Tõnu Tepandi alustas teatri sajandi saadet, mis täna, arvult 25. 70.-te aastate võimalused ja võimatused Arkaadia teel, mil nimeks teater, on meie tänase saate teema stuudios, nagu ikka ka teatriloolane Lea Tormis ja saates kasutame ka lõike Tartu Ülikooli kunstide osakonna õppejõu Ilona Goldbergi ettekandest, mille ta pidas möödunud teatrikonverentsil. Niisiis teatrisajand. Aga kaotasin juba. No. Ma ei tea ja. Ei saa ärge vaid, et ta hea Mina oli narkoäri ja Kui kima sünteesin Sauravas Teatrisajand vaatab tänagi tagasi 70.-tesse aastatesse ja kui eelmine kord sai Ingo Normet ja Monika Lääne-Saarekonverentsi ettekannete abiga anda ühiskondlik poliitilist tausta tolleaegses surutisest ja siiski sellest võimalikkusest, mida näiteks kunstnik Vello Tamm kunsti kujundlikku keelt kasutades teostas siis täna tahaks sellelt samalt teatriloo konverentsilt Ilona Goldbergi ettekande abiga mille pealkiri oli unistused ja tegelikkus, teatristuudio ja stuudioteater 1970.-te tar tus. Selle abiga teha ühe seestpoolt vaate teatriuuendusega seotud intiimsemasse nähtusesse Jaan Toominga ja Evald Hermaküla stuudio töösse noorteentusiastidega. Ja, ja see seostub omakorda veel ühe varasema saatega, kus me kasutasime niinimetatud koolkondade konverentsimaterjal, kuna need konkreetsed stuudiod jäid tookord arutelust välja. Ilona Goldberg pani veel poeetilise ala allkirja omaettekandele tuulte tuba, pimedad ja unistust pühast teatrist, mis on siis märksõnad nende mõlema stuudioga. Nimelt ta õppis nii Jaan Toominga kui Evald Hermaküla juures ja selles mõttes tal on hea lähtepositsioon. Ta ei tööta küll teatris, ei olegi töötanud, töötab kultuurisfääris tänagi. Aga tal nüüd on tekkinud õige distants möödunuga ja ta suutis anda üsna üldistavalt objektiivse pilgu koos selle teema puhul eriti vajaliku subjektiivse mälu oma õpinguaegsete päeviku märkmetega. Mida ta siis on täpsustanud küsitledes veel lisaks anne maasikut Jüri Lumiste, Hannes Kaljujärve, Helje Soosalu, Anne valget ja teisigi, kes temaga koos õppisid või hiljem õppisid ja võrrelnud muljeid siis hilisemas toominga stuudios pinud Kalev kuduga. Nagu see loetelugi näitab, tulid nimetatud stuudiotest tänaseks silmapaistvaid teatripraktikuid. Ja kuigi kõik kasvandikud teatrisse ei sattunud või sinna jäänud oli stuudio tähtsus ehk suuremgi kui ainult teatrikooli oma. Miks tuldi stuudiosse? Sellele küsimusele otsib vastust Ilona Goldberg. Isiklikult igaühe jaoks oli esikohal ikka kõigepealt tugev soov näitlejaks saada. Mõnel juhul võis otseseks motiiviks stuudioga liitumisel olla konkreetne isiksus. Näiteks Helje Soosalu meenutab, et kui tal Panso kool pooleli jäi, siis tuli ta Tartusse just nimelt Hermaküla enese pärast. Anne Maasik näiteks rääkis sellest, et ta unistas koos Jaan Toominga teatritegemisest unistust teistsugusest otsingulisermas, teatrist oma trupist või mõttega. Kaaslastest seostatakse aga siiski rohkem stuudio juhi enda taotlustega. Söök kui isiksuseks siht on siis nende vastanute arvates realiseerunud ollakse näitleja töötatakse teatris. Kaljujärv ütlebki, et realiseerus, tema tahtmine ja õnn siis niisugused üldisemad. Kogu trupi puudutavad taotlused teostusid enamiku arvates vaid osaliselt. Hermaküla stuudio lastest ja selle ümber koondunud näitlejatest. Nimetaksin siin Tepandit. Hõivati Anderit moodustus tegelikult riikliku teatri raames iseseisev trupp pärast stuudio lõpu 1970.-te aastate lõpuks. Seega ja osalised meenutavad sellest perioodist, et proovidele eelnes sageli kaks ja pool tundi treeninguid. Seda iga päev päev. Nii et töömaht oli tõesti suur. Noh, nagu teada, on mõlemad juhid ja õpetajad oma lapsukesed siis tänaseks maha jätnud. Hermaküla lahkus 83. aastal draamateatrisse Tallinnasse. Toominga viimastest stuudio lastest moodustanud Tartu lasteteatritrupp on peaaegu täiesti teisenenud, suunitlusedki muutunud. Ometi õnnestus just neil jõuda kõige lähemale unistusele oma teatrist, mis erineks siis riiklikest repertuaari teatritest nii sisult kui vormilt. Püüdsin uurida ja mis laadi teatriga arvati tollal tegu olevat, kuna õppetöös me ju puutusime kokku väga paljude tollal mujal maailmas päevakorral olnud suundatega olid ju Tartusse jõudnud kuuldused ossi truppidest Ameerikas. Lewingsetest skoopis ringles läänest kontra pandina toodud vastavasisulisi raamatuid ja käsikirjalise tõlkeidki muide, selle eest võib-olla suures osas tänulik praegusele kunstikogujalt galeristile Mati miilusele, kes suurest entusiasmist sellega tegeles. Nii et Me teadsime küll, mis mujal toimub, ehkki ei olnud võimalust seda vahetult näha. Samas siis aga kasutas Hermakülaga kõiki kättesaadavaid võimalusi mitmekülgse koolituse andmiseks unustamata teatri varasema ajalookogemus ja psühholoog energiat. Ja sedasama räägib siis koduga 80.-te aastate lõpus toominga stuudiost. Soovitusnimekirjas olid kõrvuti praktilised olulised nimed alates Stanislavski, Virovitš, Tantženko, start, toost Bruckist, Breht, Tairov, Meyer fold, Shan, Vilaar, luisu, vee Barr, Shardullen, Michaelist sort, maailma teatriajalugu ja kõikvõimalikud eesti näitlejate mälestused. Aga päevikust näen, et lugemislaual seisid ka näiteks psühhoanalüüs ja zen-budismi klassikud. Kuulsad etnoloogid, lei Strauss ja Fraiser ja ka näiteks kreeka religiooni käsitlevaid sein, Harrissoni raamatut või ester hardingi naiste ministeeriumid, mida tollal oli õnneks võimalik Leningradi Ülikooli raamatukogust tellida. Et kõik see kujundas üsna laiapõhjalise arusaama elust ja teatrist. Vastustest selgub, et mingit päris ühte kindlat suunda stuudio puhul välja tuua ei osata. Võib-olla mingit ühtset nimetajat ei olnudki, vaid ahmiti kõike kättesaadavat ja prooviti erinevaid mängutehnikaid ja treeningumeetodeid mis andis küllalt universaalse ettevalmistuse. Aga ka sobis akadeemilisse teatrisse pääsemiseks. Lumiste ütlebki, et sellel baasil, mis ta stuudiost sai, pole tal kunagi kusagil maailma nurgas probleeme olnud mistahes võtmes mängida, sest sealt sai universaalse kooli. Kõik asjad said läbi proovitud. Praktilises tegevuses tehakse isegi veel neid. Mu hääle hingamiskeskendumise lõdvestumise harjutusi ja need kunagiste õppejõudude pingutused kuluvad enamasti marjaks ära. Õppejõudusid oli rohkemgi kui Evald Hermaküla nimelt siis üks põhilisi õppejõude oli Tõnu Tepandi, kes õpetas siis laulu. Aitas leida hääleregistreid ja töötas ka lavakõne, ega siis veel linoloova. Helje Soosalu tegi ka klassikalise tantsuosast meiega treeninguid. Aga muidugi oli mitmesuguseid loenguid Tartu teadlastelt, näiteks Vaino Vahing luges psühhodraamat Linnart Mäll India teatrit ja oli teisigi. Tore, et Tartus sellises stuudiokoolituse osas toimis teatud järjepidevus Ki noh, nii näiteks õpetasid 10 aastat hiljem lõpetanud toominga stuudios selles viimases stuudios hääletehnikat varasemat stuudio lased trupisiseselt, tekib ühe kooliga inimestel üks keel, üks Grupp aeg ja ühistunne paneb asjad paika. Lumiste märgib loomingulist ühendust pluss mõttekaaslust olulistes küsimustes. Kodu räägib toominga seltskonda iseloomustades nüüd ka pühendunud vennaskonnast. Hermaküla stuudio laste puhul ei tulnud üldse kõneks. Samuti anemaasiku nimetatud hõimuring või kodus. Nii et õhkkond oli nendes stuudiotes siiski küllaltki erinev, ehkki autoriteedid võisid sageli kattuda. Aga kindlasti polnud see päris tavaline kursus või üks kooliklass, sest selleks puututi liiga intensiivselt ja tihedalt kokku. Aga eks Tartu tudengivaim tõi välja ka stuudio laste hulgas, seda enam, et paljud olid parajasti samal ajal ka üliõpilased või olid varem käinud kõrgkoolis. Nii laulis Anne Maasik, üks neist, kes alustanud toominga stuudios ja omanäolise tegijana jäänud tänase päevani teatri juurde. Nüüd aga sõna järgleja tormisele, kes räägib, milline roll oli 70.-te teatri uuendusel meie kultuuripildis? Õieti oleks meil vaja selle loo mõistmiseks ka natukene avaramat tolleaegset teatri tausta. Aga mõiste teatriuuendus, mis siia kuulub, väärib õieti eraldi saateid ja pikemat lahtirääkimist ja siinkohal saab ainult nimetada mõne märksõnateatriuuendus, sündis nagu väga äkiliselt ja oli niisugune plahvatuslik 1969. aasta siis täna 30 aastat tagasi võiks öelda kus toimusid kolm sellist olulist sündmust niinimetatud suitsu-õhtu Kirjanike majas ehk siis Ühte laulu tahaks laulda tegelikku pealkirjaga mis oli Hermaküla ja toominga koostöö alguskuu liitusid veel lavakoolist toominga kursuselt, et trass ja noorema kursuse meestest Tepandi Ulfsak jääd Kilvet siis teine sündmus oli õieti juba eelmisel aastal valmis, aga igasuguste ideoloogiliste pahanduste pärast jõudis ka 69. aastal lavale. See oli Hermaküla lavastatud Paul-Eerik Rummo Tuhkatriinumäng Vanemuises ja kolmas siis ka juba Vanemuises Toominga lavastatud Kitzbergi ainetel laseb käele suud anda. See oli nagu niisugune võimas kogupauk, mis tõi teadvusesse selle teatriuuenduse, mis ju tegelikult tasapisi oli kallanud. Juba varem oli alanud võib-olla juba Voldemar Panso töödest seal 50.-te lõpust ja ja 60.-te algusest, kus tekkis niisugune metafoorsem ja teatraalsem teatrimõistmine jälle uuesti. Ja tegelikult muidugi, kui nii mõelda, sel ajal olid ju täies jõus peale Panso veel ka Irdi ja Kaidu, kelle lavastustes oli väga palju olulist selle perioodi jaoks. Ja eks teatriuuendust juhatas omal kombel sisse ka Mikiveri antiik on 67. aastal ja 68. aastal tema esimene libahundilavastus, kus tekib sama teema orjameelsusest, mis oli toomingalgi laseb käele suud anda ja kahtlemata Grigori Kromanov lavastatud põhjas 1968 kustuse Tooming, Komissarovi trass näitlejatena pärit Ta ongi ja mis oli niisugune kaasaegselt terav ja sotsiaalselt uuenduslik tõlgendus. Ja kui veel meenutada, siis sinna 70.-te algusse kuuluvad ju ka Shapiro Tšehhovi lavastused, kus metafoorne ja psühholoogiline koolkond nagu annavad omamoodi sulami. Niisugust sulamit oskas anda ka juba pisut hilisem teatriuuendaja Kaarin Raid siis 1974. aastal oma lavastustega külalised Draamateatris ja punn Jaba Pärnus. Ja eks ka teiste nooremate seal Normeti ja Komissarovi nendes lavastustes oli ju uusi jooni. No ma ei nimeta enam neid hilisemaid järeltulejaid juba uut põlvkonda. Nii et teatriuuendus. Ta sündis vaikselt, algas võib-olla juba Valtonianast ja tuul pööri luhtadelt, mida tehti seal Mati Undi ja Paul-Eerik Rummo ja Hermaküla koostöös Vanemuises juba enne sõda kogupauku 69. tagantjärele tarkuses me näeme palju neid suundumusi, mis kõik lähevad sinnasamasse välja, aga see oli tõesti niisugune võimas kogupauk, sinna järgnesid veel Toominga ja Hermaküla, nüüd juba eraldi tehtud mitmed olulised lavastused. Nende sellised koostööna Hermaküla lavastajana, Tooming juht näitlejana. On oluline veel 1971 sündinud Andrejev, sina, kes sa saad kõrvakiile. Ja eks sellele järgnesid mõlemil veel küll vähem õnnestunud, küll rohkem õnnestunud lavastused läbi 70.-te. Hermaküla, võluv lastelavastus, folkloori selline väga ehtne omanäoline kasutamine, üks ullike läks rändama. Siis vast toominga, külvikuu ja Hermaküla südasuvi 41 kui niisugused sotsiaalselt ja poliitiliselt temaatikale kaasaegsed otsese kaasajaga seotud lavastused. Ja muidugi toominga võimas uus tõus 70.-te keskel põrgupõhja Veli Joonatan, Polonees 1945, kauka jumal, tõde ja õigus, kus juba tekib mingi süntees ja laiem mõistmine selles teatri uuenduses. Või siis Hermaküla sotsiaalse kõlaga Jeppe töötlus, miks Jeppe joob või luunin või Faehlmann ja mõlemi võimsad näitlejatööd, samal ajal. Nii et pole imestada, et nende stuudiotesse neil seitsmekümnendatel, kus see kõik toimus, nii väga kiputi, isiksuse mõju ja võlu on kindlasti üks määravamaid tegureid. Mitte lihtsalt lavakool, vaid just isiksuste mõju välja sattumine. Kas kõnealuste stuudio teatrite töös oli avangardteatri elemente, küsib nende Ilona Kolberke siseney stuudiotes kaasategija rollis olnud. Hakati uurima unenäolisi seisundeid ja otsima arhed tüüpilist väljendust. Samuti võeti kasutusele primitiivsed rituaal, reaalsed draamavormid, rõhuasetusega religioossel, kogemusel ja ida müstikal sellele seosele poliitika eitamise ja samal ajal apoliitilise rõhutamisele alateadvuse või mütoloogia okiale rõhu asetamise puudu. Sellest võiks kõnelda seoses ka nende stuudiote taotlustega, sest 70.-te aastate ideoloogiline surutis see töötas ilmselt samal ajal katalüsaatorina muidugi samal ajal püüti paljus lihtsalt jäljendada ka Lääne eeskujusid, aga kindlasti on sotsiaalpsühholoogiliselt võimalik sellist iratsionaalsema või müstilisema poole pöördumist põhjendada ka siinsete oludega, mis vada vaimu ahistasid. Loogial ja unenägudel põhinevad mängud olid omamoodi kaitsekski võimaskeeringuks. Siit polnud ju vahetult võimalik välja lugeda vastalisust. Kuigi oli tegemist väljakutse esitamisega tabudele ja sotsiaalpoliitiliselt tingitud mõtte mallidele. No enam oli selline tegevus iseloomulik just varasemale toomingastuudiole. Näiteks on minu 74. aasta alguse päevikus mitme kuu vältel sissekandeid nägemustest, mis järgnesid muule treeningule Vanemuise kontsertsaali keldrisse oli meie põhiline tegutsemiskoht selle stuudio seltskonnaga. Need olid siis mõeldud algeks isiklikele mängudele. Aga minu mäletamist mööda oli sedalaadi visioone siiski väga raske mingisse konkreetsesse mänguvormi üle kanda. Loomulik on, et selliste unenäoliste seisundite kirjeldused päevikus vahelduvad näiteks indiaani mütoloogiast kuuluvate lugudega. Aga on ka näiteks vadja muinasjutte hulgaliselt rahvalaule. Tol perioodil olid toominga all ka oma head nõuandjad, omamoodi loomenõukogu, kes meie tegemisi enne otsustavaid esinemisi üle käis vaatamas ja kõige austusväärsem nende seas ja suurim autoriteet toomingale oli muidugi Uku Masing kes kahjuks küll naisterahvaid vestluspartnerina ei tunnistanud. Aga sinna kuulusid ka professorid, trass, Sakkov, folklorist, Kristi salve ja orientalist Linnart Mäll. Näiteks. Selleks kirjeldatud ajaks, kui me nende visiooni taotluste juurde jõudsime olid selle trupi konkreetsed esinemised Tallinna Kirjanike Majas juba peetud. Need olid nimelt siis Kaplinski sellel põhinev õhtu, kus Kaplinski ka ise osaline oli ja Osvald Toominga loomingul põhinev õhtu. Nii et tolleks kevadeks tundub minule, et, et jõutigi ummikteele võib-olla sedalaadi tundlikkuse astme saavutamine ei ole mitte igale inimtüübile vastuvõetav ja vajalik ise mäletada, ongi peaaegu mingit sellist läbipaistvuse tunnet ja väga suurt kaitsetuse tunnet pärast seda stuudioperioodi, nii et enam sobis minule kindlasti Hermaküla ratsionaalsem ja konkreetsem õppemetoodika ja tuulde see tuba minu meelest tookord käigi ühtlasi ka unistus teistmoodi teatrist, pühast teatrist, kogudusest, kus siis nii-öelda protovski vaimus näitlejad preestrid vaatajaile vaimuvalgust jagavad. Vestlusest hilisemal stuudialase kalev koduga ilmnes aga Tooming Ematnud seda unistust maha vaid ka selles järgmises stuudios olid läbivalt päevakorral alternatiivsus ja koguduse mõisted. Tooming pani oma teistlaadi nägemusele teatrist nimegi, nimetas seda sagar või tähekogum. Aga too alternatiivse lasteteatri loomise idee oli juba selle stuudio loomise algaastatest peale eos, sest juba tollal tuli neil iseseisvalt ette valmistada lastele mõeldud kavasid. See oli Anne Maasik, kes laulis oma lugu Betti Alveri sõnadele mis seal stuudioteater jätkab juba Lea Tormis. Siia vahele oleks vastuoluline ära rääkida nii-öelda stuudio fenomeni mitmesugune tähendus, mis teatristuudio ja stuudioteatrit üldse meie jaoks ja ka teiste jaoks maailmas on olnud nimelt tolle ametliku lavakunstikooli kõrval all ehk lavakunstikateeder, nagu ta siis veel nime kandis olid ju olemas ka, teati ühingu poolt võetatud teatrite stuudiod juba nüüd enne seda Toominga Hermaküla perioodi. Hermaküla ise on ühest sellisest Irdi stuudiost pärit. Need olid nii draamateatri juures kui ka Vanemuise juures, kui mõnikord ajuti prooviti ka mujal. Ja kuigi seal oli väiksem programm ja loomulikult ei suudetud õpetada päris teate kooli tasemel, aga need olid siiski ikkagi samade põhimõtete järgi need stuudiot, kui oli ka teatrikool lihtsalt vahepeal oli olnud üks suur paus ja auk teatrikoolituses ja teatrikool üksi ei suutnud täita kõiki nõudmisi, mis noorte näitlejate järgi oli. Ka see fenomen, mida nüüd kandsid need praegu kõne all olevat Hermaküla ja toominga stuudiot. See on natukene teistmoodi. Kuigi nad läksid ka sinnasamasse patta ametlikult ja, ja olid mõnda aega seal isegi nagu ülikooli egiidi all ja siis jälle Vanemuise juures. Aga need on pigem seotud ühe varasema mõistega, mille kahekümnendatel aastatel tookordse teatriuuenduse ajal tõi meile Paul Sepp kes tõi Venemaalt kaaslasele kunsti teatristuudiote mõist niisuguse stuudio õpingu, kust siis kasvab välja nagu mingi uus teater. Ja need stuudio teatrid. 20.-te alguses esinesid ka külalistena siin Tallinnas ja sealt on pärit nüüd niisugune mõiste mis oli väga levinud just nii vene selle 20. sajandi alguse kui ka mujal maailmas umbes samal ajal et teater kui tempel, teater kui pühakoda, kus vastandatakse sellistele kommertsteatritele näitleja kui preester. Vastandatakse meelelahutusliku sele tõusiklikule, labasusele, tuuakse sisse vaimsuse idee. Samalaadset oli ka Saku puu ja tema õpilaste koguduslikus õppe- ja teatritöös Prantsusmaal kus siis stuudio kaugemaks eesmärgiks sead tee õppimise kaudu kujundada uus stuudjalik kindlale ideele pühendunud teatel. Seda üritas meil teha siis Paul sepalt algatuse saanud draamastuudio ja seda tehti siis ka mujal maailmas, aga nõukogude aegsetes oludes muidugi olid mõned samad märksõnad nagu devast panete tähele. Just see vaimsus ja pühendumus ja vastandumine mingile tavapärasele teatrilaadile, aga see vajadus vastanduda ja eristuda oli ehk rohkem ideoloogilise taustaga. Ja erandina võib-olla isegi Krotovski nende ühe suure eeskuju sellisest laboratooriumi ja samuti stuudio teatrist Poolas meil vast oli see kunstiliste väljendusvahendite uudsus samuti väga tähtis ja nende väljatöötamine. Aga ehk veel tähtsam oli see, kas teadlik või alateadlik mingi vastuolu sellele olemasolevale ühiskondlikule situatsioonile ja muidugi ka olemasolevale ametlikule teatrile milles oli ju tegelikult ka küllalt palju head, aga nähti seda ametlikku boonust, nähti seda institutsionaalset boonust ja sellele taheti vastanduda ühte Krotovski lavastust apokalüpsis konfiguuris. Me sattusime ka 1971. aastal siis just sellel teatriuuendusega väga seotud aastal nägema koos Evald Hermakülaga Poolas Hermaküla, stuudiolavastused ja Hermaküla stuudiotöö, kus Ilona Goldberg siis hiljem samuti kaasa tegi, kuna see laad naistele rohkem sobivat. Tulid välja väikese maja ovaalsaalis mõned niisugused üsna meeldejääv olnud asjad nagu Porcherti ukse taga, eriti aga võib-olla materlinki pimedad mille kallal töötati 1977. aastal võib-olla, et publiku tähelepanu. Need väikesed lavastused ehk ei saavutanudki nii ulatuslikult, aga nad olid olulised oma idee ja ajastule vastukäiva vaimsusega. Samal ajal rajal paljud tööd Hermaküla stuudios samuti vaatajate ette võib-olla ei jõudnudki. Nad olid olulised tegijatele endale, arendasid ja kasvatasid neid. Ja lõpuks tehti ju kaasaga teatri tavalistes lavastustes just Hermaküla stuudio inimesed tegid mõnikord kaasa. Aga kuulame, mida Ilona Goldberg ise selle töö kohta ütleb. Proovis tekkis mingi lahendus või muudatus, mis oli näitleja enda välja pakutud, siis viis ema külasele alati sisse ja pidasid seda väärtuslikumaks kui mingit oma mõtet. See, mis parajasti sündis, oli tema jaoks kõige tähtsam. Aga samas võisid mingid niimodi leitud asjad ka ununeda, sest kuigi see korjamisperiood oli väga huvitav, siis sageli kinnistamiseni jõutudki. Ja seegi näitab seda, et Hermakülal oli alati suurem rõhk protsessil kui, kui til või lõpptulemusel. Hermaküla selgitas, teater ei kõlba loo jutustamiseks, lugu tuleb viia millegagi kokkupõrkes. Et inimestevahelised, samuti kohalike oludega kokkupõrked ei olnud. Väravad vaid, et kokkupõrge pidi olema siis millegi olulisemaga, mis kuulub vertikaaltasandis näiteks elukohtumine surmaga. Aga teisel rõhutas ta just teatri olemust kui inimestevahelist suhtlemist, kokkusaamist ja mittesuhtlemist mingi inimesest kõrgemalseisva ideega, nagu see on missal paraadil, matusel või pulmas. Kuskil leidub teatri elemente ja ta rõhutas, et pimedatele tuleb leida reaalne eluline vaste. Mingisse võluriiki siit maailmast ära põgenemine ei ole teater. Samuti leidis ta. Teater peab vastama parajasti toimuvale elule, samal kombel kui Šveits pealegi näiteks oma mujalt laenatud Süseid oma kaasaja tingimustele alati kohandas. Oli siis juba lahte ülesannegi täiesti kahe jalaga maa pealesundimine, ei mingeid unenäolisi seisundeid ega elukauget udutamist. Rääkides üldisemalt Hermaküla suhtumisest lavastata vasse, siis rõhutasid paljud tema stuudio lased ja näitlejad seal stuudio ümber et ta tahtis alati näha tervikut. Puhastuse telg oli väga tähtis, nii et ta lasi vahel näitleja seal üksi mängida läbi terve tüki, et ei lähtutakse üksnes oma rollist Vaidika tervikust. Mõnikord siin ma kasutan nüüd Helje Soosalu sõnu, ta kasvõi kärpis autori teksti nii palju, et see hakkas kõlksuma meie aega Hermaküla refereerida, siis olen ma mais 77. aastal päevikus kirja pannud järgmised read. Praegu mängitakse teatris rolle, mida rohkem huvitavaid maske näitleja oskab leida, seda paremaks näitlejaks teda peetakse. Evald usub, et on võimalik suhtlemine rolli, see tähendab eelkõige kõik maskid maha koorida. Väljaspool oma väikest trupi peame me niikuinii kõikvõimalikke rolle mängima. Kas ei võiks siis teater saada selleks kohaks, kus uuritakse seda, mis rolli taga maski all on seda, mis tähendab olla päris oma ise. Mida elulisemalt vajalikumad on need otsingud grupi liikmetele, seda suurem peaks olema iga üksiku osaleja vastutus kõigi ülejäänute ees. Ja mida pikem saab koos läbi käidud tee, seda suuremaks peaks vastutus kasvama. No sellest samast nii-öelda igapäevasest valede maskist vabanemisest räägib ju ka näiteks Guatovski oma vaese teatri poole tekstis seda isenesine jõudmist, Jüri Lumiste sõnul isiksusliku elu algust. Tunnistavadki mitmed vastajad rõhutabki seda aega kui üht kõige tähtsamat ja kõige enam mõju avaldanud oma elus koguni mõnel juhul totaalset nihet maailmavaates kogu olemises. Samas tunnistatakse ka, et objektiivselt võttes on sellest stuudiost välja tulnud energia potentsiaal nagu rohkem isiksusliku tasandil avaldunud mitega arvestatavas vormis teatri avalikkuse silmis, kui mõned säravad erandit välja arvata. Nimetaksin siin kas või Hannes Kaljujärve. Nii arvas siis Ilona Goldberg ja jätkab juba Lea Tormis. Mis ongi väga huvitav, see on just see seestpoolt nii-öelda õpilaste pilguga nähtud Need kaks võimsat ja millestki sarnast ja milleski erinevat kunstnikku. Hermaküla ja looming. Ja mulle tundub, et omajagu tõde vähemalt selle ajajärgu kohta, millest me praegu räägime, ongi sellel võrdlusel, mida nüüd püüab anda Ilona Kolberg. Neist mõlemist siis nägu kõrvuti rääkides. Üritasime väe otsingutel õppust võtta Carlos Castaneda raamatutest olid need veel eesti keelde tõlkimata, aga Hermaküla refereeris neide, kes oskas, luges netis inglisekeelset enam. Muidugi ei olnud meil mingit sihti nõiaks saada. Me teame kõik, et, et näitlemises peab olema väge ja näitlejal suutlikkust oma oma energiat mobiliseerida. Seda nii kontsentreeritud hetkeks kui ka pikema aja vältel, nii et nõidade panehk üht-teist õppida. Sedasama eesmärki teenisid toominga stuudioaegset Kokkupuuted samanistliku teatriga kogumise ja nende kirjeldatud transilaadsete seisundite esilekutsumisega. Muide kärbseseent Me lausa söönud. Aga sellisele juhatuse või võib-olla ka pigem teooria tekkele aitas kindlasti kaasa taastumine ja vähene magamine. Asi oli selles, et selle kontsertsaali keldris möödus küll suur suurem tükk elust kui kusagil mujal sel perioodil, nimelt kohe pärast loengute lõppu. No hiljemalt kella neljaks me sinna saabusime ja lahkusime alles hilisööl. Ja sama käib õieti ka Hermaküla stuudio kohta, et kuhu see õpingutest vaba aeg tegelikult kuni kella üheni öösel, siis möödus selles seltskonnas, nii et võib-olla selle tõttu see mõju on ka nii tugev. Ja sellest eelnevast lähtudes ma iseloomustaks tsingi toominga, stuudiot ehk kõige paremini märksõnadega Mägi joon, laul Hermaküla puhul, aga mina isiklikult paneksin rohkem rõhuasetuse sõnadele mäng või teater ja elu. Kuigi Hermaküla stuudios prooviti ja kas ta nii ehedalt õppida ja teadmuse abil väge koguda ja sõdalase kombel oma teed käia ja oma isiklikku kohta leida. Aga kui neid kahte õpetajat selliselt suurt isiksust siis üritada veelgi võrrelda, siis vähemasti 70.-te aastate toomingas oli ehk enam kuru šamaani või inglite tahet tallutavat Messijast või siis ka hõimujuhti. Hermaküla oli hoopis teist tüüpi juht, Taali märksa demokraatlikum Haatsem ja avatum näitlejapoolsetele püüdlustele. Näiteks Kollom ütleb, et erinevalt toomingas, kes allutas oma tahtele pigistas Hermaküla tühjaks kui sidruni, kuid ei sundinud ennast peale. Tema kaudne mõju oli aga sellelegi poolest suur. Paljud märgivad muidugi seda suurimaks õppetunniks oli näha neid kaht suurepärast näitlejat, kes nad kindlasti ka veel peale selle on näha neid kahekesi laval mängimas, nii et see ei olnud mitte ainult et käige minu sõnade järgi, vaid oli võimalik ka praktikas näha neid tegutsemas. Ma ei mängi ta mäemehe pääl ikka piinavad silma. Tahaksin laulda raudmets liinil valgetel vaid sealpool maakera. Valge vaikselt. Keelanud. Ongi? Tahaksin võib-olla veel kord üle rõhutada, et selle isiksusliku mõju juures on eriti tähtis kase avaram maailmavaateline mõjutusse, mida Hannes Kaljujärv iseloomustas kui iseseisva mõtlemise õpetust nendes stuudiotes ja selles mõttes tõesti ei ole tähtis, kui mitu näitlejat sealt just tingimata tuli. Tähtis on, et sealt tuli palju haritud ja huvilisi ja teatrihuvilisi inimesi ka veel peale näitlejate teatriuuenduse aeg. Loomulikult nagu kõik sellised asjad, ammendus, uuendus, nagu selgus tagantjärele ei lõhkunud olemasoleva teatriraame, aga ta avardas tugevasti teatrimõistmist. Ja paljud sündmused ise juba nagu rõhutasid seda ühe ajajärgu lõppu. Teatavasti põles Vanemuise väikene maja 1978. aastal, see oli nagu võttis ära ühe võimaluse. Tooming lahkus 1979, et juhtida Ugala teatrit ja 80.-te aastate alguses lahkus ka Hermaküla Tallinna sama teatrisse. Ja loomulikult nii Tooming kui Hermaküla silmapaistvalt teate isiksused, nad mõjutavad ju meie lavakunstijätkuvalt muutudes, aga kui Espold kuuldut arvestame, siis võib-olla ka milleski olemuslikus ikka endaks jäädes, kui peame silmas nende viimase aja töid. Ja kas me siis nüüd ootame uut teatriuuendust, aga võib-olla see on juba tulnud, sest praegusest pluralismist, kus igaüks võib-olla leiab oma ja kõik väljendusvahendid segunevad ja ajastu juhtiv idee näib puuduvat kuigi teda nagu igatsetakse, võib olla kasvõi alateadlikult. Ei tea, millal ja mille tõukel õieti tuleb, üks järjekordne silmatorkav uuendus. Aga selge on see, et järgnevaid noorte põlvkondi, seda tean, ma teatrikoolist on alati eriliselt huvitanud just need muutumiste ajad, olgu siis meie teatris kahekümnendad ja hommikteater või need kuuekümnendad, seitsmekümnendad. Ja see, millest praegu oli jutt, too on üks selline kultus, lavastuski ainus ja igavene elu. Aga paljud, kes siis kuuekümnendatel seitsmekümnendatel teatris kaasa tegid, muide ka Ilona Kolberkuma rääkimises ütlevad jah, et nad küll midagi tabasid, aga meie vaimsust nad ei tabanud. Aga ma usun, et see ongi seaduspärane. Igaüks avastab olulise enda jaoks möödunust uuesti ja tõlgendab seda juba oma aja seisukohalt. Ja loodetavasti püüab minevikust leida tuld, mitte tuhka, nagu tehti minu meelest ka selles ainsas ja igaveses elus. Ja kõige tähtsam on see, et nad Need, uued pealetulijad ja võimalikud teatri uuendajad vajavad ja otsivad oma vaimsust ning toeks, selles on eilne. Need eelnenud otsijad Selline sai 25. saade sarjast teatri sajand, kus teatriloolane Lea Tormis ja Tartu Ülikooli peudilona Kolberg rääkisid 70.-te aastate stuudioteatrielust Tartus ja laulsid Anne Maasik ning Tõnu Tepandi. Kõige headsid raadio stuudios soovib teile saatesarja toimetaja maris Johannes. Mina oli narkoäri ja Kui kima sünteesin Sauravas