduse karikatuursetes üksikasjades. Ja selle kohta ütles näiteks muidu nii pehmeloomuline ja realistlik Hugo luurat janditamine meeldis meile endile nii väga, et me vahepeal ei tahtnud lavalt vahe ajaski lahkuda, vaid hullasime seal edasi. Aga publikule komöödia põrmugi ei meeldinud ja me saime temast endale nalja. Ainult kuuel korral. Oligi selles, et ega siis palju Eestis üldse seda haritumad publikut oli ja tavapublik vaatas nagu niimoodi veidrusega neid noorele intelligentsile väga meeldivaid uudsuse katsetusi, nagu see mõnikord hiljemgi on olnud. Eks Hilda kleeseril oli sellevõrra raske, ta lavastas veel väga huvitavalt ühesuguse roboti draamavõist ühe esimese ära narr nihukese nimega Rossonks Universal robot 1925, kus täiesti tõsteti probleem inimese-roboti vahekorrast ja inimese masinastumisest. Ja ega näitlejana tegi ta huvitavat tööd, mängides Antid lainelist Electratia, lavastades Medeiat. Aga ta satub näitlejana sageli veel võrdlusesse Erna Vilmeriga, kes on pehmem ja naiselikum ja kaunim. Ja kui ta veerib näiteks seda ohveljas või siis Pisuhena Lauras siis antakse nagu eelistus filmerile, sest et kleezer mängib niisugust kaasaegse iseseisva naisetüüpi millega ei olda veel ei teatris ega ka publiku hulgas täiesti harjunud. On inimesi, kes eelistavad sellist mängu, aga Neid ei ole piisavalt palju ja võib-olla selle tõttu kakleseri tegelik tema roll libahundi Tiina ei õnnestu tal päris nii suurel mäel tal nagu see oleks võinud juhtuda. Ja tema varane surm viib täiesti teatrist ära, aga ka lavastajana ja näitlejana on ta siiski Estoniale jõudnud väga palju juurde anda ja öelda isegi, et kleezeri viimastes reisiraamatutes, mis on järel tallel muuseumis avalduvad ka mingitest niisuguse süvenemise alget selles mõttes, et on tunda, et ta tahab pühenduda seda, eks pressionistliku värist eredust mindi sisima psühholoogilise süvenemisega, aga kahjuks ei olnud tal aega antud seda teoks teha ja teoks teevad seda Estonia laval õieti teised ja eriti hakkab silma paistma nii lavastajatena kui näitlejatena Vilmeri ja Lauteri tuua või paar. Juudid on üks selline lavastus. Laudtee teeb selle 1924. aastal ja nad mängivad Ennowilmeriga siis juudid, teolovernest Vilmer, kes oli väga enesekriitiline, arvas küll, et see ei olnud päris tema roll, et see oleks pigem olnud just nimelt kleezeri roll oleks pidanud olema jõulisem väga toredad olnud, psühholoogiliselt süvenev ja huvitav ja kuidagi kõik need sisemised keerulised probleemid nagu toonud välja nii et nagu üks intiimsemat laadi juudid, et kogu see juuditi massi draamaline osa rahvadraamaosa võib-olla jäi nõrgemaks. Ja Lauterile oli Olovernese selline filosoofiline mõtlikus lähedane see juuditi võimuiha ja auahnuse võõrastamine ja kõik sellest järgnev tragöödia, nii et nad nagu täiendavad teineteist lautherist hakkab pikapeale taanduma, see liiga suur nurgelisuse ekspressiivsuse, võib-olla mingisugune rõhutatud pateetilisus. Jewilmer ehk saab juurde jõudu ja samal ajal rajal süvendab Lauteri niisugust psühholoogilist lavastus ja rollikäsitlust. Nii et Erna Vill, meri, selle aegsetest lavastustest vas temale kõige iseloomulikum on näiteks niisugune õrnade impressionistliku sümbolistlike toonidega Maris Maatherlynkkypelle asemel issand kus ta ise mängib siis melist, Sandy rolli õpilase rollis on toomas, tundu väga niisugustes vaiksetes õrnades toonides lavastus aga ta mängib ka oma endisi rolle pisu hänna Laurat ja tabamata ime Eva Marlandid. Ja ikka autoriga partnerluses, siis mängib ta Figaro pulma siis Anni ja Seranoode perseraki rokksaani ja Desdemonat hotellos ja Solveiki beer küündis ja ikka partnerluses lautoriga. Sõna saab Estonia omaaegne näitleja Albert üksib. Meenutades Estonia teatri tegevust 20.-te aastate ringis tuleb mul meelde, et üks meie tolleaegse nimega meid, arvustajaid ütlesid kohatis programmil nimesid, Erna Vilmer, Hilda, kleezer, Toomas tondu, Ants Lauter, Hugo Laur. Võid pimesi diaatrisse minna, teades, et midagi head sa ikka seal näha saad. Et nüüd viiekesi, see, see kvintett on moodustunud nagu mingisuguse vandis seltsi kus järgnev Helmer mängis siis nende üteldi, sellist Gwyndetis esimest viiulit. Mulle meenub eriti Eduard Vilde pisuhänd kus ma teda olin näinud kunagi varem altermanniga ja hiljem, kui ta partnerina esines toomas tundu üks väga sarmikas näitleja, kes ka kahjuks natuke liiga Siis oli üks polla autori Ritneri näidend hundid kus ta mängisest minust pool ilma daami, väga Sharmikaatia peenelt ja siis samuti Molnari punases veskis, kus mina olin temaga otsekohene partner. See punane veski saavutas tol ajal meelise määratu menu peab arvesse võtme. Nüüd me näeme vahestit, meie draama peavad vastu 100 etendust ja rohkem dolla, seal oli niisugune asi absoluutselt mõeldamatu. Näidendid pidasid vastu tavaliselt 10 kond Guardian ja punane Vestkümne. Mäletan, pidasime 20 viiekordseks juubelid, see oli tolle aja kohta üks haruldane asi. Ja seda mitte ainult selle näidendi põnevuse tõttu, vaid ka seda, et Erne filmer mängis seal seda peaosa väga kaasakiskuvalt ja huvitavalt. Filmeri puhul mõnikord peeti Ta ohuks küll väga vähesed, sest ta üldiselt oli väga armastatud ja populaarne et ta ehk võib osutuda liig õrnaks ja magusaks, aga tegelikult jälle üks Hugo Raudsepa üldistus räägib, et see siiski nii ei olnud. Ta ütles, et filmeri mänguviisil on täiesti võõras Se soomlasest külalisnäitlejanna silma randaneni. Eks pansiivne laad, mille romantilist hale üldsust ümbritseb iganeva kippuv. Muuseumi hõng, aga Vilmer mõjub otseselt ja kaasaegselt. Ja kuigi ta teaterlikke efekte ei väldi, on ta põhitundes siiski realistlik, mille ta ainult erilise hellusega hing kestab. Üks tema populaarsemaid roll oli kaunis niisuguses keskpärases näidendis aga väga ilusasti mängitud traagiline lauljanna roll Sheldoni näidendis romaan On. See oli väga populaarne lavastus ja just see tundesügavuse sisseelamine nähtavasti seal tegi sellega publikule väga meeldivaks. Mida mäletab Erna Vilmerist Kaarel Karm? Keda ma vaatasin, suu lahti, mina ei ole temaga väga palju koos mänginud ja eriti just algaastatel, kus noorel mehel oli õppeaastat ja on üks niisugune teos vooljukil koidule, kus filmer mängis koidule. Ja vaadates seda tükki, ma lihtsalt kallis kuidagi kaotasin ennast, kui tikk lõppenud oli, tahtsin ma minna ärna filme rikkana majja, läksingi tema garderoobi. Aga sellest tänust ei tulnud midagi välja. Sest silmad, nagu öeldakse, isegi piinlik on öelda. Olivad mul pisarais. Ja mul ei tulnud sõna suust välja. Anna filmer muidugi, kui juba vanem ja kogenum sai sellest aru ja ütles mulle, et pole viga, et teeme seda teinekord. See on üks niisugune moment. Siis mängisin temaga veel Veneetsia kaupmees, Ärmobilver, mängisin, Portšijad, no mina passaniud. Tema oli väga niisugune distsiplineeritud, ta ei sallinud, et proovi hyvin netti või tegeleti millegi muuga. Ma olen nii mõneski teoses tema partnerina esinenud, on mõned kerged asjakesed prantsuskomöödiaid, mis seal paar tükki. Aga siis on veel üks niisugune teos nagu paniuli, tseesar ja ärna filmer mängis seal Fanny. Kaariust Marius seal viimases vaatuses, ainult rohkem tal ei ole, aga ma, kui ma ei eksi, see oli vist ärna filmeril ka viimane töö, mis ta laval tädi peale seda ta haigestus raskelt. Nii nagu ma juba ütlesin, oli ta väga väga korralik, lihtsalt mina alati suure suurel hardumusega hakkasin teda võib-olla maga, tol korral liialdasin, et ma ei oska seda mõõtu pidada, aga aga kui ma praegu tagasi mõtlen see kõik oli siiski õige, ta oli nagu eeskujuks vaatama, kätta. Naisnäitlejanna oli. Ta ma õieti oleks pidanud ju mehi vaatama ja ma tegin ka seda, sest tol korral oli väga palju väga huvitavaid inimesi teatris, nii naisi kui mehi, aga ärna filmer oli nende hulgas kuidagi üks niisugusi. Niisuguses üks eredamaid tähti selles toredas majas, mille nimi on Estonia. Ja tähtis on ka muidugi see professionaalsuse maik, mis tuleb koos Lauteri ja Vilmeri koostööga ja just filmeri, kui haritud näitleja poolt võib-olla isegi saab tugevama suunitluse alguses toetab just Lauteri vajadust distsiplineerida Estoniat ja muuta teda professionaalsemaks. Mõelnud näiteks noored näitlejad, nii Kaarel Karm kui Ants Eskola oma tagantjärele hinnang, kus, nii nagu nad noortena sealt kõrvalt seda Estonia asja oskasid vaadata. Näiteks Ants Eskola ütles, et filmer oli peajagu teistest kõrgemal just proovide läbiviimisel, aga siiski etendustel ja tema koos lautoriga olid esimesed, kes tõid Estoniasse etenduse kui suure piduliku sündmuse. Tähendab, kui, kui teatrisündmuse. Ja need kaks väga erinevad talente hakkavad Estonia üldist teatrikultuuri ja mängulaadi mõjutama, selle kohta on väga ilus Herna Vilmeri enda piltlik ütlus, et kui Lauter oli Sealne aurik, siis mina olin allveelaev. Ja jällegi Hugo Raudsepp on väga täpselt rattlenud 20.-te aastate keskel, mida see duett tähendas Estonia jaoks, kuigi see võib olla, vähendas natukene nende populaarsus sel teiste näitlejate mängimisvõimalusi, aga ta oli samal ajal väga oluline. Need impressionistliku Ekspressenistlikud sugemeid oma vahelduvate mõjudega ütleb. Raudsep pole vast veel mitte küllalt tasakaalu leidnud, praeguse Estoniaga väärib asja, ent viimistlevas mänguviisis vähemalt mitte kogu ansambli ulatuses. Aga kes on jälginud filmeri Lauteri duette, sellel võib küll olla selle mänguviisi kohta oma isiklik arvamus ja subjektiivne hindamine kui teised, mis seal salata, et see millelegi omapärasele ja kindlale stiilile välja jõudnud, mis varem või hiljem kogu ansambli sama noodivõtme alla painutab ja sellega toonia spetsiifilise mänguviisi stiili määrab. See stiil on intiimselt teatra kaalne diskreetselt pateetiline, deklameerib suurtel silma pilkudel ja armastab mängu mängu enese pärast. Küllap selles mingi tõde on ja pakub Ants Lauteri küll hiljem jah, tagantjärele niisuguse tõdemusega, et Me suundusime realismi poole ja me otsisime ikkagi elust enesest neid inimesi ja tüüpe, mõtteid aga et meil olid alati natukene kannad maast lahti, sest see oli siiski teater. Ja nüüd, kus on tunda, et on tekkimas mingi uudne ja laadne Estonia lik stiil peaks veel meelde tuletama, kes siis seal olid Estonia, need tähtsamad näitlejad, kelledest, mõned hakkasid juba ära kaduma ja ja võib-olla ka vananema, aga kes veel tegid vapralt kaasa ja kes olid siis need juurdetulijad? Vanadest eelmise Estonia aegadest on kahjuks luigelaul väga omapärasele Eduard kurnimil käsil. Kes partnerluses Betty Kuuskemaa ka väga võluva. Tädi ja ema ja muude, selliste natukene vanemate, naiste rollide mängijaga juba üsna noores eas. Eriti poistes oli neil võluv dolaria majja koosmäng. Nendes on midagi vanastest, mõni neist ja nad suudavad kaasa teha veel ka uues. Nii on kurnim isegi võimeline veel asend klaveripojas ja, ja tolleri masina hävitajates tegema rolle, jama, kui ma sinna stiililt tema varasema hääbumise liiga varase kadumise põhjuseks sai see vana Estonia lik, niisugune härrastepidudel ja olengutel esinemine ja vaimukuste välja mõtleminemisega kurnas ta näitlejaannet tervist. Ometi jõuab ta mängida veel väga värvika polooniuse ja Neerotkuva vaadis ja suveunenäos kommilist käsitöölise rolli siis Betty Kuuskemaa kõrval, kes rohkem on vanemates karakterrollides. Mängib veel netipinna endisest Estonia primadonna, kes vahepeal oli koos Paul Pinnaga natukene aega Draamateatris, aga ei sobinud sinna ja pöördus tagasi Estoniasse. Tema puhul tekib juba probleeme, et ta on jäänud oma noortearmastaja, annade ja daamide ampluaas võib olla kinni ka tema on üks neist, kes suhteliselt varakult kaob haiguse tagajärjel kolmekümnendatel aastatel. Aga enne siiski ta võidab selle niisuguse vananemise ja vana teatri vangi, mis see ohu ja suudab leida ka uusi jooni ja laiendada oma võimeid karakternäitleja suunas. Need kriitika ütleb, et Ta mängib juba mitte ainult õrnades Hellades, vaid ka maistes robusseteski kujudes ja ja suudab anda huvitavaid rolle, siis jällegi üks lühike ja traagiline näide, saatus, aga Estonia kahekümnendatel väga oluline on toomas tundu ehk kodanikunimega Jüri kôik kes on tegutsenud nii Viljandis kui lühikest aega ka Menningu juures Vanemuises ja kelle erialaks oli väga tihe ja peenetoimeline koomika agaga traagilisemad värvid ja niisuguse peenekoelise näitlejana. Tali toeksusternavilmeri laadile aga võis kaasa mängida ka masina hävitajates ja ekstressionistlikes asjades ja sugugi mitte halvasti ja teha eesti külatükkides koomilisi pisirolle. See Don too oleks võib-olla edaspidi suutnud, kui ta oleks kauem elanud, sest temagi miis nagu Altermanni hauda, kurgu diisikus. Seda ta näitas, kui oli mul jääri suur juubeliaasta ja Eestis, kus nii vähe oli mul jääri proovitud tehti ihnsa vastus. Ja seal mängis Toomas tontu. Nüüd seda nimiosa, seda Alpagoni Ismsat, kus ta oli liikuv, koondus ainsaks kireks, nagu ütleb kriitika yhtsus kogus rabelevaid sõrmeotstesse küürus kogusse. Seal maagiliselt mõistetud kujuniet, koomiline kuju, mille aluspõhjaks oli traagika ja ta mõjus isegi natukene õudsena oma selles äärmises lihtsuses, kust juba hakkavad ära kaduma kõik inimlikud jooned. Väga huvitav töö isegi foto järgi vaadates tundub väga omapärane, aga kahjuks see liin ei jõudnud edasi areneda. Ja noorte hulka, kuivõrd on suhteliselt hiljem tulnud teistest Estoniasse, kuigi aastatelt ei ole noorem kuulub Laur, kes alguses tahtis saada arhitektiks, aga kelle teater tõmbas endasse ja ei lasknud enam lahti. Lauri omapärane anne hakkab siis alles. Algusest peale pehmuse ja diskreetsuse ja elu ehtsusega, aga kui vaja, siis käiks pressiivsusega. Ta olevat isegi Ekspressionistlikult lavastatud hotello Scott mänginud, kuigi ta hiljem ise oma mälestustes meenutab, et see võis küll kole olla ja et publik hakkas ringreisidel lihtsam publik niivõrd seda Jaagot vihkama, et ma pidin vaatama, et nüüd pärast kividega ei loobita. Pärast etendust. Aga Ma just argu pärandite lavastuses täpne detaili meel ja usutavus ja väikese inimese ehtsus jaga küla õhkkonna. Hea tundmine oli talle väga suureks trumbiks ning selliseid huvitavaid näitlejatüüpe on veel suur näitleja. Väikestes osades Ants Jõgi teda veel. Meiegi vanem põlvkond mäletab teatrist ja isegi keskmine põlvkond vist veel. Siis eriti väliste eelduste poolest suur kasv ja jõulisus silma paistnud Sergio slipp, niisugune omapärane tüpaas. Juba juurde tulijatest hakkas kiiresti silma paistma. Marta Niilus, hiljem Marie Parikas eestistatud ja uue nime all. Ja intelligentseid näitlejaid kogunes Estoniasse just kelle, võib-olla haridusele. Ja need on suurem kui keskmisel näitlejal tol ajal peale Hugo Lauri näiteks meil Harry Paris ja Albert, üksi selline pisut kuivavõitu teadlase tüüp, püksikud teatavasti olidki botaanika alal täiesti arvestatav teadlane. Paralleelselt oma näitlejakarjääriga, aga kes oma pärases kuivas laadis võis ka teatris anda väga ilusaid rolle ja täiendada kogu seda ansamblit. Niiet Õnneks kõik need katsetused ja samana rajal paratamatult lõivu maksmisel olu nõuetele ei kaotanud Estoniast ära seda ürgselt jõulist teatri rõõmu, mis seal oli ka vanas Estonias olnud ja publikule armsaks teinud. Süvenemine läheb võib-olla just eesti näidendite rida pidi täpselt samuti sest see Juncoltzi viimane ja, ja Lauteri poolt lõpuni viidud Püveda Ilus lavastus, kus Lauteri enda jalaka Jaan olevat olnud nii ehtne, nii sauna, suitsu ja samal ajal siiski teatraalselt ere. See, mida Estonia hakkas oskama teha, võtta elust väga tõelisi, väga ehtsaid jooni aga neid teatraalselt teravdada, teatraalselt heledaks muuta. Kuulsite järjekordset saadet sarjast teatri sajand, kus teatriloolane Lea Tormis rääkis teile Estonia sõnalavastus trupi käekäigust 20.-te 30.-te aastate Eestis. Olgu veel öeldud, et tänases saates kasutasime vanu helilint, et Eesti raadio arhiivist, kust kupleisid esitasid Paul Pinna ja Hugo Laur ning laulmas kuusitega Ants Eskola. Järgmine kord kohtume teiega ka juba kuu aja pärast kõige headsid raadio stuudios soovib teile saatesarja toimetaja maris Johannes.