Ei koole. Peeter Tulviste ja Ingo Normet kõnelevad teemal fantaasia ja reaalsus, Vaino vahingu loomingut. Tere õhtust. Siia Karepale kogunenud minu nime on Ingo Normet. Ma olen teatri lavastaja ja pedagoog ja minu kõrval istub minu väga-väga vana tuttav. Kes on Peeter Tulviste mööbist, tutvusime, kui me olime umbes kolmeaastased. Elasime lähestikku järvel, see on Tallinna ja Nõmme vahel ja pärast seda me oleme igasuguseid asju koos teinud. Me käisime Ingo Normeti ka ühes samas koolis. Pärast ühel samal aastal pärast kooli lõpetamist läksime Moskvasse õppima küll täiesti erinevaid alasid, aga seal oli meil palju tegemist ja hiljem oleme ainuke asi, mis need koos ei ole teinud, ei ole veel kunagi varem minu meelest niimoodi koos kahekesi esinenud, nagu täna. Milingoga kukkus see niimoodi välja, et mõlemad mõlemad aasta eemal Eestist ja, ja vaimuelust ka ja samal ajal need olid aastad, mis olid kujunemise seisukohast väga olulised. Ja kuigi me juba koolis õppides 10. klassi talvevaheajal viimase klassi talvevaheajal Tallinna koolipoistelt, mõlemad õppisime sellest Nõmme gümnaasiumis või Tallinna kümnendas keskkoolis tollases kahel koolivaheajal, vähemalt me käisime niimoodi mõneks päevaks Tartus, et käia Vanemuises ja ülikooli kohvikus. Nendel mis seal oli, kolmapäeva õhtu oli see küünlavalgusõhtu oli kolmapäeviti vist, eks ole. Ja see seltskond juba ise ja see kõik on niisugune tore, nii et ühest küljest see Tartu ja üldse Eesti vaimuelu memmede abiturientidel olime seal sees, aga siis järsku ning on neljaks aastaks minu viieks aastaks. Peamine olemise paik oli teine ja see lõi meile niisuguse teatud distantsi, milleta me saime siis tagasi tulles vaadata seda, mis kodus vahepeal oli toimunut muidugi koolivaheaegadel samamoodi, aga pidevalt elad kuskil mujal, see natukene teine tunne. Ja võib-olla sellepärast mõnes asjas meie muljed on värskemad, kui sa selle distantsi pärast, mis oli tol ajal tekkinud, kui sellel, kes kogu aeg on supi sees olnud samas supis või kui meil on mõne teise aja sees, mille me oleme juba siin kodus olnud ja kus seda niisugust distantsi saanud tekkida. Ja tollasest Tartu vaimuelus vahingul oli niisugune ja tema kodul, mis tol ajal asust nõva tänavas oli niisugune täiesti eriline roll. Ja kuigi me loomingust ka räägime, aga ega me sellest mehest kuidagimoodi mööda ei saa ja tema tegemistest inimese iseloomustamiseks on hulk võimalusi, aga mis kindlasti sinna hulka käivad, on niisugused asjad. Kuidas ta seda maailma näeb ja sellest mõtleb, kuidas ta sellest maailmast teiseks käitub ja mis ta seal teeb. Ja kolmandaks on alati huvitav, et missugune on tema suhe selle oma ajaga ja oma aja ühiskonnaga korraldusega, nii et see on üks niisugune võimalik kava, mille järgi me vähemalt osalt võime rääkida. See oli aeg, kus 70.-te algus kus tegeleti väga palju nihukse psühholoogia, psühhiaatria, inimese hingeelu küsimustega. Ja see on mõneti mõistetav, ilmselt Peeter räägib kohe sel teemal midagi täpsemat. Aga niisugune totalitaarne ühiskond, nagu see nõukogude ühiskond ju oli, eriti meie, kes me olime okupeeritud maal. Inimesekäsitlus oli suhteliselt selge riigipoolne võimupoolne, inimese soovid ja ihad pidid olema etteaimatavad, teisiti ei oleks saanud niisugune propagandamasin töötada. Ja see, et inimestel on olemas alateadvuses peidetud tungid, arusaamatud reaktsioonid mingi mõistetamatus käitumises. Et inimene ei saa iseenesest aru, see tuli väga suure üllatusena ja see oli väga ohtlik võimule. Sest näiteks ka Vahing ei kirjutanud ju otsesed sotsiaalsed palju midagi otseselt sotsiaalseid tekste millegi poolt vastu. Ei, ta kirjutas tema romaanid, novellid, jutud, näidendid, need olid kõik inimesest, inimese keerukusest. No siin võib tuua näitena ka Moskvast, kus olid sel ajal kaks niisugust väga tugevat režissööri töötasid üks nendest töötab siiani Juri Lubimov keda teatakse ka selle tõttu, et ta Tallinnas lavastanud dominiiklaste kloostris ja teine oli Anatoli Jefros, kes oli minu õpetaja, kes on surnud juba nüüd oma paarkümmend aastat ja liupiima niuksed, plakatlikud etendused, kus ta siis rääkis vabadusest, mõtlemisest kõigest sellest? Ta võttis otse vene, ütleme, see laine tuli vene kubismist ja avangardist ja kuskilt majakovskist jätkus. Ja Eprose lavastused tegelikult pälvisid isegi rohkem võimude tähelepanu ja ettevaatust ja neid väga palju nõutiselt mingeid täpsustusi, ümbertegemisi. Sest ta ei rääkinud otse poliitikast, aga tema inimesed olid keerukamalt kajastatud. Ja ilmselt vahingu, noh, üks niisugune väga suur teene eesti kirjanduses ka nende kirjanike jaoks, kes ise võib-olla ei võtnud tema teoseid otse vastu oli see, et pärast lahingut ei saanud enam inimesi näidata väga mustvalgena. Sest ta nägi tõesti väga keeruliselt. Kas oskad selle kohta midagi öelda? Jah, hea meelega ütlen seda, et see on niisugune huvitav seadus, pärasus need kui on ühiskonnas diktatuur, siis psühholoogiat ei sallita, see oli ilus näide, on see, et kui Hiinas puhkes kultuurirevolutsioon, siis ülikoolides, esimene muudatus seisnes selles, et psühholoogia kateedrit pandi kinni. Ja põhjus ei olnud mitte selles, et seal oleks esindatud niisugust inimese pilti, mis oleks olnud vastuvõetamatu. Vaid põhjus oli selles just täpselt, nagu Ingo ütles. Põhjus oli selles, et seal üldse tegeldi inimesega liiga palju ja Peeti inimest tähtsaks üksikisikud tähtsaks. Aga niisugused režiimid peavad tähtsaks, nagu nad ise ütlevad, kollektiiv või paljusid inimesi koos. Ühiskond on see, mis on tähtis ja ühiskonnale on alati õigus inimeste represseerida. Nõukogude liidus oli kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel sihuke huvitav diskussioon selle üle, et missugune psühholoogia koolkond on õige marksism ja sealt käis neid läbi igasuguseid, kaasa arvatud seesama psühhoanalüüs, sest olid olemas inimesed, pilkenen Wraith ja mõned teised, kes katsusid seostada omavahel psühholoogiat ja marksismi sel teel, et psühhoanalüüs kuulutati marksistliku psühholoogiaks. Rassi loosung oli marks, vabastas inimese majanduslikult ja Froid vabastab inimesi seksuaalselt. Jäätpriorentaalsele revolutsioonile peab järgnema seksuaalne revolutsioon. Ka ka psühhoanalüüs peksti sealt minema, sest jällegi ta tegigi inimese liiga tähtsaks ja lõpuks asi jõudis välja selleni, et 36.-st aastast praktiliselt 54. aastani psühholoogiat Nõukogude liidus lihtsalt ei olnud olemas ja seda rolli täitis Pavlovi kõrgema närvitalituse füsioloogia mis samastab inimest selgelt loomaga ja vaatab inimest nagu koera või jänest. Ja see lühidalt selle ideoloogia kokku võtta sellesse kuulsasse lausesse. Kui jänest kaua peksta, siis õpib tikku tõmbama ja ärge inimestega ümber käidigi ja seda riiki valitseti ja tuleb tunnistada, et see oli väga vastik, aga väga efektiivne inimese pilt ja sugune inimesega manipuleerimise viis ja sama asi kehtis psühhiaatrias. Psühhiaatria oli samamoodi niisugune väga mehhaaniline, et niisama nagu koera süljerefleks sellega valitsejate seda riiki ja seesama kestis psühhiaatrias ka sealt. Enamasti nägi see välja niimoodi, et hommikul tehti patsiendil suu lahti, pandi tabletid sisse, löödi suu kinni ja siis kõndis lõunani, siis sai süüa, siis sai uued tabletid ja, ja niisugust psühhoteraapiat või see, see kadus lihtsalt ära. Nii et see on see aust, millel Vahing tuli. Vahing on huvitav selle poolest, et teda ajastu iseenesest ei ole kunagi eriti huvitanud teda huvitanud inimese igavesed probleemid ja ta on seda ka selgelt ise välja ütelnud, et teil on need sotsiaalsed ja poliitilised, et need, need ei lähe talle korda. Ja põnev on see, et selle peale vaatamata, et ta tegeles igavest asjadega nagu armastus ja muud tunded ja selle peale vaatamata mitmel korral keelati tema asju ära näidendid vist suurema huviga kui proosat ja keelati ära ilmselt just sellepärast tema jaoks inimene oli tähtis ja see üksikisik oma tungidega soli suhteliselt sõltumatu ja suveräänne riik pannud teda panna niimoodi Pavlovi koerana käituma. Ja nähtavasti see inimese pilt oligi see, mis ei lubanud võimudel seda pahingu inimese pilti niimoodi aktsepteerida või, või seda tunnistada. Nii et ta tegutses ühiskonnas, mis oli küllalt just keerulise inimese pildivaenulik. Teisest küljest oli raskes olukorras nagu teisedki korralikud psühhiaatrid, kes tol ajal olid sellepärast et psühhiaatril on ühiskonnaga keeruline suhe. Psühhiaater Ta peab inimese puhul hindama, kas inimese käitumine ja see, mis ta räägib ja mõtleb, kas see vastab normile võimet. Ja kui ma nüüd pean seda ühiskonda ebanormaalseks, mille normile peab haige vastama, siis ma satun niisugusesse väga keerulisse olukorda ja selles oli vahingi, olid teised psühhiaatrid ka. Ja tema valik ja tema otsustus oli see, et psühhiaater peab olema lojaalne, ükskõik missugune see riik ka ei oleks psühhiaater, ei saa ennast seada dissidentide poole peal, et siis ta ei saa enam psühhiaater olla, tähendab, valima, kui ta tahab olla psühhiaater ja inimesi terveks teha, siis terveks tegemine tähendab seda, et need peavad vastama sellele normile, mis selles ühiskonnas valitseb. Ja sellepärast suur osa nendest omavahelistest ägedatest vaidlustest tol ajal oli selle ümber, et mida arvata sellest riigist, sest Vahing eriti ei kannatanud, teised nagu nõukogude kombeks, osteti kaks pudelit eine, istuti maha, Jaketi riiki kiruma, mis oli ka selle täielikult ära teeninud, aga temal see suurt ei meeldinud, sellepärast tema pidi hommikul tööle minema ja hindama inimeste vaimset, mis selle järgi, et kuidas nad ühiskonnas käituvad ja kas nad seal toime tulevad. See on niisugune küllalt keeruline olukord, millest oli mul tuleb meelde ühe Leningradi psühhiaater räägitud lugu sellest. Ta rääkis, et nõukogude ajal ütles, et nendele toodi miilits, tõi ühe mehe, kes oli peetud raudteejaamas kinni, siis ta läks Leningradis raudteejaama sügaval nõukogude ajal ja soovis osta rongipiletid Pariisi. Ja noh, alguses mõeldi, et teeb nalja, siis vaadati, et nalja ei tee, et ju siis on hull ja lõpuks kutsuti miilits ja viidi ta siis psühhiaatri juurde. See psühhiaater, kui ta mul lugu ütles, ütles, et teate mis kõige kurvem oli. Vaino Vahing tuli kirjandusse eesti kirjandusse kuskil 60.-te lõpus, seitsmekümnendatel alguses 67 olid esimesed avaldatud, sina ei olnud 70 või? Oli küll Loomingu raamatukogus, võib-olla ajakirjas oli midagi enne. Aga siis minu kogemus oli selles, kui ma nüüd lõpetasin Moskvas teatrikooli pärast seda, ma olin sõjaväes. Ja ma olin kuulnud küll, näinud igavest teatrit ja lugenud näidendeid, agaseerimine, sest mul oli täielik vajakas, oli eesti kirjandus eriti kaasaegne klassikat, ma olin muidugi lugenud. Aga siis ma mäletan, ma läksin Tartu Ülikooli raamatukokku ja võtsin endale ikka virnade viisi viimase aja loominguid ette ja siis igasuguseid kogumikke. Lugesin sealt nii hunti, Valtonit, Salurit ja seal ma endale avastasin vahingu, ma ei teadnud lastele mitte midagi. Ja hunti ma juba natuke teadsin. Peeter rääkis seda, et kui me olime keskkoolipoisid, siis me käisime mõnel talvevaheajal korra Tartus ja siis vaatasime, mismoodi elu käis seal ja ja siis me istusime kohvikus, siis tuli korrad meie laudaga hunt, kes siis luges ette oma uut, mis oli siis vorstilugu gastronoomia, astronoomia, kus keegi nägi vorstist, astronoomiat, keegi nägigi astronoomiat. Siis tuli sinna veel Ain Kaalep, kes ütles, et ta ootab praegu pandud Panso hakkab tema Oidipuse tõlget kohitsema ja meie jaoks oli see kõik muidugi niisugune surm, muusika meie kõrvadele kuuled naha väga huvitav. Aga siis, kui ma jah, lugesin vahingut, siis mingi kell hakkas sisemine helisema. Ma sain aru, et seal dramaturg, ta ei olnud siis veel näidendeid kirjutada, mina ei olnud neid lugenud, ma lugesin ta novelle ja ma sain aru, et ta on väga plastiline inimese kuju, tamine ja mis on dramaturgi jaoks eriti oluline, tal on dialoogitaju. Ta ei pea nii palju seletama, kui ta paneb niisugusi otsest kõnet ja väljendab oma tegelaste olemust, mida mõtteid, olemust otsese kõne abil ja see on nüüd dramaturgi põhiline asi, sest väga paljud inimesed lihtsalt ei suudagi üldse dramaturgiat kirjutada. Kirjanikud, nad on väga head kirjanikud ja väga loetavad, aga ta tahab ennast otse väljendada, aga ennast väljendada läbi teise tegelase suulise kõne siis on väga raske ja vahingu novellides, mida ma siis lugesin sealt loomingust ilmselt selle aasta 71. Lugesin siis nüüd väikseid Loomingu raamatukogusid sest mul hakkas väga huvi pakkuma ja ma läksin hundi juurde, kes töötas tollal Vanemuisel dramaturgina, tollal oli seal nimi kirjandusala juhataja. Unt tutvustas mind vahinguga. Vahing tuli kohale, tal olid viigipüksid, tal oli hele särk, lips, aga siis peale oli dressipluus samu meedias pärast seda eluaeg on käinud pintsakuga lipsuga. Teda näeb harva ilma lipsuta triiksärgid, aga siis tal dressipluus seljas. Ja ta nägi väga sportlik ja uljas välja. Siis me tutvusime, ta andis mulle lugeda näidendi, mis oli tollal juba tal valmis. See oli pealkirjaga varblane. Ja siis ma mäletan endagi arutasime seda väga huvitab, mida pakkusid välja talle, et see võiks olla hoopis Potteri lõpp. Pealkiri. Ja see näidend esietendus 30 üle 30 aasta hiljem, Mati Unt lavastas selle nüüd Tartu sadamateatris alles nüüd paar aastat tagasi. Sest minule tollal tundus keeruline, ma ei osanud sellega midagi eriti peale hakata, kuigi ma saan aru, et väga huvitav, väga hea materjal. Aga siis ta kirjutas kohe uue näidendi, mille pealkiri oli suvekool. Igatahes tollal oli see sündmus, mäletan, et väga paljud inimesed käisid Tallinnas Tartus seda vaatamas. See etendus Pärnu teatri väikses saalis, me käisime sellega mööda Eestit ringi. Tulen teatrist korra ära, vahingute koju, sealisem nõva tänaval, see oli ka mitu head aastat niisugune täiesti eriline koht, tartus, kuhu pea igal õhtul võis julgelt sisse minna ja viitsid kindel olla, et seal on sees ees niisugune hea vaimukas seltskond. See oli puust eramaja. Nad elasid teisel korrusel, kitsas trepp läks üles, kuivkäimla, need suhted majaperemehega olid üle mõistuse keerulised, millest võib aru saada, kujutage ennast ette majaperemehe rollis, kui igal õhtul niisugune seltskond seal koos käib. Oot, aga see ei olnud päris iga õhta, tal oli seal suur fiks, oli üks fikseeritud päeva nädala nelja teistel päevadel käidi ka nimi oli salong täpselt nii. Ja seal läksid elu ja kunstnike tihtipeale sassi ja päris kaine see asi mitte kunagi ei olnud, aga teise äärmusesse jõudis ikka tihtipeale välja. Aga Juua või kus tahes, lõpuks, aga paljud tähtsam oli see see vaimsus, mis seal valitses. Ja seal käis pahingu üks niisugune keskne mõiste, mida ta ise kasutas, psühhoanalüüsist on võtnud, oli siis Šbiil või võimäng. Ja see on tema niisugune kudumise sügav omapära, et ta võtab mingisuguse asja, millega kõigil inimestel on, kuigi Pealt tegemist, aga hakkab seda niimoodi eriliselt esile tõstma, tähtsustama kõik tol ajal juba, kes vähegi teadusega tõsiselt tegelesid, tellisid, kuna nõukogude liidus meil ei olnud teaduslikud ajakirjad ei olnud kättesaadavad või vähemalt Eestis ei olnud kättesaadavad ja paljud üldse kuskil mitte siis pärast seda, kui sai võimalikuks tellida autoritelt koopia, siis kui oli juba siukene mingi referaat ajakiri oli olemas, kus olid siis need artiklite sisukirjeldused autorite aadressid, siis kõik hakkasid neid tellima, sest nii sai enam-vähem teada, mis su erialateadvuses sünnib. Nii et paljud tellisid vahind tegi sellest täiesti niukse omaette asja, need separaadid, need olid tal alati üritan neid kaasas tihtipeale need olid selles psühhoanalüütikute ajakirjast psühhe rääkis nendest tingimata ja alati ja palju nendest separaatidest, sõltumata sellest, mis see sisu oli, sellepärast et iseenesest oli tähtis, et sul pidi tulema separaadid, muidu ei olnud nagu üldse päris inimene, kui on separaat või kirjutusmasin mingisugune toksimis. Masin oli tol ajal igaühel need praegu, kui alles on, siis muuseumis. Aga vahingul oli eriline suhe, tähendab, see kirjutas masinasse, sa ei peaaegu niisuguseks noh, nagu nagu sakraal tavaliseks asjaks või, aga seal ta veel lisas sellele, et ütles, et ta on korduvalt katsunud astuda vahekorda kirjutusmasinaga, nii et see andis selle asja tähtsust veel eriti kuidagi rõhutus. Ükskord ta leidis ühes poes ühe kõige totram leiutise, mida ma olen elus näinud, see oli taskulamp, millel küljes oli väike ventilaator pisikene rattakene ja seesama patarei Antific sama patarei andis valguste ajastada mootorit ringi ja ta oli sellest nii vaimustatud, läks sinna poodi tagasi, ostis kõik need ära, seal teab, kui palju ei olnud, nii et tal oli nii palju ja, ja see oli jälle niisugune, sai naguniisuguseks. See oli võib-olla olulisem ja, ja peale selle see tema eluviis ta hommikul tõusis, hästi vara läks, vaatame, kas ajaleht on juba tulnud ja kui ei olnud, siis natukese aja pärast läks uuesti vaatama ja seletas seda niimoodi, et et esimene asi, mis ta lehest loeb, on surmakuulutused. Kui ta need on läbi lugenud, siis tal on terveks päevaks niisugune hea rahulik töömeeleolu ja hea meel, et nemad on surnud, aga mina ikke veel elan. Vot seda vaimu igasugusel kujul, seda oli seal nii palju. Ma ei oska selle kohta, muidu ei arva, et oleks tarvis Tallinna ja Tartut palju omavahel vastandada ja võrrelda, aga tolleaegne arusaamatus natukene näitab seda mõttemaailma erinevust, see oli siis, kui Maimu Vahing lahkuski Tartust tuli Tallinna ära ja siis talle keegi sõbranna kooliaegne vist Pegasuse siis ütles, et ta poiss oli käinud välismaal joostud limis trossi püksid ja maimu lahingulised levis trossi püksid. Siis nojah. Aga kust sa tead, et Lewis trossi omadel? Sa ütlesid seepeale kirjutatud, kuidas peale kirjutatud üks rääkis sellest prantsuse loogilist Claude Lewis trossist ja teine rääkis sellest püksifirmast, eks ole, nii et ma ei tea, kui suuri üldistusi teha võib, aga see vähemalt näitab seda vaimsust, mis tartus tol ajal valitses ja vahin oluliselt niisugune oluline roll selle juures. Ja muidugi vahingu juurde käib igavene fotoaparaat, nad hundiga, mõlemad võistlesid sellest mõlemal õige kahe peale üks teleobjektiiv, mis oli päris pirakas tants, vahetasid segadus oma viis kilo, seda kord üks kord, teine tassis oma kotis. Ja siis pidev dokumenteerimine, mis Vainal oli. Tähendab, see kestab tänapäevani. Me võime ju lugeda tema raamatuid, sest noor hunt, mis ilmus, see peegeldab seda, tal olid kaustade viisi kõik kirjad, mida ta sai dokumenteeriti, see pandi spetsiaalsesse kaustadesse. Tal olid riiulitäis kaustu. Tänapäeval on see vist nüüd juba küllalt raske, sest tänapäeval meilid kaovad kohe eksale ära. Tollel ajal oli väga põhjalik niisugune dokumentatsioon. Palamuse kool, muuseumis on üks eraldi väikene vitriin, mille pealkiri on need Tootsi taskute sisu. Tore mõte teostatud ka toredasti. Ja nüüd oleme pahingu portfelli sisu juures siis peale teleobjektiivi ja nende separaatide panin talle alati kaasas kõik olulisemad esmaabivahendid, sest tema võttis arsti rolli väga tõsiselt ja see oli jälle niimoodi, et tõsiselt, aga samal ajal Solis piilga ja aastate kaupa tassis seda rasket portfelli, kus žgutti ja kõik asjad, mida võib esmaabi puhul tarvis minna. Ja suur oli tema, kuni tohib ütelda rahulolu, kui ta ükskord sõitis jällegi bussiga Tartust Tallinna puisteks ümber. Ja siis esimest korda ta sai kasutada kõiki neid asju, mida ta siis suure lahkuse rõõmuga tegi, seda oli ainukene arst, kes seal õnneks kelgul midagi põhjapanevat ei juhtunud, nii et sellest talle kahjulik žgutt jäi kasutamata. Aga see oli ka üks asi, mis tal alati portfellis oli, siis teen, ma rääkisin sellest, et kuidas ta niimoodi asju tõstis esile ja andis neile niisuguse kummalise või või sakraalse tähenduse, aga see võis ka olla käitumisest soliks, vahingu sünnipäev 15. veebruaril son Mont aastat ei mäleta, seda saab järele vaadata. Tol ajal ta elas seal Tähtvere pargi servas ja me olime seal tükk aega ja, ja hooga seda sünnipäeva pidanud peadest telki, selge mõte, et võtame takso, sõidame aramule, tema vanematekoju. Ja oli niisugune. Ma tegin, võis olla kümne-üheteistkümne vahel siis see veebruar Meie Tepandiga Sipid, muretseme takso ja jällegi nüüd ajaerinevus on see, et tänapäeval keegi täna otsima ühte kolmest taksost, mis linna vahel liigub, vaid helistatakse telefoniga, eks ole, aga tol ajal me tulime välja, meeletu tuisk oli ümberringi, esiteks oli üsna lootusheutruse taksot saada, aga me saime selle. Ja teiseks me mõtlesin, kas see taksojuht on nõus maale sõitma selle tuisuga, ta oli nõus. Ja siis esimese takso nii täis, et nii täistaksost ei enne ega pärast sõitnud. Taksojuht laskis sel kõigel sündida, tuisk oli niisugune, et näha ei olnud kõige vähematki. Nii et mille järgi ta sõitis, söödi ettekujutamatu, aga sinna me jõudsime ja tahtsime uksest sisse minna, aga ainult eiei saunale ja takso saatsime minema, läksime, saun, külm, veebruarikuu öö, täheme sauna ja, ja tema võtab taskust vile ja vilistab. Ja me küsin, mis vilistab, ta ütleb, et ma nüüd vilistan, siis isa mõtleb, et huvitav, kes saunas on, tuleb vaatama. Ja siis ta vilistas tükk aega, enne kui sa vilega, siis tuligi isa tõesti sauna vaatama, õigeks tuleb, vaata kui saunas keegi vilistab, eksju. Ja siis oli tulnud sünnipäevakülalistega, nii et ta pidas seda väga oluliseks, et mitte ukse sisse minna, vaid vilistada seal, kusjuures meie naerame praegu ja tol ajal ka naersime, aga tema jaoks ei olnud nali sellel mingi muu tähendus, mingi kõrgem tähendus, kui nali. Või noh, loomingust tuua siia lähedale näide, see oli see tema tegelane, kes andis taskulambiga märku rootsi sputnikule, Rootsil ei ole vist, kas tal üldse neid sputnik kunagi on olnud, vist mitte, vähemalt tol ajal mitte. Aga see taskulamp oli ka üks tema niisugune religioosne asi, ainult nii et see sobi selle kokku, et niisugune kas ta laskus ka sellistesse mõtisklustest, et kuhu see stiil peaks siis nagu välja viima või mis on selle selle mängu eesmärk? See on nagu elamise viis või sellel on mingisugune taotlus kindlasti olemas, aga kas see taotlus on enne ja siis tuleb spill või enne hakatakse mängima ja siis leiutatakse selle juurde, üks viisakas taotlusi on, on iseasi, seda ei ole sugugi kerge ütelda. See on mäng selle piiril, et ei saa aru, mis on tõelus, mis ei ole, ta hakkab norima ja hakkab rääkima. Doktor erakordselt kirglik loomus seal väga tähtis teada, et kui vahingu kunstist aru saada, siis ta on alati keemistemperatuurile lähedane. Kui ei ole ekstramaalsed situatsiooni, siis ta üsna ruttu loob selle. Ja see ongi see käes ja see sobib täpselt kokku sinu viimase lausega. Ma loen ette, see on see mahingu, teatri, näidendite ja muude teatriasjade koguja, lehekülg on 490. Tsitaat on niisugune, minul on vähemalt 10 aastat nii elus kui kirjanduses olnud printsiip, et ma pean mängima. Meil oli kogu aeg spiil Hermaküla ja Tooming ja hunt ja kogu aeg showl ja Špiinl. Nov süüdistas mind, et Vahing räägib liiga palju spiilist šviili teadlikult inimestega, sest oskab seda. Aga ma ei olnud homo luudentsid, lugenud hõisingi raamat, mis nüüd on eesti keeles olemas. Kui ma nägin, et minu mäng teiste inimestega käivitub, siis sain sellest rahulduse. Špyyloli mäng, visa vii inimesega, mitte kompuutriga kaardimäng. Minu põhimõte on Jaan oma mänguga inimese endast välja viima. Nii et ta unustab ära, mis ta minuga räägib. Saavutasin sellega päris häid tulemusi. Aga siis ütlesite Kangilaski, Tšernov Vahing spiiliteega kurjalt. Olge ettevaatlikud, et mäng on ju kuri, kui nii võtta. Ja nüüd küsimus ajakirjanike Džbiin lõppes sellega, et salong läks laiali ja Vahing vastab, et salong läks laiali. Jah, keegi enam ei tulnud. Ja ma läksin teise kohta elama, Unt sõitis Tallinna, oligi spin lõppenud. Järgmine küsimus, kas keegi sulle aktiivselt vastu Ta mängis? Mängisid küll Untšernofi, Kangilaski ja nii edasi. On see asi, et kus on tegelikkus, kus on fantaasia ja ta võtab väga palju autobiograafilist tema teostesse kõikides ja seepärast väga huvitav on lugeda näiteks sedasama tema näidendite kogumikku väga soovitaks lugeda. Keda huvitab, et siin taga on temalt kuus intervjuud. Kaas Ma kirjutasin loomingule sellest arvustuse. Ja ma kirjutasin just seda seal ka, et intervjuud korduvad eri aegadel temalt küsitud umbes ikka samu asju, et kui palju tegelikult elust on, mida see Šbiil tähendab, mis need suhted naisega ta jätab äärmiselt matšarliku mulje, seest samad asjata ta vastab erinevalt, mõned on siin intervjuud erinevad, mõned on samad. Siis ma mõtlesin, et miks ei oleks ära toimetatud, et noh, oleks võinud mõned vastused ju mõne asja välja jätta lihtsalt või kordub, kordub kordub siis ma sain aru, et see on dokument paingul Nazcas isegi see, kui ta vastab eri aastatel samamoodi dokumentatsioon, ta avaldab selle. Selles on mingi rituaal ja kui nüüd rääkida stiilist edasi, ma toon lihtsalt ühe väikse näite, kuidas sündis tema novell, kunstnikud, trahvikviitungid. Et saada aru, kuidas tema muudab argielu kujundit. Ja seal on ka ükskord ma rääkisin temale, mingi seltskond oli, ma rääkisin, kuidas me Moskvas sõitsime üliõpilastena ühiselamust instituuti ja sõita Kitisesse, kus ma õppisin, mis asub kesklinnas Eesti saatkonna vastast, Eesti esindus, oli see tollal ja praegusel Eesti saatkond, sama maja sobinovskil, Trifonov, Karoli hotell, ühiselamu ja siis sealt sõita kahe trolliga ühe trammiga. Ja me hoidsime raha kokku niimoodi tudengitena, et trahv oli 50 kopikat, kui sa piletita sõitsid. Ja kui välja arvutada, palju see kõik maksis. Sa sõitsid selle mingi kolme nelja päevaga, sõitis selle raha maha ja siis meil oli selline meetod, et me ei ostnud piletit, aku tuli peale kontroll siis sõna lausumata andsime talle kohe 50 kopikat. See trahv, ta võis meiega riielda, natuke aega tahavad nad isegi riielnud, sest noh, said trahvi kätte, oleks edasi, kirjutas kviitungi. No niisugune tore üliõpilaspõlve nali, niisugune üliõpilaspõlve romantika kuulub sinna hulka, kuidas üliõpilased, ma ei tea, mida kõike veel teevad. Kuulas seda ja ärritus silmnähtavalt. Et see ei ole aus, te petate riiki. Mõtlesin, mis kuradi riiki ta veel ei ole, seda? Noh, stipp oli väga väike, kuidas me pidime elama, mis asja? Riigi raha niigi küll, keda see mõnikümmend kopikat vaeseks teeb, ei sõpetus Sa hakkasid siin petma Sabedadedasi, see maksab sulle kätte, see maksab sulle sinul loomingus kätte. Midagi analoogilist oli ja siis ta arendas selle välja novelliks, mida ma hiljem lugesin, kus kunstniku trahvikviitungid, saldur juba naised mängu, kuidas naine vaatas, naine muutus umbusklikuks selle mehe suhtes, kes talle oli niisugust juttu rääkinud ja midagi seal veelgi, aga ühesõnaga ta võttis niukse elulise anekdootlike situatsiooni. Ja kõik naeravad. Tore ehkki vaatab seda hoopis uuest vaatenurgast ja see on temale täiesti omane või teine, seesama, mis Peeter rääkis, vilistamine see tegelikult näidendis olemas. Ka inimene, kes vaatab poekes, vaatab elu tavalist, rutiinset, kauge Peipsi-äärse külaelu äkki mingit teravdatud tähelepanuga ja siis unistab. Ja lahinguloomingus on väga huvitav see, et ühelt poolt on niisugune teravdatud ja teiselt poolt on tal väga ilus karge poeesia tema loomingus. Tal on üks väga huvitav näidend, seal siin ka ära trükitud. Aga mida ei ole mitte kordagi veel lavastatud, selle nimi on pulmad. Vot see oli näidend, mis tõesti ära keelati. Seal on juttu küüditamisest. Aga me teame, et küüditamisest võis üldse rääkida, lekkima hakata. Eestis esimene näidend, mis üldse läbi läks, oli Saluri minek ja mina ei mäleta kasvõi kuskil 86 või millal selline asi sai võimalikuks 80.-te keskel. Ja seal on siis ema kardab automürinat. Ja pärast siis poeg ja poja pruut jäävad trepile ja fantaseerivad, kui siin oleks kardin ja kardina taga toimuks meie pulmad ja mis see kõik toimub, ja väga ilus poeetiline visioon. Kuidas võiks olla selleks ilusamaid kohti vahingu loomingus? Ma arvan, et, Enne oli juttu sellest, et vahingu teemad on igavesed, siis see ei tähenda sugugi, et ta poleks ajastud osanud tähele panna selles samas asjas, mis Ingo praegu rääkis. Sellega seoses tuleb meelde, et tal on väga mõjuvad laused, on tuttav 49.-st aastaste kolhooside tegemisest ja sellest, kuidas üht mees peksab oma hobust ja see tundub niisugune juhusliku asjana tegelikult hirmus sümptomaatiline, kui inimestel Vueti kõik ära ja, ja loomad võeti ära ja kellelegi peale seda viha välja valada, nii et mul mujalt kuulnud, et see oli aeg, kus inimesed läksid oma loomade peale vihaseks, sest täielik jõuetus oli ja teistmoodi ei osanud midagi ette võtta, nii et niisugune täiesti väikene sümbol, väga konkreetne ja väga täpne. Meil igaühel on olemas niisugune omad tekstid, millega me toetame oma identiteeti ja kuna meil igaühel on palju tegevusalasid ja ja ameteid ja ettevõtmisi, siis need identiteeditekstid on meil ka keerulised. Ja vaataksin natukene sellest seisukohast ka Vaino poole. Ma sissejuhatuseks ütleksin, et on mõnedel rahvastel komme et see identiteeditekst on mingi üks tekst võrreldav funktsiooni poolest meie sellel CV'ga või, või nõukogudeaegseks kaadriarvestuslehega, kus on inimese kohta olulisemad asjad sees, aga üks niisugune väikene Põhja-Jäämere ääres, kelle nimi on kanassaanide, kelle juures ma olen käinud mõtlemist uurimas, endale kirjaoskamatud, nendel see asi näeb välja niimoodi, et igal mehel on oma laul. Esimene salm tehakse siis, kui ta sünnib ja kui lapsepõlves midagi olulist on, siis luuletatakse tema eest, aga kui ta juba suureks kasvab, siis ta hakkab ise sinna juurde luuletama neid salme. Ja see on niisugune temaatika ja keegi teine ei tohi seda tema laulu laulda. Aga selle abil tema siis see tekst, millega tema hoiab oma identiteet. Meil on tavaliselt neid tekste palju, neid lugusid, mis me enda kohta räägime ja Vainule on üks niisugune selge tekst on see, et tema maapoiss, kui ta natuke melanhoolseks meeleolus on, siis ta setupoiss, mida tegelikult ei ole, tal on meeldinud, rääkida seda või kujutada ennast niisugusena, et niisugune vaene maal ja eriti veel Setumaal, kus, nagu öeldud tabelit ei ole kasvanud poiss, kes on üksinda linna tulnud ja siis seal pidanud kuidagi toime tulema ja see on niisugune natukene enese Halletsuslik lugu, aga see on tal nii hästi elus kui ka kirjanduses olnud või loomingus olnud oluline dimensioon siis teiseks arst ta ei ole mitte ainult psühhiaater, vaid arst ka ja arstid on väga korporatiivne seltskond ja väga eneseteadlik ja kokkuhoidev. Nii et seda ta on ka alati tähtsaks pidanud ja pidanud muuhulgas tähtsaks seda ajaloolist dimensiooni. Tema oli see, kes tegelikult tõi Juhan Luiga tekstid uuesti Eestis käibesse, kuigi põrandaalusesse käibesse. Ma võin aastaks veidi eksida, aga vist 1972. Me kirjutasime loomingusse ühe niisuguse hästi tagasihoidliku loo sinna taha sellesse ossa, kus on pisikese taltiklikeseme mõte, oli see, et tuletada Luigat meelde, tal oli parasjagu mingi ümmargune tähtpäev ja soovitada huvikat uuesti välja anda ja noh, selle peale naerdi ainult või tal oli üks eriline patt, kui te vaatate nõukogude aegseid kirjanike leksikoni, siis ta on ainukene inimene üldse raske leida teist kohta, kus ühegi inimese kohta oleks öeldud et ta esines antileenindlike avaldustega. Ja meil võttis tükk aega, enne kui aru saime, et on kirjutanud Lenini, oli süüfilis antileninlik avaldus, mis tegi Luiga väljaandmise nõukogude võimu tingimustes lootusetuks, aga Vaino oli see, kes tõi Luiga käibesse, nii et noh, siinsamas testimises ka on, on asju sees ja sellega asi ei piirdunud. Lõige oli tol ajal keelatud. Masinkirjas käisid need asjad ringi, aga kaugemasse ajalukku läks vahind tagasi. Berliin, kes on kõige kuulsam psühhiaater, kes kunagi on Tartus töötanud ja teine olid siis samuti rahvusvahelise mastaabiga, väga huvitav mõtleja psühhiaatrite hulgast, muuseas siin ka nii, et ja Feldman Feldmanis ta samamoodi näidend, eks ole, ja just niisugune arst. Nii et arst ja psühhiaater on alati olnud tema jaoks oluline, siis üks asi, millest me täna üldse pole rääkinud. Ta on väga palju teinud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tegi ennekõike koos doktor Heiti Kadastiku ka. Ja mõned. Me oleme temaga koos teinud, sest on olemas ka niisugune asi, mille nimi on kompleksne psühhiaatrilis psühholoogiline ekspertiis. Kui ei ole selge, kas on tegemist terve inimesega või haige inimesega, siis selleks, et seda kindlaks teha ja sellele küsimusele vastata, siis või et mõlemad pooled oleksid kaetud nii norm kui patoloogia, siis määratakse nisugune ekspertiis, mida teevad koos psühhiaater ja psühholoog. Nii et pärast Me oleme temaga neid koos teinud, aga kui mina pidin tegema kõige esimest psühholoogiaekspertiisi? Ma arvan, et see oli Eestis üldse üks esimesi. Panigi oma kateedris kõige noorem ja see on on niimoodi, et see kõige noorem oled, siis pannakse sind iga augu ette Brundiks ja dollaid, Eestis hakati neid ekspertiise tegema ja mulle see meeldis, sellepärast et teadusesse võid seal kirjutada kuude või aastate kaupa, enne kui tuleb mingit tagasisidet. Aga kohtus otsekohe. Märkasin esimest korda üldse kohtusse elus ja kohe eksperdile Vaino, kes siis küsisin nõu, et mis psühholoogia külje, selle ma olin endale jõudnud selgeks teha, aga et kuidas see üldse on, see, see kohtus esinemine tema oli aastaid seda teinud, tädisid, andis nõuande, mis mul, ma olen seda harva kasutanud, aga eluks ajaks meelde jäänud. Ta ütles, et kui seal on niisugune täiesti selge ettekujutus olemas, mis siin peab ütlema, et siis ütled, ütle see asi ära, mis õiged on ja siis ütled, nagu ütles poiskop 1927. aastal, mina küsin, kes on, paiskub, ta ütles, et ei olnudki vaistu. Ja ma ei tea, kui sageli ta seda isegi kasutanud on, aga aga see oli ta dioodi ilusasti võtta ja soovitada, et, et sellest võib abi tulla. Siis Hütsi identiteet, mida temal on teiste inimestega võrreldes hirmus vähe, kui üldse, see on rahvuslik identiteet, see oli ka üks niisugune pidev niisugune hõõrumise koht, sest teda ei huvitanud ja talle ei meeldinud, kui teised sellest rääkisid. Ja lõpuks kirjaniku identiteet, see hakkas tarkadest ja eks ole, sedamööda kuidas ta kirjutas, kuidas ta Kirjanike Liidu liikmeks ja seda oma liikmelisust ta võttis väga tõsiselt, näiteks kui ma enne ütlesin, et ta et ta psühhiaatrin oli lojaalne, siis samal ajal komparteiste kunagi olnud ja ka üheski teises parteis pärast sai võimalikuks ka teistes parteides olla, aga Kirjanike Liidust olija, seda ta võttis kohe väga tõsiselt ja üks niisugune kummaline asi oli see, et ta on vist ainuke eesti kirjanik või oli mõni veel, kes pommil see oli, see suur raudtee, mida Siberisse Baikali-Amuuri magistraal ja tol ajal nagu diktatuuride tihti arvatakse, et need kirjanikud ei tea ju rahva tegelikust elust midagi ja sellepärast soodustatakse seda. Et kui sa tahad sinna sõita ja tegelikku ei lubada, tegelik elu jällegi selle võimu meelest oli rohkem pommil kui Tartus ja siis antikirjanikel niisugune võimalused, sõit maksti kinni ja siis vahin, käis ja oli väga vaimustatud. Mul on tema jutust kõige rohkem meelde jäänud see, et seal on üks jaapani masin. Seda ehitas raudteesildu, millest masin tuleb mööda seda raudteed sinna, selle kohani, kus see sild peab hakkama ja hakkab ise siis teeb muudkui tagantotsast, pannakse talle tsementi ja kruuse, mis tarvis sisse ja siis ta ise valab niuksed sillapostid ise paneb sinna peale, talad paneb sinna peale liiprid, paneb sind hüpata ja siis hakkab ise mööda neid rööpaid edasi minema, siin edasi ehitama, nii et see oli niisugune vain, rääkisin sihukse vaimustusega, et mul on siiamaani meeles, ma jäin just masinat näinud, aga see kirjeldus täiuslik. Nii et et need oleksid need niuksed, tema identiteedi erinevad aspektid, oskan praegu ütelda, nagu öeldud, meil igaühel on mingid. Õppejõud muidugi ka ta oli vahepeal õppejõud, ta pidanud loenguid ta neidki aja jätnud, aga see kõik selleks. Aga siis minu jaoks oli üllatav see, kui ma vaatasin Mati Undi lavastust Potteri lõpp Tartu sadamateatris, see oli nüüd paar aastat tagasi ka kevadel kantis vist kui kaasaegselt kõlab see tekst, mis on kirjutatud üle 30 aasta tagasi. Ja kui ma nüüd lavastasin aasta eest Draamateatris testamenti täpselt sama. Seal olid üksikud märksõnad, mingid noh, peainsener, üleliidulise tähtsusega ette võtta mingid sellised asjad mis olid tolle ajastu mingid mõisted. Aga dialoog erakordselt tänapäevane. Ja samas ma hakkasin mõtlema ja ma, ega ma ei oskagi midagi selle kohta ütelda. Kuidas sel hetkel, nagu me alguses rääkisime, siin tema teene ja tal on kindlasti see teene, miks teda austatakse, armastatakse, peetakse lugu, noh, mis kurat ega ta juubilar praegu ei ole, siin austatakse, armastatakse teda üldse armastada ei saada niivõrd keeruline ja isiksuse, et noh, ta on ikka noh, saab lugu peal. Ta üldise suhteliselt lappidaarse inimese käitumise käsitlemise taustal tegin niisugusi ootamatusi, ta näitas inimesi ootamatust küljest ja kirjutas väga head tundlikku, ootamatult dialoogi. Ja nüüd on sellest siis ütleme tema loomingu algusest möödas üle 30 aasta 35 aastat juba. Ta on kirjutanud ju vahepeal juurde kogu aeg viimastel aastatel vähem, ta tegeleb rohkem vanade asjade väljaandmisega oma päevikute sorteerimisega. Ta aitas teha Mati raamatut, kirjutas noor hunt, siis suur paks raamat, Evald Hermaküla ste ilmus, seda tema koostas. Ta peab pidevalt edasi praegu mitmesuguste väljenditega mälestuste peal, aga vot tänapäeval mõtlesin seda, mis tänapäevas vaja. Kui teaks, siis küll võiks teha, aga et tollal oli see protest niisuguse mustvalge tegelikult puna-valge või üldse punase võistkonna vastu väljendus selles, et loeti materjale, hangiti materjale, mida ei saanud muidu lugeda. Käsitleti inimest teisiti ja see ei olnud mitte ainult Eestisse, oli ka noh, ütleme kogu Venemaal toimus sama asi. Kui kaheksakümnendatel aastatel hakkas tulema niisugune perestroika-eelne pärast, siis Gorbatšovi-aegne kirjandus siis algas sellest, et ülemusi hakati näitama mitmetahulisemalt. Korraga olid näidendid, kus pikalt arutati, kas partorg tohib lahutada abielu. Aga kui ta juba tohtis, partorg oli keeruline siseelu ja ta abiellus kellelegi teisega, siis oli juba tegelikult mõra süsteemi praegu Me naerame seal, niuke, labane jamps. Dollar, see oli samm edasi. Ennem olid nad niuksed, raudbetoonist inimesed, mehed ja naised, kes teadsid nagu noh, nagu Jehoovat kogu aeg ainult tõtt. Pärast äkki selgus, et noh, neil on ka inimlikud asjad olla eksitused, inimlikud eksitused. Aga tänapäeval, kus praktiliselt kõik on võimalik, võib inimest käsitleda nii teistmoodi, kolmandat moodi võib kasutada seda vormi, teist vormi, kolmandat vormi. Tundub, et edasi enam minna ei olegi kuhugi. Siis milline peaks olema tänapäeva Vahing Vahing antud hetkel väikse tähega, noh, niisugune avangardist midagi lõhkuda enam eriti ei ole, kõik on maha lõhutud juba. Et mis asja nüüd ehitama hakata? Võib-olla klassitsistlik ajastu tagasi, tõenäoliselt mingisugused reeglid tulevad tagasi, mille sees saab saavutada suuremat täiuslikkust arendada mingisuguseid süsteeme, kanoonilisi tundub midagi sellist, et edasi minna ei ole kuskile vahelduseks, et noh, me räägime kogu aeg ise, muutume väga tähtsaks, aga see on väga ilus algus. Ühe artikli, mille pealkiri on loovlugemine, kirjutamine, loomine sügavamas mõttes tähendab pakkuda ühtekuuluvustunnet, mis teatavasti vähendab igas inimeses üksildust ja hirmu. Seda kogetakse isegi siis, kui loetakse teise sõnumit või kirjutatakse kas või sahtlisse. Fantaasias jagatakse loomist alati teise inimesega. Et inimene saaks nautida, loovad lugemist ja kirjutamist üksi olles peab tal olema küllaga minevikus loodud inimsuhteid. Ilma nendeta ei leevenda ei lugeminega kirjutamine üksildustunnet, ei teki meeldivaid koosviibimishetki teistega. Loomisrõõm jääb saamata ja lugemine ning kirjutamine võivad tunduda kurbadena mõnikord isegi hirmu tekitavatena. Kogemusliku pagasi puudumine annab kõige rohkem tunda noorukitel. Kriisiperioodidel kurdab nooruk, et tal on raske keskenduda lugemisele või kirjutamisele ning ta kannatab kogu aeg mõttetu tegevuse all möllakuses mõnes kambas või tehku midagi muud. Looval lugemisele, kirjutamisele psühhoteraapiline väärtus. Ta hoiab üleval kas vana või parandab hälbinud koos olu. Ilukirjandust lugedes võib sündida tunne, et jälle mõistetakse teineteist. Mõnikord tahetakse isegi mingil viisil jätkata kontakti kirjanikuga tema loodud kangelastega. Kõnelesid Ingo Normet ja Peeter Tulviste. Loengu teema oli fantaasia ja reaalsus Vaino lahinguloomingus. Saade on salvestatud. Koole.