Ööülikool. Mul oli selline idee, et õppimist väärtustava võiks ka niimoodi, et ära keelata õppimine siis väga paljud inimesed oleks nuus ilma Igasvast rahata, riskides eludega, et ainult midagi teada saada neid samu asju, mida praegune vägisi sunnitakse ja mida nad absoluutselt ei taha vastu võtta. Ei koole. Eesti humanitaarinstituudi õppejõud Mihhail Lotman kõneleb arusaamise vastutusest. Ma tahaks alustada sellest, millised arusaamad on Eesti hariduspoliitikas tähendab õppida või õpetada, mis on selle eesmärk. Eesmärk on see, et lapsed, kes läbivad vastava õpetuse, kooli õpetuse, saaksid hakkama elus, oleksid edukad mingisugusel alal. Noh, siin ei ole midagi originaalset ega valet. Selline harimine ole spetsiifiline, ei inimestele kõik loomad kuidagi kasvatamatu järglasi, noh, ütleme vähemalt imetajad, mitte ainult imetajad, et nad oleksid valmis eluks, kuid mis tähendab olla valmis eluks, see tähendab, et nad oleksid valmis selleks situatsiooniks millises viibivad nende vanemad või õpetajad. See tähendab, et kui me arvestame aja kulgu, siis haridus jääb alati maha. Seda püütakse erineval kombel kompenseerida või ennetada. Ja hariduspoliitikud ja ametnikud teevad prognoosi, missugused on homsed vajadused ja siis vastavalt sellele me hakkame lapsi koolitama. Näiteks meil on vaja, et Eestis oleks oma Nokia siis tuleb kuidagi ülikoolidesse viia mingisuguse nokia õpetuse. Et need tulevikuspetsialistid edukalt seda arendaksid. Kõik need arutlused ja vastavad projektid on selgelt ebakompetentsed. Isegi ei taha sellel pikemal peatada, me ei oska ennustada isegi homset ilma. Ja siis mingisugust ametnikud täpselt teavad, mida on Eestile vaja 10 aasta pärast, millist haridust tuleb praegu anda meie lastele, et nad oleksid siis edukad. Rääkida käsitleb haridust üldse teisest aspektist. Ma arvan, et hariduse eesmärk ei ole efektiivne Ada teerimine. Haridusel on teised eesmärgid ei saa üldse adapteerimine, ei ole oluline, et ei ole oluline, et inimene saaks hästi hakkama elus. Aga kui me orienteeruma haridust ainult sellele, siis tulemused võivad olla võrdlemisi katastroofilise trendiinimene, palju halvemini adapteeruda. Õnneks need üritused, katsed muuta haridust hästi efektiivselt, see tähendab hästi adaptatiivseks on ebaõnnestunud ja haridus iseenesest konservatiivne mehhanism. Suurel määral. Praegune 21. Bändi kool on seesama, mis oli 20. sajandi kool, on seesama, mis oli 19. sajandi kooli ja seisneb kujunes välja enam-vähem 18. sajandil klasside süsteem. Hariduse tuum on välja kujunenud ja konservatiivne. Ja hariduse sisu on selline, et inimestele või kooli lõpetanud on üsna vähe peale hakata nende teadmistega nende teadmistega ajaloos teadmistega geograafias. Milleks väliskirjandus, postiljon ja tööle või firmasse või milleks see väliskirjandus, milleks veel väga paljud asjad võiks seda kehakultuur, matemaatika alused, kirjaoskus siis edukas inimene siin mingisugust firmas. Aga ei ole, ta koormatakse mingisugustele rütmidega, elu sees ei lähe vaja kellelegi rütme. See on liialdus ja ma ütlen niimoodi, et mulle kordagi ei olnud elus kasutada algarid vabaduste laga, rütmi. Sellegipoolest, kui ma sain aru, mis asi see oli, väga uhke tunne kooli omad eesmärgid ja me püüamegi nüüd natukene nendest eesmärkidest rääkida, sest et milline praegune situatsioon on, et kaks vastandlikku tendentsi, aga nad on nii vastandlikud, moodustavad mingisuguse ühe pildi. Ühelt poolt selline maksimaalne sotsialistlik, et meie kaardistame tuleviku, pragnoosime kõik ette ja vastavalt sellele siis toimime. Teiselt poolt on puht selline turustiihia anarhia. Et tööturg ise dikteerib seda, mida on vaja õppida. Näiteks mõni aasta tagasi tundus, et on tohutu vajadus juristide järgi ja olid väga suured konkursid näidanud poolharitud juristidega ei ole midagi peale hakata või seal haridus kas kiiresti arendama, siis kõik läksid majandust õppima, ruttu tekkis ületoodang. Need majandusspetsialistid töötavad mingisugusest teistelt tavaliselt palju humanitaarsemat aladel, kus oli palju väiksemat konkursside, mille vajadust tundus, et üldse ei ole, selleks nad ei ole eriti ettevalmistada. Nii, nüüd teeks sammu tagasi, vaataks, mis asi on see õppimine ennekõike ma tahaks eristada õppimist ja õpetamist kasvatusest, need on loomulikult omavahel tihedalt seotud probleemid ja protsessid kasvatamise käigus. Inimest õpetatakse ja ta ise õpib. Ja omamoodi õpetamine on ka teatud mõttes kasvatus. Tähendab, selles mõttes erinevate distsipliinide on erinev efekt näiteks juba traditsiooniliselt koolihariduses. Eetika õpetus on ennekõike kirjandusõpetuse sees või mitte üksnes ei loe klassikuid. Ta õpime nendes teostes eristama erinevaid eetilisi probleeme ja vastavalt siis talitama samamoodi. Me ajalugu ei õpi üksnes selleks, et teada, mis seal minevikus oli. Aga see annab meile mingisuguse teadmise ja kompetentsis selleks, et kuidas toimida nüüd. Kuid sellegipoolest õpetamine ja kasvatamine on eriprotsessid. Selles mõttes kasvatamine on palju universaalsem asi, palju vähem seotud mingisuguse kultuurilise konteksti, isegi võiks öelda, et kasvatamine ei ole spetsiifiline inimese kui bioloogilise liigi jaoks. Samas kui sihikindel õpetamine on just nimelt inimese spetsiifikast ja see on palju rohkem seotud kultuuriliste traditsioonidega. Kultuurilise eripäraga õpetamine paljudes keeltes ja paljude skulptuuridest on seotud harimisega. Näiteks eesti keeles õpetatud inimene on haritud. Harimise esmased kallatatsioonid on seotud põllumajandusega. Ladina keeles kultuur oli ennekõike Agricultural ja ka eesti keeles. Kõigepealt haritakse põldu ja siis samamoodi haritakse inimest, mis harimine on harimine, on struktureerimine, kosmosetoomine, mingisuguse kaootilise amorfsasse substantsi. See tähendab muuseas, et igasugune harimine, igasugune õpetamine sisaldab paratamatult mingisuguse vägivaldsuse ideed. Põld ei hari ennast ise. Teda haritakse ja põld võib-olla ei taha, et teda haritakse sellegipoolest enne kui teda ei harita taiale põld teatud vägivaldsus, aga see vägivaldsus on mitte destruktiivne, vaid konstruktiivne, ta loob midagi mingisugust uut kvaliteeti. Kuid siin ma tahan üks juhtida tähelepanu sellistele eesti keele eripärale eesti keeles, kõik, mis on seotud harimisega ja õpetamisega, pigem sellises horisonte reaalses setud horisontaalsed emissiooniga kui näiteks saksa keeles ja vene keeles või paljudes teistes keeles, see on ennekõike vertikaalne pildung. Me midagi kuidagi tõstame, ka kasvamine kasvatuse kasvatamine on ennekõike seotud liikumisega vertikaalsest dimensioonis. Liikumine vertikaalsest dimensioonis on inimkonna kõikide kultuuride universaal ja noh, vähemalt nii väidab ümbert õega, keda on raske süüdistada religioossest tendentslikkuses, aga igal juhul kõikides kultuurides. Inimene, väärtusskaala on seotud vertikaalsed emissiooniga kõikides kultuurides, kõrge on hea ja madalamal kasvamine ja harimine on liikumine selles skaalas kõrgemale. See tähendab, et kõikides nendes kultuurides haridusel ja kasvasid, seal on positiivsed konsultatsioonid. Kuid see tähendab, kas seda, et hariduse eesmärgid või ütleme hariduse ideaali. See on kõrge ideaal ja see on selline ideaal, mis põhimõtteliselt ei saa saavutada. Ei saa öelda, et kõik nüüd ma olen haritud, ütleme, ehitatud piisavalt, võib öelda, et rohkem mul ei võta. Kõik, nüüd ma olen juba ebakompetentne õppima, tähendab, et ma olen piisavalt kompetentne õpetada. Kui me vaatame, isegi meil ei ole vaja siin piirduda kristliku perspektiiviga, see on universaalne peaaegu kõikidele kultuuridele omale, et haritlus, jäätmed, paast, teadmised on tulnud ülevalt alla. Inimene, kes, kui teadja subjektina kasvab alt ülesse, aga teadmised tulevad ülevalt alla. Nad võivad tulla üsna ebaeetilistel moel, tihtipeale niinimetatud kultuuriliselt kangelasest kultuurne kangelane on paljudes kultuurides selline spetsiifiline olend. Ma ütlen nimelt, olen, see ei pruugi olla inimene, kes loob seda kultuuri väga harva. On olemas kultuurid, mida loovad jumalad. Aga tavaliselt seda teevad mingisugused väga kahtlased tegelased nagu pool inimene, pool keegi pol lindu, Klodlevistroos väljapaistvas antropoloog on analüüsinud Lõuna-Ameerika indiaanlaste pesarüüstaja müüti. Rüüstaja olistamine, kultuurne kangelane, tas sündis intsessest. See osast ei olnud inimene, ei lind ega kala, elas kõikides kolmes keskkonnas. Ta rüüstas, pesasid, kuna ta oli muuseas ka lind, jää, mida ta tegi, ta õpetas inimesi, kuidas rüüstata, pesasid. Siis aga hakkas peale inimese kultuur ja sellega, et inimene oskas ronida ülesse, et seal varastada ja meil on palju rohkem tuttav, palju ilusama Prometheuse müüt. Prometheus rest samat oli varas. Me tänu Götele ja Ramontikutele, ta on selline. Noh, ma ei tea, ideaalne kuju Götet peaaegu, et püüdis sünteesida Kristusega ka, vot selline jumal, kes inimeste jaoks ohverdab ennast ja siis seal kannatab lõpmatuid, piine kreeka traditsioonist, Talifaras. Ta varastas ja tegi inimesi kaasosaliseks, selles varguses. Aga ikkagi ta toob alt ülesse. See, millest ma praegu rääkisin, puudutab väga arhailisi, niinimetatud primitiivseid kultuure, kuid palju keerulisemad skulptuuride siis me näeme pidevalt olulisemad teadmised, olulisemad oskused tulevad ülevalt alla. Näiteks seadused, vanim seaduste koduks, Hamuraapi seadused, Marduk jumal kingib Hamoraapile neid ja me kõik teame seda vastavat reljeefi. Või jumal annab 10 käsku Moosesele. Siin on väga selge vertikaalne dimensioon. Esiteks jumal tuleb ülevalt alla, teiseks Mooses, et need kätte saada, peab ise mäe otsa ronima. Sihuke vastastikune liikumine vertikaalse skaalal, et saada mida saada ühiskonna aluseks pärast seda, kui on seadused, tekib kultuur tekib rahvas. Sellise analoogilisi asju näeme Kaug-Idas, Hiina kultuuris jaapani teadmised liiguvad trati, kaasand emissioon liiguvad vertikaalset emissioonist selleks, et neid võib kasutada horisontaalselt. Kultuur ise paigutab ennast horisontaalselt, aga ta alati projektsioon mingisuguste vertikaalsete väärtustega. Nii kui me tuleme nüüd tänapäeva situatsiooni tagasi, siis ma tahaks teatada natuke sellele väljaandele, et vot kool või haridus on see, mis valmistab inimeste eluks. Tähendab, valmistuda eluks, elu on pikk. Kas ta valmistab eluks nooremas põlves, kas ta valmistab eluks keskeas, kas ta valis, listab vanaduse või ta valmistub surmaks? Kui me vaatame seal ütleme mitte eriti kauget aega, kui me vaatame keskaegset kooli, see tähendab, inimeste valmistati väärikaks eluks, tähendab väärikaks surmaks. Sest surm ei ole lõpp, aga see on algus. Surm on see perspektiiv, mis annab väärtuse kogu elule. Tähendab, et inimene, kes ma ei tea, millal me sureme, loodame, et see ei juhtu kohe. Aga kui see juhtub kohe, siis ma pean olema selleks valmis. Mul ei teatada ette, et praegu on esimene, kel veel kaks tükki ja siis niimoodi, et juba on aeg lõpetada varastamist, aga veel pihile minna vana, ja see, see on selline venekeelne Väljaanded, kasakute väljendad, noore põlvel oli rüüstatud, tapetud, aga vanaduses tuleb hinge päästa. Vot nii, vot ei öelda, et vot nüüd on see aeg juba hakata hinge peale mõtlema. Ja see oligi keskaegse hariduse tähtsam põhimõte. Et olla valmis nüüdisaegne ühiskond, mis tahab olla valmis eluks, see tähendab, et olla valmis selleks, et me teeskleme, et surma ei ole. Seda on uurinud paljud ajaloolased ja sotsioloogiat, kuidas nüüdisaegne inimene häbeneb surma, peidab teda ära, kuid kuskil kolm-nelisada aastat siinsamas Tallinnas või ükskõik kus Euroopas astuma ükskõik, miskotta, seal me näeme seal põrandal mängivad imikud lapsed, sealsamas toas elavad nende vanemad siis vanavanemad ja siis alati keegi on suremas. See surm on elu osa. Ta sureb, sureb kaua, mõnikord mitu aastat. Tal on paha olla, tema eest hoolitsetakse ka temal, temal on vahel parem see, siis ta nagu mängib lasteaia lastega või lastelastelastega siis talle nii jalle halvem, seda ohkab inimesed elavad selles perspektiivis, kus pidevas surma juures olekus nõid, kui kellelgi tekib kahtluseta võib olla, ei ole päris heas tervises võib oma surmaga meditsiin tuju rikkuda, siis me saadame teda kuskile kõrvale spetsiaalsesse asutusse, me nimetame neid haiglateks. Paras koht talle seal. Muidugi me oleme mures. Me oleme mures selle pärast, et ta on haiged, saaks ta terveks, tuleks meie juurde tagasi, aga me ei salli. Ei saa tunnistada seda, et keegi on suremas ja ta on siin meie seas, sest meie elu ei taha tunnistada surma. Väga paljusid asju ei saa teha siis, kui keegi seal suremas. Aga me tahame teha, meil on õigus, sellepärast me niimoodi kasvatame ennast ja. Me nimetame seda, kuidas optimismiks rõõmsameelsusega. Aga kas seda võib nimetada ka täitsa teiste sõnadega, mida ma ei taha siin. Kõige leebem sõna põgenemine praegune äridus suurel määral valmistab meid selleks, et mitte tegeleda oluliste asjadega, et on küll oluline, sinna ei ole midagi parata, tegeleme millegi muuga ja teeskleme, et see on oluline. Aga vahel olulised asjad, noh, ei taha eemale minna, me neid lükkame eemale, aga nad lõikasid. Siis on teised võimalused, kuidas neist kõrvale hiilida, nimetama neid võimalus mõnuaineteks. Tõesti muhust vähemalt mõneks ajaks. Ja ei saa öelda, et need mõnuained on ainult nüüdisaegse ühiskonna pahe. Et nüüd narkootikumid on 20. sajandi ja 21. sajandi probleem, et dopingut ja narkootikumid on modern 100 probleem tõepoolest seal moderdza probleem, sest enne ei olnud probleem näiteks kasutab seeni ja ta ei nimetanud narkootikumid, eks need on tal sellised sidekanalid. Sööb natuke kärbseseent ja siis palju paremini suhtleb esivanematega võist, suitsetab seal, mul on väga kahju, aga me kõik kasutame narkootikumid, vähemalt mina. Või on kohvi ja teed. Kofeiin ja teiin on väga tugevad, narketiseerivad ained lihtsalt tõmbama mingit piiri, et ütleme, et alkohol ja tubakas, kohv ja tee ütleme Kohjate ja alkohol ja tubakas on hallis tsoonis agavad kanep on väljaspool. Miks me seda teeme? Meil lähtusin mingisuguse bioloogilistest nähtustest, ütleme seal mõela kanepit kunagi suitsetanud, aga need, kes seda on teinud siis ütlevad, et see on palju ohutum kui alkohol. Aga mingi piir on? Ma toon veini, ma tohin juua seda isegi ta. Need piirid on kultuurilised ja Semjon ühes kultuuris lubatud, teises ei pruugi olla. Põgenemie narkootikumide tarvitamise, need on ennekõike nõrkuse tunnused tegeleda sisuliselt mingisuguse probleemiga, kas siis me ei saa isegi temast üle olla, siis me otsime mingisugust põgenemisteed mis on sellele vastanud. Vastandid on kaks ja ma arvan, et need mõlemad peaksid olema hariduse tuul. Üks on looming ja teine on mõistmine. Ma tahan öelda, et minu meelest hariduse eesmärk ei ole teadmiste või oskuste andmine vaid kreatiivsust arendamine ühelt poolt teiselt poolt arusaamise arendamine. See ei ole sugugi nii triviaalne ja need asjad ei ole omavahel automaatselt seotud. Aktiivsus on ennekõike eneseväljendamise oskus. Iga kunstnik lõppkokkuvõttes ükskõik, mis ta on, kas ta kasutab helisid, savivärve või mida iganes lõppkokkuvõtteks, ta loob iseendast, tema ise on loomingumaterjal arusaamine. Selles mõttes on vastupidine protsess. Ma ei väljenda iseennast. Ma püüan seda, mis keegi väljendas kuidagi enesesse paigutada. Siinpoolnaljana võiks öelda, et see teine arusaamine on palju tervislikum tegevus kui looming. Kui näiteks ma oma loengutes vahel lihtsalt kirjutan kaks tulpa väljapaistvamad, luuletajad, nimed ja eluaastad, Jahrmyneutikud, hermeneutikana mõistmise kunst või filosoofia haru, mis tegeleb mõistmisega. Paljud hermeenutikud elavad 100 aastaseks ja nii kuskil kunstniku keskmine iga on 90 40 aastat. Üks nagu kulutab ennast luua midagi, aga teine võtab omaks seda, mis teised ollu. Sellegipoolest ei maksa liiga tõsiselt selliseid asju võtta. On suurepäraseid näiteid, mis räägivad selle vastu. Näiteks hiljuti suri üks 20. sajandi väljapaistvamaid luuletajaid Tšašmivos kes elas peaaegu 100 aasta 94 või 500 oli ta ei olnud üksnes luuletaja, aga oli ka väga oluline ühiskonnafilosoof, vähemalt seda, mis puudutab Ida-Euroo. Tahaks natuke rääkida mõistmisest selle terminiga. Me tähistame kahte erinevat asja. Ühelt poolt see on arusaamine mingisugustest üldistest protsessidest ja need protsessid on umbisikuline, et näiteks ma saan aru gravitatsiooniseadusest Newton'i mehaanikast, valetasin teile, ma ei saa nendest aru, aga teoreetiliselt oleks pidanud arusaamas. Lõpetasin kooli omal ajal. Nii, aga ma tean, et mõned inimesed saavad aru. Nendest teise valdkonna moodustavad veendumused veendumiselt. Sinna kuulub ka usk, aga mitte ainult religioon. Niisiis, teadmistele ja peendumistele ei ole mitte üksnes täiesti erinev kognitiivne struktuur. Paljudes keeltes nad moodustavad täiesti erinevat valdkonna tee nii, nagu me räägime, teadmistest ei saa rääkida veendumustest ja vastupidi. Filosoofid on väitnud, et ei saa korraga samal ajal ühte sama asja nii teada kui uskuda sellesse, kus sa mingit asja tead, siis sa sellesse ei usu. Kui sa mingisuguse asjasse usud, siis sa seda ei tea. Siin on väga lihtne testi pakkuda. Kas me oleme mingisuguses asjas veendunud võime? Seda teame. Teadmiste puhul me ei küsiallika kohta. Kui ütleme, et kaks pluss kaks on neli, siis keegi ei küsinud, kust sa tead? Võtmite, kust sa tead seda, võib küsida, kes sulle ütles? Aga kui ma ütlen midagi sellist, mis puudutab veendumus, siis on väga oluline teada, mis allikast kas on usaldusväärne allikas. Jääkõneaktide teoorias on oluline see kõneleja staatus ja tingimused. Tähendab, on olemas sellised kõneaktid, mida võivad läbi viia ainult spetsiaalsed inimesed. Ja veel spetsiaalses olukorras spetsiaalselt riietatud, vot näiteks isa Philip võib andestada pate aga mitte igal pool. Vaata praegu ei saa isegi, kui väga tahab. Ta peab spetsiaalselt riietuma, istuma spetsiaal tavalise tooli peale ja see, kellel avaldatakse, peab ka läbima spetsiaalse protseduur. Ka kohtuistung? Jah, kohtunik ei saa määrata mingisugust karistust, isegi et tal absoluutselt õigus näiteks seal baaris teda valesti teenindaks, seda loeb. Selle võtab kohvrist haamri vastu lauda ja ütleb foto 10 päeva tingimisi. Ei saa, ei kehti, ta võib seda teha, aga see ei kehti. See on ka oluline väga oluline veendumuste vahel, kes ütles ja kui tõsiselt seda võib öelda, sõltub sellest, mis olu korrastas, ta ütles. Vürstide jäsemed sky oma vanas märkmikus. Vana märkmik on selline nimi on, tal mitte, ta kohe ostis vana märkmiku, aga sellisena ta publitsees sinna ta kirjutas igasuguseid juhtumeid, Peterburi foto kohtuvad kaks inimest omavahel ja üks niimoodi hingeldades jookseb juurde, ütleb teadmis. Jumalat pole olemas. Kes sulle ütles, George vaatavatest siinid Voris sealt kaubamajas leidis ka koha. Köik allikas on diskrediteeritud, seda ütlust me ei saa. Siin ei ole midagi arutada, kõik see ei kehti lihtsalt see on väga oluline veendumuste puhul, et nad tuleksid ja nad on tagatud autoriteetse allikana. Kui me vaatame nüüd kooliharidust, siis me näeme, et need asjad, mida peab andma kool, ideaalis mõlemaid nii teadmisi kui veendumusi tihtipeale seal on, need asjad lähevad omavahel sassi. Ja mida kool veel peaks andma, on kriitilist analüüsi Nende teadmiste põhjuste kohta ja veendumuste allikate kohta. Meid õpetaks igasuguseid asju koolis kuid meid koolis peaaegu kunagi õpetada, miks nad niimodi õpetavad? Mis on nende teadmiste või nende veendumuste alus või allikas koolis peaaegu kunagi ei, mingisuguse nähtuse analüüsil ei kasutada alternatiivseid teooriaid. Isegi kui kasutatakse, siis tihtipeale see on seotud üsna suure vastumeelsusega. Kõik teavad, et Ameerika koolides on selline abscurantistlik seisukoht, et seal 19. sajandi olid need niinimetatud ahviprotsessid. Et mõned koolid ei lasknud endale, ei lubanud organismi õpetada selle asemel bioloogias õpetati piiblilugu. Nii midagi analoogilist on tulnud ka praegu Ameerika koolidesse, kuid nüüd siis obscorandide positsiooni väljendavad juster vinismi pooldajad, kus mitmes osariikides kohtud võtsid otsuse, et tarvisismi küll õpetatakse, koolis aga õpetatakse alternatiivseid vaateid, et tervinismi õpetatakse mitte kui veendumust. Jah, aga kui teadmist, mida võib järelikult kõrvutada teiste teooriatega ja üks nendest on siis piiblilugu ja siin need progressi jüngrid olid väga selle vastu, et ei tohi midagi seal vinismi kõrvale õpetada, see ongi see veendumus, mida antakse. Kõigepealt ma eristasin loomingut arusaamist siis nüüd ma siiski tahan välja tuua mõned olulised või vähemalt ühe väga olulise ühisosa mis on nii loomingus kui arusaamises. Ma nimetaks seda ühisosa askeesiks. Mõlemad on seotud sellega, et inimene ületab oma egoismi piirid. Raskem on kujutada ette inimest, kes on rohkem egotsentriline kunstnik, samas sellestki juba ta nimetatud ragmaritaja juba põhjalikult intesse. See, mis ühendab see, mis kunsti nii-öelda kvintessents, askees inimene loobub iseendast mingisuguste teiste eesmärkide jaoks, mis tema arvates on kõrgemad. Need võivad suughommitolaja religioossed, nad võivad olla puhtast eetilised, isegi nad võivad olla anti religioossed, aga ta teenib neid. Teistsugune askees on seotud arusaamisega mõistmisega. Kõige lihtsam moodus reageerida mingisuguse ütlusele, mingisuguse ütlusele, vaadata, kas ta on kooskõlas minu veendumustega vimite juhul kui on siis väga hea, see on järjekordne kinnitus neile juhul kui ei ole, järelikult ei ole vaja. Kuid selline strateegiad on väga levinud, aga siin ei ole tegemist reaalse mõistmisega. Selline mõistmine on alati seotud sellega, et ma pean loobuma vähemalt osa iseendast. Ma pean endast tegema mingisse ruumi. Teise inimese arvamise. Ses mõttes mõistmine on alati isiklik. Nad rõhutasid juba 19. sajandi herme neutika raenagu flaier Machardil, tei ja teised. Kui klassikaline situatsioon lähtus sellest, et me peame aru saama seda, mida ütlevad need sõnad. Kui me saame aru, mida ütlevad need sõnad, mida ütlevad need lauset, siis me saimegi millestki aru siis flaiermafer, kes oli heegeli kaasaegne ja ka märkimisväärne filosoof, aga ta oli veel ka praktiline pastor ja tema jaoks aru saanud, milline oli ennekõike evangeeliumist arusaamine. Ta tundis, et tal on vähe sellest, et ta saab aru, mis need sõnad ütlevad. Ta tahab aru saada sellest, mida Kristus tahab nendega öelda, seda aru saada mitte sõnadest, vaid sellest, kes räägib. See on see sõna ja vaimu vahekord, ühelt poolt Faim väljendanud mudast läbi sõnu, aga teiselt poolt ennast kunagi lõpuni adekvaatselt väljendada. Sõnad on vahendid, mis lubavad luua ühendust. Samas Nadka takistavad. Niisiis oluline on jõuda selleni, mis on sõnade taga ja ideaalne hermeneutilistes. Situatsioon on see, kui mina kolmandast identifitseerida ütluse autoriga, see on utoopia, mitte kunagi, ma ei saa päris identifitseerida, mitte kunagi ei saa päris aru teisest inimesest. Kuid mida rohkem me loobume iseendas, mida rohkem me püüame olla teine, olla teise ja see nahast, sest seda täiuslikum on see arusaamine. Tuleks kas lõpeks selles alustasin, et kas haridus ja haritus on seotud sellega, et olla efektiivne tänapäeval väga levinud arvamus, kus on see, et näiteks ladus tehnika teised sellised majandusvaldkonnad arenevad progressiivselt ja nende arengu progress on ise seisneb ja positiivne väärtus ja need, kes takistavad progressi, need on mingisugused reaktsiooniliselt jõud. Nii edasi. Ta muuseas vastandatud intellektuaalsed aatelist või eetilised omadused kristlus ja ütleks, et tänapäeva teadus selles mõttes erinev. Ma arvan, et õppetunnid on sellised tänapäeva teaduse arengus. Et neid asju ei saa eristada. Mind ta juba ammu kummitab. Selline idee, mida võiks skemaatiliselt väljendada eetika kognoosis, et eetika ei ole see, mis piirab teadmise arengut. Aga tihtipeale ta juhatab meid õigetele teedele lubab vältida need vead, mida teadvuse vale areng võib teha selles mõttes vale arengu seisukohalt on minu meelest väga efektne näide. Lehmahullus 20 lehmad lähevad hulluks, olgu, aga vot siis, kui inimene neid hullu lehmasid, siis ise läheb hulluks tema ajus pöördumatud protsessid ja ta sureb, seda haigust ei saa ravida. Kui lehmahullust hakati neid põhjusi uurima analoogilisi asju hakati uurima, siis selgus, et mingisugune sarnane haigus oli lammastel aga siis leiti, et paapua Uus-Guinea pärismaalastel oli ka selline haigus juba ammu teada ja see haigus oli seotud kannibalismi ihka. Kusjuures ja nendel hõimudel kannibalism oli rituaalne, ei saa öelda, et nad sõid inimese liha, et kustutada nälga, aga inimese liha oli eriti väärtuslik produkt ja seda anti ennekõike rasedatele naistele ja ennekõike inimese aju. Ja siis naiste ja, ja ka lastele sisse võtad naiste ja laste hulgas levis see praktiliselt sama haigus, mis inimesel tekib hullule. Mis on hullu lehma haiguse põhjus. Kui uuriti, siis selgus, et see on see, et lehmi, toideti noh, selles jõu toidus, mida kasutati ka pulbrit, mis on tehtud lehma kontidest. Vot see on selline, ma nimetaks seda Antaloogiliseks patuks lehmi, oleme lihasööja, lehmad mitte kunagi tegelenud kannibalismi inimene tegi lehmast kannibalid ja see pat tuli tagasi. Ei vaata need sead, mida eetika kategoorilist ei luba, mis sest, et võiks arvata, et kui ta vähemalt ei ole seda pulbrit süüa, siis on tal tugevamad luud ja ja mingisuguseid vastuväiteid ei ole. Oli vaja mitu generatsioonil siukseid lehmasööjaid lehmi kasvatada, enne kui tekkis lehmahullus haigus. Minu meelest see on piisavalt tugev ja selline šokeeriv näide selle kohta, kuidas patt ei saa olla teaduslikud või tehnilised või ka põllumajanduslik efektiivne. Arusaamise vastutusest kõneles Eesti humanitaarinstituudi õppejõud Mihhail Lotman. Loeng on salvestatud festivalil trialoogos, kõlas Suhvide muusika. Damaskusest esitasid homsa Shakuur ja ansambel all kindi. Saate valmistasid ette Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2004. Ülikoole.